OLEN sündinud aastal 1837 sügiskuu 19. päeval Tartu- Maarja kihelkonnas asula piiril Lophva koolimajas, kus mõisakoolmeistriks oli esimese õpetuse olen saanud oma isalt, mis ka loomulik oli, aga pärast suuremaks kasvades ei ole ma midagi muud kooliõpetust saanud kui seda, mis siis sealt sain. Aastal 1846 aprillikuul kutsuti mu isa kooli õpetajaks teise kooli vähekveresse. Ses samas Maarja kihelkonnas oli juba siis väike mängukoor, kus kuus meest mängisid. Mäng oli küll hästi puudulik ja pillid olid järgmised. Üks vile, kaks klarneti, neli valt Hormi ja üks fagoti. Minu isal olid küll hääd muusikaanded, aga teisi õpetada ta ei püsinud. Seks pidas ta nõu, osav mees, nagu ta oli teistviisi teha. Samal aastal 1846 pildist endale riistad. Ja et ta ise vähesel mõõdul mängida oskas, hakkas ta ka mindki õpetama. Ja ühe aasta pärast oskasin kamina kergemaid tükkisid tublisti mängida. Nüüd hakkasin ka mina sarve puhuma, see läks peagi korda. Ja kui ma 14 aastat vana olin, võisin ma juba teisigi mängus juhatada ja. Ise oskasin iga mänkurista puhuda. Peagi telliti Saksamaalt uued mänguriistad ja nendega läks mäng palju kaunimini. Aastal 1856 aprillikuu seitsmeteistkümnendal päeval määrati mind isa abiks koolmeistriametisse ja varsti selle järel jäi isa raskesse tõvesse haigeks, kuni suri. Alati nüüd päris koolmeistriks vääk vere küla koolile, kus ma nüüd olen 37 aastat tööd teinud. Aastal 1869, kui esimene laulupidu oli, mängis siin väekvere puhkpillide koor, kelles 22 meest oli kolm mängukoori, mängisid siis pidul võidu. Väägvere koor sai esimese auhinna suureks toeks ja abiks oli kirikuõpetaja doktor Willy Keroode olnud mängu ja laulu edendamise kohta. Esimesest laulu pidust saadik. Kas uus elu, laulu ja mängupõllul? Pea iga päev sain mina kaugemalt ja ligemalt kirjasid, mis muusika edendamisse puutusid. 36 Mängukoorile olen mina Saksamaalt mänguriistad tellinud ja neile õpetust andnud. Pääle nende olen ma veel teistele mõndagi juhatust andnud ja nootide kirjutamisega palju vaeva näinud. Õnnis Jansen oli esimese laulupidu asutaja. Peale selle on Vanemuise selts Jõnnišvilli Keroode neid edendanud. Aga laulu pidul olen minagi nagu väike ratas suure masina küljes toimeks olnud jumalale kiitus ja tänu vähesest külvist on saaki näha olnud. Austusega Taavit Otto Virk Haus. Nii lihtsalt ja tagasihoidlikult kirjutas Taavi dotovirchaus vastuseks viiendal üldlaulu seal viibinud Soome ajakirjaniku Mati Heleniuse palvele jutustada midagi oma elust. See oli 1894. aastal. Niisiis polnud kaugeltki kokkuvõte kogu elu teist, sest ka järgnevad aastad pühendas Eesti pasunakooride isa oma lastele. Muusikateadlane Johannes Jürisson Kui nüüd tagasi pöörduda Virk kauside ajastusse hakkame peale sealt kusagilt 40.-test aastatest järk oli eesti kultuuris ja Eesti rahvale küll võib-olla üks raskemaid ajajärke üldse. Me teame uuringutest Hans Kruusi ajal uuringutest. Neid talupoegade liikumisi, need olid nõndanimetatud vene usku mineku kampaaniad. Arvati, et kui minnakse vene usku, siis saavad vabaks mõisniku omavoli alt. Ja mis neid liikumisi veel saatis, saatis muidugi need 40.-te aastate ikalduseaastad, üks ikaldus järgnes teisele talupoegade viljad hävisid. Mõisnik nõudis osa, talupojad söötsid loomadele, isegi katuseõled ära jäid ilma katusteta. Talupojad, kes käisid õigust nõudmas, kukkusid linnatänavatel maha ja surid. Nälg oli kohutav. Tollel perioodil. Ja seda enam paneb nüüd imestama, panid tagantjärele vaadata, kuidas siiski nendel rasketel aastatel eesti rahvas püüdis visalt oma kultuuri luua, asutas koore. Ja need mõnedki koorid, nagu näiteks kas või Põltsamaa segakoor neljakümnendatel aastatel tegutseb, kuni tänapäevani oli omal ajal niisugune väga esinduslik koor ja vastu pidanud aja katsumustele samuti Laiuse koormis olevat veelgi vanem, võltsama koorist. Selles ajajärku kuulub kanid Virk, kauside Tegevus, Taavi totu, Virkausi kujunemine muusikameheks, see, et neid üle 60 aasta, neid orkestrid, orkestrid, juhatad, ei ole võib-olla ehk see mis sunnib meid täna tema suhtes sõna võtma, vaid tema osa muidugi tunduvalt, tunduvalt laiem tema suurem teene on just selle pasunakooride liikumise algataja ja liikuma panemine ja kui nüüd tagasi minna veel kord tagasi ja sellesse ajastusse ja küsida et kuidas oli see võimalik, siis virk kausidele sellel raskel ajal, kus, kus maa nälgis ja kus inimesed surid ja kus ülekatused söödeti loomadele. Virk ausel siiski oli võimalik organiseerida pasunakooride liikumine Eestimaal. Sest me peame märkima ju seda, et pasunad tulid osta talupoegade eneste rahadega. Rahad olid napid, pasunad olid kallid, raha korjati kopikahaaval ja saadi kokku need summad aga, et kopikas tollel ajal oma kõhu kõrvalt ära anda, kus niigi aegunud raske, vot see oli minu arust vägitegu. Aga nüüd võib-olla jah, selles suhtes ühe niisuguse positiivse punktina ehk võiks meenutada Adaldert Virk kausi mälestuskildu kus tema ütleb, et see väheke vere kant ja seal, kus Taavi tuttu Virkausi esivanemad elasid, et see oli mõisa mõisniku omavoli Altvaba see maa oli kuulunud Tartu linnale. Jaadaldalt Vircous räägibki, et oma noorusest tema oli küll kuulnud kuri mõisnik ja nii edasi, mis rahvas rääkis, aga tema oma naha peal seda ja tema isa seda tunda ei saanud, sest nemad allusid Tartu linna bürgermeistrile. Bürgermeister käis küll vahetevahel jahil sealkandis, aga niisugust rasket survet otseselt nagu talupoegadel, teistel oli tollel ajal nüüd Tartu linna piirides talupojad ei tundnud. Isa Taavi Dirchaus ehk Lohtva Taavet, nagu teda rahvas kutsus, oli edasi püüdlik ja andekas kooli mees mõistis vabalt saksa ja vene keelt. Tal olid laialdased tutvused Tartu haritud ringkondadega hõlmaniga, Nolken iga Willigeroodega ladusa kõneanniga koolmeister oli ühtlasi vennastekoguduse ellu viia ning sageli külastas ta ka Tartu kogudust, võttes kaasa vanema poja Taavi toto. Suurimat huvi pakkus poisikesele Tartu vennastekoguduse üpris heal järjel pillikuur. Ka Väägvere pisikese pillikoori loodud 1839 seega teadaolevail andmeil esimene omataoline maakohas. Ka selle koori ülesandeks oli samuti palvetundide elustamine ja koorilaulu saatmine. Ei muud enamat. Uute pillide hankimine avardas võimalusi, aga seadis etega uusi raskusi. Raamatut kirjutavad veel niimoodi mälestusteraamatut, et need pillid, mis nad sealt said, need olid ka eri firmade poolt ostetud osa oli Peterburist, osa Saksamaalt saadud ja nii edasi. Need ei läinud timmima. Noh, sellega oli suure häda olnud küll puupillidel oli osasid juurde pandud vahele ja saetud neid katki ja ja no vaskpillidega oli asi lihtsam. Aga lõpuks olevat siiski süü vähegi orkestri pillikoori üheks selliseks suuremaks vooruseks olnudki erakordselt puhas kõla, seda nendivad mitmed-mitmed. Kuidas ta selle saavutas niimoodi? Kõike see on meile jälle niuke mõistatus ja üks hull asi muidugi, mis oli lausa koomiline, olisid pillide transponeeritavus, vot nii gruppi orkestris, onju b pillid ja ess klarnetit ja, ja noh, tont teab selle A klarnetit ja ja nii edasi, õnnituslased normaalselt mängida, dile kõlama. Mehed ei ole sellest üldse aru saanud, missid tähendab pillita transponeerimine Nad ei saanud aru, milles seisab asi, et nad ei hakka kõlama. Siis olevat hakatud otsima niimoodi oreli kaudu ja ajama niimoodi käsikaudu jälge siia niimoodi hakatud seda asja siis lahti harutama. No ma juba kujutan ette, kuidas see võis kõik käia niisuguse pika vaevaga niisukese suures ühinemisega, kuni lõpuks saadi saladus ära lahendada, need pillid hakkasid orkestris hakkasid nad kõlama. 1851. aastal samal aastal, kui noor Taavi dotovirchaus juhatamise enda peale võttis on kirja pandud koori kodukord, mis koosneb 16-st punktist ja kannab pealkirja Väägvere mängukoori Eeenn kiri ehk Puhja säädus. Kui sega üldse enda pead üles pidama ning mees Seeman, veel on tähele panna. Barak grafüts ega ütles mängukoori liige peab aus olema oma seisuse poolest. Tema ei pea olema joodik e riiakassei vanduja. Ei tühja jutu ajaja, ei laskleja eiga tühjavo püüdja, enge see vasta, alandlik, tasane, madal puhtus ning kasinusest sõna- ning tegudesse hen. Ning Tigen tegemisel seepeale mõtlema ning nõudma Mess jumalaaugus ning ristikoguduse kasvatamises ning rõõmustule. Sest õndsa maneer, kelle tee ilm laitma tooma ja Jehoova sajaduse perre kääv. Peaväe kik nooropia, kes tahtkoppida üthe rubla 50 kopikat sisse massma seepärast, et neil siis Kikne asjata oma luba pruuki Mess mängimisemann pruuki tule. Ning kui tema peas ära tahtma minna ehk kaugele elama saama, kostjana võimalik kokku saada ei ole, siis saab, sest sisse ma setu rahast 50 kopikat välja massetu entseeüts rubla jääb koorikassa sisse-välja maksmata. Paragrahv katesse saavad ka mitmesugused noodid ning mängutükid pruugitus, mis Opmisemann mõistuse kasvatamisest tuleviku Amma. Ent pääsi jääbikes koraalimäng ning tõe meelelik mängimine. Teistes paragrahvides on juttu töökorraldusest ja distsipliinist, mis on õige range ning viimane, 16. paragrahv Kes nüüd neid nimetatu asju kik, tahab ta ütte ning pidada ja kige Nasjansena võtlik olla, seda tunnistada Spedelikus koori liikmess ning tunnistab seda oma käekirjaga. Ent kes seda saladust ei taha, delta ning sõnavõtlik ollagi geeneide nimetatud asjade sisen seda peetes nagu võõrast ja lahkub sellest koorist ära. Pasunakooride asi oli veelgi omamoodi komplitseeritud ideoloogilisest aspektist lähtudes. Tegelikult pasunakooride põhikirjades on igal pool öeldud mõnes kohas eriti allakriipsutatud, et orkester peab oma issanda jumala auks laulma ja mängima ja see on tema põhiülesande, seda nõudsid kirikuõpetajad ka kategooriliselt ja ilmalikud tantsutükkide mängimine, see oli juba kurjasti. Ajaloost teame ka, kus kirikuõpetajad on kasutanud oma võimu ja tihti pasunakoorid pannud põlu alla selle tõttu, et nad mängisid kas pulmades või niux disilma Likudes, lõbupaikades, tihti tantsupidudel Simmunitelt. Mõisnik oli jälle kirikuõpetajaga selles suhtes moodi opositsioonis mõisnikule libastuda, kori hädasti vaja. Mõisnikud käisid külalised väga kõrgetest sfääridest ja neid tuli vastu võtta pidulikult ja selleks kamandad tehnika kohale pasunakoor. Mõisnikud tegid tihti talupoegade ei leiaks ka mõne pidukese, andsid natuke õllemärjukest, taheti, et pasunakoor mängis ka mõned lõbusad tantsutükid ja vot seal oli nüüd kaks niisugust omamoodi jõudu. Kiriklik ja Ilmlik võim ja eks pasunakoorimehed muidugi kasutasid seal Ilmlikku võimu ära, pugesid selle selja taha ja ja aegade jooksul, mis sa ikka teed, midagi teha ei ole roosa ja ka midagi kirikumehed ei suutnud seda liikumist ikka seisma panna. Kord kutsutud väe köre mängukoor Reola mõisa, kuhu oodati külla kuberneri Soovitud ajal olime kohal ja ootasime suure trepi ees kuberneri ilmumist. Kui see viibis, läksime aedniku lahke loaga õunaaeda, aega viitma ja mahalangenud õunu maitsma. Olime sealpool tundi ringi kolanud, kui korraga teade saabus, kuberner tuleb, rutasime siis joostes suure trepi ette. Samal hetkel sõitis kuberner mõisasse sisse ja algasime kähku tervituse marssi. Aga pagan võtku, tuubast ei tulnud piuksugi kuuldavale, kuigi mängija põsed punnis, puhus. Siis aga tuli mehele nähtavasti midagi meeleta, pööras tuuba lahtise otsa pilli raputades allapoole ja valas hunniku kese õunu torust kruusa sele teele, ise ümber vahtides, et kas ta toimetamist keegi märkas. Õnneks ei näinud seda kuberner kaaslastega ega teised mängijad. Ainult mõni üksikrahva hulgast pani lugu tähele. Segadusse pillipuhastusse ei tekitanud mingisugust ja mõne sekundi pärast mängis ka juba tuuba kaasa. Pärast selgus, et mees pannud ilusamaid õunu pillitorusse tagavaraks, et siis neid kojusõidul hea oleks. Nosida. 50.-te aastate lõpul hakati vähk, veremängu ja laulukoori juba mitmesuguste pühade puhul Tartu Maarja kirikusse esinema kutsuma. Ühe niisuguse esinemise kohta 1857. aastal, kirjutab Talurahva Postimees. Küünlad pandi põlema ja ürilat hüüdma, aga orile saali pääl seisid pasunapuhujate koorilauljat jagu, võrrel hüüdis ning pasunat puhusid ning lauljadega keik rahvas ühest suust ning südamest laulsid. Oh, püha vaim, nüüd tule sa siis lõgises lagi ning seinad vabisesid ning aknad värisesid. Aga inimeste südamed kargasid rõõmu pärast. Seniste koraaliviiside kõrval õpiti ära ka mõned kontsertpalad ja 1865. aastal teatab Eesti Postimees. Minu teada on see Tartus esimene eesti keele kontsert ehk koorilaul ja mäng. See oleks sõime tükk, kui meie ise oma asja külmalt ja tuimalt laseksime mööda minna. Väägvere pillikoor tegi endale nime ja üsna kaugetest kihelkondadest hakati Taavi dotovirchausi kui autoriteetse asjatundja poole pöörduma nõu ja abi saamiseks uute pillikooride rajamisel. Nõu ja abi ei keelanud ta kellelegi. Aga vahel tuli oma tarbekski nõust puudu. Kontserdi tuludest täiendati tasapisi iga oma pillikogu. Telliti trummid ja taldrikud, need jõudsid kohale ja siis osutused. Väikse trummiga ei oska ka Taavi tota Virkhaus midagi peale hakata. Kord puukoormatega Tartus olles kuulsid tema vennad üht vana soldatid trummeldamas. Kähku olime ta kannul ja küsisime, kas ta ei tahaks oma kunstitasu eest meilegi õpetada. Mees avaldas nõusolekut, kui õppepäevilt prii ülespidamise ja rubla päevapalgaks maksame. Ühtlasi arvas ta, et õppeaeg kestab umbes kolm nädalat. Vend David Otto, kellele koju jõudes juhtumust seletasime, oli selle üle väga rõõmus. Veel samal päeval sõitis ta linna, tõi soldatimaale ja õpetusse, algas. Loomulikult oskas mees ainult seda õpetada, mis ta ise sõjateenistuses õppinud. Õpilaseks määrati. Mind õppeabinõudeks olid kahe ja poole tollipaksusest plangust pink ja 20 tolli pikkused, poolteise tolli, paksused, haavapuust, pulgad, klopsisime nendega 10 päeva ikka kolm, neli tundi järgi mööda pooletunniste puhkeaegadega pingile. Siis alles algas õpetustrummil, mis neli päeva kestis. Ja lõpuks leidis õpetaja, et oskus on käes. Esimesest üldlaulupeost võtsid osa vaid viis orkestrit. Igaüks esines omaette, ühismängu veel ei üritatud. Võistumängimisel tunnistati preemia vääriliseks väed, vere mängukoor. Kogu see vaimustus ja õhin, mille laulupidu rahva seas tekitas, lõi soodsa pinna uute pillikooride asutamiseks. Ja siin oli peaosa just Taavi dotovirchausil. Tavaliselt käis see asi niimoodi, et kõigepealt need pillikooride dirigendid saatsid temale siis soovi pille saada, temal olid loodud sidemed Tartu linna muusikutega, sealt oma kaudu nende firmadega Saksamaal. Ja nüüd, kui ta oli saanud avaldused või need soovid, mis mehed tahtsid saada vastav rahasumma. Ma muretsesin nendele pillid, nüüd need pillid, ta võttis oma vankri peale, viis meestele kodu kätte. Ma mäletan ühte mälestuskildu suriooni pasunakoori organiseerimisest. Ilmatari koolis oli seitsmekümnendatel aastatel seal olevat oma hobuse ja vankriga Suure-Jaani olevatel Pilip peale olnud noh, neid pildide jaoks kutsustasime muusikahuvilised näitas meestele, et see on niisugune Pilson koornitsionaal, et see on bariton. Näitas, kuidas puhuda üht või teist pilli. Rahulikult seletas seda ja niimoodi pikkamööda pikkamööda juurutas huvipillide vastu, niikaua kuni mehed võtsid vedu. Ja nüüd muidugi kasemeeste eneste suur armastus muusika vastu hakkasid nad ise Pille proovima niisama käsikaudu, nii nagu Taavi toto virkus ise oli õppinud ja lõpuks saadi koolid valmis. Noh, ja vähe sellest, ta hakkas nendega noote kirjutama. Isegi tagantjärele mõtlen, et tal oli koolipõllu maa, tal oli koolitunnid. Ja seda põllumatuljaarida koolitunde pidi ju ka neid, nii nagu kooliõpetajatel nii tööd on. Tööd peaks seal küllaltki palju olema, kuidas ta suutis suvevaheaegadel ja sõita mööda maad ringi, sest ta olevat käinud Kaukaasias pillikoori organiseerima, olevat käinud Hiiu, Kärdlas ja kõigis Eestimaa metsades ja lisaks sellele õhtuti ja öösiti olevat ta poole ööni kirjutatud nooti, sest noote kusagilt saada ei olnud trükitud nõuet ei olnud ja kui olid, need olid ka tohutult kallid, ta tegi, partituurid valmis, öösi kirjutas, siis andis need partituurid omakorda nendele orkestrijuhtidele, need kirjutasid sealt hääled välja, andsid siis partituuri edasi teisele mehele ja nii see käis, niikaua kui partituurid olid neerud taga, kui nad lõpus tagasi jõudsid, pidi otsast algama jälle, kas seda partituuri siis kohendama või või parandama ennast jälle asja saaks. Ja niimoodi niisuguse jah, tohutu entusiasmiga seda asja tehti ja meil muidugi on väga raske mõista, kuidas see asi kõik läks, mida võiks võib-olla ära märkida, on see, et Taavi totu Virka mitte ainult kohapeal organiseerimist, pahna korja, vaid tema kutsus ka pasunakoorijuht enda juurde. Küll sina väegresse ja korraldas samuti ka Tartus nende pasunakoorijuhtide kokkutulekuid andis neile informatsiooni, noh nii nagu hiljem hakati suvekursusi korraldama ja korraldaks tänapäevani neid. Tema tegi seda oma isiklikul algatusel ja vähe sellest, ta kutsus ka pasunakoori ümbruskonna pasunakoorid kokku tegi seal ühiskontserti nendega ja on meil teadagi 1000 kassis kolmandal aastal olla Tartus olnud koos üle 100 pasunamängija olevat toimunud seal suur pasunapäev. Nii et kui niimoodi kokku võtta, siis ma ütleksin küll, et Virkaus tegi pasunakooride alal ära terve instituudi töö, nii nagu meil on siin terve rida inimesi, kes töötavad sellel alal, terved asutused, kes neid organiseerivad, tema tegi seda kõike üksinda, kirjutasin noodid ja tööjõudlus oli vist suurem. Esimese laulupeojärgne aeg tõi suure tõusuga Väägvere pilli koorienda tegevusse. Kui seni oli puhkpillide osaks olnud ikka põhiliselt koraalide hümni ja marsside mängimine siis 1872. aastal anti Tartus Bürgermusse saalis puht ilmaliku kavaga kontsert. Orkester ei olnud siin enam laulukoorisaatja rollis, vaid esitas viis iseseisvat kontsertnumbrit. Andante Verdi ooperist korsaar, Köödeli Sillar, Taali rahvaviisi andante ning allegro Berliini ooperist Norma Adaadiov Verdi ooperist lon pardlased ning Vinteri Elizabethi Marsi etnoudid rändasid käest kätte, küllap siis jõudsid need lood mitmete teistegi pillikooride kavadesse. Kolmandal üldlaulupeol esitasid ühendatud pasunakoorid juba ühe Kreutzeri ooperi avamängu. Järgmiste laulupidude kavadest leiame Mozarti ja Berliini teoseid. Kuuendal laulupeol aga lisaks Bachi, Mayerbeeri ja teiste tuntud heliloojate lühematele paladele ka Beethoveni avamängu Edmond. Esinemine igasugustel pidudel ligidal ja kaugel Põllumeeste Seltsi näitustel kontserdid Eesti Aleksandrikooli heaks, see kõik kuulus seitsmekümnendail aastail Väägvere mängumeeste ellu lahutama. Kutseid tuli nii palju, et vahel mitme kuu kestel ühtki vaba pühapäeva ei olnud. David Otto Virkhaus jõudis aga lisaks kõigele kirjutada ka ise mitmeid laule ning pillilugusid ja teha seadeid mängukooridele. Praegu kõlabki Haydni serenaad Taavi dotovirk house'i seades. 1910. aasta seitsmendal üldlaulupeol juhatas Taavi dotovirchaus taasühendatud pasunakoori 94 kollektiivi 1350 mängijat. Kõik nad olid otsekui tema pasunakooride isa lapsed. Tema kaastegevusel ellu astunud. Hallipäine maestro sai selle peo suurimate aplaus ide osaliseks. Kaks aastat, mis väsimatult töömehel veel elada jäi, veetis ta koduses väeg veres. 65 aastat oma elust oli David Otto Virkhaus pühendanud muusikale aga mitte ainult muusikale. Paneb imestama see kuidas ta jõudis kõik asjad ära teha ja niimoodi Eestimaa läbi ratsutada, veel Kaukaasiasse minna, kooli õpetaja töötaja põldu harida. Põllumehe kohta räägitakse seda, et ja kirjutatakse, et tema olnud väga eesrindlik põllumees oma aja kohta oli põllumajandusse sisse viinud terve rea niisuguseid uuendusi näiteks oli hakanud kasutama kunstväetist. Oli muretsenud ajakohaseid väga moodsaid põllutööriistu kasvatas ristikheina, ehkki söödajuurikaid ja palju teisi, samuti olevat ta Saksamaalt toonud oma aeda väga niisugused omapäraseid Aet põõsaid marjasorte, pannud nad kasvama ja tema aedu olevat olnud jah, üks imetlusväärsemaid ja kirjutatakse isegi seda, et tema juures olevat konsultatsioonil käinud isegi Meie põllumajanduse suur nurgakivi Carl Robert Jakobson kes olevat sealt midagi leidnud oma jaoks, kuigi Jakobson oli ju läbi töötanud kogu tolleaegse põllumajanduskirjanduse ja et temal oli ka sealt midagi õppida, nähtavast. Taavi totu kirkausi kui inimese kohta on paljud kirjutanud, et tema oli tüüpiline eesti talupoeg, ta olevat käinud talupoja villases muuseas pika säärega saapad. Neid olitel tükatega tihti määritud numbrist ka alati ma arvan, sest käia tuli ju palju jala ja igasugustes oludes märja vihmaga. Siis nojah, samal ajal kui pilte vaadata, nooremal generatsioonil on paga massid jalas on ja lipp sees juba kaabu peas, linna mehed valmis, aga tema ikka pidas rangelt välja seda talupojaolekut. No see oli väline riietus, aga nagu räägivad paljud kes teda näinud on, et aga nii oma loomu poolest ta oli niisugune rahulik. Ja kuni pedagoogilisest seisukohast rääkida, siis pedagoogi suurem väärtus on ju see suur kannatlikkus, rahu, mida meie. Peame poodides õppima, et seda saada ja harjutama ja tont teab, ta ei kuku meil nii hästi väljasse. Taavi totu Virkamisel oli see jumalast antud. Ta olevat seda nii suure rahuga niisuguse mõnuga niisuguse kannatusega teinud oma tööd ja ma kujutan ette, kui sa täiesti nulli koha pealt hakata, Billy, õpetame ühele mehele. Kui palju see nõuab vaeva ja kui sa ise vil pead käsikaudu kobama, kuidas see kõik tehti, et see on lihtsalt hämmastab taga, nii see pasunakooride liikumine käibele läks meil Eestimaal. Meie küllalt noores kultuuris on 150 aastat pikk aeg. Nii palju möödub nüüd Taavi dotovirchausi sünnist. Tema isa Lohkva Taavet sündis 1800. aastal. Aga temalegi eelneb veel kaks põlvkonda koolmeistreid. Seega siis ka muusikaelujuhte nii palju, kui see siinmail neil hämarail aegadel mõeldav oli. Nii et võime selle muusikute sugupuu alguse nihutada umbes 250 aasta taha. Keskne roll on muidugi Taavi totolyrchausil kuid ka üks tema vendadest oli kooliõpetaja ja orkestrijuht. Taavi toto poeg Peeter Eduard jätkas Väägveres kooli ja muusikaelu juhtimist. Teine poeg Albert oli meie esimene professionaalse haridusega. Trent õppis Leipzigi konservatooriumis Arturnikisse juures ning sai tuntuks ka heliloojana. Nimekas dirigent ja helilooja on tema poeg Taavo Virk Haus, kes elab USA-s ning tutvustab eesti heliloojate teoseid sealsele publikule. Tema on nõnda siis vähemasti kuues põlvkond muusikuid Virkhauside suguvõsast. Kui palju oli ta Viidotovirk Housil õpilasi nii otseseid kui kaudseid võimatu kokku lugeda. Sajandivahetuseks olevat Eestimaal olnud sadakond pasunakoori. Koosseisud vaheldusid nii, et noodilugejate ja aktiivsete musitseerijate arv pidi ulatuma tuhandetesse. See oli lai ja tugev alus, millelt edaspidi võisid tõustaga kõrged tipud. Väed veremeestest sai maailma kuulsaks kontrabassivirtuoos Ludvig juht. Esialgu mängis ta ka puhkpillipasunakooris. Ta kirjutab väga hella tundeliselt ja väga suure lugupidamisega, kuidas ta sinna pasunakoori läks ja kuidas virk austada, niimoodi sisendas temasse aukartustmuusika vastu või kuidas sa seda õppima hakkas ja missuguse missuguse innuga ta seda hakkasime, teame hiljem ju ka, et juht oli niisugune fanaatiline harjutaja, kes ise endale sisendas, et minust peab saama kuulsus. Minust peab saama suur muusikamees. Ja nagu ma mäletan, Simm oma mälestustes kunagist elasid Tartus ühes korteris. Simm teadis rääkida, mees harjutas nii palju visati ühest korterist välja tähe tänavasse, on küll anekdoodi moodi, kõlab, et hakkas ühest Tähe tänava otsast peale visati välja ja võttis uue korteri järgmisse majja, nii-kui-Tähe tänava lõpuni ja sealt jälle tagasi etteotsa välja. Õige olla ka sellest, et tema harjutas ööd läbi, sest päeva ta käis Vanemuises ja kus ta oli öösiti millal ta magas, neljanda sõi no vot niisuguse visadusega muidugi, mees saavutas üleilmse kuulsuse omamoodi ja ekse visada. Sule kah muidugi Eesti talupoja visadus, eesti rahva visadus üldse. Ja eks see oli ka Virkausi visadus, mis sealt edasi anti. Tsiteerigem veel kord Soome ajakirjanikku Mati Heleeniust, kellest saate algul Juttu on laulupidu, viimane kontsert oli lõpp. Bemas vägevasti olid laulu ja mängukõlad paarikümne 1000 kuulaja üle käinud. Siis hüüti ette mängukooride juhataja Taavit Virkhaus. Eesti sarve mängu edendaja, kes juba esimese laulupidu mängu juhtis. Poolvägisi vastupanevalt tuleb kallis rauk rahvete rõõmu hüüdmisi vastu võtma. Lihtlabaseks riides pika säärega saapad jalas väikeste laste kooliõpetaja. Aga ta tegumood on nii kõrgepärane. Halli juuste tukkade keskelt heidab ta pilgud silmadest, mis nii saavad nii säravat. Tunda on nagu kaheks nendes kõigi nende ülendavate pidude vaim. Liigutusest paisuvad noored südamed, kui temale rahvuslist palka pakkuda. Takse lihtlabast lillekimpu, aga ehk ta aimab, et lilled on tunnistuseks tema terve rahva armastusest ja austusest. Nüüd kõneleb aumees. Ei ma ole muud ühti teinud, kui liputasin kepituules, mängukoorid on kõik teinud neile tulgu au.