Te kuulate Raadio kahte. Raadio kahe kõigi aegade parima albumi rahvahääletuse tulemused selguvad sel reedel, kuid veel varem saame teada, millise valiku tegid muusikaspetsialistid Eesti Ekspressi areeni kogus ja lõi kokkumuusikatest kirjutavate muusikast läikivate ja muusikaga tegelevate inimeste hääled. Selle tulemusena top 100 võtavad kolme tunni jooksul tükkideks kriitikud Tõnis kau, Valner Valme ja Siim Nestor ning saada juhatuselt Raul Saaremets. Teisipäeva õhtul kell kaheksa raadio kahes. Ja tõesti, teisipäeva õhtu on ja kella kaheksa ka muusikanõukogu erisaade on alanud. Stuudios on Siim Nestor, Valner Valme ja Tõnis, kao mina, Raul Saaremets. Oleme siin nüüd järgmised kolm tundi. Kõigepealt peaks vist küsima Siimu käest, tere. Tere Siim. Tere. Tere. Siin täna, kus. Kus sul see päev tekkis, et see ei ole mingi väga erakordne mõttes, on täitsa tavaline mõte. Ja erakordne see, et eestlased pole see siiamaani varem teinud, on ju nii suurelt. Et sellist kriitikute tabelit mingisugust joonlauda muud kala jälle kokku pandud omakeskis. No FM aastal 2008 väikeses seltskonnas panime sellise tabeli kokku, kes selle võitis, selle võitis apelsini, teine album. Ja noh, mingil määral on tollane Tüvitekst ikkagi ka Mart Juure raamatus. Aga noh, sellist võimsust ja ei ole püütud nagu saada. Ja tegelikult seda teevad maailmas kõik, miks mitte siis ei võiks seda meedet teha siin Eestis. Ja seda Taani on tegelikult seal Areenis juba ammu pidanud. Ta ongi alati edasi nihkunud just sellepärast, et ilmus Mart tore raamat näiteks ja see MKM-i tabel ja nii edasi et ma edasi lükata ja alati on ju parem, et kui seda tabelit teha võimalikult hilja, siis, kui plaati on rokime ilmunud ja konkurents on tihedam. Nii et ma arvan, mõte on iseenesest kogu aeg siinsamas, oled ära võtta. Hoogu annavad asjad see, kui ma siin raadiokoridorides kuulsin, et tuleb rahvahääletus, siis ma mõtlesin, et teeks. Ma lähen kohe selle kriitikute hääletuse ära, läks ühel ja samal nädalal. Need kaks asja välja selgitatud. Siinolijatest kõik peale minu võitsid osa selles kriitikute küsitlusest inimesi kokku harjutanud. Saatsin palve ja 200-le inimesele enam-vähem täpselt vastuseid, mis olid nii-öelda tabelikõlbulikud läheb millega sai, mille järgi sa seda mõõdad üldse, millised need mittekõlbulikud olid? Mida see tähendab? Mõned saatsid lihtsalt nimeta mulle kirja sees mingi paar bla, kolme kuni viit, vaatan neid iseenesest, mulle ju meeldivad, on tähtsad, aga ma rohkem küll ei oska midagi teha või. Või siis mõni Ottawa veel täiendan ja paelad paremusjärjestusse, aga jätsime tegemata ja nii edasi. Ja mis siis sai, üle 100 on ja neid on kokku 102 kelle arvamused läksid sinna kokku. Ja need inimesed tähendab, see mõte oli mul nagu kogu aeg algusest peale küll võib-olla äkki isegi minu mõte mingil määral, et, et kui sa seda küsitlust teha niimoodi suuta allatu võimalikult kõiki neid, kes Eestis selle muusika kirjutamisega tegelevad, et noh, ma oleks sisenenud enesesse minut sealsamas Areenist näoga selle, nii et oleks piirdunud sellesama seltskonnaga, kes reeglina aitab seal kokku on aasta plaaditabelitega, siis see on selline. No enam-vähem üks seltskond 50 ringis, aga kuigi tahtmine, et osaleksid ka kõik need, kes kirjutavad muusikast plaatidest, Postimehes, kultuur err ees, Päevalehes müürile rada seitsmes blogides, lisaks selliseid inimesi, kes on Mingite muusikaüritustega korraldajad, plaadifirmade vedajad või siis ka näiteks kõik need inimesed, kes Valmeril aitavad. Sinul neid aastatabeleid, populaarne kesisem allerilt nimekirja Janar alalt Postimehe nimekirja ja ja siis ka no näiteks kogu raadio kahe õhtune vöönd, kus on siis tegelased, kes teevad muusikale keskendunud, saate? Ka need inimesed, radika, raadiost ka vikerraadios, aga ikka erry siseselt, selles mõttes sa, Eesti raadiojaamade juhtidel saatsid Sky pluss siis sain Priit Varelt vastuse, aga Elmari, Owe peterselli kahjuks aegade vastas mulle. Tõnis, sa tahad öelda midagi? Ma tahan küsida, mis mind huvitab, rohkem, kui need palju hääletasid, ma tahan küsida, mitu, mitu Eesti plaan? 600 600 alla natuke siis see on väga harv. Mulle täpne arv on, ma ei tea täpset arvu, kuna madi viimased viis, kuus tabelid jäid sellesse exceli tabelisse ses mõttes, et rivis on sisse löömata, kus ma oleks nagu automaatselt saanud. Sest ma leidsin veel nagu hilja veel meilis appides tabeleid, mis sisse löömata. Tabel muutsite Haven. Üsna viimasel hetkel seal kohti muutus. Ja. Millest mul on tegelikult kahju, et päris mitme nagu valdkonna inimesed tähendab, see ikkagi nagu tead seda, et hevi metali festivali korraldaja metali kallaku ilmselt ja hiphopi festivali korraldaja hiphopi kallakuga, et metali opi ja ka sellise elektroonilise tantsumuusika moodsa klubimuusika inimesed väga ei viitsinud vastata või ei saa saanud või noh, ükskõik mis põhjusel, no ega ma ei heida neile ette ka noh võib-olla tänu sellele on ka nende Valkkonnad mõnevõrra ala esindajate. Võib-olla noh, näiteks hiphopi puhul on see võib-olla veider, kuna see on selline suguvõsakesksust ja kokkuhoidvast nagu tähtsaks gene, kes peaks nagu ühte hoidma ja neil on palju ekse ta arusaadav, et ütleme siis tantsumuusika elektroonilise muusika inimesed siiski ju albumeid ei kuula ja hipoõpilasena palju ja metallist Ja ka džässi inimesi tegelikult väheks, aga kuulaks esimese loo nüüd enne kui me selle tabelile lähemale astuda. Huvitav, miks ma. Kas ma olen kogu aeg täitsa normaalajal on jah, sest sa oled nalja midagi teha nagu aastaid ajab uhkusena, ma ei tea, kuidas te puhkate Te kutid? Suurepäraselt Heljastasin Pirita jões endale mingi orgi jalga. Vähi ei, see oli pigem selline puitunud kõrkja, aga lippan edasi vaikselt jah. Tõnis, kuidas puhkad? Ma proovin siin teha sellist asja praegu kolme tunni jooksul, mida ma ammu ei ole teinud, eksis mõtlemine, sest et kogu mõtlemiseks inimene ei ole kogu mõtlemised kuluv energiakeha soojendamiseks või jahutamiseks, vastupidi. Et ma võin seda proovida, kas ma saan aru, et ainus, kuhu lähedal tegelikult kangesti huvitas, kuidas sa sellesse palavuse suhted siis ajad üks väheseid inimesega ma talviti näen suht õhukeselt riides ringi liikuma, siis mul alati muljetavaldav. Ja siis me oleme hästi tore paar Mart Juurega. Täpselt vastupidi. Mina rikkusin ja puhkuse ära selle selle tabeli tegemise ja eri. Kuule, ta oleks ka hullemini minna. Oleks võinud hullemini minna, jah, et ta ei olnud nagu sõjaväkke minna. Ja mina olin kolm nädalat. Erelt järjest õues ja magama läksin öösel tuppa, siis läksin korraks tuppa ja kuulasin ühe albumi. Selle aja jooksul maarse loomulikult kuuluda. Soovitan, ma usun, et ma arvan, et see on tema üks tugevamaid kui mitte kõige tugevam sooloplaat sel sajandil küll jah. Aga esimeseks mängima sellest tabelist võtame, võtame sealt päris põhjasse. Ekspressis ilmub homme 100 olulisemat Eesti plaati siis ja ja kes jäi viimaseks? Viimaseks jäi Sven Grünberg kraanat viimaseks. Iroonia, karikamängus suve keskel ma ei saa aru, mullegi, palavik, finaal stuudiosse, täitsa okei. Aga esimene lugu, mis me siit tabelist mängime, on radarilt albumontroffee plaadifirmaks on meloodia, aasta oli 1985 Tõnis, sina ja seal on kohal 97 97 jahtenist, sina kindlasti omal ajal radarite ja seda vaimustust selle bändi ümber oli, oled kindlasti lähemalt ka näinud. Jah, see oli Tartu muusikapäevade aeg, oli see, need on ikkagi kõige olulisem radari etteaste oli jah tähtis, kuigi ma tajusin sealt ka väikest opositsiooni muusikute sees. Ma mäletan ühte eesti olulist, heliloojad ei nimeta tema nime, kahjuks oli kuluaarijutt kes tõlkes toppisin noor nooremale mees ikkagi kes protesteeris keerised Tartu muusikapäevadel käib instrumentaalmuusika üleväärtustamine laulude arvelt ja muidugi oli tal ka õigus. Ja radari puhul oli muidugi tähtis see Eka, kuidas nad välja nägid, kogu see noh, nii-öelda luksuslikus trummihunnik ja Klavkadena sõnast mütsid kui kõik selline, noh ta oli ikka kõva poosid end ka. Kuigi nad justkui olid väga nagu puhas puhas nagu pillimehed ainult. Ja muidugi noh, olukorras, kus noh, mida sa, Tartu muusika olidki nad tähendasidki seda et olukorras, kus muusika nagu sotsiaalne väli oli blokeeritud, et sa ei saanud nagu 60.-te Ameerikas rokkmuusikaga tänavale tullakse või maailma muuta, eriti siis nii-öelda muusikalis tehniline filigraanse see oli, oli mis seal muusikapäevadel toimis, samal ajal, nagu me teame, eksisteeris ka teistsugust traktidega, tõstis aga radari, see oli sihuke eriti eriti puhase Macindlik Tehitis. Kuhu grupi sina kuulusid radari publiku hulgas, millisesse, kas olid pigem selle kuluaarides kuuldud jutuga nõus või, või armastasid ka radareid, Niinasin, muusik? Ei, ma ei armastanud neid, aga ma imetlesin küll, et mingi osa minust on alati olnud selline. Trummisoolod meeldisid niukene show tehnitsis mulle ikka nagu ülaavaldas muljet, mitte et ma neid oleks, aga südamest arvates muidugi kahekümnendatel tulid ikka need uue lainelised, ma siis hakkasin juba nina kirjutada, aga igal juhul see on radar, album, Androffeia lugu nimega promenaadil. Kaarsuste väldib ka igasuguseid avangardi võite, loob sellist väga ratsionaalselt korrastatud popmuusikat ja väga täpselt doseerida sinna sisse elemente minevikust õiget mingisugust poeetilist tantsida väga korrastatud mõtlemisega, muusikaliselt läbi oma selle traditsiooni olnud häbeneda eesti varasemat popmuusikat kaasneb ka seda sinna sisse ja ta on nagu väga selgelt ise Aja jooksul asetunud nagu esindama traditsiooni. Niisiis järeldus on see, et kui keegi kunagi tahab Eplikud troonilt kukutada või noh, keegi tuleb, kes tahab ise väga midagi tehastele Tepliku ära kaotamisest. Sest Eplik on loodud selliste küsitluste jaoks muusikalisel tasemel. Küsimused teenivad teda täiesti. Seepärast ongi siin nii palju, et ta ise vaatleb omaenda sellist loomingulisust ka läbi sellisele ajab prisma hästi, saadan ka intervjuud. Mitte pane selliste asjadega nõus olla, aga ma saan aru, et, No ma arvan, et on ka Üks tõsisemaid muusika fänne isegi siin tabelis on suurema kuula kuulamisega klassitsismiski, tähendab Maller, ütled ka midagi? Osalt jah, võib-olla tema seda loomingut võib käsitleda plaadikogu rokina, aga mis on tema, see isikupärast on ikkagi, see julgeb sinna sisse panna emotsiooni, et see ei ole selles mõttes kuidagi liiga rafineeritud või liiga täiuslik popmuusika. Ta on ikkagi suhteliselt tundeline. Isegi sentimentaalne. Varielukohale. No. Mul oli ikka tohutu. Viis. Siis pikapeale. Vaiko Eplik varieluaastast 2012 teisel kohal kriitikute arvates kõigi aegade parimate albumite võtmes, mida sa naerad siin Ma korra vaatasin oma aip väädi kaudu, mul oli naljakas sõnum tulnud seda värs. No ütle kõigile, siis on see saate saate põhjus. Ei ei ole, ei ole, saab üldse saatega, leidub kogemata naeru, hingeldus, turneed, ärgem põrkama sellele tähelepanu pöörata. Tõepoolest, Vaiko Eplik. Lugematu arv tippsääsed ja mõnede miskipärast mitte. Ja ma arvan, et inimestel, aga, aga nagu öeldud, nimekiri nagu öeldud, neid artistil siin teisigi, kes on rohkem kui ühe plaadiga esindatud on öelnud, et, et selles mõttes midagi erilist eriline on see, et siit on puudu. Smilers, san terminaator. Isabel justan albumi nime nimi, amet. Ei oska? Sellegipoolest, ma eeldan, et sa ei saatnud ainult mingitele hipsterite seda küsitlust. Mina olen, mina ei ole. Näiteks oleme oleme muidugi olemas, kusjuures pääsema. Ei saatnud, Anne Erm ei, Anermaalne Erm ei ole. Tiia Teder, pole hipster. Saad saatika kirjana siin esikaanel. Õliga kuulge, aga mis te arvate sellest esimesele kohale tullut plaadist, kas keegi väga hästi kuulajatest teab, seda? Panin raadiokuulajad. Ja enne kui me sellest number üks kraadist hakkame rääkima, sa tead, sa kindlasti teadke Stad kuulajate küsitles. Et mis seal top 20. on. Mis need põhierinevused on siin? Mitte üks? Ega ma nagu väga palju vist ei tohi rääkida, aga ma arvan, et üks põhiline rääkida, mis seal on, aga ma arvan, et ma ei hakka seda reedest saadet võib-olla ära rikkuma siin praegu selles sundimatu õhkkonnas, nagu Tõnis ütleb, aga seal vist ei ole nii palju nei meloodiaaegseid plaate. Noorem rahvas tähendabki ja Telegrami põlvkond ei pea neid. Ja nagu ütlesin, et ma arvan, et majale statistikat teinud, aga suur osa sellest 100-st kahest, kes vastasid sellesse kriitikute või spetsialistide või melomaan tabelisse, et nad on ikkagi üle kolmekümneaastased inimesed, need, kes on sabapidi selles voodiajast kinni ja, ja üks asi, ma tuleks saata alguse juurde tagasi, kui räägiti nende tabelite olu olulisusest, mitte olulisusest sellest asjast. Ja mina asutasin lugejate teenindamisel, et neil lõbus oleks, siis tegelikult. Loodan, vähemalt, et see toimib ka nagu muusika populariseerija Ena ja eesti muusika populariseerimine. No vähemalt ise tunnen küll, et mitmed plaadid nagu näiteks see esimene, mis minu teada mul on puudu, et mul oleks vaja neid nagu hankida mingil kujul, aga me ei ole, me ei ole ja siin tabelis on neid veel, mis, mis mul on nagu puudu. Ma ei ole püstitanud veel muidugi nii põhiküsimust ja see, et kas albumi formaator üldse miski formaat enam tänapäeval minevikku albumites. Aga mis siis nüüd inimesed võivad olla näiteks seal sa hääletad albumi formformaadi Kaidkem album, albumi formaati, sinagi, albumi formaat. Ja on see kaitsetraditsiooniliste albumi formaadis üritus on see ka tõepoolest teha. Aga temaatika niisugustesse kaitsma peab? See on eraldi küsimus, ma ei teagi. Mina kaitsen albumit, kui Pharmooni annan välja vinüülplaat. Nojah, mina ei tea mitte midagi, promad säiliks, sa kirjutad nendest, aga minu point on see, et seda täna vinüülplaat ei kuulaga, sa, ma arvan, sa oled natukenegi nõus minuga, kui ma ütlen, et sellega sul on ikkagi vaja aega veeta teadlikult minu enda nagu arvamus on selles osas see, et natukene enneaegselt kuulutatakse seda albumi surma, tegutse artistidele, kunstnikele on väga. Ma olen väga hea formaat, milles midagi nagu avaramat väljendada. Et et jah, on muusikat, näiteks kuulate raadio kahte saade on muusikanõukogu ja meil on erisaade. Arutasime arutasime kommertspopi saatust, noh ott, Lepland võib ju tõsiselt laulda mitu ballaadi järjest, aga no need on mitu ballaadi järjest, mis on kõlanud lauludes lauludena siin ja seal sellest albumit, sellest saad erinevad lood. Kommertspopi saatus on see, et tema ei vaja Algunitele siin, mis meil on praged, muud muusikastiilis, elektroonika. Need on ikkagi selgelt elavad albumi formaadis arendatavas formaadis midagi teha, see ongi see, miks me üldse täna siin sellest räägime. Ühepäevaliblikad ei jää pinnale, neid ei mäletata, ikkagi jäävad meelde albumeid ja no siin on selleks ka kogu see küsitluse. Seal on võtmeküsimus, on see, et mina ei pea muusikaväärtuse hindamisel keskseks see, kas ta läbi aja kestab või ei muusikaväärtust mõõta ka teistmoodi. Selles selle kaudu, kuidas ta praegu toimib, L1 ta peakski, liblikad jäävad alles kyll tegelikult. Ja see number üks album on üllatus või ei ole? Natuke on jah. Kui need on ka minu tabelis sees, aga ma ei arvanud, et sa võidad tõesti. Ja lisaks on ka üllatus. Aga miks ta teooria ja hull lugu, et mulle endale, noh, mina arvasin, et võidad kindlasti Grünbergi hingus, ma võin sellest nagu miks täiesti veetud rest räägi nüüd, et kui nad, kui minnakse selle influencer, oli Ekspress. Õigemini selle kultuurilise. Aga nagu ma ütlesin, kui ümber ka minu arust on valesti tõlgitud, et see plaat on natuke liiga omaette, veider ja suurejooneline, ei mahu ära ja et ta on natukene erandlik, mina kujutlesin Epliku võitmas oleks sellega tõstele ja kui ma järgmist võitjat, kui tema Grünberg poleks võitnud, majas oleks ette kujutanud ja ma ei oleks ette kujutanud, et see plaat võidab areen on kriitikute ja muusikas kirjutavate inimeste abil välja selgitanud kõigi aegade Eesti 100 olulisemat albumit. Ja sellest tabelist me täna siin saates ka siis erakorraliselt räägime, ärge unustage, et, Ja seda nagu parem meel ja rõõmsam ma selle tabeli ja selle homse erinumbri. Lõpetame selle kuulaja näha, see on jumala hea võitja. Ütleme seal välja nii. Teooria ei, mul kunagi öeldi, et see on ka omamoodi sümboolne tänuavaldus sellele, mis meid nõukogude ajast päästis, võimaldas seda eesti popmuusikal jätkata täiesti uuel levelil. Et see on selles mõttes minu arust see võit on suuresti sihuke sotsioloogiline ja poliitiline, mida näiteks Eplik iial ei kavatse olla. Et mina oleksin välja mädal viisil minule tööna Lihtsalt pillas maha, sellepärast ma küll ei pannud teda sinna edetabeli kuidagi poliitiliselt oluline oleks. See oli nüüd küll, kas oled kindel, kas sa tead? Igal juhul hea kuulaja see kõigi aegade parim album on JMKE külmale maale. Millest me räägime ja paljud. Või mõned neist äkki said juba sellest aru hinnangul Valner ja ekssarved venitatud sellega tegelikult proovisime venitada ei tunda. Reaalse ülekaaluga, tõsi, et ta sai peaaegu kaks korda rohkem punkte kui teise koha omanik. Jah, ja ühtegi teist tema albumite, TOP 100. ilmaline, eks ju. Ja need tema teised albumitega siis siia järgi tuli, mis selle nimi oli? Valner, sina vana Bukarina peaksid ju teadma. Seekord, aga mul ei tule meelde, aga igal juhul kar. Mäletan aga, aga selles mõttes, et just nimelt see plaat Ööbige mainiti veel ära. Selle 600 sees olid, olid veel ainult planeet jäneste invasioon, gringod, kultuur ja õhtuma viimased tunnid. Mina arvan, et minule on kõige rohkem meeldinud JMKE sputnik, siin restoran, sina tegid selle intega ka selle ja nii oli ta üllatunud või? Ta mulle ütles kyll alguses Villu Tamme. Jajah, aga kas te teete nalja või, et selles mõttes oli üllatunud ja siis ta ei saanud aru, millises tabelis ma räägin ka sellest, mis on siin raadio kahes rahvaküsitlus arvasid see raskel ajal käib iga tabeli järgi siis ma räägin, praegu on veel see rööbiti küsitlus, mille ta võitis, ülekaal selle jaoks ikkagi talle kui rahvamehele väga tõeliselt huvitav muidugi, kuhu ta jõuab seal rahvaküsitluses? Ma arvan, rõika baasil võib see jõuda päris kaugele, seda peame ootama reedeni, aga tahaks teada küll. Tahaks teada. Nii et esialgu aga talle pettumus, kuna kõigestus raadio, kahe enda küsitlus foneetik. Väike ringkond ei tea, ei ole ju, väike 100 202, Novi peavad Eesti kõigi aegade paremaks album omavahel öeldes. Veel rohkem imestan, eesti pealt leiti 102 noori. Suur võima albumit üldse kuulamas olen kunagi ikka, oleneb noh siin mina olen seda ka reedel hommikul kella 10-st. Ehk siis kuulajate küsitles. Kuulge kutid või mehed, mis te arvate sellest? Sedasorti? Kõvasti omal ajal kuulanud murdali, kahjuks pean ma, ma mõtlen, Mart Juur, sõber Mart Juur, kindlasti hääletas ta esimeseks. Onu Bella veel haige. Aga see on ka hea, aga saavutus. Aga et mardil oli kindlasti ta seal sees ja ma arvan, et enne kui me seda plaati hakkame kuulama, mõtlesin, et miks mitte, äkki te loete oma edetabel ikka ette, sest teil on need kaasas. Aga Siim, räägi mulle kõikide teiste inimeste omad ka, nagu te olete teinud või seda ei juhtu, liiga mitte. Homme veel, aga te panete nad võib-olla mõne nädala jooksul sõpru otsida, sealt niimoodi rahule, teeme niimoodi, et me ei loe ette, aga me kommenteerime natuke oma tabelite ülemise osa, mingi esikolm või viis, võime ka öelda, aga tennise alustame siin, aga ma võin ka ette lugeda. Siis siin on nagu Mardobjaste hauas galaktlani konstantselt. Teine Maria Minerva histerioonikon, kolmas Vaiko Epliku varielon, neljas Riho Sibula mustan, viies mis meil siin ülejäänutest? Ma ei lootnud, et Lepo Sumera filmimuusika kogumik jõuaks kuhugi, aga mulle see plaat kaheksas mulda. Ja on sinuga Chaliis, Eplikku veel lase sabatum, millest ma lootsin, et ladinakeelsed black sabati töötlused jäid veel kellelegi kõrvu eriti mitte. Tolmunud mesipuu on mul saanud hääli Pedi kriimant, Cloud. Ja. Ka üks minu poolt armastatud nii-öelda vaba improvisatsiooni näide on sees Taavi Kerikmäe, Mart Sooplaat pluss üks. Ja viimane, 20. minul Eestis on Jaan Räätsa marginaalid klaveri tabelitest üldse. Kas tal on lisaks intellektuaal? Muusika ühel pool ja süntesaatorimuusika, teisel pool Nõukogude Arne vinüülplaat meeldib mulle ka Valner, kes sul särada? Pane kõrvad kinni, vähemalt esimeses, kaheksas, aga ka vahepeal unepumbahunnik hambad. 1997 plastmass. Teine röövel, ööbik, rääki, kosmos, 1994, kolmas Sven Grünbergi hingus, neljas oopium flirt, viies uni, kosmikud, kuues ka selle nii-öelda kergele kõdilaga mingi selline muu väärtus. Arvo Pärt, Alina, seitsmes JMKE Külmale maale, kaheksas too käed, legendaarne üheksa sajukaja Ajukaja üks. 10. soliis taevas ja perse XI tehnoloogiline päike, kõige pikem päev. Ristkümnes Magnetic Band roosid papale. 13. Igor Karsnek Nemil Bloomberg ehk sünopsis. Alati tahaks kuulata uuesti. Moonipildiga plaat tuleb meelde, jah, muidugi. Tartu muusikapäevade projekt kindlasti. Ma ei olnud vist mitte ainult ja mitte ainult okei. Ruja Ruja muidugi. Luup, triimsin, trump, pastakas, kõrvaklapid, Imandraleik, Seesam, Seesam, Vaiko Eplik, nõgesed Pädas jooki panime Läänmas. Dallas Ma arvan, et olen sentimentaalne romantiline, moraalne ja praktiline väärtus. Need on endal huvitav teha kõigepealt ja ja teiseks ka. Mul on kusjuures 20. koht pandud jagama, sest et ma olen lihtsalt tõesti mahutanud ära kõiki tallas, raiskab Puur hooraks mikrorajoon ja psühhoterror. Ei näe enda tabeli, Ma ütlen veel ühe selgusid lõhna, et et ma oleks, kui me hääled kokku saatsin simule, siis oleks sellele tagantjärgi lisanud Maria Fausti selle plaadi kahjuks kuulda. Aga vot ei lisanud terve ports aastal 2014 plaate mainiti muidu üldiselt ära. Üle kindral isegi. Või on juba. Me oleme saatest üle läinud. Kese lõpetada ja see väga head pumpolitsei kuulajad, pump, politseinikud, oleme seekord hoopis meie ja oleme siin. Keskööni, niiet kaua, kui viitsime? Ei, tegelikult me veel natuke räägime, siis paneme selle number üks plaadi peale ja võtke või jätke ja näiteks ikkagi võtate. Minema seda tabelit koostades teinud mingisuguste ülekuulamist või ma ei teinud ka mingite plaatide puhul, mida ma ei olnud kuulnud ja teadsin, et ta on muidu väga hinnatud, et ma ei näinud neid nagu üle kontrollima. Ühtlasi mul on välja jäänud ikkagi kõik meloodiaaegsed plaadid, mis mulle mõned tõepoolest ikkagi väga meeldivad, nagu kuivanud saaks, nagu ma ei usu tegelikult, et ma saaks topsadad kokku panna nagu, milleks on võimeline Mart Juur ja Gert Trash Moser. Mina sadat plaati Eestist leiaks. Aga no 50 hulka mõned meloodia omad lähevad, aga 20 hulka mitte, sest siis ikkagi sellel meloodia ajal minu arvates. Eesti muusika oli kogu aeg mitu sammu sellest päris muusikast ehk läänes ammust ajast maas, kõvasti maas. Ja need enamus paadid, mis mul siin tabelis on, on sellest ajast, kui Eesti muusika nagu võrdväärne, kõige muuga toimuvaga. Mis läbi on siis minu TOP viis on röövel, ööbik, papptapp, Darrell tõutäägi, legendaarne neljas Vaiko Epliku ja eliidi esimene plaat on mul kolmas ja ühtlasi kõige kõrgemalt hinnatud Epliku plaati puhtalt just sellepärast, et. Väidet Ma arvan, et muusikast huvitavatel inimestel põnev jälgida. See on ikkagi Plaati siia ka siis nii-öelda nagu Sundmuslikkuse põhiselt ja mar ja see oli kõige suurem sündmus ikkagi kui ilmus. Ja, ja see eliidi esindajad, jah, ta on nagu aina suuremaks läinud, aga see oli minu arust ikkagi see plahvatus, mis pani kõik ülejäänud kallasin selle isiklikel põhjustel maha ja hiljem külastasin seda sündmust. Okei, ja teine on mul, Maria Minerva Tallinna on, need ei pea olema naisterahvas, hinnata naisterahvaid ja, ja esimene ammul röövi tabas nagu kass, sõit. Aastast 94 sai kosmos, mis võiks ka uuesti ilmuda, seda keegi ei saa kuskilt kätte, kes tahab Rauliaga poodi minna mälu. No ütleme, kui me räägime nüüd sellistest elutabelites ja järelikult siis on need asjad väärt. Et neid mäletatakse riiulis hoitakse. Ja selle plaadi puhul ma mäletan ka, et kui need kontserdid tulite, kui nööbikene seljale läinud enne plaate mingeid intervjuus, et nüüd me hakkame sellist tegema või tilgutada singleid. Sellised bändid nagu Instagram, bändid ei pilgutanud kuhugi, jäädakse sellega ka arvestama, et tol ajal ikkagi sedasorti bände ei mängitud raadiot ja ma tahan seda üldse teha, ütleme kolmele isikule meistriks. Palve võtaks Rauli praegu välja, et me oleme kõikidest olulistest asjadest rääkinud. Rahul ei taha seda, aga röövel, ööbik ostaks mõne sõna rääkida, sest neid on päris palju siin Trauline kuulama, kui ei taha, kuulan hea meelega ja mugav olla. Aga sa oled selle ära täna, saatejuht Me oleme riigiraadio, aga meil on tabelis mingisugune kaks kiloröövel ööbiku laias, et me peame, selles ei ole korruptiivne, kuidagi ei ole garantiid. Et kuulasid siin kolleegidel iste ja see oli nagu tiine, rebeneb luudest mulle ka need mitu neist plaatidest mul on ka neid mitu sees ja ja tegelikult minu käsitlus röövikust, mida tuleks veel lihvida, on see et see perestroika ja pungi aeg, mis Eestisse saabus ja kohe alguses nii-öelda oli imendunud paratamatult reedel ööbik rööbikule üks bänd, kes juhatas sellest tee välja mingisuguse alternatiivse muusika juurde. Ja see oli minu arust selline tee, mida suurt teised bändid eriti üles ei korjanud. Röövel ööbiku sõja alternatiivrokist siin selles kopsaltron eas ja mujal on, on üsna unikaalne jätkuvalt kuulataks. Ma ise hakkasin näiteks lihtsalt vestlusest ühe sõbraga ajendatuna panema oma plaadikogu põhjal kokku oma elutabelit, noh, kui seal Eesti vaid üleüldse siis parimad plaadid ja Siiamaani ja võib-olla vähem oli ikka unikaalne, on need tantsulisemat asjad, millest suuna pumba k kuju võttis. Võib-olla ööbikust, mis algul tundus, et nad on, üksvahe oli neid ikka mängiti raadio kahest ja mäletan Pedaru ja Raureksid mingit intervjuud, mina tahaks, kuulasin et üksvahe tundus, et nad on väga oluline bänd, ikka noor eesti bändi, nii. Aga ma ei ole kindel, et arestirokkmuusika, mida me siin oleme täna hekseldame väga palju sellest üle võttis. Et seda tuleks võib-olla täpsustada ja hetkel on see selline natuke tühjalt kohalt tehtud avaldus, aga aga ütleme kogu see nii-öelda pehmo indie-muusika, mis siukene hõllandule ja nunnu. See on täiesti teine traditsioon. Aga seda unikaalsem on röövik. Just. See ilu on tegelikult päris kõrgel kohal. Ainult kassid, kihvt. Kui ka paneme plaadi peale. Hakkame kuulama äkki seda võiduplaati? Milleks signaal, pidu teoks? JMKE külmale maale ärge unustage, et siis juba reedel ja punk ei sure või midagi sellist. Reedel kell 10 hommikul. Erik Morna alustab siis teie poolt valitud parimate Eesti albumite ettemängimist. Kas oli top 20? Heegeldada saade kestab 10 tonni 10 tundi, seal on intervjuud bluusimuusikute kangelastega ja mängitakse ja minu teada võiduplaat, kes võidab, ennustada, kes võidab. Kes saab? Ma ei hakkaks ennustama. Palun ennustest ja mul on lihtsalt see jama, et, et ma tean, kes on A AGR selles mõttes, aga meie olime eile kaasas, Millers ei tea mina midagi, siis ma arvan. Aga võidab küll, jah, minu arust see, kes ma arvasin, et võidab selge, okei, enne kui me selle üldse välja kuulutasime. Raadio kahes ma pakkusin, et see võidab siis kodus mõtlen, ma ei hakka. Ja kriitikute tabel ainus funktsioon on see, et ma panen ta kokku, ma saan ise võib-olla siis targemaks, et mis mulle meeldib. Juba homme hommikul poest leiate Eesti Ekspress ja seal on digiLääs võib isegi juba öösel äkige ja tehtud väga suur töö, kõik. Kõikides päris esimesest viie kindlasti on kommentaarid Diablo võidu plaadistan kaheküljene materjal ja ma hoian seda väljaprindi käes ja siin on jah, homne ajaleht ka Eesti muusikasõbral on ikka lugemist, küll ma teile ei ütle päris üksikasjaliselt. Igal juhul selline oli, on endiselt, sest et tegelikult pumpolitsei võimu ja me sõitsime sinna sisse ja hakkame mängima. Ongi Villu Tamme punkpolitsei ja Villut, jah, hakkame punki mängima, stuudios olid muusikanõukogu erisaates Tõnis kahu, Valner Valme, Siim Nestor, Raul Saaremets. Me oleme tegelikult siin juba päris varsti tagasi septembris kui algab saada sellele ühele sõbrale ja see on kogu väljund selles mõttes, et ma kavatsen seda kuhugi riputada, aga selliseid asju koostada annab ikka mingi ülevaate nii enda kui teiste jaoks. Hakkab see tants ja trall jälle pihta ja murakakohvik oli aega, oli aeg iganädalaselt reedeti kuulama uut Eesti ja välismaa muusikat, kus juurest ära vaatasin pärast puhkus, kui palju siia uute asjade tulnud, mida ma kõike siis nii tahaks teile mängida, mägi tegema ainult öiseid kolmetunniseid, erisaateid? Igal juhul aitäh, et kuulasite on teil veel kellelgil mõni lõbusam või? Ma ei tea, mis seal ikka olge, olge terved ja naudime ja Tõnis sina sellest arvad? Ma ma tahaksin seda natukene ka seda projekti kritiseerida, mitte sealtki Siimu, mitte Siimu vahid, sest et tuli ära teha niikuinii, et see oli selge. Aga sellisel nähtustel nagu nagu siin ette nüüd võttis on konkreetne ajalugu ulatub tagasi siis seitsmekümnendates aastates. Kui kusagil kuuekümnendatel aastatel näiteks Ameerika ja Briti rokkmuusikas oli siis ütleme need nii-öelda meedia väljend või need, kes kirjutasid ja need, kes muusikat tegid ja publik, nad kuulusid sellisesse ühte ruumi. Siis seitsmekümnendad aastad oli see, kus Kriitikutest kujunes välja selline omaette institutsioon, toon, kellel tekkis nagu oskusteave, jaga tarvidus hakata. No ma seda niinimetatud Khanonit ehk siis nii-öelda hea muusikavalikut. Inglise keele Ekspress tegi 73 selle ühena varasemates ringides maal. Ameerikas on seda ka tehtud ja selleks erijoon on see, et mida minu arust Eestis ei ole ja see on see, et kriitikud on võimelised institutsioonina tõepoolest, nagu ütlesin, väga palju eristuma muusikutest. Ja vot selles küsitluses seda ei ole. Kogu Eesti muusikakriitika puhul on see, et muusikakriitika ei ole niivõrd tugev üksus, et ta suudaks lahus seista muusikutest ja teenida mingist oma agendat, sest et sest, et nagu selles Siimu valikus käinud väga paljudel needsamad isikud, okei, Simons juhendit ärge hääletage oma endaga seotud projektide poolt. Aga, aga kui ma vaatan ka seda, mida muusikud kriitikutelt ootavad, siis üldiselt ootavad promo ja see on kõik ja nad ei ole selle salatiga süüdisest kriitikud pakuvad neile põhijoontes seda. Aga üldiselt on Eesti muusikat viimasel ajal iseloomustavad hästi palju selline poputav toon noortebändide suhtes. Ja sellise tugeva kriitilise selgroo puudumine, nii et selle selle nagu kanalis seerimise protsess kriitikute kaudu, ma arvan, Eestis tegelikult ei toimi, kuigi see katse on huvitav. Ja äkki hakkab toimima ja äkki on see üks kivi paljudes nii, aga ütleme, kuidas Eestis kanaliseeritakse bänd muusikat. Noh, näiteks, selge on see, et no-teatri lavastus Rujas kanaliseerivad oluliselt kordades rohkem kui see telesaade, mida Vahur Kersna teeb artistist mäletan Grünbergi ja Tõnismäge, mis seal kanaliseerime oluliselt rohkem. Kriitikute hinnangul nägin eile korraks 100 korda üle pika aja televiisorit ja seal oli siis see samane. Vaata ja laval oli ansambel Fix. Ja siis publik seal plaksutas seal mõnusalt esimese löögi peale ja nii edasi see mõttekas ikka õudne istujale puhkusele tagasi põlveni. Et ühesõnaga, minu arvamus on see, et kriitikute roll Eestis ja siin on palju põhjusi, siin on üks põhjus, on kindlasti see Eesti väiksus, aga ka tegelikult see, mis, mis rollis kriitika paratamatult on uus plaat, tuleb, seda teenindatakse, seda tehakse, kui keegi katsub möliseda, reeglina hakkavad muusikud jaurama endale sellega kogemusi, ma olen paljudel teistel veel, aga see ei ole selle mölisemisega, ei ole üldse nagu probleeme, vaid, vaid tegelikult selle seal ikka ise süüdi, sest et sest et nad ei suuda enda häält tihtipeale kehtestada, neid on vähe, kuid kes siin on kaks asja ka, et üks on, kõik on niuksed renessansimehed ju tänapäeva Eestis nad mängivad kitarri, kirjutavad arvustusi, teevad päeval reklaame, kirjutad blogisse, siis on, kõik on omavahel Facebookis, sõbrad muusikutega ja noh, kõik on kõik, siin ei saagi mingit mingeid neid veel ACME tõmmata, tähendab, mina võtan tõsiselt neid kriitikuid, kellel on võime eraldada muusikut, mitte nendega hängida, näiteks võidusõnad oma. Ma tunnen mõningaid, aga katsun neist mitte kirjutada. Ja ühesõnaga, see on terve küsimuste pundar, mis tegelikult otseselt seda küsitlust ei puuduta, sest see küsitlus on nagu pidupäev meile kõigile. Jah, aga need küsimused kuskil oli, tulid milady Meikari saasta, olulisemate plaatide tabelit siinjuures rääkides võrreldes, kas te olete vaadanud? Fakt on äge, siin pani välja 70.-te nüüd olulisemad plaadid, nende arust nad juba 80.-te omaga ajasid ka minu sealhulgas juhtme kokku, aga närvi ajasid nad kindlasti, et tegelikult selliseid tabeleid ikka laevad. Ma ei ole seda nende 70.-te avada ka tõepoolest osa kõik olulised plaadid, puud, suur osa nei näiteks areenid Kablaatilist kirjutavaid inimesi on ka paraku ise muusik kuud või siis olnud muusikud ka noh, tegelikult on Erik Morna kunagi muusikat ka. Kristjan Priimägi, mine sinna, Erik Morna tuppa vähemalt miljon siiamaani musa. Halba bändaalner on ka teinud, mina ei ole tegelevast Õisega ainukesed veel viimased kriitikud, kes bändid iseenesest ei ole iseenesest ei ole see nagu kõige tähtsam, vaid, vaid tähtis on just nimelt see, milline on iga bändi puhul Sildna õpetad Tallinn Music Weeki. Bändi puhul peab teil olema oma identiteet, kriitikutele kuluks ka mingi identiteet ja täiesti nõus. Vabandust. Teine asi, mis ma tahtsin enne öelda, on see, et kui palju on selline professionaalsed kriitikud, kellele see on igapäevatöö Eestis, kes sellest saab põhiraha eiei, selliseid ei saa Eestis eriti olla. Selliseid ei saa olla aga, aga et professionaalsuse tegelikult vist minu arvamuse kasutuse formaalne tunnus, et sa saad selle eest oma põhiraha, ei ole tähtis, et mina loen ükskõik mis kriitikat, kas professionaalselt või mitte. Aga noh, professionaalsed on vähe ka Ameerikas mõned ikka on nagu päevalehtede juures on. Aga Inglismaal on see juba keerulisem. No eks ma, ma arvan, et kõik saame aru, et ega see tegelikult on ta mõeldud ka see tabel siis lugejate teenindamiseks nende lõbustamiseks, et see on üks osa infanteidmentist mille mänge Valu igaüks, me võime ise märgi nagu üheksa siis mitte tõeks pidada. Ja noh, ütleme nii, et näiteks kui ma just vaadel seda tabelit mul muidu aitas, sekretär Kakuni on punktid, aga lõpus need tabelid, mis ma veel leidsin, lõin ise kokku ja siis tegelikult naljakas, et kui ma panin seal Singer Vinger plaadile 12 punkti juurde siis ta läks Pärdist ette. Eelmisel hetkel tegelikult Arvo Pärdi plaat Singer Vingeris paremen. Ma tahtsin ainult ühe remargi oma selle jutu kokkuvõtteks, et see, selline küsitlus. Kuigi ta meil on võitja, keda võib õnnitleda Ekspressis, on temaga intervjuu. Et ja kõik, aga üldiselt on see nagu üks oluline samm mingisuguse kriitikutasineerimised, see on kõige tähtsam selle küsitluse juures mingisugune seltskond, kes pretendeerib otsustajaks, paljud vihastavad selle peale, sest neil ei ole sellist väljundit. Jumal tänatud, vihastad Jahjust, aga tegelikult seal kriitikute enese upitas üritus, ma ei häbene seda öelda. Ja no ma ei tea minul p-tähega, ma olen kõige lõpuseleta ema juurde, me jõuame Gustakad lugenud et võrrelda seda rahvaküsitlust, mille tulemused on ju ka tegelikult teada, mina neid ei tea, aga sina siin kindlasti tead. Võtaks nüüd järgmise artisti siit selle sellest tabelist radariga seotud mees seal tarri mõnda aega mängud mänginud ja ma mäletan omavahelistes vestlustes, et ta sai seal bändis ka teinekord riielda. Jutt käib Riho sibulast ja tema Album, must on 84. kohal, Tõnis, sa ütled selle plaadi kohta? Riho Sibul? On, on üks neid muusikuid, keda ma pean isegi päris heaks sõbraks, vaatamata sellele, et virisenud tema loomingu kallal lehtedes ja olen temale ka otse virisenud. Ta on viisakas, midagi vastu ei ütle, ta teab. Üks jutt, mis ma talle alati räägin, on see, et sa oled populaarne laulude pärast, mis esitad. Minule meeldib Riho Sibul kitarristi nagu, ütleme siis nii-öelda nagu tämbrites mõtlejana. Aga see laulmine on mulle midagi, mis vähem korda läheb ja no ütleme Need, siin lauludega plaadid on tal olemas, poeet külmetab klaasmäel, siin on endal tabelis jah. Ja need on palju enam müünud, kui see must, mis minu arust on eesti klaarses muusikas väga unikaalne, aga Darcy aga väga erakordselt nagu masendunud depressiivne plaat. Et siin on meil küllalt palju, on siin selliseid indi poosetajaid, kes võtavad neid masendumise, pood poose, aga ütleme, see plaat on ikka päriselt tark. Ja et, et ütleme, see on nagu nakkav ja tugev tugev tunne selle plaadi puhul, sest ta nagu võitleb selle tundega seestpoolt ka. Et ta ei ole nagu selline eneseimetlus selle depressiivsuse juures. Aga, aga just pinge on tal terve plaadi ulatuses väga võimsalt olemas. Ma arvan, et et ma ise ütlesid, et see on kriitikute suhteliselt niisuguse Oks, millest me siin räägime, aga siin järgneb nüüd esimene väike moraalne juhised, et ma arvan, et paljudel on see plaat kuulamata. Ma miskipärast usun ostmata ka, oli veel kunagi alla hinnatuna levis aga kõik need poeet külmetab klaasmäel sinine, jahe, sinine, need olid mingeid hilisemaid, veel palju populaarsemad minu arvates teenimatult võrreldes sellega seda tasuks avastada. Tuntud Riho Sibul album on must. Kõik lood sellel plaadil on numbritega, see oli lugu või must, kaks. Ja 84. kohal ilmunud aastal 2004. Kui nüüd seda tabelit vaadata, siis mis kõigepealt silma hakkab teile esmasena? Meil oli sellest siin enne saadet ja ma ja ma, ma vist saadeti ma selle. Tõstsin esile, et naisartiste ei ole muidugi. Tõsine avaldus, ausalt öeldes hämmastav avastus. Mandraleekis on ikkagi kollaaž. Midagi vilistab, kamine uituks, selle peetesse kaverdada kuuleb ainult meie. No ma loodan, et ainult mina muidugi võtan enda peale. Nonii. Nonii, mida see tähendab? Kahju. Väidab, helistavad. Kust see tuleb? Nii ate? Ei ole. Praegu nakke, nii, mul on ka. Jälle ei ole siin. No igal juhul püüame sellest lahti saada, sellest tasemest takistada, kuulas ja eri. Hiljuti kus nad seda, mis väike reivi vene teeb. Tähendab naishääli küll, aga tõepoolest neid naisartist varasemal ajal nagu väga ei olnudki, aga ütleme nii, et viimasel viimase 10 aasta sees on ikka neid päris palju esile tulnud. Folgi, džässi, tugevad popartistid ka ju? Ütlen, et kollaaži 21. kaht üldiselt ikkagi kuulub väga suurel määral naishäältele hoo ja no vot ja hoo siiski. Praegu veel aastaga. Ma räägin, naishääled on Mahavok aeg on ikkagi, see album on tugeva naiselemendiga, vaktsiin peab silmas ikkagi midagi muud, jah, ei ole Evalduslan. Naisterahvas ise otsustab ja kõike seda, mis sinna plaadi peale, aga selles folgi pärimuskultuurist midagi, mis ei jõudnud pinnalt käriti tabelisse, paraku mitte. Jah. Aga kas seal on üldse võtmeisikuid, kes on nagu keda saab nimetada nagu selle žanri või selle suuna hääldaks kriitikas? Ma üldiselt isegi seda ei tea. Sest et hiphopi, omandi metali, sama mingid tegijad, kes kirjutavad, on olemas, aga see pärimusmuusika kuidagi analüütik kajastub näiteks Ekspressis vis Twitterit kehvasti, jah, ütleme et sellel ei ole nagu sellist tugevat kindlat inimest, kes alati tõstaks käed, ta tuleb mari kalkun, siis ma tahaks kindlasti sellest kirjutada või niimoodi, kuigi jõe esimene naisartist oli kohal 107, Maria Minerva oma debüütteosega härmine, Maria Minerva oli 110, siis tulidki varsti kaks mari kalkuniplaat, mari kalkun lähevad Ühega, oleks võinud olla. Pilt, on Aleksei õiglane ja oleks ilus olnud. Tema need kaks plaati olid enam-vähem võrdsed slaididel ka sinna. Minerva tae järgmised naisartistid olid juba. Enam-vähem sellised, keda mainiti, kelle plaate mainiti niimoodi üks või kaks korda. Et neid ei kippunud sinna, siis esi 200 hulka üldse. Jale siis jätnud nad kahjuks nii suurt jälge või üle 110 inimese hulgas oli ju naisi kyll, kes vastasid. Ma arvan, et see et, et vastajate hulgas oli naisterahvad ja muidugi aga. Ju siis muusikas ongi neid vähem. Neid on ja muusikas vähem ja tegelikult nad on ka tegelikult alles hiljuti esile kerkinud. Jah, kui, kui mingit Silvi Vraidi ta nendega välja ta minema viskamist ei olnud. Aga kus naislauljaid Eestis on need kommertslauljat Kellist Liirisest ja lõpetad Getter Jaaniga. Aga sellest üleminekuks ma ütlengi jätmine, kommertspapp on ka täiesti, puudub tegelikult vanemad kommertspoppi. Vanemad on jah, maha pakun Kreeka kommertsstop. Me oleme midagi teha, aga, et et, et vanemat võib-olla on jah, aga noh, sellel on teatud õigused. Mad kommertsSkopje siin tabelis üldse pole, Koit toomel, see ei ole ka Lassociimäki natuke loetuselt, mõned viimasest 10-st või või teises 10. kuulajate ette ka. Jah, sest et meie nagu teame seda, aga ma usun, et see huvitab inimesi. Et ma loen neid kõiki, mäletan loe nagu valikuliselt, kuni me jõuame, jõuame näiteks siiani vanaaegse hea kommertsmuusika juurde, siis temaga mängiksin, hea meel, et ma loeksin ette need vanad kommertspopiplaadid sellest. No näiteks, no jätsid kaks must kuupuhastus näiteks. Ma usun, ka vennaskond, vaenlane ei maga, on kommertspauk. Eestis ta selleks sai, Eestist sai selleks ka propeller, kelle tegelikult siis vanade lugude kogumik põhimõtteliselt on kohal 88. Ja. No ma ei tea ääri-veeri vast ka Singer Vingeri reanimatsioon kaal 80 ja noh, ütleme kommertsrokk Tõnis Mägi ja Muusik Seif mäe kaks nõlva kohal 82. Aga, aga ta ei ole Eestis. Midagi sellist, nagu näiteks siis sonimütsi olid. Bussid. Ja madonnat võib-olla neid ärritama tunnetajale. Praegu praegusel on ju Gerlyya iiri Tommy Cash on ju võime võib-olla ainult kõrvutada Lily Ellenit ja Vicky liidega kuidagi, aga selliseid teid busse me ei leia oma vanast ajast. Kas see lugu ikka käib juba praegu on see kõik, ütleksid, praegu, panen hea meelega 78.-le kohale tulnud rock hotelli rock Hotell nimeliselt. Muidugi eriti kihvt on see, et need 80.-te plaadid, enamjaol, voodi alt ilmusid, nime ei kannagi, apelsin oli kõik, apelsinialbumid olid apelsinid ja rock hotelliga sama rahvas tundis neid ümbrise piltide järgi. Täpselt ja see on nüüd siis see saatjate, milline rock Hotell see nüüd on. See, mida me kuulame, rockabilly rock, mine, eks vastaja oli näiteks mul märkinud oma tabelisse, et rock hotelli see plaat, mille peal on ümbrise joonistatud pildi peale mõlema peale. Head Eesti kommertsmuusikat. Järvega. See rock hotell ja rockabilly rock valdavast joonistatud ümbrisega plaadi ikka 83 Waldner tennise Tyleri rock Hotell oma tabelisse ei olnud. Ei olnud rock Hotel kohta, ütleksin ainult ühe asja. Et huvitav on see vend, kes oli väga populaarne seal väidetavalt oli ka Eesti läbi aegade valin vrakist kitarrist. Mäletan, kuidas sellest kirjutati, et kuidas on see võimalik ja, ja tantsuansamblis parim kitarrist, aga naljakas on see, et Ta tegi, see traditsioon. See ei andnud siirdeid, kuigi ta on siin tabelis, ei andnud siirdeid järgmiste kümnendite eesti rokkmuusikast kuhugi. See oli väga konkreetne Ameerika rokkmuusikat teod, mida nad välja tõid ja see võib-olla kuskil süldibändides proovinud mingi puugi, Anderle bänd on praegu, ma ei tea, aga igal juhul see, see on nagu täiesti nagu nulli läinud traditsioon, sellest ei jätkunud nagu midagi, ütleme näiteks, vaatame, siis on Grünbergist saanud, eks ole, kõik kohad on tähistada. Joala, kes oleks seda võinud arvata, eks ole, et Joala osutamine mõjukaks. Aga Rõngsel ja Fixi puhul seda mõjukas natuke kahtlane üksikud lood on, aga aga Fixoli laadilt mitmekülgne ja ebaühtlane, ütleme niga. See põhiline, põhiline baas ei jõudnud minu arust, nagu ta oli jube populaarne nagu kontserte, ma tean, tõesti, skandaalsed, populaarne kõik käisid aga nagu kultuuriliselt see, kellel oli ka võib-olla nende bändiliikmete aga rihma ikkagi väga tugev ja Ivo Linnat jäävad ka mõned inimesed kõige paremaks lauljaks. See oli juba tegelikult ju tollal retro, aga Eestis nad olid selle žanri maaletoojad 20 30 aastat hiljem. See oli siis ka välismaal, retro parasjagu trenni ja, ja, aga noh, inimesed ju ei tundnud algallikat tihti. Sel ajal veel ei liikunud muusika nii hästi ja rock hotell oli moodne bändis, roki teeb päris ja seda on, aga ega nad ei hakanud neid algallikaid Eestis kunagi tundma ega huvi tunda selle vastu, mis on Chuck Berry. Mis on, keegi ei hakanud, selle, see oligi. See oli, mulle meeldib Chuck Berry isiklikult väga, aga ma ei kujuta ette Eestis, kes oleks nagu mingi hinda nõu inimene. Aga eelistati rääkida Ivo Linna eestikeelset laulu helistajatele. Ei, ma tean, aga jajah seal oli Alice maa kõlaga bändi nimi. Muusika tegid, olid ka ikka sihuke lääne oma, see on niisugune imagoloogia oli neil ka, Nad olid, nad presenteerisid ennast täitsa hästi ja tegid midagi sihukest videotaoliste šovintsipia lõhkasid jalgadega plakateid samase plaadi ja, aga mul oli see ostetud, aga üks asi võimule, mis on tegelikult sellest meloodia ajast ehk siis nõukogude ajast rääkides vastuoluline muidugi kuivõrd see oli totaalselt ebaõiglane, on ju, artistid, ei ainult plaati teha nii nagu nad oleksid normaalses maailmas nad teinud. Nad pidid läbima mingisuguse bürokraat, saama mingid loades, et nad üldse kõlbaksid rahvat mängima. Ja siis järgmine asi, et saada võimalusi üldse plaadistada. See oli keeruline ja, ja keegi, mis tollal ei teinudki selliseid päris nii-öelda artisti albumeid, lihtsalt kasutati võimalust plaate ja aga teine asi, noh, see oli kõigi jaoks ebaõiglane, et isegi need, kes said salvestada kujundada oma artisti nagu mina ja niimoodi plaadis plaati näidata, milleks ta võimeline on, sest tihti plaat ilmus juba siis, kui sa ise olid teises rock Hotell oleks pidanud funktsioneerima järgmiselt nõu, tähendab sa ei tohi ignoreerida, nii, prokutel oleks pidanud funktsioneerima, nii et see on andnud väga sageli väljaprodukte seetõttu elama selle produkti baasil kontserditelt väga aktiivselt ja just nimelt kogu aeg tuleb uut peale, aga see nõukogude ajal võimalik, aga teine asi kui, nagu selles mõttes sellise olukord nende selle aja muusikutega ja praegu seda muusikat on nagu ebaõiglane, justkui siis teistpidi jälle siis seitsmekümnendatel, kaheksakümnendatel oli neil ikkagi palju väikesem, konkurents, palju kergem silma jääda, palju kergem üldse nagu tähelepanu saada. Paati oleks ilmunud sellel aastal 83, Eestis mitte 10, vaid 100, siis kas rock Hotell oleks praegu üldse tähtis, eks, et neil ei olnudki tegelikult konkurents? Olgu see tegelikult telesaates ta Rauli käest ma tõesti enam ei mäleta, sellest loost ei kuulanud. Näiteks ma mäletan, see 82. aasta Ruja, mis siin ka figureerib. Ma ei tea, mis kohandumale keegi ütleb, et kannatas produktsiooni all mõned Ruja lood, seal olid lausa punklood vägagi aktiivsed rokklood. Aga mingitel ratastel oma maailma ei produtseeritud nii nagu see väärt oli. Ma arvan, et see ei ole bändi söövaid mingite muude sest lärmakalt niimoodi, et tollel ajal vist kombeks, nii et et sa teksti laulu laulmist ei tohtinud varjata selle müraga, mida rokkbänd teeb. Mul on, keegi ei räägi. Ja aga rock hotellil vist vist ei lõikas ka sellest nagu kasu, sest et nende tekstid olid sellised natuke opakad jäid hästi meelde. Ja see vana retrostiil tegelikult võimaldas ka teatud juhtudel sellist natukene vähem lärmi, lärmakamat produktsiooni. Et ma mäletan, et rock hotelli inimesed neid tekste ja just nimelt ka siis seda melu, aga seda tekste kindlasti. Šeik investeerinud siis tuli 80.-te britis ikkagi vene edetabel, no ikka ja jälle oli siis isa oli kõva mats, boksid ja asjad kaheksa tavaline, vajame maid, edukamaid tabeleid. Retrolainet, mis näiteks praegu tegi ikka pungilikumalt seda niimoodi rock hotell ei teinud seda oma oma ja see on iseenesest huvitav jah, et sedasorti nagu psühhopilli bändi Eestisse muidugi noh võib-olla õiget nii päris võivad olla ka ikkagi sinnapoole kaldu, et sedasorti bänd ikkagi samamoodi tekkinud Eestisse. Nende vanade eesti bändide puhul tuleb arvestada Velliste institutsiooni, mida me ei ole täna maininud. Ja see on saade, soovid, soovid, soovid. Sest et seal kõlas rock hotell palju ja seal külas ka seda matchoksjaga seda staffi palju kõlanud rock hotell või ma mäletan aga maitsma oioi rockabilly oli kuskil 81 oli see tipus. Nii et ja, ja osa seltskonnad lausa vaenujalal ja tänu sellele muusikat jälle. Okei, oleme 64. kohal. Ja see nukukuut Visinov Estonia album. Samanimeline lugu, kes sellest tahab rääkida, otsustame pärast. Kui lugu mängib. Ütles, et see on siiamaani esimene lugu, mis mina võib-olla oleks sellesse tabelisse pannud. Kuulate raadio kahte saade on muusikanõukogu erisaade. Ja see on pühendatud homme Eesti Ekspressi Areeni silmu vale kõigi aegade Eesti parematele albumitele top 100-le mille on kokku pannud kriitikud. USA inimesed, raadio kahe kuulajaküsitlus selgub aga reedel. Morna alustab saatega hommikul kell 10 ja kestab see õhtu kaheksani. Siin kõlas Uku Kuut, visin offest ja Estonia 64. kohal. Nii endale see kangesti meeldib. Tõnis, sina suur asi, Uku kuudi fänn ei ole, seal ei ole jah, ei noh, kuulan ja viskuma kuulan siis ma nii-öelda panen tähele, pole midagi, sest ma mõtlen ise. Defineerimisel Estonia, mis laadal ja ta oli sellel loomulikult kirjutan, mitte Eestis, eks ju, ja siis koduigatses. Ja jah, see on ka üks nendest plaatidest siin, mis on tegelikult mingis mõttes ehk siis arhiiviplaat veeerreliis, et ei ole nagu päris album, olen ka selline jah, otsast lõpuni valmistatud sõnavõtt kunstnikku sõnavõtvaid kokku pandud asi vist paraku oli suur osa ikkagi neid meloodia plaate, ka, selliseid ma ei teagi, milline meloodiaaegne, et võib-olla selline artisti korralik Tepandi, Tepandi, jah, siukest leitnant ja mina panin oma tabelisse ühe plaadi, mis oli täpselt artistialbum minu lemmikprogeplaat kaheksakümnendates. Igor Karsnek genevilblumberg siis, äkki võib-olla ka Ultima Thule oli tuule, aga nad on siiski midagi Tepandi puhtalt jah. Folgitüüpi asju või isegi veel on Anne Maasik ilmunud vist Eestis. Ja Uku Huudi salvest tuused anti välja kaks aastat tagasi. Sihuke helge melanhoolia vaatlused on üsna harv nähe eesti muusikast ja tegelikult ka sihuke soul jah ja tänad oma emaga koos tegid ja mida? Mida eesti muusikas tegelikult väga palju ei ole. Ja tõenäoliselt oleks plaat kõrgemal kaalunud, kui. Nooremad inimesed oleksid rohkem vastanud selles tabelis, et need küsitluses lõpuks osalenud on. Tegelikult ma arvan, suure seaski üle kolmekümnesed. Sest see Uku kuudi plaat on ka aastatagune korralik itta oli sellel aastal kõige müüdum vinüülplaat Tallinna linnas. Nii nostalgia, mis siin oli, oligi olemas, aga see oli jah, selline. Sealt ma selle Eesti kohta, aga ka selline nostalgia mingi mingisuguse aja Eesti raadio järele. Aga see oli seda plaati sina kuulnud ei ole, tervikuna ei ole palju siin selles tabelis üldse plaator, mida sa ei tea? Oligi, oli seal oli mõni asi ikka, mida ma nagu näiteks. Luud näiteks nii on, ei ole räpiplaat ja ei, ma tean nüüd siin seletas mulle ära, mis seal, seda olen mina kuulnud, mina, minul oli siin üks ansambel täiesti võõras, ma tean ainult nime, aga ma ei ole kunagi. Ma ei ole kunagi kuulnud iidrew. Aastal 2009, ma ei tea sellest mitte nii ja see on päris hea plaat. Indie-ansambel. Minu siis ma ei ole, iseenesest oli ennem rohkem selline punkansambel idiootsuse revolutsioon. Elad nüüd nad on vist liikunud rohkem sellisele postroc kalale ja nad olid hiljutisel sillingu festivali viimane bänd, kes esines päris öösel. Ma oleks hea meelega tahtnud näha, mis nad seal teevad, mul on tunne, et neil on nagu selline suunamuutus tuntav sa oled ühesõnaga selle bändiga tuttavad, vanade plaadid, neid kuulan, sa teadis kõike. Kõike, maga ei hääletanud. IRL-i paatide eest, aga jah, mul need on küll. Vot nii, tegelikult õudne isu mängida mängida ka metalit ja see on metal, mis ka mulle omal ajal kangesti meeldis tegelikult, aga üldiselt on kahjuks medalit vähe. Ja ühte suurt metal bändi, mis minu arvates vähemalt Valneri kokku pandud, aastalõpu tabelites alati sees on, on olnud metsadel. Valner. Eks ta ikka vilksas küll, jah. Ja metsadel ei ole ühegi plaadiga, see ei ole, kuidas see võimalik on, aga. Ma ei tea, imelik. Väga huvitav on oodata ära reedene päev, kui tuleb kuule küsitlus, sest et. Kõige kõrgem metali plaat Tegelikult siis. Ma kardan, et hevi metal plaate Gunnar Grapsi käes. Kolmas see oli tal. Souli, bluusi leppige kokku, kopterid, seal ei ole väga 89 läbipõlemine, aga no minu minule lende tabelis kaks metalit sees, loits ja Jondertaal saad Neundertaalsel siin see halvatka. Talbot, jah, nende kohta jõudis Tõnis juba enne saate algust öelda hipsteri metal. Kuna ta on minu tabelis, on seal. On see metall, mida me nüüd siit tabelist kuulama ei ole, mingi hipsteri, aga muidugi tõsised inimesed ütlevad, et Graps metallaid, haarde, rokknoh, ma ütlesin, et ei, ei, see on sama ja rääkisin 86. koloshower kõledal Rein vaevassi. Aurali, seal ma nägin laidis mitut puhku. Päris jõuline oli, oli, ma usun ka. Ma ei tea, võib-olla ühel olulisel metal bändil, kuigi mina nende mingi kuulajaga ei olnud jäi plaati ilmumata. Metallist ta lihtsalt oli, agressor oli veel agressoril ilmus kusjuures tegutseb praegu, et sa teaks nõudeks väljend puutetundlik seal ühe metodisti liikmega regulaarselt. Ja nad salvestavad selles bändis, mängib ka, tead, kes? Lisaks sellele inimesele, keda mina tunnen, mängib selles bändis nüüd ka Mihkel raud metal istet. Otsad jooksevad kui kauaoodatud. Ma ei tea, võib-olla tõesti kuulame, kuulame showerit. Me oleme teises tunne. Jah, palju te teate seda showerit. No mitte väga omal ajal igal Rocki, vaata, ta oli 80.-te lõpp Kalitsee bände, kes kui üks esimesi Eesti, kui mitte kõige esimene eesti tulija, sellest rahvusvahelisest laiast layer Metallica ja selle baasilt tuli siis Eestisse ka vabanemisega koos juba tuli selline. See oli aga päris trash metali esimene, kes alati salatile seal ei osatud nii hästi mängida. Selles mõttes, et showeralike, esimene nagu pärises medalgal, mina võrreli. Te kuulate muusikanõukogu erisaadet. Pühendatud on see eesti muusikale. Homme ilmub Eesti Ekspressis. Erinumber kus 100-st olulisemast Eesti plaadist on kirjutanud kõik need inimesed, kes seda tabelit kokku pannud. Meie siin tänases saates pisteliselt mängime, et lugusid räägime nendest stuudios Rahu Valner Valme, Siim Nestor, Raul Saaremets ja saate lõpu poole loeme, et TOP10, aga täpsemat Tabeleid, mis sellest 10-st Ma pole, jääb seda saate uudistada, uurida ja puurida. Puurida homme, kui ilmub Eesti Ekspress, see on Mart Avi album nimega AfD Aues. Tõnis Ma tean, et sinu tabelis oli ta esikohal. Jah, nii ta on jah. Et midagi. No kui ma kirjutasin sellest plaadist seisma tema eri erilisele positsioonile seal viitasin omalaadne ekspressist, kirjutasin erilisele positsioonile ka viitasin jaa, jaa. Seal on mitte lihtsalt selline huvitav kunstiline ambitsioon sellel plaadil, vaid minu arust ka see, mis. Sunnib teda uuesti üle kuulama näiteks sedasama lugu. Selline krüptiline bluus, lugu, mille, mille selline sugestiivse ikka üsna kaua aega ei jäta maha. Sel puhul on ka veel huvitav see, et teretuttavad ma olen selle Martale endaga. Ei olnud tema õpetajad koolis. Aga vot tema on see noh, minu muusikute seas kontakt, kelle puhul ütleme, see karakter, mis teil siin plaadil on ikka täiesti piirdu kiskuv ja omaette asi, mille puhul ei, ei tundu hästi isegi võimalik, et sa ütlesid, et temaga noh, nagu. Täiesti nagu teistsugune ja fiktiivne maailm, mis siin olemas. Ma saan aru, et hetke selline Eesti muusikaspetsialistid üldine trend teda väga, ei, väga kõrgele ei soosi. Kaal 40 siiski jah, okei, aga, aga noh. Et ilmselt ma usun ka, et paljud jälle seda kuulnud, sest muidu nülin ainult ja mõned ka võib-olla unustasin ja ma usun, et see pädes Yuki näiteks vist oli, kõrgemale. Ei olnud. Igal juhul on see erakordselt huvitav plaat, millel, millel on mille sisse on peidetud kommentaar ka väga paljudele sellistele välismaistele popkultuuri elementidele asi, millest me ei ole eraldi ja millest võib-olla nendega Epliku puhul tuleks kindlasti juttu teha, sest tema loomingus on seal kõvasti teema. Aga, aga sellel materjaliga ja Janar Ala kirjutas, Postimehe muusikatoimetaja kirjutas kommentaari, mis on siis Ekspressis ilmunud Martali plaadile ja tema ütles. Canimis haakub sinu juttu ka Eesti popmuusika ajalooga, pole Asterhaarsi mõtet sidet otsida, seda pole, pigem külvab Aadeehaas oma kurje seemneid kuhugi 80.-te alguse Briti ballardlikesse poputoopetesse, meenutades millegipärast John boksi, kuid olles huvitavam, keerukama mõtlemisega sealhulgas on ka küllalt keeruline, kedagi huvitab. Aga, aga suund on õige. Minule meenutab Martav ikkagi pillimekentsid ka seda ja põhiliselt just no keda iganes ta meenutab, aga omaette väärtus on selles tabelis üldse popmuusikas popmuusika, mis ei jää meelde. Aga millel on see fluidum, et ta tõmbab ligi ja kuulad uuesti ja nagu uuena et teha muusikat, mis ei jää meelde, see on omaette oskus, minu arust. Aga tuleme nende oluliste punktide juurde tagasi selle tabeli puhul, et meil puudub. Hop artistid naiste näol, meil emakuju, siis on sensatsioon, on ka see, et puudub metsadel. Džässi pole üldse vist asi sajad. Ei no järgmisena võiks rääkida sellest, kes on need artistid, keda siin kõige rohkem. Kui kõik on puudu, siis on kõik ülejäänud järelikult üle. Ja ta EPLi ööbik. Eplik ööbik tegelikult on üks tüüp kelle erinevaid paate on, märgiti nagu kogu asja raames nagu rohkem ära, kui Epliku jaamasid. Epliku plaate on siin tõesti ka tape käes palju. Aga Ta on üks muusikakangelane tegelikult see, et ta on niivõrd tähtis ja oluline kangelane on. Noh, oli minu jaoks selline meeldiv avastus seda tabelit kokku pannes ehk siis neid plaate, kus on tema, kes on kokku teenvale, leida näidendis selles 600. mainitud plaagese, kõige rohkem on Allan Vainola. Ta vaikus töödes ja artaan. Ta imestas kaasa löönud Metro Luminal is väljaskonnas Sõpruse puiestees alumiinium Mihkel Pärn, sinu sädelev sõber, see oli ära märgitud ühtlasi see tema sooloteos unenäopüüdjad, aga näiteks ajutise valitsuse tegelikult vist kogumikku seda Jan mainiti, mina ütleks seda selle Vainola peale. Nii et mina isiklikult teda ei pannud ja ta ei ole mu lemmikute hulka kuuluv, aga minu arvates kuigi see fakt, mis ütlesid tegelikult lükkab selle ümber. Aga sellise kriitilise tähelepanu mõttes on ta väga Anderetid artist ja tal on tegelikult väga noh, sa tundeta lood ära, näiteks kui on mingisugune argument sisse tunned tema alati tema moonia tüübidele. Meloodiajoone te olete erastanud, varieeruvad väga vähe. See argument, et see on hea küsimus, selliseid on, selliseid on natuke Sarivama mälu siin rahvusvahelises plaanis ka artiste, kelle kelle puhul näiteks kriitikud iriseda tihti, aga, aga vaieldamatult see tunne, et nad alati ära mulle meeldivad ja samas ka need bändid või artistid, kes muutuvad pidevalt ajas. Ja teinekord ei tunta neid äragi. Jah, muutuvad Majas on üks asi, aga tegelikult veel huvitavam see, kes samal ajal teevad ühtid temaga erisuguseid asju, too trand grand või keegi selline, kes kogu aeg on väga erinevates aga, aga et, et, et minul on Läks kirjutama analüüse dissertatsioone ja vähemalt portreelugusid, sest et ma ei tea, kas ta on võimeline nagu, nagu seletama seda, mis tema meetod on, aga meetod tal on, mingisugune total on, kuidas ta töötab. Mind huvitab tema selline inspiratsiooni mehhanism, kuidas lood sünnivad, kunstnik nii palju on ja välja jääb terve protsessi ja no vot jah. Ma mõtlesin just sedasama, et ta on just nagu selle tabeli tulemusena, et tõenäoliselt Andervetiate kriitikute poolt tugevalt, aga Epikuga kõrvuti pannes siis Vainola on paljudes nendes bändides siiski üks osaline maid. Samas ta on lugude autor, enamasti on ja, ja mitte enamasti aga just oluliste lugude autor vennaskonnas, Metro Luminal, Sõpruse Puies niikuinii. Ja, ja ma tahan veel ühe meelest ära vahele rääkimast õhkkond, sundimatu õhkkond. Aga ma tahan öelda seda, et et ta mitte ainult ei ole puhtad, muusikaliselt äratuntav, vaid tegelikult tal on omane mingisugune väga reaalsuse piiril, selline nagu alasti emotsionaalsus. Inimesed on ilusad ja head, ma ei tea Eesti artiste, kes suudaks niimoodi seda laulda. Ma kujutan ette palju artisti, kellel tuleks sinna juurde paatos. Ma kujutan ette palju artiste, kes laulaks seda irooniliselt, aga ma ei tea kedagi, kes kelle puhul siiruse kaitseks või, või ka kummutamiseks palju nii-öelda, aga see on tal seal olemas, sellega on väga raske selles mõttes vaielda. Ja siis tegelikult kui ta on juba osaline ansamblites Metro Luminal, Vennaskond, Sõpruse puiestee, mis on tegelikult Tegelikult moodustub nendest bändidest ja nendest veel edasi tulnud kollektiivides nagu osmikud ja laske see ultramina pool ja nii edasi, see on selline täiesti bänd, kes sealt Inglismaalt tulime, seda nimi TNT just nimelt ja Tuberkuloitedi, oi eriti muidugi sellest sellest ikkagi täiesti omaette žanr, mis on festival, võiks just. See on Eesti projektis omale seal sellele tõenäolt soomes leiaks tall natukene soome rokisarnane, aga ta on ikkagi täitsa nagu meie oma muisa. Vainola tuleb ka esile tõesti, kuni ühe sellise mina ükskord avastasin Vainola, millel on žanri sarnasusi näiteks mõne vaie looga. Selliseid üllatusi mulle on, aga see ei ole läbi ja see ei ole mingi selline, aga ainus, mis ma ei saa aru, miks tal on nii erinevaid projekte vaja selleks, et teha teisik sedasama asja, see on ka huvitav, kes ei, need ei ole, need ei ole projektid, seal on ikkagi ajalugu. Metro Luminal jah, neid velgi eraldiseisev nähtus, mis oli täiesti omaette bänd 80.-te teisel poolel ja 90.-te algul ja vahepeal paralleelselt vahepeal eraldi hakata mängima vennaskonnas, aga no ütleme, see bänd, millest see teie selline genereeritud sugupuu algas, on sel juhul Metro Luminal Vennaskond tegi kaheksakümnendatel ikkagi sellist üpriski räbu punki, samal ajal kui Metro Luminal oli professionaalsed. No ütleme küll, alternatiivsed jaga omadustelt professionaalsete muusikute bänd tegi täiesti teiseks põgedalt head. Märts edu oleks kindlasti tänapäeval realiseerinud tunduvalt rohkem, kui ta siis said. Mäletan 95, ma töötasin ühes raadiojaamas Tartus ja nagu nagu inimesed soovisid neid laule ja see oli populaarne nendest metsikut ilmselt kõikides raadio on sassis. Aga tollel ajal see nii-öelda kommertsedu pealt võitmine või teenimine ei olnud nii lihtne. Aga see on samas ka nende eelis, sest tänu sellele nad muutusid legengulitus. Kusjuures on kuidagi vennaskonnaga tema koostanud veel uudistanud näiteks. Trubetsky on tema nagu looja, karakter on teistsugune, pigem sihuke kinnisem ja uriseb iriseme samal ajal kui Vahnolan kuidagi minu arust nad ühtemoodi romantikat. Nojah, aga mitte ühtemoodi mõlemad romantikaga änkeri aitab Vainola, kas teile ei tundu, et siit tabelist on ka väga palju puudu tantsumuusikat ja on küll aga samas on ikkagi 100, nii väike arvetena, kõigi puude seal on juba siiamaani muidu ei tea. No ütleme, kantri on puudu ja ööbikud on võib-olla liiga palju, on küll selle tants viimasteriga väga una una vaba on ju olemas, eks ole. Kuule, aga kuulame vast kõige tuntumat tantsuartisti siit Luki ja nende võõrist lugema. Tegelikult on see tuntus tähendab seda, et inimesed teavad, et ja ma arvan, et tegelikult üks üks mõistuslikult tantsuartist natukene eespool, aga see tähendab ka pärast mängida. Mängime Lucia, ainuke asi, et nüüd ma tea, kumma plaadi pealt see on, et luuk on tegelikult siin tabelis oma mõlema albumiga ma ütlen selle kahe 46. kohal on ta albumiga triimsin Dreams. Ja 57. kohal on ta albumiga Tallinn, Nõmme Keila. Mul on tunne, et just sealt pealt tuleb see lugu ninaga. Seal lukk üks väheseid aastast 99, üks väheseid tantsulugusid selles kriitikute tabelis. Ja me näeme siin rääkima, lugu lõikas ära, tõsiseid artiste meil ei ole üldse mõjutanud. Ja see oli lukk. Aga ma ei tea, kas siit siit lingi või kuhu raul tahtis jutu juhtuda, kurat rääkis sellest formaadist, rääki, formaadist paadis ja kui raske see tegelikult oli, kuidas ka näiteks minul täna neid lugusid siia otsides üsna võimatu leida tabelis on nii mõnedki asjad, mis on ilmunud ainult kassetina, siis on read otsima neid mingisuguseid pestoffide plaat, neid lugusid ja nii edasi, mänd vinüüli ka ikkagi siin on küll ja küll siin asja jah, et see samane shower, mida me kuulda kuulasime siin mõned lood tagasi, see anti uuesti välja, aga apelsini ei ole. Või siis see samane kraps, kes siin tuleb või ja kui me räägime, midagi, midagi ei ole, siis ma tahaks teha veel ühe eraldi see et põhjustel, mis on paljudele muusikaga seotud inimestel, eks ole. Kriitikutele ja fännidele ikkagi arusaamatu, et et tegelikult ju üleüldse nägu jälg. Jaak Joala asjadest on ikka väga puudu. No radar, räägi ilma jumalata. Sa räägid nüüd nendest, mida üldse ja mis on, aga ei saa. Et kui ma lähen, võtan selle, aga ma ütlen lihtsalt selles mõttes, et kui me tahame, et see küsitlusele representatiivne siis on näiteks selliste rünkadega tuleb ka arvestada, et lihtsalt on olemas muusikat, nagu ma loen selle kipsajaga praegu. Ka mood ei eksinud plaadipoodi ja siin ma arvan et väga palju ei saa sealt neid asju kätte, kusjuures ka neid sellisele ja neid ka Spotify'st või siis sellest Eesti ja, ja kusjuures tõenäoliselt selliseid asju, mis on kümmekond aastat tagasi ilmunud CD peal. Neid, see nagu uuesti trükkimise või selle peale mõtlema, et neid võiks ta niivõrd tähtis hea plaat, et ta võiks alati poes olemas ja selle peale ei mõtle mitte keegi, ka see tootja ise. Mister Loorenski, noh, ütleme näiteks esimene nime kaabuga plaate ka, seda väga jah ei ole, noh, ütleme, et võib-olla inimesed praegu on ju antakse. No kuidagi on see taas väljaandmine nagu käiku ikkagi läinud vaikset ja antaksegi neid asju välja, mis õieti plaadi peale jõudnud. Aga ikkagi just nimelt, et kui ma tahan seda Gunnar Grapsi grupi albumit põlemine siis ladina, no mis ei saagi, kuigi tõenäoliselt sellest kauplusest muusika 24. Võib-olla saatke Grapsist, tehti mingi mingi poksilaadne ongi nõmedad õunaboksid, mis ei, mis tõenäoliselt ei ole saanud info, ma saan selle saate sõnadeta seal mõned lood olid salvestatud hiljem täielik haltuura veel ka väga koledad kullafondi ja need on väga halb seerias, aga mäletan, et, et kuskil seal kahe tuhandete keskpaigas 2006 ja näiteks tuli, eks ole, välja uuesti vanad lood on sellised, et sellise on see eesti rokiantoloogia, noh, ütleme siis otse välja nende, neid asju netist varastada ei saa kahjuks otse välja, tuleb tööd teha sellega kõva ja no jääb. 100 üheksakümnendatel oli Eesti muusikaturul selline periood, kus kõik asjad ilmusid kassekidena. Et kui me räägime ebaõiglasest olukorrast nende muusikute suhtes, kes olid, pidid tegutsema nõukogude ajal, kui see oli nii või naa ränk, siis üheksakümnendatel juba, kui muusikat anti välja kassettidel, siis nendel vastajatel tõenäoliselt kes tahtis näiteks üle kuulata või üldse mõnda asja, kas see kajastub näiteks vennaskonna puhul, sa oskad sa öelda, et ennelõunal on mingid asjad, tulid ilusti, muidugi keskel, aga need jaa, sarnaselt vennaskond tegelikult väga kõrgele ei ole. Nad andsid seltsi, mida mänginud kassetid üldiselt CDd selle välja, esimesed ka hiljem siis ja vahepeal paralleelselt. No vennaskonna üks kass, rokipiraadid, mis, mis on siin tabeli ilmus alles hiljuti CD ja vinüül vinüül ja lüüriline päeval 55 C nüüd tuli just vinüüli, mis sind endale ei oska peast öelda. Siin vennaskonna plaat. Leitnant Schmidti ja lõigud poja, vennas, vaenlane, magala vaenlane ei maga, on see oli kasseti veel, seda ei ole. Aga minu teada mitte, aga me tuleme jälle tagasi selle juurde, keda siin ei ole, et hunnikus rahul olnud, et ma mõtlesin, et äkki selle tantsumuusika juurest, et ma olen nõus, et ei, võib-olla ei ole, aga äkki läheks minu arust selle väga. Põhilises on nirud ja ma ei tea, kas ta on top 10. esindatud, siin ütleb. See on see Eesti elektrooniline muusika minu arust suuresti? Suuresti on, annab praegusele Eesti sellisele kokultuuride näos on siin esindatud ka, ma ei tea, kas küll, kas esikümnes aga kõik need loogilised päikesed, galaktiline muu, et mis on ja muidugi kus alguse saanud endale Grünbergi. Et kas, et, et see on nagu selline selle tantsumuusika siis puudumise selline nagu kõrvalaspekt võimalik jah. Või ei ole? No ma ei nimetaks üldse tantsumuusika ja elektroonika selles mõttes minul on tabelis endale näiteks uni. Ma ei tea, kas lõppenud Noored, kes lapsepõlvest inglise plaati kuulasid, siis hiljem undasid sama moodi, et selles mõttes ma kunagi suuremas Eesti elektroonilise muusika fänn olnud, seal on veel mingeid hoovusi, ma arvan ikkagi, ma arvan, seal elektroonika fänni jah. Siin kajastub vist päris hästi või, või ma ei tea, siin-seal uni on sees, galaklanen sees, tehnoloogiline. Kes ei ole sees nii, aga vaata, kes ei ole sees. Mõtlesin, et kuidas on see võimalik, siin ei ole nii mitmeid olulisi, liiga palju pühendumist. Okei, aga seni olete ühtegi? Sal-Saller Yasse ei ole. Sellest on tõesti kurb ja no ikka kurb või, aga huvitav, kas keegi hääletas, kuskile? Ei hääletanud? Võimalik pead ei julge öelda, mällu Smine, räägi mulle mitut räniplaati sinul? Null tõenäoliselt tähendab õrnalt ühte terminaatori plaati, mainiti korra ühte Aderi alli. Plaati mainiti korra kindlasti veel üht-teist paljastati plaati, mainiti korra metsadelli erinevaid plaate mainiti rohkem. Tuberkuloitedit ei mainitud mitu korda räägi, mis need viimase aja suured sellest on, kahju ei ole, aga see, et ei ole Sal-Sallerit ühegi asjaga, see tundub mulle väga imelik. Ei tundu, miks, no mina ei ole fänn, sat said ja sain aru, jah, no aga ütleme tõenäoliselt on Albuusikaga selles mõttes, et ei ole, et küsimus ei ole selles, kas ta noole meeldibki küsimusele sellest, kas ta on halb muusika. Meile kellelegi meeldib, aga väga paljudele. Esindab see kõike seda mis populaarmuusikas eesti muusikas valesti, siin tuleks rääkida pikalt, filosoofiliselt, sellest, milline on nii-öelda edu mõiste Eesti populaarne, mis on see, mis teeb populaarmuusika edukaks, mis määral on see seotud kvaliteedi headusega? Ütleme, väga paljudele esitav esindab Smilers haltuurat kes tahab väga kuulata, nagu ma olen lõbustamiseks kunagi mõnda Smilersi lugu kuulanud. Ma tunnen Rolling Stones ja kui paljudel Eesti bändidel tunneme rolliks, seda ei ole, need ei ole neid palju. Jah, Mailis Repsil on täiega. Kasvõi sellepärast võiks seda olla, no vot, aga naljas väga paljudele seostub sellise suvetuuride Jahaltuuraga, et noh, neid Smilers on artist, kelle, kelle puhul kõikidele piisab sellest doosist, mis nad saavad aeg-ajalt telekast või kuskilt sealt. No nad ei taha. Esmilers ei ole ennast ka kunagi müünud kriidiga. Lite telia kestavad, publikul oli kunagi plaadid, Rootsis, seal põhiliselt ainult Smilersi plaate osteti, mina olen aeg-ajalt siin muusikanõuga koguse Smilersi kiitnud ja sellepärast kõvasti sõimata saanud ja sa rääkisid, vaata Vahur Kersna saade kannaniseerib artist. Vahur Kersna kordussaadet, mis Smilers. Smilers siis ole hea ja pärast seda saadet mulle Smilers ei meeldinud absoluutselt, või nalja seal esindab, kas seal Sal-Saller esindab, millist tüüpi naiste rabajat jõmmi bemariga kihutavat sihukest laiali? Jah, aga, aga ei lase rääkides ma räägin kohe ära, siis ma lasen. Aga kui ta seda tüüpi on, nagu esindame, leiab sellele sellise muusikalise vaste, mille parim element on Lenny Kravitz siis paljudele inimestele tundub, et ta on lihtsalt valede baas, isegi nad ei hakka seda muusikat enam kuulama, sest see karakter palun, ma tahtsin öelda seda, et kummaline on selle juures, see seal seller esindab selliste alternatiivrokkareid tegelikult oma selle leopardi kasukaga ja värvitud tupeeritud juustega ja ta ei ole nagu kuidagi nagu olekult mainstream. Ja on, aga see on hoopis teine poos ses mõttes. Tema tema roll, mida ta teeb, on alternatiivrokkar ja just sellepärast ma kardan, et inimestele meeldib, et ta seda võetakse kui sellise noh pahelise ja ohtliku tüübina, mida ta ilmselt ei ole tegelikult, aga noh, see on. Ja no vaata, eks muidugi ka Smilersi pressist milersil saadakse plaat nii palju ilmunud, et ei oska valida kõige parema ja nagu tervikuna talleri kõige olulisem bänd. Tõepoolest nagu oluline mineraaloli oluline päev ei saanud plaat ja õigel ajal nad ei saanud kahjuks plaadi välja ja see oli tõesti oluline bänd. Aga me kuulame siin saates üht-teist väga oluliselt bändi, kes on sallariga-ga seotud, mis Loorents ja Swing album. Tõnis Swing oli album number kaks, eks ole. Ja järjekorras, no ma olen pigem. Ja see on, ma arvan, taas põhjustatud nendest mäletamise erijoontest mulle meeldis see esimene plaat, isegi see kassett, kust, mis, mis, mida üldse enam kätte ei saaks. Mõni lugu, üks lugu on teises versioonis. Aga swing? Mister Lorenzi idee, kogu selle, mister Lorenzi saavutus on, on lühidalt öeldes see, et et keegi tegi Eestis Mina teavitan laarset muusikat, mille, mille idee oli kõlada nende reeglitepäraselt, mis kehtisid rahvusvahelises kommertsrockis. Et see oli suhteliselt suhteliselt kummaline avaldus, millega mitte kõiki, isegi ei julgenud tollel ajal lagedale tulla mulle eluks ajaks meelde see, kuidas üks vana sõber ka tõsine melomaan. Aga kes armastas põhiliselt kolme bändi olid elemendist simpel mainstada Mishin kuueks suugaks. Ja kui tuli mister loores, siis, et mul ei ole vaja nende fraater vastu, sellepärast et seal on kõik need olemas jumalast hästi tehtud. Ta rääkis täiesti siiralt seda juttu. Ülikooli külastas üks kultuurisotsioloogia miskipärast mina suhtlesin temaga Tartu ülikooli ja tema käis ka Eesti plaadil starte plaadi põõsastes, mis talle orientsiste pärast kirjutasid. See oli üllatavalt ta ilmselt lootes mingisugust, mingisugust hästi tahumatut. Pärismaalaste asjaga sai sihukese korraliku läikega teosed, mida tal muidugi otseselt vaja ei olnud, aga imestamiseksamist siin kasse tuvastada äramis siis selle plaadi pealt loomist Tõnisele rohkem meeldis sellelt esimeselt koorile moder Loorents nimeliselt, mis tegelikult ilmuski selle Gravity Rainbow grafiidi grafiti rendihinda. Siin ei ole Street voltinud mängida. Mängime ei, ma tahtsin mängida hoopis seda poolil moodi foor. Aga see, me oleme ikkagi teise plaadi juures praegu Otepää koolides mängida. Pane ta nurka vaatama, mõtlesin, sa näitasid mulle. Sellelt mister Lorentsilt, kus sa näed, on tabelis, ma ei näe kaal 50, kuna siin näe minule kool ja meil on minul ja, ja noh Vist noore Nende bänd, et see oli üks esimesi selliseid tõesti populaarseid bände, kes ka suutsid inimesi närvi ajada. Kava ise kuulusin tegelikult siin sinna punti, aga ikkagi olid inimesed. See oli esimene tõeliselt tuntud bänd, kes Coverdasse Smitzi näiteks veokei, Morris seid tatis, mitte koperdas, koerdas. No palun väga, ja siis võib-olla sealt lavastasid, ütleme niisugune müts olemas, selliseid lugusid. Kartoteegi otsisid ja siis see oli ikkagi seda, see pisike sajaliikmeline indis siin, mis tol ajal tagajalgadel Tallinnas eksisteeris, siis seal ikkagi päris mitmed inimesed ja Mihkel Raua nime kuuldes ikka sülitasid ja räägiti Mihkel rauast jutte, kuidas ta noh, tema nagu lavaline ta esines Tallinnas, et ta oli ikkagi siuke hello tallinlane staadionirokimees, mis on iseenesest nagu efektne. Et olukorras, kus me tulime ja kus me olime natuke aega pääsenud, sellest tuleb mingi mees ja esineb siis. Hoopis raadiomaja lifti mingi mister Lawrence vastase lausume, indi mees käis ja Veepas ikkagi ka plakati linna peal, mis me selle juhatage, see saator nimega ja mis, mis me sellest õpime Eestis kusagil sellel perioodil väga palju bände, et sellel on väga kindlad moraalsed põhjused. Eesti on väike ja me asetame kohe sellise, noh, nagu me ei tee neid kapitalismi suure kapitalismi vigu. Me oleme moraalsed. Me oleme indi mehed ja me teeme niisugust alternatiivset, aga alternatiivina meistrita ei toimi ja peaminister Lorenzo, kes on selle instri, ta oligi esimene bänd, kes siis hakkas nagu ikkagi telekad, kõnetasid kõige indi rahvas ka, et tema ümber oli. Temaga Makarovi bänd, et selline Loorents tegutses, oli, muusikakriitika ei olnud veel väga nagu kõvaajaliseks Eestis muutunud, siis kõneles Eestis palju kõvemini selles meediaruumis muusikatööstus ise. Aga ma pean ütlema, teate, mida? Nii. Ma käisin tartlasena, ma olin küll Tallinnas mingi asja pärast, aga ma käisin sellisel üritusel, minu arust bändid ei teinud. Miks Lorenz andis pressikonverents oma, selle kasseti loomus oli suur sündmus seal. Jah, vot igasugused olulised isikud olid seal koos ja mister laud vastas küsimustele. Sihuke asi, raksume, remont oli seal kõik ja, ja vot see oligi siis oli Industry Need olid tol ajal kõvasti sõna õigusliku autoriteetsemaid kui kriitikuid, kriitikuid olid veel täiesti nagu. Ma ei olnud sündinudki siis veel. Lemmik eesti rokikriitika Arktika oli see, kui sina Siim kirjutasid, mis seal Lorenzi retsensiooni mäletad, mis oli minust areeni kaane peal lausa me tegime selle, selline retsensioon ei mäleta ajalehte Ilvaks, mida Hermen Pärnu fiesta puhul välja ja kus me kirjutasime džässi ja muid asju, kus need Mihkelson põhiliselt veel Erik Morna ka näiteks vot seal me tegime kamistel Lorentsi Stingi portree oli. Aga see oli umbes sama aeg, 192. Ma võin öelda, mina hakkasin üldse kriitikuks kolmekümnesena, enne ma ei olnud võib-olla nende jaoks piisavalt pädev või keegi ei pakkunud välja. Ma hakkasin 18-st Simoniga. Imelaps, ma tahan ühe asja veel. Sa oled ju tegelikult selle huvitav koht, et kui meister lauret vaata, siis ta oli ka suur lootus oli tema puhul, et ta läheb nüüd välismaal välja, seega isegi mingi läbilepingu ja nii edasi. Ja, ja tõepoolest, et kui siis uudistetegijatel oli vaja kogu bändi kohta kommentaari, siis pöörduti tegelikult Industry peale Jüri Makarov, ite Erki Berends site Aaberdaadide poole, nüüd on meil aktuaalsus Aktuaalse kaamera kultuuriuudised ja need muusika saadud ikkagi kõigepealt helistatakse muusikakriitikutele ja nende arvamust, aga võim on ikka siis meie käes. Ma tahan siia selle teema juurde öelda, et muide see siin tõi selle olulise küsimuse välja, et sellised küsimused, nagu see väga kõvasti kisuvad maha seda vana müüti sellest, kuidas eesti populaarmuusika peaks lööma läbi läänes on nagu sellised küsitlused näitavad seda, et Eesti populaarmuusika popkultuur on kuidagi enesekohane või jänesest enesest, talle piisab, et me saame siinses kultuuriruumis Aja jooksul kujunenud välja mingi oma väärtusskaala ja me ei pea tõestamiseks jah, sest väljas kõik need enam-vähemgi läbi löönud artistid eesti omad, siis puuduvad siit tabelist välja mõned Arvo Pärna, Evert ja Evert. Jah, aga noh jah, okei. Nojah, Ewert. Ja pole siin, ei ole, pole aga kõige rohkem kõige tublim on ju see briti jõulunumber üks olnud kerne kerjasid sama ruudu, aga hea küll, kuuleme Loorents. Kuulate raadio kahte saade on muusikanõukogu, meil on erisaade, räägime kõigi aegade olulisematest Eesti albumites, need on välja valinud meie meie ja veel 97 või 800 inimest. Ja mina selles pundis. Sellepärast, et ma nägin unes seda, kusjuures vastasin sellele küsimusele, siis te olite vihastada. Nii, meil on võimalik seda nüüd päriselt reageerida. Ei, nojah. Aga ma natuke aimasin, et sinna võivad tulla sisse mingisugused asjad, millega ma ise ka seotud olen ja siis ma mõtlesin, et parem kuu mind ei ole seal. See on see sinu Tõnise ideaal, et muusikud ja krevetid vot lahus ei tohikski. Teet Rauliga. Koos ühes ruumis, aga ma ei tea, läheks minema, jah, aga viibime pidevalt iga reede pärast natuke Mokitamine. Pritsi mitmeplaaniliselt. Meie siin mõtleme, et on saatejuht, aga tegelikult peitub ta mitmete siin. Raul ei mõtle ainult bändi. Ei, mul ei ole praegu midagi öelda. Jõuame nüüd selle TOP10 ettelugemiseni, mis meil veel jah ja kuulaks hea meelega just liitusid siis, homme ilmub Ekspressi areeni Is erinumber, kus on kõik need 100 plaati kirjas. Me oleme siin pisteliselt tabelist asja mänginud, aga topkümnene, mängime teile ette. Mul on eesti muusikat loenele, küsimus ei lase käia neil järgnevateks aastateks. Vaja seletada või alustada, kuigi me ei ole teoreetikud, aga teoreetikutele väike ülesanne seletada kuidas on läinud nii, onu Bella on kõrgemal. See on siis sinna Muusikaakadeemia poole väike. Ja. Paremat sõna tähendab sõna. Ja näiteks. Ja ma ei, nagu ei takistanud kellelegil vanemast klassikalise muusika ega ka džässmuusika või selliseid plaat või noh kuigi üldiselt see gäng, kes hääletas, oli popi ümbert ja aga, ja ka Arvo Pärt kab popmuusikasõprade seas nii oluline, et teda teda ikkagi mainisid, väga paljud, just ka need popmuusikakallakuga inimesi. Aga sina, minu jaoks on ta teisest nagu kategooriast enne, enne kui selle TOP10 juurde minna, ma vaatan siin siin kahekümnendates kohtades, mitu galaklane oli minul päris kõrgele, aga ma vaatan, et et siin on aknal nii kõrgel, räägi teisel kohal ja täitsa huvitav oleks teada, kuidas nii seal oli mitu päris head lugu ja. Ma ei ole mingi galatoni fänn, ma pean väga nõrgaks nende viimast plaati, mis oli mulle. Ma lootsin palju, küsisin spetsiaalselt kuulata ei meeldinud sugugi ja. Kalake kooslusest laanetaguse nimel sellest loost on kirjutanud, ma ei hakka praegu siin kordama, aga siin on mitu. Enne kui 10 juurde jõud on mitu olulist eesti bändi Ultima Thule inspee ja Ewert and The Two Dragons on kõik Boraks on kõik, kes on enne enne veel ma võludeks mõnelist, see kasvõi nii ei ole. Seal stopi ei jõudnud jah, sest seal isegi kõik tema plaadid on siin see jah, kuid sellega mitte keegi ei suutnud otsustada, vaid ütleme. Taevas, see on minu jaoks täna väga hea plaan, see aasta oli taga, kuulake peale kuulamas, kuulame sellest sinu poolt nimetatutest kas näiteks pooraxit või kuulamicioliis, mida me kuulame. Enne kui me TOP10 ei tea Inspeedeeveeess kuulatavad inspee tükke kuulata venelasest tegelikult mina kaalusin, ma ei ole nii suur Arvo Pärdi isaga, tüüriasjad on mulle rohkem meeldinud. Palusime ja nad olid seal kaseke valmis pandadega, kaseke kaseke jäi sinna taha. Päikesevenet võiks mängida või tahtmine laulu plaadil laululoo mängides. Sa tahad mida see lugulaul tähendab? Heino selgus, laulab, pagasi on üheksa minutit. No see on niisugune langenud ja minimalism, mis võib mõtteliselt katkestada suvalisel hetkel. Räägi sellest Kuulsast inspee plaadist, siin on küll kahjuks seedereheahju, aga, aga noh, ma mäletan seal vinüül oli igal korralikul Eesti melomannil kodus. See oli, jah, sa räägid sellest inspee oli, noh ikkagi kindlasti oli see üks tähtsamaid bände, kui mina väike olin, sest minu vanemad sõbrad pidasid seda ikkagi kõige olulisemad, üks asi, tuleb, tuleb toonitada eesti rokkmuusika ajaloos. Millest ma arvan, tänapäeval inimesed niimoodi aru ei saa enam. Ja see oli see, et rokkmuusika oli teatanud vaimse ümbersünnivahend. See tänapäeval seda ei ole tänapäeval kõik see alternatiivkultuur on, ausalt öeldes ei erine meistri imist rohkem kui teised riided ja natukene teistsugust poosi ka selle progerockiga seal vähemalt ütleme ka proge-rock oli kõva kommertsEnterprises kusagil Inglismaal, aga eestist saadi sellest progerakist aru kui mingist vaimsest rahastamisest ehk siis millestki, mis asub klassikalise muusika kui väärtmuusika ja siis popkultuuri nagu mingi üleminekufaasis. Ja vot Puhas valgemäe ja, ja kuigi inspees on sibulabluusi elemente, on aga aga et inspee oli üks neid, kes, kes sellest ikka tegi veel see kunstivormid sinna tulid need väärisluuleelemendid sisse ja kõike muud ja, ja noh, näiteks tüüri puhul on alati kummalised. Nii palju kui mina olen käinud. Sümfooniat kuulamas klassitsismiski asja, ta on tunduvalt agressiivsem praegu näiteks trummide osas rütmi osas, kohati ta ei ole mingi kruvimees, eks ole. Aga kohati need kuradi asjad on tal siiamaani tunduvalt agressiivsemad kui siniinspees, mis on ometigi väga erakordselt pehme. Näiteks see, et sellist nagu sellist nagu rokkmuusikat hinnati just nimelt selle nii-öelda vaimse üllatuse pärast. Kuulame sonitsme. Kõlab omaaegne. Vähemalt sealkandis, kus mina liikusin üks olulisemaid plaate inspee kus sa siin tabelis on meil päris hea. 17. Toodetele 83. aastal välja. Aga see on Krist kiireim masteri variant. Tean, et jah, siin seedetõesti, aga noh, see originaalplaati veel kõigil kodus ja ma tean, insenerist rääkisid ka, sinu kodus oli see plaat aukohal ja no see kinnitan, et mina olin kaheksakümnendatel, erinevalt teistest laus lap veel, selle muusika. See oli üks eesti plaate, mille kohta hallide bänd vastu kodus targemad inimesed, ehk siis vanemad, et see on küll hea. Kui me läheme selle TOP10 juurde 10. kohal olevas raadiost me rääkima ei pea. Ja läänega Nokia mainis, on röövel, ööbik. Raul ise ütleb, kuidas hääldatakse seda nime tema arvates kapsalter veini. Mis asi? Üheksa, kaks labandustelisel plaat. Ja olemegi üheksanda koha juures, selleks on apelsini apelsin. Et siis kaltsupalli plaat, kaltsuvalli plaatia, siim, sul on apelsinikohta mõtteid, see apelsin? Teema nagunii kõrge renti, reiting on minule mõnevõrra üllatav, neil oli ka palju nagu häid lugu. Väga palju neil oli, olid mõned head lood. Aga üldiselt see bänd, ma toonitan, ma olin laps ikkagi, aga see minu lapse kriitikameel tajus seda ikkagi, kui sellist laps, nalja, nalja, bändi ma olin laps, kriitikuna tulid 70.-te algul, ma olin ka laps, kriitlik 74 tulid reklaamiklubis. Laadi saali tol ajal kooli nalja, printsess oli ikka eriti hea, sest sellel kurval hirmsal Nõukogude ajal keegi tegi nalja, siis vähemalt, aga näiteks ühtegi Kuldse Trio plaati ei mainitud kellelegi. Tegelikult meloodia ajal nõukogude ajal plaat välja andmata jäi küll. Kahju oleks päris hea plaadi, kus oleks need graferei kaverit? Laip on laip, kui nad ei hakka aastal 80 ilmunud Kuldse Trio Platkes oleks ainult Kraftwerki klaverit. Tobki, aga apelsini see ja ta oli ikkagi selline noh, naljabänd pluss oli. Tõsimeeli siiani on, meeldis juba lapsena ennekõike nagu meeldis Lääne muusika ja eesti muusikast, mulle meeldis see, mida ma võisin kuidagi kõrvutada või või konkureerima panna lääne muusikaga, lõpuks siis näiteks Mahavok, Ultima Thule, Singer Vinger, minul on, mul see eriti ei räägi. Kordan, ülalt möllab laama, siin me kõik oleme olnud khati vanaks, aga apelsin oli tühi, selline. Vot vot see oli kui mingeid asju ma kuulsin ainult siin kodus, Tallinnas olles või Hiiumaal olles Soome raadiost Reidia lapsenbergisi apelsinimuusikat ma võisin kuul siis kui, siis kui ma läksin Kesk-Eestis vanaema juurde maale sinna kartuleid võtmas ja tuli ka nagu suvalisel hetkel sealt vikerraadiost, et see oli selline. Küla muusika, ta oli minu jaoks ikkagi nagu nõukogude muusika ta midagi sellist, mis nagu edasi kanduks. Aga apelsini ongi see asi minu arust, et nad on. Kui me rääkisime siin enne bändidest, kellel on kas mingi käekiri või kuidas see muutub ajas nemad tegid väga palju stiile korraga. Et neil ei olnud sellist ühte stiili neil näkkas mingisugune siis see igatsus, mida siis sellel plaadil näkata igatses, mis oli selline, mis kõlab ka praegu ajalugu ja ja aeg ei peatu, on siin, eks ole. Aga et neil on ühesõnaga väga palju erinevaid selliseid, selliseid elemente mitte, mida nad kombineeriks, vaid erilood on eri stiilis, ehk siis ehk siis see on selline bänd, mille puhul võib alati küsida, kus nende enda selgroog asub, näiteks nemad on muide huvitav näide selle poolest, et nende varas, mitte varasemaid, nende loomingu teatud aspektides on väga tugevad lemmi elemendid, mida on ka vähe doositatud, spaaksi, elementide spaksid, karulaugul on näiteks kaelas, loomaaias võiks kindlasti olla kas paakselemente isegi kanda ja nii edasi Champolaine aegsele sambale, samal ajal midagi muud, aga näiteks nende lemmik ei olnud mitte mitte spaaks, vaid seilar. Sõja vältel seal jah, klaas shampeinseid. Nad olid totaalne muusikaline tsirka. Täielegi oligi tsirkuse ansambel, kuulame apelsini. Seal apelsin ja illusioon. Lugu, mida sai mängitud ka tartus kunagi katsiooni pidude ajal viimase loona töötas alati hästi, aga olgem ausad. Kuigi Asjedobjangu niimoodi öeldakse, aga räägib kui ma nüüd ausalt räägin, aga hea küll tõeliselt hästi kõlas ja võrreldes tolleaegsete, et Eesti Eesti bändidega oli siin ikkagi saund peaaegu perfektselt paigas. Siin ei ole küsimus ka selle naerule. No ma rääkisin enne, et noh, sa tead, mis enam mõtlesin, salvestasid paljus kodus ja käidud nendes kehvades Eesti stuudiotes, kus napis mikrofoniga neil nappis lihtsalt ridu, ma saan aru ja siis nad pididki ükshaaval võtma neid asju, aga hea küll, see selleks. Lähme apelsini juurest edasi kohale number kaheksa ja kus on tõeliselt oluline album, jällegi Sven Grünbergi hingus. Vot selle plaadi puhul. Niikaua kui ma olen nagu mõelnud seda, et võiks sellise esitluse teha, siis ma olen kogu aeg mõelnud, et see plaat niikuinii võidab ära. Jaa. Jaa, aga ma olen aru saanud, et tegelikult on viimastel aastatel ka Lääne muusikakriitikas ja ka Eestis nagu ära kadunud. Vaata varem oli see selle nii-öelda muusika ja plaadi mõjuku mõjuvõimsus oli väga nagu olulisel kriitikute hinnangutel. Aga nüüd juba tehakse eraldi tabeleid. Ütleme siis inglise kõige paremad saada kõige paremat plaati inglise 100, kõige mõjukama plaati, et seda on juba hakatud nagu täiesti lahutama, kuigi mina mäletan, et need olid ikka kunagi nagu jah, aga mõjukus oli just nende tabelite koostamisel väga tähtis. Inglise muusikapress on omadega otsas, seal oli kõik. Ei, ta valeta, ei ma saan aru, et seal ei saa, sealt ei saagi enam, nad ei saagi enam dikteerida selliseid asju, neil ei ole enam seda nii-öelda. Aga ütleme siis niimoodi, et kui teeks uue küsitluse ja paluks inimestel ära märkida kõige mõjuvõimsamad, granaadid, Eesti mõjuvõimsamaid, plaadid? See on huvitav. Aga see ei ole ju subjektiivne hinnang, eks ole. Kuidas subjektina on, kuidas sa üritad kehastuda jumaluseks, kes mõtleb, et mis ongi kõige tähtsam, eks ole. Ei no minul ikka saab isiklik hinnang peale seda külla. Seda seda kindlasti, aga Grünbergi nagu mõnuga selles hilisemas praeguses muusikas on ikka väga-väga palju kuulda, kus sa seda kuulad. Selles samases elektroelektroonikas. Mul on väga kahju, et sellise ainuke plaatilisest kõiki mõjutas, et noh, oleks võinud kuulata ja Kraftwerki ja muusikat, kus oli fanc sees, et et selles ja mina ainult põhiliselt sellest puudust tunnengi, et kogu see Eesti elektroonilise muusika niuke lödi uimerdavat selles mõttes ümber kooli õigemasse trumme. Aga hilisemad siis ka kõik need tehnoloogilised päikesed ja nii edasi, noh küll võtsid ja mujalt veel mõjutisi, aga siis panin natuke sinna mingeid selliseid aimatavaid suhteliselt logisi trumme taha ja oli kõik ja mul on ikkagi kahju. See oli nagu tähtsam plaat, mõjutas neid praeguseid elektroonika ikka muidugi seeläbi, et seda tema muusikat oli väga palju nendes multifilmides Grünbergi ja tema ütles, et asjad on, on sellised steitmendi mõõtu tal on ikkagi, ta ütleb mingisuguseid, kas ma olen nende asjadega nagu nõus, aga ma neid samu asja suureks tänan, isegi seda, aga need asjad seal on väga suured. Need on niisugused tervet maailmavaatelisest täitnud, aga see, mis nüüd nendest helidest on saanud, küll, on see, et nad on pisendanud selliste bändide peale laiali, kes on oma loomult põhimõtteliselt indie-bändid, kes lihtsalt kasutavad tema noh, nagu tarkvara ja mõnikord ka otseselt riistvara. Et, et nii, et see Grünbergi traditsioon on elus ja nähtav igal pool, aga pallidest läbi lahjenduse pääsemist all oli, eks ole, selline sügav muutunud uhkamiseks näiteks. Kuulame seda plaatina hea meelega. Siia saate lõpuks juba päris hea. Paneme kõrvaklapid pähe. Me oleme eetris, poisid, me oleme jõudnud nüüd selles tabelis seitsmendale kohale. Seal on Metro Luminal. Ja ma saan aru, et sellel plaadil on kaks nime või ja sellel sellel plaadilevike jäi bändil Endal nagu lihtsalt nimi päril panemata. Ja siis ta on tuntud nii nime all kokaga Poola kui ka nime all Metro Luminal. Ta ilmus Kõigepealt kassetid, mis millel oli Pulvesaatoriga. Ümbrid lihtsalt ära värvida. Mõne aja pärast ka CD-na ei olnud niivõrd mõne aja pärast ja see oli ikka mitu aastat hiljem, kui ta oli Coca-Cola nime all, see veel oli 2000 ja see oli Raina reancise iroonia on muidugi see nimi. Okei, no kuidas teile see plaat meeldis? Komplates räägime dominaliste. Võib-olla vahepeal kirjutati, et Vainola ei ole kirjutanud nominaalselt mingeid lugusid, ühtegi lugu. Sõnu siis või ma ei tea. Ja siis tegi, andis kõik lood, noh, ega siis. No vahet ei ole ju, bänd on ikkagi hea, kuulame seda, Luminori sised. No väga hea Niivitas paga šampli moment oli praegu looni alguseks, siin oli nüüd küll see art mõju selle ja väga. Nii Metro Luminal kohal number seid plaadiga Metro Luminal Coca-Cola kuuendana, Vaiko Eplik kosmoseodüsseia selle pealt me praegu ühtegi lugu ei kuulanud. Sest et on, tunned, vaikastame veel korra hiljem juttu tegema niikuinii. Ja olemegi siis kohal number viis, kus on Ruja Ruja, nagu ikka traditsiooniliselt tol ajal. Ilmusid plaadid meloodia all ja siis plaadi nimes lubatud pannalisse. Tegelikult mõnedel ikka lubati, aga hakkasin mõtlema, et Ruja Rujan, üks bänd, kellel õnnestus vaatamata sellele, et nad ei saanud, on plaate salvestada nii palju, kui nad oleksid tahtnud, kui või nii palju, kui nad oleksid võinud, siis Rujal on ikkagi räägitakse ka sellest, nad ei saanud ka kontserdi anda. Nii täitsa palju andsid, mina ei, käisin korduvalt ühesõnaga väga palju tugevam, nii palju Ruja kontserditel käinud, et üks vahe küll jah. Selle bändi puhul räägitakse erinevatest perioodidest siia ikka ta Rannap, seeder annab välja, see on selge, et väga palju möödas. Või siis eks ole, Igor Karsnek rannapea asemel ja pärast visati veel Nõgisto välja seal nagu. Mulle meeldib see Kapperi tohutult palju sõltuv bänd, et hoolimata sellest, et see on nagu nii-öelda plaatidena albumit dokumenteerimata, siis nad ikkagi sellise stoori suutsid see Ruja, mida me tegelikult kuulame, mis plats on, see tõesti esines kontsert, see oli üks kuulsamaid oli ka Tartu kontsert, kus miilitsaid oli vähe ja asi ähvardas käest ära minna, millest räägitakse legende, kus ma olin ka hämmastavalt halva saundiga plaat. Küllaltki kahjuks, aga ma olen kuulnud tartu inimesi rääkimas, et just see on see õige eesti saund, et aga kui ma oma kõrvaga mullane. Aga kui ma rääkisin enne sellest, mida nagu rokkmuusika vaimselt tähendab see puhul siis see, see plaat pidi ennast tollel ajal väga kõvasti kaitsma, sest et väidetavasti koguse Ruja isegi noh, mul tehakse isamaaline vaimsus ära leristatud mingisuguste ikke õunalaulude ja muudega, millega Ruja esines näiteks mingisugusel lauluvõistlustel ja muu taoline. Samal ajal tuli ja on tagantjärgi ka tulnud siit ja sealt välja argumente. Et see Rujaga toimunud muutus 80.-te alguses oli seotud ka tegelikult päris huvitav argumenti sellele mõelda. Uue laine ja pungiga loomulikult lühemaks kompaktsemaks ja nii, aga noh, see saund ei tule järele. Mina mäletan, kuidas ma käisin Ruja kontserdile, põhimõtteliselt läksin sinna ainult sellepärast, et ma teadsin, et Annabel pidi olema poliisi seni jätkunud kõpsti nimes, siin plaat. Nii ja ma läksingi ainult sinna, et ma saaks temaga rääkida. Mulle see Ruja loomulikult ammu enam ei meeldinud, see oli seal mingi pop-Ruja, mulle meeldis Hard rock Ruja oli kusjuures ka plakat tehtud, mida me panime sinna lava peale. Ruja pane haardi. Ei pannud, ei pannud, panin, maailm oli, oli üsna, aga igal jah, jah, aga see oli see, see aeg, kui Rujalikese naljabänd juba, aga, aga ma ikkagi pärast kontserdit rääkisingi nendega. Ma ütlesin, et kuule, et mul on seda poliisi vaja, et mis et nüüd me selleks tegema peame? Rannap lindistab seal, aga no loomulikult ei lindistanud mulle keegi misse, vana auruvedur näiteks vana lugu, kus Nõgisto mängib enne polissi põlissilikud kitarri. Kuigi ta ikka põhiliselt püüdis Steve hõua olla kindlasti, aga seal ta tegi sellist naljakat, ma ei tea. Jah, nautige nüüd seda äärmiselt ja noh, lausa uskumatult kehva saun ja päris kõrgel. Igal juhul seal Ruja. Kuigi meieni jõudis info, et see ei ole mitte originaal, vaid selle plaadi pealt, vaid kontsertvõtte, mõtlesingi, et natuke paremini kõlab kui selle plaadipeasse plaat oli kõvasti kehvem, aga samas miks me kuule, huilgeid nõks? Tol ajal istuti tooli peale vaatlik, kuigi mitte Ruja kontserdid olid väga-väga rajud, tegelikult need nemad, me kuulsime siin ka päris pärita, Te olete, räägi nende hääldusnippide rõhkude asetus ja nii edasi. Mida professor? Ja me kuulsime siin ka selle neurorockialgeid. Kuule, lähme edasi, neljandal kohal, kohal on jällegi tähtis plaat. Aga tunduvalt hilisemast ajast, see, mis on, on hooalbum film. Aastast 2008 tollel aastal tulidega areeni aasta plaadid minu jaoks eesti kapitalismi kõrgaja sümbol. Aga miks ma sinuga nõus olen? Vist teemade plaat midagi väga rääkida Postimehes kerge kaal või? Ma ei mäleta. Poiste poiste aeg oli nii ammu, ma ei mäleta enam. Aga no põhimõtteliselt kas oli enne või pärast majanduslangust, ega seal midagi sihukest pidi? Seostub sellega, rahval raha oli ja kujutati ette ilusaid. Pressi see täiesti väikeni. Freddy kelm. Depressiivsed Eesti väikelinn Nii väga tihti valed. Kui sigade? Tavandu kus mõned endise teil Isikute poolt hääletatud tähtsuselt neljandaks plaadiks. Mina olen pisut üllatunud selle üle. Natuke väga mitmekülgne. Sest ma kardan, et kui 10 aasta pärast tehakse tänane küsitlus, siis see plaat nii kõrge, päris kindlasti, aga see on see, kuhu Eesti on ajaga arenenud. Praegu juba kuus aastat vana plaat ja, ja aga 10 aasta pärast. Nii mõnigi Sid top 10-sse tõenäoliselt on, aga see, no ega jalad ei arva, et sa oled 10 aasta pärast on sama ei Slami mäda või pool mida saab veel öelda, et on selle tabeli põhjal nagu võib-olla ka võiti, tegelikult on ta selline ühe ühe plaadiime. No ikkagi romaanil tugeva ja hilisemaid ei, maimule meeldis teine, aga aga lähme edasi olulise plaadi juurde. Kuna roosid roosid papale, Gunnar Grapsi. Magnetic bändi plaat jällegi selline albumis oli igas kodus. Minu jaoks oli see mitteplaat vaid Gunnar Graps erakordselt tähtsa esimene rokk-kontsert. Ma mõtlesin, et ma ei julge minna ühelegi sest, et seal oli oht saada tappa ja seal lõhuti toole, lennutati neid ja seda siis, kui ta mängis võix, bluusilugu või mingit fancy lugu, ma ei suuda sellest aru saada. Inimesed olid sellisest füüsilisest reaktsioonist muusikana nagu niivõrd puudust tundnud kogu aeg, et kõik olid, õhkkond oli erakordselt agressiivne alkoholi tartlasele Tartus. Mina käisin jällegi jõhvis Gunnar Grapsi kontserdil ja seal olid need samased tüübid, kes mind muidu tänava peal taga ajasid. Kohtla-Järve tegid seal jah. Ja kui tuli ikkagi skorpion, metali-aegne heviaegne kraps, Scudulises korpensi, cover misse tegime, mäleti oli mis iganes, window, Tseise Leise Igaljuhul, mingites Goebbelsi kuulsate lugude tegija venelaste seas oli ikkagi üks olulisemaid bände pärast AC DC ja metaallikat siis need samased tüübid, jah, kes mulle muidu tahtsid igast asju teha, siis sõbrad kallistasid ja olid õnnelikud, et vaat kus ikka. Easy mõistasin kodus oma elu ja siis läksin kontserdile, aga noh, samas ma arvan, et krapsele meeldiks praegu kuulda neid jutte, siis me räägime, me ei räägi sellest plaadist, samas minu arust on kraps paras fenomen, et ma ei tea ühtegi teist, Eesti tolleaegset krõps on minu arvates, kui ma teda katsun defineerida, on ta mõnes mõttes nagu ohver. Üks kõige parem näide ohvrist selles mõttes, kes ei sobinud Nõukogude Eestis ja seda teete, võttis seda asja nii neetult tõsiselt ja ta tõesti väga tahtis seda elu elada mida nimetatakse rokkmuusikaks. Proovis seda elada jah, ja see oli, see oli kuidagi noh, nii raskesti tulija traagiliselt minu jaoks on kõige suurem sai väga palju, jah, sellel on väga kahju, et, et krapsai kokku selle, mis iganes hevirockiga või sellega ma ei ole ka selle perioodi surfan minust, mina aga see ja kusjuures tänu sellele, et ta selleks hevimeheks muutus mul tegelikult kadus ka see, selline tõsisem, tõsisemat sorti austus tema vastu ära, et need, tema varasemad afro asjad tundusid mulle ka nagu siis nagu moe pärast tehtud. See oli tollal nagu, kuigi ma nagu arvasin, et seda tegi ikkagi hingest. Põhiline ja loogiline areng, kahjutu Ma ei ole absoluutselt, ma ei kujuta ette, et ei, see, ma ei ole absoluutselt nõus. Süüdis õhtu. Süüdis Too. Fantastiline vokaal, jah, kusjuures teda ka parodeeriti palju või noh, nagu irvitati selle stiili üle Nõukogude Eestis. Kõige rohkem ikkagi esitati Marie kvoodi üle seda, seda ka kiiktoolis luguoli põlenemisele. Ikka täiega, mis on tegelikult fantastiline naka, Marju Kuut siin sees, aga see oli ka nagu pesto plaadi, mis tal on, tal on, see aasta aja, teeb, kas 69, kõige vanem plaatimine nimetatud äkki äkki seda mõtlesidki, seda juttu ka sellest, et kraps tõsimeeli üritas seda rock n rolli elu elada. See Ta alustas piidis siis möllas seal nii-öelda selles mustas muusikas soulis, reges isegi habras ja, ja kui tuli uus tuul peale selle vaja tegutseda, läks hard rock'i või siis hevi metalit. Me võime jätta, et tal võib olla Aardokilt rege elemente, kõike oli seal jah. Selles mõttes jah, mõnede, aga öösel vanaisaga hüppas väga palju. Ainuke artist, kellel on paati top 10., Vaiko Eplik. Ja kes homme? Areeris ilmuvad seda top sadat. Saatke kiri, öelge, millised Vaiko Epliku plaadid ei ole seal top 100 sees, minu on selle kohta nüüd Tepliks, seal on, on üteldes järgmine. Olgu seda mõeldud halvas või heas tähenduses. On tegemist ilmselt kõige olulisema eesti muusikaga, mis seob kogu seda perioodi, mis siin esindatud on. Sest Eplik ise Loomingu meetodite, loominguliselt kuuluvuselt on klassid Sist. Sest tähendab, tema idee on kujutada ette mingisugust väga klassikalist poprokklaulumudelit. Ta väldib sellist popmuusika.