Võtsin endale tänaseks üpris raske ülesande. See on portreteerida kas või üldjoontes sõjajärgsete aastate noort inimest. Jutt on põlvkonnast, kuhu. Mina ise ka kuulunud. Ja just see teebki asja raskeks, kuna minu enda ja mu eakaaslaste kujunemistee oli keeruline ja vastuoluline. Meie nooruses käis sõda kaks korda üle Eestimaa. Meie alustasime oma kooliteed kolmekümnendatel taastate keskel, kui Eesti vabariik oli täies elujõus. Esimesel nõukogude aastal enne sõda sidusime lapseliku entusiasmiga skaudi või noorkotkabluusile pioneeripunase kaelaräti. Meie esmane elutee valik tuli teha saksa okupatsiooni ajal kas tööle või keskkooli, kui sõda otsa sai. Olime vaadetelt kirev noorte inimeste pere, kes oli juba korduvalt pidanud kohanema uute olukordadega ja neid kohanemisi tuli veel. Ja veel. Üks minu tänaseid vestluskaaslasi on pedagoogikateadlane Heino Liimets kes ka sama põlvkonna mees. Mida võiks kõigepealt öelda. No võib öelda, et kõik põlvkonnad nii või teisiti elavad kaasa ja on paigutunud nende ajalooliste sündmuste hulka, kus nad arenenud on. Inimene elab ikka kaasa, mõtestab tema ümber toimuvat ja kui ta sellest aru saada ei suuda mõtestada ei suuda, võivad tal tekkida need sisemised raskused ja selle tulemusena, kas ta sellest ärritavas tegelikkusest mingil määral eemaldub ja katsub uva oma kujutluste maailma, ainult kus ta elab. Või siis vastu seada ennast sellele maailmale, mis teda ümbritseb. Nii et lahendusi on siin palju. Mida meie siis tegime? Valdavas enamikus me otsekohe ei läinud kaasa selle uuega mis meie ellu koos sõja lõpuga tuli. Paljust me ei saanud aru, oli asju, mis tundusid meile väga võõrad ja seetõttu vastu hakkasid. Toonast keelepruuki kasutades võiks öelda, et enamik keskkoolinoori oli apoliitilised. Ainult üksikud kohanesid kiiresti. Nendest said esimesed kommunistlikud noored. Tahaksin rõhutada just kohanemist, sest selge maailmakäsituse ja veendumuste väljakujunemiseks ei jätkunud, et aega ega tarkustki. Kuid nii või teisiti lõi nooruslik enese teostamise tahe meist läbi ja sellel tõukel kujunes meist igaühe elu, nii nagu ta kujunes. Nüüd aga taas Heino Liimets. Vabastamise järele ja uuesti koolis. Õhkkond oli muidugi tunduvalt teine, kui see oli 40 41 ja võib öelda nõnda, et kui 40 41 oli täiesti vabasid mõttevahetusi eriarvamusi üsnagi palju ja seda kuulis täiskasvanutele ka eri positsioonidel olekut, olgugi näiteks 40 41, kordagi lausa vaenulikku suhtumist ei kuulnud. 44. oli iseloomulik inimestena rohkem vaikus ja enesessetõmbumine meie koolis. Kas see oli Valgas ja kommunistlike noori, kui ma ei eksi, oli kolm üsna suure keskkooli peale, täpselt sama palju oli ka meie koolis, nii et see oli nähtavasti üsna üldine nähtus. Kuid koolil vaatamata sellele, et see organisatsioon nii väike oli, oli vabastatud komsorg. Meie üks grupp poisse, meie huvi selle vastu, mis oli tagalas olnud ja nii edasi, oli väga suur. Ja meil oli niisiis meie kom Zorgiga peaaegu igapäevane ja väga elav suhtlemine. Ja siis 45 jaanuar juba ka kutsus meid siis üles, et me peaksime ja pealegi me olime kõik andisid pioneerid komsomoli astuma. Ja see tekitas selles sõpruskonnas väga palju omavahelisi kõnelusi. Sellest asjast ei tulnud vähemasti keskkooli kolmandast klassist, see on siis nii üheksas klass need. Ja hiljem kui uued klassi nimetused tulid ka kümnendas mitte midagi välja. Ja siis alles nii väga vähehaaval meil hakati komsomoli astuma. Teiste sõnadega, kõik see möödunu oli oma pitseri ettevaatlikkuse umbusu ja kõige suhtes vajutanud. Kui ma tagantjärele meelde tuletan, mis selliseks õieti tolle noorsoo väga ettevaatlikuks muutis siis tuleb öelda muidugi, et väga külmaks, Bushiks oli nähtavasti nii täiskasvanutele kui ka noorsoole Neljateistkümnenda juuniküüditamisest. See mõjus väga. Kuigi noh, midagi niisugust kuulutati, neid enam ei ole ega tule nii edasi. Ja see, mis ajakirjanduses praegu sellest räägitakse, et sellel oli lõppkokkuvõttes rahva teadvusele kõigiti negatiivne, ainult negatiivne mõju. Siis ma võin kinnitada, et see peab paika. Kõik see on õige, aga ma mäletan seda, et et ega see komsomoli ei tahetud astuda astutudki. Ega see just ühiskondlikku aktiivsust sugugi pidurdanud? Absoluutselt mitte, need olid kaks täiesti eri asja, see ühiskondlik aktiivsus ja tegevusvajadus nähtavasti see oli iseenesest pärast sõja aegadel väga suur, olid isetegevusolümpiaadidel aasta. Ja ma mäletan, et meie kool oli vististi koguni Eestimaal kolmandal kohal. Kirjanduslik tegevus oli väga elav noorte kirjameeste kokkutulekut olid, kus me osa võtsime ja kirjutasime ja publitseerisime ka. Nii et see ühiskondlik aktiivsus õieti oli väga suur kuid ma ütleks, et see kanaliseerus rohkem nii-öelda kultuurilise tegevuse valdkonda, sporditegevuse valdkonda. Poliitilise tegevuse suhtes oli ettevaatlikkus mõnevõrra. Ma võin öelda, marksistlik teadvuse areng toimus rohkem siis mu kaaslaste hulgas oli palju neid kes püüdsid eksameid teha mittesessiooni ajal, vaid kogu aasta. Ja tol korral oli see hästi kõrgkoolis võimalik mulloid ühiskonnateaduste tsüklon kuskil teisel kursusel enam-vähem lõpuni ära õpitud. Ja kuna seda sai õpitud nii-öelda kontsentreeritult, see minu mõtteviisi ja maailmakäsitust mõjutas väga suuresti need praegu õpitakse neid kursusi, kõiki jupphaaval. Seminarid ja kõik on ära pihustatud pika aja peale. Tee mõjutab arengut halvasti. Midagi ei jää hästi pidama, kontsentreeritult tihedalt õppimine on ilmselt viljakam. Nüüd on päris selge, et patse tegelikkuse jaa, marksistlik tõdede vastuolu probleem, see oli väga tõsiseks katsumuseks meile ja esimesed katsumused tegelikult tulid ka teisel ja kolmandal kursusel kui hakkas üliõpilaskonna välja puhastamine minu poolt põlvkond võeti kõrgkooli nõnda, et keegi palju ei vaadanud, missugune tema biograafia oli olnud, kes oli tema isa või ema, see kõik ei lugenud mitte midagi redule hiljem tuli hiljem algas 48. aasta sügise poole mu kursusekaaslastel mitmetel oli tõsiseid probleeme sellega, et mõnel olid kas vanemaid represseeritud vaid kulakuks tehtud. Ja peab ütlema, et siin õppejõud käitusid ka väga soliidselt. Üks mu kursusekaaslane, tema oli nii-öelda kah väljaajamise ääre peal, aga ta oli eriti loogikahuviline ja kadunud professor koort, kes siis oli rektor, otsustas, ei, tema jääb, sest ta tundis teda otse oma õpilasena. Kuigi Mulle tundub, et temalt alati küsitud ka väga palju, et seal kaadriosakonna ülem etendas tihti palju olulisemat osa kui rektor ise. See mõjus meile nii-öelda ka väga külmaks tegevalt. Aga nüüd peab ütlema, et need, kes olid kas väljaheide tutt ja mitmesugustes raskustes mitte kunagi ma ei täheldanud seda, et kaaslased oleksid neid tõrjuma hakanud. Neid püüti aidata, no näiteks minuga ühel kursusel oli ühe meie riigimehe ja ministri poeg. Isa oli arreteeritud praktiliselt tema oma korteris, elanikke elas minu juures ja ma sain tema olukorrast aru ja mitte ainult mina, vaid võib öelda, et ka õppejõudude suhtumine oli nendesse väga positiivne. Kutsuti prorektori juurde välja, see oli tol momendil kadunud Richard Antons. Ja Richard Antons tundis tema isa muidugi ka oli ütelnud, et, et kulla poiss, astu ise välja, et me peame muidu välja viskama, et olukord on kahjuks niisugune ja et ma ei soovi mitte midagi halba. Aga ma ei taha aga seda väljaviskamise käskkirja alla kirjutada. Et kui saatmine ise tegi, eksamid ära, lõpetas ilusti, kolmanda kursuse sügisel tuli tagasi, sai suvestipendiumi kõik. 23. septembril oli tema siis siiski välja heidetud. Mulle tundub, et vist oli uus prorektor kariaat antud, siit enam ei olnud. Noh siis me arutasime, et tal on õigus, sest Hadar polnud vaesel mehel, et tal on õigus siiski 23.-ni stipendium saada. Läks seda otsima? Ei, seda ei olnud. Arutasime, et kas mitte ülikool kohtusse kaevata. Muuda see raha välja. No ta käis ka vist advokaatide juures nõu pidamas, talle eriti väga sõbralikult nõued. Ärgu seda küll tehku, et ega sellest midagi head ei sünni. Ma sellega üheksaks ei taha ütelda, et sellise kohtlemise vastu teatud leppima, kus ja nii edasi, et see oli olemas. Nüüd teiselt poolt mingi surve oli ka teistele suhtlemise asjas. Nii mind, aga ma olin kommunistlik noor, mind kutsuti siis sekretäri juurde. Selles samas asjas, et ma komsomolis välja heidetud. Ja lõpuks ka ülikoolist välja heidetud poiss, et ma tänaval temaga koos liikusin. See oli praegune professor Heinrich Tiido. Ajasime juttu ja ma ütlesin, no ta ka, et me ei tohi ju teda ometi lasta endale vaenlaseks saada. Need, kes kas on välja heidetud, midagi juhtunud, ka need vajavad inimlikku tuge, Tiidoga suhtus arusaamisega ja saatis mind ära, ütles. Vaata ette, mõtle siiski sellele, et ei tõlgendatakse sinu sõbralikke suhteid valesti. Aga hiljem maa suhtlemist ei lõpetanud muidugi sellepärast veel, aga peab ütlemata. Muidugi mulle sõnagi ei lausunud. Ma mäletan ka 49. aasta neid väljasaatmise ja üliõpilaste tõlgendusi lähemate kaaslaste hulgast, ma ei mäleta, et kedagi oleks olnud välja saadetud Nende hulgas. Kuid ma mäletan seda, et mõnedel oli niisuguseid kartusi ja selle tõttu mõned elasid ja magasid sõprade juures. Üks mu sõber oli ka mõned korrad minu juures, aga tema vastu selgusid lõbuks huvi tuntudki. Kuid üks Laslane, ta ütles, et noh, minu ideoloog loogiline areng on väga ränga hoobi saanud, kuna enne oli räägitud, et midagi taolist ei kordu ja nii edasi. See oli tõsi küll, paar aastat varem ma võin öelda, et noorsugu see kuidagi positiivselt ei mõju. Kõrgkoolide nõndanimetatud puhastamine olenes mõnikord mitte ainult ankeedist. Põhjusi võis muidki olla. Eriti ohtlik oli, kui inimene iseseisvalt mõtles ja tal olid omad vaated asjadele ja oludele. Enda väljaviskamist Tartu ülikoolist meenutab nüüd lembe hiidel, kes on kirjanik Julio soengu õngo, tütar ja ülikooli astus välja kujunenud kirjanduslike vaadetega Nooruses. Ta luuletas nii, et 1947. aasta Loomingus ilmus temalt paar luuletust. Tõsi küll, autori teadmata ja tahtmata. Kui mind 49. aastal välja visati, siis ei saanud minu sotsiaalse päritolu kohta. Tähendab külakoolmeistrid, laps, kellel oli veel kaheksa last peale minu ei saanud nagu mitte midagi külge riputada ka minu isa saatus tol ajal ei olnud täpselt selge. Kuhu ta kadus. Käisid jutud, et ta koguni Rootsi pääsenud, mis oli muidugi ainult ilmne vastukaja sellele Rootsis ilmus tema kukeaabits olente dilemma pääsemist, mis tegelikult nii ei olnud, küllap ta hävis kohe sõja algul. Arreteerituna võib-olla ka maha lasta ennast, süüdistus oli spionaažis nagu tol ajal ikka. Meil oli nimelt telefon metsa sees ja see tundus hirmus kahtlane, lahkuvale sõjaväelased. Aga jah, see oli 41. aasta augustis. Jah, see oli 41. aasta augustis, ööl vastu 20 neljandat augustit. Kodunt ära viidi, lubati asjad selgitada ja teda tuua gaasi hommikuks, kuid see ei toimunud välja. Piiskamise aluseks ei olnud niisiis minu sotsiaalne ankeet vaid pigem tõesti hoiak, keeldumine astuda kommunistlike noorteühingusse, kus ma nägin palju naeruväärselt jaga võltsi mada, mõtlesin õppemaksust vabastamist, mis muuseas selgus, et tol ajal õpetajate lastele oli lausa ette nähtud, aga meile seda ei teatatud. EMil tuli eraldi pikas järjekorras ja koos oma avaldusega paluda igaks semestriks õppemaksust vabastamist. Kuna ma elasin ainult stipendiumist ilma koduste toetuseta, siis oli see mulle tähti. Ja Mul on praegugi meeles ametiühingu tookordne koosseis, Kalits ja Laasik, kes küsisid, miks ma ei ole astunud komsomoli. Ütlesin palun, Teil on kindlasti portfellis ankeet. Andke siia ja ma kirjutan oma avalduse. Kaks soovitajad peab olema, teie olete siin laua taga vastu kohe, aga ma luban teile, et ma ei hakka mängima seda algristikogudust, kes taotleb eristust pendiumi varese oma oli näiteks üsna suur ja kõike muud ja omavahel jagab võimalikke summasid vaid ma muutun nii aktiivseks, et teil hakkab paha. Pärast seda ei ole mind kunagi palutud komsomoliorganisatsiooni ja õige pea muidugi veeti mulle siis ka suunamine väljapoole ülikooli. Minu käitumine ei pidavat olema normaalne nõukogude inimese käitumine. Selline oli siis õieti kohtuotsus minu kohta, mainin seda mitte uhkeldamise asjas, vaid ülekohtusuuruse näitamise asjus. Et kuni kolmanda kursuse nii mulle ei eksamilehtedel, ei olnud muud hinnet peale viia. Ma olin täiesti kindel, et see hoiab mind piisavalt väljaviskamise eest, sest ülikool on õppeasutus. Aga ma sain kurjalt teada, et see nõnda ei ole. Just kolmandal kursusel tuli mul lahkuda ülikoolis. Küllap oligi siis laveerijatel lihtsam kui kindla hoiakuga inimestel. Kuid edasi oli üks noori köitnud ala, millega tublisti tegeldi ja kus ei nõutud vähemalt esialgu ankeeti seal, et mispärast sõda oli Eestimaal märgatava tõusuhoos. Nii et üleliiduliselt oldi paljudel aladel eesotsas. Sport oli noortele tähtsamaid enese teostamise valdkondi. Seal unustati ka argipäeva sõnade ja tegude terav vastuolu. Üks mehi, kes pärast sõda suurde sporti tuli, oli toonane Tallinna esimese keskkooli õpilane Heino Kruus. Pärastine Helsingi olümpiamängude hõbe ja kahekordne Euroopa meistrivõistluste kuldkorvpallis mis tõi täid sporti. Ma ei oska ütelda, ma tahtsin nagu sporti teha juba enne sõda algkoolis siis ei olnud niisugust klassivälist tööd nagu nüüd poisid ise organiseerisid klassidevahelised võistlused, olime ise kohtunikud, isetegijad. Me ei tegelenud küll süstemaatilise kehalise treeninguga, kuid omavaheline jännitamine ja vot see oli väga moes. Esimeses keskkoolis ei olnud peale võimla mingisuguse spordibaase, siis me käisime põhiliselt praegusel reservide staadionil. Seal me mängisime pesapalli ja hüppasime kaugust, kõrgust jooksime ja sõjaaeg, siis sai nagu palli mängitud rohkem küll võrkpalli, korvpalli või tulid tähendab tagalast aktiiv siia, siis hakati sporditööd organiseerima ja praeguses Kalevi võimlas tolleaegses töölisvõimlas, siis oli nagu Kalev ennast sisse seadnud, et ma läksin siis vaatama, et kas seal mängitakse ja oli just kohta vaja, seal mehi oli vähem, võeti kah poisil tutist kinni ja tule mängima, aga pidevas sportliku treeninguga alustasin ma kuskil 45. aasta märtsikuus. Ülest ajast algas minu raske ja vaevarikas spordimehe, tee aga ühtaegu ta meeldiv, lõbus, aga kas siis spordi kõrval muuks asjaks aega jäi või tahtmist õppimisega kuidagi toime tulin? Muidugi napiks jäi aega ja et oleks võinud paremad olla, aga enesetäiendamiseks ma olen alati ikka püüdnud maailmaeluga kursis olla ja, ja muu muu asjaga tahtnud, ühesõnaga midagi ikka teada. Praegu on tihtipeale noored sportlased väga pretensioonikas, eriti kui neil juba midagi saavutatud on. Ei saa ütelda, et me neid väga pensioonikad oleksime olnud. Kõik võistlussõidud, et kui me sõitsime, kõik ülbed joonis meil ei olnud isegi kohtimiksid organiseerima, mõtlesin magamiskohad seal kõva kolmandal polkal, kus nüüd kohvrid käivad. Sõidutingimused ei olnud suuremad asjad, ega need magamistingimused ka midagi eriti asjad ei olnud. Noh, süüa ikka sai. Olgu, et tol ajal valitses kaaditesteem, spordimehe oli nagu vaja, natuke rohkem toitu ja selles suhtes tuldi vastu seina, sest et ega tühi kott ikka püsti ei seisa. Tänapäeval võib-olla loojad on nagu hea eluga juba harjunud. Ja meie ei osanudki midagi nõuda. Sest me tahtsime teha ja valmis olime iga sõitma, ükskõik siis kas siis spordi juures ka poliitikat oli näha, ei ütleks nüüd, et eriti siin Eestis oleks olnud mingis poliitikat või, aga hiljem, kui liiduga koonduses olime, siis ikka pesid, võiksid niisugused usu kinnitamise tunnid ja oleneb kõik ettekandevormist. Seal oli väga häid vestlusi kuid olid. Ta ütles, et poliittunnid või lehelugemised. Näiteks olümpiamängude aeg Helsingis. Enne esimest mängu tuli siis ka üks mees. Võrdlemisi skemaatilise jutukese pidas meele maha ja pärast mängu analüüsi. Meeskond palus, et ei toodaks Nende närve enam keerama kedagi. Meil on kõik selge, milleks me oleme siia tulnud ja me omalt poolt kinnitama, et me anname hoopis oskama. Ja pärast seda juhtkond loobus sellest praktikast. Meie loos. Sellele on praegu pentsik mõelda, aga 40 aastat tagasi nimetati minu põlvkonda päris tõsise näoga stanindlikuks sugupõlveks. Igalt komsomoli astujalt küsiti bürool, kas ta on ikka läbi lugenud raamatut Stalini sugupõlv ja kas ta on sealt leidnud enda jaoks eeskuju. Meile trükiti ajakirja Stalinlik noorus. Meil ilmuma hakanud venekeelne noorteleht sai nimeks Stalin skaja maladios. Komsomolijuhid rääkisid, et meiesugused noored on võimelised mägesid paigalt nihutama. Kas me olime kõrvust tõstetud? Arvan, et mitte. Elu oma väga karmi reaalsusega kõrvetas meid tõsiselt. Klara Hallik nimetas ühes hiljutises raadioesinemises 40.-te ja 50.-te aastate noori ideaalidega noorteks. Aga nende ideaalid purunesid. Ütleksin, et mitte üksi purunesid vaid väga sageli deformeerusid. Ega muidu poleks meie põlvkonnast tulnud stagnatsiooniaja juhtivaid jõude. Ja eeldused selleks kujunesid välja just sõjajärgsetel aastatel. Me just nagu lõhestusime, kahestusime, mis meid veel iseloomustas Heino Liimets. Teatud enesesse tõmbumine, kinnisus ja võib öelda ka, et vahetegemine nii nagu Sütistel umbsetes päevades see oli muuseas minu klassivendade hulgas kõige populaarsem luuletuskogu ja seal on siis sellised troofid, on paber, valge, aga must on valu, mis üles hingab, kodumainemuld mind, hoia sellest, mida aeg ei talu ja mille kohal pole nagu tuld. Mitte ainult okupatsiooni umbsetel päevadel ei juhtunud seda vaid see iseloomustas meie põlvkonda arengut ka hiljem väga aselt hoiduti sellest, mida aeg ei talu ja mille kohal pole märgutuld. Niisiis oma väga tugev sisetsensuur, teiselt poolt muidugi ka mõnegi asja eksamil vastavalt ootustele ja nõuetele selle ütlemine, ilma et see oleks isikliku väga sügava veendumusega seotult, ma ütleksin, et tahes-tahtmatult olukord tekitas mõneti seda, et see inimese sisemaailm tõelised suhtumised ja väline mingil härral võisid lahkneda just sellesama ja asjaolu mõjul, et mille kohal ei olnud märgutuld ja mida aeg ei talunud. Sisuliselt võib öelda Tsee põlvkonna arengule ja võib-olla mu põlvkonna loominguliste potentsiaalide esiletoomisele oli kahtlemata väga pidurdav ja kahjulik. Ja ma olen mõneti statistikat teinud mitmesuguste näitajate alul, selle kohta ütleme mis nooremad põlvkonnad ja teiselt poolt vaat see kõikidest tuultest ja raskustest läbi käinud põlvkond selle panus kultuuri ja, ja loov panus, eriti kui nii ausalt ja kriitiliselt tunnistada siis see panus on ilmselt, et olnud vähem ja hakanud ilmnema ka hiljem, mitte võib-olla enam kõige õitsvamas eas. Kui see sai juhtuda hilisemate põlvkondade ka. Vaat see vastuolu osalt ka meil, ma ütlesin juba need ideaalid maailmavaatetikke, mis kõrgkooli esimestele aastatel tekkis, see sai otsekohe ka isikukultuse katsumuste hakklihamasinasse ja nüüd on päris selge, et nisust, Hestumist ja sisemisi vastuolusid. Et need olid üsna paratamatu nähtus, siis nii on see olnud, mis teha?