Margus Saare jutusaade Jutusaade. Raadiokuulajad on 2007. aasta esimene pühapäev ja selle aastat sissejuhatava nädala lõpus on jutusaatekülaliseks isehakanud telesaatejuht ja produtsent ja toimetaja, kuid paberite järgi ka telerežissöör. Anu Välba, tere hommikust. Tere hommikust. Oled ju isehakanud eksija? Ei ole, kus ma isehakanud olen, ma olin algul isehakanud, aga nüüd ma olen ikka kooliharidusega. Sa oled ju telerežissööri? Ma olen ostetud, kuidas? Diplomel? Täpselt, ma ei ole seda diplomid ja ma vaatan, ma ei ole kindel, et sina, režissöör ongi, ma arvan, siin kirjutan midagi, et audio, video, audioaudiovisuaalmingisugune, kunstide, mingi mingi, mingi selline. Ma arvan, seal telerežissöör ei ole, ma ei ole, ma ei, ma ei mäleta, millal ma viimati viimase režiitöö tegin, vaja kirjandus spetsiaalselt õppinud ei ole ja sellest on tuliselt kahju. Sest et see, mida meie õppisime, me olime esimesed, kes telerežiid siis Tallinn praeguses Tallinna Ülikoolis õppisid. Ja, ja siis see kõik oli selline esimesele, noh ikka, mida sa õpetad natuke siit ja natuke sealt. Esimene midagi nagu saime, niipalju kui igaüks ise suutis ennast mingisuguste teletiimide juurde sisse süüa, siis nii palju saimas õitsele. No minul on veel aru saanud Tartu Ülikoolis väga palju televisiooni ajakirjandust. Aga näiteks kokku panema need kaks ja ma arvan, et saaks suurepärase asja kokku, kusjuures tartus tõesti võiks nagu kellele ka rohkem tähelepanu pöörata, sellesama stuudio, kus oleks nüüd väga suurepäraseid saateid, saaks teha oma praktikabaas, oleks täiesti olemas, aga ajakirjandus, tõsi, tuleb õppija ikka valguses, et sa neid vigu ei läheks eetrisse tegema, mida kõik teised juba koolis ära näevad. No tegelikult on telejaamad olnud nüüd pühadejärgses pohmellis ja sarisaated on teinud eetris pikema pausi. Sinulgi oli paarinädalane puhkus, kuidas sa selle puhkuse veetsid? Puhates ma tõesti puhkasin, ma tegin seda siin ja sealhulgas oli ka natukene tööd, mida ma väga tahtsin teha. Aga üldiselt minu hea kolleeg Marko sõitis ära Indiasse Goasse ja seal on, ma arvan, tõsine puhkus tal küll, kus on pluss 34 kraadi ja lehmad käivad tänavatel vabalt ja saab süüa ainult tervislikku toitu. Aga minul on külm ja mitte tervislik ja väga tore oli. Seest. Ega see ei ole see, et sina elad oma puhkuste Marco puhkuse, aga läheb natukene veel. Olen natukene soojem küll sees aga kodu tanumal käisid, käisin. Käisin tahaksingi siinkohal tervitada kõiki tori inimesi, Doris oli väga meeldiv, väga rahulik, tead, aeg läheb teistmoodi, seal sa said, on väga vähe autosid läbi, mitte ei ole nii pidev müra aknal, nagu mul siin Tallinnas on. Käisime emaga väga toredal metsaringil, meil on tore jooksuring. Meil on, meil oli väga tore ja rahulik, jaga armastusel kodus olla, tegid kõiki koduasju, mida sammu pole teinud ja nägin inimesi võib-olla näinud ja hakkad ära unustama, kes nad õigupoolest on ja et see väga tervistav käia kodu kodumaal ja koduradadel vanematele ümardada. Ei, ma ei tahaks nii-öelda maise, ümmardasin ka neid, aga paratamatult kujunes nii välja, et ma ei olnud nii kiire, kui nemad. No see, mida sa puhkuse ajal tööd tegid, oli tegelikult siis osalemine osalemine Eesti eurolaulusaadete ettevalmistamiseks. Täpselt nii, me valmistame seda väga suure hoolega ette, vaatamata sellele, et Eesti eurolaul valitakse kolmandal veebruaril, sinna pole enam jäänud kuud aegagi, aga õige pea nüüd me salvestame need laulud esimest korda, et 27. jaanuaril tuua siis kõikide kuulata vaata et, et need lood, mis me siis tellisime, need 10 lugu. Sina oled aastaid Eesti eurolauluasjanduses olnud nii-öelda naine kulistides mitte ei kumbki mees prožektorite valgel, eks ju, mis ülesandeid see selle Marko Reikopi ja Juhan pahade vahel täidab? Ma tegelikult olin eurolaulu. Kui Jüri Pihel kutsus mind ja ma olin kaks aastat saatejuht ja siis ma taandusin toimetajaks ja tõesti, toimetaja on see inimene, kes on nagu kaadri taga, kes ei ole kõige olulisem, aga kelle vahel on väga palju abi. See aitab, mõtled saatejuhtidega koos läbi, kuidas see saade võiks olla, sa mõtled välja vaheklipp, sa aitad sisuliselt siis nii palju vähegi kui saab teid sellist asjaajamise tööd ja natukene ka sisulist tööd. Ja see aasta on ka niimoodi, et kuna kõik laulud on tellitud kas sina oled ka selles süüdi, et nad on tellitud, me üheskoos kõike seda otsustasime, et seal tiimis on väga palju teisi inimesi, mitte mina ainult ja, ja kõik koos, ühesõnaga otsustasime, et miks mitte see aasta sedaviisi proovida ja ma arvan, et see, see tuleb üks üle aastate üks intrigeerivaid eurolaule. Nii et see risk õigustas 10 autorimeeskondadele. Kus me saame seda hetkel öelda, aga, aga nagu minu meelest olles neid laule juba korra kuulnud ja nende inimestega autorite artistidega juba kohtunud mõned korrad, siis ma tahaks öelda, et ma arvan, et sellest kõigest Kui palju tuli teile proteste, miks mina ringist välja jäin? Ajakirjanduse vahel küllap said kõik seda lugeda, ma, ega ma ei ole kõikide protestidega kursis, ma arvan, Juhan Paadam on meid hoidnud selle eest, et me ei ole kõikide nende testidega kursis, aga eks inimesed protestivad alati, ükskõik kuidas sa teed. Ja kuna nii. Ma pole tegelikult päris tükk aega tehtud, esimesel aastal vist olid kõik laulud, kus olid ka tellitud, onju, aga siis oli üks artist. Siis ma, ma arvan, et inimesed võib-olla veel ei protiste tuba on äraootaval seisukohal ja ütlevad pärast eurolaulud, nii halb, kui see aasta pole kunagi olnud. Eks seda saab näha. Nagu ikka, nagu igal aastal on enne eurolaulu valikut ootused väga kõrged. Ootused naeratavasti, kerged. Nonii. Kas sa oled ju kunagi Eestis ka Eurovisiooni korraldada aidanud? Ja mul on suur rõõm selle üle, et mind vatitiimi ja ma olin tegelikult kunstilise juhi, Renee Vilbre assistent. Kas sa tõesti tahad, et eurovisioon tuleksid Eestisse tagasi nii nagu lihastaga? Muidugi tahaks, see on jube kihvt, tegelikult see kogemus, kuidas me siis tegime, mis võimalused sul siis on ühel hetkel sul on tõesti raha teha mingisuguseid asju. Et kui praegu on lihtsalt nagu toredad ideed, mida ta pressib oma 1000 krooni sisse ja ikka teie ära paludes kõiki võimalikke sõpru ja kolleege, kes sind aitaksid siis, siis siis on, on olemas raha, on tehnikat, on aega ja mis meie puhul oli väga tore, oli ka idee, mille teostada, René Vilbre mõtleb väga konkreetse idee välja moodne muinasjutt, minu meelest oli tal see idee välja mõeldud juba 10 päeva pärast seda, kui Eesti eurovisiooni võitis, et kõik tegelikult hakkas juba selle, selle idee teostumise nimel tööle ja missugused meeskonnad siin olid, missugune tehnika siin oli selline? Ma väga tahaks, sest nüüd ma vaataks ja suruks ennast rohkem nagu kogu selle protsessi sisse, kui siis sest et mina siis olin tegelikult ju klippide vaheklippide tegemise juures ja aitasin neid teha. Ja see kogemusi kustu mu hingest nivea. See oli huvitav töö ja see oli väga lahe, väga lahedate näitlejatega tööd teha, väga palju tööd teha, see oli jube väsimus oli, ma mäletan, et seal mingi tüdimus mingil hetkel tuli peale. Aga, aga see oli, see oli, see oli tore ja neid ei tulnudki ja päris halvasti jälle. Oleks see nii, tõepoolest, keegi ei ole väga suurt üle trumbata, vähemalt, mis vaheklippe kuulutab, eks ju. Nii räägitakse, ma tahaks uskuda minu meelest meil tuli nii hästi välja testi kas sind intrigeerib rohkem olla siis seal suurtes meeskondades ja kaadri taga või, või, või tahaksid selle kaadris. See on naljakas, et järjest enam tegelikult mulle meeldib olla kaadri taga vanusega arvad, jah. Ma olen 32, eks, eks see kukub niimoodi võib-olla välja, aga, aga see on kummaline, et samas mul on olnud selliseid hooaegu teles, kus ma olen ainult assistent olnud või, või nagu sellist loomingulist väljundit just nagu polegi olnud, et ma ei ole ka mingi toimetaja olnud, siis see on natuke painav siis see, seda tööd ma nagu ainult teha ei sooviks olla, olles mingisugune assistent või siis mingi lihtsamat sorti produtsent, aga aga sihuke toimetamise töö mulle meeldib väga. Ja tegelikult mulle meeldib just nimelt selline toimetamise tööks ma saan toimetada nagu iseennast ja samas mitte kaadris olla. Ma tegin sel sügisel saadet, et kui me käisime ersuga Saaremaal kus ma ise olin kaadritagune saatejuht, tegi mingisuguse väikese filmikese mingi 20 minutilise sinna suure kontserdid, etta, jälgisime, kuidas ERSO siis Saaremaale sõitis ja mis seal kõik tee peal juhtus ja millega nad bussis tegelesid ja kuidas merereis möödus ja kuidas nad harjusid selle spordisaaliga. Ja see oli üks, üks ägedamaid kogemusi, mis mul sel hooajal olnud on, see on, mulle meeldib kaadri taga olla, mulle meeldib niimoodi teha tööd, et et ma, et ma saan kätte selle asja, mis ma tahan, et otse-eetri puhul on seal tihtipeale nii, et see on hea õnn, et kas, kas see intervjueeritav räägib täpselt seda, mis sa tahad või ei räägi täpselt seda, mis sa tahad siis video saadeti, eelis on lihtsalt see, et kõik see õhk, kõik see soojendusi nii-öelda on välja lõigatud ja seal on jäänud ainult see, mis, mis tundub, et sel hetkel on oluline või mille sees on mingisugune iva ja seetõttu mul on, mul on väga hea meel sellist toimetamise tööd teha ka saatejuhtidele, keda, keda usaldan näiteks minu hea kolleeg Marko Reikop on üks saatus, keda ma nagu usaldan, keda mulle siiralt meeldiks lisaks selle, et mulle veel koos saadet juhtida, keda mulle väga meeldiks toimetada. Et kes on kes on hea, kes on tark kes saab aru, mis ta teeb, kes oskab analüüsida ja kes ei karda otse-eetrit ja, ja kes on selline. Aga loominguline, improvisatsioonivõimeline. Toimetajad kuulda häält. Vot seesama sinu kolleeg Marko Reikopiga imestab, et sina oled kursis kõigi Eesti raadiosaadet televisioonisaadetega, mis Eestis eetrisse jõuavad. Miks sa vaatad ja kuulad kõiki saateid? Ma ei tea, kas ta imestab jah seda, sest ta ise vaatab võimalikult vähe televiisorit, aga mitte seepärast, et asi huvitaks, aga ta lihtsalt hoiab ennast ja see on, ma arvan, et on ka üks väga õige lähenemine, aga mina arvan, et televisioon on minu hobi, on minu töö, minu hobi, et ma olen see õnnelik inimene, kes saab öelda, et jah, need kaks on, on üks. Et ma püüan ennast küll sellest telest ja raadiost natuke eemale tõmmata. Et mu silmapiir sellega ei niuke, kastikujuliseks ei muutuks. Aga tõesti huvitav, mis, mis minu kolleegid teavad, mind tõesti huvitab, kuidas telesaateid tehakse, vahel ma vaatan saadet, mis mind üldse ei huvita, aga ma vaatan seda, kuidas kolleegid on seda teinud, ma vaatan seda, millest nad räägivad. Ja tihtipeale, muide see tuleb nagu teise ringiga sulle kasuks. Et sa tead, mis on tehtud metsa, et seal nagu orienteerunud jube hästi nagu nagu selles materjalis ohmu sisalduma, nii hästi orienteeruda, aga mulle meeldib kursis olla sellega, mulle meeldib, et ma tean, keda on intervjueeritud, mida on küsitud, kes kellega on rääkinud. Ja, ja see, nagu ma ei tea, ma tunnen ennast nagu enesekindlamalt, tunnen, et ma tean, mis mu ümber toimub, et seleta, mulle meeldib. Jah, aga ma võiks lehti näiteks tähelepanelikumad lugejad, lehed tihtipeale ma sunnin ennast nagu lugema viki artikkel, et pihtima nagu jätan, tunduvad kerge südamega lugemata kui televiisori vaatamata, ma arvan, et see võib-olla isegi maania Missugust saadet sa imetled ja ütleme, heas mõttes kadedad? See võib olla ka väljaspool Eesti televisiooni. Tead sa magisti, imetlen ja kadestan tegijaid rohkem kui saateid, Ühed, saated õnnestuvad, teised ei õnnestu, aga, aga mulle meeldivad saatejuhid. Mulle meeldivad need tegijad. Kes on targad inimesed, kes teavad, mida nad räägivad, kes ei ole neid sõnu pähe õppinud või kuskilt küsimusi koppinud mingisugustest, teistest ajakirjadest lehtedest, kes, kes nagu kes, nagu kes nagu kuulavad mida, mida intervjueeritav räägib neile, kes, kellel on ise midagi öelda ja kes ei ole saatejuhid, vaid on ka ajakirjanikud või, või see kaks on nagu ühes mina olen ainult saatejuht, kahjuks. Pühabilin saada millekski rohkemaks. Oled sa kompromissitu nagu ETV lane või alati ETVst väljas? Ma armastan küll, ETV, ma tõesti armastan ja ma arvan, et seda põhjusega. Ühest küljest mul on hea meel, et ma olen seal olnud, teisest küljest mulle tõesti tundub, et Eesti televisioon praeguses telemaastikul stab kõige ausamad programmi teeb programmi just nagu kõigile, kõik äärealad on kaetud ja samas ka sellist, et sellist programmi, mis, mis võiks nagu kõike huvitada, et nad, ta ei tee ainult sellist televisiooni vanadele inimestele või lastele. Seal on igasuguseid asju ja ma saan aru, et see hakkab häirima juba kõrvalkanaleid. Et meil ka hästi läheb, et ma, ma usun ETV-s, ma usun muide nendesse inimestesse, kes ETVs töötavad, et minu meelest see on supertiim muidugi saab alati paremini ja küllap meie meeskonda tuleb veel ka huvitavaid tegelasi, aga, aga ei tee. Ma armastan teda hetkel jah. No aga kui TV3 tuleks, kutsuksin nende ikka veel puuduva programmijuhi ametikohale. Lühidalt, mul ei ole kuule kapatsiteeti olla programmi juht, mul ei ole, neile ma kahtlustan midagi pakkuda, kahjuks ma olen ETV-s leping väga laheda saate peale, mille nimi on paar. Nii et, et see ei ole üldse mõtet tulla pakkuma pakkuma ikka tulla ikka läbi rääkida vaibaga. Alguses juba natuke puudutasime seda, kus see Tallinna Ülikoolis, seda, mis meedias nüüd ei kõla, ütleme audiovisuaalmeedia ikkagi sööl õppima mineku lihtsalt nagu möödapanek või, või hädaabinõuetele üldse ligidale pääseda. Tead, see oli vajalik selles osas, et ma läksingi sinna telesse ju enne seda, kui ma olin läinud õppima Teletma, olin hotellimajanduse, siis otsustasin ühel päeval, et ei, ikka tahaks televisiooni, selle hotellimajandus ja ma olen hotellitööd, ütleme eriti. Ma olen diplomeeritud hotellitöö organisaator. Ma ei tea, mida tähendab Sa võiksid hotelli seal. Ma tean retseptsioonist. Seda küll ja ma isegi töötasin mõned ajad ja see oli? Ei, ei, ma töötasin Pärnus hotellis Strand. Sõitsin kuskil veel püha, sa ei mäletagi kuskil nagu töötasime. Väiksemates hotellides, tõsi küll. Jaa, ja siis ma läksin telesse ja ma sattusin rahel selge ja Tiina Kimmeli ja Ulvi Piheli ja nende seltskonda ja ma mäletan seda, et et ma nagu tegin mingeid asju, otsisin põhised telemajja minna kogu olla ja vaadata, mida nad seal teevad ja ja siis, aga kõik see kuidagi tundus niimoodi, et ma nagu noh, saad aru, ma olin selline tüütu putukas, kes kes oli ja kellega nagu midagi peale hakata lahti nagu ka ei saanud. Ja siis ma mõtlesin, et ei, et ma pean ikka kuidagi kuidagi ennast tegelikuks asjalikuks saama ja siis ma läksin kooli ja ma mäletan mulle mingisugust soovituskirja vajame, helistan Tiina Kimmel, Tiina Tiinat. Palun kirjutage kolen telet varem teinud ka. Tiina siis jumal tänatud selleks piima. Ja siis ma sain aru, et see on ainuõige tee ja ja, ja mul on väga hea meel, et ma sisse sain, see oli jube jube raske, ma ei ole nii raskeid sisseastumiseksameid vanureid teinudki, kui, kui seal vennas olid. Põlekspedasega lapsest. Aga see ei olnud siis niimoodi, et sa lapsena vaatasid telekat. Ta ütles, et sa lähed sinna tööle. Nii näitlejaks tahtsin ikka saada, köitavad näitlejaks saada. Ja siis aga, aga mina ei tea, mul tuli mingisugune hirm peale, ma käisin küll Tori koolis teadnud mingit, me tegime oma teatrit seal ja läks hästi vabariiklik ülevaatustel, Me saime diplomeid ja ja siis ma läksin rein lause juurde Pärnu pioneeride majja ja ma tegin seal teatrit ja kõik oli väga lahe ja mingil hetkel Ma enam ei julenud minna, ma ei oska öelda, tekkis mingi selline hetk, et ma ei julenud, et ma ei taha enam, ma ei taha enam, mul läks kõik tekstid peast ära, mis ma, mis ma pidin rääkima näiteks meil olid Toris, ma mäletan endale vabaduse ausamba avamine, ma arvan, maniliks üheksandas klassis, mingi see oli ikka niisugune suur tüdruk, juba. Pidin mingi pika isamaalisi luuletusi lugema, ma olin kõik selle pähe õppinud. Õhtul käisin seal kõik vanad mehed tõrvikutega kõrval, siis ma lähen sinna ette. Ühtegi sõna meelde ja siis ma vaatasin niimoodi kaua ja pingsalt pimedusse, ütlesin kodumaa, ma armastan sind. Ja tulin ära. Nii valis minu tavalisest luulest ja mõtlesin, et kes me oleme tahtnud lavale minna ja ma ei läinud kuni pedani, kus pidi jälle hakkama etüüdi nägema. Aga seal kooliteatris, mis, mis etendusi? Zapata krokodill ja sa pead krokodilli, me tegime kurja kuningatütre pealt, ma juba tulin ära, ma ei mäleta, kas midagi veel seal tegime, vist esimesel aastal ei teinud üldse mingi näitaja mängida, tegime neid etüüd, et oleme porgandipõllul ja ja teeme seal seda teist ja kolmandat ja väga kihvt oli Rein lausega koos oleme olnud aeg. Aga meil oli niuke hitt olis avada krokodilli Me käisime mööda vabariiki, andsime etendusi siin ja seal ja mul on meeles ainult sellest see rida. Ütle neile, ärge tulge ja nad silmapilk on siin selline rida on mul ainult pea asemel sellest, see oli muide värsivormis näitemäng ja see oli väga keeruka lavastusega meil mul oli meil saba, kaotasin vahepeal ära, see oli kõik igasugune õmblejad, mõtlesin, et aga tehniliselt keeruka kunstini välja. Aga ometi ma olen kuulnud seda, et et oli ta koolis nagu Petka või kaklesid ka või see oli varem vä? Ma olen back, kuidas nad helistasid mulle, et ma olen mina kuulnud seda tappa andnud inimestele. Tõesti artiklis mustvalgel lugesid, ajakirjanik kirjutas selle kohta, ma ei ole väga palju tapaelned, ma olen ühe korra küll oma sõbranna sõrmed ukse vahele pannud, kuna ta tegime imeilusa roosa pluusi peale krohvi. Krohvisin käe niimodi. Valgeks siis panin käejälje selja peale, see oli minu imeilus roosa pluus ja siis ma olin nii vihane, ma tõesti panin sõrmed ukse vahele veel. Mida ma siiralt kahetsen. Ja ma olen ükskord püstoliga lasknud sõbrannale silma, aga selline lapse peast, kes see oli õnnetu? Plastmasspüstoli vene ajal poes müüdi miljoneid kummiotstega nooled ja valasin talle silma. Ma ei mäleta, miks ma tegin selle kogemata, jah, aga see on väga nõme. Lugasest suured õnnetused juhtunud õnneks nii halvasti ei läinud. Aga tappa, kas mul on kakelnud, küllap olendiks kakelnud, vot ma siinkohal ma ei tahaks. Segadushoos oled sa seda öelnud, et emal oli kuuegi vits käepärast. Teadsin, mille pärast ta mulle vitsa andis, kas siis sellepärast sa arvad, et ma ma koolis kaklesin inimestega, kui ma kaklesin, ma arvan, ma kaklesime, maalin, lihtsalt kange, ma lihtsalt ütlesin talle vastu ja ma tegin seda, mis ma tahtsin ja ma ma nagu Martin siin koolist tundidest välja, kui mulle ei meeldinud. Ja vot selle eest ma sain tõesti kitsa nime. Konkreetselt sõitke, ma ei viitsi, ma mäletan, ma ikka mäletan, et ma olen ikka ma ikka Ma olen ikka saanud vitsa ja ja minu arust ma sain viimati isegi, kas ma kolmandas klassis isegi neljandas klassis kehalise tundi minema, need lühikesed püksid, need rohelised, valge triibuga, jumala vitsatriibud olid jalgade peal ja ma olin tõelisest tõeliselt olin hirmul, julenud sinna tundi minna, aga ma ei mäleta, kindel. Ema muidugi mõtleb, et ikka vist võib-olla läks üleliia, aga ma arvan, et see on väga õige, sest ma arvan, minusuguse inimesega teisiti olekski saanud teha, käituda sest et ega hoidusse muidugi aitas ikka selles mõttes, et ega ma olin ikka jube inimene, selles mõttes ma arvan, et ma olin ikkagi tüütu laps, kes, kes tegi, mis tahtis ja ja oli selline. Ma arvan, et ma olin üsna agressiivne, kuna meile on vähemalt, et ma ei, ma ei olnud mingi selline, kes ei saanud, mis või kes, kes ei oleks tähelepanu sellele pööranud, kui ta ei saanud asja, mida ta tahtis ja kuna ma olen ainukene laps peres, siis paratamatult mu ema-isa mind rohkem hoidsid. Aga, aga mul on hea meel, et nad nagu neil oli südantkorrale kutsuda. Et ma olen, ma olen rõõmus, ma, mul ei ole lapsepõlvest mäletada hirmsaid hetki mu lapsepõlve, helge ja tore ja küsinud, mõned vitsasaamise juurde käisid no mis siis, ma sain asjadest, mida ma siiamaani isegi mõningaid mäletan, nii et ma ei, ma ei arva, et need valesti oleks saanud. Anu Välba teeme nüüd jutus väikese pausi kaasa, võtsid paar plaati kaasa, ma ei tea, palju me jõuame selle jutuvaheline mängida ka. Esimene peaks toosse. Ja ma tahaksin tursi kohta öelda, et head raadiokuulajad ansambli Doors kuuleb viimasel ajal liiga vähe eetris ja söötu teda aeg-ajalt hea ja tore kuulata ja Jim Morrisoni loomingusse tegelikult oleks ka targem rohkem süüvida, sellepärast et ma arvan, et tema sõnum peale 30 viit aastat tegelikult tema sõnum aktuaalsus ei ole vähenenud. See, millest siin laulab. Et mõelge oma peaga, ärge uskuge seda, mida teile räägitakse, vaid katsetage, proovige ise järele ja tehke omad järeldused. Kõike mõelge oma peaga, ma arvan, on see, aga noh, see laul on üks nende lõbusam vast lõbusam mõtest lauludest. Kell on 10 32 minutit parandusse viia, nii et ütlesin, et see on üks lõbusamaid torsi laule. Ma eksisin, see lõbusamaid, vaid see nii depressiivne nagu kõik teisenenud. Esimene looming, see kahtlemata. Aga inimesed on imelikud sellega, sa oled nõus. Aga ma arvan, et tore, muidu olekski igav, inimesed peavadki natuke imelikud olema. Kuule, ütle selle kooli juurest veel seda, et mis su koolis zooloogia, Hineli. Siinne zooloogia, zooloogia, zooloogia, ma arvan, et see ei olnud halb hinne, sellepärast see oli võimalik pähe volinduseks ja ma olen hea, see asjade pähe õppija, nii et mul oli isegi füüsikaviis, sest kõik need paragrahvid lihtsalt pähe. Ja siis ma neid kahjuks enam teadmisel tahtsingi seal õppimise kohta öelda, et mina olen seda õppija olnud, et ma õppisin asjad pähe. Ja siis neid hiljem nagu ei mäleta, et ma suudan nagu mingil hetkel niimoodi kokku võtta, et pärast nagu ma ei, mulle isegi ei meenu, et niisugust asja oleks õppinud jube. Niimoodi taine. Nagu kui sul oli Soloogia päris kõrged hinded, neljad-viied, normaalnägiline, miks emasel koeral on suure mehe nimi? See on sellepärast, see on ju põrutuste jutt, käib valuutast, kelle tõug on jaapani hinn. Ja, ja sellest kogu lugu alguse. Ja loo teine ots viib välja Jaapanisse, kus on meie suur vägilane Baruto ehk siis Marta vist nagu Kaido Höövelson, kuidas ta Jaapanis häälena tuleb. Ja meie väike jaapani hinn on saanud oma nime tänu suurele Eesti vägilasele ja selle suure eesti vägilase Kaido Höövelsoni auks ja kuna tegelikult jaapani Hinnid on selline tõug, mis on just nagu sümbol jaapani vägilasest, Jaapani vastupidavusest, et tal on sellised suured karvad siin kõrvade poole siin õlgede juures ees. Hästi kitsad puusad. Tõesti sõda, sõdalase kuju moodustub, et ülevalt ja alt n väga peenikene, lihtsalt kilo või midagi, nii, muidugi kolm kilo. Aga lisaks, tal on väga kiired liigutused ja ta kaitseb oma peremeest või on nagu suure hingeline, ta ei ole mingisugune selline sõber, aga ta on suure hingega nagu kirjutavad selle tõupõhise loomustajad. Ja, ja see kõik ja muidugi on veel see, et sa ei saa tema hinge kunagi vaadates ta silmad kõõrdi. Otsa nagu võimalik vaadata, ei ole tema pilku sealt tabada. Ja ja sellepärast panimegi talle nimeks Baruto, tegelikult see ei ole minu väljamõeldis, ei ole päris minu idee. Aga minu kolleegide idee aga, aga mul on. Mul on väga hea meel, sest minu meelest põrutas huntidele ideaalselt just nimelt Barruutod olete täheldanud, on mittu parto nagu Kaido Höövelson Jaapanisse, sest meie koer on Eestis ja siin uude täheldatakse ja ja ma lugesin ka päevalehest, et ka Kaido Höövelson teab, et tema oli meil väike koerake, on Eestimaal olemas, mille peale ta oli murenenud, ütles temalt küll ei ole lubagi, aga no las ta siis olla. Kaido Höövelson ise seda lubanud, millele mul on hea meel kunagi kohtus meie, kusjuures me üritame seda juba väga pikemat aega. Kaido Höövelson, meie baarisaatesse tuleks, aga kuna ta ei tulnud nüüd jõulude ajal koju, jaga Maire Aunaste, milline kolleeg käis tal Jaapanis külas siis meil on lootust peale pöidlaid, et äkki ta kevadeks ikka tuleb Eestisse. Kuule, üks küsimus veel ajaloost rohkem küll teleajaloost, et tipp ja täpp, see originaal, mitte seal sinu osalusel siin kreisiraadiost, eks ole vaid lastesaatest. Kas tüdruk oli tip või tüdruk, olite tüdrukud? Ja poiss oli tip, kas Poloni. Vaat ei olnud, ei olnud jah, sest ma kunagi sain näitlejatega kokku, eespool öeldi, et kuidas siis kuidas sa siis aru, et tüdruk ikka kepp, aga poiss. Ei saanud, kusjuures. Me ei, me täpselt selle sama probleemi küüsis, vaevlesid kreisiraadiot, tegime, et kumb siis on tüdruk, et kumb on Hannes ja kumb on Peeter. Ja siis me mõtlesime selle ikka välja, ma, ma, aga järelikult ma mäletan seda valesti. Igatahes, mina mäletan seda, et mulle vastati, tüdruk oli hippoisse täpp. Barbi Pilvre telehooaja alguses veerandit lahutage tippe, täppi andke Reikopile Välbale kummalegi oma saated. Soovituses on muidugi vastuolusse ka Tipi ja Täpi kunagi ei lahutatud, ei lahutatud, milles peitub geeniõnne saladuses? Arvatavasti. Arvamusi on igasuguseid olnud, noh, kes teab, et ega, ega see ei tähenda, et me nüüd televisiooni koos Markoga tegime nüüd paar, et me eluks ajaks jäämegi koos saateid tegema, aga aga hetkel ma arvan, et tundus väga õige, aga väga ratsionaalne lahendused. Ja teiseks on saade eetris, saateprofiil on kõvasti televisioonist erinev ja ja kumbki meist Markoga ei sega teineteist nagu saates või võtta kellelegi intervjuusid Ärawei trügi vahele või et jah, et igaüks saab olla see, kes ta, kes ta on selles saates ja. Meil hetkel tundus, et kui me ühendame jõud veel mõneks ajaks, siis tulemus on parem siis miks mitte, sest ka Marko teeb eraldi projekte. Ega mina teen eraldi projekt, et ega see ei takista meil nagu eraldi töötamast, aga aga ma usun, et CD, mille me nüüd oleme paari puhul kokku saanud. Tegelikult. Ta on väga tore. Meil on Marko Colemegi ainukesest televisiooni, mis tähendab uued inimesed on tulnud. Nad on noored, nad on lahedad tegijad. Minu vägagi väga kihvt seltskond on. Et praegu on, tulen tegema ka. Kas saade soolo võiks tulla siis kunagi vä? Muidugi, miks mitte? Loomulikult ma arvan, et, et võib-olla see on kõigest mõne aja pärast, me oleme soolased, võib-olla siis mina olen see toimetaja, saadetakse nagu kaadri taga. Ja Marko teeb võib-olla oma pikki jutusaateid. Ma usun, et Barbi Pilvre jõuab selle päeva kindlasti ära näha. Kahjuks on sul olnud läbi elu peaaegu ainult üks kaassaatejuht, eksju Marko Reikop, aga härrased Markot väga kiinagi, aga mida kujutab endast telepartnerlus ja ja mida tähendab hea kassadest? See on tegelikult väga oluline küsimus, ma arvan, teles ja eriti otse-eetri puhul, sellepärast et vaat see gaas, partnerlus või see kaassaatejuht tähendab seda, et me oleme ühe asja eest ekraani väljas, mitte ei konkureeri, et kes küsib järgmise küsimuse, kes küsib parema küsimuse ja kes, mis intervjuu teeb? Et see on, see ei ole partnerlus, aga, aga selliseid asju kohtab ka aeg-ajalt teleekraanil. Et see tähendab üksteise üksteisele ruumi andmist ja tähendab üksteise aitamist, aga üksteisega ausad kritiseerimist ja kindlasti mitte konkureerimist üksteisega konkureerimist, mis, mis toob meeskonda sellise, sellise õhkkonna, kus, kus koostööd enam pole võimalik teha. Et kui sa tahad, kui nagu sihukesele trumpamiseks läheb, siis tõenäoliselt on aeg teha eraldi saateid. Aga meil, Markoga õnneks sellist sellist suhet ei ole. Et meil, meil on see partnerlus kõige-kõige paremas mõttes. Ja, ja see on, ma arvan, et see on nagu see on isegi arendav selles mõttes, et et me nagu ei. Me üsna palju analüüsime seda, seda, mis me teeme, me, mis on väga hästi aru, kus me oleme, me saame aru, kus on kus, mis on see, mis on see areng veel, mis käia tuleb, et, et meie arvasid, et me kõige paremad oleme, pidimegi, lahedamaid, intervjuusid, et me eksime sageli ja ja eksida võiks vähem ja võiks palju kindlamalt palju ägedamalt saateid teha ja ja seetõttu võib-olla ongi hea mingisuguseid selliseid äraminekud, nagu Marko läheb praegu kohaselt, sa võtad täiesti otsad välja, sa lähed täiesti eemale, tuleb värske ja puhanuna tagasi. Magab, aga võib-olla ei ole kohal on see, nagu mina olen, siiani muutun teiste saatetiimidega kokku. Ma, mul on aega asjade üle mõelda, mul on aega tagantjärgi lugeda läbi raamatuid, mida ma pole tükk aega lugenud või mille lugemist ma edasi lükanud, õigemini ja, ja ma ei arva, et see oleks, see oleks kehvem, et ma arvan, need mõlemad on, on nagu toredad. Liiga kokku kassas ise. Mask Marko on küll mu sõber ja me suhtleme temaga ikka väga palju, aga aga see ei sega või kuidagi seal hetkel küll nagu väga kasuks tulnud, et et ma nagu ma usaldan teda 110 protsenti, see on tõesti tore. Ja mul on väga hea meel, et ma olen Markoga kokku sattunud. See on see liiga kokku ei kasva, selles mõttes võib-olla ongi hea, vaat kui sa sellise telepartnerid nii pidevalt selle partnerluse juures nagu meie praegu Markoga teeme, on aeg-ajalt väga hea, et sa teed nagu kellegi teisega mingisuguseid muid asju ka vahele. Et sa saad nagu aru, kus sa ise oled ja mis, mis asi see tegelikult praegu teed ja telesiis muutub kõik niivõrd kiiresti, tulin otsesaadet tegemast ära ja ja nüüd me teeme ju saadet, et kus on ka videolõigud ja tuleb võttel käia kõik nii ja oma. Ma vaatan seda, et kui kiiresti on, on kõik muutunud, et kui otsesaadet ees, kui eemale sa võid nagu sellisest tegelikust teletegemisest jääda, et sa teed oma otsesaate ära ja, ja hakkad järgmisi teemasid välja mõtlema. Salvesta midagi salvestamine on teles üsna keeruline ja üsna tehnoloogia on edasi läinud täpselt nii. Ja et sellel sellega tuleb püsida, püsida reedel. Seesamaaegsuse televisioon viis viis aastat saateid hommikuti, eks ju, et ja vaatajaid on potentsiaalselt vähem, sa lihtsalt ei ole, sul ei olegi võimalik kasvatada sina 100000 200000 vaatajat, uskusin seda kogu aeg, et mul on võimalik hunnikus harjumusi muuta. Et see läks otse-eetrisse otse õhku, eks ju. Ja vaatajatele vaid mälestusi, mulje. Et sind võiks intrigeerida pigem sellised saated, intervjuud, alane kooli sünnipäeva, intervjuu, Ita Ever iga ajaloo jaoks inimesed räägivad ühest samast saatest veel nädalaid ja nädalaid. Et võta end kokku ja, ja tee midagi niisugust ajaloo jaoks, mitte hetke jaoks. Televisioon on paratamatult üsna pealiskaudne üsna hetke jaoks, et neid hetki, mil sa saad midagi üldse ajaloo jaoks teha ei tule, ongi nagu üks üsna valitud hetkedel sa tõid intervjuu Ita Everi ka, mida me olime tükk aega ette valmistanud ja mul on hea meel, et Ita Ever üldse nõus, ehkki ma, ja kui sellest konkreetsest asjast rääkida, aga ega iga asi teles ei peagi minema mujale jaoks. Et selleks kirjutatakse raamat, mida sa saad kätte võtta ikka ja jälle loed ja ja saad mõelda selle üle, aga telefon tore, kui saab teha selliseid, selliseid suuri, natuke ajatuid asju. Sest et kui sa oled viis aastat teinud väga ajakajalist saadet ja sealt on läbi jooksnud, ma ei tea, üle 1000 inimese, siis muidugi sa ei mäleta neist midagi, mitte keegi ei mäleta ja ei tea, mis juhtunud on kõnelenud, aga aga sellel päeval sellel hetkel oli sellel väärtus, siis oli neil midagi öelda, siis, siis oli, siis oli see elus aktuaalne ja, ja selle selle heaks Me ju töötasime, eks. Et. Ma arvan, et ma ei ole ka veel väga valmis tegema väga suuri ajaloolisi ja paikapanevaid suur intervjuusid, et et ma usun, et ma jõuan oma elus neid veel teha ja ida Everiga lihtsalt lihtsalt läks väga hästi, sest et Ta tutvustas minuga rääkida ja mul oli Saudele kuulata Kas sa oled lubanud endale sellist luksust mitte intervjueerida inimesi, kes sulle isiklikult vastumeelsed, et tõpraid sina oma saatesse ei kutsunud? Aga see, kuidas need sõnad paned on muidugi väga karm madi saadetis endale. Ma teen saadet oma vaatajatele, aga loomulikult läheb iseenda. Ma ei saa iseendale valetada. Et me alati kaalume läbi väga hoolega neid külalisi, kes meile tulevad ja see, mida me nende käest küsima hakkame. Meie elu võib pöörata ta siia ja sinnapoole ja ma ei saa väita. Ta et ma kedagi konkreetset nime nüüd saatesse ei kutsu. Jah, mul on omad nimed, keda ma hea meelega ei taha, intervjueerib ja mõtlen, minul ei ole nende käest lihtsalt midagi küsida, et. Ei ma teen ettepaneku mitte seda inimest kutsuda või käsitleda probleemi natuke teise nurga alt ja kutsuda mingisugune teine inimene. Et saad aru, eks ju, ajakirjanikuna kindlasti intrigeeriv, eks ju, ja ja vaatajaid ka peibutab ja vaatajanumbrid kasvavad ja aga et noh, mingil hetkel sa pead ju nagu ise ka positsiooni võtma või? Pead siis ju. Mõnes mõttes sellises selles pehmes meelelahutusinformatsiooni informatsioonilisest saates, nagu teie saade näiteks paar on, või terevisioon. Et sa nagu annad oma, ma ei taha öelda, et heakskiidu, aga siiski nagu avaldades sümpaatiat sellega, et ta su saates on või ei ole vä. No loomulikult, kui ta meie saatesse on kutsutud. Me oleme kutsunud külalisi oma saatel, kutsunud ta küll, järelikult me oleme kutsunud ta külla ja küll ei ole mõtet kutsuda inimest, keda sa kirjeldad, keda sa hakkad halvustama, keda sa hakkad mai tea mõnitama, mõnitama kohut tema üle mõistma, et sa kutsud ta sellepärast, et ta saaks oma asja ära seletada või et sa saaksid küsida tema käest asju, mida võib-olla veel ei ole küsitud, või, või seisukohad, mis vajavad täpsemat lahtiseletamist. Et muidugi see on nagu see on nagu esimene asi, kui inimene on nagu juba saatesse tulnud, aga aga aga muidugi on alati ka nagu need piirid jällegi, et mida sa nagu küsin, et et see on selge, et kui sa räägid ema mugavatel teemadel, siis siis sa pead nagu väga täpselt mõtlema, et kuidas oma asju sõnastada, mida see täpselt nagu küsid. Et, et üks asi näiteks, mida teha ei saa, nende nende külaliste puhul on see, et nagu nendele nagu valetada või öelda tai. Me tahame rääkida uuest projektist, aga tegelikult kutsunud umbes saatesse selleks, et rääkida oma salakaladest, ravimiraha masinatsioonidest. Et seda kindlasti nii nagu ka teha, teha ja laussee lihtsalt ei ole aus ja Eesti on niivõrd väike, et selliseid asju ei ole mõtet. Loomulikult sa pead kasutama mingisuguseid kavalusi või natuke ümber nurga ütlemisi. Aga sa ei saa, sa ei saa petta ja valetada ei saa ära kasutada. Et see on, see on nagu ilmne. Aga, aga probleemid, mis on ühiskonnas üles kerkinud ja mis meie saates me oleme otsustanud tahavad käsitlemist, siis loomulikult me kutsume need inimesed saatesse, kelle me tunduvad, et kes on olulised, kellel on midagi öelda ja kes on väärikad. Selle järgi me oleme oma valikuid ikkagi teinud. Muidugi see on, eelkõige peab olema nagu vaatajale midagi öelda, vaataja loengud huvitavad meid meie ajasel oma asju. Et, et sa, et sa mõtestab enda jaoks ka nagu vastuvõetavaks, eks ju, et sa oled läbi, miks, miks sul teda kindlasti vaja? Jah, miks meil seda vaja on, just nimelt, et kõik, jah, jah, see on aeg-ajalt on keeruline asi, et sa lihtsalt käsitleda isa või sa käsitled seda inimest selle külje pealt, mis sulle tundub, et on on selle probleemi puhul aktuaalne, aitab, ja, ja, ja nende inimestega, Me oleme kõnelenud. Kas sinu palga sisse on vaatajate sõim ja põhjendamatu kriitikaga arvestatud? Mul on üks kolleeg, kes väga toredasti ükskord mulle ütles, et ta lihtsalt ei kannata, et inimesed võtavad telefoni ja helistavad ja lihtsalt sõimavad, põhjendamata ja kuulamata ära argument, et ja teevad sääsest elevandi ja teades ju, mis otse-eetris juhtuda võib. Missugust keelt sa kogemata võid kasutada, milliseid faktivigu kogemata teha, et, et tema palga sisse ei ole see kirjutatud, et tema peab. Nii-öelda kuulaja-vaataja sõimuda. Ma ei tea, kas see peab olema palga sisse kirjutatud, siis ma arvan, et see on. See on see, kus sa töötad ja mis töö sa oled valinud. Me töötame avalik-õiguslikus kanalis maksumaksja raha eest, me oleme kohustatud kuulama seda, mida, mida meie vaatajad arvavad. Arvamusi on igasuguseid, muidugi on selliseid arvamusi, kus mõelda, mida öeldakse, kus asjad väljuvad nagu kriitika geneetika piiridest ja kritiseeritakse sinu välimust ja seda, missugune sa oled või kuidas sa istud või või ma ei tea mingisugustest väga niukseid imelikke asju, kui, kuni selleni, et nagu kritis, eristatakse mingisugust jah, mingisugust küsimust, mida sa saates käsitlenud, aga ega siis igal inimesel on oma arusaam asjast, tema teab, kuidas tegelikult olema peab ja selliseid inimesi on 1000 või ma ei tea, 40000 Eestimaal, et. See tuleb ära kuulata, aga, aga mul on nagus selles osas nahk ikka kasvanud paksemast, et kui me sellist sõimu, telefonikõnesid ka saame või kusjuures kirju ja postkaarte, mida viimasel ajal ka saadetakse, ikka jätkuvalt siis siis sa kuulad selle ära. Ja, ja lähed oma asjadega edasi, et ega ma ei saa, ma tean, mida nemad arvavad, nii tahavad seda öelda siis, siis öelgu noh, ega, ega me ei saa mitte midagi selle vastu teha, et ma kuulan selle ära ja ma püüan, kui seal midagi on, mida tähele panna, siis ma pean seda tähele panna ja kui ei, siis siis sealt edasi minna. Ja öeldakse, et selleks, et ära tunda, et supp on soolane, ei pea olema, õpib ma kokandusteks kokaks. Et aga siiski, kes on kelle arvamus sulle tähtis on? Kust tuleb sinu jaoks nii-öelda professionaalne kriitika? Arritmine sõbralt, ma arvan, minu juhtkonnalt kahtlemata kolleegidelt. Ja, ja no aga vaatajad on olulised, see on tõsi, me teeme saateid vaatajatele see, mida vaatajad arvavad, see, kas vaatajad viitsivad vaadata seda, millest sa räägid. See on juba suur asi, kui kui mingid inimesed tõesti viitsivad neljapäeva õhtul kell kaheksa vaadata istele paari saadet, siis sul on, mul on väga hea meel selle üle. Sest et valikuid on niivõrd palju, konkureerime kõigega, mis inimese meelt vähegi võib lahutada ja tema tähelepanu nagu võita siis sellel hetkel suudab tähelepanu koondada teleekraanile, siis on väga tore, noh, ja teisest küljest on ju tore, kui ärgitab teda kaasa mõtlema, ta tunneb, haarab pliiatsi kätte, ta peab kirjutama ka oma seisukoha selles osas. Samas on see ju väga tore, issand jumal, inimesel on midagi nii hinge peal, järelikult puudutasi midagi ära, tullakse. Korda järevad, vähemalt osaleb arutelus diskussioonis, eks kõik on positiivne või negatiivne. Anu Välbale ise Eesti televisiooni aastalõpuprogrammidesse. Paar-kolm aastat juba saate vigasid kokku monteeritud. Kas sulle endale vahel midagi totaalselt nässu läinud? Et võib-olla nüüd sa isegi naerad selle peale, aga tollal oli niimoodi, et ma ei tea, pisarad tahtsid pursk ta otse-eetris. Mul on nässu läinud. Küll mul, ma mäletan televisiooni aega. Mul läksid mõned intervjuud ikka nii nässu kohe, et, et pärast ei julenud televisiooni stuudiost välja tulla. Püha taevas, mis asja ma tegin, kuidas nii, kuidas nii? Aga televisiooni puhul on hea, et sa saad seda homme kõike parandada, et sa saad homme paremad intervjuud, mida paremini püüda nendest. Ja me oleme, nüüd on kord nädalas saadet, nüüd on see viga. Dress nagu kandub kaugemale, kaugemale ajale. Mul on läinud küll mõned saated sassi ja ei ole välja tulnud ja ma ise olen. Olen liiga enesekindlalt nagu peale läinud, et ma vahel olen kaotanud reaalsustaju ja see teeb mulle väga halba, kui ma, kui ma mingil hetkel Oi kui lahe nad välja, ma olen nii lahe. Oh nii lahe. Kõik tuleb väga suurepäraselt. Ja tihtipeale nendel hetkedel pärast vaadates on, on piinlik juba, aga, aga, aga ega ma hea meelega ma väga vanasid saateid enam ei taha üle vaadata küll jah. Et edasistest ajakajalised ja ja mul oli ka õnne pääseda nagu väga kiiresti ekraanile. Ja ühest küljest on sõnn võime teisest küljest õnnetus, et sa õpid palju, aga sa oled jõudnud teha vigu ja asju eetris, mida nagu jutu alguse juurde tagasi tulla, mida võib-olla oleks võinud ära teha koolis või mille, mille oleks võinud võib-olla ära teha selle vea enda sees, et oleks võinud need nendele asjadele nagu rohkem mõelda. No minu meelest on nii, et ma ei tea, kas seda kooli ei ole veel leiutatud või, aga tõepoolest vahe vahel nagu vaatate, et Eesti televisiooni, kui uued inimesed tõesti ekraanile pannakse, et, et miks nendega nii tehakse, et miks nad ei ole enne saanud õpetuste koolitust. Aga samas, kui seda koolitust ka ei ole, noh kust mujalt sa siis ikka teed, et veidi televisioonist tekkinud uus noortesaade, mis ka paraku küll lõpetas, aga loodetavasti nad läksid ainult puhkusele, et kõik need noored tegijad tegelikult tulevad tagasi ja tegid ju hästi või nagu teevad kirega minu meelest ongi oluline see, et kui sa teed oma saadet, et sa, et sa teed seda nagu kire tahtmisega ja sa ei lähe mitte ainult ennast näitama tõesti sinna ekraanile klassikaline vana kulunud jutt, aga sul tõesti on midagi öelda selle meeldimine televisiooni teha mitte lihtsalt kuulus olla läbi teleekraani. Ja see on kummaline, et kui, kui lihtsalt on võimalik ikka kuulsaks kuulsaks saada Teeb sulle muret? Ei, see teeb elu huvitavaks, sinine inimesed on imelikud. Laulisti Morrison. Kuule, ega see töö seal loomingulises ettevõtlusütleme asutuses nagu televisioon on, eks on, ilmselt nõudnud ohvreid tervisest ja lähisuhtest ka või kuidas nendega hakkama saada? Jah, need on need valikud, mida, mida on tulnud teha ja mida ma tegelikult olen pidanud ka tegema. Et minu tervise suhtes ma ei saaks nagu midagi halba öelda peale selle, et ma hommikut enam lihtsalt ei saa magada, sest mulle nii meeldivad hommikud. Aga enam ei ärka mitte pool neli, eks võidudes ärkad pool seitse, lihtsalt. Aga mulle meeldib hommikune selline vaikelu ja selline päeva algus ja selle väikese kõik mulle meeldib. Ja samas ma samas ma arvan ka seda, et võib-olla tõesti ma olen nagu televõtnud nagu liiga hinge liiga tõsiselt, liiga palju selle telesisse läinud, et elus ei saa olla nii, et tegeleda ainult ühe asjaga, et ainult televisioon ongi see, mis on see elu, mõtte ja elu. Kogemusi sinu on õppinud. Kuidas see mõjub just nimelt see mõjub, see mõjub halvasti mitte ainult tervisele, vaid märksa laiemalt ja ma tegelikult iseennast tuleb jagada ja ja ei tohi ära kaotada eraelu ja ei tohi, ei tohi töötada hommikust õhtuni elada telemajas, sellest ma olen ka aru saanud, olles omal nahal kõik selle järgi proovinud. Et minu eraelu, mis paratamatult on jäänud tahaplaanile, sest et on selline elukorraldus, ei ole seda võimaldanud ja kõik asjad on läinud nii, nagu nad on läinud ja mis on lõppenud, on pidanud lõppema. Siiski, olles 30 kaheaastane ja kui sa vihjasid mu eale, ma loodan, et minu jaoks kõik rongid veel ei ole läinud ja et, et ma jõuan ka veel õnnelikult väljaspool telemaja Et, et see retsept, kuidas jääd ikka vaataja soosikuks või vähemalt pälvida nende pidevat huvi muutu tüütuks vanamutiks. Ja mitte ise kirjastada, mitte ise muutuda siukseid, kibestunud krimpsus, vanamutiks, kes kellel ei ole mitte midagi muud kui televisioon ja lisaks sellele, et ta edasi edasi ei lähe, edasi areneda ei julge töökaaslasi vahetada ei ole tal ka mitte midagi, mitte kellelegi ja, ja tema elu ja surma seal ma seda, seda ei ole mõtet teha mitte keegi püstilisusel ausammast, mida keegi ei ole üldse oluline tänapäeval, nagu elada telemajas niimoodi ennast ohverdada, et kuskilt ma lugesin, et, et see näitab mitte mitte seda sinu suurepärast pühendumist, vaid seda, et sa ei oskamatuid. Tead, ma ei oska oma eluga midagi peale hakata, täpselt. 10 ja 56 minutit on kell. See tähendab seda onu terve päeva neis on ees, et me peame lõppema tema selle kohtumise siin jutusaates. Aga eks me jälle näeme siis, mis sa teed mida sa julged ekraanile tuua ja jätta siis midagi enda teada ka, nagu ikka. Mul on hea meel, et näe, mind siia külla kutsusid ja et me saime sellisel sume talle pühapäeva hommikul rääkida. Meil on tegelikult kaks plaati veel seal Ingrid Roosi põllul antud, et kumba lugu. Me peaksime kuulama seda venekeelset tooriumi lugu, ehk siis seda kolmanda plahtivialt. Akvaariumit vene muusikat, muide vene muusikat võiks rohkem kuulata väga palju vene artiste käinud nüüd viimasel ajal Eestis. Tegelikult tasuks sellele tähelepanu pöörata eriti seda, kui vene, kui on tulemas Eestisse jällegi vene ansambel, vaarium Parisker Ventsikovi. No väga tore, et sa seda ütles, vahel inimesed istunud vikerraadiost, seda nad ei taha seda venekeelset muusikat ja sõimavad. Ma tahakski nendele inimestele, kuulake praegu, millest priskremissikov laulab. Aitäh jutusaates külaliseks Anu Välba, selle saate kordus on ikka pärast südaööd ja pärast jääb ta ka vikerraadio kodulehele kõigile kuulamiseks. Head päeva.