Jaanipäevalgi võidupühalainel üht võidupüha meenutab kompaniiülem Bruno Karro. Ja sealt veel niimoodi, et umbes kuu aega oli väljaõppe kestvus. Kaks kompaniide teise kompaniile leitnant Enn esimese kompaniile Pali mina, kusjuures mulje alles Kall juhtide kool. Ja siis, kui kuu jälle noh, väljaõppinud ära saanud, siis läksid rindele, tulid järgmised, kus nad olid vahepeal, seda ma tea, tegid nad tööpats. Kõige viimase kogumiga, läksime siis rindele, tuli minna. Alguses viidi sinimägede alla, sinimägede alt tõmmati välja viiti putki rappa. See putki rõvas, seal oli, ühesõnaga nii madalpinnased seal kaevikud teha ei saanud seal juba enne valmis mingisuguse kas pioneerpataljoni poolt või kelle poolt seal valmis tehtud niisugune rindvall pooleteistmeetri kõrgune, kahe meetri pikkust kaigast rinnete vahemaa seal oli 65-st meetrist kuni 400 meetrini, olenevalt pinnasest tulenevast, nendest soo saartest kõrgendikud, mis rollid. Ja seal, kus see 65 meetrit tuli, seatad, kui see madin lahti läks, madin läks seal lahti täpselt samal ajal kui sinimägedes. Kusjuures pealöök tuli sinimägedele ja abilöök tuli siis sinna meile sinna putki rappa. Ja seal oli seal tankitõrje kahuriõli venelaste kinnisasjad, et nad tegid sinna roigaste tõid tankitõrje kahuri ette ja lasid selle valli juppideks. Rindvalli. Me olime kani nii raskes olukorras. Sealjuures olite nagu peo peal, me olime nagu nagu peo peal jah, ja seal kui ja teine asi karm mets oli veel nii, slasid näiteks miinide, muud asjad, need lõhkes puu ladvas killud alla. Kirjutasid allapoole kaevude kusagil ei saanud, varjuda ei saanud. Aga peab ütlema see, et mobiliseeritud mehed ja ma võtan mütsi maha, Nad võitlesid vapralt. Näiteks halb sõnas öelda. Esimene rünnak, mis tuli oliselt kitsa koha pealt mõttest, et sealt see 65 meetrit tulevat hüppega üle. Aga terve see mass poole maa peal ja sinna nad jäid. Kaugemale ei saanud. Ja seal on ka see täpselt see vana asi jälle, kes kuulipilduja endast elumärki oli pikalt andnud. Need hävitati, aga kes vaikisid nüüd need nendel olid õigus kaasa rääkida. Ja ma pean ära märkima. Just see nüüd ei ole ka enam elus, oli Jaan Sarv, kes oli eni sordiaretuses mees ka Jõgeva sordiaretusjaamas kartra sortaare, aretus, muidu rahulik mees, aga siis nagu mina ei teadnud, oli niisugune asi juhtus, et sakslast hõlma minust paremal tiival ja need lasid jalga. Ilmatu oleks mind hoiatanud, vaja midagi öelnud ja kuna minu juures edu ei olnud, siis hakkas venelane viima oma mehi sinna. Ja siis teatava kauguse pääl küll paralleelsed rindega Trovikonnas jooksjad, sarv võttis tagumise rihma maha tagantpoolt ettepoole ja siis ta oli andnud kuulibeda enam pöörata. Siis ta ronis sinna valli otsa, võttis parempoolse rühma maha ja kui ta sellega hakkama sai, siis käis üks hirmus kärakas, lendas õhus Sarv Jaan kuulipildujaga jooni, kaikaid. Koda majandus, siis ta tuli ära, siis ta oli haavata saanud. Vasakus rees oli kild pöidla jagu kulmu kriimustus, kuulipilduja sai killu. No Jaan läks minema, sõjavad säutsud, läksid, läks ära ja. Ja siis kuulipildujast sellest sai kas asja selleks veel uuesti mängu? Andeks, ma ei pannud tähele, kas need olid need piirikaitse rügemendi mobiliseeritud mehed. Need ei, need olid üldmopiga võetud mehed ja need läksid, kõik need meest läksid, läks 20. SS-i koosseisus, oli kahe 20 20. diviisi väljaõppe pade üksus, see üks väljaõppeks või oli veel kusagil seal vist oli, üks oli seal jõhvis oli. Ja sellega oligi imelik asi, et meid löödi SS vormi ja need juhtkond oli Wehrmachti vormis sakslast, kes olid ja selle ei lööda ühesõnaga hauas tunnused, panime peale, aga SS embleeme me peale ei pannud. Kusjuures see asja on juba küll ja küll räägitud. Rebane ja sooden käisid Lindemann juures kassist armee ülema juures ja ütles niimoodi, et nemad ja siis jälle ei lähe. Nemad tahavad ja ta armee koosseisu. Lindemann ütles, et kahjuks tema siin aidata ei saa, kuna Himmler kõvem mees kui tema. Aga protestiks essi, embleem, essi embleeme keegi peale pannud, kuni töötati välja diviisi embleem. Tähte kaitsev käsi, mõõga, see Eesti vabadusristi südamik Espoos risse südamegi. Selle panime ka meie peale, veel võiks vahepalasid rääkida seal ligidale väljaõpe tegelikult väljaõppel, põhirõhk oli pandud just nii maastiku oskuslik kasutamine, varjumine, kiire kaevumine, maandamine, siis laskmine kraadiumisest ka, ühesõnaga mehised mehed korraliku väljaõppe põhimõttel, seega surnu teeb mees, Eesti kaitse. Aga seal üks intsident juhtus selline asi, et oli võidupüha. 23. juuni, 23. juuni 44, see oli ju 25 aastat Võnnu võidust. Ja mina olen siin oma meestel selle päeva puhkepäevaks. Kusjuures pataljoni staabi juht ütles on see, et, et on sanitaarpäev korrastamise päev, remondipäev sinus igatses, muudest mehed palusid lisavõidupüha pidada. Ja isegi nagu kunagi jaanilaupäeval käisin külasaunas ratsahobust sillas tulises mehed tegid aheliku ette. Tõsteti mind hobuse seljast maha ja tõesti tünni otseselt vana räägiks võiduga jutt ausalt öelda nagu mõjutav, ütlesin. Sihukesed sõnad lukust suur siis mehed, et seda alli kestmist ma kannan. Ma ei kanna mitte uhkusega, vaid kan läbiga. Aga praegu mehe Me oleme sellised tingimused, vaenlased on veel kaks asemel vaenlase kinni pidama. Teistmoodi meie oma vabadust ei näe, see on ainukene variant praegu soonid. No muidugi rääkisin seda seitsmeaastasest orjapõlvest ja siis mõisateoorias suurust ja, ja, ja ka Landeswehri lahingust või Landeswehri sõjast Võnnu lahingust, kuna Võnnu lahingumeestega on juttu rääkinud mul oma küla mees ütles seda, et miks need sakslased meid kartma ei pidanud, me olime nii hirmsad veli sõrm ja me olime erariides oma püksipõlved olid kulunud, lõikasime tere otsast. Ööbleksime püksipõlvede lappime, võimleme, habemed ajame ajamata, mehed olid nii vihaste nägudega, ütleme teritest pussnuga, nüüd lähme parunid tapma. Ja tõesti, ega me endast ei hoolinud ka siis, kui Võnnu algantse lahti löödud, siis läks viiepoolne ludinal. Vaat need jutud, rääkisime maha ja pärast ma seda asja kahetsesin. Üks mees sai selle tükiga hakkama, et viskas saksa viltu punkrisse käsigranaadi. Muidugi sel ajal, kui ta ennast seal sees ei olnud. Mul tuli liha juurdlust ja ma tegin seda juurides niikaua, kuni rindele minekuni küsitlesin, küsitlesin, kuigi ma teadsin, kes ta oli. Ette mängitud lugu on meie kaitseväe uuelt sõdurilaulude topeltplaadilt. Major, saan, Ja ma usun, et Mul on tõesti laulnud Eesti sõdurid, aga see on ka selliseid üldrahvalikud laulud ainult sõdurilaulud väga tihti sõdurilaule lauldi nendest ka lihtsalt tavainimeste poolt, kes olid sõjaväes käinud, olid need laulud toonud kaasa ju need, seda lauldi igasugustel igasugustel puhkudel ja ma arvan, et sellepärast on ta ka väärt kuulamismaterjal praegugi kõigile, mitte ainult sõduritele lauldakse tänini vanade meistri kokkutulekutel. Miks ainult vanade? Ega siis oled kogunedes kuskile mingisugusele lõkke, Malia jaanitulele mis tahes üritusele. Ega neid uusi laule ei saa laulda. Neid ikka lauldakse, häid tuttavaid, noh, nimetame neid mõnikord kas või lorilaulud, eks. Täpselt samamoodi seid sõdurilaulutüüpi laule ja neid samu sõdurilaule endid samuti isamaalisi laule. Neid lauldakse praegult kõikjal. Kuigi meie päevade sõdur tegelikult ju ei marsi, ei laula. Ta sõidab Tallinnast, ei ole nii, meie sõdur laulab kahel juhul kui ta marsib. See on hea traditsioon, et kui liigutakse väeosa territooriumil ja ka väljaspool territooriumi, loomulikult, aga nüüd on meil kindlasti näiteks kui liigutakse kasarmust sööklasse lisan kindel tingimused, lauldakse, ja mitte ainult sellistel puhkudel. Ja teine, selline sõdurilaululiik on jooksulaulud siis, kui tehakse sporti, näiteks liigutakse punktist A punkti B. Jooksusammul. Aga ülemaailmne traditsioon on selline, et väeosa Maksulaule ei salvestata, sest see on puhas, lausa folkloor. Ja tihtilugu võib sellest nendest jooksulauludes olla ka sõna otseses mõttes riigi saladuslikku materjali. Et kus asub mingi kasarm või kust ta liigub või kust ta läheb selle, selle lauluga või mis ta teeb parasjagu või mis operatsioon on käsil. Samuti võib seal kajastuda ka väeosa, ülemate või üksuste ülemate nimed. Ja sellepärast neid ei avaldata. Ja see on selline noh tumm kokkulepe, et neid kasutatakse väeosa siseselt ja nendest ei räägita, kõva sõna. Kes laulavad, see plaat on kokku pandud nüüd erinevate esitajate nii varem salvestatud kui ka nüüd siis sel aastal salvestatud muusikast. Hakkame peale sellest kõigepealt piirivalve orkester koos tehnikaülikooli meeskooriga salvestas omal ajal mitu plaati pealkirja all ühel häälel, ühel meelel, mis olid väga menukad, absoluutselt, see oli üks parimaid. Meie iseseisvusaastate alguses järgmine Eesti isamaaliselt, ehk siis riiklikud laulud alates sünnist ja noh, võib-olla Lõpetas paake paremad pojad on võetud Eesti kaitseväe ja rahvusmeeskoori ühisprojektist. Eestimaa, mu isamaa, kus siis kajastus Eesti tseremooniamuusika ja ülejäänud 38 laulu salvestas nüüd Eesti kaitseväe orkester koos privaalia kammermeeskooriga ja Need laulud ka rahvusooperi poistekooriga siis noh, noorkotkaste ja sellised laulud, mida ei sobi võib-olla meestel laulda, sest need on rohkem sellised poiste laulud. Et kõlapilt on vaheldusrikas ja kindlasti ja mõtlemine laulude esitamisel tuleb täpselt samamoodi välja. Aga kas see on oluline kuulajale? Kuulajal on täpselt see oluline, et oleks tuttavad armsad eesti laulud, mida saab mõnuga kuulata ja mis kõige tähtsam kaasa laulda, sest et selles paketis on koos kaks CD-plaati ja täpselt seesama laulik selles samas järjekorras, panete plaadi peale eakad oma esimesest laulust kuni viimaseni või tahate mõne vahele jätta, kellelt tuli algatus? See on üks pooleteist aasta vanune lugu kui ajakirja kultuur ja elutoimetaja proua tea kurvits ja eesti sõdurilaulude koguja ja esitaja härra Elmar Kasesalu tulid kaitsejõudude peastaapi, juhataja juurde ideega anda uuesti välja mõned aastad tagasi ilmunud sõdurilaulik ja sellest kohtumisest kujunes välja täiesti uue projekti sünd kus nii-öelda ajurünnaku käigus jõudsime selleni, et et see ei peaks olema enam päikesest iraažis. Seda peaks andma igale eesti sõdurile. Seda peaks andma igale Eesti inimesele see võimalus rahvale, rahvale. Ja sellest peaks tulema valik, kogumik nii sõduri kui isamaalistes lauludest. Et sellest peaks tulema välja ka CD-plaat. Kolmas etapp, mis on siiamaani veel tegemata, aga eks me teeme neid ühekaupa. Laulik ilmunud plaat on ilmunud ja me tahame jõuda sinnani, et sõduritel oleks õppematerjalina ka karaoke variant sellest, et nad saaksid televiisori ees seda õppida, neid laule. Kas see plaat peaks olema praegu juba rahval saadaval, kättesaadav? Jah, ma usun, et ta juba on, sest et tähtaeg oli, tähtaeg oli 19. 20. juunivabrikust ta välja tuleks, kes olid nobelamad, need võib-olla on juba sellega omandanud. Kui võrra on eesti sõdur, Eesti laul eesti sõdurile, on ta mitte ainult Eesti igal pool on seni on mingil määral siis nagu öeldakse, tundmatu autorilaul tundmatu autori tekstile ütleme seal siis, ütleme, kui 50 protsenti sellest muusikast ja sõnadest siis lühendiga sõdurilaul võimate ongi autorit tuvastada ja, ja noh, Hetkel võib tulla välja mingi informatsioon, et kuskilt mingisugustest kirjadest, et, Mingi sõdur on kirjutanud oma pruudile, et näed, ma tegin sellise laulu või lihtsalt saatnud talle laulu teksti juurde, et see on minu, minu tekst. Ma mõtlesin sinu peale, kui ma seda luuletust kirjutasin või noh, mis tahes siis võib välja tulla, et ahah, et selle teksti autor võiks olla seal härra Jaan Kask näiteks või mis tahes. Aga ega seegi ei ole ju veel kindel, sest noh, armastuse nimel mõnikord ka valetatakse, nii et sind ei oskaks alati kindel olla. Olemas muidugi autorilaulud. Kui me teame laulu autorit pood ja on tihtilugu kas laenatud otseselt mõnelt autorilt mõnelt tuntud autorilt või siis adopteeritud ta ehk siis võetud mõned lõigud mingist kindlast laulust ja arendatud seda kuidagi siis endale mõnusalt edasi. Võib-olla, aga nii, et osa laulust on tundmatu mehe jaoks autori oma ühtäkki plaanis me tunneme ära mingisuguse opereti, kuulsa koori või mistahes mis oli tol ajal poplaul. Et see, kuidas sõdur oma laulu teeb selle peale on väga mitmeid variante. Tekst tavaliselt on ikkagi siis ümber tehtud ja seda ei kasutata otseselt, ei laenata kellegi käest. Muidugi, isamaaliste laulude puhul see nii ei ole, taas isamaaliste me teame, kes on autor. Laulu puhul on väga harva, kui me teame Saade. Seal. Jah, paljude sõdurilaulude puhul on tõesti väga raske määratleda, kes on autor ja ja kas see ongi nii oluline? Rõõmulist mitte, see on rahvalooming, kes on läinud rahva armastatud lauludeks. Mõned laulud kuidagi tekivad, levivad jäävad näiteks Oxfordi jää vabaks. Aga mis on sellise tunnuseta püssimehe kindlad tunnused laulude jaoks, püsima jääksid, on see, et, et kui ta rahvasse läheks rahva hulka läheks, on see, et tekst peab olema väga kiiresti meeldejääv. Noh, võtame selle oma aiast jää vabaks, Eesti meri. Refrään kordub, lõpmatuid arv kordi. Salmid võimalikult lühikesed lööva tekstiga mis lähevad inimesele hinge, mis lähevad talle korda. See informatsioon, mis sealt tuleb. Ja, ja see on igas lööklaulukirjutamise õpikus, on need postulaadid olemas, kuidas kirjutada hitti? Nüüd on vaja lihtsalt leida hea, meeldejääv viis, lihtne kuid samas informatiivne tekst ja hästi kõlav refrääni, mis jääb inimesele meelde, juba meelde jääb, siis ta vaikselt hakkab õppima salmi pähe. Tagurpidi asjad tavaliselt ei käi. Mul on üks kindel meetod. Kas need sõdurid vaatas, missugune vaatas hiti kirjutamise õpikut? Kindlasti mitte, aga see tuli kuidagi intuitiivselt. Ta pidi olema lihtne kaassõdur kaasa laulaks ja nad läksid rahvale. Kas sel plaadil on teie jaoks mingeid mingeid üllatusi, ootamatuseid või midagi niisugust, mis kutsus esile? Ahah? Tähendab, või on kõik vanad tuttavad? Ei, kõik tuttavad on paar sellist huvitavat laulu mis tulid välja, mis on raamatut olnud nagu kadunud, unustatud, mis võiks minna rahva hulka täiesti täiesti tagasi täiesti tagasi ja millel on väga head tekstid. Ma arvan, et seal on päris mitu sellist uut laulu, mida rahvas võib-olla veel ei tea. Ütleme, selle plaadi kätte ja küsime, missugused need on, ütleme, paar või vähemalt ühegi. Aga see oli väga-väga ilus laul oli, kui Eesti linnas tuksub julge, seda polnud elu sees, mina seda kuulnud ja, ja muuseas ei olnud kuulnud ka koorijuhid jah, jah, jah. Ei tea täpselt, väidetavalt prantsuse viis, aga natukene on ta viisikäänud pisut keerulisemad, aga aga väga, väga, väga ilus laul. Aga muidu on ikkagi kõik vanad head tuttavad laulud ja lisaks siis ka mõned uuemad laulud. Väga tubli mees on selline mees nagu Ralph vana veteran kes on kirjutanud peaaegu sugustele eesti organisatsioonidele oma laulud, mõnikord ka hümnid. Ja tema on teinud seda viimase 10 15 aasta jooksul. Ja ka tema lauludest on siin valik. Siin on piirivalvurite, laulsin on kaitseliitlaste laule kotkaste marss. Mis Aveling tahab? Ja need ei ole. Ei kurda laani. Ja ta. Oli seal. Saateminutid kuluvad, aga aega peab jääma ka untsakate uuele plaadile. Metsa läksid sa, millel mõni lugu viib küll hoopis mujale. Et meil venna Pataljon basseinibaar. Reporter. Näitab ei. Lähe. Loodetavasti jõudsid nad Jaaniks koju. Tervitame kõiki jaane ja üht jaanikuu sõdurpoissi Väinud Viljandi linnas. Me üleni ja rõõmu tunda KOVi ja Ukrainas treppi ka ugel oli, tõi nõmme. Ei ole meil kodu, ei paika. Kordi jälle ei pea Covidiga olla Meiu nõnda võta avada fantoom leidva helge. Leiutänava. Ei. Mul. Ei õde. Kõik röövis mult puhu laane Kuu, maa jäi järele vaid neid. Nii sageli kui loojuv. Päike. Ta ei igav. Oota mind, neiuke raid. Haylbeeii. See oli juba määri kuu kui päikene unega ja pill päevarda. Meil lääge. Maa metsad, kus ootab mind lei