Eile rääkis Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas Tallinnas pikemalt Eesti ajakirjanike liidu palvel teemal korruptsiooni avalikus. Nüüd on meil stuudios mittetulundusühingu Korruptsioonivaba Eesti juhatuse esimees Tarmo Tammerke. Mida uut tarka tähtsa Euroopa Komisjoni tasemel korruptsiooni ohjeldamisega tegelev kõrge ametnik meile siis ütles? Kõige tähtsam asi on see, et et Siim Kallas on ju, eks ole, Euroopa liidus korruptsiooni vastu võitlemise juht, tegelane number üks oma ametiülesannete hulka kuuluv asi ja seetõttu on üsna loogiline, et aeg-ajalt Eestis käies ikka võtab ka selle teema ülesse, kuna tema on selle teema eeskõneleja kogu Euroopa liidus. Üks asi, mille ta välja tõi, on see, et et kuigi maailmas korruptsioon tegelikult kogu aeg suureneb, igasugused maailmapanga uurimused näitavad seda siis Euroopa liidus nii-öelda ei saa. Et kuigi on siiski aeg-ajalt selliseid üsna kõrge profiililisi väga hoogsaid lugusid näiteks kasvõi meenutame Saksamaaerakondade rahastamisskandaali või Briti peaministri Tony Blairi partei rahastamisskandaali, kus lordi tiitleid aint selle eest, kui keegi oli erakonda rahastanud muud taolised asjad, et noh, nii-öelda korralikes riikides, mis toimuvad, jätavad meile Euroopa Liidu uusliikmetele ka mulje, et, et kas siis nii võibki ja kas nii ongi kombeks. Aga taolised asjad ei ole tegelikult norm, need on pigem erand. Ja tema noh, selline üle-euroopaline pilk ütleb, et, et Euroopa liidus korruptsioon ei suurene, aga et maailmas tervikuna paraku ta suureneb ja mis on nüüd probleem? Me oleme ju maailma osa ega siis ainult siin korruptsiooniga ise tegeleda siin omavahel Jaan Jüriga ja, ja Malle Maiega vaid lähme jonnide ja igasuguste teiste tegelaste juurde ka, et kui Eesti ärimehed hakkavad tegema äri teistes riikides, eriti nendes, kus korruptsiooniprobleem on suur võib juhtuda, et nad annavad kiusatusele järgi ja asuvad seal käituma korruptiivselt, samal ajal kui nad kodus siin Eestis meil käituvad, nii nagu juba vaja käituda. Normaalses riigis on. No Eesti koht selle rahvusvahelise korruptsioonitajumise indeksi tabelis on aasta-aastalt paranenud ehk Eestis justkui suuri probleeme korruptsiooniga ei ole. Kas Siim Kallas andis Eesti olude kohta korruptsiooni aspektist vaadates ka mingi üldisema hinnangu? Tähelepanuväärne on muidugi see, et et iga kord, kui Siim Kallas käib Eestis põhjalikumalt kuskil esineb, et siis ta on ettevaatlik Eesti asjade kirjeldamisel, et ega ta väga ei taha kirjeldada, aga noh, ajakirjanikena me teame, et ta on tegelikult inimene, kes algul ütleb, et ma ei taha kommenteerida ja siis ta kommenteerib ikka. Ja nii oli ka eile ta üritas nagu kõrvale põigelda konkreetsetest hinnangutest ja ma saan täitsa aru, et tal tõesti ei ole väga detailset informatsiooni, et ta ei suuda jälgida iga nüanssi, mis siin toimub. Seetõttu noh, ta mingite konkreetsete asjade kohta ei tahtnud öelda, et vot et see on nii või naa näiteks kas või need maatehingud Nende kohta ta ütles, et seadustes ilmselt tuleb teha muudatusi, et see on üks asi, et nad taolist olukorda üldse tekkida ei saaks ja siis ta rõhutas üldse väga palju oma eilse esinemise jooksul sellele, et näiteks ka Euroopa komisjonis nendel on sellised asjad ette loetud nagu eetikapäevad, kus võetakse ametnikud kokku ja arutatakse, et kuidas on õige asja teha. Et ei saa tegelikult ju kogu meie ümbritsevat elu paragrahvide keelde tõlkida. Ja seetõttu need eetilised standardid on väga tähtsad. Et oleks arusaam, et kas on niimoodi sobilik teha või mitte, isegi kui seadus midagi lubab, et järsku see ikkagi ei ole sobilik teha. Ta tõi palju näiteid nende kingituste kohta, et tavaliselt korruptsioonis räägitakse, üks vorm on ikkagi, et nad kellelegi kingitakse midagi. Ja ütles, et see kingituste teema on ka nagu üle fetišeeritud, seda tähtsustatakse üle selles mõttes. Et kui keegi tahab nagu korruptsiooniteema arutelu tupikusse ajada, siis ta hakkab rääkima mingite pastapliiatsite kinkimisest ja, ja mingist näiteks, et mulle kingiti toores kalana, mis ma nüüd teen, kuhu ma lähen deklareerima raamatupidamisse või ja ühesõnaga see kala pahaks vahepeal ja kõik muud asjad näiteks kõik naeravad ja unustavad üldse ära selle korruptsiooni kui enda ehk tagasi nende maatehingute juurde, et ta ütles, et oluline oleks juhtunust tehtaks õiged järeldused, vot see oli ka üks tema selline refrään, mida ta tegelikult kordas mitu korda. Et halvad asjad juhtuvad igal pool juhtuvad ka parimates peredes, noh ütleme jutumärkides nimetasin enne neid suuri vanu Euroopa Liidu riike. Et kui probleem juhtub, siis noh, selle vastu ei ole mingit garantiid või vaktsiini, et üldse mingeid korruptiivsele kalduvad tegu üheski riigis ei toimu aga väga oluline, kuidas seda menetletakse. Mis järeldused sellest tehakse? Et sellele on teinekord tihti väga tervendav mõju kogu ühiskonnale, kui võetakse väga konkreetsed sammud ja kujundatakse hinnangul, et nii enam ei tohi teha? Kui Siim Kallas rääkis nendest Brüsseli ametnikele korraldatud eetikapäevadest, siis ma samal ajal mõtlesin, et oh aeg, et millal seal kõlavad postulaadid ja põhimõtted ükskord näiteks Otepää vallavalitsusse jõuavad. Tegelikult ega see nii väga kaugele valgusaastate kaugusel ei ole, selles mõttes, et noh, Eestis on näiteks juttu olnud ka, et justiitsminister on rääkinud, et oleks tarvis mingit üleriiklikku eetikanõukogu mis arutaks taolisi asju, kui selgub, et seaduse rikutud ei ole, aga nagu õiglustunnet on riivatud ja siis enamasti jääb see nagu ripakile tan üksikud eksperdid, kes võtavad sõna võib-olla mingi spetsialiseeritud ühingut, kas või nüüd nagu ühing Korruptsioonivaba Eesti, et arutab, aga ega meie ei saa ka öelda, et mis nüüd õige või vale. Et me peame sellest ka enne piisavalt infot koguma, et me saaks mingi seisukohaga välja tulla, et ma päris kindel ei ole, et seal mingi eetikanõukogu riiklikul tasandil väga palju kaasa aitaks. Kujutate ise vaata, kui palju arutelu tuleb selle koosseisu üle, et kes siis on need füüsilised isikud, kes sinna kuuluvad, kas nendel on õigus, moraalne õigus kõnelda ja ütelda, et oh, see tegu oli õige, see oli vale. Aga mida Siim Kallas ka soovitas ja mis meil Eestis juba osaliselt toimib, näiteks on, eks ole, ametnike eetikakoodeks on olemas. Et tuleks neid täiendada, arvestades just neid igasuguseid juhtumeid, mis meie ümber praegu on ja, ja siis siis ei noh, ei ole ka kuskil maakondliku tasandi neid probleeme nii palju. Kui me tuleme tagasi veel kord selle maadevahetuse skandaali juurde, siis ma loen tänasest postimehest Siim Kallasel märkinud, et maadevahetuse skandaali puhul on tegemist suuremat sorti eetilise probleemiga, mis tähendab seda, et Euroopa Komisjoni asepresident otsesõnu siiski keeldus seda maadevahetuse skandaali korruptsiooniks nimetamast. Jah, seda ta ei teinud, ta teinud tegelikult seda ka mitme teise juhtumi kohta, näiteks ma ise küsisin ta käest seda Rootsi peaministriga toimunut või vabandust, välisministriga karbiltiga ka Eesti jaoks väga tuntud inimene. Teatavasti Carl Bildt omas aktsiaid Vostok Noftas, mille omanikuks on Gazpromi ehk Venemaa riik, Vene riik ja nüüd on ta oma aktsiad müünud ja küsimus on, et kas ta välisministrina on siiski vaba otsustamaks selle üle, kas gaasijuhe Läänemeres on nüüd Rootsi jaoks kasulik või kahjulik, et tal nagu huvide konflikt sees. Ja Siim Kallas ütles, et, et see on tõeliselt hea küsimus arutelust. Ta tunneb ise Carl Bildt ja väga hästi ja ta saab aru, millises raskes olukorras on pilt aga ütles, et, et ma ei saa ka öelda hinnangut, sellepärast et mul ei ole detaile, mul ei ole kogu infot selle kohta, millal ta täpselt müüs, mis asjaoludel ta, et mis siis edasi sai kõik, et, et anda hinnangut, et kas see on korruptsioon või mitte, peab tegelikult uurima detaili päris palju. Ja seoses sellega tõi ta korduvalt eeskujuks ka ajakirjanike käitumiskuna, selle loengu korraldas Eesti ajakirjanike liit, siis oli noh, see üsna loogiline, et ajakirjandusest palju, rääkis. Ta nimelt meenutas, et näiteks üks suuremaid Euroopa Liidu korruptsiooniskandaale, mis oli Euroopa Liidu endise kõrge ametniku Edit Kressiooniga, kes võttis oma hambaarsti kuskile tööle sellele ametikohale, kus talle üldse kvalifikatsiooniga ei olnud ametnikuks võttis tööle. Et selle skandaali tõi tegelikult avalikkuses prantsuse ajakirjandus ja ka saksa ajakirjanduse toonud väga suuri skandaale avalikkuse ette mitte ainult toonud, vaid sisuliselt nagu paljastanud kogu loo. Ja nüüd küsimus on, kas Eesti ajakirjandus suudab seda teha ja ma arvan, et see oli üks põhjus, miks Siim Kallas ei tahtnud ka vahetuse kohta konkreetset hinnangut anda. Ajakirjanduslikud materjalid ei ole piisav alus, et teha hinnanguid, lõplikke hinnanguid. Näiteks sama eilses Postimehes ilmunud niinimetatud paljastav lugu selle kohta, et ka uus keskkonnaminister on segatud sellesse afääri. Ja minu arvates see toob kahju uuriva ajakirjanduse mainele taolise artikli ilmumine. Et seal on väga palju lahmimist sees faktidega möödapanemis tegemist on ühe teooriaga, see võib nii olla, aga ei tea, ta on esitletud kui fakti. Ja kui see, siis pärast saad teada, et need kuupäevad olid teistpidi, et tegelikult see see valijamees, keda nagu üritati selle maadevahetuse tehinguga osta sai oma tehingu juba suvel nii-öelda kätte ja alles sügisel valiti valijamees, siis mõtled, et see teooria kukub kolinal kokku. Et Siim Kallas rõhutas ka seda, et et ajakirjanduses tegelikult sõltub väga paljud kvaliteetne uuriv ajakirjandus, saab väga palju teha selleks, et asjad ikka tõesti välja tuleksid. Ja eks praegu Eestis üks nõrkus nende korruptsioonihõnguliste lugude puhul ongi, et uurimisorganid ei saa veel kogu infot välja anda. Ajakirjandus mingit infot kätte saanud ja aeg-ajalt esitleb seda liiga eksitavas võtmes pannes nagu väga varakult sildid külge, et tegemist ongi korruptsiooniga. Seetõttu ma väga mõistan seda, miks Siim Kallas eile ei tahtnud ka selle maadevahetus selle kohta öelda, et jah, see on korruptsioon, sest no siis siis ta langeks tegelikult mõningate eksitavat artiklite võrku. Ja teisest küljest see siiski annabki niisuguse karistamatuse tunde, et seda korruptsiooni on niivõrd raske analüüsida, avastada ja kohtu ette saata. Tegelikult Siim Kallas ütles vist lausa kaks korda eile ka seda, et see on lõputu võitlus. Et, et see ei ole neid asi, et, et temp projekti projekt Korruptsioonivaba Eesti, lõpetame korruptsiooni Eestis aastaks n on lõpetatud ja punkt ja muudkui mõõdan teemia graafikuid, graafik jookseb madalam, kuni lõpuks graafik kukub niimoodi. Eks ole vastu maad, et seda ei tule mitte kunagi. Et ajakirjandus peab neid teemasid käsitlema, aga et kui, kui meedia teeb vigu nende teemade kajastamisel tegelikult kahjustab juba järgmist artiklit, mis on tegelikult tõepärane, võib-olla kus on tõesti tehtud head uurimistööd. Ja noh, paraku see see eilne Postimehe lugu selles mõttes oli küll pettumuseks, et et kui juba lugu esitatakse suurt uurimust ja sealjuures on mingi telefonikõne väljavõte, mis meie telefonikõnesid teeme, eks me ikka, kui inimene räägib meiega, me anname aeg-ajalt märku, et ja kui seda tõlgendada nõustumisena ja siis selle peale nagu rajada artikk ja siis see tundub natuke imelik, et kuna eilne üritus oli nagu ajakirjanike liidu egiidi all, et siis ajakirjanike professionaalsus on väga oluline, et et noh, inimesed lehte lugedes saaks öelda jah, tõepoolest loevad läbi ja veendunud, et see ongi nii ja see, et selle põhjal saaks meil uurimisorganid ka lause otsuseid vastu võtta, et näete, meedias on ilmunud väga selline põhjapanev materjal ja see on abiks ka uurijale, et praegu on vastupidi, tegelikult eks ole, et ajakirjanikud korjavad uurijate käest mingeid killukesi ehitavaid, mingeid maju, mõned nendes majades püsivad päris hästi üleval juba, aga teised on kaardimajakesed veel. Ma loodan, et kogu selle asja ja olukorra eest vastutavaks ei saa siiski ajakirjandust ka teha, nii et, et ma loodan, et uurimisorganid suudavad siiski ka midagi oma uurimise käigus tõestada ja materjalid kohtu ette viia, nii et nende põhjal ka on võimalik süüdimõistvat kohtuotsust langetada. Aga praegu tänan. Mittetulundusühingu Korruptsioonivaba Eesti juhatuse esimees Tarmo Tammerki ja jääme siis ootama, millega Siim Kallas taas Tallinnasse ajakirjanike ette tuleb.