Keelesäuts. Sõnadega saab igavesti neid asju teha näiteks sõna ilma piire avardada ja väikeste lisandustega muutusena liiki. Seda nimetatakse sõnatuletuseks ja seda oskab iga keelekasutaja loomulikult ilma sellele eraldi mõtlemata tavaliselt mõelda, et oh, mul on nimisõna ja sellest on nüüd vaja omadussõna saada vaid lihtsalt tehakse nimisõnast, koer saab omadussõnu, koeralik koerias on ka nulltuletust, tähendab midagi Ilitugi sõnal koer on ka null tuletis kasutusel. Kes on ott tarderi lasteluulega tuttav muidugi juba teab, kes on koer, poiss ja mida ta tegi, kes ei tea, olgu öeldud, et ta sõitis jänest. Nii et üldiselt on sõnatuletusega vaid rõõmu ainult üks väike asi vahel ununeb, nimelt et kui sõnatuletuse aluseks on nimi, siis sellest tuletatud sõna ei ole enam nimi, vaid tavaline sõna. Kui nimesid kirjutatakse suure tähega, siis sõnu ikka väikesega. Kui räägime kirjanikust Ene Mihkelsonile kirjutama esisuurtähega. Aga kui sellest on moodustatud uus sõna, näiteks Ene Mihkelson, lik proosa, tuleb Ene Mihkelson lik kirjutada väikese tähega. Väga tihti ununeb see reegel kohanimest uusi sõnu tehes. Kui üle Euroopa mõistetakse kirjutada, siis üle-Euroopaline on juba raskem. See tuleb kirjutada kokku, sidekriipsu pole vaja ja euroopalise e on väikese tähega moodi üle Eesti ja üle-Eestiline üle-eestilise puhul väikese tähed loetavuse hõlbustamiseks võib kolme e puhul panna sidekriipsu aga see pole kohustuslik.