Tere, siin toimetaja maris Johannes. Tänase saate teema on keele ja kultuuri piirid arutlemas Tõnu Õnnepalu ja teoseks Viivi Luige autobiograafiline romaan seitsmes rahukevad. See sõnavõtt on pärit Viivi Luige loomingule muudetud konverentsilt, mis toimus Tartus oktoobri alguses. Aga kõigepealt meenutame pisut rahukevadet teksti laad, Katrin Pärn. Kuni Ilves tagaruumis pabereid krabistas ja isegi ühe raske asja maha või ümber ajas kadusin ma pimediku riiulite vahel. Mõnede raamatut kägisesid kättevõtmisel nagu uued kalossid ja nende küljes Lipendasid kitsad siidpaelast järjehoidjad. Mõned raamatud olid kõvasti teiste vahele kiilutud, sõrmenukid läksid nende välja tirimisest valgeks. Üks pruun raamat, mille pealkiri oli õnn lõi terava nurgaga mulle valusasti vastu kintsu. Põrandal tolmu sees nägin ma oma musti märgi, palja jalajälgi. Uurisin neid kõhedusega. Need olid nii väikesed, aga sealjuures hirmuäratavad nagu inimsööja jäljed liival. Maast laeni riiulites sellised salakavalad, raamatud ja mõned nendest võisid olla väga ohtlikud. Näiteks raamat, põrgupõhja, uus vanapagan. Selle pealkiri meeldinud mulle üldse. Ma läksin ettevaatlikult teise riiulivahesse. Sealt mu käsi välja tõigi räpase välimusega raamatu Kreeka muinaskangelased. Selle kaanel oli lilla tindi plärakas ja hulk süljega niisutatud näppe oli lehenurkadest üle käinud. Aga raamatute juures ei olnud nende välimus kuigi tähtis. Ilusad, puhtad, pildiraamatud olid enamasti totakaid, salme täis punaste kuld, mustriliste selgadega, raamatud teiste üleval toas aga olid saksakeelsed ja neid polnud võimalik üldse lugeda. Nad ainult seisid seal. Samal ajal raamat. Kingsate paharet oli ilma kaantetaja lõhki kärisenud, aga tema huvitavat sisu ei muutnud see karvavõrdki. Raamatut ei olnud nagu pearätikud, pesuvannid valitud ja vildi kalossid, mille juures oli tähtis, millest tehtud palju maksab ja kas ta vastu ka peab. Tehtud, olid nad paberist ja papist. Maksid vähem kui muud asjad. Vastu ei pidanud nad üldse. Kartsid tuld ja vett, hiiri ja rotte, väikesi lapsi ja paberikuid. Ja ometi olid nad ka asjad rasked, nurgelised mütsatasid maha kukkudes. Nende vastu võis end valusasti ära lüüa. Aga üks oli peamine, mis neid eriliseks tegi. Kui sa nad sülle võtad, siis ei ole sul süles mitte hunnik paberite pappi, vaid võõrad inimesed, suured linnad, kaljumäed, tühjad väljad, koletised, lohemaod, ning ise muutud sa hiiglaseks, kes seda kirjut elu ühest toast teise kannab, lubab ja keelab. Kui, ega asi juba väga hulluks läheb. Tuul ulub, veri voolab mõrtsuka näol saatanlik irve tekib, võetakse mitu lehte ühekorraga või lüüakse raamat hoopis kinni. Ja igal juhul ollakse võitja. Viivi Luige seitsmes rahukevad ilmus 1991. aastal prantsuse keeles antaanschell vääni tõlkes. Kuidas seda raamatut saab üldse tõlkida ja veel prantsuse keelde, see on ju nii eesti raamat, kõik need asjad, seal, see keel ja puha. Tõnu Õnnepalu jätkab. Ma võtsin jah, tõepoolest rääkida sellest Seitsmenda rahukevade, prantsuse tõlkest kuna mul on sellega natukene isiklikum suhe peale selle, et see raamat ise oli mu lemmikraamat, aga see lugu ulatub tagasi siis 89. aasta hilissügisesse, ma usun. Ja sellel ajal ma kohtasin Tallinnas esimest korda antuansal vääni, kes parasjagu elutses kuskil Marxi tänava kandis ühes korteris vapralt omal käel püüdis poest midagi söödavat leida, mis oli väga raske. Sest noh, näiteks koorepurgil ei ole midagi kirjutatud, ei teadnud, mis seal sees on. Hapukoor näiteks avastas selle, et see on näiteks üks söödav asi, see oli talle suur tugi. See oli tõesti selline aeg, kui omad inimesed ei leidnud sealt poest midagi. Aga no see selleks. Ühesõnaga sama aasta jõulude ajal antuan oli minu juures Hiiumaal külas ja juba tal olid nagu tööplaanid kaasas. Et võiks midagi proovida koos tõlkida ja siis selleks, mis ma olin pannud ette, et võiks, võiks teha, oli siis siis raugevad selleks proovi tõlkeks, mis läks kirjastusele näitamiseks. Ma valisin selle peatüki, kus käivad loomade loendajat, nureida koti Evald ja kes seal on ja vot see oli üks väga huvitav kogemus mulle siis koos seda üritada teha, noh, ma olin seal natukene nagu sellise seletava sõnaraamatu eest, mida ei ole sõnaraamatuid, ei ole mingit prantsuse-eesti sõnaraamatut arvestatavat ja ei ole ka sellist sõnaraamatut, mida oleks tõlkija eesti keelest saaks kasutada ja ma saan aru, et eesti keel ja eesti kirjanduses on midagi väga tõsiselt sellist krüptilist salapärast, et sinna ei ole mitte lihtne ligi pääseda, kui sa tuled sugusest teisest kultuurist. Ja, ja võib-olla rohkem kui mina veel seal oskasin aidata, aitas ümbrus kus me olime, see oli siis selline vana talumaja, mis kuidagiviisi ikka sarnanes sellele majale, mida seal romaanis kirjeldatakse, kus olid ahjusiibrid ja, ja ahjuesine plekk ja vot sellised asjad, mida neid ei ole Prantsusmaal ja ei tea, mis on. Ja neile tihti ei ole ka mingeid õigeid vasteid. Ja, või, või kui me käisime metsas näiteks läksime läbi metsa, siis antuaalnetlased aa nüüd ma saan aru, et ja mis on, mis on mets millest seal räägitakse, et kuidas see mets võib-olla nagu natuke kõhe ja see on midagi hoopis teistsugust, Prantsusmaal ei ole sellist metsa mets, hoopis teistsugune mets tähendab nagu midagi hoopis muud. Ühesõnaga selle ühe peatüki me siis seal koos pontoon tegi, aga mina siis aitama nii palju, kui ma oskasin ja see kogemus oli aga seda ettekannet ette valmistades. Ma võtsin siis lugesin selle esimest korda läbi prantsuse keeles selle Seitsmenda rahukevade fantaasiad appi siis prantsuse keeles ja see oli omakorda väga huvitav kogemus ja ma täiesti soovitaks sellist võtet, kui nii võib öelda kirjandusanalüüsil või, või noh, lihtsalt nagu teistsugust lugemist. Kui on mõni selline eesti lemmik raamat seda lugeda mingis teises keeles, mida osatakse. Viivi looming selleks pakub häid võimalusi, et teda on hästi paljudes keeltes. Ühtepidi ta ta muidugi sedasama raamat mis on tuttav eesti keelest, aga teistpidi ta on täiesti teine raamat. See ei ole see. Ja sealt tulevad välja mingid hoopis teised asjad. No esiteks on sealt kadunud palju asju, eks ole, esimene asi, mis, nagu ikka silmatorkavam kadunud on näiteks murdekeel täiesti võimatu on seda kuidagi edasi anda prantsuse keeles, ükskõik mis keeles, sest kui sinna paneks asemele mingisuguse prantsuse murda, siis viga murre viitab väga konkreetselt ühele teatud kohale, kus seda räägitakse, mingi overni murre oleks seal, see ei ole võimalik, need ei ole ju sealtkandi inimesed, et see kaob paratamatult täiesti, aga prantsuskeeles lugeda, siis ma siis jäin mõtlema selle murdefenomeni üle seal raamatus, mida ta seal teeb eesti keeles Loemata mõjub, ta on lõbus ja huvitav ja tore, aga noh, ei ole nagu põhjust selle peale väga mõelda. Ja ma sain aru, et seal ju tegelikult see on väga-väga peen mäng seal. Kuidas, kui palju ja millal kõneldakse, siis murdes päris puhtalt murdekeelt, räägib vanaema. See on enam kui lihtsalt murdekeel, tema räägib täiesti oma keelt, tema on täiesti ise, seal ei ole mingit kompromissi nagu võimalik tema jaoks, aga kõik teised räägivad kord nii, kord naa ja seal on selline segud, tekivad, millal see murdekeel rohkem kirjakeelega seguneb, eks ole see kontrast, eks ole, kui see laps tsiteerib neid Nõukogude värsse ja laulukesi, siis on see puhtalt kirjakeeles. Aga kas ma saan aru, et see tegelikult see kirjakeel, et see on ka mingis mõttes selle lapse jaoks nagu võõrkeel kuigi mitte päriselt, aga ka mingi selline asi seal on? Ja tegelikult, kui see laps nagu räägib päris oma juttu, kuidas seal emale ütleb, et ema, nina viil mulle nyyd mine, nii meeldib, siis ta räägib sedasama vanaemakeelt, aga tänapäeva kirjanduses, tänavu eesti kirjanduses, kui keegi keegi veel juhtub rääkima murdekeel, siis oleks väga vana inimene lihtsalt. Aga siin sellest tegelikult avaldub selline asi, kuidas see laps on veel täiesti seotud selle vanaema maailmaga, kuidas ta tegelikult on veel täiesti osa osa sellest autorile lase mingisugune mõte või seal ta lihtsalt kirjutab, kuidas inimesed rääkisid, püüab seda võimalikult täpselt edasi anda, aga just nimelt see loomulikult töötabki. Ja see laps räägib murdekeelse, muudab kuidagi ühtepidi nagu hästi vanaks vana väikene kaltsu bukene pärit ka sellisest vanast sellest vanaema maailmas veel mitte ajaloolisest, natuke müütilisest maailmast. Ja muidugi see annab ka nendele Nõukogude laulukastele tema suus siis hoopis erilise värvingu. Ja edasi muidugi asi ei ole, ei ole üldse ainult murdes aga üldse teatud sellises ütlemisviisis ütlemise loomulikus mõnus voolavuses, mis iseloomustab just rahukevade repliike ka selles, et kohutavalt naljakad ja seda enam, et neis räägitakse tihti üldse mitte naljakast asjadest ja need olukorrad ei ole üldse naljakad. Näiteks kui, kui koti evalt sealsamas kurdab vanaemale. Et mind on neid kutsarist tehtud, obene läheb ikka Tõll, Tõll, Tõll perse, härmas, kassat ajad kui külmioloon, kulla inimene. No mis sa teed sellise lausega, kuidas paned seda prantsuse keelde? Tõlkijal ei ole siin muud, ülejäänud on lihtsalt selle sisu edasi andnud. Oma on ka see konkušee Lõbumaks, komsessaa klopp, klopp, klopp, yllale, külluse, lee, Citüssa, Weekumuse, McKay moshee. Et sellest omamoodi naljakast nutulaulust on saanud, noh lihtsalt kurtmine konstanteering ja see evalt, kes ütleb, kulla inimene on ikka kahtlemata üks väga teine kui see Ewald, kes ütleb Mažeer. Aga kahtlemata see Eevald ütleb, mošee sobib palju paremini prantsuse kirjanduse konteksti ja on nagu vähem mõistatuslik või noh, see ongi ainuke võimalus ja see on tegelikult hea mõte teinekord tõlkida prantsuse keeles, kui öeldakse, Mažeer siis öelda, kulla inimene selle juures üldse selle tõlkimise protsessi juures veel eriti seda raamatut lugedes ma saan aru, kuidas selline suur universalistlik, domineeriv kirjandus nagu prantsuse kirjandus. Ta ta nagu moondab, muundab kõik iseendaks, mis ta, mis ta endasse vastu võtab, kui me tõlgime selle eesti raamatu prantsuse keelduda, muutub nagu prantsuse kirjanduseks, seal ei ole teist teed assimineeritakse. Muidugi, ta on eksootiline raamat, selline eksootiline aines, aga seal ei ole kõik asjad võimalikud. See kood on tegelikult nii välja kujunenud. Prantsuse kirjanduse kood, missugune psühholoogia seal võib olla, missugused tegelaskujud seal noh, need piirid on tegelikult väga jäigad. Näiteks vanaema ütleb, käratab lõuad. Oleks ta küll prantsuse keeles selge. Aga tõlkisimas Anton ütles, et kuidas vanaema ütleb lõuad. See ei ole võimalik. Seda pani ikkagi nagu jää vait, toa. Ja tõepoolest, kui järele mõelda, siis ega prantsuse kirjanduses sellises tõsises psühholoogilises kirjanduses ei ole sellist tegelaskuju Õijate nagu vanaema, kuigi kuigi olulisena igatahes pigem see on nagu muinasjututegelane. Ja loomulikult muinasjutuvanaema ei räägi remondi koledasti. Kuigi kindlasti sõjajärgsetel aastatel Prantsusmaal leidus küllalt selliseid primitiivseid vanaemasid, kes võisid öelda lõuad siis noh, neil ei ole olnud pääsu kirjandusse. Võib-olla mingi mõni lokaalne autor on kirjutanud selliseid selliseid romaane, aga nendest ei teata eriti midagi. Veel kord raamatu manu koos Viivi Luige Seitsmenda rahukevade lapsega. Katrin Pärn loeb. Ahmisin silmadega pilte mõõku, kilpe ja vaase ning leidsin, et neid oleks hea lasta emal läbi kopeeri maha joonistada. Raamat ise tõotas seiklusi ja kuritegusid. Silitasin ja nuusutasin tema pruune pilte. Raamatutes oli põnev, kui poeg isal pea ühe mõõgahoobiga otsast lõi. Aga Jaansonis asjad, kes oma isa peksis, puhastatakse eluaeg. Mul ei tulnud meelde kedagi, kelle juurde võiks tulla lõõmava südamega kangelane Herakles või Chapaieffi hüüda võitlusse. Kui ta tuleks onu juurde, kutsuks onu, tule süüga, päris ajasupp on. Aga võitlusse meelitada ei laseks ta ennast kuidagi. Vaataks maha ja ühmaks lehma sõim ära mädanenud ja katustas kõbidaja. Ma ei teadnud midagi suurtest ja väikestest rahvastest. Kust võisin mina teada, et Heratlasele Chapaievel suurte rahvaste kangelastel on palju kergem väehulkade eesotsas ise võitlusse söösta kui panna ühte väikese rahva umbuskliku onu katuse parandamist pooleli jätma. Parem oli lugeda raamatut isatapjast pojast kui isase poeg olla. Südames kahtlesin ka, kas ei oleks parem võileiba süües võitlusest lugeda, kui ise võidelda. Ma ei suutnud kuidagi otsustada, kumba ma tegelikult tahaksin, kas lugeda või võidelda. See oli mu salamure ja sellest lahtisaamiseks jooksin ma tihti tüminal mööda õue, lõudes kurradi, kurradi kurrat. Surusin Kreeka muinaskangelased kaenla alla ja pidasin aru, kas ei peaks võtma ka mõnda paksu päris ilma piltide raamatut, et ilves näeks, kui tark ma juba olen. Tõmbasin umbropsu riiulist ühe raamatu, mille pealkiri oli prohvet Maldset ja astusin raskel sammul laua juurde. Oleks tahtnud veel võtta õhukest halli raamatut sarjast rindemehe kirjavara aga mõlemad käed olid juba kinni. Vaatasin ilvest, kes ümmarguse musta raudahjusuu ees istus ja kase halult ohtu kiskus ning sosistasin. Ma tahaks neid raamatuid. Sirutas käe prohvet Maldsveti poole. Ta võttis selle minu käest ära, viis täpselt endisele kohale tagasi, soris sealsamal kõrval õhukeste raamatute rivis ja tuli minu juurde tagasi peos raamat, inetu pardipoeg ja teisi muinasjutte. Ohkasin löödult. Loomajutte ma ei taha. Ilves pistis järsku käe mulle lõua alla. Tõstis jõuga mu pea püsti, vaatas silma sisse ja ütles tõsiselt. See raamat on inimestest. Ridade vahel on inimesed. Viivi Luige seitsmes rahukevad ja selle raamatu muundumine ning muutumine väljaspool eesti keele ja kultuuriruumi. Tsiteerin Tõnu Õnnepalu artiklit novembrikuu Loomingus ühe prantsuse teose eesti keelde tõlkimine ja eesti teose prantsuse keelde tõlkimine on kultuuriliselt aga peaaegu ka keeleliselt kaks üsna erinevat operatsiooni. Esimesel juhul me vahendame domineerivat kultuuri ja selle jaoks on meil oma eesti kultuuris ja mõneti ka keeles olemas juba valmis kood, valmis, ettekujutus. Ühesõnaga väikese rahva ja kultuurina. Me oleme harjunud suhteliselt paljud tõlkima, omaks, võtma, jäljendama, see on eluliselt oluline. Aga me pole harjunud, et meid tõlgitakse, omaks võetakse, jäljendatakse, et meie keelt õpitakse. Me oleme harjunud väitma isegi nagu uhkusega, et eesti keel on väga raske, väga keeruline keel. Tuleb välja, et meile natuke meeldib näha oma keelt salakeelena sest eks ta sellisena ole ka ajaloos funktsioneerinud salakeelena, millest võimud hästi aru ei saa ja parem on küll me juba võimude keele ära õpime. Nii paljudeni meie neist aru saame. Eesti keelel pole eriti kutsumust ennast levitada. Täiesti võimalik mõnedki struktuurid, mis ta tõepoolest raskeks teevad on säilinud tänu sellele, kui eestlased oleksid vallutanud võõraid maid, õpetanud eesti keelt kolooniates olekse keelgi ehk ajapikku iseenesest ratsionaliseerunud ja lihtsustunud. Teisalt oleks meil muidugi ka tekkinud harjumus ja oskus seda õpetada, levitada oleks kujunenud vastavad tööriistad, sõnastikud näiteks. Sama lugu on ka eesti kirjandusega. Seegi on mõneti salakirjandus mõeldud ühe väga väikese kogukonna sisemiseks tarviduseks täis krüptilisi vihjeid ja detaile, millest initseerimatu kunagi aru ei saa. Sellegi kirjanduse olemuslikuks funktsiooniks on pigem meid seesmiselt kokku liita kui meie vaimu ja arusaamisi väljapoole levitada. Tsitaadi lõpp. Niisiis seitsmes rahukevad ilmus 1991. aastal prantsuse keeles ja sai niimoodi osakeseks prantsuse kirjandusest jätkab juba Tõnu Õnnepalu ise oma häälega. Nüüd kui üldse mõelda ja küll prantsuse kirjandus, aga mis, mis lahtrisse, mis, mis huvisfääri ta võis seal langeda. Ja siis ilmus 91. aastal. Miks Christian Burguada üldse avaldas Purgaan selline kirjastaja, kes on tuntud oma väga peene maitse poolest Prantsusmaale ja ta on just otsinud välja selliseid vähetuntud autoreid tihti tuntuks teinud igalt poolt maailmast palju avaldunud tõlkekirjandust, mis ei ole väga tavaline prantsuse kirjastajate juures. 191. aasta 80.-te lõpp, eks alguses see oli kahtlemata selline aeg, kui oli teatud niisugune huvilaine. Ma ei ütle, et eesti kirjanduse vastu sellist asja nagu eesti kirjandus loomulikult ei eksisteeri nagu sellises prantsuse kirjandusteadvuses, et see eesti raamat kuulub kahtlemata sellisesse laiemasse kasti kuskile kuulub ja selle nimi on leppeide lest siis idamaad, ehk siis tähendab Ida-Euroopa ja oli selline huvilaine nende idamaade kirjanduse vastu ja muidugi selles kontekstis, et, et noh, see hirmus idablokk, mis oli seal kusagil kogu aeg niisuguse kohutava ja, aga samas ka Bigutavana nagu olnud, oli just lahti sulanud ja siis nende sulavetega voolas sinna Läändega igasuguseid imelikke asju küll kulaagi kummitusi ja selliseid täiesti unustatud riike, mis korraga jälle tulid välja või siis juba neid uusi nimatud etnilisi konflikte Balkanil. Ja see lepi, heide lest oli korraga nagu selline huvitav, moodne intellektuaalne probleem, Prantsusmaal tuli välja, et see on kuidagi väga keeruline asi. Noh, neid maid on nii palju ja ühes kohas oli natuke niimoodi ühes kohas niimoodi. Ühesõnaga keegi sellest ajaloost ju mingit ülevaadet ei omanud, naljalt. Prantslane tahab selgust, et asjad oleksid nagu arusaadavalt selgeks tehtud ja see oli aeg, kus siis nende üle nagu ühiskonnas arutati. Ja ilmselt siis ka selline raamat nagu seitsmes raugevat pidi siis vaigistama prantsuse lugejat sellist intellektuaalset nälga just ajaloopoliitikahuviliste ja sellele jutustama Stalinistlikest õudustest Need ei olnud siis veel ära tüüdanud inimesi. See oli veel põnev. Ja sellele kahtlemata aitab kaasa sellisele lugemisele ka siis raamatu lisatud Jaan Kaplinski järeldusena. Dünaamfans taans Alan veer, Lapsepõlv pahupidi maailmas. Ja see on kahtlemata väga vajalik järelsõna sellest natukene avab seda ajaloolist tausta, mis seal romaanis on. Jaan oli sellel ajal juba piisavalt kohtunud ka Lääne-Euroopa lugejatega. Ta teadis, et kuivõrd tume maa see ikkagi on kuivõrd seda peab nagu aastate eest seletama. Ja seejärelsõna on väga heas raamatu lõpus seda ette kujutada kui krüptiline ikkagi prantsuse lugeja jaoks võib-olla, kas kõik võtame sellise väikese sõna nagu uusmaasaaja, eks ole, see meie jaoks avab terve sellise ajaloopanoraami ühe ajastu kätemaksud veri, kibedus, kõik, mis seal taga on maa. Aga prantsuse keeles. NFS-i Jeerajatele, Reedrist, disturessioon, DDR see nagu avab selle mõiste, aga, aga see kahtlemata jääb ikkagi abstraktseks. Sellel ei ole seda, seda maastikku taga, mis meile seal kohe kangastub. Ühesõnaga, see romaan sattus sellisesse voolu, mis üldiselt tegeles prantsuse lugejate jaoks stalinismi kuritegude paljastamisega. Teen asjassioon, paljastamine aga noh, tegelikult sellest on natukene kahju, sellepärast et see teema sessioon ei ole siiski rahukevade põhisisu ega vaatus, see romaan on palju subtiilsem, tegelikult palju universaalsem. Kui siin midagi paljastatakse, siis ikka pigem seda igivana inimloomust ja inimese lõpmatut elujõudu, eluisu, portree tollest stalinistlikud lapsest on eelkõige ikkagi psühholoogiline portree. Ja vaat huvitav ongi just seda prantsusekeelset raamatut lugedes, kui, nagu teatud määral see ma ütle dekoor, aga see ilus pealmine pind, millest me eesti keeles lugedes tohutult vaimustame, mis haarab nii kaaslase, see keel ja ütlemisviis ja, ja kõik see olustik, et see nagu langeb ära mingil määral paljastub selle romaani tegelikult psühholoogiline tugevus. Ta on palju rohkem psühholoogiline romaan prantsuse keeles kui, kui eesti keeles ja oma osa on kindlasti ka jällegi prantsuskirjanduse traditsioonis, mis on nii tugevalt psühholoogiline. Tõlkega on jah, nii et ta tõepoolest kaotab palju, aga selle kao valt tuleb ka välja väärtusi, mida need kihid on meie jaoks mingis mõttes varjanud. Muidugi, ma ei ütle, et see psühholoog eesti keeles ei mõjuks, ta mõjub võib-olla siiski veel muidugi palju võimsamalt, sest ma isegi ei mõtle selle peale. Ta läheb just rohkem läbi alateadvuse ja, ja nii edasi, aga selline prantsuse tõlge, kui aitab selgemalt näha seda psühholoogilist kude, kui huvitav ja tugev see tegelikult on. Just eesti keeles, kõik seda nalja on seal nii palju ja ja seda seda mõnu ja et tegelikult alles nüüd, kui ma seda eesti keeles, ma ei teagi, mitu korda lugenud, aga aga nüüd siis prantsuse keeles lugedes kuidagi nagu esimest korda nägin, kui kohutavalt üksi see lapsel tegelikult tõesti on, kui kui näljas ja kuidas tal tõesti on hirm. See kõik on olemas loomulikult eesti keeles, aga ma ei tea seal nagu sellise kaudpeegelduse kaudu selle prantsuskeelse võõranduse kaudu, see kuidagi sai nagunii julmalt selgeks. Tegelikult see romaan muidugi paigutub prantsuse kirjanduses täiesti sellisesse traditsiooni, mida ma kutsuksin psühhoanalüütiliseks realismiks viib, ise on viidanud teatud väikesele sugulasele šampolsaartri sõnadega, kus on ka laps, on peategelane ja, ja selline hästi aus pilk lapsepõlvele. Sellises võtmes sellist traditsioonis lugedes seda nii lugeda oleks palju viljakam kui võib-olla nii väga otsida sealt seda stalinismi paljastamist, mis on ka muidugi olemas. Ja teistpidi selles prantsuse keeles muutuvad nagu võimsamaks just sellised muinasjutulised jooned, mis seal on meie jaoks jällegi, see on nagu realism, pigem paks lumi ja pakane, kuusemetsad luhad ja jää. See näljane kevade ootus, aga selles võõras kontekstis ta muutub, et tõepoolest nagu hoopis metoloogilisemaks või millekski täiesti väga kummaliseks. Samas ma hakkasin mõtlema, et eks ta enam eksootilisem ja kummalisem ka meie eneste jaoks ega seal kirjeldatakse asju, mida ei ole enam olemas. Ei ole neid talumaju, ei ole neid taluinimesi, ei ole, seda keelt, ei ole, seda maastikku, ei ole seda. Koera Tommyt ta mäletan minu meelest ka Pariisis, kui see raamat ilmus selle ajakirjanikule ikka küsitakse, et miks, miks ta selle kirjutasite, siis oli ka selline kalambuure vastused Tommyle. Aga selles selles Kalambuuris, eks ole, on ju ka sügavat tõde. Et kas pole, et see raamat on kõigepealt dokument autori jaoks võib-olla et sealsamas loomade loendaja peatükis need loendajat kirjutavad üles vanaema ütleb, kirjutasid süles, Lehmann vaenas kahe lammaga on ja viis vaena putka ja lapsele siis, kes seda pealt kuulab seda ülekuulamist tundub, et Loreida kirjutab üles mitte ainult loomad ja õunapuud, vaid ka ema, hirmunud, jalaaste pööruses kõhna suhkrukoti kapis surikleidisaba all saksa täägi tühjas mesipuus ja isa või näol saadud kuupalga. Noh, ja nüüd siis 30 aastat hiljem on sellest lapsest endast saanud protokollija ta panebki kirja. Ja, ja nagu ikka, see kõik mõjub kõige võimsamalt just siis, kui ta on lihtsalt edasi antud ilma ülearuste seletuste kommentaarideta. Tunnistus kaks sõna, mida Prantsusmaal väga armastatakse, demoniaas. Tunnistus oma ajast ja kõigist nendest tõlkelistest, kultuurilistest, moondustest ja muutumisest hoolimata mõtlesin, tunnistus igal juhul ületab need keele piirid ja ulatub ka üle oma aja. Mis puutub sellesse raamatu protokollijasse, kelle nimi on Loreida siis vot tema keele puhul ja, ja siis on seal veel näiteks nahkmantliga mees, kes tuleb, kui vanaema karjatab lehma vales kohas. Vot nende keel on vot huvitaval kombel selline, mis on ülihästi tõlgitav. Millele vastab selline prantsuse administ Aktiivne keel, mis on veel palju rikkam muidugi kui eesti vastav keel. Kas sa pole huvitav, eks ole, et võimukeel on niisugune, mis on universaalne, see on igal pool, ta võimas. Aga nagu keeruline on just nende võimalustega selle keeletase on kunst. Aga jah, need administratiivkeele pärlid on muidugi selles raamatus, ma ütlen, see siin see on igatahes koht, kus tõlkija on tugevam originaalis raudselt. Siin näiteks, et karantiinipiirkonnast välja minna, sinna sinna sisse tulla on ilma eriloata keelatud. Ille lõigub res maa Antardiide sortiirdele, son garanten, uudia dressaalsete Ottorisessioon Spessi all. Et siin see muutub nagu isegi veel lopsakamaks. Ja no vot see kõik kokku minu jaoks vähemalt näitab seda, et kuigi kuigi see raamat tõesti nagu tihti öeldakse, kui jutt tuleb, et oi, see ei ole ju tõlgitab see tõesti ei ole tõlgitud, aga ta ikkagi on tõlgitav. Ja kuigi kuigi see septembri 1000 lappi on hoopis teine raamat, VII raugevad. Aga ühes on ta ikkagi sama kehtivusega. Ta on ikkagi üks elav tunnistus. Ma ütleksin isegi veel rohkem kui tunnistust on asitõend raamatuna. Konvektsioon. Ja see asitõend on väärt, et ta õmmeldakse koos teistega sellesse suurde ja hirmsassaagaga põnevasse kausta mis jääb meie sajandist. Viivi Luige Seitsmenda rahukevade muundumistest ja keelepiiridest kõneles Tõnu Õnnepalu, kellel asja vastu suurem huvi. Otsige üles 2006. aasta novembrikuu looming, kus sees on Õnnepalu essee asitõend ja seal on kõik täpselt kirjas kuulmiseni, ütleb toimetaja maris Johannes.