Tere õhtust, kui teid raadio juurde täna ongi jagunud. Niisugune tunne oli mul küll, kui päeval kesklinna raadiomaja poole sõitsin, kõik ülejäänud aga sõitsid, kõndisid lauluväljaku poole. Oli küll niisugune tunne, et jään täna üksi linna sest Tallinna lauluväljakul helisevad täna laulud. Ainult tallinlased pole seal, täna on lauluväljakul eestimaa esindatud ja nende jaoks, kes siiski tulla ei saanud, toob raadio oma kolmandast programmist toimuva koju kätte. Eestimaa laul 88. Niisugustel kõlbuti laul, mis teil on võimalik tunda, et me oleme üks. Ent kas oskame hoida ühte, küsiti luulekeeles tänagi. Kas oskame hoida üht, ega siis, kui rohkem on vaja teha, kui laulda, sedagi, peame endalt küsima. Pidu pole veel lõppenud ja me tahame sinna jõuda ka oma saates. Aga kui suur ka poleks kärsitust, teeme nii, et räägime teised tänased päeva sündmused ära ja siis lõpetame saate pühapäevaõhtusel salu väljakult laulu meeleolus. Ent lauluga alustame ka ja õieti on see üks pidulik ja kurb sündmus ühteaegu. Oma viimase aaria Estonia laval laulab täna NSV Liidu rahvakunstnik Tiit Kuusik. 50 aastat tagasi astus üks noormees lavale, et esitada oma esimene kaarja konservatooriumis lõpetanud Aleksander arteri lauluklassi ja tal oli sellega seoses üks unistus. Aga see unistus ei täitunud, sest noormees valiti esindama meie laulukunsti rahvusvahelisel konkursil. Nii see juhtus küll mul oli Jahnurea unistused, vaatasin igal aastal, kui teised lõpetajad esinesid lõpukontserdile, võtsid seal diplomit vastu. Aga minul jäi see paraku ära. Olgu tiplev ma muidugi sain, aga hiljem. Aga see kontsert jäi ära, sest siis olin juba Viinis ja võtsid vastu mitte diplomi, vaid viigi. Konkursi esimese preemia. Teie lauljade professor Tiit Kuusik hakkas siis kohe suurest võidust peale. Jah, seda küll. Kuna mul seal oli niisugune edu, siis pakuti mulle seal ka mitmesuguseid lepinguid. Ma valisin siis vini folks ooperi, aga siis Stonlasena hakkasin ma töötama. Sõda kestis veel, kui Eesti oli juba vabastatud, hakkasime uuesti Estonia varemetes, töömehed hakkasid väljaspoolt ja meie siis seest pooldatakse trupi koguma ja ma läksin siis Ants Lauteri juurde, kes oli tookordne Estonia direktor ja pakkusin oma teeneid ka. Ta võttis mind kahel käel vastu ja nii see algas. Nii see algas ja on kestnud tänaseni ja ma usun, et kui üks inimene nii kaua ühes kohas on suutnud olla tööd teha, elada järelikult on teda ümbritsenud ka väga head kolleegid. Oleme siiski omavahel klappinud ja hästi läbi saanud. Algasime Me ei, Nuuliga enooli oli ju kaua aega Estonia pealavastaja ja temaga me tegime seda Oniiginid ja uues eesti oopereid, näiteks esimesena tuli välja Eugen Kapi tasuleegid ja siis tuli Ernesaksa Tormide rand. Mõni tuli siis meie peale, lavastajaks Aleksandr Borissov, dž viiner. Temaga me tegime väga palju tööd. Just eriti vene ooperiala. Minul ka, garderoobikaaslane oli kadunud Martin taas, kellega me paljudes ooperites ju koos üles astusime. Samuti Elsa Maasik. Temaga sai palju koos töötatud. Elsa Maasik on üldse minu esimestele lavastama rõõmude tunnistajaks olnud Henrik ruumiga. Me oleme palju töötanud koos Teomaistega. Anu Kaal ja Margarita Voites ja. Ma enne seda, kui tulin teie juurde, rääkisin natukene teist teie kolleegidega, tunnistan ausalt üles. Ja nemad ütlesid, et teile kõige iseloomulikum on vast see, et te olete alati osanud hinnata tööd. Ma ei tea, ma armastan muusikat, aga ega see ei tule ju ilma tööta. See sunnib tööd tegema. Kas nüüd sellest võib välja lugeda ka teie soovi noortele nendele tänastele lauljatele ja nendele, keda te praegu veel konservatooriumis õpetate? No eks ma püüan endale ka edasi anda nii palju oma tõekspidamisi, kui suudan järk, tuleb ikka harjutada tööd ja järjekindel olla ja mis ma ise usun, seda püüan ka neile edasi anda. Tahakski teile soovida, et teil ikka jätkuks selleks jõudu ja tervist. Aitäh teile kõige selle hea eest, mida olete läbi muusika meile andnud ja elagu teie elurõõm edasi teie õpilastes. Niisiis 50 aastat tagasi astus üks noormees esimest korda lavale eskamilia aaria Bizet ooperist Carmen. Ka täna neil hetkel kõlab see aaria Estonia teatri laval nüüd aga NSV Liidu rahvakunstniku professor Tiit Kuusiku esituses. Viimast korda. Tiit kuusikut küsitles, ytas Herman aga on meie kultuuriesindus praegu ka kaugemal Saksamaa liitvabariigis, Walkman twitteris, noorte muusikute festivalil ja oma reedeses telefonikõnes lubas, et räägib täna meile, kuidas festival lõppes. Nõnda siis telefoniühendus folkenditeliga. Symbol standitel eile ja täna on euro treffil helisev päev olnud ja samal ajal muusikutele ka väga tõsised tööpäevad. Ja nüüd Päevakaja ajaks on siin kõik juba lõppenud. Eile hommikul kella üheksast saadik oli see päikesepaisteline, soe ja kaunis, alamsaksi linn täis laulu, tantsu ja muusikat. Kella üheni toimusid linnatänavatel ja väljakutel kontserdid. See oli midagi Tallinna vanalinna päevade ja Tartu kevade taolist. Eesti kaunina. Rõivad tõmbasid kõikjal tähelepanu ja tõid Tartu Ülikooli naiskoori, Pedagoogilise Instituudi segakoori ja kurekella kontsertidele palju kuulajaid ja muidugi mitte ainult rahvarõivaid, vaid ka laul ja üldine huvi meie maa vastu. Peab ütlema, et me oleme siinse rahva jaoks killuke eksootikast. Kohalikud ajalehed avaldavad fotosid meie noorte esinemistest. Alam-Saksi raadios kõlasid juba meie kooride laulud, tõsi küll, Eesti raadiolintide vahendusel. Meid ümbritsevad kohalikud väliseestlased. Neid pole küll palju, aga nad on kõik taas leidnud meie näol oma isamaa. See, mis siin toimub, on tõeline pidu ilma igasuguse võistlused. Et eile kella kahest kella viieni töötasid volfram twitteri kolmes kirikus ja neljas koolis, erinevad töögrupid igasühes neist õpiti erinevaid teoseid. Kell seitse toimusid kõigis kirikus kontserdid, linnarahvale demonstreeriti hommikupoolikul õpitut, kui teil kodus lõppes, eile õhtul Päevakaja algas Siim Linden hallis suur pidulik kontsert, kus eraldi esinesid ka eesti kollektiivid. Pärast kontserti algas linna suures kultuuripalees Linden hallis, suur pidu kestis südaööni ja kus igaüks laulis, tantsis ja mängis seda, mida ta ise tahtis. Täna hommikul toimusid siin aga viimased kontserdid ja festivali lõppakord. Suur pidulik ühislaul. Siin on tore, sakslased ise ütlevad, et see kõik kukkus iseenesest välja, sest neil puuduvad suurürituste organiseerimise kogemused ja vastanditelison eurod rehve esimest korda. Ja esimest korda võetakse siin linnas vastu ka nii suurt hulka inimesi. Meie, eestlased, peame oma siinoleku suureks saavutuseks seda, et me oleme suutnud kohalikule rahvale jaga pressile selgeks teha, kus on Eesti ja mida see maa endast kujutab ja et meil on oma keel ja oma kultuur ja et me ei ole Venemaa koloonia. Meid võõrustavad inimesed on saanud nüüd meist eestlastest sootuks õigema pildi ja see tähendab seda, et ollakse väga huvitatud muusikaalasest koostööst meie eesti kooride ja orkestrite k. Täna lõppes Tallinnas Eesti NSV Ungari rahvavabariigis olnudki kommitaadi filmiamatööride sõprusfestival, mis kestis nädal aega. Festivali raames vaadati teineteise filmiprogramme, kirjutati alla uuele kooslepingule. Sõprusüritusest võtsid osa ka filmiamatöörid Poolast, Bulgaariast. Kodus aga tõi õhtu toimetusse ühe telefonikõne, mis teatas nii küünilisest teost tõrgud uskumast. Helistas Jüri Kuuskemaa ja ütles, et purustatud on Koorti kits, nii teda Tallinnas tuntakse. Jaan Koorti skulptuur tervitas kõiki Gesele raekoja platsi balti jaama poole läksid keegi saanud hakkama niisuguse teoga, et ta skulptuuri jalad küljest ära keevitanud, laiali tassinud. See on niisugune vandalism, mis sundis meid siseasjade osakonnast järele uurima, mis nemad asjast teavad. Vastuseks saime esialgu vaid niipalju, et sündmuskohal käis oktoobrirajooni siseasjade osakonna operatiivgrupp et juhtunu kohta on alustatud juurdlust. Nüüd aga välisinfopäeva ülevaade. Mõned ametlikud teadaanded täna saabus nõukogude valitsuse kutsel Moskvasse ametlikule visiidile Austria asekantsler ja välisminister Alošmak. Lennuväljal olid külalist vastu võtmas NSV Liidu välisminister Edouard natse ja teised ametlikud isikud. Septembri teisel poolel saabub aga NSV Liidu ülemnõukogu presiidiumi kutsel Nõukogude Liit ametlikule sõprusvisiidile. Vietnami riiginõukogu esimees vootikonk. Helsingis tasus täna Moskva poole teele Soome peaminister Harri Holgeri. Külaskäik toimub nõukogude valitsuse kutsel ja seda nimetatakse töö ja tutvumisvisiidiks. Homme hommikul. Sooviga kavas on ka vestlus Andrei Kromakaga visiit kestab nädal aega. Rooma paavst on oma Lõuna-Aafrika ringreisi esimeses peatuskohas Zimbabwes üheksa päeva jooksul, Keppa aastail Botswanasse les ootas Svaasimaal ja Mosambiigis. Küllakutse esitati paavstile Gabretooriast, kuid Vatikan lükkas selle tagasi. Johannes Paulus teine pöörab oma turneel peatähelepanu regiooni majanduslikule ja sotsiaalsele arengule ning inimõigustele. Serilang president Jeanie Vardeene teatas riigi ida- ja põhjaprovintsi ühendamisest. Need alad on asustatud peamiselt Tamilitega. Sõlm vahel luuakse eeldused tamili vähemusele suurema autonoomia andmiseks. Alustati ettevalmistusi kohalike võimuorganite valimiseks uues administratiivüksuses. Valitsus arutab küsimust tamili keelekulutamisest üheks riigi ametlikuks keeleks. Kabuli kesklinnas toimus täna jälle võimas pommiplahvatus elava liiklusega tänaval plahvatas pärastlõunal lõhkeainega täidetud. Surma sai 10 ja haavata esialgsetel teadetel vähemalt 40 inimest. Tugevalt sai kahjustada riikliku kaubanduskompanii hoone, mis paikneb Pakistani saatkonna lähistel. Täielikult või osaliselt purunes, 40 kauplust, hävis 10 autot. Puhkesid mitmed tulekahjud. Kommentaariga jätkab Vello Ladva. Birmast saabuvad teated kinnitavad. Mul on ka neid on sunnitud tegema opositsioonile järeleandmisi. Küllap president mang Mang ja tema juhitava valitseva Birma sotsialistliku programmi parteiladvik tunnetavad et kui opositsiooni nõudmistega nad ei arvesta rahvarahutuste laine nad poliitiliselt areenilt üldse ära pühkida. Kuigi on raske uskuda, et nad enam midagi päästa suudavad. Sest opositsioonis on praktiliselt kogu rahvas, alates kooli õpilastest ja lõpetades buda usu vaimulikuga. Viimastel päevadel toimusid kaks sündmust, mis surusid võimud lõplikult nurka. Nendeks olid üldstreik, mis paraliseeris kogu riigi majanduselu. Ja ajutise valitsuse väljakuulutamine, mis sisuliselt fikseerisid kaksikvõimu tekkimise. Opositsiooni nõudmisi pidi arutatama valitseva partei erakorralisel kongressil homme ja parlamendi istungjärgul teisipäeval. Kuid opositsioonijõudude energiline tegevus sundis nii valitseva parteikongressi Parlamendi istungjärku tooma kahe päeva võrra ettepoole. Niisiis toimusid partei kongress eile parlamendi istungjärk aga täna. Mõlemal juhul nõustuti opositsiooni kahe põhimõttelise nõudmisega. Esiteks, et viiakse läbi üldvalimised. Teiseks, et valimistest võivad osa võtta kõik parteid ja poliitilised organisatsioonid, kes saavad seaduslikult võimaluse läbi viia valimiskampaaniat. Mida need muutused Birma rahvale tähendavad? Kõigepealt seda, et minnakse mitmed parteilisele süsteemile ja opositsiooni poliitilised organisatsioonid saavad seaduslikult tegevusvabaduse. Teiseks seda, et üldvalimistega parlament otsustas korraldada lähema kolme kuu jooksul on opositsioonil võimalik praegune valitsev Birma sotsialistliku programmi partei kukutada võimult seaduslikul teel. Kolmandaks seda, et kehtestada tuleb uus põhiseadus. Neljandaks seda poliitilise struktuurimuudatused toovad kaasa ka majanduslikud ümber kohandused. Kuid selleni on veel pikk ja kindlasti võitlusrohke tee nõusolek muuta üheparteiline poliitiline süsteem mitmeparteilasteks poliitiliseks süsteemiks oligi Birma praeguste juhtide sunnitud otsus kuid samal ajal ka kindlasti katse kehtestada kontroll sündmuste edasise arengule. Just seepärast esitasid opositsioonijõud kohe pärast valitseva parteikongressi ja parlamendi istungjärku nõudmise, et üldvalimisi ei valmistatakse ette mitte praegused võimuorganid vaid moodustataks ülemineku valitsus rahva poolt esitatud esindajatest. Ja tühistatakse 1974.-st aastast kehtiv põhiseadus. Nende nõudmiste all toimusid ka täna Birma pealinnas demonstratsioonid. Kõigi eelduste kohaselt poliitilise võitluse pinge Birmas ei alane. Ja uuesti Eestist ja nüüd tahaks küll, saate anda lauluväljakule meie reporter Erki Berends on, seal, ei, saame kuulda, mis seal praegu toimub. Ma tean ka, et Ivar Trikkel on tema juures ja nädalakommentaar läheb täna eetrisse lauluväljakult. Ja nüüd on igatahes toimetaja kannatus ka sealmaal, et ma jätan stuudio ja lippan ka lauluväljakule ja loodan, saate lõpetada sealt. Ma la ta laama arven on ladu orja ja seina lauluväljak. Küsimus, saate toimetajad? Oli, mis siin praegu toimub ja küllap te ise kuulate, mis praegu toimub. 200000. kõris laul, eestlane olen ja eestlaseks jään. Nõnda siis lauluväljak, paik, kus koha peal või mõtteis on täna usun seda julgesti öelda iga eestlane mõndagi jah, olete juba kuulnud meie raadio otseülekandes, kas stereoprogrammis või Noora pool teises tunnis. Aga praeguseks hetkeks on siis see pidu jõudnud oma kulminatsiooni lähedale. Aga mõtleme natuke aega tagasi ja mingem ajas natuke tagasi. Minge vanalinna päevadesse öölaulupidudest ning seitsmeteistkümnenda juuni rahva kogunemisvõi koorifestivali simmanisse või kasvõi kaks nädalat tagasi Rock summerisse ikka siia, Tallinna lauluväljakule. Ikka seesama lauluväljak, kus me lauludega ühtekuuluvustundega seni tavaliselt vaid iga viie aasta tagant ühislaulupidudel üldlaulupidudel oma sisemisi patareisid oleme laadinud, nüüd aga tundub, et see lauluväljak saab rahvafoorumite paigaks igal aastal. Ikka seesama ülev tunne meid kõike ühendava eestlasena või õigem oleks öelda eesti maalisusena, sest on tänagi selle, mine tea, isegi paarisajatuhandelise inimese inimhulga sees palju mitte-eestlasi ja ma ütlen ausalt, seest läks süda soojaks või kuskile poole kahe paiku jõudis sinimustvalgete lippude vahele ka bordoopunaste ja valge triibuga lippe. Meie lõunanaabrite lätlastega vaimustunud emotsioon kinnitas, et me pole siia tulnud mitte endale rusikaga vastu rinda taguma ega teistele ust näitama andma. Sõbraks aitäh kõigile, kes austavad ja tunnustavad meie püüdlusi oma rahvatunnetuse saavutamiseks. Nii oli see kell pool kaks, aga esimesed olla jõudnud täna lauluväljakule sisse võtma juba kella 11 paiku siis neli tundi enne ürituse algust. Nüüd aga kahju on küll seda laulu katkestada, kuid meie aeg sunnib tagant. Heligi vahendusel tahaks rääkida sellest, kuidas see täna kell kolm siin hakkas. Me olime siin sama suurel või peaaegu sama suurel hulgal seitsmeteistkümnendal juunil. Me oleme nüüd jälle Eile lõppenud keskkomitee pleenumil jäi kindlasti paljudele hinge Vaino Väljase ettekanne. Mitte sellepärast, et see oli. Mitte sellepärast, et see oli vaba poliitilisest sõnavahust et talivaba kulunud ja närtsinud loosungitest vaid just sellepärast, et Vaino väljas pidas selle ettekande meie hulgas, mitte meie kohalt kõrgel ega meist kaugel. Seetõttu nägi ta meie elu täpselt samas valguses ja sama nurga alt nagu oleme seda näinud meie, Eesti rahvas, kõik Eestimaal elavad inimesed. Vaino väljas viibib praegu siin lauluväljakul, meie keskel. Kui me seitsmeteistkümnendal juunil olime siin lootuste tärkamise ajal, siis nüüd oleme lootuste võrdumise ajal. See on ilus aeg. Aitäh teile kõigile, et tulite ja aitäh, et tõid nii palju. Sellised olid siis Rein Järniku avasõnad, millele järgnesid laulud ja isamaaliselt toomidele näiteks Heinz valgu omastamine emotsionaalsema ja kõik kokku võtta. Kallid eesti lapsed, eriti kallid eesti naised ja austatud eesti mehed. Vähemalt viimase poolsajandi joovastavaim suvi Eestimaal, mille põletavkuumadest, sündmustest, sõnades ja lauludes lahvatanud lootuses oleme taas saanud ise endiks. Ma tänan teid, minu rahvuskaaslased. Tänan teid teie südametes elava murdumatu isa armastuse eest mida pole suutnud tappa ka aastakümnete pikkune vägivald ja alandusest. Tänan teid selle eest, et olete oma hinges elavana hoidnud meie suure unelma meid kõige lootusetumatelgi aegadele, saatnud usuvabasse õnnelikku ja inimest austavas iseseisvasse Eestisse. Seda ei suutnud hävitada ei stalinistid, ei natsi, ei suuda hävitada seda k stagnatsi ega internatsid. Kuid me peame ka õnnelik konnale hetkel nägema enda seisundit illusioonide vabalt. Rahva kindlal survel on meie stagnatsiooni punkrimüürist kangutatud välja juba mitu betoonplokki. See kestab seni, kuni oleme saanud valitsuse, kes ei müü meie maad jupphaaval enam maha. Moskva ministeeriumide kolonisaatorid. Me oleme tagasi saanud oma ajaloo sisaldab küll rohkem kaotusi kui võite, rohkem valu ja häbi kui õnne, kuid võib-olla just meie minevikku hüvitamata. Ebaõiglus on selleks sideaineks, mis vaid valulise tugevusega ühendab oma maaga, koduga, tööga ja üksteisega. Ühendage oma jõud kõigi inimestega, kõigi rahvastega, kes näevad inimese ülendamises maailma edasikestvuse ainsat võimalust taolist ühisjõudu. Me oleme kogenud tänavusel suvel. Meie hinge on puudutanud vabadusel, sosin sõidab kasvana päis kõlalise inimhääliseks kõneks selles sihis, me peame edasi minema ja Me murrame end vabadusse. Kas või läbi halli kivi. Karl mehei. Tammega Pika Hermanni torni sinimustvalge lipp. Ja me võidame niikuinii. Vaimustunud innovatsioonist võisite aru saada, et need Heinz valgu sõnad ei läinud kurtidele kõrvadele ja küllap võite kindlad olla, et igas järgnevas sõnas raamatus oli seda taas ja taas tunda. Kuigi küsin, kas kõigis siia toodud plakatite hulgas kutsuti ka mitte uskuma perestroika, vaid näiteks uskuma jumalatest olenegi valiku ees? Kas uskuda reaalset Vaino väljast või kedagi, kelle reaalsuses meist keegi sajaprotsendiliselt kindel ei või olla? Aga üks märk veenab mind rahvasse eesti rahvasse uskuma napp autosõit lauluväljakult raadiomajja võttis küll palju aega ja palju kannatust, kujutage ette ikkagi paarsada 1000 inimest ja mõnikümmend 1000 autot. Aga ei näinud ma rusikaid viibutavaid inimesi, egas sõimlavaid inimesi, vaid tähelepanelikkust üksteise vastu austust ja lõpuks lahenesid ka need liiklussõlmed. Ja pole põhjust kahelda, et nii tasakaalukalt 11 mõistvalt lahenevad ka meie elud, teisedki umbsõlmed. Võtkem siis see endale teadmiseks ja võtku see aega nii palju kui tahes. Ja nüüd on minu kõrval ka Ivar Trikkel. Tean, et sa oled siin väljakul viibinud palju kordi palju, kümneid kordi, võib-olla isegi palju. Mis tunne on täna olla, sest tavakohase nädalakommentaari me vist trikkeli käest täna välja ei pressi, sest siin on rääkida muustki. Kui kõigest sellest, mis nädala peale toimus. Tõepoolest, täna ei sobi kommentaari paberilt maha lugeda ja samas ma tunnen, et just nimelt täna on igal sõnal niiskus kaal, et kergelt emotsioonist kantuna ei tohiks midagi öelda, nii et tegelikult mul peaks olema paber, sest kõik need sütitavad sõnavõtud, mis on rahvas läinud südametesse. Need on siiski väga hoolsalt ette valmistatud. Seepärast ma võtan ainult üksikud pide pinti praegu, ja kui Heinz Valk ütles, et sinimustvalge lipp peaks saama lehvima Toompeal siis võin mina öelda, ma olen näinud seda lippu seal lehvimas. Ja kui ma praegu vaatan otse minu silmade ees on neli pika varda otsas sinimustvalget rahvuslipp. Neid viibutatakse koos laulurütmiga siis järsku esmakordselt sain ma aru, et sinine on ilus, üksinda taevasinine, must on nagu maapinnas ja valge on puhtus. Aga kui need kolm on koos, siis on see Eesti ja eestlase sümbol. Ja kui mõeldagi, et mis siin praegu siis õieti nüüd toimub? Ei, see ei ole laulupidu. Ei see ole manifest, statsioon, see on ajaloos kordumatu, kuigi ärkamisajad korduvad, nagu me teame juba, et me oleme teises ärkamisajas. See eestlaste kokkusaamine, üksteise äratundmine, vastutuse mõistmine 600 kontekstis seetõttu midagi niisugust, mis täna siin toimub, ei ole Eestimaal kunagi varem toimunud. Ja mis see siis õieti on? Kui me tulime kevade tulisusega seitsmeteistkümnendal juunil, siis me võiksime tõepoolest mõelda niiviisi, noh, nüüd algavad ilusad, helged, kõrge päikese ja kõrge taevapäevad. Aga nüüd on möödas pleenumi päevad ja mida me ütleksime nüüd nüüd tuleks öelda seda. Ma ei hakkaks kordama, mida on Vaino Väljase pleenumi kõne kohta öeldud seepärast, et seal oli kõik öeldud, mida rahvas mõelnud on. Pöörda, midagi muud, seda pleenumi kõnet ei tohtinud ajalehest lugeda, seda oli vaja kuulata. Sest siis tuli Kuulajate praegu mul ei sobigi, keda siin peal lihtsalt see on nii hingetulev laul. Ja ometi ma üksikuid sõnu ütles. Me oleme kord juba laulnud täna siin seda laulu. See oli eestlase südamest kasvav mure, millest räägiti esmakordselt parteipleenumil. Rääkis inimene, kellel on eestlase veri, hiinlase veri on ka eestlase veri, rääkis inimene, kes tunneb muret valu oma rahva saatuse pärast. Nii nagu need praegu, kes lauluga kaasa õõtsuvad. Et tõstetakse üksteise kohale. Ja praegu elatakse kokku. Kuid ikkagi mõelgem, et kõik on küll välja öeldud. Nad on nüüd välja öeldud ka nii kõrgel foorumil meie jaoks. Kuid see, mis toimub siin, ei ole moskva, ärgem hellitagem, kallid armsad kaaseestlased ennast sellega, et need päevad, mis tänasele päevale järgnevad, et need on ilusad, helged niisugused päevad, kui siin palju on vaja võidelda on vaja seista enda eest. Ja kui ma lähen selle meloodiaga kaasas, ma tahaksin mõelda praegu. Kes on ränne, eestlane? Suveräänne eestlane on see, kes praegu seisab siin oma lippudega, oma tõega, oma usuga tulevikku. See on see mees, kes üksindon põldu raadanud ja midagi ei ole teha. Sarmaatia ei ole meile lähedane, me ei taha ool Kivitši koos oleme võime praegu täiest ühes kosub niiviisi hõisata, et tunda ühte, hoiame ja kokku mõtleme. Kuid siis läheme me igaüks oma töö juurde ja on ammustest aegadest tõde, et need inimesed, kes suudavad üksinda tegutseda, kellel on oma mõistus, tahe ja eesmärgid, need on tõelised suverääni taga, mitte. Kes ainult hulgi hulgi koos tahavad olla, aga nüüd on jõudnud toimetaja kohale. Ja kallis Riina, nüüd üks hetk on siiski, mul ei ole sulle lille kinkida täna, kuid see kingitus, mis ma teen, ta on sul mulle pallu kallim ja sul ei ole seda seepärast. Kas kuulaja võrkaski, täna läks eetrisse kümned tuhanded endas Päevakaja selle päevaga toimetajale, sest 10000, see on 30 aastat, mis varsti täis saab ja selles, et täna Eesti Raadio annab siin ülekanded mitmel programmile, on kasvanud uued noorte reporterite põlvkonnad. See on siiski tänu sellele, et kuuendal oktoobril 1958 läks eetrisse esimene päev Päevakaja jõudu jätkajatele. Aitäh, ja nüüd mina ka täna õhtul rinda rahvusvärvid ja kui alati on öeldud, et kõige kergem on ennast üksi tunda suures rahvahulgas siis sellises kõrvuti olemises on veel üks tunne. On võimalus tunda, et me oleme üks. Aga ometi tahaksin Öelda, et loodangi sellel lauluväljakul. Siin sellest kõrvuti olemisest sünnib see tunne, et kas me oskame hoida ühte ka siis, kui on vaja rohkem teha kui laulda. Ja nõnda, või siis juhtus kenasti, et laulutujuliselt ja pidumeeleolud taime ära tähistada ka oma 10000. Päevakaja. Ja kas need sobiks siia lõppu veel teade lugeda, et saadet lõpetada? Sobib ikka, sest ilm huvitab igas olukorras igat inimest. Siis olgu öeldud, et homseks lubatakse pilves selgimistega ilma jääd, kohati sajab hoovihma. Praegu hakkas natukene juba tibutama, eks ju. Puhub edela ja läänetuul kiirusega viis kuni 10 meetrit sekundis ja sooja tuleb öösel kaheksa kuni 13, homme päeval aga 15 kuni 19 kraadi. Ja nüüd jääb lauluväljak laulma ja meie peame saate lõpetama. Mul on Riina lõpetuseks ainult üks ettepanek, kui seekordne Päevakaja ei lõpeks mitte tavalise lõpukujundusega, lõpeks selle lauluga siit lauluväljakult, mida te kõik praegu eetrist kuulete. Ma loodan, et raadiomajas võetakse meid kuulda.