Tere tulemast, Alfred pisuke, taas Eestimaale. Seekord on see tulemine olnud väga musikaalne, teil on olnud väga mitmeid kontserte ja sellega seonduvalt on see tulemine tõepoolest teistsugune kui nii mõni teinegi kord, kui te olete siin Eestimaal käinud. Ega te varem ju ei ole esinenud meil? Ei ei ole. Mul ongi väga kahju sellest, et ei, et see varem ei ole saanud toimuda paarkümmend aastat veni. Nüüd on ju nii, et perestroika ja kutsuti siia ja siis on toimunud. Kuidas see asi oleks jah pidanud olema, me oleks ikka pidanud teid paluma siia esinema. Aga kas te ise pakkunud olete? Ei, ma ei ole pakkunud kunagi oli juttu sellest, et ringhäälingus mõnda programmi teha või aastate eest 15 aasta eest kuskil seal. Aga siis oli nii, et mina küsisin omakorda, siis olin lülitanud Valka saada oma kodulinna palju-palju aastaid ja mingit võimalust joon sina saada muudkui saatjaga ja päevaks, niisiis öeldi, et seda võimalust ei ole, seda nad ei saa loovutada mul ja siis jäid need programmi tegemised kaera sellega. Tähendab väikse jonnina, nagu siis või kuidas seda võtta. Kas nüüd on siis, et oodata ka Valgamaale sõitu? Palgakirikus mängisin juba pärast Tartu kontserti, mis oli haruldane, see aula oli ju suurepärane, oivaline, akustiliselt ja igati. No siis sealt Valka-Valga linna kirikus ei olevat olnud nii palju inimesi palju-palju aastaid, saba oli ukse taga isegi, nii et see oli ju südantsoojendav, terve see valga seal võrreldes kasvanud, kuni elasin kuni seitsmeteistkümnenda eluaastani Valgas. Ja see on ju kirikusse jõudnult seal üleval koori peal, nagu öeldakse. Seisan seal ja mõtlesin, et viimati oli 50 aasta eest üsna täpselt 50 aasta eest 39. Siis mängisin seal koos kirikuõpetaja Tammiku tütrega. Seegi tuli meelde 50 aastat, töötasin pikka aega. Teie nägemus nüüd Valga linnast, missugune ta oli 50 aastat tagasi ja see, mis nüüd ootas teid, kui te sinna jõudsite. Nüüd 50 aastat hiljem Ütleks niiviisi, et seekordne külastus, nagu ma nüüd mängimas olin kirikus ja nii ma olin korra varem isegi sel kevadel mu ema suri nimelt mai alguses. Ja siis sain ma niiviisi Valka üle 40 45 aasta. Siis oli ju esimene kokkupuude mul Valgaga. See oli mõneti masendav, peaks ütlema seda, et selle matusega koos see oli väga kurb ja kõik ja nii terve see kulunud linn ja sinna juurde, see on mul udulinikud, aga nüüd ma lähen natuke pikemaks sinna neljaks päevaks on olla seal võib-olla siis kujuneb kuidagi teisiti see, et ma saan ligemaid muljeid, ütleme. Aga milline oli teie noorpõlve alga? Noorpõlve Valga oli ju päikeseline, nii sooja, kui ta mul meelde tuleb, alati peaaegu? Jah, ei ma koolis käimine ja vanad sõbrad, kõik, keda ma nüüd olen kohanud siin eile näiteks oli siin pärast Niguliste kontserti kaheksa koolivenda kooliõde äkki äkki kohtamas mind üllatusena? Neid, keda ma ei olnud kohanud võib-olla 50 aastat ka niisama. Haruldane. Tundsid end ära, inimesed muutuvad. Ei, muidugi ei tundnud. Üks kas tunned Mikas, tunned mind? Ei tunne. Keegi ei pane pahaks ka, sest sellega võib-olla nii, et minna tulid nagu. Võib-olla näinud. Teadsid, kes ma olen, mina ei teadnud, kas nemad on ju, nad teadsid, ma mängin seal ja nimi oli ju teada ja nii see oli nendel lihtsam, aga minul ei olnud see nii lihtne, üldse mitte. Ühe või kaks tundsin ära, aga. Nojah, 50 aastat, nagu öeldud, on pikka aeg, inimesed muutuvad. Me räägime praegu Valgast samal teemal me võiksime rääkida minu meelest küll mistahes väikelinnast Eestis. Minu meelest on Eesti väikelinnad väga abitus seisundis. Nad on aga räämas ja väga väsinud ilmega. Nad vajavad hoolitsevat peremehe kätt. Nad on lagunevast seisundis. Missugune mulje jäi teile Valgast? Noh, see just oligi see, et nagu hõljus kevadel, kui ma seal olin, siis, siis mul nagu ei olnud aega nii palju vaadata seda, kuidas ta välja nägi, aga nüüd olin maju seal. Kõndisin oma kodunt laida komsomoli tänav on ta nüüd võib-olla loodetavasti muudetakse uuesti laiaks tänavaks sealt alla, kuni hinnakirikuni kuulsin ainult vene keelt. Kikkis olgu, kuulasin, kas ma kuulen, ei sõnakestki eesti keelt ma ei kuulnud ja see oli üks pühapäeva ennelõuna, kus me pidime seal proovi tegema seal kirikus organist, uus Väliga, see oli üks kurb asi ja siis kõndida Valgas niiviisi. Kui mina Läti poole üle, seal on äkki kõik korras. Ilusad majad, puhtad tänavad, kõik korrastatud, puruplatsid midagi hoopis muud, kuidas nemad saavad siis või kuidas see võimalik on, mis ta siis valga nii näruses olukorras. Aga läheksime nüüd ka inimeste juurde tagasi, selles mõttes, et te olete jah, oma viis-kuus korda käinud Eestimaal erinevatel aegadel. Kas meie oleme ka kuidagi muutunud? Vanemaks muidugi. Ja vanemaks ja muidugi las ma ütleks nüüd, et aastate eest, kui mu vanemad veel elasid ja onu elas ja saime kokku, oli suur punt neid ikka oma 10 inimest või võis olla mõnikord koos ja siis, kui keegi julges ütelda midagi režiimi kohta või no mõni mõni mõneti väike humoristliku ütluski tulistis müksati teisele et ei tohi ja nii edasi, nüüd ei ole seda ju enam, ma vaatan, inimesed räägivad täpselt seda, mida nad tahavad. Niisama nagu Rootsis. See, see on minu mulje praegu inimestest siin. Mida Rootsi eestlane usub, meist? Usub ja loodab. Ja rootsieestlane usub kõike et ometigi jätkuks uuest aastast pidi hakkama kehtima mingit laadi autonoomia, nii et saab hakata omal käel tegutsema rohkem kui niisugune. On see tõsi või? Jaa, me ikka ootame ja loodame väga seda imet, me nimetame seda imeks, isemajandav Eesti suured tähed. Seda loodame meie seal ka ju. Te olete siin, seekord muusikuna paljud kontserdid. Kuidas teile on meeldinud vastuvõtt oma koolikaaslastest, olete rääkinud, aga kuidas te tunnetasite vastuvõtu. Milline enesetunne jäi pärast kontserti? See oli väga südamlik, läbinisti südamlik, nii et nii palju lilli oma elus saanud, kunagi vist võiks lilleri avada pikemate pärast. Kontserti südamlikum ei saa ollagi üldse mitte. Muidugi seal Tartu kontserdiga oli ju väike tagasilöök nagu pool tundi, enne, kui me siit sõitma hakkasime. Öeldakse äkki naa pisuke Temaysoisena venna taldada Tartu kinni, lenin, tal pole lubasina toidu ööbida seal toidu üldse olla seal. No siis oli nii, et esimene moment, vaata siis me ei sõida sinna üldsegi, mis me sinna siis sõidame? Järgimata pärast publiku ometigi. Publik on ju ometigi ootab mingisugust hüvitust oma piletiraha eest, kasvõi uni. Sõitsime sellegipoolest. Ja läksin kohe Valka edasi, sealt kähku Nipa jõe pinudki, sealt. Lilled kulusid teile väga ära sellepärast ja seda enam, et kolmandal oktoobril oli teil sünnipäev. Eesti Raadio ütleb ka, kahjuks küll ilma lilledeta, mul on ainult mikrofon praegu käes, aga ikkagi palju õnne. Aitäh või võiks ju kaastunnet avaldada ja oleks õigem. Vanamehele ma mõtlen, 63 aastat on kõrge üsnagi torge, iga viiuldaja oli. Sellepärast ma räägingi, et kõik, see oleks võinud toimuda vähemalt 10 aastat tagasi, et siis oleks nagu aega olnud rohkem. Võib-olla tõesti nii, et see uus Eesti Kontsert filharmoonia ei ole ju enam. Eesti Kontsert on selle asutuse nimi nüüd et nad kutsuvad end jälle, oli vist juttu isegi sellest. Kui vanalt mängima hakkasite ja miks riiulit? Ja noh Mulle ei sobi ükski muu instrument, vist, ma usun, sellepärast, et mu isa mängis viiulit ja andis mulle esimesed näpunäited ja ja hakkasin mängima oma ees kuue seitsme aastane olin ja väikest riiulit pole kunagi olnud lapse oma, vaid ikka selle suurega, käsi oli lühem kui viiul. Kuidas ma mänginud midagi sealt ikka välja tuli vist nagu paistab. Muidu praegusel ajal on ju kolme, nelja isesugust pikkust riiulitel. Et mitte laste käsi vaevata. Ma usun, et võib-olla, et minu käed olid pikemad kui teistel, siis aga ma tähendab, mul ei ole kunagi olnud. Lastel ju veerand ja pool ja kolmveerand peale siis täisviiul poognad samamoodi need teie lasksite kohe mõlemad täismõõdus. Ja ei olnud ju muud võimalust, sel ajal ei olnud kuskilt võtta niisugust väikest riiulit. Ja isa oli siis teie esimene õpetaja. Kas te mäletate ka lapsepõlvelugusid? Lugusid, mis ma mängisin, siis? Nojah eks neid tuntumaid asju ikka doselli serenaad ja niisuguseid asju ilma noodita nagu, mis, mis kuulnud oli, seda mängis muidugi. Mul on üsna hea mälu, kuulen, siis jääb mulle kohe meelde juba seisi, võib-olla märkas seda mul nooti vaja suurt. Praegu on Stockholmis niiviisi, et meie põlvkond või tähendab meie inimesed, kes käivad eesti majas koos seal noored nimetavad seda iganenud põlvkonnaks õieti nemad tahavad väga kuulda just nisust, kohvikumuusikat, vana saare viis ja nii seda me siis teeme. Kohvik, teater on seal väga moes praegu tagasi läinud, siit siis on kohe-kohe kaks niisugust kohvik teatest teate, teate väikseid sketšid ja siis muusika on vahel seal viiul ja klaver mängivad sealt kohvikumuusikat. Seda ma teen meeleldi, seda ma tegin juba lapsena meeleldi, nii et see on su mul nagu restoranis oleme mänginud mõtteajal ka, nii et see on siis meeldiv tegevus. Teile meeldib siis improviseerida ka. Mitte sassi moodi, selleks ei ole mingit annet, aga nii et ma võin ükskõik mis helitõus mängida ja see ja klaverimängija lihtsam, kui temal on kindel eelnõuga sammud on selle järgi siseni. Et see on väga lõbus tegevus. Lähme Valgamaale tagasi ja lapsepõlvekass viiuliga kooliõpetust oli sealsamas linnas. Ja Jaanus oli ju Valga muusikakooli, kus oli Robert, peenema? Oli õpetajaks küll kahjuks lühikest aega läks mujale või ma ei mäletagi õieti, kuidas see asi oli, aga ma sain talt siiski mõned tunnid ikka omajagu vist pool aastat või midagi niisugust. See oli ju meie kõige kõige andekamaid viiuldaja sel ajal tema teda tooni poolest järgi ahvida, see oli väga ilus nimed. Siis tulid seal teised Emil paju oli üks ja üks noormees, tuli äkki Tallinna konservatooriumist. Valdeko Kangro, kes praegu on õpetajaks kirikuõpetajaks kuskil seal Michiganis või seal kuskil ta mängib viiulit ka praegu ja ta oli mulle õpetajaks. Kuidas siis seitsmeteistkümne aastaselt see minek oli? No minek tuli ju sõjakeerises ja, ja kuskil ei pääsenud õieti rootsi paati läinud ja siis Saaremaalt sain ühe Saksamaal ajal minema laeva peale. Saksamaal muidugi värvati ja lennuväe abiteenistus olin Tšehhoslovakkias laagris ja sealt põgenesin siis valepaberitega ja nii, et jõudsin Lootsi heade tuttavate abiga. Muidugi. Jõudsin Rootsi kohe päev pärast kapitulatsiooni, ma usun, oli see 10. mai või kuskil seal ja siis oli see naljakas äiked. Jõuan Malmesse malm, joonislinn seal Lõuna-Rootsis ja seal on seinte peal suured suured plakatid, Freed, reed, Freed, free, mina ei tea, mis see free don mind kutsuti nimelt kodus. Frediks võtavad mind vastu. Näete. Selles on ju rahu muidugi rootsi keeles, nii et siis oli kand kinnitatud Rootsis, ega see kerge ei olnud seal Rootsis algus, nii. Viiulit mul ei olnud kõigepealt, ja siis olin ma Kalaris jooksupoisiks, siis kullassepaks ja katsusin siit. Katsusin gümnaasiumilõpetajad, isegi see ei õnnestunud. Oli ikka vaja viiulit mänginud, keegi kinkis mulle lihtsa viiuli ja siis sealt sai alguse, nagu. Käisin ühe vea, väga hea õpetaja juures. Vaatasin seda, et konservatoorium kõigepealt ei tahtnud vastu võtta välismaalasi, ma olin juba natuke liiga vana, võib-olla mul oleks kõike muud vaja õppida olnud siis muusikaajalugu ja mul ei olnud aega, selleks panin viiulit õppima. Juba olin hiljaks jäänud ju tugevasti. Nonii, siis käisin selle virtuoosi juures õppimas ja Joseph Grünthal juudi soost viiuldaja kontsertmeistriks filharmoonia orkestris, seal raadio orkestris Kolm või neli aastat, mis ta nüüd võttis aega, siis jaksasin seda asja teha, see oli ju ikka kuuest 12-ni igal õhtul restorani siis päeviti, siis ma ei tea isegi, kuidas see kokku läks 25 tundi, nagu ööpäeva jooksul tundus, et mängiks või nii mitu aastat järjest jaksas seda, siis. Siis oli nii, et jõudsin Helja ühte peenes restoranis Stockholmis, olin seal kapellmeistriks ja frakis riietatud, oli trio seal kõik ja minu arust oli seal üks nendest dirigentidest meeleolu, orkestri dirigendist, käisime perekonnaga söömas, seal kuulas mind siis mitu aastat kuulas ja kuulas ja kutsus, isake, tulge sinna asendama ühte, kes sõjaväkke läks ja sellest peale ma olengi ringhäälingust. Nii et olin orkestris aastat vist 11 või 10, midagi 11 ja viimase aasta isegi kontsertmeistriks, nii et siis lõpetati orkester ja me oleme nii palju plaati sisse mänginud siis et olime ise endale augu kaevanud, nii-öelda lõpetati ära, viidi meid üle suurtesse sümfooniaorkestrisse ja seal me siis istusime, 18 meest, nagu meid oli viitsi üle, lihtsalt sellega saadi suur sümfooniaorkester, muidugi ka 100 viiemeheline, nagu ta praegugi on seal koht, seal oli see kuues koht. Kuna mul oli seal kõige kõrgem palk selle kontsertmeistri tõttu, siis jäi mul see kuues koht mis on natuke kõrgemini makstud, kui teised, tähendab tavaline tuti on vähem ja rootslaste kadedus, see tegi tihtipeale niiviisi, et vat sulle nuga seljas, sa saad rohkem makstud, sa kirjuta neid Bognaid siin ja nii edasi. See väga Roolslasic, kuninglik kadedus nimetatakse seda Meie siin kurdame ja õigustatult, et meie viiulimängijad saavad liiga vähe palka. Viiulimängijate töötasu ei ole just eriti kõrge, aga kuidas nüüd on Rootsimaal selles orkestrist näiteks, kus teie olete mänginud, kuidas need palgad on võrreldes seal noh, nii mõnegi teise ametiga arstiga näiteks kas või õpetajaga või või, või mõne töölisega vä? Vaat siis on väga madalal, ka need on need algkooli õpetaja on sama palgaga umbes nagu tavaline otsi muusik, usklik orkestrites. Ja mis sul algkooliõpetajal olnud õppida, muusika õpib oma tööd 10 15 aastat. Konservatooriumi õppelaenud ja kõik. Algkooliõpetajal pole mitte tavanii kaua õppida. Palgamuusikutel on madalad palgad, see on alles viimastel aastatel on nii kogule saadud, et on tõusnud, õpetajate palgad on tõusnud, selle järel üle piiri, näiteks Taani minna on topeltpalk. Saksamaal veel kõrgem, madalam elukalliduse, köik madalam tulumaks ja nii Rootsi on, on nii seal madalad palgad, muusikutel. Meie siin ütleme, et need, kes nüüd enam tööd ei tee, jäävad pensioni peale ja siis on ka mingisugune raha, millest võib-olla ehk on võimalik ära elada, ma ei tea, kuidas on siis Rootsimaal lahendatud näiteks muusiku puhul millist raha hakkab tema saama siis, kui ta annab konkreetselt orkestri mängijaid, tööd ei tee? No mina olen see näide selle kohta, ma nagu 60 sain, oli mul õigus, pensioni minna, võis ka 60 63 ja nii edasi käia, aga mul ei olnud mingit tahtmist, mul on kõrini, ma tahtsin seda teha, mis ma tahan teha eesti muusikat, mängida nii solistina ja natuke nii kaanel muusikat, minu praegune pension on 10000 krooni. Palk oli mul viimane palk, mis ma sain kõige kõrgem, mis mul oli, oli ligemale 13000. Nii, nüüd on 10000 krooni, aga säält läheb muidugi 4000 tulumaksuks endisest palgast kui 13 tuhandes- tsoonist sealtax pool ligemale tulumaksuks. Nii et ma kaotan 1000 krooni ainult kuus praegu. Sellest ja selles pole midagi, pole vaja teha. Nii et see on haruldane iseenesest palju kõrgemad pensionid on teistel, peale selle muutub see 65.-st eluaastast peale. Tuleb midagi, mille nimi on rahvapension siis midagi, mille nimi on ATP see on mingisugune üldine teenistuspension, mis on välja teenitud 30 aasta jooksul, mis tuleb siis sellele juurde, siis tõuseb pensionärilt. Räägime pildist ka teile on Eesti meistripill. Jah, see oli üks väga peenikene meister, minu arvates oli Simunast, ta on ehitanud kuskil 400 viiuli ümber. Siin nagu ma kuulen, nüüd kohtasin poega nimelt siin ja ta ei ole siin maal üldse viiuleid ehitanud, vaid ta on uurinud, teiste viiulite lahti, võtnud neide kokku pannud ja ja teiste juures ta natuke vaadanud, mitte ühtegi viiulit Saksamaal põgenikelaagris kas ehitama või neli, 44. aastal sinna jõudis ja minu piir on veel 51. Ta on tähendab nelja aastaga ehitanud 50 riiulit. See on, see on midagi täitsa fantastilist. Lausun. Kuidas on selle mehe nimi, Neeme Mälgi on ta nimi ja külakooliõpetaja oli ta. Ja siis tähendab viiulimeistri läks ta Ameerikasse sai kohe koha juures üks väga-väga kuulus viiulifirma, kus tema olisi esimene viiulimeister nii-öelda parandas Itaalia viiuleid, ehitas omi. Üks viga on tema riiulitel see et ta on ehitanud küll 400 viiulit, kuskil seal, müünud nad kohe, aga mitte üks märk ei ole kuskil kataloogis nendest need riiulihinda kahjuks. Kataloogi järgi märitatakse viibete hinnad, ta pistis raha taskusse lihtsalt Ameerikas nagu nähe. Sest muidu oleks ta pidanud Ligile tagasi maksma, nagu nimetavad seal sellepärast ei ole kuskil kataloogis, minul on sellepärast kurbaise viirused kindlustada isegi. Aga kuna te olete selle viiuliga väga kaua aega mänginud, siis sellel riiulil peavad olema väga suured väärt omadused, mis need on. Ja need on, ta on ehitatud Guarneeri koopia järele ja üks üsna õnnestunud instrument vahepeal oli temaga natuke raskusi seal, et ta natuke kustus nagu mõneks aastaks, aga siis nüüd on ta olnud jälle nii-öelda teel tagasi ja ma usun, et ta enam ei kustu kivist, palju häid omadusi on isikupärane, niisugune ütleme, tämber võiks nimetada seda igal viiulil oma muidugi, aga temal on midagi natuke ekstra kuidagi minu arvates, nii et seda on teisedki kuulavad pealt, nii et ma ei saa muud olla kui rahul temaga, kui ta jälle ei kostu. Muidugi seda ei tea. Eesti viiulimuusikast, mida kõike võiksite rääkida? Kõik teised teevad, siin on igasuguseid, Greeneriti Adzuckermannitab hõlmanid, kes mängivad igavest muusikat väga vetoostikult, aga mitte keegi ei mängi eesti muusikat. Mina teen siis seda. Järelikult ja neid on vähe, kes seda teevad praegu? Kahjuks Rootsis on üks noormees Martin krooni, kes lõpetas konservatooriumi paari aasta eest siin tema muidugi. Aga rohkem kedagi seal Ameerikas ma ei tea õieti kedagi suurt, mõni üksik võib-olla on nii, et seda ma teen ja eestlastel on väga palju viiulimuusikat iseenesest Tubinast alates näiteks oleks kasvõi Pärtsis või oja telerist rääkimata, muidugi. Kapp, seda on ohtralt. Täna hommikul oli plaanis seal, et ma tahaks näha, mis viiulimuusikat on, kas saaks noote kaasa ja nii siis tulid seal Alo Põldmäe ja Mati kuulberg. Nad andsid mulle oma töid ja lubasid isegi mulle muretseda öösel kapid, Riio, mida ma ammu olen taga ajanud juba aastaid, ei saa kuidagi kätte noorpõlve tööd all ja minu arust väga ilus, aga siis ma tahaks seda saada. Nad lubasid seda ka korraldada. Ja siis sain nendelt plaate, sain ja noote ja nii et palun suur kandam koju koju viia. Öelge, palun, kuidas Rootsimaal rootslased suhtuvad eesti muusikasse. Kas olete oma kontsertidel või plaatidega seonduvalt tunnetanud mingisugust suhtumusliku laadi? Sellega on küll niiviisi, et otsast on väga raske sundida midagi armsaks pidama, talle ei meeldi ta enda muusikaga, nii et see seal on raskusi. Tubin on ju muidugi see, keda kõige rohkem on nüüd esitatud praegu tänu Järvile. Ma olen ka mänginud ringhäälingus üksikuid sooloprogramme aastate jooksul, seal on nii möödaminev lõhe üks või teine on öelnud, et see on ilus või see on ilus, aga nüüd Tubina sümfooniad on sisse mängitud, nüüd tulevad need aga praegu just mängitakse Pärti rohkem. Arvo Pärt on see, keda mängib tagasi, peaaegu iga kuu kuuleb teda tervest maailmast tulevad küll plaadid, küll saated, küll nii et praegu on jälle nagu Tubin oleks kõrvale jäänud. Otseselt ei tee seda selgeks, et see on tehtud väga väärtuslik muusika. Tänu muidugi võib-olla sellele või kahju, et detailse nii oli, ta kirjutas sümfoonia valmis, pani sahtlisse, mängige, kui tahad. See oli temaga niiviisi, Rootsimaal tuleb võib-olla ja määrida siit kedagi, ta ei teinud enda heaks mitte midagi, kirjutas oma töö valmis seal, siis ta oli õnnelik, pani kasti Avalmis muidugi igat sümfooniat mängiti üks, kaks korda või väga kesise ettekanded olid nüüd on nii, et Järvi on ju oma hooleks võtnud selle ja ta on mitte kõiki asju päris hästi teinud, aga, aga mõned on ikka väga head, kohe. Ülesvõtted, seal fassaadid. Just Tubina sümfooniat. Järvi oleme me siin jah, 10-ks aastaks kaotanud, nüüd oli suur jällenägemise rõõm septembri alguses ja aeg siis näitab, kui tihti me teda jälle hakkame nägema. Aga teie olete mänginud ju ka Eri Klasi käe all. Ja olen, olen ja ta on väga häid asju teinud. Eri Klas. Minul on väga selgelt meeles see, et ta tegi ühe niisugusi viini Väikse kontserdi. Keskpäeval kõlanud kontsert oli siis kõik need tausid, need Johan noorem ja mis poeg ja tütar, kes nad kõik on teateni näiteks klausid seal kõik tegi seda nii hästi, et seda ei ole üksgivini dirigent, keegi ei ole nii hästi teinud. Võrratu, lihtsalt väikeste vahenditega ta ei olnud. Ta ei teinud eriti midagi. Haruldane. Tal on vist niisugune loomusete, saab kergesti kontakti ka päris võõraste inimestega. Ja seal seal ei ole mingit raskust temal kunagi sellega kontakti saamisega ja see on päris selge. Kui ta oli just Stockholmi Kuningliku ooperiteatri peadirigent. Kas teil oli põhjuste, kas te kohtusite temaga? CA, ta ju samal ajal olid ju meid juhatamas ka ju raadio orkestrit tähendab minagi istusin kohtusin tihti, pealegi. Kohtusin võib-olla mõnegi juures kodus seal niukse, üks Eesti-Soome tenor on Mikko pulkinen. Nukkidel on soome saun ja siis klaas käis tema juures saunas ja mina olin, juhtusin ka seal olema, võib-olla, ja siis siis noh, tehti suuseks ka pärast muidugi ja väga tore olla. Räägiksime natukene nendest Rootsi eestlaste muusikutest, kellega te kokku puutute, kes seal on, kes midagi teevad, laulavad või mängivad. Ma mainisin praegu Martin krooni on noor viiuldaja, tema on ju tegevuses seal Stockholmi eestlaste keskuses, kui Rootsi pinnal mängib ju siin-seal orkestri, tal ei ole, kindlat kohta on kehtestatud, ei ole, aga ta saab selle kindlasti. Seal on siis noh, lauljanna Katrin Meerits kes on metsosopran tubli, tähendab teatud tulevikuga. Ma ütlen, et ta küll ei sihi just päris lauljakarjääri poole, aga see on väga hea. Siis on seal teate, järjest vähemaks jääme mõnikord, kui sa tahad mingit programmi teha, mul on see muusikaosakond seal kultuurikoondise juures, et Eesti majas teha tähendab mingit muusika, viniettide asja. Nii et teil on siis raskusi nende kontsertide tegemisega, kuna kehtlaseni ühesel on Eestlasi on, esinejaid on vähe, eestlasi on sama, publik muidugi on. Ja see publik on seda, see on nii, et ikka saab. Kui rohkem üritusi on, siis lõpuks ei ole ju publikutena, kes jaksab nii palju käia, siit maarjamaalt läheb sinna kogu aeg tuleb ikka juurde esinejaid siit ja sealt, Anu Kaal tuleb sinna varsti Eesti majja näiteks tahtis saada saiu, raskusi oli aja saamisega, siis ta Eesti maja on väga kinni. Aga siis lõpuks, kui suur oli vist detsembris, kus ta sai. Aga muidu meil on seal näiteks klaverimängijaid. Mina olin mänginud koos Ühega, kelle nimi on ilmanerep mossinud endise Estonia dirigendi tütar Vernon Errepolisin dirigendist, temaga olnud 20 aastat mänginud, koos musitseerinud ja nüüd on tal on teatud raskusi kätega, ma ei tea täpselt, mis see ka on, aga nüüd tuli Klaarika Kuusk sinna. Üks oli abielus Tšiili viiuldajaga ja tal kaks väikest last. Kõige väiksem sündis just nüüd juulis tai, tema ja minu arvates seda üldse klaverit mängida, kui tal need kaks väikest last on Moskva konservatooriumi lõpetanud klaverimängija suurte võimetega ei saa kasutada. Lapsendanud. Aga kellele siis veel need lapsed peaksid olema ühel noorel naisel? Ta ei ole ju klaverimängija, siis enam teda ei saa kasutada krindivisioon siis ta peaks olema lapsehoidja kogu aeg ja kes seda maksta saab, seal neid ei ole üldsegi niisuguse seda tööd tahavad teha seal. Kas ta pianistina teile meeldiks? Ja muidugi meeldiks, ma olen seda kuulnud küll mitte eriti palju, aga siis, kui see ansambel missioon oli seal noortest koosnev tüdrukud, enamikus tüdrukud ja siis paar poissi seal nad mängisid siis oma õega koos kirstiga, mängisid Brahmsi sonaati väga toredasti. Klaverimängija, kes mängib Brahmsi sonaati nii hästi nagu oleks tore, kui saaks kasutada, aga näete, see on nagu mingi iroonia seal, et et, et on raskusi sellega, et lapsed on. Need ajad lähevad üle. Aga kes teil veel on? Teate, seal on küll niiviisi, et ega vananevaid on igasuguseid seal, Harri Kiisk on ta teeb ajalehte ja mängib orelit ja klaverit ja mitmel pinnal nii, aga ta on ka viimasel ajal haiglane olnud ja nii ma ütlen, üha vähemaks jäävad need, kes esineda saavad. Kes on võimelised selleks juurdekasvu, peaaegu üldse ei ole klaverimängijat ühtegi. Vanasti mängisid tüdrukud ikka klaverit, perekondades, ainustki Eesti koolis, isegi eesti algkoolis oli veel paari aasta eest niisugune väike viiuldajate grupp ja, ja mitte ühtegi ei ole seda ka. Praegu on täitsa niisugune põud nagu. Te olete ise sinna minnes võidelnud kätte omale elus koha seal. Ja loomulikult on see väga raske, aga rääkige kui raske selles mõttes, et kõigil teistel on olnud ju aastate ja sajanditepikkune sugupuud toetamas eestlased sinna minnes on pidanud kõikise saavutama. Tähendab, ma tahaks küsida seda, et kas need meie muusikud siis, kes on jõudnud sinna võrreldes nendega, seal on juba andelt silmnähtavalt tugevad või on nad väga tugevat tööd pidanud juures tegema ka? Mina olen ainult tööd teinud, väga lünklikuks jäi mõte aeg, lõpuks ma sain siis pärast näid õppimisi restoranis mängime siia, nii et ma sain elatada ennast. Sain Siena Itaalias suveakadeemia, see oli ainuke akadeemia, mina olen nuusutanud nii-öelda, seda ma seedin praegugi veel 55 35 aastat tagasi või mis asi on? Kes repetajali, sorry, Nathan miilits oli üks Pariisi konservatooriumis tuli Von astu rükk üks siis tšellistid, see nii haruldane see suvi, sinna ma oleks jäänud siin, nagu olnuks võimalik olnud abiline tagasi tööle minema sinna ringhäälingusse pärast seda ma olen kogu aeg sunnitunud ikka juurde, õpime juurde õppima. Seda istu seal peenes orkestris, kus istub mul kõrval üks, kes seal kaks konservatooriumi läbi teinud, istub mu kõrval. Ja mina ei ole ühtegi. Ometigi ma olen seal, tähendab, mul on vedanud omamoodi muidugi see on ju selge, et see on päris selge. Panii varakult sain sinna veel orkestrisse, isegi kontsert, vestik, võib-olla eesrinnas seal esimeste viiulite seas on mul väga vastutusrikas olnud, teate, seal on üks või teine lünk tuleb ette. Ja muidugi see on kõigil õieti vä ka nendel kõige parematel ja kaua õppinud. Kõigil on mingit lünka Oist trahv, ütles enne, kui ta suri, et ta peaks kellelegi juurde tundi minema. Taavi Toista oli meil seal, keegi ei saa ju täiuslikuks, nii et see on nii. Mis laadi muusikaga tolles suveakadeemias tegeleda? Ja seda ma mõtlesin, kui ma ütlesin, et kas on võib-olla mingisugune eriline sulintusel barokkmuusika või romantiline või. Kõik kõik, kõik, mis keegi tahtis, mis, mis kellelgi sobis, kõik kõik pinnad olid olemas seal. Ahjaa, seal oli nii palju haruldused, noori muidugi mitte imelapsed ei ole ju midagigi midagi uhkustada, just need ei saa tavalist midagi oma kuulsin neid ka seal ligidalt, nägin ja kuulsin, see oli midagi niiet jahmatama panevad 11 aastane, kes oskas Krist viiulikontserdid näiteks kunagi õppinud neid. Neist oli midagi saanud, pärast polnud, et nimed meeles peol. Ta oli seal, leiduks kümmekond. Ühestki pole midagi saanud. Solid, imelapsed, lihtsalt töö tegemine on muusika juures tähtsam kui see anne siis viis protsenti annet ja siis ülejäänud on kõik töö. Ütles üks kuulus viiuliõpetaja Kless nimelt minul on noh, mis ma nüüd enda saba kergitada, aga tõesti, seal on mulle väga keelkond pähe õppida asja, need istuvad ka peastid, soojendan üles natuke sonaadid, isegi peas neist tervenisti ja see, see on üks hea omadus muidugi. Võib olla halb, selle poolest kiiresti õpib, õpib vale nooti mängima, tihtipeale ei vaata nooti, ajame siis sisse õppinud vale noodi, ühte korda juhtunud Tubina tantsudest üks näiteks vale noot, 13 aastat mängin seda vale nooti, seal keegi ei ütle üksi, klaverimängija näevad nooti küll ja keegi ei ütle mulle seda. Lõpuks sihukse, noor viiuldaja asi, ütles kuidas, mis sa seal mängitud? 13 aasta seda tükki mängib. Naeruväärne lihtsalt on nii. Kas need Tubina tükid, mida te nüüd meie fondi salvestasid ta nüüd õigete nootidega? Kui te tagasi nüüd lähete ja silmadega Tallinna poole hüvasti noogutate, mis siis teed kodus kõigepealt jälle ees, ootab. Kodus on mul mitu tegemist, kohene oma koju jõuan, seal on rootslaste pinnal on mänginud kaasa ühes ansamblis, mille nimi on Stockholmi kammertrio. See on klaveritrio, üks rootsi ja üks Rootsis sellist ja siis mina mängime siin ja seal, kus neid vaja on meil järgmiseks kevadeks ees Beethoveni kolmikkontsert. Trio ja orkester. See on väga suur raske töö, terve talv läheb selleks ettevalmistamiseks niisugused asjad. Aeguna, solisti meeskoori on 45 aasta juubel, seal olen solistiks, mängin seal ka veel roopilli peale muu. Vaata, see on peenike tegu. Sain siin roopilli, keegi ei mäleta ta nime praegu. Siin on üks roopillimeister, kes, kes valmistas selle ja siis seda seal mänginud juba paaril korral. Meeskoori saateks on kirjutatud neid asju instruubildiga, võika häälega on ta spiiker. Kas mõnes ansamblis veel mängite? Ei, ma keeldun orkestrisse istumast nüüd mitte mingit ansamblit mulle kui, kui just klaveritrio on see kõige suurem ansambel, mis mul on praegu sina, ma küünitan ennast. Missugused puud teie kodu ümbruses, kasvavad nad ka midagi jõudu, võimateid annavad. Nojah, minul selle vaja endal, kus ma elan, kolmandal korrusel, seal mul on männid ümber, ükskõik kust ma akna lahti teen, on männid natu-natuke kulunud, küll seal ka mingi roojastumine, tipud on haiged ja nii. Ja kask on mul siin akna alga, hiigla ilus kask on seal akna kõrgusel, nii et ta on seal käega katsutav. Saunariista võiks võtta temast sealt aknast nii-öelda väga ilus ümbrus, ma pean ütlema ja väga rahulik ja niisugune ana natukene maha jäänud, võib-olla sellepärast, et ei ole postkontorid ligidal ja ei ole apteeki natuke sõita siia või sinna. Aga rahulik on selle eest vähe. Liiklusteni. Ma küll ei tea, kui sagedasti männid Valgamaal kasvavad aga siin, Põhja-Eestis on ju mänd ja kask päris tüüpilised eesti puud, nii et olete ka seal maal puude poolest vähemasti justkui nagu kodus. Jah, aga koduks ja kunagi ei saa. Seal pole mingit kahtlust, rootslasest ka ei saa nii, räägin rootsi keelt küll ja kõik, aga see on võõras, mis võõrasse võõras naljaks meelsamini mõnel teisel maal arvatavasti arvatavasti, mis mulle väga meeldis, kui ma esmakordselt sinna juhtusin. 70 72 oli esto, see oli vist teine või esimene ESTO, ma ei tea, täpselt. Ei ole, see oli väga suurejooneline ja see oli massiviisi inimesi koos palju mängimist seal ja see on unustamatu, täiesti maa. Seal ma tahaks elada, aga siis oli juba hilja. Siis ma olin juba Rootsis kanna kinnitanud ja mine siis teise maale ja seal on pealegi need viis aastat peab ootama, enne kui muusikute ühingu liikmeks saab inglaste eeskujul, kuigi mul seal kooliõed ootasid kõik ja, ja jäin ikkagi Rootsi. Mis keeleti, suusan? No eesti keel, rootsi keel, saksa keel, nendega ma saan hästi hakkama, inglise keel ka, noh, mõned mitte eriti hästi vähe praktikat istunud. Ja ega rohkem ei olegi neid Millise imega eestikeelne kaunisti säilinud on? Mis see on? See on väga lihtne. Minu kooliõed küsisid tulnud ka sedasama eile, just mina ütlesin niiviisi, ma mõtlen kõigepealt, kui ma rootsi keelt räägin, ma mõtlen kõigepealt eesti keeles ja siis tõlgin rootsi keelde. Kiiresti käib see nüüdsel ajal alguses oli raske, aga ma teen alati niiviisi just just selleks, et eesti keelt alles hoida, just nii, nagu ta on. Ja eesti keel on jäänud esikohale, niisamuti nagu Eestimaa on jäänud kõige olulisemaks maaks. Aga see ei tähenda seda, et te oleksite ilmus vähe ringi käinud. Jah, ei noh, see on ju orkestandi elukutse juurde kuulusid suurte tulleedega, sõidetakse risti-rästi, Saksamaal on põhjalikult läbi sõidetud ja Šveits ja Prantsusmaa ja Inglismaa ja need ja siis muidugi kõige toredam oli see jaapani külastus, terve kuu olime Jaapanis just enne, kui ma lõpetasin oma tööorkestris ja see oli see kõige toredam ennast, seal oli haruldane kord ja puhtus ja seal oli. Seal oli kõik õieti minu arvates seal jalaks ka muidugi kui oleks võimalik. Ja siis Hongkongis olime mõned aastad tagasi, maailm on nähtud omal käel pärast, kui ma lõpetanud oli juhtukest esimene Ameerika-turnee, aga ma olin ju ise omal käel viis nädalat Põhja-Ameerika mandril reisisin seal ja mängisin eestlaste keskustes, Chicago Kuu ver, Toronto jo joog, Leikud pooltimor. Ja oligi vist kõik ja see oli omal käel nii-öelda ka, reisisin siis nii. Nüüd ma saan ju teha, seda on ju vabaorkestrist teate, kõige parem, see on, et ma olen päästnud niiviisi, see on see, et ma mängin seda, mis ma tahan ja millal tahan ja kui ma tahan, need on need punktid mu elus praegu kõige paremad on. Selle juurde kuulub muidugi see ka veel, et nüüd esmakordselt siin oma kodumaal esinemas on mul nagu mingi tippkulminatsioon on mu elus võib-olla kutsutakse mind veel kord see asutus, mille nimi nüüd on Eesti Kontsert olla ma loodan seda vähemalt. Aga see on ju ligemate aastate jooksul siisest, sest inimene ju, nagu öeldud, vananeb.