Aitäh selle eest, et mind meeles pidasite. Ja lisaksin, võib-olla mõned täiendavad asjaolud siia juurde, kuna need intervjuud on tihti nii lillelised ja sentrantaalsed. Eestis oli mul laulustuudio. See oli väga raske üles ehitada. Olen alles 24 aastane ja Hiljem konservatooriumi õpetajaks saades oli palju lihtsam see. Ja sellest ajast on isegi Praeguseni mul ikka veel üks väga hea õpilane, naan põld Saksamaal ümber ilma käinud, reisinud ja laulnud. Kuuma kodust lahkusin, siis läksin Rootsi. Kaks kuud olin laagris, siis Eesti komitee kaasabil sain välja laagristi otsekohe Stockholmi elama. Seal avasin laulustuudio ja seal ma töötasin, viisastat jooksul. Olime õpilaskoor kolmekümneliikmeline mida juhatas lämmernerak. Eestlasest õpilased said kuningliku ooperikoori ja üks rootslasest õpilane sai peaosade mängijaks. Väga ilus baritoni. Ja. Laulsin ise ka väga palju, kõik rootsi linnad läbi, kõik need uhked toomkirikud, ukse, laskuni, Lundini ja ja muidugi igasugused ilmalike kontserte küll põgenikelaagrites ja väikelinnades. Väga palju sai lauldud ja käidud. Aga siis, kui hakati välja andma rootsist, mõningaid isikuid balt lasi, siis läksin oma venna perekonnaga koos Kanadasse. Siia saades muidugi esimene asi, aga siin jälle laulustuudio hakkasin tööle. Siin on neid ka palju tööd olnud. Esimene aasta oli mul võimalus saada siia Toronto konservatooriumi lauluõpetaja kohta, aga ma otsustasin eestlaste kasuks, kuna eestlastel ei olnud nii suuri summasid välja maksta. Konservatoorium maksis, mina aga tegin hoopis teise hinnaga. Ja siis teine asi ka see, et seal ei oleks nii palju eesti muusikat saanud viljeleda ning mul olid ainult peamiselt eesti õpilased, oli ka teisi, aga vähem. Ja nendega ma sain kõik Eesti muusikat teha, nii palju, kui ma tahtsin. Õpilasõhtuid tegime ja kui need hakkasid igavaks minema, siis hakkasime tegema ooperis stseenid, õhtud, kus mul oli väga suur abiline. Stella Gerson. Klaverisaatjana Salme Lohuaru klaverisaatjana Ja siis lavastajana Lydia Vohu. See oli üks üheaegne see neide proovid ja need olid kõigile väga meeldivad. Ja neid sai arutu hulk õhtuid tehtud. Operetistseenid stseenid ellastravjaatast druga tuurist. Ja lõpetasin ka laulmise sel aasta eelmine aasta. Kuulnud olen ma siin ka väga palju. Olen Torontos kaks suurt kontserti andnud ja väiksemaid terve rea oma ühiskonnale, ainult. Võõrustajad on mulle olnud armulised. Ma olen nähtavasti see tüüp, kes neile on meeldinud. Ja Ameerikas olen ma käinud kliiv landis Bostonis, New Yorgis. Lõikwoodis. Mitmetel kordadel küll vaimulikud kontsertide käia küll ilmalikudega. Rootsis olid klaverisaatja stuudio see mu enese jaoks ikka. Kes kasvas üles stuudios muusikaliselt kuna ta algas väga noorelt. Siin tahaksin nimetada veel eesti klaverisaatjat, kes minu peamine saatja alati oli El saabesson. Õpilast põlvest alates kuni minu äratulekuni töötasime me ikka koos. Ta oli küll suurepärane saate, te kindlasti teate seda. Ja ta võis ka peast mängida, ta ei tarvitanud jalati noote, mis ta enne oli mänginud, see jäi talle pähe. Mõistsime 11 väga hästi harilikus elus ja ka muusikas. Nii et ma mõtlen tänulikult temale. Samuti olin mul oreli saatjaks Hugo Lepnurme juba noorest Tapman. Seal Ma olen ka väga tänulik, mõeldes neile eriti professor tapmannile, kes mulle kirikumuusikat tundma õpetas. Nii et tänu on palju võlga. Kas ma neid kunagi olen suutnud öeldagi, ma ei tea. Aga mu elu on olnud taaslaulust lilledest ja armastusest ka sest kui sa tunned, et publik sind armastan, siis rohkem ei olegi vaja, siis tiivustab sind laulma. Kahjuks olen juba nii vana, enamik ei saa välja minna, lauluq. Ma sain kevadel 80, mis on mulle iseenesele uskumata teistele ka paljudel noaga, nii see on. Nüüd ma katsun kõik need asjad teile ära saata kellelegi ka siit. Ja hiljem võib-olla saadan veel väikse lindi näol pikema intervjuu, mis sai tehtud kultuuripärandile siin videol no intervjuuks. Aga ma ei tea, need videod vist, mis siin tehakse, need vist ei ole seal hästi mängitavad, nii et ma saadan ainult lindikese. Mul on ainult. Ja see ongi kõik, mida mul palju lisab, enam ei ole. Kuna ma ei saa kirjutada, mu silmad on väga viletsaks jäänud, elu oleme nendega hädas olnud, aga vahepeal ma olin juba ilma prillideta, on paarkümmend aastat siin peale silmakae lõikusi. Aga nüüd viimastel aastatel on eks allakäik olnud. Ja. Sellest, et põen seda vanainimeste suhkruhaigust, et see võttis ka silmad viletsaks. Igal juhul nii palju lootus ei ole, aga vähemalt siiamaani ma saan eksisteerida nendega, mitte enam lugeda, mitte kirjutada. Aga lihtsalt olla. Mängin linte veel möödunust, rõõmustan sellega. Kahjuks selle tõttu ma ei käi ka mitte kontserdil palju, kõik need ilusad eesti kontserdid, mis siin on olnud, on jäänud käimata, aga mul on linte, mida ma siis päästiga mängin. Tammi, koorist ja poistekoorist ja. Ja nii üht kui teist. Nii et olen aitäh teile olnud ja loodan, et nendest asjadest midagi kokku saate teha. Peale selle panin veel juure mõningaid kavu teiste lauljatelt, kes on tammu stuudiost läbi käinud. Oleks üks ülevaade, mis siin üldse on soolomuusika osas olnud. See on kõik. Kohtame veel kord elus ja ajame juttu. Võib-olla? Kui ta haat taevas näen sind jälle.