Vikerraadio. On lohutus aeg nende kõikide jaoks, kes kurvastavad suve lõppemise üle, selline vaikne kullane sunnisnädal. Ja Meie istume siin Pirita kloostri roosiaias, mina olen Margit Kilumets ja minu külaliseks tänases jutusaates on Lagle Parek. Tere hommikust, lage. Tere hommikut. Meie laglega oleme elus mitut puhku kokku puutunud, mispärast ma ütlen kohe kõikidele kuulajatele, et meie räägime, sina? Ütle, kas see suve lõppemine ja sügise algamine, kas see on sinu jaoks ka mingi probleem? Ta ei ole probleem, sest mul minu meelest kõikidest aastaaegadest annab midagi võtta hingele ja oma isiklikele plaanidele. Ja sügis on ju ilus, tegelikult sügis on väga ilus nii värvides. Kui minu praeguses põhiplaanis tähendab palverännaku tegemisi, siis rohi lamandub ja saab paremini käia, nii et on ka praktilisi. Noh, niisuguseid võite selles asjas, aga sügis on ikkagi see aeg, kui võtad nagu suvekokku. Ja talvel peab ju rohkem nagu vaimutööd tegema siis plaanitsed, et ees on tubli talv, mis tavaliselt kukub läbi muidugi. Aga plaane on paras aeg teha. No katsun rohkem laua taga istuda, rohkem lugeda, rohkem kirjutada. Sest suvel on seda päris raske teha, sest suvel on üks, hädasin Pirita kloostris. Su aeg kaob Pisi toimetustesse, siis käib palju rahvast, sa oled kogu aeg niisuguse peenraha peal rohkem, et niukseid, pisikesi asju teed, sa ei saa nendest mööda siis õhtuks, sul on rahulolematus sellega, et ei ole midagi suutnud tõsiselt, ei mõelda ega teha. Suvi on natukene sedamoodi minu jaoks, aga ega see ei tähenda, et suvi on halb suvi on väga hea. Kui mitmes talv siin Pirita kloostris sinu jaoks nüüd algab? 14. ikka väga õpik osa elust. Kas sa oled kunagi nende aastate jooksul kahetsenud, et sa jätsid nii-öelda kõik materiaalse, loobusid oma korterist ja elad tegelikult just selles samas praktilises plaanis väga tagasihoidlikult? Ei, seda ma küll ei ole kahetsenud ja ma loen, et minu elu kõige noh, minu elus on see kõige suurem kingitus, mis võib tulla niukses küpses eas. Aga ega siin võib ka noores eas väga. Siin on see määr, et sa saad aru, kui sa tunnetad, kui vähetähtis on asjad. No kõigepealt sa tuled siia, jätad kõik maha ja siis ega see inimlik nõrkus on ju suur ikka jälle seda midagi tekib ja see hakkab sind segama, siis sul on ruumid piiratud ja siis saad jälle lahti sellest ja sellepärast oled väga vaba inimene tegelikult. Et asi oleks selge, siis kuulajatele ma ütlen, et Lagle Parek ei ole Nun toon Pirita kloostri nunnade sõber ja selleks, et inimesed saaksid aru milles sinu tegevus seisneb, kas sa paari sõnaga ütleksid, mis on Pirita kloostri nunnade sõber olla? Sõber on oma tegevustes vaba eelkõige seega kõik, mis ma teen, ma võtan enda peale vabatahtlikult. Aga selles eas nagu mina olen praegu varavõitu, nagu ma hea meelega teen kõik siukseid asju. Nonii, otsene kohustus, mis ma olen endale võtnud, kuid see ei ole juriidiliselt minu kohustus, on kõik küsimused, mis on vana Pirita kloostri varemete haldamisega, seda ei ole palju, aga suvel on sellega päris palju sagimist, aga talvel muidugi on see ilus, lumine ala ja rohkem ei, mitte midagi. Aga suveks tohi kavasid tegema ja nii edasi. Aga kogu aeg tekivad probleemid, sest õdesid ühe või teise asjaga aidata. Ja siis muidugi nüüd oma lemmik mänguasjaga, millega tumma vanas eas tegelen palverännutee. Tege palverännutee rajamine Piritalt Vastseliina, see võtab iga vaba hetke, ükskõik mis aastaajal see ka ei ole. See palverännutee on tegelikult sinu meeli köitnud juba mõnda aega. Ja, ja me räägime sellest nüüd natuke pikemalt, aga ütle kõigepealt tavalise kuulaja jaoks, mis vahe on näiteks palverännuteel ja tavalisel matkarajal. No eks see vahe ongi väike, ütleme ausalt sellepärast et palverännuteel me katsume luua tingimused inimestele, kes soovivad palvetamise kohti leida, aga ega see on ikkagi inimesest endast väga olenev ja kuna Eestis on päris palju kirikuid, siis me ei jäta ühtegi kirikut, mis meie teele Lahti käsitlemata, sest me seda ei tee peal just kirjeldame kõike, mida me tahame, et inimesed vaataksid, kirikud on nende sees. Ja minu meelest inimene, kellel on vajadus palvetada, sa võid iga Kiviies palvetada, ega siis me üldse kipume üle tähtsustama materiaalset poolt. Et maja on väga tähtis, ei ole maja väga tähtis, minul on niisugune unustamatu mälestus, kui meil Brigitiini õed tulid alles värskelt, et Eestisse ja esimene koht, kus nad ennast sisse seadsid, võid munga tänaval. Nad said seal ühed ruumid katoliku kirikule kuuluvas majas. Aga ei olnud veel kabelit. Ja aga õed peavad ju poole oma ajast palvetama, see on nende sisemine vajadus. Ja siis hakkasime, et noh, et kuidas me saaksime nüüd kiiresti need küsimused lahendada, et oleks ikka mingisugunegi niisugune kabeli moodi asi seal ja kunstimuuseumiga. Proua valguga arutletud, et kas me võime lihtsalt, kas nad võivad meile deponeerida mõne maali, otsisime leidsime ühe suure maalimis hästi mahtunud sinna majja. Aga ta veel ei olnud paigale pandud, oli niiviisi natukene vildakas ruumis seisis tabureti najal ja vaatan üks vanematest nunnadest, õde Martiina palvetab seal ja pärast ma küsin, et et noh, et me ei ole ju veel korda teinud, mis tähtsust sel ajal, see, see kõik kõlbab ka nii, sest ega see noh, tore on, kui kõik on korras. Aga ega sellepärast sisuline asi tegemata jää. Nii on ka palverännuteega, et, et me tahame see palverännuteel just seda palvetamis võimalusi luua, kes seda vajavad, kes ei saa palvetamisega hakkama ilma atribuutikat. Aga põhiline on väga suur tähtsus kultuurilool. Sa oled kindlasti avastanud selle teekonna tundmaõppimisel tohutult palju toredaid kohti Eestimaal ja toredaid inimesi. No räägi mõnest avastusest, mis näiteks sel suvel on selle palverännutee jooksul sinu teele jäänud, millest sa oled tõsiselt? Vaimustunud vaimustunud muidugi kogu aeg ja väikestest asjadest, aga vali mõni. No näiteks Järvamaa üldse. Ma ei ole kunagi arvanud niiviisi, et Järvamaa on huvitav keset Eestit suhteliselt rikas, hea maaga maa. Näed sind vajada? Takse võtta telefon. Kuna Lagle Parek on inimene, kes vastutab tööde ja toimetuste eest Pirita kloostris, siis on vabal päeval ka inimesi, kes teda vajavad. Nüüd on telefoniga räägitud ja meie läheme oma jutusaatega edasi. Järsku ma avastasin, kui põnevaid kohti on Järvamaal ja muidugi selles on väga suur tänu Ründo mütsile, kelle me leidsime tänu Riina Roose. Leidsime niisuguse noore mehe, kes on tõeline Järvamaa patrioot, kes on loonud Päinurmes muuseumi poisikesena juba ja muuseum on nüüd suur, terve teine korrus kultuurimäel. Ja, ja tema avas nagu meile silmad väga paljudele asjadele ja kõike ei jõua rääkida, aga näiteks minu hingele oli kõige suurem kosutusse kui ta viis meid vaalis vaaliva pari. Ja see on see koht, kus 1905. aastal talunikud, osa, maaomanikud, osa maata, talumehed hakkasid, töötasid välja vaali vabariigi konstitutsiooni nii-öelda ja ei läinud lõhkuma mitte mõis ja ei põletanud midagi, vaid leidsid need maad, mis olid, mõisnikud olid võtnud endale ebaseaduslikult ja jagasid need talupoegade vahel ära. Noh, nad ei jõudnud füüsiliselt midagi teha, aga nad tegelesid selle vabariik. Tähendab alguses nad lootsid, et, et see läheb laiemaks ja suuremaks, see viienda aasta noh, igasugused viienda aasta rahutuste osalevad inimesed ka ühinesid nendega, aga siiski enamus riski bussi lihtsalt lõhkumiseks minema. Aga nemad ei lõhkunud, vaid muidugi kuulutasid välja vaali vabariigi. See oli niisugune minu jaoks väga suur avastus ja noh, nad lasti kõik maha, kahjuks, eks ole, traagiline lõpp. Aga, aga et nii viiendal aastal tehti, oli minu jaoks väga suur üllatus. Ja, ja väga suur rõõm, et mina olen üldse lõhkumiste vastane. Et me peame olema nii palju kui võimalik ikkagi käima seda loomise teed pidi, aga mitte seda lõhkumise teed pidi. Ja vot niukseid asju avastad igal pool kohapeal. Noh, niisugust asja teist ei ole Eestis aga aga huvitavaid talusid ja seda igal pool leiad, aga see vali oli tipp minu jaoks. Kui palverännutee Lagle on selline pidev töö ja tegemine siis selle kõrval käid ja oled sa väga aktiivne ka kõigis ühiskondlikes asjus. Ja mõned päevad tagasi nägin ma sind imeilusas roostekarva kostüümis tulemas linnast ja kohe tegin järelduse, et kust sa mujalt ikka sellise lennuka sammuga tuled, kui Barack Obama kõnet kuulamast. Milliste muljetega sa sealt tulid? Noh, ega arvatavasti kogu eesti rahvas oli õnnest purjus, natukene täpselt see tunne oli, et et niisugune tähelepanu meil, eestlastel ja muidugi võttis muigama see tähel, noh, ütleme Underi mainimine ja Heinz Valku mainimine, mis näitas, et kohutavalt hästi oli ette valmistatud. Nii et see tekitas joovastuse jama. Ma loodan, et see, mis ta rääkis ka elus tegelikult realiseerub, et me ei ole enam üksinda. Aga väga keeruline. Sest ma olen palju mõelnud, et noh, kui putin hommikul segase peaga tuleb välja ja otsustab, et ah, mis me jamame, võtan Baltimaad ära võtab meid aga väga nobedalt ära, mis see on ju naeruväärselt väike territoorium. Ja siis, kui NATO väed peavad meid vabastama ja ütleme, et nad tulevad meid vabastama, kas on ainult kedagi enam vabastada. Sest tänapäeva sõda ja niisugusel väiksel territooriumil tekitab ikka väga palju küsimärke. Ega kui ma vaatan, mis praegu Ukrainas, kuivõrd tubli on Ukraina president, kuidas ta otsib neid võimalusi lõpetada see tapmine. Ja noh, ma arvan, et kõik saavad aru, kui noh kui kerge on plahvatama kolmas maailmasõda. Ja see on seltskond. Nii et see on kõik nii ilus ja loodame, et see taltsutab Venemaad. Need sõnad. Aga, ega rahu nüüd päriselt hinges ei ole, sest. Seda on realist teostada väga raske, tegelikult ikka väga raske, tähendab me peame peab tekkima tunne, et Venemaa on mõistust. Aga praeguse tema käitumise järgi ju seda ei tundu. Ja muidugi noh, niuke hoiatav märk on see eilne uudis kaitsepolitseiniku kinnivõtmisest. Et Eestimaa pinnal olge piiri lähedal ja tuleb kohe meelde 38 aastal juhtunu, kui meil võeti neli piirivalve Ungarit Peipsi peal kinni ja lasti maha, eks ole. Mul on see nii südamesse läinud tool, lugu sellepärast, et just palverännuteel. Me istusime, kamraad Tiiu Allikvee ka vabadussõja samba juures Vetlas, see on niukene vahva sammas ja ta on väga hea koha peal, aga natukene liiga võssa kasvanud teda ei ole silla pealtnäha, see on see piir, kus vabadussõja ajal Eestile väed said pidama Vene väed. Ja ja see on niuke kõrge küngas ja sealt on ilus vaade alla. Aga noh, minu too mõte oli tookord, selle peab lahti raiuma, nii et ka silla pealt see sammas oleks näha, tuleb meie selle arutelu juurde üks mees ja ja tutvustab ennast ja siis hakkab rääkima sellest, et tema vanaisa oli just üks nendest neljast piirivalvurist ja et nendele piirivalvurid, sest on liiga vähe kirjutatud ja ja kohe natukese aja pärast tuli tagasi, läks ära koju, tõi igavese paki pabereid ja ja kõik oma sellest vanaisast ja ta oli, noh, see oli tema niuke suur traagika on palju selle kohta öelda, see on ajalugu, aga, aga ta tahtis, et seda teatakse ja pakkus kohe, et võtke kaasa kõiki, mõtlesin, et ma ei ole spetsialist. Ma katsun leida muuseumi kuu saab seda viia ja siis käisin rääkimas meie selles Viimsi sõjamuuseumis Laidoneri muuseumis ja siis ma loodan, et ta viis nad sinna. Ja see kohe meenus, et see kordub. Ja tekitab väga halbu assotsiatsioone. Aga kuidagi, sa saad ikkagi sellega hakkama selle halva Eelaimusega tahaksingi küsida, mingit nõu nende inimeste jaoks, kes ärkavad igal hommikul vari südame peal ja, ja kes tõesti kardavad, mida sa neile ütled? Vot minul on see teooria üldiselt, et muidugi me peame olema tugevad noh, nii-öelda vastuhakkajad. Aga meie jõud peab olema vaimne. Sest nii nagu me elasime üle selle 50 aastat okupatsiooni ja Me säilitasime oma rahvuse küllaltki kähku, ärkasime nii kui võimalus tekkis ja väga energiliselt ärkasime. Aga ma palju mõtlen selle peale, et see on kõik tänu sellele, et eelmise iseseisvuse ajal missugune hulk kirjandust jõuti välja anda. Ja kogu see aeg, et kui me seda okupatsiooni talusime, oli meil lugeda, kes tahtis, see oli tahtmise küsimus, sest kõike liikus, olgugi, et kõik oli keelatud. Noh, aga raamatute keelamine üks niisugune kahtlane värk. Sa ei saa käia majast majja, raamatukogusid tühjendamas, niiet kõike, kus kõik, kes sai ja kõik, kes tahtsid, said teada, mis oli olnud, kuidas asi käis. Ja, ja see ongi see meie jõud, et me peame oma rahvust oma südames kandma. Ja seda teadmisi kogu aeg nagu täiendame tegemas seda, et et. See on meile ka üks tähtsamaid asju üldse eluks ette kui me. Ma olen nii mõelnud, et kui meil inimestevahelised tunded on keeruline asi, natuke tulevad ja lähevad, eks ole, see ei ole nii stabiilne õnn on see, kui kogu aeg on see armastus nagu kahe inimese vahel. Aga see on keeruline. Aga on midagi, mis ei reeda sind kunagi. Noh, sa võid üheselt armastada oma maad. Ja see peakski meid kandma ja julgust andma, et see maa meid ereda tuleb ja võtab keegi, aga meie peame tema jälle vabastama, järgmine kord meie järeltulijad. Aga see, see peab olema niisugune sügavam ja jäävam. See suvi on niisuguste isamaaliste hetkede poolest olnud Eestile väga ilus suvi. Kas sa oled tunnetanud seda omal nahal ka, et eestlased kuidagi noh, võib-olla see ei ole ärkamine seal liiga suur sõna, aga vähemalt on hakanud rohkem kokku hoidma. Aga muidugi, sest kui me mõtleme, laulupidu oli ju väga elamuslik, ta oli, noh, kõigepealt oli unustamatu. See kavalehed olid väga harivad raamatukene kavad, need olid väga tõsiselt ja hästi tehtud ja tajudes ohtu, sest ega tegelikult ainult loll ei taju praegu ohtu, mis meie kohal on. See ühendab meid ja teeb meie omamoodi palju rohkem kokku hoidvamaks. Ja ma loodan, et ka vähem vinguvateks. Sest ega vähe on nõukogude liidus neid rahvaid, kui see liit hakkas lagunema, kes nii läbimõeldult käitusid kui meie seda alati, noh, kuna ma olin seotud nende. Niisugune organisatsioon töötas 80.-te aastate lõpus, puhul, mis tegelikult loodi Reigani visiidi ajal Moskvasse, see oli Nõukogude Liidu ikestatud rahvaste demokraat plikke liikumiste koordineerimiskomitee. Väga pikk ja keeruline nimi, aga väga täpselt väljendab, mis see oli. Ja see moodustati siis, kui Reiljan käis Moskvas. Reigen Tallinnas ei käinud. Aga noh, ma olen kaks korda nihukeste Ameerika presidentidega kohtumistel käinud ja ja reisijal oli väga mõjuv. Mitte vähem mõjuv kui Obama praegu. Sest et too aeg oli väga palju keerulisem. Ja ja tänu Reigani Leica Reigeni roll Nõukogude Liidu lagunemisel on mõõtmatult suur. Muidugi üks hetk, lihtsalt see majanduslikult kõrbesse riik. Reigen surus väga jõuliselt ja kaitses ka, ütleme meid kasvõi. Nii, et ma olen kaks korda seda niisugust Ameerika presidendi suurust näinud ja ja seal just nüüd, kui ma hakkasin käima Endel komitee istungitel Eesti esindajana, siis siis ma nägin, kui palju sihikindlamalt käitusime meie Jarukamalt ja juba, kui ma tulin 87 jaanuaris vanglast välja siis oli ju Eestis muinsuskaitseliikumine väga tugev ja väga huvitav. Ja fosforiidiliikumist, noh, ma ei puutunud aga kokku, aga temal on ka väga suur roll rahva iseteadvuse kasvatamisel. Ja noh, see oligi see areng nagu me ei jäta kuidagi, see oli loomulikult, sest nii looduskaitse kui muinsuskaitse on nagu apoliitilised, eks ole, pealtnäha nii, et neid ei saanud kuidagiviisi laiaks vajutada. Aga ta ühendas rahvast, rahvas leidis nagu mingi niukse ühise eesmärgi, mille poole minna ja ta sai aru, et et see ikka kõik on see iseseisvuse asi, olgu, mis tema pealkiri ei oleks. Ja kui me siis korraldasime esimese tõeliselt poliitilisi meeleavalduse ja see oli siis hirvepark, 87. Ma tulin välja 87, jaanuari viimasel päeval. Hirvepark oli juba augustis, eks ole, nii et väga nobedalt ja see oli juba nüüd poliitiline avaldus aga ka julguse tasapinnal, et me lihtsalt nautisime salaprotokollide avalikustamist, nii et me oleme kogu aeg läinud, mitte et me ei ole vehkinud rusikatega vaid me oleme otsinud sisu. Ja ütleme kõige tähtsam minu meelest Eestile oli see Eesti rahvale, mis andis talle, et ta tegi ise valiku, oli see, kui hakati registreerima Eesti kodanike. Ja ikka ei tohi unustada, et üle 800000 inimese pani ennast kirja kodanikena. Ja see on igaühe, igaüks, kes pani ennast kirja, ju ei teadnud, mis tagajärg on, see tähendab, ta pidi olema sisemiselt otsustanud. Ma tahan olla kodanik, tulgu mis tuleb. Kasvamine toimus samm-sammult, väga kiiresti, muidugi kui me mõtleme niisuguste tähtsate asjade puhul. Aga sealt see on see näitaja, mis annab meile alati julgust mõelda julgelt tulevikule. Et me suudame, kui on väga keeruline ja raske, siis me leegil oskame päris arukalt käituda, peab ütlema. Kui suur see arv praegu oleks, sa ütlesid 800000, kas sa oled mõelnud, kuidas praegu eestlased käituksid? Ei ole, ma ei julge välja pakkuda midagi, aga laulupidu näitas või õieti ka lihtsalt praegu inimeste käitumine näitab, et see kõik on olemas. Sest. Seal laulupeol ma tundsin, kuidas noh, kõik olid kõik eestlased kõik oli, see ühendas ja see ohutunne oli juba laulupeol täiesti olemas, sest Putini käitumine on ikkagi olnud ju košmaarne. Ja ja häda hädaohu puhul. Me oleme oma pisimuredest suuremad ja ka kõik need majanduslikud vingumised muutuvad väiksemaks. Sina oled reaalselt Eesti vabariigi eest vangis istunud ja tead mis, mind hämmastab see, et et sa kuidagi oled sellega nii uskumatult hästi toime tulnud, et mul on selline tunne, et sa olid isegi seal vangis rõõmus. Ega siis noh, kõigepealt ma ju valisin ise selle tee, sest tol ajal, kui mina nii-öelda dissidentlikkust liikumises või vastupanuliikumises osalesin sa läksid sinna vabatahtlikult, sa said ju elada ilma selleta. Ja meie kodus ei olnud noh, tavaline nõukogude inimese elu, sest mu mees oli tehasest peatehnoloog, me elasime, kõik elasid täiesti normaalselt. Aga see eneseteostus või tahtmine kuidagi oli väga suur mul lapsest saadik. Ja siis, kui see võimalus tekkis, kaasa lüüa. Ja siis sa teadsid ju, et see varem või hiljem tõenäoliselt lõpeb kinniminekuga. Ja. Ega ütleme niiviisi, et ma vahel just, et kui me räägime nüüd riigeni ajast, eks ole, siis minu seos Reiganiga on niisugune, et täpselt vanglas meid oli 11 naist, ütleme kaks nendest ei tulnud kõne alla, kui poliitilised, need olid niuksed, kellest kellega võinud koos toimetada. Aga istume seal ühes niukse kuudi all, meil oli väga väikene territoorium ja ja me olime kõik veendunud, et me enam siit välja ei tule, siis sel ajal tuli seadused Tähendab vang vanglas distsipliinirikkumise eest saad saatsin sulle juurde mõista aastaid. Ja Tanja Ossippava sai varsti meil neli aastat juurde ja me arvasime, et nagu kõik hakkavad järjekorras vabanema, aeg saab täis, siis antakse juurde, me ei tulegi sealt välja ja istume arutleme, et et noh, et kas me ei hakka siin lihtsalt istuma, et kas me keerame mõne käki sellele riigile või keera, et mida me saaks teha ja just olid Ameerika valimised olid ees. Presidendivalimised ja Reigen kandideeris teist korda ja kirjutasime talle, saatsime talle kirja, õnnitlesime teda tagasivalimise puhul ja soovisime jõudu seista inimõiguste eesmaailmas. Me saatsime selle ennem välja, kui valimised olid, kes kokkulepe oli? Et, et see, kes nüüd välja viis et see annab, paneb selle käiku, siis kureigen valitakse. Ja kui leian valiti, siis talle ulatati sepis imetillukene kokku keeratud rullikene Nõukogude Liidu ainukesest naistest poliitlaagrist ja see, see kiri on praegu Reiljani muuseumis väljas. Ja ega meie, Me unustasime mingi ära, et me selle välja saatsime. Kuule, vabandust, aga mis peale kirjutasite, Ronald Reagan, valge maja. Ja kõige marudam meilt mitte keegi meist ei mäleta, kes selle välja viis. Siis see oli niuke, noh, täpselt nii toorelt ja inetult öelda. Ah keeramisel riigil proovime ühe käki keerata, keerasime ära, unustasime ära, alles siis jaanuaris, pärast seda, kui see kiri oli üle antud ja ilmselt mingid mõjud olid poliitiliselt siis me hakkasime tunda tundma, et eriti kaks korda vähemalt päevas läbitsiooni ja me hakkasime tundma, et tähelepanu meie ümber on hoopis tõsisem kui varem. Ja, ja nii sai laads ka ju endale elu huvitavaks teha, sest elu peab lihtsalt huvitav olema. Jah, aga sina ei ole kibestunud, sul on terve hulk kamraade, ma ei hakka nimesid üles lugema, kes ei ole selle tissidentlusega või õigupoolest selle otsasaamisega ei ole sellega toime tulnud ja on muutunud sellisteks ikkagi noh, kurjad, eks, ja kibestunud ja imelikeks, aga sina ei ole. No aga tore vabariik on käes. Ja see, kui vahel me ei ole riigiga rahul. Loomulik, rahul ei saa ühegi riigiga olla, sest noh, elu on niisugune, et et alati jäävad vead alati noh, võib paremini teha. See on paraku see ongi osa elust, aga, aga me elame vabas riigis ja on väga vähem kui sul on elus seatud eesmärk. Ma ei julge öelda, et ma kunagi seadsin eesmärgiks taastada Eesti riik vaid me lihtsalt ei leppinud okupatsiooniga, sest see tundus ulmekas. See oli niisugune ulme maailmas ikka tegelikult ja nüüd on see ulmekas käes, meil on Eesti riik, mis on jälle natuke uus, me tajume seda ohtu, aga ta on meil praegu olemas. Kas sa nendele inimestele, kes sind piltlikult öeldes vangi toimetasid? Kas nendele olete suutnud andestada, sul on mingi väga, ma ei tea, sa vahva vist ei saa selle kohta öelda, aga selline tähendusrikas episood ühest raamatupoest ma tahan, et sa seda nüüd räägiksid. No ei, mul ei ole absoluutselt see on niisugune keeruline asi, muide kui tema kõigepealt on vihaga, on mul probleeme, mul on vähe viha. Aga on erinevad asjad. Kui näiteks Kaage pist ta töötab KGB-s on tema töö, see on tema eluvalik, siis mina õieti tema peale viha ei kanna, aga mul ei ole üldse viha kandmine, aga on inimesi, keda ma viisin, keda ma rõhutan nende niukseid piiride ületamisi, mis üldse ei olnud mitte midagi erilist minu jaoks, aga kes pakkusid üle. Aga noh, mul oli väga niisugune omapärane kogemus meie uurimisKGB uurimisgrupijuhiga, Kruusma, aga ma ei tea, oli siis, kui mina teda nägin. Ai, õigus ka kübendi polnud. Aga tema oli meie uurimisgrupi juhti, uurimisgrupis oli minu meelest meil viis uurijat. Ja noh, tegid ära, eks ole. Ja ükskord raamatupoes võiks olla üks, viis aastat tagasi. Üks mees ütleb mulle tere ja mina ostan kere ja rohkem oma pead ei murra, aga vaatan, et ta kuidagi vaatama. Mulle niiviisiotsa ikka edasi olgugi teretatud on. Ja siis ta ütleb, et kas te ei tunne mind ära. Ma vaatan, otsesed, kuidagi tuttav nägu, aga mul nime teie jaoks ei ole. Ja siis ta ütleb, et mina olen Kruusma. Ja noh, ma ei osanud selle peale midagi öelda, sest tema oli meie uurimisgrupi juht, noh Kruus, mass Kruusma ja, aga ta hakkab kohe rääkima, tähendab, mul on nüüd kaks või kolm kogemust. Et need kõik need inimesed siiski kannavad sedas südames mingisugust süüd sest ta hakkab kohe rääkima, miks tema seletama, et miks ta KGB-s, kas ja kuidas ta sinna sattus ja kuidas ta alguses ei teadnud, mida ta teeb, üks noor tudeng ja pärast neid juba päris tööl ja ja nii edasi ja räägib ja räägib ja õigustab nii-öelda ennast. Ja siis ma väsisin ära nihukesest jutust ja ütlen talle, et öelge, miks te lohakalt töötasite. Kuidas lohakalt mõtlesin, et aga see kokku pantud oli see süüdistusi, mis meile oli. Mis meid oli, kas kaheksa või 12 köidet, paksu köiteid, bussini lohakalt oli tehtud, et kohtus ma mitmel mitmel pool mitule mitmele asjalejuhtisin tähele pannud, need on vead. Kuidas ta vist endal nihustesse lubada? Vaatas mulle otsa niukse noh niisuguse omapärase näoga ütleb, et no eks männi töötasimegi ja no see on niisugune omapärane kogemust, mis tekitab selle tunde, et ikkagi kõik inimesed mingil määral ükskõik missugust tööd nad ei tee. Ei saa. Noh, ei saa sellest südametunnistusest ikka mööda, see on kõigil ikkagi olemas. Ja ja üks teine väga kõrge kruusmaa on nüüd surnud, eks ole. Aga ta varsti peale seda surigi, kui ta minuga oli rääkinud, see, aga see kõik ei ole kerge, kui sa niukse mehega räägid. Sest ma tundsin, et, et nüüd et ma hakkan nüüd ikka väsima sellest, siis ütlesin, et mul ei ole enam aega, et ma pean minema. Läksin siis kõrvalolevasse kohvikusse, istusin maha ja mõtlesin Et niisugune mees, noh ma ei aja seda taga kuskilt, mul ei ole mingit himu talle kätte maksta või arveid klaarida, sest Eesti riik tegi otsustava sammu ja mullu ja sellega me võime rahul olla, KGB likvideeriti ja ja asi klaar. Ja need, kes olid noh, süügi niisugustes suuremates asjades, kes kelle läbi inimesed surid nende üle. Teoreetiliselt on võimalik kohut mõista, aga meie tulime välja sealt ilusti. Ja see oli, see oli ilus ja need on olla suurem meel. On siiski ilus mu meelest ja kättemaks on kole. See on minu arvamus, inimesed on, kes ei suuda mitte kätte maksta, aga üks väga kõrge KGB inimene tuli mul siin Pirital üks kord jalutades varemetes vastu ja tuleb mu juurde, tutvustab ennast ja ütleb, et mina ei ole teile midagi halba teinud. Ma tahan teile öelda. No mida sa selle peale ütled? Mitte midagi ei ole öelda, ma tõesti ei, meil ei olnud kokkupuutumist olnud, aga tähendab südametunnistusega on üks keeruline, asside vaevab sind. Kui sa oled kellelegi halba või kurja teinud, siis ikka sind surmani saadab. Lohutust ei maksa otsida. Kas rasketest asjadest kirjutamine leevendab sellist rasket olemist, sa oled kirjutanud oma elust ka raamatu ja oma ema Elsbed Pareki mälestused, et ka välja andnud raamatuna. Kas lahti väljakirjutamine, kas kuidagi on nagu teraapia? Ma ei oska öelda, ma olen võib-olla natuke tuim. Aga muidugi see kirjutamine noh, oli päris raske, sellepärast et mul oli võimalus minu kodus, et kõiki minu mees kui minu õde säilitasid kõik minu kirjad. Ja kõik nende kirjad säilitasin mina vanglas ja tõin välja. Nii et kui ma kirjutasin, sain ma lugeda. Ja üldiselt inimese mälu on niisugune, et tirib endale sobivad asjad, jätab alles ja ebameeldivad asjad üldiselt sorteerib välja ja sellepärast saabki elada üldse. Aga kui ma neid kirju lugesin, siis siis oli päris raske ja, ja mitte teistmoodi kui minu pump, minu süda kippus üles ütlema lihtsalt niiviisi, et läks rütmist välja ja peale seda mul ongi südameprobleemid. See näitab, noh, päris tuim tükk ei ole. Aga, aga nii pealtnäha olen ma tuim inimene, muga ei juhtu mitte midagi niiviisi, aga see, see pump on niukene, keeruline asi, sest sa elad uuesti läbi kõik. Kui sa loed neid kirju, siis, siis sulle meeldivad asjad, aga muidugi ka humoorikaid asju. Kirjel kirjeldus oli palju ka humoorikat ja ja noh, said, said teada, kuidas me elasime, mitte kõik muidugi Sist kirjeldusi saanud ju kõiki kirjutada, aga läbi ridade ju sa tead, et mis situatsioon on kuskil või nii. Nii et et see on. Aga kõikidel ei ole neid kirju alles. Vot omaksed on ju ka erinevad, aga meil olid kõik nii korralikult lahti võetud, noh et nad ruumi võtaksid niiviisi ilusti, kõik olid mul nii õde kui mees, seltsid, kõik kirjad, sest sa said ju ainult kaks kirja kuus kirjutada ja kõik ei läinud läbiga alati. Kas selle kirjutamise oskuse eneseväljendamise oskusega sa selle oled oma perest kaasa võtnud, sinu ema kirjutas ka väga kihvtilt oma päevikuid, et need on ju nagu noh, nagu kirjandus. Ja ma ei tea, nüüd jäi, mul oli väga hea toimetaja, Kadai laas. Aga noh, kirjutamine ei ole mulle väga raske. Aga muidugi mu haridus ei lasin kirjutada väga hästi. Kõik on ju ka ikkagi hariduse küsimus. Kui sa oma lapsepõlve ja pere peale korraks mõtled, mis need kõige tähtsamad asjad on, mis sa kodust kaasa võtsid? Kuidas nüüd öelda mõningad niisugused? Põhiprintsiibid et ei pinguta ja ei hädalda või näiteks minu mul oli noh, väga fantastiline vanaema ja niisuguseks näiteks tema sellest kasvatustikus tasemest oli see, kui meid küüditati pleki, eks ole, ja siis ema ei olnud kodus, nii et vanaema, õde ja mina olime, kui meid viidi. Ja siis ennem kui nüüd ära sinna rongi peale viidi majast viidi juba KGB-s-i seal kõik, kui kuulati üle ja see oli niisugune küllaltki raskes, mitte muus asjas, vaid kogu aeg toodi peresid juurde ja inimesed tulid. On see koht nii hästi meeles? Me olime niukse ühe ukse ees, kust trepp tuli üles ja inimesed tulid ikka pered ja väga paljud nutsid. Ja meie ootasime ülekuulamist ja mina seisin muidugi seitsmeaastane laps vanaema põlvede juures niiviisi ja vanaema paneb mulle käe õla peale ja ütleb, et meie siin ei nuta. See oli selge jutt ja me ei nutnud. Ja niisugust Nii-öelda väärikuse säilitamist ja oma oma. Niisugust mingeid kindlaid hoiakuid ja hea ja halva mõisted on paigas olnud, mis on hea ja mis on halb. Ja muidugi peale neid kõiki ütleme mul ju ema arreteeriti, ehkki Siberisse toodi tagasi ja läkski vangi päris. Ja siis, kui me lõpuks kõikjale kokku saime, Eestis? Ei, siis ema naeris ja ütles, et Nonii nüüd me teame, et mõte on, ainult ainult kuulub sulle see, mis on sinu peas. Seega loeme reisi, me teeme kõik, et meil oleks palju peas ja ajus ja need tühjad majanduslikud asjad, need on ja neid ühe hetkega sul ei ole. Et sellele ei maksa oma aega ja jõudu ja energiat küll raisata. Vot see on ka sümpaatne ütelus. Nii et kui sul on valida, kas minna oma mehega näiteks Euroopasse, reisile või osta uus elutoamööbel, siis on teada, kumb tuleb valida. Absoluutselt, ja, ja eeskujuks oli emal see kogemused. 38 pakkus üks laeva kapten Pärnus meie emale ja isale ümber Euroopa reisi oma laevaga ja nemad otsustasid, et elutoamööbel oleks vaja uus osta, et noh et ei olnud korralikku elude mööblit ja siis nad ostsid selle mööbli ja ei läinud ja mõtlesid, et järgmine aasta lähevad. Aga 39. ei tehtud enam Reilsem ja seesama elutoamööbel põles juba 44 majja sisse. Nii et, et alati, kui sulle on ühesõnaga võimalikult vähe asju. Jah, ja kui ma siin enda ümber ringi vaatan siin Pirita kloostri aias ja mõtlen sinu ühe väga tagasihoidliku toa peale, mis sul siin on, siis sul ongi vähe asju peaaegu ei olegi ja ainult raamatud on. Aga raamatuid ma olen puistanud kogu aeg maha kolimiste ajal. Ja, ja nüüd ma tahan raamatukogu likvideerida üldse ja kinkida selle Narva kolledžisse. Sest ega Narva narva võib ka Eestis teda teistmoodi. Kui ma oleks noorem, siis ma läheks Narva põhimõttelist elama. Uskumatu elurõõm, kas sa reisidega veel jaksad väljaspool Eestit? No nüüd ma lihtsalt tahan reisida tõsisemalt, tähendab väga sihipäraselt ja niisama ma enam ei taha. Noh, vanasti võis öelda niiviisi, et noh, lähme lähme Itaaliasse. Ma nüüd välistan niisugused mõisted, in, ma sõidan konkreetset asja. Ja see annab reisile teise dimensiooni ja reis kindlasti õnnestub paremini. Noh, viimased minu niuksed, uhked reisid on olnud. Me läksime Süüriasse ja Süüriasse, me läksime sellepärast väikese pundiga, sest millegipärast me arvasime, et Süüria on ohtlik, see on üks kolm-neli aastat tagasi. Millegipärast varasemat Süüria on ohtlik ja siis läksime ainult proovireisile viiekesi ja kolm olid, pidid olema mehed kindlam niiviisi. Ja Läksime me Süüriasse sellepärast et meie too ülem ema Tekla, see nimi on pühak deklast ja pühad dekla meie valede andmete järgi põhiliselt tegusid Süürias, tegelikult Türgis, aga sööriesta oli lõpus ja ta on maetud Süüriasse ja Süürias on Damaskusest 60 kilomeetrit eemal on see dekla klooster ja me läksime sinna. Ja seal ortodoksi klooster ja see oli niukene erandlikult vahva reis. Me elasime selles kloostris. Damaskus tundus nii mõttetu, kohanemine, käisime muidugi seal, noh, peab ju käima vaatamas. Aga aga see sisu oli see, see küla, kus klooster oli, see oli nii huvitav sealt Me käisime mitmetes kohtades, aga see täitis meie kuidagi teistmoodi, andis selle tunde kogu sellele reisile. Ja siis ma mäletan siia tagasisõitu Damaskusest Liibanonist ei. Oh, ühest teisest kohast oli lennuk, läks Jordaaniast ja, ja seda seitsme liinibussiga. Liinibuss oli täis vanemaid Euroopa daame, küll inglasi, sakslasi, igasuguseid niukseid, ikka kahe-kolmekaupa. Ja siis ma mõtlesin, et kust me selle lolli idee võtsime, et Süüria on ohtlikum. Süüdi on täiesti vahva kohted pärast need haritud vanad daamid, kõik käivad siin, et siin on niukene süütu paik, eks ole. Aasta pärast, mis on Süüria praegu väga huvitavaid reisi, võid seal nii teha, kui sa kuidagi ise mõtled teema ja lähed, tähendab, sa pead midagi kindlalt tahta, vaadata siis on huvitav reist. Küll siis kõik muu juurde tuleb, kõik muud asjad tulevad juurde. Aga see nüüd ma tahan nii eesmärgi kindlalt reisida. Ja mis see järgmine koht siis olla võiks? Ei, praegu peab ma praegu kõik reisid välistan. Tunnen vastutust selle palverännutee ette valmistama, mis asi? See on, palju suurem töö, kui me arvasime, sest Eesti ajalugu avaneb meile täiesti uutmoodi. No näiteks, mis on väga huvitav leida mõni talu. Noh, keegi ei kirjuta midagi. Aga järsku Avadit, selles talus peegeldust kogu Eesti ajalugu, noh, me leidsime nii. Vetla lähedal jälle ühe talu, vaatasime et hiigla huvitav kõrvalhoone. Saame teada, et see kõrvalhoone ehitas talunik käsitöölistele ja see näeb täiesti kaasaegne niuke, ilus maja välja, aknad on kinni löödud siis sellega midagi praegu teha ja siis hakkame uurima. See talu peremees oli andekas poiskine mõisa tööline. Ja see mõisnik nägi, et tark poissi saatis ta Saksamaale õppima ja ta tuli Saksamaalt 18. aastal tagasi insenerina ja sai maa ja ehitas endale eeskujulikult talujõele, ehitas tammi, tootis ise elektrit, saagis puid, jahvatas jahu ja vaata, niukesed lood mis on avad. Üldiselt mitte publitseeritud, avaldavad sulle seller, meie rahva kasvamise lood. Ja ma arvan, et sellel palverännuteel, kui me ta lõpuks kõik kirja paneme ja need leiame neid uusi ja huvitavaid asju on näiteks ka õpetajatel väga tore viia näiteks omakandis selle palverännuteele, kus läbi avanevad noh, elu üldse ja eesti rahvakasvamine ja areng ja mitte kuulsuste pealt tavainimese pealt. Väga huvitav. Aitäh Lagle, ma praegu mõtlesin, miks sinu vanemad küll sulle niisuguse nime panid, tollel ajal? Ei tea, aga ma ei oska öelda oma nimega. Mul on niiviisi. Ma ei tea, miks ma kardan, et sellepärast, et Tõnissonil oli üks Lagle nimeline tütar, ma kahtlustan, aga ma ei ole kontrollinud. Aga muidu mu vanemad olid küllaltki niukesi tõsiselt suhtlesid laste nimesse esimene õde. Tema nimi on Eva-Marju ja ema käest. Ma küsisin, miks kaks nime Eeva tõmmata patumaailma ja Maarja lunastas selle seletus. Ja vend oli mul leige, tema suri imikuna. Aga see oli juba niuke rahvuskangelane. Telefon heliseb lagleton jälle tarvis, aga aga üks asi veel mulle tegi see natukene nalja, kui ma. Ma lugesin sinu mälestusi. Kõike sinuga lapsest peale kokku on puutunud. Ütlevad, et see olid üks riiakas laps. Lalias olid üks riiakas laps, loodetavasti on sinust inimene saanud. No ja ma olin, tähendab ära väga ära hellitatud vanaema poolt, sellepärast et noh, isa lasti maha ja ma ei ole isa näinud tegelikult, kui ma olin kahekuine ja vanaema kasvatas mind ja noh, tal oli ilmselt minust aeka sündida, see on hullumeelsus, eks ole, tänapäeval kui me räägime sellest, kui tähtis on esimesed kuud, kui tähtis on esimesed aastad, laps peab olema niukses nagu noh, niukses eri oludes ja rahulik aga temale selle vaimse niisuguse rahu ja õnne ja laps sünnib niisugustesse oludesse, siis vanaema ilmselt mind nii hoidis, et mul oli kõik lubatud ja ma olin niukene vastikla. Aga praegu me lepime sinuga sellise elurõõmsana nagu sa oled ja, ja ma arvan, et see elu siin Pirita kloostris on ka. Noh, see see kuidagi hoiab sind sellisena värskena, et 70 pluss, aga väsimuse küll veel ei hakka. No ei, see on, tähendab, see on minule kingitus. Selles ei ole mingisugust kahtlust, et niisugust õnne inimesele minutaolisele satub harva. Aitäh Lagle Parek kõikidele kuulajatele ilusat pühapäeva. Hoidke ikka lootust üleval ja rahu südames ja kui tuju hakkab ära minema, siis mõelge selle peale, mis lage tänase saate jooksul teile öelnud on ja südamele pannud.