Täiskuu, mis aprillis taevas paistab, kannab nimetust mahlakuu. Ja see on selle aasta esimene kuu, mis taevas enam päikesest kõrgemale ei tõuse. Paistab ju täiskuu alati täpselt päikesevastast ja nüüd on juba pikem kui öö ja kuu, mis pimedust endaga kannab olud alla päikesele. Kuid kuhu on siis pimedus jäänud? Pimedus on edasi läinud taimedesse koos veega. Ja igatahes aga muutub nii vesi kui ka see tumedus, mis on taimedes ja koos nendega kõigis elusolendite Saina tulisemaks. Kuni lõpuks, järgmise kuu ajal ta murdub lehtedeks linnupoegadeks äikeseks. Kuid praegu on aeg, kus kohal toimub ettevalmistus, selleks üha kiiremini voolab mahl kõigist elusolenditest. Ta kutsub kõiki endaga kaasa. Kutsub. Kõiki, kes on sügisest jäänud ootama kevadet mõned tulevad aeglasemalt kaasa, mõned tulevad kiiremini. Ja võib-olla mõned pungad. Ja ka mõned inimesed ei jõua üldse kaasa kevadele, need, kes on vahepeal külmaga liiga palju kannatada saanud. Ja eks me tunneme kõik seda, mismoodi see näitus aina tulisemaks, mis muutub ja püüame siis nende luuletustega jõuda ka selleni, et me üha enam lähenesime valgusele. Ja lähenesime üksteisele. Tänaseid luuletused on kirjutanud. Villem Ridala, Marie Under, Heiti Talvik, Hendrik Adamson, Ernst Enno, Ain Kaalep, Viivi Luik. Jaan Kaplinski, Lydia Koidula, Joel Sang ja Artur Alliksaar. Maa üle tuul käib kevadine lahe loo Heletele puhtas taeva sinas. Veed on tüüned Birute univa linas. Vääreninask, mis argub nagu linik auru Winas ja täidab merede ja maadevahe. Kõik avardub ja pakatab ja tärkab, saab olust nagu sügavama aimu ja oma elus salas sisu märkab. Ja, ja täidab linnu-kalamaimu kõik nagu jõu küllusesse. Taevas kaob kuu kumer laast. Päike tuleb üle, purde kisub kärmelt rohumaast. Pistab lilli mullakurdu. Tänapäev. Suur avat vära käin ning kastesse ja rohtu pudeneb mu süda sära. Hargneb õhku. Hakkab noore kase tohtu. Ülemuned, laulvat puud kõigub, tuigub tuul mu kõrval. Lõikusin neeluserval endast mööda. Elasin ma hoopis muud. Päike. Kulla poeg, kuule, vaat ma palun kummargil. Pista jälle naer mu suule. Rajal lille nagu kingid õiepuule. Kuusel roosad käbi, nibud. Täike. Kõigi õitsva ema. Sirutad mu käed, kui Kibut silmavitis puhtaks pest. Kirje neisse oma tähed. Võta minult mure mehe poole sulle punasema. Annan oma südamest. Õite avanevad silmad on täis taevasina. Ata varajane libliktähnilise tõstab tiibu. Käisele, sul kirjumardik jätnud märja triibu keset pakatavaid põõsaid rõõmsalt tühisedes lähed, järsud puudutusel, pungad puhkevad. Kui tähed. Omal nahal nagu Natas, vähkren, veed virgusite kuidas, kuidas, kuidas mitte kaasa veereda, kui ratas. Kuidas mitte sõrmeotstesse pista värske laine külge, mis täisliikumise trotsi pöörab üht-teist kolmat külge. Kuidas, kuidas paigal seista? Ega mitte käega puutusesse pungaleheks muutub? Kuidas mitte õhku tõusta? Oleneb muld. Ja mitte rauast. Kuidas mitte, püsti juuks, sääst lautsilt, kas või hauast päiksekiired käsipuuks. Kes mulle annab 10 kopsu? Iga tuult, nüüd tuleb haista sõõrmeid roosas õhus paiste, kastemärgrohud, oksu. Kesi voolab üle silla. Kas ta tahab või ei taha? Kuidas, kuidas mitte, pillata ka iseennast maha. Süda end või surnuks, staap, kingin ära oma toa, jooksen järel iga ja sinna ka andma, kuhu kaob. Milleks veel mul kepp või paun. Metsa tahaks seest uisapäisa suul jõkke suisa alasti, kui loom või paun. Vaenlasele kingin kuue. Milleks mul häbituma noorist lehist, kui on uue alati, kui loom või? Jumal? Kui valdav korra see kihu meie nimekiri veel ei tea vat tunne tundmatu ihus ümber, kui võrku veaks. Vaid tunned tundmatuid käsi. Sind suudleb tundmatu suu. Siis süttib jälle su säsi ja korraga oled kuum läed tundmatu jalajälje. Ja korraga tead, ta läks. See on kui sõnatu väljend, kui kõlatu keele peksmise ärevil hoiab, meeled jääb avalisinge visk. Ent vara on nii vara veel, et ei märkagi müürisust. Akendast loidab lõõmu. Sel silmapilgul sa näed ja täitud täis tulvab rõõmusult küllust külvavad käed ja helisid, heidavad huuled vaid vilistad nagu lind. Ja tujukat taeva, Ki tuuled. Sussisile saadavad sind. Köitke kinni, ta silmad, köid kinni, kesku võõrast ilma teed, köitke kinni, ta silmad köitke kinni. Ta leiab siiski oma teed. Keset ilma kesklai võõrast rada, ta juhiks armastus. Keset ilma kesklaia võõrast rada, teed tunneb kojuigatsus. Pamtke raududa, jalad pandke raudu ja müüri needge keed. Pandke raududa, jalad panud kera kaudu. Ta leiab siiski oma teed. Keset raudu. Keskvangid are müüre jahtuda, armastus lahti, sulatab raudu. Lahti müüre. Tee murrab kojuigatsus. Taas tuleb kevad oma surnud, ega nii nagu ikka Seegel tulla tuleb. Neid, kelle värava ta peagi suleb. Et särav suvi oma hurmadega ei pääseks enam sisse. Nüüd eelistab ta muile just meile, olles seitsmekordselt lahke, toon päral olemisse teatab valitu hilada vaikselt äraolemise tahke. Las argikära mõõtmismeel, mis selge, siis märkab mitme ruumi ühistelge. Taas tuleb kevad oma eludega. Ladvad liigutavad, sirab kasetoht. Teispool hüütakse. Ent siinpool vastu kajab. Siin ma seisan praegu. See on minu koht. Minu maailm heitleb, kestab minu sajand. Õhku hammustan ja soolast taevaga need silme ees on must, nii et mõistus kaob. Minut päelu sisse uuristati eesti kaart. Eesti jõhkrus. Nüüd on minu jagu Tartu bussi ja kus tolmu tõstab tuul õllepudelid, bensiin, pühad, kuusikud. Nüüd on minu jagu äraandja Mui suure sõbra suul. Inimelu salalahtrid, kus on irvitades nuusitud. Nende raskust päris riston kanda. Hambad krigisevad, silm jääb kitsaks. Külmaks praks. Ühtki tolmutera ühtki vihased, et sellest koormust ei sära, on. Mulle on neid tarvis elamise jaoks. Sina sina, kuu, kelle sülle sa pidid pimeduse panema, kui öelda veel ei olnud. Kas sa mäletad, päev seisis uute lehekülgede ees ja ei julgenud sisse tulla? Märts ootas päid siis ja puhusin rusikas. Aprill tuli merevahust välja. Kõik muu olla veel tuule vihin ja põlenud raamatute lend üle lageda taeva. Kas mäletad ülestõusmist, kas oled unustanud elu saju tead kuhu meid maeti? Pane kõrv vastu maad ja kuula. Raudtee, rong kaugel? Ei soomusmasinad, ei suruõhuvasar e-õhk sahiseb kopsu sompudesse. Pulss lööb. Valgus, toob valge liblika tagasi teispoolt Pluuto orbiiti. Taas jälle kevadine ilu, koob ja mured peituvad, ent kuid tuisk ja põhk taas jälle pisarate ja päevast loob maailma uueks taevaarmuõhk. Ja ladva, mis end taeva poole tõstnud. Taas seisab lootus riides, nurme pääl. Linnukeselges kaua vaikne seisnud. Tal jälle hüüab hele tänu, hääl. Kas olgu ränk ka talvekülm ja vaevalt noor suveõhk kõik mured unustab. Mu süda on kui nurme, rohupõõsad noor päike, noored õied õitsetab, tungib camu hõiskamise sekka. Veel sügab ohkamine salaja. Eks siis ka läbi kevadise üha kord kahu ema laulu kuulesa. Õhk oli õhukene. Õrnalt haljendas taevas, tol kevadel arvustus ma seisin ja ootasin, vaevas. Ja hing oli mõistmata, vaevas. See ehk oligi armastus. Mida arvab sest vanarahvas? Ei tänasest suuremat tarva? Muudkui korrutab ühest suust. Aga ma olin maksakarva. Aga ma olin maksakarva ja taevas tammepuust. Suudelda valgust. Ainult lapsed suudavad naeratada, nii et selles pole nukrust. Ainult lapsed võivad sülelda kevadet. Ainult lapsed võivad nautida maailma, nii, et see ei tee kellelegi valu. Kujutelmad käivad nii kaugel et ei leiagi enam teed tagasi. Tunded käivad nii kõrgel, et kõrgus kisub natuke jõududeks. Mõtted käivad nii sügaval. Kes tühjusest tagasi pääseb, leiab midagi endast ikka veel ootavana. Kui lapsikud on päikesed vaielda ainult niiviisi lõõmata löömata. Kui lapsikud on laulud, mõelda ainult niiviisi lennata, lennata. Kui lapsikud on? Lootused mõelda ainult niiviisi lummata ja lummata. Ja kui lapsik veel on armastus mõeldamatu mil määral võib ta juua? Janune ta? Oma ustavate ulmade nimel oma põgusat pettumuste nimel oma rahutute rõõmude nimel oma valitud valude nimel. Lammutavatel lahkumiste, eelõhtute nimel, üllatavatena naasmist, järelhommikute nimel. Unede nimel, mis ennustasid ilma seda usutakski ärkamiste nimel väikesel võluvail lagendikel keset tõeluse tumedaid tehnikuid. Karge lõhnaliste kuu kombitsate nimel, mis panevad hinge kihelema rändavate, kodutute tähtede, varjatud ärevuse nimel. Ununenud mängude nime, Lutumatunud mägedes, kustumatut uskumuste nimel, ilu nimel, mis kunagi pole ilmaaegne. Õnne nimel, mis alati võinuks varem alata. Kirgede kibeda õndsuse nimel. Lembemeloodiate kuuldamatute kulminatsiooni nimel. Tugeva tuule nimel, mille eest pole kuhugile peitu minna. Kohustuse nimel kannatada, vajaduse nimel vabaneda. Elu kõikvõimsuse nimel. Armastuse nimel, mis ei talu tardumust. Anun sind.