Suveraadio. Selle raadios on alati Ka toredaid ja põnevaid külalisi tänases teises tunnis tuleb külla alati särtsakas energiline lõbus reporter Jüri Muttika, mees, kes ei löö risti ette mitte millegi ees, hüppab pea ees seiklustesse, et räägimegi Jüriga tema suvistest seiklustest. Ja loomulikult on suveraadio salatirubriik Suvelaul täna siis Eesti sellist maailmas juba lendude lendu tõusnud tähtede nagu Ewert and The Two Dragons ja iiris. Mänedžer üks meie, võib-olla selliseid noore generatsiooni supermänedžere staar, mänedžer ja ma ei tea, kuidas seda öelda, toomas hõljum, et tema on ka väga ägeda suvelaulu valinud. Aga minu tänane esimese tunni peakülaline on Peeter Rebane, tere, Peeter. No mis tuuled sind kodumaale tõid, et pole vist väga suur saladus, et viimasel ajal vist juba aasta aega resideerub, tegelikult põhiosas ju Londonis. Jah, ilus ilm, päike ja seda meil on jagunud. Vaat ma kuulasin, siis mõtlesin, et nüüd seda, et alati rõõmsameelne Peeter Ma ei tea, kas sa oled alati rõõmsameelne. Ma püüan, annan endast parima. Jah, sest tegelikult no tegelikult kindlasti on inimesi, kes on alati rõõmsameelsed, aga noh, ma arvan, et kui me mõtleme inimloomuse peale inimese sellise pideva muutuva arengu peale, siis igalühel on ka mingid noh, veidi vähem rõõmsad või siis kurvemad või madalseisud. Aga nendest kui meil jääb ruumis, siis räägime saate lõpus, praegu keskendume positiivsetele huvitavatele asjadele, et mis sa seal Londonis teed, miks sa läksid Londonisse, mis siis Eestis iga meil on ju kõik nii tore ja arenenud ja kõikide võimaluste mänguma. Meil on siin ka põnev, aga, aga üks hetk, kui tunned, et tahad ennast võib-olla edasi arendada ja ütleme, selles valdkonnas, nagu ma tundsin, et London on kõige-kõige nagu mõistlikum koht ehk siis filminduses Euroopas, kus kus nagu arendada ja harida ja ja kätt proovidelt. Niiviisi on jah, aastakene varsti seal juba oldud ja ja austas, väga meeldib, et, et see balanss on lahed sellises suures linnas olla siis vahepeal käia Eestis, kus on nagu vaikus, rahu ja selline hoopis teine elutempo, et et see on kuidagi selline hea balanss. Ja Eestis praegu suvel on elu tõesti fantastiline, et meid on õnnistatud tõelise suvega, eks ju. Aga kui me räägime sinu tegemistest, siis sul on tõesti väga palju huvitavat käsil, et praegu möllad lausa kolme filmiga, et räägime nendest filmidest lähemalt või mitmega. Ei, jah, kolm on täitsa õige vist number et võtame siis ühtse dokumentaalfilmi, mida me oleme aastakese teinud, mis siis räägib ühest noorest Tiibeti mungast ja kuna tema elus toimus siin kuu poolteist tagasi olulisi muudatusi, siis me veel filmi Lucali tundjame. Monteerime sügisel seda edasi ja võib-olla isegi lähme üks kord veel sinna filmimata, et just seda sinki palume, et selle me tahaks aasta lõpuks nagu valmis saada. Ja siis. Novembri lõpuks on mul tähtaeg valmis saada oma esimese mängu kirja mängufilmi käsikiri selle siis juba neljas või viies nüüd rõivaid ja järgmine kevad-suvi on plaan siis oma esimest mängufilmi filmida. Ja lisaks sellele on siis töös teise mängufilmi stsenaarium Eesti vabariik 100 konkursi raames, mis on põnev konkurss Eesti filmi sihtasutuse poolt ja selle tähtaeg on veel septembri teine nädal ning oleme siin viimane aasta aega vaeva näinud ja ühe väga minu meelest väga unikaalse, väga sellise suure Eesti ajalugu tutvustava loo leidnud. Mis siis räägib 1944. aasta paadipõgenikke hullumeelsest retkest pisikese 10 meetrise puitkalapaadiga Eestist kuni Ameerika välja. Jah, ma ei teagi, millisest otsapidi rääkima hakata, et võib-olla alustame sellest filmist Tashi, mis on dokumentaalfilm mida sa oled juba tükk aega meisterdanud sellest samast tiibeti poisist, kas ta nüüd vanem, 17 18? Palun, et see on tegelikult hästi huvitav lugu, eks ju, et kuidas noormees elu eesmaailm lahti tahaks ju kõik teha, elada ja proovida, peab tegema valikuid selle vahel, et kas käia edasi traditsioonilist munga teed või siis hakata nii-öelda noh, nagu meil läänes lahedaks nooreks, eks ju, nautides elu oma kõikides vormides. Et te olete käinud Tiibetis, uurinud seda kohapealset elu, et oskad äkki natukene rääkida, kuidas nad seal tegelikult elavad, et mis seisus on sealsed teismelised näiteks. See on, see on hästi põnev, sest tegelikult mustang ehk siis see piirkond, mis asub Nepaali valitsusalas, aga mis on nii-öelda endine Lääne-Tiibet mustangi kuningriik peaks siis loo kuningaid. Et nemad avasid oma oma piirid 92. aastal ehk põhimõtteliselt samal hetkel, kui Eesti sai iseseisvaks ja sellest ajast peale on seal väga kardinaalselt muudatused toimunud, on mindud sellisest keskaegsest süsteemist, ütleme Aipäädide ja mobiiltelefonidele ja ega sama toimub kloostrites, et mis minu jaoks on kõige suurem üllatused. Buda mungad diivad pidevalt ainult Facebookis, WhatsApp is Baiberis mängivad jalgpalli. Nii et muudatused on päris suured ja vot see on üks põnev osa sellest dokist just näha näha nagu noore Tiibeti buda munga igapäevaelu. Ja loomulikult tema ees seisab, valik on päris päris metsik ja ta tegi oma valiku ja, ja sellepärast me jätkame ka praegu dokfilmi monteerimist, veedate peale oma valiku tegemist, ütleme ta kes kogesid midagi, mida ta ei ole enne kogenud, ma ei taha nagu filmi. Mida päädib kõige ja ekraanid kõikide lääne võludega või sügavale vaimsusest, sukeldumine, pühendumine. Stsena teekond täis üllatusi omavad, see ongi ühe dokfilmi nagu tegemisest kõige põnevam osa, et sa õpid teistest inimestest teise skulptuuridest ja ja see on hästi, eetiliselt raske tee, sest sa pead hoiduma liigselt mõjutamast ilmselgelt filmimisega, kui sa kellelegi elufilmid, sest sa mõjutab nende elu ja ellusuhtumist, aga aga sa ei, sa ei tohi seda nagu tohi ise sekkuda minu meelest liigselt või lavastada liigselt. Aga kuidas see võimalik on, et kus sa lähed, võtame näiteks seitsmeteistaastane kutt kloostris ümber sama vanad, teised noored mungad on ju kõigil nutitelefonid käes, vaatavad seda vägevat kübermaailma, onju ja siis tuleb üks neist Dašijaine ja kaameramehed välismaalt kaasas. Tüüpam kloostrist staar, nüüd ta sööb, nüüd ta joob, nüüd loevad mantraid. Et noh, tegelikult see juba ju kohe juba mõjutabki või suutis ta jääda kuidagi tagasihoidlikuks? Kas see mõjutab kõiki, mõjutab ka teisijatega ja inimlik, selline kadeduse emotsioonid eksisteerivad ka seal, et inimesed on ikka inimesed, et et selliseid valgustanud isikuid, kes on lahti saanud oma oma nagu tahtelised emotsioonidest, on väga vähe. Et enamus kahjuks seda ei ole suutnud teha. Ma olen siin ka üks võib-olla meie filmi selliseid olulisi sõnumeid, et et kui sa nagu pääs jälgib mingit süsteem ja mingit religiooni, siis sind inimesena tegelikult väga ei muuda seda. Selleks sisemus iseennast muutma. Et see on minu jaoks võib-olla see kõige suurem õppetund on seda filmi tehes. Aga kuidas sa ise oled muutunud selle käigus, nähes seda kõike lähedalt, nii sealset elu puutudes kokku nende tõdedega? Täitsa aus olla siis minu jaoks nagu nüüd sellisest meelefantaasiarikas tiibeti budismist, kui nagu vastusest kõikidele meie muredele ja küsimustele nagu sai koostatud, et et ma sain aru, et, et annaks väga positi, noh ütleme oleks väga positiivne filosoofiaga. Aga kui sa teda jälgid nagu religioosse süsteemina, siis siia ilma nagu selle sisu endale teadvustamata siis on ta nii nagu iga teinegi religioon lihtsalt üks selline illusioon, kuhu oma igapäeva muredest nagu lahkuda, et et see seal nagu suvevahespirituaalsuse süsteemi vahel, et spirituaalse praktikana on ta väga vägev, aga kahjuks tundub, et enamus munkasid selle tasemeni ei ei lähe. Et nad vist on justkui määratud nüüd sina, ma ei tea. Esimene või viimane poeg läheb mungaks. Ta peab seal käima, mantraid lugema, aga tegelikult üldse ei adu, et tal on käes tööriistad. Sans haarast vabanemiseks. Jah, see on pigem paljuski ka sotsiaalhoolekande asutused, mis noh, väga väga vajaliku funktsiooni katab seal ühiskonnas, et et ütleme siis vähekindlustatud peredel kodutu toa poolt kõik sellised ütleme ühiskonna poolt hüljatud inimesed saavad sealt varjupaika ja ja selles mõttes nad teevad väga tänuväärset tööd. Aga teistpidi ase, vägisi kellelegi kloostrisse panemine minu meelest ei ole kõige, võib-olla mõistlikum mõte elusalt, tuleb ikkagi ise seda tahta ja tuleb ise nagu kõike kogeda. Millal me siis dokumentaalfilmide ashi näha saame? Ma usun, et selle esilinastus. Algselt plaanin seda teha oktoober, november, aga nüüd seoses selliste põnevate muudatustega assi elus tuleval kevadel elustama. Hüppame Tiibetist hoopis teise teemasse, et oled küll pühendunud filmile, aga ka live muusika kontserdid ei jää sinust kaugele, et kuulame vahepalaks Lenny Kravitz, kes just sinu käe all sinu MB impeeriumide. BDG korraldatuna 28. oktoobril Tallinnasse Saku Suurhalli jõuab ja mängime teile lugude Chambers leni viimase plaadi pealt, mis on väga mõnusa minekuga. Suveraadios on külas Peeter Rebane, endine muusikaärimees, nüüdne filmimeister muusikaäris on tegelikult vist päris kõrvale heitnud ja ei ole, aga ma saan aru, sa lihtsalt ise aktiivselt ei tegele, iga kontserdiga. Jah, ma ise tõesti ainuke projekt, millega ma viimased kaks aastat olen tegelenud, oli siis eelmine suvi, Robbie Williams, et et seal nagu abistasin, aga peamiselt ikkagi filmimise poole peale, et meil on väga hea meeskond, eesotsas Eeva Palmiga, keda sa ka tunned hästi, tegija. Väga tubli. Jah, ja ei ole mõtet ju vahele segada mitu kokkade trupi halvemaks, et et ma ainult niiviisi oled mõne kuu tagant, kui abi vaja, siis konsulteerin vajana mingit nõu, aga, aga üldiselt tegelen oma filmidega ja hetkel on jah, selline nagu kirjutamise periood ja sügisel hakkab nagu priit production periood, et et põnevam. Kuidas Robbie Williamsi need filmid ball Robbie Williams Live in Tallinn, Robbie Williams rand Johnilt Tallinn rahvusvahelised vastu võetud on, et see, kuidas Robbie Williams Eestis käis, milline jumala saabumine see oli, kuidas noh, see oli täielik tohutult mastaapne, Robbie Williamsi laine, mis üle käis, eksju, aga kuidas Rahnu, meie jaoks on see nii suur asi mujal ta käib ja tuuritab pidevalt igal pool. Et kuidas rahvusvaheliselt vastu võeti, teie looming? No tundub, et väga hästi, sest peale kontserti hobitiim hääletas Tallinna tuuri parimaks kontserdiks saatsid meile veel kingituse ja lillekimbu, mis on vist esimene kord nädala jooksul, kui mõni artist seda teed ja. Ma vaatan nagu seda, kuidas on levinud läbi BBC selle kontserdi lindistus kõigepealt siis kinodesse üle kanna siis jaamadele ja müüdaks tuleb sügisel ka DVD välja. Eestimaalastel on võimalus see endale lõpuks vahetada. Et faktiliselt mõlemat pea 50-sse riiki jõudnud selle leviga üle maailma. Tänaseks päevaks ma usun, mitukümmend miljonit inimest, sest seda on seda näinud viiel või kuuel lennuliinil, on ta plaanis näiteks kontasel asjanal r kena tal ja palju ja mitmel teisel veel, et. Ma arvan, et see on päris vägev ja, ja mina olen igal juhul rahul, et sai midagi lahedat teha ja ütleme midagi, mis loodetavasti ka eestimaalt pronoodid ja Eestisse rohkem. Võib-olla tuist tulevik toob ja, ja huvi tekitab, et. Jah, imelik oleks, kui ei oleks rahul, ütleb 50 riiki on näinud sinu ja ja ratselt hoomase, kes kellega koos teisele siis tegite loomingut, et kuidas see sulle on mõjunud, et on see selline hea ütleme c5 hea rida, lükkad selle letti ja kohe inimestel on hoo ja uksed avanevad. Noh, ütleme ta kindlasti halb ei ole, halba ta kindlasti ei tee, et Inglismaal eriti kui kui nagu küsitakse, et mis siis viimase aja tööd on olnud ütelda, tegid hobi Williams selle ja BBC-le, siis jah, kindlasti on ta abiks olnud, mitte kahjuks. Räägime kahest sinu teisest filmist veel, mis seal töös on, et nendelgi on hästi põnev lugu, et see, mis sa mainisid, mis see Eesti vabariik 100 konkursi raames töös on fool, teis ohvrid on, on siis inglisekeelne Pealkiri? See on väga huvitav lugu meie ajaloost, et mida ütleb noorem generatsioon ei mäleta üldse, sest et vanaemad-vanaisad on juba läinud või ei tule lihtsalt jutuks, aga meie vanemad kindlasti seda aega veel siis lugude kaudu mäletavad, et kuidas neljakümnendatel viiekümnendatel, et inimesed Eestist põgenesid, et räägi natuke, see on täiesti hämmastav. Ta on ja see, see ütleme tõesti, põhineb nüüd täiesti tõestisündinud lugudel mitmetel lugudel. Me oleme lennanud üle maailma ringi ja intervjueerinud elusolijad. Ja mis me jäime kahjuks hiljaks, üks üheksakümneaastane mees suri kaks nädalat, enne kui me sinna jõudsime. Siis me käisime Norras ühte ühte kaheksakümneaastast härrasmeest intervjueerimas, kes oli 14 aastase poisina ühe laeva peal ja jõudis sellega välja bridžinjasse. Samuti Londonis ühte 104 aastaste Eesti härrasmeest, kes on ülilahe inimene ja kes samuti lahkus septembris 44. Lisaks siis lugenud kirjandust, teinud arhiivides viis söötši, jõudnud vapustava tulemuseni, et tegelikult on siis minu jaoks oli suur üllatus olles ajalugu ikkagi natukene õppinud ja lugenud, et et tegelikult tänu ühe eesti paadi seltskonnale muudeti Ameerikas immigratsiooniseadust ja lubada sõjapõgenikke lihtsamini jääda sinna, et Need lood on olnud tõesti väga inspireerivad ja väga-väga mõtlemapanevad, et millest inimesed ikkagi pidid, mida nad pidid läbi elama põgeneda siinsete vene vägede sissetungi eest, eks 44 septembris ja ja minnes kõigepealt Rootsi, kus nad ei tundnud ennast turvaliselt, sest Rootsi ju teadupärast hakkas välja andma põgenike alguseseks neid, kes teenis sõjaväes ja siis ka teisi. Siis nad põgenesid edasi sealt Inglismaale, ei tundnud ennast sealgi turvaliselt, sest seal hakati laevasid laevu vä pioneerimaja. Ja siis lõpuks otsustati väikeste sülelasteaiavanaemad aga koos sellise ülerahvastatud tõesti 10 meetrise kalapaadiga lihtsalt üle Atlandi ookeani purjetada kus mõned paadid ei jõudnudki kohale, aga meie Meie tegelased jõudsid ja elasid läbi tuulevaikus sõelast läbi tormi. Ja lõpuks, kui nad siis noh, peaaegu aegu pääsesid, jõudsid Ameerikasse, siis pandi neid immigratsiooniametnike poolt sellisesse tittentšenkampi ehk siis põgenikelaagrisse ja öeldi, et te olete illegaalsed immigrandid ja me saadame tagasi. Aga kohalik kogukond, Address panin enda lugu tähele, nad kirjutasid president Õumonile palvekirja ja president Truman isiklikult sekkus ning lasi septsioonid Journalil muuta seadusandlust ja vaat see on selles mõttes hästi selline relevantne ja samal ajal hästi inimlik ja ja ka maailma mõistes nagu lugu, mis peaks paljudele korda minema, et, et ka tänapäeval, kui me vaatame, mis Austraalias näiteks toimub, kuidas põgenikke Psy pannakse samamoodi põhimõtteliselt okastraataiaga vangilaagritesse ja lapsed upuvad kuskil ranniku lähedal ja mis toimub, eks meil Itaalias Aafrika põgenikega, et see kordub, aga me oleme vaikselt unustanud, et me oleme meie enda rahvas on seda läbi elanud ja siis räägitakse Eestis sellest, et ma ei taha põgenema, ei taha nagu muulasi endale naabriks ja ma ei taha siia põgenik mõtlemata sellele, et, et paljud paljud eestimaalased, kümned tuhanded, on samamoodi põgenikud kuskil olnud, et rohkem. Ma arvan, et see peaks meiega. Marwan omama. Mälu on nii lühike, vaata kui su enda, ütleme, vanaema vanaisa lugudest juba jääb see kaugemale, siis siis sa ei mäletagi, ei oska suhestuda, sa ei saa aru sellistest teemadest, pluss praegune noorte põlvkond on ju juba sellises vabas kõik on olemas Eestis sündinud või kasvanud siis, eks ju, et nad ei oskagi mõelda selle peale, millised olid omal ajal ohud või see piiratus või Survutus või kitsendused või noh, et reaalselt ongi minek, võtad oma kodinad ja lähed, sest hommikul on juba hilja. Aga kui räägid sellest, et sõitsid seal väikeste kalapaatidega üle Atlandi ookeani, et kaua see reis aega võtta? Asjalikke erinevalt aga mitu kuud ma olen ise purjetanud kaks korda Atlandi ookeani, noh ütleme siis sellise korraliku nagu tehnikaga, et mindi kooli atlasega mind ilma igasuguse päästevarustuse navigatsiooniseadmeteta, et et ega selleks oli vaja väga palju julgustava ja seal pidi olema ikkagi väga suur tung vabaduse, Poolat. Et selle sõjakoledustest minna. Ja teine film, mida, mida ma ütleme siis kohe-kohe nüüd aktiivselt hakkan tegema, ehk siis tegelikult esimene mängufilm üldse elus man seal samuti põhineb tõestisündinud lool ühe vene näitleja autobiograafia all ja, ja lugudega toimub 77. aastal. Haapsalu õhujõudude baasis on siis 20 aastasest Sergei lugu, kes on seal ajateenija ja kes armub ja sinna baasi saabunud nooda Lendorisse omanni. Nende keelatud armastuse lugu. Seisa sügava nõukogude aja Vene armees, mis, mis pani mind väga tõsiselt mõtlema ja samuti selle teema osas nagu palju intervjuusid ja viis sotsidega maja puhas, nagu hoopis uue maa ilmata toovad ka siis oli elu ja olid erinevad inimsuhted ja elati elati nii võimsalt kui võimalik ja ja ütleme aeg läks edasi debatt kooseluseadust ja igasuguste muude asjade üle ühiskonnas, et täna, et ma ühe sellise 70 aastase hallaga tegin intervjuud mitu kõndia. Ta ütles hästi huvitava lause välja, et pea seitsme mitte seitsmes. Et et ma ei teagi, et kas ma olin õnnelik rohkem siis või tänasel päeval Eesti ühiskonnas, et et siis mis ma tegin oma kodus ja kellega ma koos elasin, ei olnud kellelegi asi, aga nüüd nagu kõik võtavad endale õiguse mudaga loopida ja kritiseerida, et huvitav, mina sellest täpselt vastupidist, et noh, siis oli kriminaalkaristatav ja nii edasi, et et kuidas õudne mõelda, et kui hirmus võis siis olla, aga, aga need inimestel on, on väga erinevaid mälestusi. Jah, selle teemani jõuame kohe enne kuulen muusikat, valisid Sigur Rossi loovarvud. Miks see? Miks sulle meeldib? Mul on Sigurvasse üldse üks vist lemmikartist, et sellest ajast peale, kui me teda rock Cafe ees kunagi väga ammu tegime ja mida pärast ma mäletan, et ma istusin õhtu läbi, rääkisin Jonsiga lauljaga ein sellist juttu ja mul siis ma hakkasin nagu nende muusikat, väga kuumus oli nii megakontsert ja ja Meelde piima, eelmine aasta käisin positiivsel spetsiaalselt ka kuulamas neide, jälle veendusin selles, et nad on lihtsalt nii-nii head ja kuidagi sellised hingestatud ja teevad oma asja südamega ja hästi, et toodang kõigile meeldiks. Põgusa ingellik ilu tuli siis läbi Sigur Rossi, fantastiline bände. Ja mul on külas Peeter Rebane, räägime elust, muusikast, filmidest ja sinu viimase filmi, millest sa rääkisid Roman kaudu jõudsimegi ühe teemani, mis sind isiklikult puudutanud tähendab. Kindlasti häirib ja kummastav, mis on viimasel ajal tohutu furoori ja vastasseisu tekitanud kooseluseadus. Sihtasutus perekonna ja traditsiooni kaitseks nimetab seda, mis selle seaduse ümber on käinud massiliseks homopropagandaks EPL-i meediast selle teema põhipropagandistiks. Nagu ma lugesin, rahvuslased blogist, nähakse ohtu kristlikele, peretraditsioonidele suurt agendat pikas plaanis Eesti rahva väljas suretamiseks, väärastunud väärtushinnangute levitamiseks. Seal seesama kirutud kooseluseadus Riigikogus kogus toimunud kadalipu läbis ka selle komisjonile käisid tohutud arutelud, et kas on seal kahtlased skeemid mängus. Aga lõpptulemuseks on see, et koerad hauguvad, karavan läheb edasi. Kooseluseadus on läbinud Riigikogus esimese lugemise, sellega liigutakse edasi. Muudatusettepanekute tähtaeg on 12. September, noh, väga väheusutav, et see läheb rahvahääletusele, et sind puudutab kogu see möll väga isiklikult vaat seda, mis siin on toimunud, millised kired, milline vastandumine, emotsioonide, möll, võitlused, barrikaadidele on toimunud siis, mis mõtted sul tekivad, et kuidas sa sealt Londonist vaatad, seda? Londonist vaadata on seda nagu naljakas, ausalt öeldes kahju või kurb, sest kui hiljuti, nagu me teame eelmine aasta oli see see kevad, millal kuninganna kirjutas alla siis lõplikule abieluseadusele, millega anti siis kõik abieluõigused kõikidele isikutele, olenemata soost. Me oleme ka üldse see teema, et noh, tänaval inimesed käituvad vabalt, olgu nad siis mees, naine, naine, naine või mees, mees ja samuti riik tagab kõik õigused. Sul ei ole mitte mingit vahet mitte üheski eluvaldkonnas. Normaalne, see on nii ka paljudes teistes riikides, Taanis, Prantsusmaal, neid riike võib siin palju loetleda, eks. Aga Eestisse. Eks see on põhjendatav mingisuguste nõukogude aegsete hirmudega, et kui me vaatame seda viimast küsitlust, siis kuni 35 aastast muuhulgas on üle kahe kolmandiku tugevalt poolt sellele seadustada sooneutraalne kooselu. Tegemist ei ole ju mingisuguse homoabielu kaustes, ma ei tahaks ka nagu kristliku abielu, et minu meelest on see väga devalveerunud tänaseks vaadates, et üle poole abieludest ja aasta jooksul lahutab ennast, siis on, on siin võib-olla mõtteainet, mida tuleks kaitsta ja millega tuleks tegeleda, et et keegi ei taha ikkagi nagu abielu institutsiooni muuta küll, aga ma arvan, Eesti riigil on kohustus oma kodanikes tagada võrdsed õigused kõikidele kodanikele. Ja igal inimesel on õigus ise otsustada, kellega ta koos elab. Et, et siin ei olegi nagu üldse mingit minu arust debati kohta paelad, sellest rääkimata, et siis me võiks samamoodi panna rahvahääletusele, et kas me lubame näiteks mustanahalise ka abielluda Eestis või kas me lubame venelased kodanikuks hakata, et noh, me võime igasuguseid asju rahvahääletusele panna, mis võib-olla on ebapopulaarsed, eks kellegi jaoks, et küsimus ei ole, küsimus ei ole ju siin mitte kuidagi olemasolevate institutsioonide, perekonna ja abielualaväärtustamises küsimus on inimeste, kes täna java ei oma õiguslikku kaitset õiguste kaitsmises. Jah, see puudutab ju tegelikult ka inimesi, kes elavad koos välismaalasega, et sul on teisest riigist teisest rahvusest elukaaslane, teil on, laps, on ju, et kuidas või siis ka ei ole, aga noh, on kooselu tõsine suhe, et kuidas seda reguleerida. Prantsusmaal kui tehti kooseluseadussooneutraalne, siis 2012 94 protsenti kooseludest olid mehe ja naise vahel, mis registreeriti vaid kuus protsenti, samasooliste et ilmselgelt on see seadus ennekõike ajalik, aga millegipärast on nagu jah, mingid isikud võtnud oma oma retoorikas hästi tugevalt just samasooliste kooselud ja näevad selles nagu kõige Eesti riigi allakäigu põhjust, et et see on, see on nagu kahju ja sealt kumab jube palju läbi sellist Putini retoorikat, kes ju Venemaal viimane aasta-poolteist seda aktiivselt on ajanud vene riigi ja meedia ametlik seisukoht. On ju üks väga ühene, et et, et ma arvan, et siin on täna valiku, koht, eestilat, kumba kumb passid, väärtuseid me oluliseks peame, kas tolerants ja inimõigusi või siis sellist, et riik keelab, käseb, poob ja ja mul on selles mõttes nagu uhke tunne meie enamuse poliitikutele, mitte kõigi, mõned on ikka väga äärmiselt üllatunud. Nimesid ei hakka nimetama, ei taha neile reklaami teha, aga aga ma olen nagu üllatunud, kui ebaintelligentseid inimesi meil Parlamendi seal on. Aga samas ma olen ka väga positiivselt üllatunud, kui palju on, on tõesti positiivseid sõnumeid ja vaatajaid ja nagu ka näitas see hääletus, et 45 parlamendiliiget hääletasid poolt ja vaid 20 millegiga vastu vist 25, et et ma usun, et poliitikud saavad sellest aru ja. Ma olen nagu mitmete sõpradega rääkinud. Just sellised, ütleme, kolme-neljakümneaastastega, kes kes on oma vanematega hästi pikkasid debatte pidanud sel teemal kodus, et ma arvan, et siin on üks koht, kus tegelikult kõik noorema põlvkonna eestlased saavad kaasa aidata, sest nagu näha, siis noorte hulgas ei ole üldse teemat, enamusel on geisõbrad, see ei ole üldse nagu see ei ole üldse teema, eks sa lähed tänasel päeval nagu kuhugi ülikooli või keskkooli, siis ma arvan, et kellelegi jaoks isegi ei ole küsimust, et see on, see on võib-olla koht, kus oma vanemate hirmusid maandada ja neile natukene asja selgitada, et ei, et keegi ei tule tule nagu abielu abielu kedagi maha tegema, et vastupidi inimesed, kes kuna elavad koos ilma veidi poolse kaitseta saavad saavad turvatunnet juurde ja tänu sellele usun, panustavad ka rohkem Eesti arengusse. Eelmise nädala Ekspressis ilmus lugu pealkirjaga ei ole absurdselt asja kui geikristlaste liikumine, mis siis vaatles sellesama sihtasutus perekonna ja traditsiooni kaitseks nii-öelda suvetuuri Haapsalu kiriku koosolekul ühe osalenu tsitaati loen sulle kõlab see nii. Tahtsin veel öelda, et kahe mehe vahel pole armastust, see on kiimalisus, kui tekib sugutung ja mingit lahedu lahendust on vaja leida. Kuidas selliseid väiteid kommenteerinud? Tunnen kaaslasele inimesele, kes nagu sellist sellist juttu räägib, et kui keegi ala väärtustab kahe inimese vahelist armastust, olgu nad siis mees ja naine naine, naine, mees ja mees. Et ju ta siis ise ei ole kunagi tõelist armastust kogenud. Kui ta taandab selle lihtsalt iha ja sugutungi peal, et et see on, stan lihtsalt kurb lugeda. Inimesed mõtlevad. Ja ma soovin neile endale rohkem avastust ellu, siis võib-olla muutub, kui sa mõtlemine, hirmud kaovad, et et seda on jube, palju on sellist jaht pimesi, vihkamist ja pimesi nagu alavääristamist ja, ja ma arvan, see on ka üks põhjus, miks seda seadust on vaja, et tegelikult riigi ülesanne on sead saata ühiskonda sõnum, et see ei ole okei, ei ole okei nagu teisi alavääristada, diskrimineerida, kuidagi nagu lugeda endast halvemaks, et Venemaal on jälle näha jube hästi seda, et üks dokumentaalfilm, mida ma kõigile soovitan, lapsed, 400 neliteedi Tšeti, Stadži, TÖÖ mis näitab koolivägivalda siis helgebeedee, ehk siis gei ja lesbi noorte vastu ja see on päris juba ise oma mobiiltelefoniga filminud, kuidas neid mõnitatakse ja see on, ütleme, kui sa selle avad, siis saad aru, mida, mida riigipoolne nagu vihkamise õhutamine ühiskonnas võib teha mõne aastaga, et mind väga tõsiselt mõtlema. Aga noh, teistpidi on see ka praktiliselt olulinat. Tänasel päeval, inimesed, kes on lihtsalt elukaaslased, kes ei ole abielus neil ei ole õigust minna isegi haiglasse külla, neil ei ole õigust Ühispaa kuidagi jagada, see on täiesti reguleerimata. Kui öeldakse, et võite ju lepingu teha notariosaga, vabandage ka enamus inimesi ei ole nii kompetentsed, ma võib-olla tõesti saaks sellega hakkama, aga aga paljud ei mõtle selle peale üldse. Ja lõpuks osa asju ei ole võimalik lepinguga üldse paika panna, näiteks elamisluba. Olen ise suhelnud viimasel ajal aktiivselt ühe laheda näitlejaga väljastpoolt Euroopa liitu teiseta Tokyoni ja mind pani tõsiselt mõtlema, et kui kooseluseadust essisi tuled, siis tuleb järgmine aasta hakata inglise kodakondsust taotlema seda protsessi, sest ma ei saaks kunagi talle Euroopasse elamisluba legaalselt. Olles Eesti kodanik. Aita notarisse minek kaasest, lihtsalt sulle öeldakse, et me ei, me ei tunnista seda, et elukaaslane, meesterahvas ja see, see ei ole okei, see ei ole nagu normaalne. Aastal 2014. Kahe minuti pärast tahavad siia tulla Eesti Ringhäälingu uudised, aga need kaks minutit meil veel on aega. Üks asi, kui ma nüüd seda teemat uurisin, vaatasin, on foorumites palju sellist noh, muremõtteid, et lapsevanemad arutlevad, et kuidas sa siis ütled oma lapsele, et või kuidas lapsed seletavad omavahel, et kuule, mul on kaks isa või mul on kaks ema, et kuidas sina seda näed. Mina olen, kuna ma tunnen selliseid tõesid ja päris mitmeid siis lapsed üks laps ütles väga hästi selle kohta õed, nii tahan üks ema on ära, siis saab teise emmega koos kallistada. Et laste jaoks on oluline armastav perekond. Ma küsiks vastu, et mida mõtlevad kõik need lapsed, kes kasvavad ilma ema või ilma isata, mida mõtlevad need lapsed, kes kasvavad lastekodudes või kuskil joodikute perekonnas, et meil on nagu palju tõsisemaid probleeme, et ma arvan, kui on nagu kaks täiskasvanud inimest, kes oma last armastavad, siis ei ole vahet, kas nad on kaks, ema, kaks isa või ema ja isa, et oluline on see, et nad last õieti kasvataksid ja, ja ta tõesti pühendaksid, et et sellel, selles mõttes need on jälle mingid inimeste hirmud ja nagu me kõik teame, siis gei lapsed sünnivad hetero öedasse, et et seda öelda, et kiit tahaksid oma lastest kasvatada, geisid on nagu kõige absurdsem asi, ma arvan, keegi ei taha oma lapsele sellist elu, mida nad ei pidanud Eestis läbi elama. Et vastupidi on kõik soovivad, et nende lastet saaksite mehe või naisega. Suur tänu sulle, Peeter Rebane.