Te kuulate raadio kohta värske jagava Suve raadio, raadio kahes ja minu tänane külaline Anvar Samost, tere, Anvar. No mis tunne on tulla siia raadio kahte, kus sa oled? Nahted võib juba pateetiliselt öelda, peaaegu kaks dekaadi istunud ja nüüd sa ei ole mitte saatejuht, vaid külaline. Väga soe, sümpaatne tunne on, väga mõnus on, vot ei oska siia, tulin, et kas raadio kaks on nüüd uues kohas, aga, aga ma saan aru, et nüüd on ta vanas uues kohas jätkuvalt, et. Ei, väga tore, on väga sümpaatne näha siin tuttavaid inimesi, Monikat, jah. Hea kodune tunne, jah, Monika, meie helirežissöör, kes täna siin puldis möllab, meil rääkida oleks sinuga muidugi alati hästi palju, noh, see on ju ka sinu töö olnud pikalt rääkida asjadest, mis toimuvad. Aga peasündmus, miks sa oled täna saates, on see, et homme toimub siis väga eriline, ainulaadne, ühed olete ettevõtmine olukorrast riigi kambak algupärasel moel. Kell 11 raadio kahes stardib, see on arvamusfestivali nii-öelda soojendusbänd. Kõik, kes sõidavad sinna, saavad raadiost kuulata seda olukorrast riigis, nii nagu, aga 20 noh, mitte veel päris 20 19 aastat tagasi startis aastal 95 kui sina ja Hannes Rumm seda alustasid, et kas on süda soe, kas sa tunned mingit sellist elevust? Oh nii lahe, saan Hannesega koos teha jälle seda nagu vanasti, et mis teil plaanis on ja mis tunded? Jah, ma meelega jätsin selle paberi maha, kus mul oli kirjutatud need asjad, mis homme plaanis on, nendest ma ei räägi, sellepärast et siis võib-olla inimesed ei kuule homset saadet, aga üldiselt me oleme Hannesega nüüd kaks korda kokku saanud arutanud. Ja see plaan on selline, et me vaatame viimase 19. aasta Eesti arenguid ja siis otsime sealt mõned kuni viis sellist suurt teemat või protsessi või ka sündmust, mis on siis nagu selliseid murdepunktid või, või olulise tähendusega või tähtsusega. Et leidsime endalegi üllatavalt seal mingeid asju, mis on toimunud, ma ei tea, 16 aastat, ühesõnaga, mille tegelik mõju nagu on siin nagu viimastel aastatel olles nagu ilmnema, aga mis ma tahan veel öelda, on see, et, et see ei ole mitte ainult sellepärast erakordne. Et me teeme seda nüüd üle 12 aasta jälle Hannes Rummi ka koos vaid see on või isegi isegi 13 aastat ma mäletan, et see on selles mõttes Ma veel väga eriline saadet, et olukorrast riigis saadet ei ole kunagi avalikult tehtud, et meil on olnud siin korduvalt nagu plaan, et peaks tegema avaliku saate otsesaade on ta alati olnud, eks. Ja On kutseid olnud paar korda, et, et me kuskil mingisuguses üritusel või mingilt mingis kohas teeksime, otsesaadet on üldse on siis selle saate ajaloo esimene kord minu teada. Ma ei usu, et vahepeal midagi rõhutanud on. Et kuidas saade tehaksegi Pealtvaatajatega koos, et see on selline teatavas mõttes nagu väga kogemus, mida ma ootan, jah. Kas on väike ärevus ka tulevad mingid elupõlised olukorrast riigi kriitikud, tead alati, inimesed kommenteerivad. Tahavad jaurata, tulevad sinna. Äkki tuleb mõni, et, aga, aga mis on tõesti eriline, et ma ei ole seda saadet? Tavaliselt see asi ei olegi niimoodi välja, et istusime koos Hannesega või Kalle Muuli ka raadio stuudios, siis oli veel üks inimene, produtsent istus puldi taga ja põhimõtteliselt me olime siin suures uhkes üksinduses ja rääkisime üksteisega. Ma ei kujutagi ette, mis tunne see on, kui seal on kuskil. Ma ei tea, palju neid pealtvaatajaid tuleb, aga mõned mõned ikka on ilmselt hoopis teine tunne on ilmselt, et, et kas tekib selline taju, et mõned suhtlen publikuga või, või on kõik on samamoodi, et ei pea, väga põnev. See on tõesti huvitav, eks seda siis homme kell 11 näeme ja kogeme, aga räägime natuke olukorrast riigis saate tekkimisest, et raadiokuulajaid on ju ka, osad on küpsenud, kusagil küpsenud, teised on peale kasvanud, et meie kuulajaskond on üsna lai. Siin on ka selliseid noori tegelasi, kes võib-olla on alles hiljuti avastanud selle saate, kes võib-olla Hannes Rummi näiteks üldse ei mäletagi, et kuidas see saade sündis, et milles selline esimene säde tekkis. See saade sündis tegelikult niimoodi, et me tegime Hannes Rummi ka siin alates 1994.-st aastast ühte intervjuusaadet Raadio kahes ja siis arutasime tollase raadio kahe peatoimetaja Riina Sildosega, et võiks teha ühte sellist nädalavahetuse sellist nädala teemade kokkuvõtvat ajakirjandusliku sellist saadet. Ja, ja eks ta nii saigi tehtud ja kui nüüd ma siit saatest nagu lahkusin veebruaris või millal see iganes oli, et siis järjekordselt üritasime siin grupi inimestega tuvastada, et mis kuupäeval eetris, esimene saade ja järjekordselt seise nagu tuvastamata, et kui keegi nagu mäletab, et see oleks väga tore, kui keegi ütleks mulle ka, aga noh, tõenäoliselt see saade esimest korda eetris 1995. aasta aprilli lõpus või mai alguses midagi sellist, et, et kuna nagu noh, saate nimi omakorda sai võetud 95. aasta riigikogu valimiste järel peaministriks saanud Koonderakonna esimehe Tiit Vähi esimesest kõnest riigikogu ees, kus ta nimetas seda kõnet kõneks olukorrast riigis ja meil Hannesega Ta tegi pisut nalja ja siis me mõtlesime, et see on suurepärane nimetused, kasutatakse nagu saatenimena ja noh, tegelikult on ju ma saan aru, et noh, suurepäraselt töötanud kõik need 19 aastat töötab loodetavasti veel, et selles mõttes nagu aitäh Tiit vähile selle eest. Ja olukorrast riigis on ju selline saade, kus noh, aeg-ajalt ikka väga selliseid teravaid arvamusi, et kas selle aja jooksul, mis te tegite eriti just võib-olla algusajad või ma tegelikult äkki ma ei teagi, sa oled seda nii pikalt teinud, kas kas selliste aktiivset tagasisidet oli rohkem pigem algusaegadel, kui te alustasite, või siin hiljem, et kas oli mingeid erakordseid, eks, s tulid mingid tüübid ähvardama, kui teil veel räägite meie erakonnas, vot siis läheb teil kehvasti, keerame kraanid kinni, noh, mida kõike. No neid igas vormis tagasiside näiteid on olnud, aga ma ei tea, ma ei hakkaks siin nagu negatiivseid asju, nagu meenutama, et põnevik kes teab, see teab, et ega ei olegi midagi põnevat, et kui inimene on väiklane, siis ta on vastik ja nõme ja selles mõttes nagu ei olegi midagi toredat meenutada, aga. On väga palju positiivset tagasisidet ka olnud ja tegelikult ikkagi selles mõttes praktiliselt peale igat saadet, et kas siis pühapäeva pärastlõunal esmaspäeva hommikul siis tuli igas vormis tuli telefonikõnesid ja tuli e-kirju ja kunagi 90.-te aastate keskel tuli ka päris kirju, aga neid tuli vähe. Tollal juba, eks ju, et et aga tuli, et selles mõttes nagu tagasisidet on ikka praktiliselt kogu aeg olnud, et ja, ja noh, mis, mis on tegelikult tagasiside kõige positiivsem vorm on see, et noh, inimesed, kes keda, ma ei tunne, eks ju, ja ja tõenäoliselt, kes on kuskilt siis mind näinud, on tulnud haaval ligi andmetele, et kuulasin sinna ja saadet ja tahtsin selle asja kohta seda või teist öelda, et et see seda juhtus, mida edasi, seda nagu rohkem, et see oli nagu päris päris tore tegelikult, mis hämmastav, et need inimesed, kes tulid tänaval nüüd võõrad inimesed tegelikult nende suust kuulsin tegelikult väga-väga tihti palju mõistlikumat juttu kui mitmete selliste noh, nagu noh, ütleme, Pädaste tagasiside andjate suust, et et mis nagu näitab, et kuulajad olid seal saatel väga sellised toredad või on siiamaani ma arvan Noh, eks kui on vastuolulised teemad, siis on igasugust kontingenti, et aga see ongi tegelikult normaalne, ongi teretulnud, et kui oleks ainult kiidulaul, siis läheks väga mugavaks. No tegelikult või nagu seda saadet tehes, kas siis Hannesega Kallasega kallega, et meil see põhimõte ma võin vist öelda, nii, oli alati selline, et see saade peaks olema selline nagu vestluskaaslane, et inimene ei pruugi nõustuda ja võimatu olekski ilmselt ühel kuula nõustuda kõige sellega, mida mina kalle ütleme seal saates, et see on selline asi, et inimene teeb midagi või kuulab siis seda saadet ja siis ta nagu mõtleb kaasa ja mõtleb, et seda ta ütles küll rumalasti ja, või see ei ole nagu aus, et või see, see ei ole õige või põhimõtteliselt, et noh, et siin on mingi viga või vastupidi, et et see, see, see, see oli nüüd küll hästi öeldud või, või noh, et põhimõtteliselt kattub minu mõtetega või mina oleksin öelnud võib-olla pisut teistmoodi, et selles mõttes ma saan aru, et väga paljud inimesed eriti kui viimastest aegadest rääkida, siis kasutasid seda saadet selliste krutiinsete tegevuste nagu saatjaks, et kes tegi sporti, jooksis, suusatas, käis jõusaalis, kes triikis kodus pesu, eks ju, et siis kuulas salvestatuna seda saate podcasti, eks, et et siis oli, oli nagu aju vägagi tegeleda ja noh, et, et selge on see, et kui see saade oleks olnud selline, millega kõik oleks kogu aeg alati nõus olnud. Et noh, vaevalt, et oleks saade sellist nagu noh, nagu ajutegevust nagu soodustanud, et kui sa kuulad midagi sellist, mis on selline ühtlane, tasapaks muna, eks siis nagu noh, et ega, ega mitu korda ei viitsi, kuulatakse. Seda muidugi, kuidas ekssaade nii pikalt vastu peab, et 19 aastat, mis on selle kestlikkuse valem, et olukorrast riigis on ju kogu aeg kõik need 19 aastat olnud raadio kaheks kuulatavamaid saateid. See on ka tõsi, muideks nii palju kui ma olen neid auditooriumi uuringuid näinud jah, et seal pühapäeval päeva keskel seisab, tõsi küll, veel mitme teise saata toel seisab üks selline klots püsti tegelikult, et et kui ma õigesti mäletan, siis päris ammu olukorrast riigis oli seal selline üksik klots ja siis tuli sinna teisele poole veel paar saadet juurde, et, et noh, ma saan aru, et see olukord jätkub tänaseni. Ei, ma arvan, et see sõltub nagu esiteks raadio kaks isenesest väga raadio ja seal on, seal on nagu toredad kuulajad, aga aga teiseks, ma arvan, et eks see sõltub ka saate saate tegijatest ja, ja sellest stiilist ja mis ta on selline Eestis seda formaati on, aga mitte liiga palju ja ta selles formaadis, ma arvan, Eestis on ta kõige selline julgem ja võimalik, et ka informeeritum, et selles mõttes, et on päris hea saada ikkagi. Kas teil ei olnud kunagi nii, et keegi tahtis teid üle osta, tuli kuku raadio vaikselt nii-öelda kosja või tuli mõni muu raadio, kus noh, kus üldse jutusaateid andmeid. Ja see räägib juba enda nii, aga okei, kuulame vahepeal muusikat, siis harjutame omavahel edasi seda teemat ja pärast jätkame veel juttu nii olukorrast, riigist kui ka sinust endast, et palusin seal täna mõned oma lemmikpalad kaasa võtta, et sa oled võtnud super Trumpi loob lari uuel rait ja. Ja kuidagi kuidagi lihtsalt viimase nädala jooksul on sattunud seda kogu aeg kuulama, et et see on küll väga vana asi ja kindlasti paljud on seda kordi ja kordi kuulnud, aga ma kuidagi ostsin selle plaadi kõigepealt vinüüli ja siis kodus kuulasin seda, siis ma hankisin MP3 endale telefoni ja kuulasin juba kuskil nagu auto seal kuidagi tundub väga väga hea muusika. Kas kas sul on vinüülikogu on kui suur ja mis seal? Mitte just väga suur ja peamiselt on seal eestikeelsed vanad plaadid. Väga hea, aga kuulame super trumpi ja siis räägime edasi. Mul ongi laadi vaes jätkav Mullen külas, Anvar Samost, räägime homme kell 11 raadio kahe eetris starti vast arvamusfestivali erisaates olukorrast riigis, mida juhivad siis Anvar ja Hannes Rumm. Ühe Tra selline eriline happe ning toimub ja sellest ja paljust muust ka siis räägime, et Anvar, kas sa praegu kuulad olukorrast riigist saadet, kuidas sulle meeldib? Kalle ja Allar Tankler, kes sinul olile võttis? Puhul on püsivalt ja soovitan, soovitan kõigil kuulata, et see on hea saade, et Mulle meeldib, siiralt on selles mõttes nagu, et ma ei ütle seda lihtsalt moe pärast kalle selles mõttes, et üldse Eestis väga harukordne nähtus, et ajakirjanik, kelle nägu tegevus algas sisuliselt koos, eks ju Eesti enne Eesti vabanemist veel, et ja, ja tal on kõige selle kohta ju olemas mälu, et mis nagu kui vaatame tänast pilti, siis on ikkagi suur väärtus. Ja noh, Allar on kindlasti üks Eesti pädevamaid pädevamaid ajakirjanike täna, nii et kuulan suure heameelega ja samamoodi on minul ja no eks ma rääkisin, et ma kuulan ja mõtlen, et kurat, mis olen vajavad, et aga et põhimõtteliselt ma saan aru, miks nad, miks nad vot seda ma tunnen Allarit ja kallet mõlemat, et et see ongi selline jällegi, et kui on mingisugune rutiinne tegevus, näiteks autoga pikem maa sõita või, või ma ei tea midagi muud sellist, et siis kuulad ja arutad oma peas nagu kaasa, et sa oled nagu koos kahe kahe hea vestluskaaslasega päris selles mõttes, nagu ta on ikkagi väga-väga hea saade, jätkuvalt. Paljud olid tõsiselt šokeeritud, kui sa teatasid oma lahkumisest siis üldse ajakirjandusest ja liikumisest edasi poliitikasse, et kui sa praegu tagasi vaatad, kas oled rahul selle sammuga ja tegelikult kas üldse saaksid vastata? Ei, ma ei ole. Tegelikult oli tore olla sõltumatu ajakirjanik. Noh. Et ei, ma ei kahetse nagu seda sammu selles mõttes, et, et poliitika on olnud huvitav ja noh ma olen kogenud üsna vähe üllatusi selles mõttes, et heas mõttes olen üllatunud rohkem kui halvas mõttes, et. Ma arvan, et ajakirjaniku amet ongi ju selline amet, kust väga tihti on nagu poliitikasse tuldud, et lihtsalt võib-olla nüüd viimastel aastatel vähem. Aga ei, ma arvan, et mul on, mul on siin jätkuvalt ühtteist teha veel ja on üsna üsna nagu mis on nagu selge plaan. Nii räägi, mis plaan sul ei, aga räägi oma plaanist pikas perspektiivis ma niikuinii oleks selle küsimuseni jõudnud, et mitte nagu järgmised valimised, aga ütleme, ütleme sellise pika perspektiivi, et millised on need sinu tulevikuvisioonid ambitsioonid, kuidas siis meie kodumaa paremaks luua? Iseenesest on hea küsimus, et, et hea olekski igal Eesti inimesel oleks oma plaan selle kohta, kuidas Eesti nagu paremaks luua, et nüüd on ju ka kõigil võimalus järgmise aasta märtsis valimistele minna ja kaaluda siis seda, et millised valikud Eesti jaoks head on, et et tegelikult, kui me nüüd vaatame seda Eesti arengut, siis mingis mõttes on ju olnud kõik see tee on olnud õiges suunas ja kui ka praegu inimeste käest küsida, et kas Eesti liigub õiges suunas, siis suure tõenäosusega enamus inimesi ütleb, et jah aga paljud asjad, mis meid on toonud siia nagu mälestusväärselt, 24. veebruar president ütles, et need enam ei tööta või nad ei, nad ei vii meid enam nii hästi edasi või võib-olla mõni asigi kiri natuke rajalt kõrvale. Neid asju peaks nagu analüüsima, et et me oleme ju väga paljuski paljuski nagu poolel teel, et kui me hakkame seda Eesti uut ajalugu lugema sealt 1988.-st aastast või 87.-st aastast. Et siis mõne mõnikord tundub, et me oleme jõudnud nagu lõpp-punkti, et meil on kõik olemas, et Euroopa liit siin majanduslik heaolu tegelikult on päris päris võimas, eks ju. Tihti oleme kuulnud, et eestlased õuna hästi elanud, eks. Aga, aga Mulle pigem tundub, et me oleme poolel teel või kuskil isegi kuskil isegi veel veel veel eespool, et, et kindlasti on palju minna ja ja mis mind nagu ajakirjanikuna tihti mõtlema pani, Eesti arengu peale ka praegu mõtteid tekitab, on see, et kui lihtsalt me lepime Nende lahendustega või selle olukorraga, mis olemas on ja, ja loobume igast uute vaadete ja ideede otsimisest, et poliitikud tegelikult ju peaksid inimesi inspireerima, et inimesed otsiksid midagi uut ja oleksid oleksid loovad aga praegu, kui me siin nagu mingi vaatamas, pigem kuuleme sellist tasapaksu, sellist rahulolu sellega, mis on, jumala eest, ärge midagi uut proovige, eks, et et selles mõttes kindlasti üks suur väljakutse oleks tuua nagu sellist uut vaadet ja kindlasti uus inimesega poliitikasse, et, et nende asjadega tegelengi Aga mis see uus vaade peaks olema, et hästi palju on räägitud sellest, et Eesti on kuidagi noh, oleme jõudnud siin 20 aastaga väga mõnusale positsioonile, tegelikult eks siis siin me mugavalt lebotame, valitseb selline pehmo, kultuur, kõik vaatavad, kuidas saaks nagu hästi hea olla ja puudub visioon, et meid on tabanud justkui visioonitused. Ei ole sellist suuri eesmärke, mingit sellist, noh tõesti, sellest me peame veel nagu kõlapaatuslikult, aga selliseid nagu üllaid, ühtseid edasi vaid eesmärke nagu ei näe vaikselt siblitaks oma igapäevase eluga püütaks hakkama saada vaid ka väga hulluks ei läheks käest ära. Nagu suured visioonid võiks olla, kuhu me siis teel oleme? Me räägime väga konkreetselt, et tegelikult üks minu meelest väljakutse, mis Eesti ees seisab, on see, et olla selline koht, kus inimesed tahaksid elada, sealt kõlab jälle hästi klišeelikult, aga noh, jälle mõtleme järgi, et kui palju on Euroopa liidus ühes ruumis, kus me kõik viibime ja kus Eesti on 2004.-st aastast olnud inimesi. Kui palju neist on Eestisse alates 24.-st aastast, mis on 10 aastat nagu elama asunud, et meile kõigile meeldib rääkida, et Eesti on selline erakordne murekoht, meil on madalad maksud, meil on tohutult mõnus keskkond, eks ju, loodus toredad inimesed, kõik räägivad inglise keelt, eks ju. Aga iga soomlane või sakslane või prantslane, kes siia elama tulevad, Pällyben niukse kahe lehekülje pikkuse isikuintervjuu kuskil ajalehes, eks, et see ei ole päris normaalne, tegelikult suusatab ikkagi pigem sellele, et meil on siin üht-teist nagu puudu, et mitte ainult kliima ei ole see, mis inimesi ilmselt eemale hoiab, et ja teine, teine sedasama mündi teine külg on see, et Eesti enda inimesed kipuvad nagu siiski ära minema, et ma olen kaugel sellest, et öelda, et keegi ei tohiks minna, et see on väga halb, et vastupidi, me tahtsime seda, et igaüks võiks valida endale tööelukoha ükskõik kus õppimiskoha kogu kogu maailmas, eks osaliselt suures osas me olemegi selle tänaseks saavutanud, aga aga jah, et kui räägime teisest, teisest konkreetsemast asjast, siis ega see heaolu, millest, millest, mille üle me uhked olema, et see tegelikult ei ulatu kaugeltki kõikide inimesteni, et kui vaatame statistikaameti numbreid, siis sealt leiab sellise ma arvan, šokeeriva paljude jaoks nagu tõsiasja, et Eestis on 100000 inimest, kes iga kuu käivad, ma ei tea, kaheksa kuni 10 tundi päevas tööl, aga teenivad alla 500 euro, eks ju. Et et samas on needsamad inimesed, kes, kellel, kelle kohta me tahaksime ka Eestile uhked oleksid, siit ära ei läheks ja ja annaksid oma panuse selleks, et meil kõigil koos parem oleks, et noh piltlikult öeldes kohtame neid iga õhtu kuskil supermarketi kassas ja siis, kui ta ei naerata meile see, mõtlesin, et kurat küll nagu halvasti, et ta ei naerata ka mulle, eks. Et minu meelest sellise selle poolega peaks ka tegelema natukene. Tsemendi esimene pool, mida sa mainisid, et eestlane serveerib ennast või Eesti serveerib ennast hooleme nii avatud ja meil on kõik nii hästi ja tulge siia, nautige. Minu meelest see on ikka see, et tulge siia, nautige, jätke siia oma raha, ehk tere turistid, aga vaat ärge kolige siia, sest kui sa vaatad Eesti immigratsioonipoliitikat ja kogu seda, ega me ei taha ju tegelikult, et keegi tuleks siia, et kui sa vaatad ka viimast seda kooseluseaduse tohutut furoori koori, siis eestlane oma olemuselt on ikkagi noh, mulle tundub suht nagu kinnine ja konservatiivne ja ta ei taha olla nii-öelda avatud, tolerantne, nagu, kuhu suunas liigub läänemaailm paratamatult, eks, et meil ikkagi me ei taha, et tulevad teisest rassist, mida tulevad teisest rahvusest me ei taha, et tulevad teise sugulise orientatsiooniga inimesed, et me tahame, et kõik oleks nii nagu vanasti. Noh, mingis mõttes vaadates seda, mida Eesti nõukogude okupatsiooni üle elanud, siis on kõik mõistetav, aga mõistlik oleks nagu endale nagu aeg-ajalt meelde tuletada, et sellest on ikkagi 20 aastat möödas, isegi tegelikult rohkem, et ja noh, kui me ei ole avatud uutele ideedele uutele inimestele, et siis me olemegi selline seisakumeelne provints, et, et meil on nagu valida tegelikult, et kindlasti on võimalik valida selline tulevikutee, kus me laseme aastal kvoodi alusel mingi seal 800 inimest sisse, mis on praegune olukord tegelikult, eks kolmandatest riikidest ja mujalt Euroopa Liidust, kust võiks tulla piiramatult, sealt ei tule kedagi, sest et me oleme sellised suhteliselt tõrjuvad, eks. Ja, ja aga noh, see on üks üks teema, millega tuleb tegeleda. Minu meelest Eesti teeks väga targasti, näiteks kui ta iga aasta paneks välja näiteks 500 stipendiumi või õppekohta Eesti paremates ülikoolides, siis Tartu Ülikoolis, Tallinna Tehnikaülikoolis kasvõi meie nagu lähipiirkonnaga, rahvaliiduvälise lähipiirkonna tudengitele Pihkva oblastist, Leningradi oblastist, Vene-Valgevenest Ukrainast, eks. Aga miks ka mitte Lätist ja Leedust, et ega seal kõrghariduse tase nüüd teab, mis maailmatase ei ole, eks ju. Saaksime endale suure hulga andekaid inimesi man, täitsa kindel, et suurem osa lesta, gaasi osa neist läheb kuskile mujale edasi, Euroopa liidus, aga mingi mingi osa kindlasti otsustab siia jääda ja ma arvan, et me oleme saanud väga väärtusliku panuse oma ühiskonda. Et see oleks üks asi, millega võiks kindlasti tegeleda selle asemel, et seda karta, eks. Kuulame vahepeal muusikat, Ultima Thule lennelda priiks, sobib hästi siia Eesti juttude jätkuks. Tahad öelda midagi selle loo kohta ka? Ultima Thule sihuke huvitav bänd, et, et ta mulle väga-väga pikka aega meeldinud ja iga natukese aja tagant sealt nagu seda uuesti üle kuulates tekib mingi lugu, mis on nagu jälle kuidagi tundub nagu uus ja huvitav ja ei ole nagu seda varem sellise nurga alt kuulanud ja selle enneldab riik, see on täpselt nii, et ma olen nüüd jällegi paar nädalat olen kuulanud just seda lugu korduvalt ja leian sealt ka, kas ja mida ma nagu 20 aastat tagasi 25 aastat tagasi sealt nagu ei leidnud, eks et suurepärane muusika, mis muud. Tähelepanu olukorrast riigis, erisaade reedel, 15. augustil teeb raadio kaks ülekande arvamusfestivalilt, kus asuvad tunniks ajaks lavale olukorrast riigis endiselt saatejuhid Anvar Samost ja Hannes Rumm. Raadio kahe otseülekanne paidest. Reede hommikul peale kella 11 sõid uudiseid olukorrast riigis. Olukorrast riigis homme kella 11-st 12-ni raadio kahe eetris ja arvamusfestivalil mul külas Anvar Samost Anvar Samost ja Hannes Rumm, siis homme seal möllavad nii-öelda Anvar sinust rääkides seal kindlasti selline teema, et varem ütleme ajakirjanik sa said nii-öelda igalt poolt sisse, võisid küsida kõigilt kõike ajakirjandus, kelle eesmärkidel, kas praegu tunned vahest ennast näiteks ahistatuna, et on sul mõned uksed sulgunud sinu ees, sest et paljude jaoks sa nüüd oled ju konkurent või mingi partei esindajad? Ei, ei usaldata, igas sõnavõtus nähakse mingit agendat. Kuidas selline transformatsioon on seal mingid mõjud tundumis häirivad kuidagi. Ma isiklikult väga ei ole midagi sellist tundnud, et mingi uks oleks kuskil kinni läinud, aga, aga ma tajun üldisemalt muidugi seda, et väga paljud paljud inimesed peavad poliitikat millekski selliseks, millest tuleb eemale hoida, et ka siin näiteks enese arvamusfestivali siin paari arutelu nagu korraldades mingite täiesti mõistlike inimestega, nagu rääkida sellest, kas nad võistluse esimene tulles ma kuulsin seda, aga no see on teil seal selle erakonna lava peale üldse nagu liiga poliitiline, eks, et et see, see on üks asi, mis on, nagu ma kujutan ette, maksab nagu laiemalt nagu väga kibedad oled kätte. Kui meie nagu helgemad pead ei taha ennast poliitikaga seostada, siis sinna poliitikasse jäävad tegusid tegema ja meie eest valikuid otsustama inimesed, kes võib-olla nii helge peaga ei ole, eks, et et see on see, see on see valik, milles ühiskond seisab, et paraku Eesti on hästi väike koht, kui me ühe või teise grupi suhtes arvame, et see on mingisugune kinnine, suletud tsunft, nii üht kui teistpidi, eks ju, et et siis Barakkuse teenibki ainult selle tsunfti, selliseid kõige küünilisemad huve, et avalikkus õues ja kindlasti teeni. Aga kuidas sa muudad neid mõttemustreid, et väga pikalt, onju inimese tavakodaniku jaoks välja kujunenud selline arvamuse poliitik ta on üks mõnus mauksel kuskil kõrgel tahab rahva raha eest hästi elada, võimalikult vähe teha, võimalikult palju juttu, rääkida sellist ilusat muljet, eks muljet ta midagi teeb, aga tegelikult reaalselt midagi erilist tehtud ei saa. Noh, see on selline tüüpiline, ütleme stereotüüp, eks ju. Et küll nad on ja küll nad on vereimejad ja nii edasi, et kuidas öelda, muudetud seda ma ei tea, selleks peavad ikkagi tulema mingid uue laine poliitikud, kes teevad üllaid tegusid või teevad reaalselt asju või või ma ei kujuta Üksi on seda praktiliselt võimatu muuta, aga, aga üldiselt ma loodan, väga Eesti poliitika tervikuna muutub ja asi ongi selles, et seda saavad muuta pigem valijad, et poliitikud seda muuta saavad. Võib-olla nii paradoksaalne, kui see ei ole nagu vähem, et valijad on need, kes otsustavad, kes on need inimesed, kes seal kuskil valikuid otsuseid teevad või siis ei tee, eks ju. Et valimised on meil suhteliselt suure regulaarsusega, et et see eeldab seda, et inimesed tunnevad huvi poliitika vastu ja ja ei pea seda vähetähtsaks, sest et ta ei ole vähetähtis, eks. Et noh, ma kujutan ette näiteks, et need samad inimesed, kes on olukorrast riigis, saate kuulajad, et nende valikud on kindlasti üsna hästi informeeritud ja, ja, ja nadi, vali sinna neid poliitikuid, keda võib sellise stereotüübi järgi kirjeldada nagu sina seda tegid, eks. Et et tarbige rohkem ajakirjandust, olge, olge nagu aktiivsemad. Ärge laske endale mingi mingit jama nii-öelda pähe määrida, et seal ongi tegelikult sellise aktiivse eluhoiaku küsimus, eks, et ega ega selleks, et poliitikaga tegeleda, samamoodi ei pea ju erakonda astuma, et samas kui erakonda astuda, et see ei tohiks olla see asi, mis nagu inimese kuidagi noh, kuidas nüüd öeldagi, üks, üks, üks, üks, üks mees, kellega ma siin hiljuti poliitilise ürituse käigus kohtusin, ütles, et on kogu aeg nagu erakonda kuulumisest niimoodi aru saanud, et inimene kuulub erakonda selleks, et oma maailmavaadet realiseerida. Mitte selleks, et erakonnas valdavale maailmavaatele alandlikult alluda, ehk siis ongi väga õige tegelikult, et rohkem selliseid inimesi kõikidesse Eesti erakondadesse ja ekse poliitika paranebki Sa oled ise aastaid poliitikutele hagu alla andnud ja nüüd viimastel valimistel olid sa üks konkurentidest, et mis tunne oli siis nii-öelda oma mürki maitsta. Sõimu tuli vihal. Oi ei tulnud, kusjuures ma pean ütlema, et ajakirjandus on kuidagi erakordselt malbe ja leebe, pigem pigem, mis mind murelikuks teeb, kui vaatan ajakirjanduse poliitikaga, vastus on see, et kui tundub, et, et mingi teema on kuidagi liiga keeruline või tundub, et ta läheb kuidagi tuleb väga nagu et ei ole võimalik kuidagi tasakaalustada, lõplikult ära tasakaalustada, siis seda teemat nagu välditakse, et, et jah, et see ongi oluline teema, aga noh, see on selgelt nagu teie agenda umbes niimoodi või et nendesamade Europarlamendi valimistel oli ka näha seda, et valimiskampaaniate alkot kajastama nädalat enne valimispäeva, kuigi siin oleks võinud ei võta nagu sellise pikema vaataja teha mitme mitme kuu vältel valijatele igati selgeks, et mis siis toimub, et et see on täiesti omaette teema. Ajakirjandusest võiks terve saate teha. Jah, võimegi teha, aga siis järgmine kord praegu meil on jäänud siin mõned minutid, enne kui uudised peale tulevad. Üks küsimus, mida mult üks tuttav küsis, enne kui saatesse tulin, et küsida alt siis seda ka, et nüüd kui Kallas taandus poliitikast, kellest saab järgmine Eesti president ja siis ma lubasin, ma küsin, miks mitte. Rahvas tahab teha? Seda mina ei tea ja ma ei usu, et Kallas, kui siin jutt käib, Siim Kallasest oleks lõplikult Eesti poliitikast taandunud, et ma arvan, tal on täiesti võimalus olemas, kui tal selleks ka soov on. Et raske öelda, et presidendivalimisteni on piisavalt palju aega, see presidendivalimiste mehhanismi Eestis on kaunis omapärane, et siit võib tulla suuri üllatusi, nii et ma ei julge küll ühtegi nime nimetada, aga kui see küsimus oli sedapidi, et kas nüüd Siim Kallasel on võimalust ei ole, siis ma arvan, et tal on võimalus kindlasti. Kui me räägime meediast korra ikkagi veel, siis praegu on ärevad olukorrad juba pikemat aega igal pool maailmas tegelikult ärevus on ju kogu aeg, sõda käib kogu aeg kuskil. Et tihti räägin inimestega, küsin, et noh, et kas sa jälgijad, jälgid seda piirkonda seal või mis sa arvad sellest ja noh, osad jälgivad väga pingsalt, eks ju, loevad iga päev hommikul õhtul kuulavad raadiost hoiavad nii-öelda näppu pulsil, neid huvitab siis kas mingi teema või piirkond või või mingi konflikt, teised jälle jälgi üldse, et nad ütlevad, et ei suuda, et noh, nii hirm on nagunii räigelt, kogu aeg tuleb seda hirmu. Hirmu läbi selle õuduse meediast. Mis sina soovitad, kuidas tavaline inimene peaks üldse kõigest sellest suhtuma, et enamus uudiseid ikkagi paratamatult on negatiivsed, eks ju. Samas peaks inimene olema teadlik, kuidas mitte, siis olla kogu aeg nagu hirmu meelevallas. Praegu me kardame seda, et appi äkki suur karu teeb mingi lüke juba teine suur liitlane toob oma masinad siia, mis nüüd saama hakkab? No see on ikka vist on niimoodi, et pigem ilu põhjustab teadmatus kui teadmine, et ja kui inimese inimene tunneb hirmu ei ole maailmas toimuva suhtes, siis vist ei ole ühiskondlik probleem, vaid see on selle inimese isiklik probleem, mis võib tihti olla väga mõistetav ja arusaadav, et aga aga Ma, ma, ma ei usu, kuidas teadmatus kuidagi aitaks nagu ennast paremini tunda, et pigem ikkagi tunda seda, mis nagu toimub ja, ja võib-olla, et siis on ka rahulikum, et kõige nagu öeldakse, et kuidas nüüd hirmul on suured silmad, eks, et et see asi luu suvi, null ole, ma, ma, ma saan aru sellest, et, et. Mingis mõttes, see on osa sellest, et oleme nagu justkui omast arust juba jõudsime kuskile kohale ja nüüd selgub, et jälle mingi jama, eks ju, et tahaks nagu niimoodi, et mitte mingit jama ei oleksid, elaks rahulikult, ei peaks hommikul raadiot lahti tegema ega mobiiltelefonist uudiseid vaatama ja et oleks teada, et kogu aeg mitte midagi ei toimu, et oleks nagu selline lõpmatuse selle filmi uuspõld läheb Tartusse sissejuhatus, kus SKP kasvab 11 protsenti ja toimub pidev laulupidu, oleks noh, nii kahjuks ei ole nagu pingutada. Vaatame korraga globaalset pilti, et igal pool on sõjad, kriisid, samas toimub ka väga häid asju. Palju räägitakse sellest, et lõpusee majanduskasv ei saa jätkuda. Me oleme kihutamas vastu seina, Alar Tamming kirjutab sellest pidevalt, et nüüd kohe-kohe kõik see variseb kokku ja nii edasi ja nii edasi, et oodatakse, noh, vaimsed inimesed ootavad uut paradigmat, eks ju. Rahumeelsed inimesed ootavad sõdade lõppu, millal kõik ykskord läheb nii-öelda reaalseks, see inimeseloom vaibub, ei ole vägi, vallatsev, kasuahne märatsejad, kui sa vaatadki loba reaalselt meie planeeti ja inimkonda, mida sa näed, Lähed, oma tulevikuvisioonide unistused, kuidas võiks kuidagi siis nii-öelda mahenede terveneda, et inimestel oleks veelgi parem elu. Nad on tegelikult väga suur asi, mille, millest me tegelikult väga palju juttu ei ole või üldse peaaegu ei ole, on see, et vaesus on maailmas väga olulisel määral vähenenud, et nende nende inimeste arv, kes elavad ikkagi reaalses vaesuses, et see on et aastakümnetega kordades kahanenud, et see on see, millest me uudistest iga päev ei kuule, eks see on suur asi ja loodetavasti see ka jätkub niimoodi tegelikult, et kui inimese inimene ei pea igapäevaselt mõtlema sellele, et kas ta näljased ta laps on näljas siis ta tõenäoliselt on aega mõelda ka asjadele, mis nagu ühiskonnale tervikuna kasuks tulevad, et noh, loodetavasti nii see läheb. Loodame seda ja loodame, et homme kella 11-st 12-ni saab teil Hannes Rummi ka olema väga huvitav olukorrast riigis arvamusfestivali erisaade viimase 19 aasta Eesti arengu põhiteemad tulevad siis jutuks, kuulete seda siis raadio kahe eetrist ja loomingut arvamusfestivali koha peal. Anvar Samost, suur tänu sulle tulemast ja jõudu, ootan põnevusega homset saadet. Aitäh.