Helenistlik periood langeb vahemikku 338 kuni 146 aasta enne meie aega. Kuni selle ajani, kui Kreeka alistus roomale ja sellele ajajärgule jätma, saab väga tugeva pitseri Makedoonia Aleksandri tegevuse. Aleksandri lühikene karjäär muutis oluliselt Kreeka maailma. 10 aasta jooksul 334 kuni 324 muutus Kreeka maailm oluliselt. Nimelt 10 aasta jooksul vallutas Aleksander sellised riigid nagu Väike-Aasia, Süüria, Egiptuse, Babüloonia, Pärsia, Samar kandi ja veel paljud-paljud teised riigid. Aleksandri vägede võimsusest räägib kasvõi see, et Pärsia impeerium, suurim kõikidest impeeriumidest, mida maailm eales tundnud on, alistati kolmelahinguga ja uudishimulikele. Kreeklastel avanes nüüd võimalus tutvuda Babüloonia vana teadusega ida religioonid. Jaga teatavasti Indias oli esmase tähenduse omandanud juba budism. Ja igale poole, kuhu Aleksander jõudis, püüdis Ta asutada ka Kreeka linnu Helenistlike keskusi. Luges iseennast Hellenismi apostliks. Teisalt aga kahe püüdis Makedoonia Aleksander jälle ületada kreeklaste suult üleoleku tunnet teiste rahvaste suhtes. Seda, mida me praegu nimetame šovinismiks või natsionalismi. Yks näiteks Aristoteles ilmselt väljendas väga paljude kreeklaste arvamust, kui ta rääkis sellest, et põhjarassid on julged, lõunarassid, kultuursed ja ainult kreeklased on nii kultuursed kui julged. Makedoonia Aleksander püüdis, nagu ma juba ütlesin, seda üleoleku tunne, et teiste rahvaste suhtes ületada ja propageerida igatipidi kosmopoliitilisi vaateid. Ja kosmopoliitilised Need jõuavad üsna kiiresti ka Helenistlikusse kultuuri, eelkõige läbi stoitsistliku filosoofia. Pärast Makedoonia Aleksandri surma jaotati tema impeerium kolme juhi vahel. Nimelt koopa osaleks anti Koonosele Egiptus, tolle Maiu, selle pealinnaks sai Aleksandria ja olgu siinjuures märgitud, et Aleksandria kujuneb Ptolemaios esimesena alga. Kultuurikeskuseks. Kuigi filosoofiamekaks jääb endiselt Ateena aasia osaleks selleukusele. Poolislike riigivorm, asendub nüüd ka sõjalis-bürokraatliku monarhia. Ka Helenistliku ajajärgu kultuuri tugevaim külg on vast see, et väga suure hoo saavad sisseteadused, teadused. Võiksin teadlastest nimetada selliseid tuntud nimesi nagu kleidis Archimedes Harrysdarfos. Teadusi viljeleti põhiliselt tolle maiuse õukonnas, nii nagu ka kirjandust. Ja minu arvates teaduste areng on väga tihedalt tol ajal seotud ka sellega, et teadlased ei pretendent teerinud enam suurtele filosoofilistele üldistustele, vaid huvituti põhiliselt oma kitsastest probleemidest. Teiste sõnadega. Toimub juba teaduste spetsialiseerumine ja tema eemaldumine filosoofiast. Kreeka filos, Oufiate võib aga Helenismi perioodil iseloomustada selle läbi. Tähelepanu koondub põhiliselt isikliku elu ja õnneprobleemidele, ühesõnaga kreeka filosoofia kultuuri iseloomustamisel tuleks kasutada märksõna elu. Filosoofias kerkivad esiplaanile just individuaalse eetikaküsimused, teiste sõnadega enam ei huvitud ta sellest, kuidas saab saada head ja õiglast riiki, vaid rohkem juba püütakse vastata küsimusele, kuidas ikkagi selles kannatuste maailmas olla õnnelik, jõuda õnne juurde ja sellele küsimusele vastatakse väga erinevalt, näiteks küünikud on seisukohal. Õnne juurde võib jõuda ainult sel teel, et tuleb maailmast eemalduda, tuleb maailmast eralduda ja tuleb loobuda üldse luksuslikust elust ja ja püüda leida seda looduse lähedust küünikutest vast kõige tuntuim mees dioogenes, keda kunstnikud on ka püüdnud siis mitmel viisil kujutada, enamasti siis elavana tünnis. Nüüd Seppik kurvased jagasid enam-vähem sama seisukohta, mis küünikud, selle erinevusega, et nemad arvasid, et õnne juurde võib jõuda siiski läbi. Hingerahu ja hingerahu. Ehkataraksia saavutamiseks jõuame me läbi intellektuaalset naudingute toitsistid aga kutsusid maailmale saatma tusele sellele ümbritsevale paratamatusele alistuma. Ühesõnaga stoikutest saab alguse fatalistlike lähenemine maailmale, mis minu arvates iseloomustab ka terved tolleaegset Helenistliku kultuuri. Stoitsism on Hellenismi ajajärgu kultuurile ja hiljem ka rooma kultuurile oma kosmo poliit tiliste ja fatalistlike vaadete kaudu vast kõige rohkem omane siis võib-olla räägiksimegi lühidalt sellest õpetusest ja tema mõjust üldse Hellenistlikule vaimsusele. Kui nüüd kõnnikutest oli juba juttu, siis võiks öelda, toikud olid mingil määral küülikute õpilased mis puutuks toibuda lusikasse, siis seal olid nad ära kleituse õpilased, samal ajal kui Epikuudlased orienteerusin teisele vanale filosoofile Democritusele. Nüüd kui küünikud rääkisid samuti hingelisest rahust ja eelkõige vajaduste puudumisest, siis stoikutele põhiline oli sisemine, täiest tumine ja jõudmine selle olukorrani, mida nad nimetasid apaatia ja sealt tuleb meie sõna apaatia ja aga siin tuleb olla ettevaatlik, stoikude propageerinud, mitte sugugi apa, et mitte sugugi kiretust meie mõttes vaid nende kiretus olid kirgedest vaba olemine. Ja see ei tähenda sugugi ka, nagu tihtipeale arvatakse, et stoiks on üldse mitte emotsionaalne tüüp. Ei, see oli mõistusetutest kergedestada olemine selle kõrval. Nad tunnustasid mõistuslike emotsioone, ütleme näiteks nagu seal rõõmu ja ettevaatlikkust ja need olid olemas. Aga just Kuigi nad ei eitanud ka täielikult meelelisi mitmesuguseid naudinguid Ei, seda mitte, seda mitte, aga neid ei tohtinud olla asjad omaette eesmärgina. Need olid nii-öelda kaasnähtused. On hea, kui need ei ole, ei ole ka midagi viga. Ja teine tendents, kui Epikuurlased olid nende individualistlikud suuna esindajad, süstoikud esindasid universialistliku kosmopoliit distliku tendentsi nende järgi. Inimene pidi oma ideaalis olema kogu maailmakodanik, mitte minu polis ei ole koduma, vaid kodu on kogu maailm, kusjuures seda maailma näiti muidugi ei tea. Linnas on mõistuslike inimeste maailm. Ja kui siin oli tähendab saatusele alistumise tõttu, siis ma teeksin tõsine, väikese täpsustuse, tähendab, stoikud lahendasid just nagu oma arvates lahendasid selle probleemi, mille üle Kreeka filosoofid olid tükk aega laienenud, nimelt see on ühelt poolt füüsise, looduse ja teiselt poolt ta Noomose tee, siis tähendab seaduse ja inimese poolt kehtestatud vahekord. Toikud samastasid naatrit tähendab kogu maailmas selles füüsises valitseti logos on absoluutselt täiuslik mõistes järelikult kõik, mis maailmas toimub, on, toimub kõige paremini, see on kõige parim kõige võimalikest maailmadest. Teistmoodi olla ei saagi, sest mõistus, mis valitseb Ja kõik on eesmärgipärane. Ja kõik on eesmärgipärane seal siis natukene tagasipöördumine Sokratese natsionalismi poole ja see eesmärk muidugi samastukesele mõistusega ma mõnikord olen kasutanud sellist võrdlust, et maailm on nagu. Programmiga arvutusmasin, mille eesmärk on see programmilise programme ise teostab ja seal mõistuslik maa ja sellele maailmale kõigele sellele maailmale juhtuvale mõistusepäraselt juhtuvale turbal istuda. See ei tähenda sugugi, et me peame alistuma mingile türannile, kui ta annab meile mingi ülesande, mis meie meelest on ebaeetiline. Otse vastupidi, siin töötab vastu mine sisemine vabadusest toikute järgi, inimene seesmiselt on täiesti vaba. Siit üks tendents, miks dowitzis Roomas Kaljuste Randlike keisrite ajal sai nii-öelda vastupanuideoloogiat opositsiooni ideoloogiat pigem Rooma öelda kui kujunebki rohkem ideoloogias kui filosoofiaks. Temas on väga palju aspekte. Alati tähendab, leidub mõni, millele parasjagu toetuda, mis on antud juhul eluks vajalik. Aga jah, põhiline oli see, et maailmas toimub kõik see, mis seal meist sõltumatu mille suhtes me ei saa midagi ette võtta, ta lihtsalt toimub. Sellesse tuleb suhtuda meelerahuga. On ka arvatud, et EDS toit siis on nüüd kõige vähem kreekalik nähtus ja teatavasti esimesed stoitsistid olid ju ka põhiliselt araablased, süürlased. Selliseid seisukohti on olnud nimelt tsenoondustest, otsis alusepanija, pärines finiikiast, aga ta sai puhtelenistliku hariduseta kuuluselenistliku maailma. Kreeklased ei olnud sallimatud teiste rasside, teiste rahvuste suhtes. Nadolid nimetasid barberiteks neid, kellel puudus kreeka haridus aga stoitsis minusse Mitistlikud joonud, tähendab need on paar korda püüdnud rõhutada üks kord uurija, kes seda tegi kolmekümnendatel aastatel Saksamaal, kus semitismi muutus aktuaalseks. Ja teinekord meil tänapäeval. Moskva professor laskev, kes teda jäljendab, aga, aga satub ka vastuoludesse, nimelt selles oma raamatus, kus ta käsitleb stoid seismisel. Ta räägib stoitsis kui algusest otsinguid, kui üldse mitte kreekalikust õpetusest toetudes vastaval saksa uurijale ja teisel kohal leiab, kui ta räägib seal natuke hilisemast toitsis, mis siis leiad, et see on kõige kreekalikum filosoof üldse kõige kreeka filosoofia üldse, nii et laserite soovitame selles suhtes usaldada. Mitte ainult loosse väga mitmed lääne uurijad ka ma nimetaksin siin inglise filosoofi Racheli drossel, näiteks on ka arvamusel, et Estoitsism on ikka kreeka kultuurile midagi väga võõrast ja, ja ta on niisugune araabia lik nähtus ikkagi ja aga tollane aegne maailm lihtsalt vajas stoitsismi ja see oli paratamatus. Toitsismi poole pöörduti sellepärast Est hoitsism, erinevalt nüüd Epiku Reismist ja künismist leidis ikkagi kõigega, on laiema kandepinna. Ta oli selline õpetus, mis sobis nii vaestele kui rikastele ja tema, kes tvus räägib ju ka iseenda eest, et minu meelest ta ikka pidas paika ligi 800 aastat kauem kui küüniline või epic kuruslik. Seda küll ja mingil määral nii-öelda on täheldatud kadena sugulust kristlusega kristluse ja stoitzisvee vahelises opositsioonis. Sellist hoidsis jäi alla, kuna ta eeldas nende mõistmisele rajatud religiooni, mis sellel eriti laiadele massidele peale vastuvõetav. Aga tulles tagasi karasseli juurde, tähendab siin tuleks kuulajaid ka hoiatada. Et nad ei usuks meetri, lihtsalt ei usuks meid. Me räägime ka palju asju, mitte kõigest, tähendab osuksid, aga mitte kõiges mõtleksid oma peaga, sest me räägime ka palju asju, mis me oleme kuskilt lugenud ja nii edasi ei lugescarasse rassal ei toetu jällegi tekstidele vaid toetab sedasama kõige tuntuma tolleaegses toitšiski autoriteedi töödele. Loomulikult inimene ise ei jõua kõiki, aga üks tendents siiski. Ja võib-olla olekski praegu ka seda õige rõhutada, lugejale meelde tuletada, pöörduge alati algallikate poolt tekstide puhul isegi siis, kui need on vähe, aga vähemasti nende poole mis on käsutuses ja vot selle meie teemade kohta. Õnnetuseks ainsad tekstikogumikud on eelkõige kaks antoloogiat on ilmunud meil eriti nooremale kuulajale tähtis teada. Ta ehk ei teagi, on ilmunud kreeka kirjanduse antoloogia ja Rooma kirjanduse antoloogia ja need on nii-öelda põhiliselt tekstivalimik on meie jaoks lisaks siis veel kadunud August Annist ja kartulite tõlgitud hiilias odüsseia. Aga kui pöörduda nüüd tolleaegse kirjanduse poole, siis minu teada ka kirjandus pöördub isikliku elu probleemide juurde rohkem kui varasemalt. Teil aegadel ja, ja siin tähendab Aleksandria perioodil ongi tähtis see asi siin tõepoolest tekib raamatulid kirjandus. Kirjandus muutub raamatulikuks. Samal ajal muututega iilitaarseks. Tähendab Ühelt poolt Aleksandria raamatukogud, kus istuvad umbes 500 teadlaste, loevad euro piirest ja teiselt poolt tekib tohutu massikultuur õhtut. Massid vaatavad küllaltki nii-öelda labaseid, miine etendasid, raamatulikuks muutub ta veel ka selles mõttes, et hakatakse kirjutama väga palju. Näiteks teine tuntud Tuvikesed tsenoni järglane, kooli juhataja Cipras, tema kirjutas umbes seitsme säramatu ringis, 700 tiitlit on säilinud, aga see ei ole midagi temal ületatud. Esimesel sajandil kännud arvamust Aleksandri õpetlane tüüdjumas. Tema olla kirjutanud 3500 teost ja seal muidugi selline arved. Kõike teoseid, mis sa kirjutad, on võimatu meeles pidada ja antiikne pärimus räägib, et talle ka mõned ära unustanud ja selle tulemusena kirjutanud mõned teosed kaks korda, aga teisest küljest originaalsust jääb väheks. Individuaalsust jääb väheks, originaalsust jääb väheks ja tekivad eelkõige igasugused paatiad, lugemiku kogumikud, tsitaadi valimikud ja nii edasi ja nii edasi seilata enam originaal kirjeldatut moodustavadki erinevad stiilid, tähendab stiil keerustub sel ajal veel üks tähtis moment seal Ells määr kujuneb välja ühiskeel Koine järgmis kesi kreeklasi ühineb, aga tekib ka nii-öelda kirjandusliku keele ja kõneldava keele erinevus. Ja see jällegi suurendab ühelt poolt kirjanikku kirjanduse elitaarsust, teisest küljest suurendab selle kirjanduse teatud määral noh kasutada meie tänapäevase formalistlikult. Ja see muudab, muudab selle kirjanduse küllaltki kunstlikuks, eriti mõnedes mõnedes avaldustes, kuulsaim on sel ajal poeesia jällegi kallima hos diookritas kas on jällegi poes ja vähestele poeesia haritutele nii-öelda õpetatud poes ja siin on toimub teine külg selles kirjanduse arenemise protsessis, tähendab, noh, ütleme midagi püüame defineerida ilukirjandusena kirjandusena, mille väärtus siis ilmselt peab tal olema kaks külg, ühest küljest peate olema seotud konkreetse eluga, tähendab meie probleemidega. Samal ajal kui Need probleemid on lahendatud, siis selline kirjandus, mis on orienteeritud ainult neile selleni kirjandus, kaotab igasuguse väärtuse. Järelikult peab seal olema midagi rohkem. Kasvõi Aristofaanlase komöödia ütles, mis olid puhtpoliitilised päevakajalisus. Aga ilmselt on seal midagi veel, muidu me nüüd tänapäeval ei loeks suure naudinguga, sest meil on need probleemid ei ole enam aktuaalsed. Teisest küljest, kui kirjandus täielikult lahkub sellest sidemest eluga siis on siin jälle teine ohtis ta öelda. Nii-öelda mandub sellesse teise külge, tähendab, saavutab selle absoluutse kunsti ainult kunstipärast ja kaotab ka oma huvides ja või on huvitav, ainult väga lühikest aega. Ja vot see tendents, viimane tendents selline äkidele, Aleksandr. Kui nüüd kunsti ja arhitektuuri poole pöörduda ja kasutada seda esimeses antiigisaates toodud märksõnade valimikku maailm, kosmos, teiseks inimene ja kolmandaks individuaalne elu ja surm siis ja püüdis vajutada nüüd selliste süsteemi siia, siis võib näha, et teataval määral ta õnnestub. Kui esimene periood oli kosmiliste probleemide templi geomeetria, pühapaikade geomeetria jumalatele pühendatud templid, mis ühines siis juba teise perioodi inimese kesksusega inimese tunnete ja proportsioonidega seal, nii Fedja, seal näiteks on partennoni välisküljel juba jumalate kõrval ka inimeste rongkäik üle Ateenalisest pidustusest kus sammub pikkades meetrites inimeste kirev retk, kus on suurepäraselt näidatud ka nende tegevust, nende riietust ja nii edasi, siis see inimese tervitamine juba seal arhitektuuris skulptuuri näol muutub ilmselt Helenistlikul perioodil pisut teiseks. Vot see realistlikku nii hingelt kui kehalt inimeste kujud, tamise laad omandab Helenistlikul perioodil tohutu dramaatilisuse, mis, mis ilmselt lubab meil oletada, et mingisugused protsessid seda tingisid. Siin võiks näiteks tuua surev gallialane, keda ekslikult Ta on tõlgendatud paljudes pildiraamatutes ka surevaks gladiaator toriks siis skulptuur, gallialane ja tema naine ja muidugi ilmselt arhitekti pilgu läbi võimsamaid tolle aja mälestusmärke Bergamoni altar kus dramaatika võtab juba üle mõistuse küündivad mõõtmed, nii et bergamoti all. Tal on isegi leidnud kajastamist piiblis, nii Johannese ilmutuse raamatus on teda nimetatud saatana trooniks. Zeusi altari puhul me võime siiski juba vedada paralleele juhi keskse arhitektuuri ja juhikeskse suhtumise tekkimiseks, nimelt eumeenes. Teine, kes oli selle altari tellijaks, oli ise võidelnud kalja lastega ja mitmeid võite saavutanud selles sõjas. Nii, võib-olla Kaale kuuriliselt oli see oluline etapp tema võimuredelil. Kuid nüüd püüdes üldistada võib-olla arhitektuuri tervikuna nüüd antiigis, kus siis eriliselt nagu välja tuua seelenistlik, siis ma julgeksin, andes aru endale, et see on muidugi süsteemi vaesestamine siiski tuua siia kolm sellist juhtivat mõistet, mis liituvad nende märksõnadega. See on kosmosekeskne, inimesekeskne, juhikeskne ja lõpuks juhikul duslik. Nii näiteks päris arhitektuuriajaloo alguses Kreekas võime me rääkida Ateena partanuse templist Apollo templist Hera templist. See on siis jumalatele pühendatud templid. Kuigi nad jätkuvad klassikalisel perioodil, teame me juba, et seal olid ka arhitektid, nii räägitakse mineesiklase propuleedest kallickraates ja Igdinose parte nonist ja mõned uurijad isegi Kalükraatasinike templist. Siis Bergamoni altari puhul võib-olla vähem, aga temast järgneval perioodil saame me siiski rääkida juba juhi kesksusest, mis lõplikult areneb väljas Rooma keisririigi piires, kus ta on juhikultuslik. Siin paralleeliks võiks tuua, et ehituse ajaloos me ei tea praktiliselt arhitekti, aga me teame, et on kallajatjoklet Jaanuse termid, Tiituse triumfikaaraugus, tiinuse palee, Flavius, amfiteatreid, mis on hilisemalt saanud Colosseumi nimetuse, maksentiuse konstant, tiinuse basiilika ja lõpuks siis noh, võib-olla ütleme nüüd täiuslik kesksus, siis Konstantinoopol konstantiinuse linn, millele muidugi aluse pani juba protsessile võib-olla Aleksander, kes lõi Aleksandria ja kui fill William Fleming räägib kreeka arhitektuuri puhul et objekt arhitektuuris ei ole keskkondlikkijaid, harmoonia ei luba täiuslikkuse harmoonia printsiip ühes objektis ei lubadeta ühendada keskkonnaga ja Rooma puhul tuleb rääkida keskkondlikkusest, siis ilmselt ei saa selle väitega nõustuda, kuna Kreeka arhitektuur oli ülimal määral keskkondlike väga täpselt paika pandud nii looduse kui kõrvalasuvate objektide suhtes. Vahe on ainult selles, et see täpsus ja see reeglistik on teada ja näha on ta ainult läbi mingisuguse loori, mis annab talle selle veetluse ja väärtuse. Rooma puhul aga aga näeme me selle kompositsiooni aeglustumist temateljeelisust kus laiad teed, triumfikaared on kohased sõjaväelastele, paraadidele, kus foorum romaanum on üles ehitatud põhiliselt teljel esile suunale. Ja kui Kreekas pakkus see käsitluslaad arhitektuuris võimalikult erinevaid ja palju vaatepunkti, siis Rooma süsteemis on ta üks autoritaarne, teljeline ja suunatud liikumine. Aga võib-olla tuleme nüüd tagasi helinismi skulptuuri juurde, tema dramaatikat. See on hämmastav, millise allakäiguni jõuti selle klassikalise ajastu ülevusest ja, ja tõelisest inimesekesksem, sest ma ei tea, mis siin kõik need põhjused võivad olla, kuid üks kahtlematult on see, et skulptuur tuli liiga lähedale elule. Kunst peab olema alati siiski ilukohal teatud distantsil, et säiliks üldistuse võimalus. Liiga lähedalt vaatamine hävitab selle. Ja teiseks tekib niisugune kergema vastupanu teed minek Ellenistlikus tuuris. Püütakse kõike seda teha välise efektiga, välise atribuutika detailide, kõige muuga. Sest kasvõi niisugune näide, et kõige lihtsam on ju kurbust näidata, ütleme nutva inimese kaudu portree või figuur. Kuid palju raskem on kurbust näidata mitte nutva inimesena vaid leida ainult kujutavale kunstile omased spetsiifilised vahendid, mis seda asja meile täiesti tajutavalt tooks. Ja Hellenism läks, läks just selle välisefekti kergema vastupanu teed. Kõik need juba nagu teie siin enne vihjasite kõik need ülepaisutatud ruumilised kompositsioonid, Need niukses lausa afektiseisundis näod. No see kõik on nihukene, kohutav soust, mida, mida noh, ei, ei taha lausa isegi kujutavas kunstiks pidada, kuigi me austusest kreeka kultuuri vastu seda teeme. Sest realistliku perioodi alguses mõned üksikud näited, nagu näiteks kas või Aphrodite kuju, mida me nüüd nii loveenusena tunneb, eks ole. Selles on veel midagi olemas klassikalise ajastu skulptuurist, kuid Ta on juba taandumas, ta on niukene puine, sealt on juba kadunud see elu enda mahl. Õilis eliksiir sealt juba kadumas, tal on veel mingid tilgad ainult jäänud sinna valjult niisugune, mida võiks nimetada dekoratsiooniks. Kuigi samal ajal ilmselt ikka ei saa ka eitada seda saatanliku võlu, mis paljudele siiski sellest kunstist imponeerib ja edasi viib. Ei, ma ei eita seda, et on neid, kes sealt leiavad seda võlu. Kuid noh, ma olen ka Bergamoni altarit näinud Berliinis ja kogu see Bergmani altarile ühte Poseidoni varvast väärt. No ilmselt, ega Hellenistliku kultuuri ilmaasjata ei nimetata languse ajajärguks ja ilmselt see väljendus mitte nüüd ainult skulptuuris, vaid ta väljendas ka tolleaegses filosoofias ja ka kirjanduses, nagu siin oli räägitud ja minu meelest just sellest perioodist Ellenistlikust ajajärgust saab alguse ka väga suur sõna ja teovaheline lahknemine just Hellenistlikust perioodist. No näiteks võiks siin tuua seeneka küll juba rooma perioodi stoitsistlik filosoof, aga teatavasti seenega ju propageeris oma õpetusega niisugust üldist voorust ja headust ja, ja konkreetse inimese allumist üldistele huvidele, vaesust. Samas on aga teada. Seneca oli ju Rooma riigi üks rikkaim kodanik ja kui Rooma elanikud süüdistasid seenekad selles, et Ta räägib ühte ja ise elab teistmoodi, siis seenega vastas sellele niimoodi, et et kõik filosoofid kõnelevad mitte sellest, kuidas nad ise elavad, vaid sellest, kuidas on tarvis, elad ja ka mina räägin voorusest mitte aga endast. Ma võitlen vahedega nende hulgas ka enesepahedega ja jätkab nii, et kui kord suudan, siis elan nagu elama peab. Ja et minu kohta öeldakse, mis pärast tema armastades filosoofiat jääb oma rikkuse juurde. Miks ta õpetab, et rikkusi tuleb põlata? Ta ise aga kogub neid, õpetab, et elu tuleb põlata, ise aga elab ja nii edasi. Mina kõnelen, et kõike seda tuleb põlata, mitte selleks, et kõigest sellest loobuda, vaid selleks, et sellepärast ei tule tunda rahutust. Ühesõnaga kuskil Hellenistlikust ajajärgus saab alguse tõepoolest tohutu sõna ja teovaheline lahkuminek, kuigi tähendab võib seda lahkuminekut juba märgata ka laatoni juures klassikalisel perioodil kuskil Sokratese järgsel ajal, see on aktuaalne probleem ka tänapäeval me räägime, et selle niisuguse kõlbelise ühiskonna üheks eesmärgiks ongi siis ületa seda see sõna ja Dio vaheline lahkuminek. Kuid et arvestades, kui vana see probleem on, ilmselt ikkagi ei ole neid küsimusi nii kerge lahendada.