Sa oled umbes 30 aastat vana, elanud suurema osa oma elust Krakowis. Sa oled nüüd natuke elanud Eestis, sul on kolm last ja sa oled abielus näitleja Morris Petersoniga. Täpselt nii. Paistab, et eestlased väga hästi aru saavad, poolakad pest, isegi kui need poola keelt ei oska. Tere, Slava, Mira Porosk, Peterson, me oleme praegu Tallinnas Poola vabariigi suursaatkonnas. Sina oled väike tüdruk suures lossis, sa oled siin kultuurinõunik. Aga kui sa mõtled oma lapsepõlve peale kas sa mäletad seda esimest hetke? Seda esimest tähelepanekud selles maailmas. Ma ei tea, mõned inimesed räägivad, et mul lapsepõlve ei olnud, et mu ema suri väga varakult ära, siis minust sai perenaine. Ja samas mina arvan, et ma olen väga õnnelik lapsepõlv venna ja isa kõrval kes oli puumeister, kuna tal oli vaja peale tööd ka kodus tema meistlikkonnas tööd teha, nii et siis seal on tema abistaja olnud. Nad ise eriti ei osanud nagu tüdrukutega midagi noh, tegema nii et siis ta alati mängis minuga niimoodi, et kui tal oli vaja mingi tööriistu, siis ta ütles mulle, anna mulle seda siis närveeris, miks ma ei tea, mis tööriist on siis kahe hakkas nagu mulle seletama, et anna siis seda ema või isa haamer, see suurem on isa ja see väiksem on näiteks mingi laps või tita haamer. Netis olnudki sellised mängud ja siis ta õpetas mind puit rajuma või väiksed oksakesi. Kas sa mäletad ka neid lugusid, mis isa kui ema või siis vanavanemad sinuga rääkis, et mis olid need nagu väärtused, mida näiteks isa see aeg, kui ta nokitsen sama puutööd teha mida ta sulle nagu süstis? Ma ei mäleta, et nad räägiksid mulle midagi sellist, mis mul jääks meelde. Aga pikem kui lood, mullaniend mäel lõikaskusid rituaale, mida Poolas on väga-väga palju. Ja sellised, mis on seotud just perega, et näiteks sellega, et vanem on külas ja siis iga pühapäev vaja teha seitse kilomeetrit metsas jalutades, isegi olles kolme, nelja või viie aastasena vei pärast vanaisa viib meid nagu hobuse ja vankriga. Ja siis vanema juures hoopis ootab mind. Igasuguseid asju ja see näiteks läheme ikka metsa ja vaatame, kuidas puit kasvavad seal, et kas ikka kasvanud selle nädala jooksul ja selliseid asju ja siis seda teed, mis võib oma kodust vanaema, kodu või vanaisa kaudu, nii mõõdetakse mitte nagu kilomeetri idena lapsepõlves, aga sellega järgmisena on selline väike kabel ja siis peale natukest aega on jälle mingi teeristi peal on mingi rist ja siis kolmas kaabel, kus on jälle teistsugune Püha Maarja kuju või mingi puu või siin on kasepuu, mis on nagu natukene alla vajunud ja selliseid asju, et et siin nagu teen jälle nagu pöörab vasakule. Ja siin on selline imelik boa siin ma kunagi olen näinud neid, eks. Kured. See on kasida ilus mälestus, et ikka lapsepõlves kuidagi inimestel on silmad rohkem lahtised, et kõik, mitte nii, ainult et paistab nagu suurena, kuid tegelikult on, aga võib-olla tõesti tegelikult see on suurem, kui praegu tundub. Kui sa veel lapsepõlve osas mäletad seda, et millised sellised olulised elu küsimused sul olid? Sellises väikses lapsepõlves ma ei mäleta, ma mäletan, ma õudselt tahtsin kooli minna, et mu ema oli õpetaja, inimesed mäletavad veel, tema oli õpetajaga võlur ka. Et tookord ikka ei olnud igasuguseid ilusaid tööriistu ja klassiruumid olnud ikka väga sellised hallid ja mitte väga ilusad ja mitte väga rikkad need, siis ma seda mäletan, et ema oskas igasuguseid asju võluda lihtsalt, et ta võttis mingi vanapaberi ja lõikas välja mingi asju või näiteks mingi vanadest riietest õmbles tahvlile, mille peale kirjutatakse kardinat Need, siis ta mitte kunagi ei ole õpetanud lihtsalt sõnu, aga näiteks võlus neid sena teetegi kardinad lahti ja kinni siis alati lastel oli selline. Senine sena, niisiis sellised sellised mõtted, et igaüks väike asi oli alati kuidagi nagu võlutud mitte niisama, mitte kunagi. Mul ei lubatud olnud seda, et lihtsalt nagu mööda minna. Et ikka näiteks raamatuid oli vaja austama, mitte kunagi mul ei olnud lubatud raamatuid panna põranda peale. Väikeste asjade austamine ja, ja see, et tehes hästi väikseid asju. Võib-olla mul lubatakse suureid asju ka hästi teha. Aga kui ma ise nagu ei mõtle selle peale, et väikseid asju korralikult tegema ja hoolitseda igasuguste väikeste asjade eest siis ma ei oska enam suurte asjadega tegeleda. Ja pealegi inimestega siis seda, mis ma mäletan lapsepõlvest, on sellised unistused Justed tagasihoidlik, olles samuti saada mingi nagu heaks inimeseks, lihtsalt et seiseks, kellel on nagu silmad, mitte end nagu näo peale, aga igal pold väga tundlik, et näha teisi inimesi. Ja mitte inimesi, on ka kõik, mis nagu toimub, Eesti palju, olen aidanud minu onule vanad mööblit restaureerima ta koguneb igasuguseid asju, et on aristokraatia. Kuna enam ta ei saanud oma meissa ja, või mitu mõisat, siis ta elab plokis. Aga see ikka väga-väga ikka tahab oma paneelmajas väikses korteris endale luua niukest. Niukest Impreesiad, et mitte kunagi ei ole mitte midagi kadunud ja Pisab just ühest väiksest portselanitükist, et ikka väsi aristokraat olla. Et siis tema õpetas mind, et vanu asju ei tohi mitte kunagi lihtsalt prügikasti visata. Kui mul nii lihtsalt tuleb see äraviskamine. Ja see, et ma ei hakka parandama. Ma ei hakka selle peale mõtlema, et selle asjaga on, kui te mingil lugu seotud või võib-olla see oli mingi inimesele väga oluline, siis mul samamoodi lihtsalt tuleb inimestega nagu tegeleda, et siis noh, mitte nii, et prügikasti visata. Aga kuskil kaob ära see, see tundlikkus ja see, et nagu et inimeste eest hoolitseda ja vaadata ka, et need vanainimestega on samamoodi nagu vana mööblitega ja vana asjadega, kel nagu oma elulugu ja siis vaja ikka väga õrnasti nendega olla, nii et siis kohe hakkab teine maailm avanema. Kui nendega olla või sellest nagu keskkonnas vana asju keskkonnas. Siis vanad asjad, paistab, et nad on väga olulised. Aga see aeg, kui sa keskkooli lõpetasid ja hakkasite valima elukutset mille poole sind tõmbas, siis? See on väga naljakas, tegelikult ma hästi palju väitlesi niukes kartuse ka ikka surma oli pidevalt kuskil õhus minu peres ja, ja selline nagu leina tunne pidevalt siin ikka nagu hall taevas, isegi kui hästi palju asju vägesised mitte väga hallid. Ja siis ma ikka palju väitlesin enda käha nõrkusega ja ma olen teinud väga edukalt igasuguseid asju, näiteks veetsin poola keele olümpiaadi üle poole siis väiksem minna mis iganes, missuguse õliga oli. Ja siis füüsika ei olnud ka kõige halvem ala. Aga samas mind väga tõmbas Jaapan ja mis on võimalik teha väikses linnas Jaapaniga seoses? Loomulikult ainult karate. Nii et siis ma olen minu Päre vastu teinud seda, et kolm korda nädalas, selle asemel, et tublisti õppida veid kodus midagi tegema, siis ma olen sõitnud teise linna. Ja seal trennis on kõvasti väga range stiili. Ja siis miks ma olen leidnud just Krakowisse ülikooli, et seda teatriteadust õppima on just sellepärast, et seal oli üks veti, et minu pere oli väga vastu selleks, et ma oleks nagu edaspidi tegelenud ka rattaga ja see oli väga nagu selline, noh, ma ei ole selles kõige halvem. Ja siis ma mõtlesin välja, et ma pean otsida Niukest alad, mis on ainult seal, kus on kõige parem garaate keskus ja see oli just Krakowis, nii et siis ma noh, ma olengi niimoodi läinud ja paraku ma sain väga hästi sinna ülikooli, mis oli suur üllatus, et seal oli vist rohkem kui 25 inimest nagu ühe koha peale. Ja siis tüdruk väikses linnas, mis nagu lihtsalt läheb ja ilma igasuguste tutvus, et see oli peaaegu nagu ime käigidele ja samas kahe peale seda peale näid eksamit. Mul oli õnnetus, ma kukkusin partneri seljast allapoole ja siis ma enam ei saanud üldse trenni tegema. Ja ma jäingi niimoodi teatriteadlasena, mis kohutavalt hakkas mulle meeldima, perest loomulikult. Ja siis jah, selline naljakas nagu saatuski, et tahtsin midagi teha saatuse vastu ja saadaks ikka vett, peitis minuga. Ja siis peale seda teatriteadlast ma olen ikka käinud jaapani instituudis ja siis pärast töötasin ka jaapani kultuuri ja siis tehnoloogiakeskuses ja vahepeal olin ka teises linnas Poznanis, kus olen õppinud kunstiajalugu ja kultuurimenetlus, mängi. Kui ma pean nagu arvestama sellega, mis mulle andis, et kas ma olen teatriteadlane, siis ma peaks ütlema, et ma ei ole, ega ma ei ole teatriteadlane ega kunstiteadlane, ega jaapani filoloog, absoluutselt mitte. Aga see, mis andis mulle ülikooliaeg, on see, et kuidagi rohkem avanes maailm ja, ja Seine kindel teade, et kuskil on igasuguseid asju olemas ja lihtsalt inimene peab neid otsida. Ja ma ei oska nagu peas näiteks lugeda, millal, mis teater avati Poolas. Aga ma tean, kust seda otsida, kui on tarvis, nii et siis ma arvan, et see on väga oluline just niukene teade, et sa tead, et kuskil on see asi ja kust see asi leida. Ja piisab sellest, et ennast liigutada. Selle jaapani koha pealt veel, et kas see, kui sa õppisid teatriteadust, siis sa mingis mõttes nagu spetsialiseerusidki sellele jaapaniteatrile. Ja ma olen spetsialiseerunud, kui tegin magistritöö ja hakkasin ka doktoritööd tegema, aga väga lihtsa põhjuse pärast ma olen katkestanud doktorid, ilmselt mul oli vaja valmistada ühe loengu ühe filosoofi kohta. Karl Popper on tema nimi kuidagi, ta ei läinud mulle pähe absoluutselt. Ja pärast ma ikka tulin ka Eestisse elama, nii et siis praegu iga viie aasta tagant tuleb Eestisse minu doktoritöö bramodorje sellise küsimusega. Kas maid ka ei alustaks uuesti ma ikka läheks sellest Jaapani no-teatrimaskide teemad ja siis too teatriteemalt kuskile võib-olla hästi teatri poole. Aga see aeg, kui sa uurisid näiteks, kas NO teatri lugu et see on ju midagi põhimõtteliselt täiesti teistsugust, kui see, ütleme, Euroopa teatrikultuur on no teatris näitleja laval, mida see tähendab selles kultuurikeskkonnas ja mis tähendab näitleja laval näiteks Eesti Draamateatris või ütleme näiteks kraakovi teatris? Taotlus on ju täiesti teistsugune. Mitte ainult näitlemine ja mingi sõnumi üleandmine on oluline. Aga üldse see elustiili ja, ja see olemine Nad lihtsalt elavad teatris, nad ei ole nii nagu üks luuletaja poolast on oma Luledusest kirjutanud. Ma olen luuletaja ja luuletaja, olen siis kella 19 30 kuni kella 15-ni ja pärast hakkan täiesti normaalseks inimeseks olla, nii et siis see no teatri näitleja olles ka täiesti normaalne inimene, kes Acatioopia ja nuudleid sööb ja magab ja norskab misiganes teed on ka natukene ikka lähemal mingi saladusele. Ei Ta on juba natukene rohkem siniseks taevaks saanud kui teisedki inimesed, ma arvan, nii. Ja see, kui ta paneb oma näo peale maski. Ja kuidas ta olles näitleja samal ajal ta on määratud selleks, et olla samamoodi natukene nagu selle teise maailma poole või noh, taeva poole või nende supp hoopis neid maavaimude poole saatja. See on kuidagi väga huvitav. Ma pean tunnistama, et mitu korda olles no teatris lihtsalt hakkasin uinuma. Aga ma ei olnud ainuke, et enamus ja panna sinna seal ja mitte ainult sellest, et see ei olnud nagu arusaadav, et see oli see arhailine jaapani keel. Ei, et seal nii väga pikk etendus. Aga ma arvan, et et siis ma pooldaks seda Andrei Vaida arvamust, kes ütles, et tal juhtus ka see mitu korda, siis ta lõi kohutavalt piinlik. Aga samas tal oli Seine õnnistatud tunne, et see magamise aeg oli hoopis teine magamise aeg nagu see, mis on meil kodus öösel või kui meie saame hästi välja magada või oleme Georg Otsa spaas? See oli selline nagu uue elluärkamine. Et ma imetlen neid niimoodi nagu väike laps, et nagu vahest ma lihtsalt olen nagu nende poolt võlutud ja täiesti absoluutselt võrgutatud. Ja ma olen sellest teadlik, et nendel on mask peal. Terve roll on nende nagu peale kleebitud. Ma luban endale ennast võrgutatud olla, mulle õudsalt meeldib ja siis ma annan ennast nendele juhtima, selles mängus teen vaest Su lahti, nagu see Tšehhi väga tore see multifilm, kõrdek, kes ka vahest ütleb ja ei ja mulle väga harva Euroopa teatris oli selline tunne, et ma saan lihtsalt seina. Teha mitte selline naiivne, aga just selline, et et miskipärast nagu ma olen nii puhas nagu laps sellest nagu teatrivaatamises ja see mind niimoodi puhastab. Ja selles mõttes ma ei mäleta etendust meie Euroopa teatris, kus mul oleks juhtunud niisugune nagu katarsise tunne. Ma ei tea, see kuidagi väga-väga, meeldib mulle selline väga õrn delikaatne tunne. Et see, mis nagu mind paneb ka mõtlema hästi väikestele delikaatsetele, asjadele, sellele, kui õrn tegelikult see siin poolseta elu saladus on. Kui tegelikult oleme kuidagi selle metafüüsika maailmas sees, mis on nagu hoopis palju suurem kui see meie praegune reaalsuse maailm. Et see ikka nagu pidevad viib meie mõtteid kuskile neutromboliis kuskile kõrgemale. Ja ma arvan, et see on selline asi, mis nagu praegu oleks väga kasulik inimestele ja ma tean samas ka, et no ei ole käigidele ja, ja nagu enamus inimesi lihtsalt vaatab seda mingi nagu eksootikana ja ja võib nagu igasuguseid asju sellest rääkida, aga kolm-neli tundi või viis tundi teatris olla, see on liiga pikalt, paistab nii, et. Aga Poola kultuuriruumis jaapani teatri uurimine, see ei olnud ju ka väga tavaline tegevus. Ei, absoluutselt mitte, praegu on neid juba rohkem ja siin ma tean ka, et Eestis ka hästi palju inimesi õpib jaapani keelt ja siin on suur Rein Raua mõju ka ja väga hea oskus, kuidas seda huvid tekitama imestest. Aga siis tookord, kui ma olen nende asjadega tegelen, siis Krakowis ja seal ülikoolis olin vist üksik, kes oli selle teemaga huvitatud ja hakkan sellega tegeleda. Kusjuures kui mul oli esimene üliõpilaste kursus, siis mul tuli rohkem kui 50 tudengit. Kas minuga neid uuringut tegema, et see on selge see, et ma ei ole mingi teadlane, et see kõik oli selline avastamata maad täiesti Tabula Rasa? Meile? See oli väga põnev. Kas tähista noorte inimestega seda Kaus avastama? Tänu sellele, et mul on hästi palju sõpru ja selliseid sõpru, milles on just nagu pisikeste asjade kaustus, näiteks väga vana näitlejanna, kes spetsiaalselt, teades seda, et mul on pulmad, tuli Jaapanist, et sellel momendil koos minuga olla. Aga ma olen ka, ma ei tea, temaga vestelnud üks kord ja siis see kuidagi ikka nagu aitas mulle mingi oma nagu oma asi leida, mis on ka väga oluline, et igal inimesel oleks mingi oma asi ja oleks selge nagu pilt kes ma olen ja mis mulle meeldib. Ja mida ma tahan. Siis oleks olnud ju hästi loogiline käik, et sa oleksid läinud Jaapanisse näiteks elama, õppima ja uurima seda asja edasi, aga siis läks hoopis nõndamoodi, et sa tulid hoopis Eestisse. Vot sellega, et peaks niimoodi ju alla, siis ma ikka olen enda poolt hästi palju teinud, et oleks nii nagu sa oled rääkinud, et just sinna minna, uurida, õppima ja võib-olla jääda seal. Olen käinud Jaapanis ja siis vaatasin Eesti palju teatrit, elasin seal hommikust saadik, olen olnud aedniku, jaapani aedniku abistaja ja siis kella viiest oleme igasuguseid põõsaid nagu formeerinud väikeste suurte kääridega natukene mulle meenutas minu lapsepõlve isaga, esiaednik oli ka eesti vana, see oli minu jaapani sõbranna isa. Väga tore, isa, oli väga tore aednik, kirjanik, Eesti palju lina? Ei, ei, aga samas oli väga rõõmsameelne ta abikaasa oli ka üle 70 aastat vana ja siis oli külanaistele täitsi treenerina, siis ma olen vahest jälle käinud taitsiit Epimagos selle pereemaga ja siis isaga olen puid lõiganud ja põõsad vormistanud ja perest hommikust saadik sellise õhtuni olen viibinud teatris või ülikoolis ja see on väga tore aeg, aga ma olen juba tookord väga igatsenud Eestit. Ja siis tagasi tulles Jaapanist olen ikka peatust teinud Tallinnas. Just selle minu Jaapanist sõbrannaga oli väga külm, kui olime jaapanis, siis oli 25 30 kraadi. Siin tulles vaatasime, et lumi on maas, niisiis kohe lennukist välja tulles ostsime endale eesti kampsuneid, võtsid ja, ja siis kindaid, et kuidagi sellele minu jaapani sõbrannale tuli selline mõte, et tead väga tore tegeleda rohkem nende jaapani asjadega, aga jää siia, et mulle tundub, et siin on sinu koht. Siis ma jäingi niimoodi Tallinnas esialgu vanalinnas, praegu nõmmel mõnusas piirkonnas, mis meenutab mulle ühe väikse linna Varssavi läheduses, kus elavad meie sõbrad, kaasainebetsas kadunud väike linn. Ja kuidas siin tulin Eestisse varem, siis. See oli ka jälle tulnud sellest, et et mitte kunagi ma ei tahtnud jääda ühe asjaga, aga ülikooli ajal olin ka väga suur vanamuusika austaja, olen töötanud mitu korda giidina, vanamuusika festival ides köik siis nagu oodatuim hetk, väga heas vanamuusikafestivalis Stars ongi linnas vei. Jaroslavlis oli Eesti linnamuusikute kontsert. Ja ühel hetkel, kus nad on just mingil aastal elanud ühest kloostrist, aga tornis mind kutsuti, mis oli suur au, et igaüks unistas lihtsalt sellest, et neid eestlased, keda peeti ingliteks, et nad on hästi vähe rääkinud, hästi palju kirikut viibinud või meie mõtlesime, et nad palvetavad, tegelikult nad magasid, jäid kohvis. Oma tornis palvetasid küll ka ja olnud kirikus ka, aga nendel on olnud ju oma üsna tavalise elu ka, millest ma alles praegu sain teada. Kõik, teised ei arva peal, nii et kõik teised ikka peavad eestlased nagu ingliteks nagu hoopis teisest maailmast tulnud inimesteks, valge juustega, ja siis ma sattusin festivali kunstilise juhiga tornis, kus oli just kohvirituaal, et kust nagu tehti kohvi nagu suures suures kannus. Ja siis nägin, et ühe voodi kõrval istub poiss, kes vaatab oma sülearvutid ja üldse ei ole huvitatud sellega, et meie seal tulime, siis minu jaoks oli väga sinep, töötab sellepärast PISA, kus ikka ja külalislahkus on hästi nagu õitsev asi, see on ikka nagu omamoodi rituaal ja me oleme selle pealt väga uhked. Siin tuleme ja kuidagi nagu tähele ei pane, et me oleme ka seal. Siis ma peaaegu olin väga nagu lähevad seest nagu lihtsalt solvunud olla ja väga pettunud niimoodi nagu väike laps. Ja siis mingil hetkel ma vaatasin, et mis ta vaatab selle sülearvuti Ja siis kõik hakkasid naerma lihtsalt et selgus, et ma olen ainuke seitse aastat töötades selles festivalis ja nendega nagu olles ja nendele korraldades neid kõik prooviajad, puldid ja naudid ja värgid, et Marius Peterson pikem teatri nimel kui laulja. Siis see kuidagi nagu sai ta ikka nagu panninud tähele. Samal ajal ma olin ka ühe teatrifestivali Nonic Krakowis, mis oli väga tore tookord teatrifestival ja siis leppisime nii, et siis ma ikka vaatan, mis võimalus on ja kas ma tulen Eestisse, vaatame teatrietendusi, et ja üldse eesti teatrid, et midagi valima selle festivali jaoks, mis Krakowis bee. Ja siis ikka tulingi aprillikuus ja vaatasin hästi palju igasuguseid etendus, mitte ainult Theatrumi omad. Ja siis kuidagi selgus, et ja Vistma rohkem jaapanjeelähe Nüüd sa oled Eestis olnud 2000.-st aastast alates. Me oleme praegu Poola vabariigi saatkonnas, see on siis ju Poola riigi territoorium Tallinna kesklinnas vanalinnas, kes tuleb vanaturu kaelast mööda, see on siis suur karja üks väga võimas kivist maja, imeilusad ukseportaalid majasid mööda lähen siis ma imetlen seda ilusat suurt nikerdatud uste. Mõni aeg tagasi oli siin selles samas ruumis poola filosoof Jacques kolakovski raamatu miniloengud maksiprobleemidest esitlus. Ja siis just keegi märkis selle ära, et, et väga võimas on selline riik kes laseb oma filosoofidel kõnelda rahvustelevisioonis. Et see raamat, mis koosneb erinevatest lühikestest peatükkidest, need on nagu teleloengud. Ja siis ma meenutasin kohe seda aega, ütleme siis, kui seda paralleelreaalsust, et kui sina elasid Poolas elasid oma nelja-viite-kuute väga tihedat elu korraga. Jaapan, kunstiajalugu, teater kõik kokku ja mina olin koolipoiss siin Tallinnas, siis minu jaoks poola tähendas midagi. 90.-te alguses tundus selline igav peatükk teel Euroopasse, kõik läksid ikka Prantsusmaale ja Saksamaale, et siis see poola alati tootmisnagu selline kohutav tüütu maatükke. Et üks on see maantee poola ja teine on kõik kuusekultuuriruum, need inimesed ja see suur maa kokku. Täiesti tööd on juba täiesti ise sest meie pidevalt väitlana nendes tõotüübidega ja värgis, et meie sees on pidevalt kahtlus, kas ikka poole ei ole see olema, kui sul on ainult maanteed kus on väga kitsad teed ja kus on väga töötuse läbisõidu aeg. Ja seda meie muuta ei saa Mitte oma jõuga. Aga mida meie saaksime teha, mida me siin üritame teha, on see ikka just väikeseid asju parandama, nii nagu kunagi olen ise oma onuga parandanud igasuguseid väikesest portselanist tasse, mis minu jaoks paistnud, nagu ma ei tea, tass, aga tegelikult see oli mingi oluline täis. V Jaapanis olen parandanud vanu tasse ja kleepisin neid kokku kullaga siis siin ka, nagu tegeleme nihukeste tegelikult väikeste asjadega. Üritame inimesi kokku viia, selline nagu turism on ka oluline. Aga selleni inimesed kui toovad, siis jõuavad nagunii, et tegelikult igal poolt maantee ääres peitub Poolas igasuguseid turismihuvitavaid asju ja spaasid ja mägesid, järve mäe äri kõige on olemas täiesti ausena. Ausõna, ma tean hästi palju inimesi ei tea, et meil on need ei, meil on seesama meri ikka seesama vaeti määri, see on väga oluline, et ÄKinksid nagu talvised sõprused, et kui siin on üks, kes nagu loob muusika siis saaks nagu teada, et kui ta satub poole, siis tal on kindel koht, mingi kadu, mitte hotell. Aga just see, et meil on ka samal ajal kõrval väga head filosoofid, kuidagi väga selline fantaasiarikkaks maa käigi selle vaesuse kõrval, mis on ka olemas, on ka selline jube rikas fantaasia, ma peaksin. Ma ei oska seda ilusti sind telkida, et ma üldse väga halvasti räägin, hästi siis ma väga vabandan, aga ma püüan nii täpne olla nagu oskan, et mul on väga hea Poola luuletaja, kirjanik, samamoodi väga selline väga korralik, väga Heateluk, stants, varandiak kes kunagi kirjutas nihukeses tekstis nagu tahvel Makondost. Et inimene. Ma arvan, et see oli nagu poolakast veetud, kes on kinni pandud karbis kui väiksem see karp tema ümber on, seda rohkem tal tuleb fantaasiad ja seda rohkem selleks, et sedda nagu oma piirangud nagu ületama, siis ta nagu võimleb ja, ja lausa nagu tulevad välja talle siukesed nagu trikid, mis tavaliselt ei tuleks talle avatud ruumis siis ma arvan, et see olukord, mis Poolas on olnud just see, et me oleme kuidagi kinnises karbis ja seda karbi nagu piirid, nagu, nagu väiksemad tehakse ja väiksemad siis see nagu inspireeris selleks, et just neid Weimlemisi ja trikke teha. Ja ma arvan, et sellestki on see asi, et, et just meil on see asi lubatud. Televisioon iga päev näitab viis minutit filosoofilisi mõtisklusi enne õhtused saated või. Pühapäeval näiteks näidatakse Eesti palju tarkade inimeste jutud, mis ei tee mitte midagi, nad ei näitlejannad, ei nagu trikid ei tee. Nad lihtsalt räägivad kuskil istudes puu all või ma ei tea, raamatukogus lihtsalt räägivad. No kas ta teemadel? Neid asju on lubatud meile, et see Leimalused, kui palju asju võib teha ja see kuidagi nagu inimeste rikkus on väga suur, Polas ikka ikka saab valida, kuhu ma lähen kirikusse. Et ma lähen sinna, kus väga targad on. Et see, et kuhu ma lähen ülikooli, ma lähen sinna, kus mind midagi inspireerib. Nagu inimsuhted on väga huvitavad, et et just neid vanu meistrid on, tal jätkub meil, kuhu minna, kust õppida, kuhu kuulata asju, millest saab nagu endale midagi niukest saada, mis annab jõu edaspidi olla. Tuli meelde veel üks, hästi hea lugu sellest Poola imesteles Euroopa kultuurikeskkonnas. Kunagi Fred Jüssi rääkis ühe pika loo, ma ei hakka seda nagu ümber jutustama, aga aga seal oli üks väga-väga oluline mõte. Ta oli kunagi külas sõpradel Gdanski ornitoloogiajaamas ja siis teadlased omavahel küsiti seda, et, et mis kell homme missale läheme. Küsimus ei olnud selles, et kas me üldse lähme, et kas me põhimõtteliselt lähme, et küsimus oli ainult selles, et mis kell me läheme? Poolas on nagu midagi hästi olulist õhus, et sa midagi usud ise või sa ei usu, aga mingi selline oluline atmosfäär, millest kõik inimesed saavad nagu ühtemoodi aru sellest samast saladusest. Et seda mingis mõttes jälle Eestis võib-olla sellisel kujul ei ole, kui sa jõudsid Eestisse, et mida sa milles tunne nagu puudust. Väga raske mulle praegu vastata, sellepärast et just saladus õhus ja selline nagu püha tunne. Minu jaoks on hästi palju hästi seotud just pereeluga. Ja ma hakkasin väga nagu sellest puudust tundma ülikooli ajal, kui tuli just pühapäev, kus ma olen käinud, mis ma olen valinud kella ka. Ja siis ma saingi seda, mis ma tahtsin vaimses mõttes. Aga samas puudus just see, et minuga kõrval oleks veel kägi lähedasest. Et kõik need, mis on olnud sellest linnast, siis nad on läinud oma peredesse ja seal oli ka nagu vana Reedual vahest isegi paistatud tööturidu oled, on pere lõunas. Ja siis kõik istuvad, räägivad igasugustest asjadest, arutavad asja, et poliitikast ja, ja kõik, see on olemas täiesti. Ja kui see on, siis paistab, et see on täiesti tüütu, tahaks midagi põnevat. Samas kui on see üksinduses pühapäev ja sa võid vabalt valida, kas ma lähen teatrisse, ma lähen jalutama või ma olen natukene omaette kuidagi midagi väga puudu. Aga puudu. Ja siis ma alati väga nagu just mõtlen selle peale, et pühapäev oleks täiesti pühapäev mitte ainult Kadoliiklasena, kusjuures alati tuleb mulle meelde ühe Poola mägi, lase preestri, selline lause nagu vanasena isegi preestrina ta kasutas siis nagunii, aga ikka ropp sõna, et seda raske tõlkida, see on nagu versiga, aga eesti keeles kõlab vähemalt nagu, et ikka pääseda mälesed. Pühapäevane töö muutub sitaks. Et see poola keeles kõlab väga naljakalt, eriti kui preester. Ta ütleb kirikus. Aga selles ongi ikka midagi, et pead ikka mingi päev olla, et inimene peab seda pattu mitte endale tegema. Et tegema igapäevasamasuguseks, et inimene ise on rikkunud endale seda, et tema elus oleks nagu erinevus nagu vähendas oma rikkus sellega. Et ta ise endal vetis seda aega just perega olla ja omaette olla ja lihtsalt mitte midagi tegema, mitte pesema triikima. Et see ei ole see pühapäev ei ole selleks, et just neid asju, mida ma ei jõudnud nagu terve nädala jooksul ja ma olen nagu noh, ma ei jõua, ma lihtsalt tõesti ei jõua ja ma pean seda tegema ja ma seda teen pühapäeval. Noh. Aga siis tuleb mulle meelde, kui vaatas mind minu ema lapsepõlves, kui ma hakkasin midagi, ma ei tea õmblema pühapäeval. Tema, kellel oli neli last, eesti raske situatsioon. Ja siis tema mitte kunagi ei tulnud selle peale, et pühapäeval tal oli ka teistega vaja õmmelda, triikida, pesema, nõusid pesema küll, aga mitte pesu pesema. Ja kuidagi elu oli täiesti teistsugune. See pühapäeval just see päev kus meil oli lihtsalt väga loomulik see, et meie just kuidagi hakkame rohkem nägema ja just nagu neeme vanu, inimesi, neeme vanu asju pole, see on kasekomme. Kust tuleb võib-olla see nagu püha asja olemine õhus ja ümber. Et ei ole ainult see kirik, aga meie teeme iga pühapäev vähemalt tal kalmistudes. Ja siis me ikka nagu elame praegu ja siin, aga täiesti elame ka kas meie esivanematega ja tuttavatega ja teretame neid kõiki inimesi, kes on kalmistudes. Ja vahest, kui ma külastan kalmistut, siis ma ei tea, kumb maailm on minu ilm. Kas pikem see surnud ema kui ma nagu lähen väravast sisse, see on hoopis teine koht ja mitte kuidagi mul ei teki samasugune tunne kui näiteks sügisel, kui on ilus Poola kuldne sügis ja lehed kukuvad igasuguseid ilusaid värve, nendes on. Mitte kunagi tekkis samasugune tunne, kui ma lähen näiteks pargis jalg Jalladega, nagu teen neid, lähed lahti siin nagu Sossistamine nendest lähedes tuleb, mis on ka nagu surnud ja kukkunud. Siis ostsin, on nagu nende surnute inimeste sosin. Kui te satute Poola, siis ikka kalmistud õhtuti täiesti säravad küünalde valgusest ja lilledest. Ja siis ma arvan, et ja see püha püha tunne tuleb ka sellest surnutega olemisest. Eestis. Ma ei tea, kui ma mõtlen, mis mul puudu on, see komme. Et oleks pühapäev-pühapäev. Aga kui sa Eestisse tulid, mis oli see esimene mälestus sellest riigist? Ma mäletan, et esimene kord Eestisse ma tulin just linnamuusikute bussiga just seedin teatrietendusi vaatama ja valima. Ja olin väga väsinud, et tookord just nagu mul oli kolm töökohta ja ülikool ja igasuguseid asju. Ja siis magasin terve see aeg bussis. Ja pärast, kui ma olen ärkan, testis juba Eesti territooriumil siis ma vaatasin, et ma olen nagu metsa paradiisumis oli väga lai tee. Majad ei paista ja näinud mets, see mulle õudsalt meeldis, et siin on nii puhas, mitte nii, et nagu ei ole nagu prügi. Aga midagi nagu midagi hoopis teistsugust on teie taevases. Mitte ainult mina, olen nagu märganud, et kui tulisin ksustafiševiks, kes olis tõstabki Slovskiga stsenarist siis ta tabas kaasade sama asja, ta ütles, et teil on hoopis teistsugune taevas hoopis teistsugune. Ja siis ma seda alles sain aru, et siin on teistsugune taevas, kui hakkasin aru saama eesti keelest ja siis, kui kuulsin juhuslikult seda lugu, et, et siniseks taevaks saame. Kuidagi andis mulle, kui ma tulin siia, ma arvan, et selleks, et seda lauset nagu endale saama. Et see oli minu väga suur mure üldse. Tegelikult, mis meist saab Miinaga toliiklasena? Ikka väga kartsingi seda, et neid surmi oli minu elus väga palju lapsepõlvest perest mul pidevalt on nagu kuskil kõrval alati see nagu surma mure, et mis tegelikult seal on, et kas ikka jumal hoiab nagu mind sabastest kin ja nagu tõmbab mind sinna ülesse, et kuidas see üles, et mis see tähendab, see paradiis on. Ja kas tõesti minu vanemad on seal täiesti kohtun nendega ka, ma loodan ikka siniseks taevaks saamine ikka toimib, kui juba eestlased niimoodi ütlevad. Et sa oled hästi rõõmsameelne inimene ja ma olen sind jälginud, et isegi mõnikord, kui, kui mingisugune raske olukord keeruline situatsioon, et siis sul on täiesti imetabane, võime nagu naerda iseenda üle, hästi, kergelt helgelt selle läbi tõuseb nagu sellest olukorrast palju kõrgemale. Kas see on sul selline loomuomadus? On sul geneetiliselt antud, on see sul nagu eluaeg kaasas olnud või sa oled kasvanud selliseks, et sa saad iseendaga selles maailmas nii hästi hakkama? Ja ma arvan, et see on nagu kõikidest asjadest natukene selles asjas, sellepärast et geneedised kindlasti. Mu isal oli vänt ja kalme hätt, oli seda aga neid mälestused, millest on mulle rääkinud, kuidas näiteks lennukite visanud pommid ja kuidas nad on naeranud kuskile peitudes ennast mingi ubastes ja härnestes aias peitsid ennast ja isegi kui see pomm nagu hajevil, kuidas mingi kahte, kus oli nagu viis meetrit nendest, siis nad veel nagu saanud mingi nalja, sellepärast et vanaemal paistasid mingi nagu ma ei tea aluspüksid või midagi sellist ja, ja naersin selle üle. Nad on olnud kõva nagu naljapoisid, väga sarnased poisid ja, ja siia vannid, kõik mälestused on siis on väga rõõmsameelsed vaatamata sellele, mis tegelikult olu kvartali ja siis ma arvan, et kõik need asjad, mis mul elus juhtunud, siis õpetasid mind täiesti nagu kõikide oma. Ma ei tea silmadega nina kaudu, kuidas see asi on keegide Mäelde läbi kuidagi avatud olla sellele kõigele, mis nagu meie ümber on ja mitte maha magama. Neid kallid hetked, mis on meil antud teiste inimestega alla et ikka proovida nii palju nagu võimalik on jõudma sellega, et inimestele märku andma, et sa oled oluline. Et meie armastame neid. Ei, nad on miski perest asendamatu. Ma pean tunnistama, et üks väljend, mida ma täiesti säili aga ei vihka, on selline lause, mis tundub, et väga tühi. Ole tubli. Oh jumal. Isegi juba ise kasutan, vahest oled tubli. Ma ei tea, kas eestlased mõtlevad vahest, mis tähendab et mida nad soovivad teistele, kus nad räägivad, niukene lause oled tubli. Mis tähendab üldse tubli olla. Et võib-olla inimene ei pea lihtsalt tubli olla? Mine aga ei tahaks alati tubli olla, ma tahaks olla vahest väga nõrk ja et seda mulle lubatakse. Mõtlen selle peale, kuidas jaksas, mu ema, kellel oli ka neli last ja alati oli nagu tärvikuna söök, tähendab mitte kunagi ei olnud nii. Tööpäeval nad ei oleks suppi, praadi ja magustoitu ja kompott ja kõik, mis iganes oli vaja ja kolm korda korralik söök kõigile. Mina näiteks ei jõua seda tegema, see kindlasti ei, nagu ei tule välja selline tubli tüüp, et ma oskan siin nagu mitut trikid teha ja veel siin pesen, triigin ja hüppan välja mingi ilusa sombuse klaasiga ja olen alati naeratusega sukka. Absoluutselt nii ei ole. Äädika on hästi palju neid asju, mis mul lihtsalt välja ei tule ja ma ma võitlen iseendaga, et minu sees on nii sügavad, et kõik peab korralikult tehtud olla. Aga siis ma vaidlen sellepärast et kui ma seda köibki teen, siis tähendab, et ma olen nii väsinud, et ma ei suuda enam lihtsalt olla ämma. See, ma arvan, et praegu kõige tähtsam asi endaga võitlemine pidevalt, see on see, millega ma tegelen just sellega, et ikka inimene olla, mitte selline pidevalt õnnetu karjuv kodukana või lausa kodubroiler juba selline ja lihtne ei ole, siis peaks ütlema nii. Püüan ennast mitte nii, et nagu sportlikus vormis hoidma aga siis nagu minu mõistus selles vormis hoidma, et pidevalt tähelepanu sellele pöörduma. Et mitte maha magama teisi inimesi. Jaa, niuksed ilusaid momente, mis on tegelikult elus väga palju, mida meie tavaliselt maha magame ja taipame elus ainult üks, kaks niisugust hetki, millest meie saame rääkida niimoodi nagu Faust, et hetk kesta, sa oled ilus. Ja tahaks, et nagu, et võimalikult palju tuleks Mulle väljas, et teised inimesed nagu, olles minuga või tänu sellele, et ma midagi teen, saaks ka niukest nagu laused oma peas, luuaed. Ah, hetk kesta, oled ilus. Kõneles Poola saatkonna kultuurireferent, Slovomira poroska Peterson, muusika Toomas stanca plaadilt lontaana ja kollektiivilt Simple akustik tria plaadilt Habanera. Saate pani kokku Jaan Tootsen. Kuulmiseni.