Meel rõhutud, kaugusid, unistab silm. Täht paistab ehk keel. Ehk hommik on teel. Oh, millal kord saabub meil heledam ilm, armeenia mäed. Mu senised mäed. Spitak Leninakaan, Kirovokaan, Stepanov, vaan, külad, varemed varemetes jätsid tuhanded hüvasti, eluga. Elu varemete vahel pole aga hetkekski lakanud. Lühikese ajaga on elu varemete vahel teinud läbi suuri muudatusi. Ahastus ja meeleheide loovutavad ruumi rahulikule mõtlemisele ja asjalikule. Töökusele. Tuleb edasi elada. Siinsamas tuleb ehitada uued kodud. Leinaasemele peab tulema armastus, uued noored, perekonnad, lapsed, palju lapsi siinsamas. Sest armeenlasele ei ole teist kodu, on vaid see paljukannatanud maa. Maa, kus on voolanud veri, võimutsenud vägivald ja julmus. Ja just nagu oleks sellest veel vähe, raputavad ka loodusjõud seda maad ja hävitavad inimesi. Purustavad nende kodud. Mis needus küll lasub sellel väikesel maal kas ei oleks targem siit igaveseks ära minna, rännata sinna, kus maa ei, vappu, kus ei ole viha ja vaenu? Ei, ma mõtlen, et tunnen oma rahva hinge, tema südant. Rahvas ei lähe ära. Kodumaa on kodumaakodumaa mõiste lipu all, me teeme palju homse päeva nimel. Kodumaa tunne juhib meid. Meil peab olema mingisugune suunav jõud. See jõud on kodumaa. Ehkki meie kodumaal on rasked elutingimused, kus eksisteerimiseks ja rahvuse säilitamiseks vajalik tuleb kividest välja pigistada ei ole meil jõudu neid kive maha jätta. Nii räägib armeenlane Albert kommendarian. Nii mõtlevad kõik armeenlased. Inimeste, rahvuste ja rahvaste hingejõud ja hingeomadused tulevad kõige selgemini ilmsiks äärmuslikes rasketes olukordades. Armeenia maavärin tõi kogu maailma silmade ette ühe korraga armeenlaste, teiste meie liiduvabariikide elanike maailma, teiste maade ja rahvaste hingelised, väärtused ja ka väärtusetuse. Viimane esineb küll suhteliselt erakordse nähtusena, kuid seda teravamalt torkab see silma. Üldise halastuse ja abistamise õhkkonnas võimendub tavaolukorras peaaegu märkamatuks jääv ebakäitumine teravalt taunitavamaks nähtuseks. Armeenlased on kuulsad oma külalislahkusega isegi selles olukorras, kus pole enam õiget katust pea kohal. Kui nad selle omaduse säilitanud peavad, seda pühaks. Nii võttis meid vastu oma ajutises elupaigas telgis armeenlane ja tema pere. Õigemini mitu peret. Kitsuke telk on inimesi täis, magamisasemed, laud, improviseeritud istmed ja telgi keskel muidu vahi pursuiga. Peremees, nagu võisite kuulda, on Saaremaal aega teeninud. Elanud kolm aastat Tallinnas. Mäletab manud eestikeelset sõna ja on siiralt rõõmus, et talle külla tulime. Telkon kursaali külas mäe ülaosas. See on küla, mille maavärin täielikult purustas. Eestlastel on ülesanne see üles ehitada ekskavaatorid ja kraanad, Eesti numbrimärgiga veokid ja Eesti ehitusmehed on siin tööle asunud. Algus aga on visa. Kuigi võiks arvata, et varemeteks kui lükkamine ja äravedamine peaks olema suhteliselt lihtne töö osutus, et ei lähe kõik see sugugi libedalt. Kuu aega olles selle kuu ajaga oleks ikka ilusti töötanud, oleks ikka 10 korda rohkem mul tehtud vist olnud organiseerimatus. Oot-oot, Tartut, eks ole oodatud merega pärast läksin juurde, räägin no milleks seda autot ootama? Viigu, mingisuguse väikse autoga meid, siia me paneme, millal me käima saame, millal ma masina soojaks, millal? Kõik, see võtab ju ka aega. Ei, ei. Oota nüüd seda kraiss, eks ole, kraiss käivitab kaks tundi, seal on siis tule siia, meie käivitame kaks tundi, aga siis ikka lõpuks tulime sealt ja oligi nii, et Isaltki käidud ja pärastlõunale minna. Aeglane. Ja üldse täna tuleb hakata ütelda selle ülemale mingisugused, et seda ekskavaatorit, kolmekümnetonnist, ekskavaatorit ei ole mõtet siia ühest nurgast teise ajad panna sinna koolimaja juurde, kuulimas suur kooli. Panna sinna ta platsi peale lastama, töötab, töötab, üks võetakse kaks vahetust. Niimoodi mööda järjekord, praegu ongi, lindid nendega küll ei peale on, eks ole. Klindi närib linte, kurat ei saa. Ekskavaatorijuht Helvo toominga jutt oli muidugi jumala õige. Kahjuks oli see vaid üks väike osake suurtest korratustest ja Segadustest, mida varemete vahelises elus igal sammul kohata võis. Eestilinnaku kõige kõrgem ülemus Jaan Suur, keda armeenlased kutsusid Surjaaniks, lisas mõndagi omalt poolt. Elamutega ma ei saa praegu sellepärast tööd teha, et nad tulevad ennem need kahjustused hinnata, kindlustus hindab kahjustused. Ja see töö on sellisel stiihiliselt kulgenud, et on nagu praegu ühes kui teises, kui kolmandas kohas süsteemitult seda hindamist praegu tehtud ja sellist mõjusat järge meil praegu käes ei ole, et ma saaks täie hooga hakata just neid individuaalmaju seal ehitama. Sellepärast me oleme praegu ühiskondlike hoonete peal. Mõistmaks, millest need ja veel paljud teised ebakohad on tingitud, ei piisa üksiknähtuste vaatlemisest. Alles siis, kui tekib pilt mitmest olulisest taustsüsteemist õnnetuspiirkonnas, Armeenias tervikuna. Üleliidulises ulatuses hakkad toimuvat selgemini nägema ja õiglasemalt hindama. Eesti esimese töörühmaga oli kaasas polkovnik Valentin Salma kortsev sõjaväelastel eriti kõrgematel ohvitseridel, kes oma elukutsed armastavad. Sellest lugu peavad, kujuneb oskus kriitilist olukordade asjatundlikuks ja avara pilguga hindamiseks. Olen seda mitmel puhul täheldanud ja sellepärast palusin polkovniku jagada oma tähelepanekuid esialgseid ja viimaseid pärast kuuajalist kohalviibimist. Esimesed muljed, see, mida ma nägin, oleks minu arvates ületanud iga inimese kujutlusvõime. See, mida ma nägin Leninakanis, mida ma nägin Spitakis tulin laagrisse koos esimese Eesti nii-öelda võitlusrühmaga. Täielik korraldamatus, külm inimesed elasid telkides, toitu ei olnud, normaalset toitlustamist ei olnud veel korraldatud. Viie päeva jooksul toodi laagrisse korralikud suured telgid, ehitati toitlustusplokk. Ent vaatamata olme korraldamatusele oli inimestel suur soov aidata armeenia rahvast. Meie vabariigile kinnistati lifti tehas, juurviljahoidla ja põllumajanduskeemia. Ei saanud muidugi enam rääkida hoonetest tohutu suured tehnorajatised, 40 tonni kaaluvad fermid. Kõik need suured ehitised olid viltu vajunud, moondunud ehitiste sisse minna oli võimatu. Kuidas niisuguseid varemeid lammutada, sellist kogemust meil ei olnud, mitte kellelgi, ka minul, kui sõjaväelased ei olnud, ehkki olen oma elus palju õhkinud ja lammutanud lõhkunud. Mul on niisugune eriala. Kuid polnud viga, tulime toime. Inimesed töötasid väga kohusetundlikult juurviljahoidlas Tõnis Kiviloo, Põllumajanduskeemias Vladimiri Vinski, Konstantin Savitski. Tema oli see, kes tahtis endale võtta kasvatada kuus last. Inimesed ilmutasid sealt tõelist kangelaslikkust. Need kingitused, mida Eesti rahvas siia saates me võtsime iseseisvalt vastu otsuse, et kõik need kingitused, riietus, toiduained, jalatsid, kõik saatsime mägiküladesse. Me ei viinud neid spitaki staapi. Parteikomitee sekretär, ilmuradiaanil ja kogu Temastaabil oli niivõrd tohutu töökoormus. Inimesed seisid seal suurte rühmadena. Igaühel oli midagi vaja, kellele riietust, kellele toitu, keda oli vaja evakueerida. Kui me poleks iseseisvalt tegutsenud, siis oleksime lisanud Muradiaanile veel tööd juurde. Sellel iseseisval otsustamisel ja tegutsemisel, millest polkovnik jutustas, oli tegelikult palju suurem ja sügavam tähendus kui ainult töökoormuse jaotamine. Niisuguses olukorras on tähtis oskus, julgus ja harjumus ise otsuseid teha ja neid täita. Kuivõrd naelapea pihta läks varustuse laialivedamine mägiküladesse, sellest sain selgema pildi alles jutuajamistel. Jerevanis. Selgus, et Spitakis tulid inimesed sõitnud jerevani riiete, jalatsite ja toidu järele. Sellepärast, et jaotamisel puudus vajalik kord ja informeeritus. Paljaks jäänud inimestele on vaja midagi kiiresti selga, jalga ja kõhtu. Kohati töötas aga vana bürokraatlik süsteem. Saadetised pandi kuhugile lattu virnadesse, et siis edaspidi mõelda ja arutada või koguni oodata kusagil korraldust, mis nendega peale hakata. Samal ajal aga olid inimesed eriti külades, riieteta, jalatsi, deta, toiduta. Aastalõpu nagu oli lisaks Kodumaal kogutud annetustele saabunud välismaalt 240 täislastis lennukit. Mäletan Eestimaalgi, et veel ei jõutud kõike kogutud teele saata. Kui juba hakkasid saabuma teated, et tarvitatud esemeid ei maksa koguda. Vastu võetakse ainult uhiuusi. Mulle tundus niisugune nõudmine või soovitus juba siis kummalisena. Inimesed, kes on sunnitud elama ajutistes varjualustes, kes on kõigest ilma jäänud ei hakka vist pirtsutama, sellepärast kui soe riietusese või jalanõu ei ole päris uhiuus. Uute vastu võiksid huvi tunda eeskätt need, kes nägid saadetistes võimalust mustaks äriks. Et seda ka tehti ja küllap tehakse ka praegu selle kohta on tulnud mitmelt poolt mitmesuguseid signaale. Üks ja teine on näinud või kuulnud müüdavat kaupu, mis ilmselt peaksid kuuluma Armeeniale hoopis teises kandis. Minu isiklikud tähelepanekud mägiküladest veensid mind samuti, et seal oleks ka tarvitatud korralikud rõivad ja jalatsid võetud tänuga vastu. Jerevanis Sagolid kõik laod, laen täis, isegi staadionide koolide võimlad olla muudetud ladudeks. Peale selle seisi tühjakslaadimise ootel vagunid posti jõudnud sorteerida saadetisi. Küllalt oli juhuseid, kus esemeid jagati igasuguse kontrollita. Lihtsalt anti sellele, kes käe sirutas. Nii oli jagatud uusi välismaiseid sooje rõivaid. Ei tea kellele muidugi kui aga jagati. Räägid isegi 10 tonni tublionkasid olla kaotsi läinud. Hiljem küll öeldi, et nende tonnide hulgas olla dublankasid suhteliselt vähe olnud ja kõik olla ka alles. Mine võta kinni, kellel õigus. Igatahes korrast ja organiseerimisest jäi algusest peale vajaka. Katastroofi esimestel päevadel oli see mõistetav, kuid pikalevenivat korratuste ei saa enam millegagi õigustada. Ei saa kuidagiviisi vabandada, et transpordilennukid pidid lennujaamades pikki tunde seisma tühjendamise ootel. Et maha laaditud vara sageli väga hinnalisi seadmeid lükati buldooseriga lennujaama juurde hunnikusse. Välisriikide koolitatud päästeüksused töötasid tõstetehnika puudumise tõttu vähese efektiivsusega täppisaparatuuriga päästetööde Assad ei saanud korralikult tegutseda, sest nende jaoks ei suudetud või ei püütudki leida tõlki. Nägime ju ise teleekraanilt, missuguste vähetähtsate lihtsa töödejuhataja tasemele vastavate küsimustega tuli tegelda režkovil. Suur hulk igat masti ülemusi vaatas talle suhu ja ootas korraldusi. Algatus, võimetus. On kasvupinnaseks hoolimatusele. Selle taime viljadeks aga on ükskõiksus, ühiskonna varanduse suhtes, veendumused nagunii teeb keegi kõiki jälle pärast korda. Hoolimatus võib edasi areneda ülal peetavuseks arvamuseks, et keegi kolmas peab kõik ära tegema, sest sul õnnetul on oma muredega niigi palju tegemist. Kõige mõistlikum on tööd, mis me tegime, oli see, et me tähendab, päästsime kaks jaamerasid omal algatusel kaks telefoni ja 1000 Rumbelse viie sõnukese varisemisohtlikud ja seal alaseid lõhkemisele majade me siin 31. detsembril esintsiaalsemonteerisin ära, te tahate öelda, tegelikult poleks olnud, oleks jaamad lõhatud koos aparatuuriga ja päris kindlasti, millal tulite, Kauksjate? Meie jõuk tuli siia üldse 15. detsembril ja jääme siia, ilmselt ei oskagi öelda täpselt, kas, kas kuskil pooleaastane veel kaua, mida meil Leninakanis Eestis üldse pole, aga nendel vasu ojja? Küsige kohalike käest, siis ütlevad teile, tähendab, et esimesed, kes olid grusiinlased, tõsi, tulid eestlased, kes siia tulid. Momendil tuleb seda rühma juhtima tuli, tähendab Viljandis ja selle peainsener Lõhmus ja grupis on harjusid sõlmest üks mees Montöör miinimumtööl, siis on Pärnu palga ja mina ise lahkunud siit ära, mina olen sidetanud klanni peainsener. Timi Putting kõige rohkem minu hirmsast alla vaadates haigla praegu püsti, tegelikult kus on see jama välja tuli meditsiiniaparatuuriga inford, aparatuur kastist välja, asjadest. Kõike tuleb siiamaani seal kedagi, haigla on veel terve, praegu maht on, osa osa on kokku varisenud ja siis ta on uus haigla lihtsalt. Anti vist alles käiku läheb lammutamisele. Oleks nii, meedikud, on need arstiriistad ära söönud, meil kahjuks oli see auto nagu nägite, pigem ravimid ja selle autoga epideemia, sest mingit autot. Meil oli täiendavalt ja küsisime küll tanki. No ma ütlen oma isikliku arvamuse abi on muidugi tohutu olnud nii liidu kui ka vabariikide poolt kuid abi peaks olema mõistlikkuse piirides ja õigesti kasutatud. Omakasupüüdmatu tasuta abiga võib ka inimesi lahustada. Seda on praegu juba tunda. Kirovokaani täitevkomitee aseesimees ütles, me kardame ja tendents on juba olemas, et abi hakkab inimesi rikkuma. Ta tahab saada tasuta toiduaineid, tahab tasuta ilusti riietuda. Ta tahab tasuta remontida ja tankida oma autot. Ta tahab kõike tasuta. Liiguvad spitakis kohalikud elanikud purjus ja muudkui anna, anna, meelitavad, anuvad ma pärast uurisin, milles on asi, kas rahvas on siin selline olnudki, tassivad endale kõike telki, telk on juba punnis varandusest, seal on kõike, on varandust eestist, Ameerikas, Prantsusmaalt, Inglismaalt, toiduaineid on varutud terveks aastaks. Kõik on tal olemas. Aga sellegipärast ta hangib juurde ja on kogu aeg purjus. Mulle räägiti, et psühholoogide seletuse järgi on tegemist looma tundada. See kestab teatud arv päevi ja sellest ei saa mingil moel lahti löö või maha. Ta läheb igal juhul saama peale. Rääkisin ka ise paari sellise inimesega, ütleb mul hukkus 11 inimest. Vanaeit 97 aastane ei käi, ei räägi, istub ainult päevad läbi voodil ja ainult sööb. Tal hukkusid kõik lapsed, lapselapsed ja lapselapselapsed. Kõik nad olid sel hetkel millegipärast üheskoos kodus, kõik hukkusid, ainult seal vanakesele polnud, isegi mitte ainsatki kriimustust. On inimesel niisugune saatus. Kõndisime eestilinnaku noore arsti, kirurg Toomas paluga kursali küla varemete vahel ja rääkisime saatusest. Kas on õige, et inimene on saatuse mängukann? Küla on peaaegu täielikult maatasa. Mõnes maas jäid inimesed variseva hoone rusude alla. Tee seal olid elanikud kodust ära. Kolmas maja oli hoopis tühi. Ja teiste maade varemete vahel on üks maja pealtnäha kaunister. Tervemad, mis siin külas näha on, siis ei julgenud minna. Ega kurat, kirurgi karda midagi. No ei, ära kõvasti liigutusi kukub vahele, kõik, arvan truuseid. Ja siin on nii, et kõvasti arstide juurde. Hirmus jõuga looslunud nähtavasti venelane käed laduma, endale vaja, sellepärast on aga nojah, noolega ladunud. Punase ristiga. Aukiri seda meile väljusid armeenia keeles maha on ju kaugeri kroonlühter ja esmaabikapp siit vähemalt vist sädemest terve nahaga välja. Aga on teised, maja varises, kogu pere jäi terveks, mitte keegi ei hukkunud. Ütle siis veel, et saatust ei ole, on saatus? Ma ei ole ebausklik, aga saatus on olemas. Nii nagu öeldakse. Kui sul on määratud uppuda, siis mitte kunagi ja auto alla. Siin elevaatoril oli inimene terve ööpäeva katusel. Elevaatoris hukkus väga palju inimesi, töölisi temaga oli kusagil ülemistel korrustel. Maja hakkas kukkuma, kuid ei läinud ümber, vaid jäi pidama. All hukkusid kõik inimesed jäid korrustel paneelide vahele, nii nagu pressi alla. Üks aga jäi ellu ja ronis katusele. Istus seal terve ööpäeva. Teda ei saadud kuidagiviisi alla tuua. Ta nägi ümberringi hävingut ja ei saanud aru, mis lahti on. Lõpuks korjas kopter ta sealt ära. Kui ta pandi maapinnale, siis tuldi temalt küsima, millist abi tal on vaja arvata, et inimene võib olla šokiseisundis, oli ta ju üleval kõrgel ihuüksi. Nägi kogu rusudeks muutunud spitaki. Niisugune painlajalik nägemus. Kui ta pandi maapinnale, tulid inimesed tema juurde temaga pööras kõigile selja, jooksis ära linna varemete vahele. Raske on otsustada, millal on tegemist psüühilise häirega millal kainelt kaalutletud omakasupüüdlike toimingutega. Sellepärast tuleb olla ettevaatlik tragöödia läbi elanud inimeste käitumisele hinnangu andmisel. Paljud on lihtsalt võimetud midagi tegema pikka aega kestva šokiseisundi tõttu. On ju teada, et oli küllalt neid, kes polnud võimelised omakseid matma. Istusid päevade kaupa surnute juures, suutmata neid maamulda sängitada või läksid koos oma suure murega küürus kuhugile üksindusse. Tööd on palju. Eestlasele jätkub tööd Armeenias vähemalt kaheks aastaks, kui mitte enamaks on see pikk aeg. Kumb aeg on pikem. Kas see mõnikümmend sekundit, mis muutsid varemeteks Armeenia kaunid linnad ja külad või need aastad, mis kuluvad nende taastamisele? Kui raske on vahel midagi võrrelda. Millega võrrelda Armeenia maavärina purustusi? Ma isegi ei tea, millega seda võiks võrrelda Moulin Leninakanis Kirovokaanis. Olen üle vaadanud, spitaki, linn on hävitatud. Leninakanis samuti. Ma ei saa seda võrrelda isegi mitte sõjategevusega. Võin ainult tuua niisuguse võrdluse. Vestlesin ühe sõjaväelasega, kes on olnud Afganistanis ja elas ülemaavärina Leninakanis. Ta ütles. Kui võrrelda seda kahte aastat, mis ma olin Afganistanis sellega, mis toimus siin mõnekümne sekundi jooksul, siis siin oli kohutavam kui Afganistanis. Meil on õigus, kes räägivad kahesugusest ajast. Üht näitab kell öö ja päev aastaajad. Teist ei saa millegagi mõõta, see on määramatu. Mõned tunnid, isegi silmapilgud võivad igavikuni tunduda ja aastakümned kaovad lühikese uinakuna. Aga mis elades näib lõpmata pikk, paistab tagasi vaadates kauge unenäona. Peaaegu ei tahaks uskudagi, et ta kunagi olnud.