Antiikfilosoofia, mis on aluseks kogu antiikkultuurile, hõlmab ajavahemikku seitsmes sajand enne meie aega kuni kuues sajand meie ajaarvamise järgi. Vaatamata selle perioodi ligi 1000-le aastasele kestvusele võib antiikfilosoofiat käsitada kui maailmavaatelist tervikut ja omapärast nähtust inimkultuuri ajaloos. Paratamatult tekib küsimus, millega seda seletada, kus on selle nähtuse juured. Selleks, et antud küsimusele vastata peatume vanakreeka filosoofia kujunemisel välistel teguritel kõigepealt, milleks on sotsiaalmajanduslik ja poliitiline elu kõigepealt, et võib-olla ka lühidalt terminist antiik, mis on tuletatud ladinakeelsest sõnast antiikus. Vana muistne selle tarvitamine Kreeka-Rooma ühiskonna suhtes on alati tinglik ja õigustatud ainult Euroopa vaatekohalt. Ka Rooma tsivilisatsioon on küll Euroopas vanim, kuid teatavasti see arenes märksa hiljem vana- ida tsivilisatsioonidest ja inglane John Bernaal arvab, et vanakreeka kultuuril oli võrreldes teiste kultuuridega kaks suurt eelist. Esiteks ta oli varasemate tsivilisatsioonide konservatiivsest mõjust kaugemal. Kuit võis suurel määral kasutada nende traditsioone. Teiseks, nende kaugus ja vägevus merel kaitsesid nende kultuuri varasemal kujunemisperioodil vanade suurriikide palju kultuuri, vaesemate puit, sõjakamate järeltulijate, meedlaste ja pärslaste maavägede. Est. Aga siinjuures tekibki küsimus, et kuidas siis antiiki perioodiseerida või millised on kõige tähtsamad perioodid antiikajaloos. Antiikajaloos võib eristada küllaltki selgelt selliseid etappe kui päris varastest aegadest. Greta periootin, aasta taan, et enne meie aega selle esimene pool siis Mükeene, teise aastatuhande teine pool ja Homerose arhailine epohhi siis esimese aasta esimene pool, need olid nagu eelastmed sellele, millest just praegu Ene Grauberg rääkis ja nii-öelda kreeka filosoofia tekk ajale, sest hiljem tuleb nii-öelda klassikaline periood ja leninismi periood. Aga kui nüüd rääkida filosoofia tekke sellisest klassi ühiskonna ja ühiskondlik-majanduslikust taustast, siis muidugi klassiühiskond tekkis ikkagi alles Homerose epohhi ajal järgselt. Just antiikklassiühiskond kujunes antiik tootmisviisi alusel, põhiliselt Kreekas, Itaaliasse on ka vajalik märkida, kuid muidugi ka mujal Vahemere rannikualadel ja klassiühiskonnast. Rääkides sellest foonist, kus nüüd hakkas ka ühiskondliku teadvuse võrsed kasvama siis muidugi antiikse klassi ühiskonnas oli kihistumine tunduvalt keerulisem ja muutlikuma näiteks vanad idamaade klassi ühiskonnas. Põhilised algseteks uni vastandklassideks olid suur ja väike maapidajad. Kreekas Sis ülikud ja lihtrahvas roomas patriitsid ja plebeid. Ja liigsest tootmisviisist rääkides tahaksin väga ikkagi rõhutada, et orjade osa Kreeka ühiskonnas oli eriti siis tema, võib-olla nüüd klassikas perioodi algus ajas oli küllaltki tühine ja ma püüan seda paari sõnaga nagu kinnitada. Tähendab muuseas kust on tulnud see arvamused Kreeka ühiskond oli valdavalt ja massiliselt, nagu ütleme, orjatöö küll, tugineb ühiskond. Juba eelmises vestluses mainisin, et Marx ja Engels palju võtsid üle saanud Simoni ajaloofilosoofiast ja nimelt see oli see õpetlane Saint-Simon, kes fantastiliselt suurendas korjade arvu antiigis, arvates, et nemad moodustasid elanikkonna põhimassi ja olid pea ainsaks tootlikuks jõuks ühiskonnas. Ja siit tulenes, kes aja seisuslik klassiliste ühiskondade iseloomustav Norenduslikena kust võttis sanssimoon selle nii-öelda ülespuhutud arvud, tema tugines kahele võib-olla tööle kolmanda sajandi autori afinius ole sofistide pidusöömaaeg, kus tuuakse ka väljamõeldud arvud orjade tohutust hulgast Kreekas ja vabade siis inimeste suurest vähemusest. Ja teine allikas oli inglise 18. sajandi ajaloolane. Kipp on tema töö siis Rooma impeerium langusse lõppu ajalugu, kus väidetakse orjasid olevat jällegi poole elanikkonnast. Ma ütleksin siia vahel nii palju, et, et viimasel ajal on ikkagi nendes harudes väga tõsiselt kahtlema ja on jõutud järelduse juurde, et ikkagi me ei tea seda, kui palju Vanas-Kreekas üldse oli elanikke, palju oli seal orje, palju, palju oli vabu inimesi ja mitmeid teisi argumente töötab selle kontseptsiooni vastu. No näiteks kas või see, et antiikpoolise majandustoetus eelkõige väikesele Omaari müümisele ja tootmisele, mis ei soodustanud orjatöö igakülgset rakendamist ja teatavasti orjadel oli juriidiliselt ka küllaltki suured õigused, ori näiteks võis kaevata oma peremehe peale, kui talle millegagi liiga tehti. Ilmselt orjatööd hakatakse rohkem ikkagi kasutama tõepoolest juba Hellenistlikus, kultuuris ja ikkagi oma ühiskonnas ning minul on isegi mõned huvitavad andmed selle kohta ajaloolistest allikatest, et Rooma perioodil kasutati orjatööd väga suures ulatuses ja mõistagi orjad tegid väga erinevaid, tõi näiteks selliseid töid nagu orjad olid lukksepad, tislerid, kivilõhkujad, puussepad, rätsepad, kingsepad, näitlejad, kooli õpetajad, lasteaiakasvatajad, nii et ori oli seotud ka vaimse vaimse tööga ja kui me veel meenutame seda, et oma ühiskonnas oli üheks kõige kuulsamaks toitsistlikuks filosoofiks ka ori epitetos, siis ilmselt väga paljud asjad ikkagi meie tänapäeva niisuguses argiteadvuses lähevad, lähevad segamini. Ja ma täiendaks seda just klassikalise perioodi kohta sellega, et et vaat, see põhiline elatusallikast vabade kodanike töö tulemus saab oma tööga saadud, omand oli see ja kui sellest ei pisut üle, see läks muidugi turule. Ja see rajanes muidugi erama omandil oli olemas kõrvuti sellega ka riiklik muidugi omand. Ja riik iseenesest oli tollal selles klassikalisel perioodil ikkagi vabade ja võrdsete eraomanike siin omavaheliste suhete ja välisohu eest kaitsmiseks moodustatud liit ja see, mis üle oma vajaduste toodeti, see oli kõigepealt tootja enda omand ja alles tema kaudu oli ka kogukonna omand. Ja võib-olla ainukene siinne kollektiivse suure töö oli siis sõjaväes teenimine ja valmistamine kodumaa kaitseks. Need tootmises jah, eriti esimesel võib-olla etapil klassikalisel perioodil orjade töö midagi erilist ei, ei andnud, aga hiljem üleminekupromo ajal hakkas ta suurenema, aga hakkas mängima just need tendentsid, mida ka nüüd siin just veel öeldi, et et orjad, osa intellektuaalsest vaimses kunstilises elus oli tunduvalt suurem, kui me võimelised endale ette kujutada. Meie tänapäevased arusaamad argiarusaamad antiikaegsest orjusest on ikka üsna nivelleerunud ja minu arvates orjuse probleemiga on väga tihedalt seotud tööprobleem, siin on ka mitmesuguseid seisukohti kõige rohkem levinud on selline seisukoht, et antiikühiskonna klassikalisel perioodil oli tekkinud juba põlastav suhtumine füüsilisse töösse ja tõepoolest sellise seisukohaga. Me võime tutvuda ka tolleaegsete filosoofide, eelkõige plaatoni töödest, aga samas on olemas ka teistsuguseid seisukohti füüsilise ja vaimse töö suhtes. Ilmselt me peame jah, selliseid küllaltki levinud käibearvamusi revideerima nagu praegu siin rääkis marjade arvu kohta me täpselt ei tea öelda, kas ikkagi Kreeka majandus tugines põhilist orjadele mitte ja samal ajal on ka see küsimus see väga palju korratud ajaloo filosoofia õpikutes. Kas vabad kodanikud niivõrd tõesti põlastasid tööd ja ei osalenud töös ja mina arvan nii jäiks asi olnud? Taolised arvamused tuginevad muidugi mäletan juba selliste meister erakleituse oletatavatel sõnadele ja, ja Aristotelese, aga kui me vaatleme isegi selliseid kujusid nagu Sokrates ka siis siis ega tema ei peljanud mingit füüsilist tööd. Homerose töödest me ju teame, et, et lihtsate inimestega kõrvuti töötasid ka valitsejad ja, ja see oli ikkagi üsna auväärne. Nojaa, Homeros oli muidugi rohkem jah, ta seda kirjeldab, tema oli rohkem küll ülikute poeet ja tema siis teine tema kõrval, suur tolle aja ikkagi poeet siis esijoodes, vaat tema on rohkem nagu lihtrahva lihtrahva pojad. Ja aga mõlemad nad räägivad küll sellest ka, et et mingit tollel ajal veel siiski eristamist, et, et oli omane siine töö tegemine, olgu siis ütleme käsitöölisena või ka isegi maaharimisele. Et see oli nii-öelda vabale kodanikul täitsa omane joon. Ja ilmselt ori oli vaimses plaanis ikka suhteliselt vaba inimene, kui me uuesti siin viitame nendele elukutsetele, millega ori oli seotud ka hilisema Rooma ühiskonnaperioodil ja võib-olla ta oli tõepoolest ainult juriidiliselt ja majanduslikult sõltuv, aga oluline on siin rõhutada seda, et vaimses plaanis ta oli ikkagi suhteliselt vaba. Ja siinjuures tahaks pöörata tähelepanu siis sellele, et et kunst on ka arvatud nagu füüsilise töö alla või, või kunstniku tööd on arvatud füüsilise töö alla, kui me räägime antiikühiskonnast, millised on viimased arusaamad selle seisukoha kohta? Vaimse ja füüsilise töö ühtsus või tema eristamine on antiikkunsti poolest üks väga olulisi küsimusi, sellepärast et kogu kunsti mõiste nagu ka kunsti perioodiseerimine ikkagi selle ümber keerleb. Ja ilmselt meil ei olegi, kui me nüüd hakkame kunsti kunsti mõiste seisukohalt, vaatame seda ilmselt. Me eristame praegu tänapäeva olevast kunsti ja seda kunsti, mida mõistsid antiikinimesed, need on ikkagi täiesti erinevad asjad. Kunsti mõiste oli üsna lai, ta haaras igasuguse kunstilise tegevuse mida korraldati vastavatele reeglitele, kui teda püüda niimoodi sõnastada, aga tegelikult seal sugune tegevus, mis allus mingitele reeglitele Nojah, kunsti ja käsitöö tähistamiseks kasutati ju ühte ja sedasama mõistet tehne, nii et ilmselt kunstikunstniku ja käsitöö ja üldse igasugune oskuslik tegevus langesid. Ja, ja ma arvan, et ta peegeldub isegi veel tänapäeval meie keeles, kui me räägime kokakunstist ja juhtimiskunstist ja need on kui elukunstist ja Millal see hiinakeelne termin, ütleme, kun, fussea konfoon üldse midagi hästi meisterlikult tegema, jah, teiste, olgu see siis toidu tegemine, võitluskunst või poeesia või midagi hästi meisterlikult tegema, nii et see on üle maailma ilmselt rahvaste juures levinud. Siin nüüd arusaam, siit hiljem siis nagu hargnesid välja see kunst selles spetsiifilises mõttes ja muud kunstid. Teataval määral peegeldub seesama probleem kunstide klassifikatsioonis tolle ajastu filosoofias, aga siin on selline üks moment, et filosoofid võivad neid kunste klassifitseerida ja seda tööd, kuidas nad tahavad, aga noh, inimesed tihtipeale ei tea seda või ei tahagi teada ja nende elu käib oma seadusi pidi edasi ja mina küll ei riskiks, öeldakse, kummal poolel nüüd õigus on. Teisel sajandil enne meie aja arvamist jagati vabad kunstid ja teenistuslikud kunstid. Teenistuslikud kunstid, on need siis, mis nõuavad füüsilist tööd ja vabad kunstid, need, mis ei nõua artis vulgaarse artest liberaales pärast, siiamaani on ta meie, meieni on ta tulnud läbi selliste terminite kusjuures Bulgaariasse ikkagi tegelikult tähendab tavaline. Aga vot siit zero pani siia juurde kõrgemad ja madalamad, nii näiteks kõrgemateks kunstideks olid retoorika, geomeetria, aritmeetika, dialektika, astronoomia, grammatika, tõepoolest, need, mis füüsilist tööd nagu ei nõudnud. Aga samal ajal arhitektuur. Ühelt poolt siis selline vaimne töö ja teiselt poolt füüsiline on pidevalt olnud kõhkluste objektiks ja tegelikult kuni renessansi nii ikka on teda pidevalt siia ja sinna tõstetud ja need kahtlused on süvenenud pidevalt. Aga kui tagasi tulla eelnevate klassifikatsiooni juurde, siis sofistid näiteks jagasid kunstid kaheks ühed ühed, mis teenivad kasu, teised, mis teenivad rahuldust või plaatonil. Plaatonil oli kunstide klassifikatsioon, sõltuvalt sellest tema filosoofiast, kas nad olid siis seotud asjadega või ideedega? Tegelikult see füüsilise ja vaimse töö vastandamine saab muidugi alguse antiikajast ja ilmselt tõepoolest klassikalisel perioodil. Ta ei löö veel nii kõvasti välja kui veidi hiljem, aga selge on ka see, et, et keska rajal ikkagi füüsiline ja vaimse töö vastandamise idee leiab küllaltki suure tunnustuse ja võiks isegi öelda enam, et ta läbib ju kogu keskaegset kultuuri ja renessansi Johanson ju see periood kultuuriajaloos, kus füüsilist tööd ja nende hulgas ka kunstniku tööd ja tegevust hakatakse käsitlema juba võrdselt vaimse tööga. Aga võib-olla praegu läheksime üle siis antiikühiskonna poliitilise organisatsiooni juurde. Klassikalise antiikühiskonna tähtsam vôiks lüliks on muidugi polis. Bulis tähendab algselt ei asulat reeglina kõrgendikul ja seda asulat hiljem linna ümbritsevaid lähemaid maa-alasid bulises oli agropolis, see on kõrgendnikus asus sitadel ning kohalikule jumalale pühendatud tempel ning alllinn, mille tähtsamaks kohaks oli ka korra, see tähendab koht, kus käidi kauplemas koos ja kodanikud käisid oma asju arutamas ning hääletamas. Olgu kohe ära öeldud, et väga suure osapolise elus mängis muidugi rahvakoosolek ja seda kõikides Kreeka polistes, isegi Spartas, kus tal ei olnud initsiatiivõigust. Aga siiski ta võis oma meelt väljendada otsustaja vastuvõtmise üle. Ei muidugi. Klassikalise õitsengu elas rahvakoosoleku, ehkki pik liisia institutsioonile Ateena polises kus tavaliselt mõni 1000 harvem kuus kuni 8000 kodanikku korraga, siis arutasid siis oma asju. Ja vot sellistest polistes tulebki otsida vähemalt osa neid Lääne-Euroopa poliitilise pluralismi lätteid seal ikkagi toimus avalik poliitiline võitlus seaduslikkuse raames, kus kodanikud esitasid oma seisukohti ja vastas siis kandidaadid siis teele oponeerisid. Seal võib juba leida ka tulevaste poliitiliste parteide, isegi eelkäijaid, kaugemaid ettekuulutajaid. Ja et niisugune vabade kodanike Lyhid võib osutada ekstramaal olukorras kaunis efektiivseks, seda näitavad epo püünised ja grandioossed Kreeka-Pärsia sõjad, kus ühelt poolt meeletult suur idamaa pärsedes Bootja heitles siis väikese Kreeka väikeste lind riikidega ja ometigi Kreeka vabad inimesed, vaba iseseisva mõtlemise, sellise teadvusega Kasuri enesehinnangu jäid peale selle selles võitluses tõepoolest vanaaja suurima idamaise dispuuti, aga mis faktiliselt ühendas enda alla kogu puisse vanad idamaad ja rahvad hõlmates ka nende pärandi. Muuseas selline vahe, selline omapära, see fenomen torkas silma kõigile kaasaegsetele, eeskätt kreeklastele ja nende eneseteadvuse. Oluliseks selliseks põhjuseks tulebki pidada see, et nad pidasid end juba vaimult vabaks võrreldes muulaste parvuritega ka võinud siis idamaade valitsejatega. Sealt nad tegid oma jõudu. Ja majanduses. Muidugi väljendus selline poliitiline Bloralism selles, et indiviidil oli ikkagi väga suured õigused omaenda erainitsiatiiviga, mitte ainult vallasvara, vaid kaob tähtsaim tootmisvahend. Maa muutus ost-müügi pantimise objektiks. Ja kavandasid rahalised suhted muutusid ikkagi poliste vahel vägagi elavat. Eks. Seda näitab juba kasvõi see fakt et juba varakult, seitsmendal sajandil, enne meie aega tyypulisestest hakati münte fermima. Need olid kõige ökonoomsemad vahendeid arvelduste, sellisel erainitsiatiivil põhinev majanduspluss. Poliitiline Bloralism oligi põhiliseks selliseks läteks, mis lõi sellise fenomeni, nagu on Antiik-Kreeka. Palju ajaloost ja majandusest on ikkagi tulnud ka läbi Konkreetse selle ruumilise struktuuri, kus ühiskond eksisteeris ja seetõttu antiikarhitektuur ja eriti tema linnaehitus annab meile üsna huvitava pildi tolleaegsest ühiskonnast ja selle ühiskonna dünaamikast. Arhitektuuri seisukohalt võib antiigist näha ikka ikka kahte sellist seotud aga tõsiselt erinevat perioodi, see on Vana-Kreeka ja Vana-Rooma. Ja nagu ühiskondlikus elus siin ka selle orjade probleemi puhul ka see lööb linnaehituses välja näiteks Kreeka linnaehituses selle linnaehituses struktuuris, sellist varandusliku erinevust kvalitatiivses mõttes sellele eriti viidata ei saa. Ikkagi majapidamine koosnes ühest parts ellumist, seal oli siis selline koosviibimise hoone mille nimeks oli Megar, on, mis on tulnud ka väga kaugelt läbi Süüria läbi Kreeta kultuuri selle ümber siis ruumid ümber keskse siseõue kus siis toimub see põhiline elu ja ilmselt orja ja siis vaba kodaniku eluruum sai erineda ainult mööbli, võib-olla valgus, isegi mitte valgustusel väärtusest, siis see oli praktiliselt ühine. Samal ajal näiteks Rooma linnaehituses. Siiski me saame juba rääkida konkreetsest paranduslikust erinevast seisundist. Viller on väitnud, linnaehitusest saamegi rääkida alles Rooma ajal, kuid siiski ilmselt toetub väga eripärastele kriteeriumitele ja linnast saame me rääkida siiski juba varem. Nii Kreetal kui, kui isegi Egiptuses sumerid tegelikult ju sumeri solid ka tegin, tegemist oli ikkagi lill riikidega. Arhitektuuriajaloos üldiselt suhtutakse äärmiselt skeptiliselt nendesse arvudesse, palju siis ikkagi linnakodanikke oli ja palju neid võis olla. No siit filosoofiast on meenutuseks plaatoni ideaalstruktuur, kus peaks olema 50 kuni 60 kodaniku üldse linnas 50 kuni kuus. Ta võiks pidada siis mingiks keskmiseks selliseks operatiivseks süsteemiks, mis funktsioneerib, aga noh, on ka selge, et Platoni filosoofiat on peetud just selle poolise struktuuri kaitsefilosoofiaks aga kui nüüd tulla selle linnaehituse juurde, siis just Kreekas, Kreekas me näeme seda ühiskondliku ja isikliku erinevust, kus isiklik on suhteliselt tagasihoidlik ja isiksuse nagu realiseerumine on suunatud ühiskondlike objektide ehitamiseks ja kaunistamiseks, kus sellest sai nagu linna uhkus, tema templid, tema teater tema turuplatsi ümbruses olevad toad, kus ta muide ka tulnud it's toikute filosoofide nimetus. Nüüd, aga kui vaadates seda arengut dünaamika, siis me näeme, kuidas see ühiskondliku ja isikliku nivelleerumine niimoodi kvalitatiivseks mõttes leiab aset just Helenismi perioodil ja eriti juba Antiik-Roomas, kus nii villad kui kui ka ühiskondlikud asutused kõik pidid väljendama seda, kuid seejuures näeme, et Roomas oli ka juba varanduslik ja seisundiline erinevus. Nii oli näiteks jõuka linnakodanikul villa urbana, mida me võiksime noh, tänapäeva sellise korteriga võrrelda või siis villa Rustika, mis oli tema suvila ehk maa maamõis, kus ta siis käis puhkamas samuti oli seal noh, ütleme ka oma Lasnamäe, kus üürima teades elasid inimesed ja linnavalitsus pidi vastu võtma otsusi, et nad liiga kõrgeks ei läheks ja et oli karta nende alla varisenud, mis oli 22 19 meetri peale, on erinevad need piirid olnud. Nii et rooma puhul Me juba selle praeguse linnalisuse linnalisuse kasvu ja ma siit oletan, et see Rooma ühiskond ikka oli üsna sarnane tänapäeva ühiskonnaga. Ainukene asi, mida seal võib-olla tänapäeva linna ehitus nagu ei olnud, see oli siis lennujaam ja raudtee. No juba Rooma linnaelanike arv seda mehitab. Teadlased arvavad, et Roomas impeeriumi hiilgas, seal elas poolteist kuni kaks miljonit inimest ja selle suure impeeriumi või lausa Rooma maa. Elva. Mees, mis hõlmas praktiliselt kogu Vahemereruumi, oli 65 kuni 80 miljonit inimest. Ruum oli suurlinnadeks veel Aleksandria tsirka üks miljon elanikku, Konstantinoopol 500000 elanikku, Ateena 300000 elanikku, Antiookia 300 kuni 500000 elanikku. Nii et nii kvantitatiivselt võttes arvud on muidugi juba lähedased kaasajale. Arvudest oli öeldud, siis Rooma Sõjavägi oli augustuse ajal arvatakse tsirka 300 350000 meest ja arvestades tolleaegset kommunikatsioonivõimalusi, siis sajatuhandelise armee kavandamine. See võrdub praegu nagu ühe kahe miljonilise armee ülemjuhataja olemine. Ma võib-olla lõpetuseks pööraksin Rooma ühiskonnalt tagasi tähelepanu veidi helgemale ajale antiikühiskonnas, nimelt sellele klassikalisele perioodile. Viitaksin siin tuntud inglise filosoofi rassali mõttele, kes on klassikalise perioodi kohta. Ta on kirjutanud nii, et see oli ainukene periood Euroopa kultuuri ajaloos, kus inimene võis olla õnnelik tänu oma tarkusele. Minu arvates tuleb rasseliga nõustuda, sest me teame ju kultuuriajaloost väga hästi seda, et ühiskond pole tõesti praegu mitte kunagi suutnud oma isiksusi piisavalt kaitsta ja hoida. Tegelikult on olnud tegemist hoopis vastupidise protsessiga. Isiksusi on erinevatel aegadel hävitatud nii füüsiliselt, vaimselt kui ka psüühiliselt, kusjuures ühiskonnad on lausa välja mõelnud kõikvõimalike karistamise viise. Ja praegu, kus jälle on aupaistesse tõusmas isiksus. Kui me räägime üha rohkem sellest, et isiksus on kõikide meie tööde ja tegemiste lõppeesmärke praegu minu arvates me peaksime tunduvalt rohkem õppima minevikku, negatiivsetest kogemustest ja mõtlema sellele, kuidas luua isiksuse ja isiksuste arenguks normaalsed tingimused. Kuidas luua isiksuse eluks ka turvalisuse tunne, mis ei ole mitte sugugi vähemtähtsam, kui kõik muu.