Algatuseks selline küsimus Tiina Kirss Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professor. Milline oli esimene teos, mida te ise lugesite, milline oli teie esimene kokkupuude Jaan Krossi tekstidega? On meeles? Meeleskil esimene Jaan Krossi tekst oli minu jaoks keisri hull ja see sattus minu kätte pooljuhuslikud sellepärast, et minu kodus oli küll palju raamatuid, mõned eestikeelsed raamatud olid pagulus taustaga, aga olid ka mõned kodu Eestist. Aga selle raamatu kinkis mulle minu parima eestikeelse sõbranna isa, kes oli seda raamatut lugenud ja kes ei saanud sellest aru. Ja see aasta võis olla kusagil 1980 81. Ja tegelikult ma seda kohe ei lugenud, ma lugesin seda kaks aastat hiljem, siis kui ma hakkasin valmistuma doktorantuuri minekuks ja siis hakkasin seda suvel lugema ja see täielikud köitis mind siis ma ei teadnud Jaan Krossist eriti mitte midagi. Ma elasin väikeses eesti keskkonnas. Ma ei käinud mitte New Yorgis ja Torontos palju. Ja siis raamat Ta oli mulle nagu ilmutus. Ja siis, kui ma alustasin doktorantuuri 1000-ks 85. aasta sügisel, siis ma võtsin seminaritöö teemaks siis Jaan Krossi ja sealt läks kõik edasi selle tõttu, et siis oli selle aja peale ilmunud juba kolme katku vahel üks ja kaks välismaa ja välismaal tähendab see välisees traditsioon. Ja selle ma sain kätte, aga siis ma käisin Torontos fotokopeerimas loomingutest kolme katku vahel kolme ja nelja selleks, et oma seminaritööd lõpetada ja see oli kahes väikses ülikooli läheduses keldri kopeerimiskohas, nii et tähendab, see viis, kuidas, kuidas ma siis Jaan Krossiga edasi tegutsesin, oli, oli juba nüüd Akadeemilisemalt, aga samas samas just selle keisri hullu ajendil. Ja siia juurde, öelge, mis oli siis teie doktoritöö teema? Doktoritöö teema lähtus mul ka tegelikult sellest krossi lugemisest ja see oli tsensuurist ja aisuppuse keelest, see oli sellest, kuidas tsenseeritud tingimustes kirjandus oma mänglevust välja kannab, milliseid vahendeid ta loob ja selle jaoks oligi minu põhiajendiks ja õieti selle, selle doktoritöö keskmeks oli Jaan Krossi need kaks romaani kolm kolme katku vahel ja keisri hull, kuigi ma lugesin siis peaaegu kõike, mida ma kätte sain Temas nonii ja see on selleks, et alustada täna jutt Jaan Krossist identiteedist, mälust ja tsensuurist, see on nii-öelda lai teema kus me siis katsume mõningaid linke leida ja seda Krossi kirjandusmaastikku kaardistada. Kui palju teie arvates on Jaan Krossil sellist ajaloopilti või, või palju on seal siis seda tema enda lugu sees. Kuidas teile tundub? No ta on ise andnud väga võluvalt metafoori õieti kobara metafoore ja need on tema loengutes vabade kunstide professorina Tartu Ülikoolis aasta 1998. Ja seal ta isegi selles raamatus joonistab ühe põneva väikse skeemi ja mille, mille ümber ma natuke teda nühkisin ühes intervjuus. Sest see on niivõrd niisugune noh, arvutilik skeem ei ole käega joonistatud, vaid arvutiga genereeritud nimelt mälu, nagu, kui ma maapõuevara ja mälu oma kolmes vormis ja selle mälumetafoori kaudu mälu kui rändrändrahnud mälu, kuid pulber ja siis mälu kui aluspõhi. Ja selle metafoori kaudu või selle metafoori kobara kaudu siis Jaan Kross üritab näidata seda autobiograafilisust ja see, kuidas seeläbi tema romaanide toimib. Ja see esimene metafoor siis koosneb niisugustest suurematest tükkides mida ta on kas ümber paigutanud niipalju kui rändrahnu saab ümber paigutada või siis mingil määral ümber töödelnud, pööranud valguse käes. See pihustunud mäluaines on ehk see kõige põnevam, see on see, kus autobiograafilist see on täiesti võimatu üles leida. Aga mingisuguses probleemis, situatsioonis või pisikeses vihjes on ta siiski olemas. Ja see kolmas tasand, seda ta siis nimetab tema enda ehedaks tooriks. Ja see on see aluspõhja metafoor kus on siis tunda seda nihukest mälukandvust ja need on siiski, nagu ta hiljemgi nendest loengutest seletab, see aluspõhjavariant on siis need romaanid, kus ta juba tegeleb oma kaasajaga ja ma arvan, et see on niisugune murdejoon. Ja minu enda krossiuuringute kaudu on mulle üha enam selgeks saanud, et esiteks ei olegi täiesti võimalik eraldada neid niinimetatud kaugminevikku romaane nendest, mis on tema põlvkonnakaaslastest kirjutatud nii-öelda kaasaegne, tema enda mälu piiridesse mahtuv aines. Need on tegelikult kohutavalt läbipõimunud ja seetõttu läbi selle kolme metafoori on seda näha, et see on niisugune kiuslik asi, seda ei saagi tegelikult lahti kiskuda, aga ometi ehe stoori tuleb välja siiski nendes romaanides, mis ma ütleksin, et eriti pärast väljakaevamisi hakkavad tegelema tema enda mäletatud minevikuga, nii et see, see niisugune dualism on siiski olemas. Aga tanaatideletiline. Ja ta sõltub siis just sellest otsusest, et nagu ta mõnes ettekandes juba seitsmekümnendatel osutas, et tahtlik minevikku töötlemine teisel pool mäletamise piire, see on ajalooline romaan, see on ajalooline belletristikasse millel on väga tugev rahva rahva valgustuslik, intensioon ja sõnum. Aga siis, niipea kui hakatakse tegelema sellega, mis on omaenda mälu piirides siis läheb asi väga keeruliseks, nii hästi, sellepärast et isiklik suhe selle materjaliga on teistsugune, aga muidugi tuleb ka tegeleda nendega, kes tahavad seda 20 katkestada, kellel on endal oma portrateeringuga. Kuidas teile tundub, kus siis Jaan Kross ennast, millisel tasandil ta ennast kõige paremini tunneb, kas on sellest olnud jutuga teie paljudes intervjuudes, mida te olete Jaan Krossiga kunagi teinud omaenda töö tarbeks või teie oma lugeja kogemus, et kuidas teile tundub, milline see kas, kas see, mis on kaugem, on kergemini noh nagu kombatav ehitatav, või see, mis on lähedal. Tšiilis on kaugel mitte ainult nii-öelda otse tema käest küsides, vaid seda nii-öelda tajudes lugejana lugejana on see kohutavalt suur uudishimu ja huvi, mis teda kannustab. Ja seda on tunda niivõrd, et tema, Ta jutustas oma teoste sünnilugusid ja mõningaid stan nendes loengutes väga põhjalikult seletanud ja mõned on jätnud jätnud kuidagi hämarusse see detektiivi huvi. See ajalookirg on niivõrd tugev temas, et mul on tunne, et talle endale oli neid asju palju põnevam kirjutada. Et mänguline hasart oli seal siis Sa võrra tugevam, mänguline, hasarti ja samuti see dialoogilisus, mis tal tekkis, tal oli ju väga palju neid sõpru ja tuttavaid kellega ta sattus vestlustes, kes andsid talle kas võtme võtmekimbu, kui ta hakkas näiteks Köleri romaani kirjutama, kolmandaid mägesid ja siis ta räägib sellest ka loengutes, kuidas, kuidas üks tema sõpradest pakkus talle selle. Ella Selle terve kuju talle nii-öelda selle võtmekimbu andis kätte talle ühes vestluses ja ma võin seda ette kujutada, kui põnev see võis olla. Rääkimata veel sellest tegelemine ürikutega, juurdepääs ürikutele, dialoog nendega, kes olid ajalooteadlased sel ajal. Kõik see pakkus, ma arvan, kohutavalt palju pinget, aga see, kui krossakas kirjutama oma nii-öelda lähiminevikust oma mäletatud minevikust, sellel on hoopis teine koloriit ja selles, ma arvan, võib-olla leidub üks pisikene võtmeline seik. Ma küsisin ta käest, kuidas oli, kui ta kirjutas kallid kaastöölisi. Et miks ta kirjutas nii lühidalt, ja see oli midagi nagu 30 kuni 35 lehekülge ainult oma lapsepõlvest. Ja raamat on ju väga suur. Miks ta piirdus, miks ta kirjutas nii lühikese lapsepõlve, sellepärast et mul oli üsna palju tema käest küsida, mitte sellepärast, et, et ma leian, et lapsepõlv kõike seletab, sest ta ei seleta mitte sugugi kõike, aga ta ütles, et väga lihtsal põhjusel, kui ma oleksin hakanud kirjutama ja lasknud endal sellel tasandil näidata, siis ma ei olekski muust kirjutanud. Siis olekski jäänud see lapsepõlv nagu niivõrd domineerivaks osaks selle lapsepõlva keskkonna Ahti kirjutamine, Zetallin see kooli minek, need koolikaaslased ja kõik. Ja ma arvan, et see nagu jänese ohjeldamine selle koha pealt oligi, nii et ta oli nii palju sellest juba pannud Wikmani poistes ta oli pannud nii palju sellest nendesse novellidesse ja kallites kaasteeliste, seda tegi ruumi suuremeelset laval teistele nendele, kes enam kaasa kõnelda ei saanud suurel määral. Ja sama tunne on tegelikult paigallennus, need mingisugune vahetab on selles Mesmeri ringis ja paigallennus, kus ta tõesti väitleb või heitleb või kõigub sillal autobiograafilise ja selle nüüd mäluainese vahel, on neid tegelasi nendes romaanides, keda ta ei tundnud ja siis on neid, keda ta ausalt ütleb, on elust maha kirjutatud vähemalt teise nimega. Jah, kuigi ta siiski väga täpselt ehitab piirisele reaalsuse ja fiktsiooni vahele, ütleme, et tänased noored autorid, nad lihtsalt ei viitsi uusi nimesidki mõelda, nad panevad needsamad nimed, kes on olnud elus ja, ja siis ütleme eelistavad seda nii-öelda seda elumudelit ja siis panevad oma fiktsiooni juurde Krossile siiski fiktsioon ja väikesed vihjed elusse. Et kas see on nii-öelda isiksuse eripära, kirjaniku eripära, ajastu eripära, moe eripära. Ma arvan, et see on kindlasti tema isikupära aga see on ka teatud mõttes põlvkondlik arusaamine. Ma arvan, et Vialeti sõu oli Jaan Krossi põlvkonnale taga väga võõras asi ja niivõrd võõristav, et sellist sellist kiusatust Ki polnud. Inimese väärikus oli tema niisugune oreool. Ja seda väärikuse oreooli oli vaja hoida ja kui inglise kirjanik Juliet rääkis oma Esseedes sajand varem 150 aastat varem sellest, kuidas kirjanduses peab toimima kaastunne ja see on see, mis eesti keeles, ma arvan, see sõna kaastunne ei anna päris edasi tähendab küll etümoloogiliselt edasi, aga ta ei anna sõna, ei anna sedasama rõhku edasi, kui inglise keelega on pääsenud. Sellepärast et see nii-öelda võime kaasa mõtelda, kaasa tunda tegelasele ja alal, hoida tema väärikust, see on, mida silmas pidas. Ja ma arvan, et Jaan Kross ja tema põlvkond paiknesid veel küllalt lähedal sellisele Taimusele, et inimesed ekista kõiki maski maha. Teda ei paljastata lõpuni. Talle jäetakse see niisugune hämar tuumik, mis on tema ise ja selle eest tehakse väike aukartlik. Kummardus, ükskõik milline antipaatiad võib tema vastu olla ükskõik milline kiusatus olla sallimatu, aga ikka on selle inimese ees kummardus ja meil ükskord oli Jaan Krossiga juttu lontrustest jälle hullustest ja ta ütles, et ta on neid väga vähe Räpesenteerinud ja kui, et see oli raske. Nii et need paar tükki, kes, kes tal on olemas tema loomingus ja novellides. Et temal oli raske seda niimoodi veenvalt nii palju ühte tegelast põlata, lontruslikust edasi anda. No võib-olla ta hoidis ka ennast noh, mulle tundub, et see on ka see, et mis ma temaga ikka tegelen, mul aega on niigi kallis, hakka veel tema peale seda kulutama. Lausa selline talupoja ja jah Siin oli juba jutuga tsensuuri teemast, millega te olete kokku puutunud. Jaan Krossi puhul mälu ja tsensuur, enesetsensuur väljaspoolt tulev süsteemi, tsensuur, kui palju see tema mängulisust õhutas, pärssis? Parun kahtlemata õhutas, aga ta on piisavalt pidanud tegelema mõningate müükidega, mis seal ümber on käinud. Ja ma lehitsesin täna veel mõningaid lõikusid vahe lugemistest, eriti kolmandast köitest, mis on pärit ajastust, kui ta oli just lõpetanud kolme katku vahel. Oli ka ilmunud Köleri romaan. Nii et need esseed, mis on vahelugemistega kolmandas köites, on 70.-te, teisest poolest ja 80.-te päris alguses. Ja sealt kõlab nii mitmeski essees läbi see, kas etteheide või tähelepanek, et minevik on paopaik. Ja et kirjanik põgenes minevikku, sellepärast et olevikust räägime, oli liiga raske. Ja eriti selle köite viimases sees, mis oli nii-öelda esmailmunud esseede jutt kuskil mujal kõnena peetud tuleb krossele juurde tagasi, ütleb niimoodi minevik jälle mingi paopaik. Kuigi minevik pakub talle, see oli üks tema lemmikvõrdlus, oli ka see, et on võimalik kirjutada džunglitingimustes ja on võimalik kirjutada jäämäetingimustes ehk jää välja tingimustes Polar maastikul. Ja kui liikuda polaarmaastikul, siis on, õhk on puhas ja õhk on hõre ja palju ruumi. Džunglis tuleb hästi palju vaeva näha, et seda ruumi luua. Ja ta võrdleb siis omaenda katsetusi ajaloolise romaani kirjutamisega. Jäämaastikuga. Aga et mineviku ja olevikuga tegelemine kirjanduses ei ole tema jaoks küsimus, kumb on raskem vaid see on pigem suunitlus. Ja seal ta ütleb ka 81. aastal otse välja, et, et need, kes tulevad norima et üldse ajaloolise belletristikasse kalal, ütlevad, et ah see minevik, et see ju ei tähenda mitte midagi, et meil on vaja tegeleda olevikuga, järelikult tee mis tahad ja ta ütles, et nii labaseid ehk šimpanistlike kriitikuid on Eestis väga vähe. Mis oli muidugi kummardus tolleaegsele kirjanduskriitikale. Nii lollid nad ei ole, et nad lihtsalt sellest illusioonist läbi näevad või et nad lasevad minevikul minna, sellepärast see ei ole oluline, pigem on palju keerulisem see niisugune suhe selle mineviku ja oleviku vahel. Aga, ja siin ta selles selles samas essees ütleb. Muidugi oli vaja jälgida kirvesilmareeglid. Mida lähemale olevikule, seda rohkem segatakse vahele. Niisiis oli vaja püüda taandada oleviku tasandilt võimalikud tabamatusse kohta. Ja see on hoopis teine asi, kui põgeneda. Põgenemine on krossi romaanides valus tegelikkus. Ja mitte ainult metafoor. Ta ei ole kunagi pelgalt metafoor. Elav kiusatust on okas sellepärast, et nii nagu seda seda on näha, keisri hullus, grafon terpaaleni puhul, kes kultiveerib neid põhjamaa kõige paremaid Pomerants või kõige põhja maisemaid Pomerants üldse ja see on vägitükk, paigale jäämise vägitükk. See nõudis rohkem julgust paigal lennata. Nõuab kohutavalt palju energiat. Paiga lennust tuleb see metafoor tagasi, mitte põgenemine. Ja see ei ole heroilisus selles traditsioonilises mõttes ei ole heroilisus selles mõttes nagu viimse veretilgani võitlusesse minek või oma pea pakule panek isamaa eest. Need tegelased nagu Timoteos, von Bock, kelle hambad lüüakse välja ja kes kes lõpetab, kas oli ta päris hull või ta ei olnud päris hull, need tegelased, need niuksed, vankumatut, dissidendid on krossigaleriis vaid ühed tegelased. Paigal, lendajad on teised. Nii et põgenemine oli, ma arvan alati horisondil mitte ainult isiklik võimalus, vaid ka tema kaasaegsete jaoks võimalus. Selle põgenemise juures oli selle selle õnne varjutamine, mis oli paljude kaotatud sõprade vajutamine. Ja sellest on Jaan Kross natukene rääkinud, mälestustes kirjutanud sellest, mis see tähendas, minna 70.-te aastate keskel Torontosse ja näha, et paljud tema sõbrad istusid seal ja kuulasid teda. Ainult mõni üksik võttis teda oma kodus vastu. Need varjud, mis olid põgenemisel 44. aasta põgenemisel ja need varjud, mis olid võib-olla hilisemal ajal need võimalused maa ilmanni lahti, mõndagi kanti. Nagu kolleeg luuletaja ütles, sai välja, sai minna, sai, sai reisida, sain näha ja kiusatus, ma usun minna kuhugi, kus oleks vaimsemalt võimalik avaramat võimalik tegutseda. Ma usun, et aeg-ajalt kasvas päris suureks, et põgenemine, nii kui ta siin nimetab seda, et minevik, ele, paopaik see ole mängida, seda ütleb, sest põgenemine ei ole Camitanud mäng. Metafooridele. Kui teie Ja ütleme Teie saatusekaaslased läänes lugesid Jaan Krossi, kas see arusaamine sealse retseptsioon seal ja see, mida te nüüd olete siin Eestis kogenud ja meie kriitikat lugedes ja oma kolleegidega Eestis rääkides kahte retseptsiooni võrrelda, need on olnud erinevad. Kahtlemata kui paljudes, kui palju teie seal, meie siin aru saime erinevalt? Ma arvan, et Jaan Krossi looming Eestis noogutas lugeja suunas palju ärevamalt ja lugeja taipas, kuidas tema suunas noogutatakse. Ega muidu ei oleks seistud sabas ja tema raamatuid oodatud, nii nagu neid oodati. Ma arvan, et enamus nendest noogutustest läks Lääne lugejale kadunuks. Lihtsalt neil ei olnud neid noogutusi, neid ei olnud võimalik nähagi. Selle asemel, ma arvan, oli rahva valgustuslik ja ajaloo teadvuslik harimine, seda olulisem sellepärast, et nagu ma pikkamööda sain aru elades seitse aastat Torontos siis see põlvkond, kes lahkus Eestist koolilastena, mitte kes olid täiskasvanud juba või olid alles lapsed, pisikesed beebid, neid, need, kes lahkusid koolihariduse pooleli, nendel jäi, vaatamata kõikidele pingutustele kas Stockholmi Eesti algkoolis või mujal sele täiendushariduse kaudu nelja väga suur hulk rahvapärimust ja kultuuriloolist teadmis saamata. Neil lihtsalt ei olnud seda pagasit. Nii et Jaan Krossi romaanid oma koloriidiga oma ehedusega värvisid selle pildi ära ja see oligi ja Jaan Krossile kunagi seda eitanud, pigem oma ettekandes näiteks Torontos New Yorgis peetud ettekandes 77. aastal. Ta rõhutab seda, et kujude oluline see moment on ühes rahvuskirjanduses ja läheb sellega selle mõttega tagasi sinna, kus Eesti ajalooline proosa oma alguse sai 19. sajandi teisel poolel. Nii et see niisugune rekonstrueerib ja pilti maalib ja põnevate tegelaste esitluse kaudu probleemide esitamine ajaloos. See funktsioon oli seda raskem läbi viia läänes ja seda olulisemad olid Jaan Krossi romaanid selleks poliitilisi nüansse, kui neid üldse poliitilisteks nüanssideks pidada, kui mitte kasutada Jaan Krossi sõna- analoogiat, need läksid tõesti suurel määral kaduma. Välja arvatud võib-olla nii üks protsent läänelugejatest, sest ärgem unustagem, keeleliselt on Jaan Kross või keeruline. Kui ma aastal 2003 sügis alustasin tervet aastat aasta pikkust seminari Toronto eestlaskonna Jaan Krossi loomingust, siis ma vastasin seda, Nad raputasid päid ja need olid noored noored olnud siis, kui neil emakeeleõpetajad andsid põhijuhtnöörid kätte. Need olid inimesed juba noh, kaheksakümnendates eluaastates ja need raputasid pead, ütlesid sõnaraamatut oli vaja ja mõtlesin, et väga tore ja mitut peale selle teil oli vaja, eks ole. Nii et see keeleline dimensioon ka mingis mõttes tegi Jaan Krossi eliidi kirjanikuks Läänes sellepärast et seda igaüks lihtsalt ei saanud lugeda. Miks ta selle lääneteema sisse tõin? Sest tegelikult nüüd tänasel päeval Eestis Me oleme Blo uus põlvkond umbes samas samas olukorras, nagu olite teie omal ajal. Kõigepealt on meie keel tunud lihtsamaks lihtlauselise maks, teiseks me ei taju ära kogu seda, seda, mida sina sisse pandud, kadunud on see nii-öelda see sügav vaenlase taju meie kukla tagant, nii et noh, meie maailm on muutunud mingil määral sarnaseks sellele maailmale. No kus siis Nad tulid teie põlvkonnakaaslased sealt läänest, et, et küsimus on nüüd see, et võib-olla jääb Cross tummaks ka meie uue põld Kuna ees seda, ma mõtisklesin tükk aega, seda teie küsimust ja ma arvan, et sellele on, on päris suuriva sees. Aga pigem on Jaan Krossi sellel niinimetatud keerulisel targutaval keelel oma funktsioon siis uuesti rikastada seda sõnavara, moraalset, sõnavara, emotsionaalset sõnavara, rääkimata sellest minevikulisest sõnavarast, mis, mis puudutab neid ajastuid, millesse ta sisse elab. Aga see muutub seda olulisemaks. Et kui keel kiireneb, siis inimene, kui lugeja muutuka kärsitumaks. Jaan Krossi lugemine nõuab kannatlikkust. Aga kui teda piisavalt kaua lugeda, siis tekib selline fenomen. Ma olen isegi oma tudengite juures seda märganud, hakkavad rääkima Jaan Krossi moodi. Kui nad, kui nad tõesti viitsivad lugeda terve kolme katku vahel otsast lõpuni läbi, siis ma märkan nende keelepruugis neidsamu lausstruktuure, sellepärast et see on niivõrd ütleme nii, oraalne, see on niivõrd suuline. Selles fiktsioonide Saaloliste sotsioonides on Jaan Krossi jaoks niivõrd põhiline, sest sisemonoloog see hääl, millega inimene kõneleb kas iseendaga või ühe teise inimesega, keda Takas kalliks peab, kes kellega tal on hea rääkida. Nii et tal on alati vestluskaaslane, sellel tegelasel. Ja seetõttu siis ma arvan, et Jaan Krossi romaanid, olgugi et siis niimoodi natuke teises registris siis programmeerivad seda niisugust liigegi liiga kiiret erutavat inimest mõtlema sisekõnes mõtlema aeglasemalt, panime tähele mõttepause ja siis kirjandusteadlasel ja Philosophy pahdiinil on selline mõiste lukuaugu kõne. Ja see lukuaugu kõne on see, mis tõesti on öeldud poolsosinal teadvustades, et kõik öelda ei saa, et äkki õpib nüüd lugeja Jaan Krossilt, kuidas mõndagi asja hammaste taga hoida. Seda mitte välja pläristada, mitte möliseda, vaid hoopis mõelda sellele kantsuse peale, kuidas võiks väljenduda, kui on ka diskreetsust arvele võetud? Võtame siis järgmise punkti meie nii-öelda latvu pidi kappamise. Kappavidel ajal. Võib-olla siis nii-öelda tsensuurist juba edasi sammudes. On ju ka vahel nii arvatud, et kui elatakse sandil ajal et siis inimesed ise kohandavad ennast, kohanevad selle sandiajaga ja ainult õigetel aegadel saab teha õigeid eetilisi, eetiliselt positiivseid valikuid. Et kui me oleme sellisesse halba aega sündinud, et siis me ise oleme ka justkui halvemad selline lapsesuuga filosoofia siin aga aga viime viime selle nüüd siis selle Jaan Krossi loomingu peale ja, ja tema tegelaste peale juba mainisite, et lurjused oli tal vähe tema, tema tekstides. Aga, aga ikkagi need need eetilised valikud ja, ja võimalus iseendaks jääda. Kui palju seda Krossi loomingust te olete kohanud, mis teid on kõnetanud seejuures? Ma arvan, et ikkagi minu lugemiskogemuses. Vaatamata sellele, et esimene krossi romaan, mida ma lugesin, oli keisri hull siis minule jääb siiski Balthasar Russovi romaan kõlama sellepärast, et see esimene kujund, tasakaalu kujund, köiel tantsimise kujundit ja terve see stseen, kus see lavastatud on ja see metafoor, mis sellest elu metafoor, mis sellest, nagu padesse russo jaoks välja tuleb, meenutame korraks seda stseeni, see on on pärit nii, nagu selles selles romaanis üldse. Paljud stseenid on pärit patriarh kroonikast Liivimaa kroonikast ja nad on nagu suurenduspildid. Nii et siin on tegemist köietantsijatega itaalia köietantsijatega, kes kui ma nüüd ei eksi 1561 tulid Tallinnasse ja riputasid oma köie Oleviste tornist ja selle köie nad siis ulatusid teisele poole linnamüüre mis sageli unustatud usustatuks jääb, on, et selle köie tellis Tallinna raad. See võib-olla läheb selles pildis kaduma, aga russki kroonikas on selgelt ära märgitud, et tegemist on nii-öelda leiva ja tsirkusega. Aga need on Italia poisid, kes siis sinna Oleviste torni lähevad ja sead alla kõnnivad. Selliseid komejant oli palju. Varasel uusajal oli ringi liikumas mööda Euroopat. Aga selle seeni pinge on, et Balthasar Russow siis veel oma oma siia nime all pall. Noore koolipoisina teeb Popi ja läheb seda värki vaatama, aga teda ei huvita see, mis toimub teisel pool linnamüüre, teda huvitab see, mis toimub Oleviste tornis, mis on nende poiste saladus. Ja ta ületab oma selle ülesronimise hirmu. Oleviste torn oli tol ajal väga kõrge tolleaegsete mõõtmete järgi kui mitte kõige kõrgem hoone-Euroopas. Ja siis ta ronib sinna sinna tornikiivri alla ja seal siis vaatab, mida need Itaalia köietantsijad teevad, enne kui nad sinna Teie peale astuvad. Ja nad joovad midagi peeglist. Ja siis muidugi palju uudishimu ei piirdu, sellega ta seda pealt vaatab, tuleb ise seda maitsema ja tuleb välja, see on selge vesi. Ja tuleb välja, et see on nagu mingisuguse ebausu poolt või või tõrjemaagia pood kannustatud siis selline mõte juua selle maakastet kus sa parajasti seda trikki teed ja sul läheb õnneks. Ja see on suurepäraselt kirjeldatud stseen ja sellest muutubki nii-öelda see niuke vertikaalne ja horisontaalne haaremi siis russo või enda elu, tema kirjutamine on käia trikk, kõik see värk on nagu köietrikk, nii et sellest on tehtud vägem pleem sellest sellest episoodist. Aga et see on siis üks metafoor, mis minu jaoks kõike sõda, identiteedi, iseendaks jäämise probleemi pingestab. Ja minu jaoks see on mõjuvam kui mõnes teises Jaan Krossi romaanis näiteks kas või keisri hullus ja hiljem muidugi Mesmeri ringis selles omaenda mälus esile toodud näites on need vankumatut dissidendid need, kes oma aate ja oma põhimõtete pärast ohverdavad oma elu. Lihtsalt muidu ei saa, kui, et otsekõnes ja otse peale lennata. Ja minu jaoks on selle Balthasar Russovi tegelase psühholoogia lahtimõtestamine komplekssem Jaan Krossi loomingus ja samas ka võib-olla sügavam. Sellepärast et seal on ka varjule see küsimus, mitte ainult, mis on minu eetiline kese ja mis on minu isamaalisus, vaid pigem see, et mis on minu elutöö, mis on minu eluülesanne ja mis hinnaga ma selle täide viin. Kui ma tahan saada haritlaseks siis ma pean ütleme nii metafoorselt ümber, rahvustama ümber rahvustudes, rüütades oma psüühikat teise keelde teise meelsusesse minnes ära. Kõik see on seotud nii võitude kui kaotustega, seal see on niisugune kaksipidine asi, nii et see tasand siis, kus tegelane näiteks ta ise, Jaan Kross kommenteeris oma loengutes Otto Wilhelm Masingut, kes valis oma nii-öelda avalikkuse ees esitatud päritoluks sakslase liini mitte oma isaliini, vaid oma emaliini. Mis oli padi saksa liin, see ähmastab need piirid, et mis asi on eestlane mis see tähendab sügavaid vagusid, künda kultuuripõllul? Kas see on tingimata sellises absoluutses iseenda alal, hoidlikkuses rahvuslikus mõõtmases või on see tagasiprojekt projektsioon? Nii et mingis mõttes see balansseerimine toimub taga mitmel tasandil, sellel haritlased, nagu Palduse Russav see ta oma elutööd üldse teha saab, peab ta teiegi tegema väga mitmesuguseid keerulisi valikuid ja need ei ole sugugi mitte mustvalge, ei ole sugugi mitte nii, et et, et hea ja halb või pai pähe. Ja need ületavad mingisugused rahvuslikud, kinnised ja siis muidugi on selline paradoksaalne väljendus nagu kolmas tasand siis sellest iseendaks jäämisest kus tõepoolest sant aeg, aga milline aeg ei ole sant ja ma arvan, see on Jaan Krossi romaanide üks põhisõnumitest ja ühes intervjuus ta seda isegi kommenteerida, et mis asi on, see asi on paranoia. Mis asi on paranoia psühholoogile järgi, eks ole, siis kõik ajad, paranoilised see on nagu tavaline, see on nagu lähtekoht ei ole see, et me klassifitseerimine, mõned ajad on õnnelikumad kui teised. Nii et mingis mõttes, ma arvan, selles valikus jällegi mitte kirjutada oma lapsepõlve lahti, kui kuldset Eesti vabariigi aega kahte üürikest kümnendit kultuuri õitsengut. Jaan Kross kummastab seda müüti selle valikuga etaja absolutiseerida oma vabades tingimustes väldanud lapsepõlve. Ta ei absolutiseerida, ironiseerid seda, see on tema jaoks mingis mõttes püha sõnaallikas ja allikaid irvet rüvetata, eestikeelses on palju olukordi, kus seda on tehtud, aga ta ei rüvetanud allikaid, aga samas ta ei absolutiseerida. Nii et see kolmas tasand kuudega Balthasar Russovi romaanis jõuab on ühes Baltari sisemonoloogiks välja öeldud niisugune fraas, et jumal räägib patareiga, ütleb, et kuula minu häält iseeneses, aga ära ole narr. Ja tollel hetkel on see russopill küllaltki oluline valik. Kuidas, mis on, mis see tähendab? Üks asi on kuulata jumala häält iseenesest, Ani, luteri pastor tan püha vaimu, kantslist on õpetatud mees, tal on oma ülesanded, amet. Aga mis see siis tähendab, ära ole narr? Ühema huvitab oma essee, avaldas Jaan Kross sellesama pealkirja all, kui ta hakkas just kirjutama seda autobiograafilist materjali ja see, see, see põhineb ettekandele, mida ma kuulsin temalt. See oli Saksamaal 1989. aasta sügisel, kus pühendati lokkumil üks autoriseminar talle. Ja see oli Hannoveri lähedal ühes väikeses kloostris, ma käisin seal ja ma esinesin seal. Aga kõige suurem huvi oli kuulata seda. Need on need sellepärast, et ta võttis selle fraasi ja, ja mõtiskles selle ümber. Need iseendaks jäämine on niivõrd mitmetasandiline, ta ei ole ainult see tasakaalu hoidmine. Ta ei ole sugugi mitte ainult oma rahvuse niisugune küüned enda poole alalhoidlikkus ja selle rõhutamine igas kontekstis. Ta ei ole ainult oma pea paku peale panemine, aga ta on kusagil maal. See küsimus, kui kaugele ma võin minna oma autentsuses, ilma et ma olen narr. Ja see, ma arvan, selles kõiges selles on, on väga suur territoorium, mida Jaan Kross on lahti kirjutanud. Sõnasabast kinni võttes hirm narriks jäämise ees. Mõnes mõttes on see eestlase põhimure tänases Euroopas? Jah, kahtlemata. Ja seetõttu siis, kui, kui nimetada asju õigete nimedega, siis eestlase alaväärsus kompleksid on ka Jaan Krossi loomingus sees. Need on sees sügavalt ja selles ühes Torontos peetud ettekandes, mida ma ise ei kuulnud. Ta räägib sellest, kuidas eriti kolmekümnendatel aastatel ilmunud ajaloolised romaanid. Tema jaoks on nende tipp metsanurga Ümera jõel ja siis tuleb Mälkama surnud majadega ja säält nagu läheb asi allamäge. Ta kritiseerib neid hindreiside välkusid erinevate kompensatsioonimehhanismide pärast, kuidas need autorid oma ajaloolises romaanis püüavad sel alal eestlase alaväärsusega toime tulla. Aga need on elegantsed, need etteheited, need on nii elegantsed, et need kõlavad isegi nagu pühitsused, et kuidas siis Hindrey oma härrasmehelikkuse. Kuidas Mälkama selles selles noore poisi vallutusihas neid neid alaväärsuseid kompenseerib. Aga see on ikkagi kompensatsioon. Ja ma arvan, et Jaan Kross teadvustab väga teravalt neid niisugusi hetki. Jaan Undusk on seda lockwendsed lahti kirjutanud, seda eestlase häbi, niux, rahvusliku häbi motiivi, mis ma arvan, et tegelikult ongi nagu selle alaväärsus kompleksi edasiarendus. Ja see, et Jaan Kross on oma tegelastest neid alanduse ja Lõmitamise hetki ka esile tõstnud, näitab, et, et ainult trahv, trahv, trummi põristamise, lippu, lehvitamise ja igasuguste muude avaliku rituaalidega neid alaväärsuskomplekse ei kompenseeri. Selleks on vaja nendega töötada, nendega vaeva näha ja aru saada milline on nende vooder, kust nad tulevad. Ja ma arvan, et väga-väga olulistes hetkedes need tegelased siiski peavad kokku puutuma selle niisuguse mõru maiguga, mis neil endal on nende alaväärsuskomplekside näol. No mõnes mõttes selline Mitte mõru maik aga, aga, aga selline kurb meel ju praegu on, sest sest Jaan Krossi elu see on mõnes mõttes nagu Eesti vabariigi elu. Ta, ta elas, ta elas selle aja Eesti Vabariigist meie ajani, ta oli meie kaasaegne ja koos temaga me ütleme head aega mingile mingile väga pikale perioodile Eesti ajaloost ja kuna Kross ise on selle ajalooga tegelenud, siis noh, tema loomingu kaudu vaata et me ütleme head aega kogu sellele veel sellele pikale pikale ajale Balthasar Russowini välja, eks ole. Kas see on mingi ajastu lõpp? Ta on ajaloo lõpp, no ma usun, et on, kuigi. Mul endal on veel Torontos eriti palju sõpru, kes on tema põlvkonnas. Ja kui ma tulin Eestisse nii-öelda asusin Eestis ümber siis üks minulgi kurvematest lahkumisest oligi see nendest inimestest ma teadsin, et üle mere lennata, kerge? Ta ei ole odav, aga seda saab siiski teha ameti käigus, muidu minu enda vanemad olid vanemad veel kui Jaan Kross ja nad olid ammu juba mullas. Aga just see 1900 kahekümnendatel aastatel sündinud põlvkond isegi Jaan Krossi tegelik pinginaaber või üks neist, Paavo Loosberkesse on Torontos edasi ja need on elujõuline ja ma iga kord teretanud teda suure rõõmuga, kui ma teda näen. Need on inimesed, kelle elud ei kesta igavesti. Järelikult need nende hääled, nende nende mälestused mitte ainult sisuliselt, vaid nende ellusuhtumine on mingis mõttes tõesti oma viimase piiri lähedal. Ja sellest peaks tekkima mingi aukartus ja mingi kaastunne. Ja ma arvan, et seda enam on oluline kuulata ja lugeda, sellepärast et ka neid 1000 kahekümnendatel aastatel sündinuid, kelle, kelle elulood on ka kirjandusmuuseumis ja teistes Eesti arhiivides tallel on väga mitmekesised. Neist peaaegu et igaüks annaks oma romaanis on väga heterogeenne siiski aga teatud ellusuhtumised, mis neile kaasanti annavad harmoniseerida, sealt annab välja lugeda teatud väärtuste kogumeid. Ja ma arvan, et sõnum on, pangem tähele, ei kesta enam kaua. Osa sellest ongi vaikinud juba. Nii et Jaan Kross jõudis kirjutada väga palju ja sellest me peame tänulikud olema, et ta nii suure aardekirstu jõudis valmis panna enne oma lahkumist. Aga teised, kellel puudub vestluspartner ja ma arvan, et tuleks praegust veel sellele järele, ma ei tea, ma arvan, et see on väga Jaan Krossi vaimsuses. Sellepärast, et tema, need viimased romaanid, eriti eriti paigallend, no võib-olla kuskilt väljakaevamisest kuni Biden lennuni ja siis muidugi kallid kaasteelised mälestusteosena sinna otsa püüdsid kuulata just neid kahekõnesid, mis muidu ei oleks mitte kusagile jõudnud, sellepärast et need inimesed hääbusid või surid enne, kui nad jõudsid või suutsid oma mälestused kirja panna, nii et mingis mõttes Jaan Kross lõi verbaalseid monumente oma kaaslastele oma kaastöölistele ja ma arvan, et see on eeskuju nagu kõik, mis ta tegi, ta lootis, et et lugeja, kui üliõpilased talt küsisid, et noh, kuidas oli Kasele tsensuurikajad, et mida me peaksime õppima, ja Jaan Kross vastased luge noppima. Et see oli selleks tehtud, mitte et näidata, kui kavalalt keegi nii-öelda ära pääses oma sellest niisugusest võimalikust lõpust, vaid see on selleks, et Teie saaksite targemaks, oskaksite ridade vahelt lugeda. Te saaksite aru, mis on teie võimalik mänguruum, et teie oleksite taibukad ja samamoodi ma arvan, et see niisugune väike eeskuju, mis ta, mis ta meile suure eeskujuna oma raamatutes maalis, olijat, kuulakem teisi põlvkondi. Need, kes on kadumas. Ärge lihtsalt kuulake telekat või. Või kuulake seda mürameestel ümberringi on aga et võtke vaevaks, ei, kuulake ja siis pange kirja. Nii et see on nagu eeskujuks, et seda tööd jätkatakse. Keel, mida räägib? Nii vähe inimesi, selle keele kandejõud ja selle keele Kuulutus jõud maailmas on võrreldes hispaania, inglise, prantsuse, saksa keelega ikkagi ikkagi palju väiksem. Kuidas teile tundub, esiteks, et kas see, et Kross sündis selle väikese rahva keskele pidi ta kuidagi oma loominguga loomingus ka lõivu maksma sellele väikesele keelele, et, et teda ei teata ja teda ei tunta ja kui palju on võimalik üldse teda nagu maailma viia või nende tõlgete ja ja muu kaudu. Väikese keele piiratus, väikese keele kandejõud. Kahtlemata on praegune maailm niivõrd turumudelist läbingutatud, et see, kes kõige kiiremini kasutab ära turutingimused, mängib oma tekstid õigete kirjastajate kätte. See pääseb mõjule. Ma arvan, et Jaan Kross oli vist väga kaua teadlik, et vaatamata sellele suurele lootusele, et temast saab Nobeli laureaat ja seda oleks ta igatepidi väärinud ja mitu korda üle et tema raamatud ei kõnele nii kergesti väljapoole, ma arvan, see mitmel põhjusel. Thomas Salumets on rõhutanud seda, et, et Jaan Kross kirjutas eestlasele, ta kirjutas sissepoole, ta kirjutas oma rahvale ja see, mida rohkem ma teda uurinud, seda rohkem ma tajun, et see tegelikult on nii. Ja see tähendab, et tema rema raamatut tõlkes toimivad siis, kui kultuuritaust on enam-vähem tasandatud ja näiteks, kui ma sealsamas lokkumis aasta 1989 nägin, kes seal saalis istusid, need olid tuntud Põhja-Saksa inimesed kes olid tõepoolest suutelised aru saama, mis asi see paatos, Russovi Liivimaa kroonika on. Sett ütles neile midagi, nad ei olnud baltisakslased tingimata, aga nad olid haridussakslased saksa kultuuritaust andis eelise mõistmaks mõningaid romaane. Merike piitcher, kes on tõlkinud terve kolme katku vahel inglise keelde ja kellega mul oli õnn kohtuda, millest üks paar kuud tagasi, kui ta Tartusse tuli. Huvitav näide sellest, kuidas Eestist ka lapsena lahkunud inimene on võtnud vaevaks tõlkinud kolme katku vahel tajule katsetanudki seda kirjandust turule viia, sest ta ise tajub, et seda on väga raske müüa. Krossi proosa ei ole müüdav selles mõttes, küll aga on tema proosat tõlgitud väga, väga kaunisti ja väga-väga loominguliselt väga mitmetesse keeltesse. Ta on selles mõttes kaugemale jõudnud kui paljud teised eesti autorid. Teised kadestavad sellepärast, et krossil on alati olnud lojaalne tõlkijaskond. Ja, ja see on nii-öelda viinud eriti soome muidugi võrdlemisi kiiresti tema tema teoseid ja on seal suur renomee. Saksamaale ja ka inglise keeles ilmunud teosed on minu meelest vahendatud nii et need on kättesaadavad. Ma olen seda testinud, ma olen seda testinud oma nende balti teaduste kursuste kaudu, tartus inglise keelsetega ja ma olen õpetanud Rosiiniuse käsitel geid ainuke, millega on olnud suuri raskuseid. Huvitaval kombel on paigallend ja seda ma avastasin möödunud aastal ehedamalt sellepärast et mul olid mõned väga terased soomepoisid seal mitte soomepoisid, vaid soomepoisid kes olid halvaltis väga sügav ajaloohuviga ja nemad ütlesid avameelselt, et paigallend on selle pärast raske, et üle poole raamatust on teatud aeg aegluubis need Tiefi valitsuse sündmused. Ja see niisugune ärev aeg, 44. aasta august, september ja et seda ei ole lahti seletatud ja et kui seda tausta ei tunne, kui ei ole vastavaid ajalooteadmisi, see läheb lihtsalt kaduma, sellepärast see muu värk, mis seal metafoorika ja kõik muu jääb nagu seal seisma. Ja siis need, need sündmused tõesti on väga kronomeetriseeritud ja peab saama aru eelmisest, et siis üldse tolku saada sellest, mis toimub kogu kogu. Noh, ettevõtmine, et selles mõttes, et taustateadmised on üks, üks probleem keele keerulisus ja muidugi see nii-öelda kaugema ajaloo perifeeria kaardistamine tähendab, need on personaalšamaani nagu krossa nimetanud teda huvitavad isikuromaanid, tema, tema mõte on ta vahakujude galerii rikastamine just selles nii-öelda perifeeriavööndist, nii et kui juba sellised valikud on tehtud fiktsiooni loomiseks, siis see raskendab selle romani päralejõudmist ja ma arvan, et see tähendab lihtsalt seda, et Jaan Krossi romaani tuleb oskuslikult õpetada, neid tuleb akadeemilises olukorras, kus, kus inimene peab lugema süstemaatiliselt analüütiliselt neid tutvustama sellises sellisel tasandil ja muidugi heatasemelise kirjandus kirjandusloolise tutvustuse kaudu. Nii et sellepärast ma tunnen end rohkem ja rohkem kaanustatud olevat, et kirjutada valmis inglisekeelne raamat Jaan Krossi kohta. Aga praegu jääb see siiski eestikeelse taha, sellepärast et eestikeelne on mul niivõrd südamel, et, et see tuleb vist enne. Aga nii, et see, et Jaan Kross sõnastas ühes oma essees, et väikse rahva olemasolu õigus on tema kultuuri loomepotentsiaaliga tegelikult identne see näitab, et mitte ainult keel ei ole see, vaid see väiksus nõuab suuremat pingutust. Ja see ei ole mitte turu metafoori piiridesse, on, et väike rahvas peab lihtsalt rohkem pingutama, et olemas olla maailmas, et olemas, olla Euroopas olemas olla maailmas. Ja et see, see nii-öelda kõrgpingutus, mis sellega kaasas käib, on lihtsalt seal normaaltingimus, sellest ei saa üle ega ümber.