Olla võiks meil oma päike. Kuuningri, põlisPeeii. Pargi servas peege siile luige jäädi. Sillad üle, Siiri. Kus võiks luugeste õnnelik olla, ekspa ja tiigi keskel? Üks väike sa kus elukest õnnelik hooleks. Aga küllap leiduks, meil on kala, ma ei keela võimas ka elus. Saaks keedeti laada saarehtuzza. Kaoks parkija, sillast jääks söestunud, ka. Saaks keeled. Laarazasa kaoks parkiagi, sillast jääks süüsirega. Tuulasin liiva ja. Ma ei tea Meil tuleb käia läbi nii tulest kui veest. Ilusat talvist hommikut teile kõigile jutusaate stuudios on täna hommikul Margit Kilumets ja Andres Raag. Tere, Andres Teremord. Kas olete linnateatri näitleja? Vabal ajal olete natuke muusik. Armsa väikse tütre isa. Sa oled andeka ja kuulsa ema poeg ja aastanumber on 2007 ütleme meeleoludesse, praegu liigud. Lootusrikkalt selles mõttes, et ehk tuleb see aasta parem kui eelmine, eelmine oli väga, kuidagi väga, väga pingeline ja vähe sai puhata kuidagi? Jaa jaa. Tossav muidugi olid väljas. Et lootus, et ehk tuleb ilus kevad ja, ja pikk suvepuhkus ja et saab kuidagi hinge tagasi tõmmata. Kirjeldan neid pingeid natuke, luban kuulajale, et me läheme saate lõpus hoopis mõnusamaks räime rohkem sellest eesootavast puhkusest, aga, aga mida ühe sellise noh, ikka juba keskealisusele kalduva mehe elus tähendab pingeline aasta. Noh, eelkõige tööalaselt, et on olnud tegelikult noh, õigupoolest juba juba pikka aega meie maja inimesed töötavad viimastel aegadel väga sihukseid taluvuspiiri või vastupidavus piiri peal. Et, et noh, see ei ole minu puhul kallis mingi erand, et paljud kolleegid suhteliselt nagu ära väsitatud. Aga noh, millal siis veel tööd teha, kui mitte praegu täies elujõus, eks ole. Ühest küljest aga, aga jah, et sellist nagu hinge tõmbab, ütleme, laadimisaega on olnud niivõrd vähe või kasvõi näiteks seda, et, et ma ei ole enam ammu jõudnud teatrisse mingeid teisi tükke vaatama, et kus ma vanasti armastasin ikka väga käia. Teine asi on muidugi see kohutavalt pike pimedus, mis tapab päikese puudus ikka meie laiuskraadi inimestel kannab hirmsasti tunda. Ja need ei ole õnnestunud mõnda aega käia ka kuskil päikse all, nii et, et sellega peaks vist tõsiselt tegelema juba varakult raha kõrvale panema. Vastama, et igal juhul oleks vähe keset talve üks niisugune päiksekuur teha. Kuidas see su enesetundele tervislikus mõttes mõjub, kui sa järjest väga palju töötajaid, kas sa tunned mingeid pisteid südames, et sul hakkab pea valutama, või oled sa lihtsalt unine, väsinud? Oi, ma muidugi, ma olen hüpertoonik, Ma olen, tähendab see tähendab mul kõrgvererõhutõbi nema, sest need on iga hommikutablette juba mitu aastat. Ja ei ole ka võõrad mulle selline tõbi nagu paanikahäired. Mis on tänapäeval nüüd nagu hästi niisugune nii-öelda popp haigus kõige halvemas mõttes, aga mina põdesin seda raskelt siis, kui sellest seal Eestis väga palju ei teatud. Ja küll sai südant kontrollitud ja muid asju tehtud. Te ei osatud öelda, et mis mul nagu täpselt viga on. Siis ma hakkasin ise uurima seda. Mul on üks kogemus, kus ma läksin Tartus ühe ühe tunnustatud tohtri juurde, ehk vist praegu üldse on Ameerikas selle alaga tegeleb ja tegeles siis ka Eestist ainsana nii-öelda süvitsi. Ja siis ta kuulas mind tund aega, imestas ja panime prillid kõrvale, sest nii ma lähen esimest korda elus patsienti, kes tuleb minu juurde ja räägib ise ära, mis tal täpselt viga on. Igal juhul ma sain sellest jagu ja, aga noh, nüüd on tänapäeval jah, ma olen kuulnud, et ta on väga paljudel väga-väga sageli esinev tõbi. Ma oleksin rumal ajakirjanik, kui ma ei küsiks, mismoodi see väljendub, mismoodi see paanikahäire konkreetselt sinu puhul väljendus, siis ma pean minevikust kasutama. Jah, ei, ta on hiljem ka olnud, aga see on selline asi sõna otseses mõttes, see Nimiva viitab ära sõna paanika, ehk siis tekib paanika. Põhimõtteliselt väljendus on selline, et kui nüüd kujutad ette endale, et sa lähed ütleme, üheksakorruselise maja paneelmaja keldrisse teatakseks keldrid, sopid ja kõik on, eks ole, üsna. Ja vajutad tule põlema, aga tuli ei lähe põlema ja sul on igal juhul vaja sinna viimasesse keldrisoppi minna. Ja sa lähed ja lähed, käsikaudu lähed ja keegi äkki selja tagant paneb sulle sa tead, et sa oled üks õudusfilm minu? Jah, just nimelt, aga, ja siis põhimõtteliselt on see see, et mida su organism siis sel hetkel teeb, kui sind selja tagant niimodi ehmatatakse pimedas keldris. Kui sa seda suudad ette kujutada, mis, nagu juhtub, sa hakkad hingeldama kõik süda, mis ta teeb. Aga see tunne kestab. Paanikahäire puhul võib kesta tund aega järjest. Ja see tekib suvalisel hetkel. Noh, ühesõnaga see on see, mis, milles see tõbi nagu väljendunud. Aga sina oled näitleja, pead minema kell kuus vähemalt kolm, neli korda nädalas linnateatrilavale ja, ja siis tuleb häire ja mis siis saab? Noh, seda on võimalik kontrollida, see ongi selline asi, et tegelikult süüakse sellisel puhul neid antidepressante, minagi sõin ligi aasta, aga tegelikkuses on asi nii, et see tuleb ise enda mõistusega kontrolli all hoida, siis läheb tähendab, on võimalik hoida niimoodi mõistusliku kontrolli all seda asja. Aga õnneks seda ei ole mul nüüd väga palju olnud ja mingitel hullematel hetkedel on vahel tulnud ette jälle, aga noh, kuna ma olen see kogemus nii pikalt selja taga, siis ma, ma tean, kuidas seda ise kontrollida, et et ta ei läheks kuhugi edasi. Ja ma usun, et sa mõjusid lohutavalt praegu nii mõnelegi kuulajale, kes näiteks ei oska analüüsida, miks temaga sellised asjad juhtuvad, eks ole? Küll jah, sest et jah, seda tuleb lihtsalt endale teadvustada, et, et ma ei sure, ära ma seda jää seisma. Lihtsalt nüüd oota nüüd. Rahulikult. Tõmba kolm korda hinge, nüüd mõtle muudele asjadele, vaata aknast välja, mis kõik, et see läheb vaikselt, siis läheb üle. Jah, ja see ei olnud Jack the Ripper, kes sulle selle käeseljaga su enda võistlusseljale või õlale. Sinu karjäär linnateatris on tegelikult kulgenud üsna ülesmäge. Mina teatrisõbrana mäletan, et kunagi oli selline aeg, kus Andres Raag nagu seostus selliste ilusate poiste ja printsidega ja ja nagu ei olnud mu meelest väga selliseid sügavaid ja traagilisi ja hingeminevaid rolle sull, aga, aga mida aasta edasi, seda paremini sul on hakanud minema, ma ei tea, kas selleks tähiseks võib pidada inis maa niigeriku või kuidas sa ise tunned? Võib-olla siiski mingi varasemat kuskil Arcadjat või? Noh, prints, jah, nüüd ma olen juba hakkan kiilakaks jääma, aga, aga et ega ma ju selliseid ütleme, pea või nimi, rollide mängija pole siiamaani küll olnud. No kui sedasama vinnis maani välja arvata, aga et ma rohkem selline kõrvalosade peal olen olnud kogu aeg, mul ei ole selle vastu põhimõtteliselt midagi, sellepärast et need osad on olnud väga huvitavad. Ja lõppeks ei olegi peaosa mingisugune eesmärk eraldi või, või omaette. Aga ei, ma arvan, see tähis noh, inimene ikka ju areneb loodetavasti. Et on ju neid näitlejaid igasuguseid ka, et mõned varase ärkamisega või väga varakult kõvad tegijad mõndadel võtab kindlasti aega ja kohanemist ja ega mul oli raske kohaneda küll, päris alguses ma mõtlen koolist tulles just ja et mul üldse niisugune suhteliselt raske kohane ja aga noh, kui ma lõpuks kohale, siis ma kiindunud, et Ma ei tea, ma ei oska seda ise nii analüüsida. Tõsisem, nii nagu mina ütlesin, lepime. Aga linnateatris oled sa nüüdseks juba kiindunud ja ei kujuta väga hästi ette, et sa näiteks järgmisest aastast alustaksid vabakutselise näitleja elu. Ei kujuta küll ette selles mõttes, et ega see ei ole abielu elu lõpuni ja ma ei tea, selles mõttes töö, on töö või ma ei ole niimoodi kinni küll, et ma peaksin noh, elus tuleb kõik ette ja see ei ole mingi traagika, kui ma Peaksin kuskil mujal töötama või vabakutselisena ja ja et ka see ei ole traagika, kui ma teatris üldse enam ei töötaks. Ma olen ka selle peale mõelnud, mida sa siis teeksid? Seda ma ei ole nii täpselt mõelnud, aga ma usun, et ma ei jääks hätta suhteliselt. Noh, nii ei saa öelda, et mitte millegagi, aga meil ju tegelikult tööpuudust siin vabariigis praegu ei ole. Kui üldse mitte praegu on töötajate puudu ja löödaga, lehe lisati ja võid aga minna tõesti väga kõrgetele ametikohtadele, olgu ainult natukene julgust, pealehakkamist ja mõni keel suus, eks ole. Et selles mõttes ma, ma ei pelga, mingitel hetkedel on juhe küll nii koos olnud, et nagu on küll sellist mõtet olnud, et pean ma selles teatris olema või kas ma peaksin ma üldse teatris pean olema. Aga noh, siiamaani on see kuidagi nii üle läinud ja ma ei oskagi öelda, aeg-ajalt ma olen tulnud küll, et ma natuke vara veel, aga et keskeakriis hakkab küll tulema vahel mingitel hetkedel peale, et kus sa oled nagu teelahkmel, mõtled, et mis üldse edasi ja kas asi küünla käärib ja siiamaani vastu pidanud. Vaatame, mis homme saab. Jah, ja teie teatris tegelikult ju nii mõnedki poisid, jutumärkides on ju selle otsuse vastu võtnud, eks ju, et Marko Matvere on läinud ja Jaan Tätte tõmbas otsad lahti ja, ja et, et eks see tekitab väikest kadedust, võib-olla ka, kui sa mõtled nende vabadele suvedele. Vabadel nädalalõppudel. Aga eks see selline staatus tuleb ka, eks ole, kätte võidelda v noh, Jaanil on see võimalus ja Markol on ka võimalus valida, et, et lihtsalt küsimus on jah, see, et noh, jah, nagu meie, seesama Jaandate tükk kaev, et ongi küsimus selles, et kas sul on julgust minna kaevu juurest eemale. Või peab sul olema julgust kaevu juurde jääda. Kust mätta otsast vaadata, kuidas? Milline see loomu poolest oled, kas selliste suurte ja raskete otsuste tegemine, kas see peab olema seotud mingisuguse pauguga su elus või on see nii, et sa mõtled selle asja selgeks? Jah, alates märtsist ma teen nüüd seda ja siis sa võtad selle endale eesmärgiks sa teedki ära nagu midagi jubedat ei pea sinu elus tingimata sellepärast. No jubedat ei pea, aga ma olen selline laisk inimene, et mul on alati suurte otsuste puhul selline tunne, et parema, kui keegi teine teeb minu eest ära, teeb näiteks vallandavad mingi saatuse asi tuleb vahele jah, et selles mõttes, et siis ma olen sunnitud ennast kokku võtma nagu laisk inimene ikka ja kiirendatud korras mõtlema, sest ma olen selline, kes jääb oma mõtetesse heietama, upub sinna sinna sisse ära ja ei saa lõpuks ise aru, kas sans, kus saba, kus sarved. Et parem on kui midagi, nagu mingi asi tuleb, mis sunnib mind mingit otsust tegema, et selles mõttes ma niuke plaanib ära läbi mõtleja ei ole kahjuks vist. Kas naistel on ka sinu otsuste üle mingi võim, et kas näiteks emal või abikaasale, et kui nemad ikka lööksid rusika lauale või kui näiteks ema Kersti kunagi minevikus lõi rusika lauale, ütles, et Andres vot nüüd on ikkagi nii, et sa lähed ülikooli ja mitte torulukksepaks õppima, et kas nad saavad sind muuta ja pöörata või sa oled nii isekas küll, et sa teed oma otsused ise. Naeran üsna põikpäine küll jah. Et keegi pole õnneks rusikaga lauale löönud siiamaani ja ehkki löö kohaga, kui lööb, siis ma ei soovitaks tal seda teha. Ei tuleks niikuinii midagi head, et ei, ma olen ikka üsna põikpäine ja ajan oma asju ise külma muidugi noh, mis ei tähenda, et ma nõu ei küsiks vä. Aga ma teen seda, mis ma ise õigeks pean. See lavakunstikooliminek, näitlejaks õppimine, ma olen päris palju teinud intervjuusid näitlejanna tega ja nende lastega ja iga kord mõelnud, et näitleja elu on nii raske, et mille pagana pärast need lapsed, kel sinna teatrikooli ronima. Aga miks sa siis läksid? Sellepärast, et puudus ilmselt täpne ettekujutus ikkagi, hoolimata sellest, et ma olin teatris ees ja lava kõrval kasvanud ei osanud ma ilmselt lapsena arvata täiskasvanud näitleja argipäeva. Et näha on ju ikkagi ja üleüldse noh, ütleme tavavaatajale on ju ka näha tegelikult siiski nii-öelda noh, glamuuriks tähendab loll öelda ka selle ameti nii-öelda ilusam pool või, või niisugune uhkem, et mõtleid, mis ja puha ja ja tol ajal, kui mina veel lavakunstikooli läksin, siis oli see amet ka veel väga populaarne. Enam ta nii populaarne ei ole minu meelest või vähemasti noh, ta ei ole nagunii prestiižne. Pankur on ikkagi kihvtim olla ju. Või midagi sinnakanti, et aga ju ma siis ei osanud seda reaalsust täpselt hinnata. Et oleksin hirmutanud eksija ja saatus ka seda otsust sinu eest ära ei teinud, et sa ei oleks sisse saanud. Kahjuks jah, vaata, kui ma ei oleks sisse saanud, siis ma oleksin ilmselt hoopis midagi muud ette võtnud ja vot jah, vat täpselt see ongi, see saatus ei teinud saates tegi niimoodi ja siis läkski niimodi. Aga oli sul muidu mingeid muid kaarte veel tagataskus, et sa mõtlesid pärast keskkooli lõppu, et okei et kui minust näitlejat ei saa, siis võib-olla saab minust kolm punkti. Ei tähendab selles mõttes, et mul oli isegi niisugune mõte, et kui ma esimese matsuga sisse ei saa, et siis ma lähen järgmise sisseastumiseni, töötan taksojuhina. Mul ei olnud siis autojuhilube, ma mõtlesin, et tol ajal oleks taksopargist seal autojuhiload ja oleks saanud linna tundma ja nii edasi ja siis nii-öelda raha teenida ja ei oleks uuesti proovinud. Küll aga käisid vahepeal ka igasugused mõtted läbi, näiteks operaatoriks oleks mul mingil ajal tahtnud saada ja aga väga kaugele ma siis ei mõelnud, sest et siis ma mõtlesin tõesti nii, et, et kui ma nüüd sisse ei saa, siis taksojuht ja proovin uuesti ja edasi ma ei mõelnud, et eks siis jõuab, jõuab mõelda. Aga mingi plaan B oli seal õnneks ikkagi olemas, et, et on ka selliseid inimesi, kellel on nagu seda teist kaarti üldse ei ole. Jah, aga vaata, ega siis sel hetkel ma siuke uisapäisa ei mõelnud väga palju ette, noh kui kaheksateistaastane, mis mul ette mõelda, on saanud sisse, no jõle kihvt ja kui ei saa, me vaatame, mis edasi saab. Kas autojuhtimine ja videokaameraga filmimine kuuluvad praegu sinu hobide nimekirja? Selles mõttes küll ja mina olen kahjuks suhteliselt autohoolik liiga isegi täitsa mõttetuid vahemaid läbingu autoga, selle asemel et jala liikuda. Aga ma nagu kaifi uitan, seda küll selles mõttes, et ma ei talu näiteks ühistransport, mul on vaja ruumi enda ümber või mingisugust privaatsust ja ma ei taha, et keegi mulle sinna minu sõõri sisse sisse trügib. Ei talu seda füüsiliselt paha, ma lähen närvi ja vihaseks ja. Ja, ja see annab mulle selle võimaluse ka väikeste vahemaadega. Ma ei pea ikkagi noh, ütleme jah, ühistranspordimängu ei suudaks. Aga jah, ei no videokaamerasse sihuke hõumida. Eks ole, aga siiski siiski muidugi nautos mingid omad, sellised reeglid või rituaalid, et on sul seal näiteks väga hea muusikaaparatuur või täitsa autos suitsu või või sõidad sa alati vasak käsi aknast väljas, no mitte jaanuaris, aga põhimõtteliselt, et, et kas näiteks kui sa mõtled enda peale autos, et siis milline selline väike maailm see sinu jaoks on? Muusikaga pole üldse selline suhe, et ega muusikat eriti kuula. Ma jah ja ma ei ole melomaan, tõesti, ma kuulan raadiot kogu aeg. Sa pead ütlema, et ma kuulan vikerraadiot. Aga muide ma kuulangi. Jaa, tähendab, see on nagu naljakas, et mingist hetkest ma hakkasin seda kuulama, ühel hetkel, kui ma tajusin, et ma kogu aeg lõpsin vikerraadio peale tagasi, siis ma sain aru, et ma olen vana. Tegelikult on see kompliment muidugi vikerraadiole, aga aga ma tegelikult vahetan vikerraadio Kuku vahet. Aga kuna ma suvel liigun väga palju igal pool mööda Eestimaad ringi, bändi mängudega seoses ja nii edasi, siis mina nagu plaate naljalt peale ei pane ja mujal nagu kuku ei levi, siis noh, ongi vikerraadio ja kogu lugu. Ja mis on, nali on selles, et kui ma neid vahetan, on see, et kui muusikapaus tuleb kuskile sisse siis ma klõpsin kohe ruttu kuku peale, et ehk tuleb sealt. Sest mulle meeldib raadiost kuulata juttu, mitte muusikat, mis ei tähendaks seda, et ma sealt ammutan mingisuguseid teadmisi või sellest jutust alati või informatsiooni, aga kuidagi see jutt mulle meeldivaks taustaks meeldivamaks kui. Nüüd me jõuame täiesti sujuvalt ja loogiliselt me järgmise muusika juurde ja kusjuures muusikapala juurde, mis pärineb plaadilt eesti hääled ja nii palju, kui mina mäletan, inspireeris seda plaati tegema Toomas Rulli, suures osas erinevad inimhäälte kuulamine ja täpselt samamoodi kuulsime kunagi intervjuud, et ta ütles, et ta sõitis autos ja kuulas raadiot, seal rääkisid inimesed ja need olid nii erinevad hääletämbrid, erinevad kõnelemise viisid ja sellepärast selle plaadi tegi. Ma ei tea, kas sa nüüd praegu kavatsesid seda nii, aga igal juhul see kukkus nii välja, et lugu tuleb sellest lahti. Aga jah, et muide, mis tavaliselt see puudutab, siis tema kuulab küll autos muusikat vist minu teada rohkem kui, kui juttu, aga, aga, aga see jutt vist on küll õige jah, et mis sa rääkisid, et mis teda inspireeris jah? Aga millise loomeselt mängime, kas sa tahad sellele loole midagi kaasa ütelda? No tegelikult oleks võinud võtta sealt mõne tõesti sellise loo, kus mõni näitleja räägib Fred Jüssi teksti sinna peale. Aga need on üsna pikad ja võib-olla kuulajat võib-olla koormavad, et, et selle pärast võtaks mingi sellise sellise loo. Meil on jutusaade just nimelt jah, eks ole. Et siis tähendab selle Maian Kärmase esitatud pigilinnuloo näiteks selline, mulle väga meeldib. Lähme siis jutuga jutusaates edasi, aga me jõudsime sujuvalt muusika juurde, et ma mäletan ühest sinu ema, Kersti Kreismanni intervjuust. Ta ütles, et kitarri mängima õppisid salaja või tuli see sellest, et ta ei pannud nagu, nagu tähele. Teda ei olnud kodus ja ühel päeval sa lihtsalt mängisid. Täitsa võimalik jah. Sest et nojah, seal naabermajas oli üks vanem poiss ja mina oma eakaaslasest lapsepõlve sõbraga käisime temaga nagu läbi ja tema oli selline kaustik ja kitarr ja ja siis hakkasime ise ka nagu pool igavusest, et või noh, et päris kihvt ju. Mõeldud kumbki siis, et peaks mingit bändi tegema või hakkakski, nii lahe on blind, on mingid kolmeduuri lugu ja ja niimoodi sai alustatud, kui jah ja siis kuidagi ma enam seda kronoloogiat ei mäleta, kelle juurde ma selle kitarriga nagu esimest korda pöördusin, kas selle kõrvalmajas elava praegu keraamik, Pärnus Edileid nimi, kas tema kaudu või siis oli igal juhul ma mäletan ühte seika, et kolm, mingisugust esimest kitarrituuri joonistas mulle paberi peale Tõnis Rätsep. Aga esimene pill olime viierublane, laste kitarr plastmassist ja sellega ajas asja ära küll. Selles mõttes, et tänapäeval ei kujuta ilmselt keegi ette, et ta peaks mingi siukse asjaga sisuliselt ükskõik millele ta sellele samale lauale siin tõmba keeled peale mängi. Et, aga noh, ajad olid sellised. Ei, ta vaikselt jah, ta mingiks hobiks, nagu kujunes mingil ajal ja nüüd ma olen kuidagi laisavõitu või no mis laisavõitu pole nagu aega või ütleme seda võimalust süveneda või Pole mahti süveneda. Et aga kõige rohkem ma tegelesin just selle, ütleme pillimänguga või lugude tegemisega või kusagil seal keskkooli lõpp ja algusaeg võib-olla üldse õhku on seal ka päris teatrisse tulles kuidagi hakkas vaikselt-vaikselt-vaikselt-vaikselt hääbuma ja ja noh, siis tuli bändi tegemine ka peale ja nüüd on ta kuidagi niimoodi, et kitarr tolmab nurgas, aeg-ajalt ma teda ikka võtan välja ja pühin tolmu ära ja ja mängin, ja nüüdki eelmine aasta sai Tiit Kikasega koos, kus see ka esimene lugu pärit oli, slai lindistust teatris tehtud paar kontserti ja ja noh, eks ma arvan, ma teen seda veel mõnikord. Aga mitte väga liiga tihedalt. Milles oma esimese loo kirjutasid ja kas sa mäletad, kuidas see tuli ja kas olid siis pärast seda väga uhke? Päris esimene lugu oli mingisugune õudus, õppisin seitsmendas keskkoolis vist üheksandas klassis või? Ma olin sunnitud selle looga esinema mingil aktusel ja see oli kohutav kogemus, sest et mul läks tekst meelest ära peale teist või kolmandat rida. Ja nii jäigi. Ja siis ma plannisin seda paari akordioni, mida ma selleks hetkeks valdasin lihtsalt vaheldumisi edasi-tagasi, kuni lõpuks lihtsalt jätsin katkija, tõusin püsti, läksin ära. Ja see oli kohutav kogemus. Aga esimene lugu, millest nagu lugu sai, oli midagi väga marurahvusliku, et see oli nii, et kas Juhan Liivi tekstile või midagi, et kas ma Eestit unes nägin? Ei, see oli. Ma ei suuda praegu öelda, mul on see kuskil kaustikus kirjas ja ma isegi oskaks seda praegu mängida. Väga nukker lugu. Ja tol ajal ma tegin üldse võtsin alates Liivist ja ja lõpetades ei kaugemal kui Runneliga ja kõik, mis puudutas siis ikka siukest, eestlust. Aasta oli siis 86, seitse ja ma olin siis ikka igatepidi marurahvuslane, kandsin vaikselt sinimustvalget märki, revääri peidus ja, ja nii edasi ja nii edasi ja need laulud olid ka sellised ikka hästi. Rahvuslikud. Mõned ükskord Tiit Kikasega kontserdiks ette valmistades lugusid valida, mida nagu mängida. Siis ma need läbi kammisin läbi mängisin siis ahastus küll peale labased, lihtsalt naiivsed. Aga noh, selles oli oma aja märk ja minu selle hetke tunnused ja ja nii ta oligi. Mis seda rahvuslust isegi marurahvuslust saame praegu öelda, tollel ajal toitis, et kas see kodu, see keskkond, kus kasvasid või kool või sõbrad või kõik kokku. Ma nagu poliitikast samal ajal tol ajal nagu ei, ei hoolinud nii väga ja eks no vot, niuke kujunemisaeg 17 ja mis vanus, eks ole, võib-olla mingi ikkagi mingi seletamatu vabaduseihalus või juba ammu olin hakanud nägema, mis nagu toimub sõjaliselt algatatud ja konsis saime meiegi veel kommunismi seda mingisugust mäleta, ühe aasta saime mingisugust punast ainet ja noh, kõik see, et kui sa saad aru, et need õnnelik lapsepõlv on möödas ja hakkad arusaamad lapse pükstega nüüd õnnelik oligi ja, ja et mis maailmas nagu tegelikult ümberringi toimub. Et ju siis ikkagi see mingisugune tolleaegne niisugune jah, vabaduseihalus ilmselt küll, jah. Ma arvan, pahandustesse Kasatasine suutsin isegi eemale hoida nendest, jah. Küll, aga viidi nüüd ükskord keskkooli ajal nurga taga suitsetades tuli kaks erariides kriminaalpolitseinikuna rabasid kolm poissi meist kinni ja ja hakkasid meid ühes peksmises, kui mitte mõrvas süüdistama, kas siis hiljem selgus, et see oli täpselt selline nõukogudeasi, et neil oli vaja linnuke kirja saada, et kui palju nad noh, on tunnistajaid üle kuulanud, aga see võttis küll nagu jalgevahe jahedaks. Aga Mustamäe oli vist selline koht ka, kus iga nurga tagant leidiski mõne sellise kamba hakatise, kus poisid tegid suitsu ja kellele sai alati mingi süüdistuse kaela. Nii oligi, see oligi siis ma olin juba uues koolis, oligi Mustamäe koolis ja täpselt nii oligi maja nurga taga, seal külmetasime sellel kohutavalt koleda koolivormiväel ja siis loomulikult astuti ligi ja nööri, aga ei jah, mingeid pahandusi nagu väga ei mäleta. Välja arvatud mingisugused vanas kooli seal mitterahuldavalt käitumised pidevalt ja et seal ma olin, ütleme tolleaegses esinduskoolis või eliitkoolis. Ma olin nagu liiga vabamõtleja vaadetega, et, et sellepärast mul nagu käitumishinne küll kannatas kogu aeg ja mitte ainult käitumiseni läks ahelreaktsioonina ka mõned muud hinded, aga aga ütleme, sellised käsud oleksid võimudega nii-öelda ei olnud. Kas sa näed selline nunnu välja, et, et kahtlane nagu noh, sind süüdistada selles peaksid olema kodus või koolis mingi selline tõeline kurikael ja emale ka palju pahandust kaela tooma, et et oli see mingi protestivaim siis või see lihtsalt ei viitsinud õppida ja mille pärast? Mõlemad protestivaim kui, kui lihtsalt ei viitsinud. Ma ei tea, protestivaim või mis asi see oli, et mul oli pidevalt laulmine kaks, mille kusjuures ma sel hetkel ainult sellega tegelesin, no see oli juba nagu isiklikul pinnal asjad. Ja tol ajal, kes üldse väga palju isiklikul pinnal asju ja mäletan tolleaegses stele Gretskina see haridusminister. Ja, ja noh, ühesõnaga seal sa ikka no mis nunnu välimusega, nagu ma teada sain, ühel hetkel, et ma, mul oli mitterahuldav käitumine, nii kui nii kui ma teada sain, sain veerandist kuuenda, kahe eliitkoolis püstitades sellega rekordi. Siis ma võtsin gaasimaski koti, millega tol ajal oli popringi käia, virutasin selle läbi topeltklaasuste praeguses prantsuse lütseumis peasissekäigust. Noh välimus on ikka täiesti ikka küll jah. Muide, ma olen üleüldse nii-öelda äkkvihaga inimene, võsuke, kärituja. Et, aga ilmselt on mingisugune organismi kaitserefleks, et no vähemasti siis ei keri endas üles või tähendab ärritun meeletult palju niukseid pisiasjade peale ärritun kohe ja põhjalikult, aga noh, umbes 15-ks sekundiks. Nii et noh, ja siis on nagu kõik, aga jube hea on endast välja röökida, välja karjuda või kuhugi korraks midagi halvasti öelda ja siis on nagu tore. Aga sõpru on sul ikka selle halvasti ütlemise peale veel, jah, kuule, jumal tänatud. Tegelikult kaugenesin sellest muusikategemisest. Ja, ja ma ikkagi tahaksin küsida, et seep tänud või see eluviis L Dorado, millega sa praegu juba juba väga mitmendat aastat tegeled. Sa muuseas, kas see jaka ära tüütama juba ajapikku vä? Oi, kohalik hakkab vaarika hakkab küll ja põhiliselt nagu see, et järjest enam nii palju ei suuda, tähendab ikka vanadus tuleb nii palju peale, et enam nii palju ei jaksa jaksa teha. Lihtsalt. Poolest oled ma tahan nüüd kuulda seda ja kuulajad tahavad kuulda. Ei, 20, sa küll ei lähe. Kohe 30 700. Selge, 37 aastane, väga vana Andres Raag veel ei ole, siis räägime veel 36. Räägib teile nüüd. Vihtuda bänditegemise juures on 13 aasta jooksul ära tüüdanud. No see, et need öised tagasitulekut kuskilt ja, või mingisugused kõrtsud või, või kui on seda teatritööd ka nii palju olnud, siis on nagu suhteliselt raske on ütleme, kaks korda nädalas minna minna niimoodi, et sa lähed hommikul proovi-proovi etenduse vahe, kuna meil hakkab etendus kell kuus, viis pead kohal olema, eks ole, proov lõpeb napilt, jõuad süüa, midagi vahepeal teha ei jõua. Siis selle vahepealse aja jooksul näiteks proovietenduse vahel, mis sa jõuad teha, kui, kui söögi kõrvalt näpistada jõuad panna kuskilt pillid üles. Selleks, et peale etendust minna, ööseks uuesti pilli mängima, mingisse klubisse, jõuda sealt kella kolme paiku öösel või kahe-kolme vahel koju. Järgmine hommik, minna uuesti, proovi hakata kett otsast peale, et noh, see ikkagi suhteliselt tapab ära. Ja kui siis veel, eks ole, mingid sõidud ja asjad on noh, väljaspool olemegi üritanud muidugi noh, kahjuks kui vähegi võimalik, on, ütleme hooaja sees või kui on teatrihooaeg, et üritada nagu Tallinna ligi hoida oma mängudega. Ja ja seda, neid etendusi on ikkagi, seda koormust on nii palju olnud, et ei olegi võimalik seal siin enne ütles, et kolm või neli või mis, aga meil on tegelikult ikka järjekindlalt kuus korda. Ausalt öeldes, et seda ma ei uskunud, ma mõtlesin, et teil on nagunii palju seal näitlejaid koostatakse, kuidagi hajub ära. Et ei ole, palju meil on, tegelikult on puudu siiski kahjuks need saaled küll, eks ole, väiksed, aga nende saalide hulga peale ja, ja see peaks olema paralleele kogu aeg ja selle võrra, mil näitajad siiski tegelikult nagu puudu mitte näitleja tuleks Eestist, eks ole, otsa saanud, nüüd ikka on, aga seal ma ei tea, palgafondist on puudu nagu riiklikel asutustel. Aga selle pilli mängimise võlu on hea küll on materiaalne pool, aga natukene mingeid selliseid tundeid või mingi vaimustus, kui te rahva väga elama saatejuhiks on ikka mingi emotsionaalne pool ka alles. Te juhtumeid, ütleme nii ja teine asi on lihtsalt see, et, et meil on ikkagi suhteliselt suhteliselt naljakas kamp koos. Neil on omavahel pööraselt lõbus siiamaani, et lolle spetsiifilise naljuna need ei jõua teha ja ära naerda või selles mõttes, et meil on väga lõbus koos olema kuskil. Ja kui sa vaatad näiteks sordi Volmerit või tahtsin mõnda Ultima Thule meest nüüd ette võtta, aga nemad on ikkagi professionaalsed muusikud, aga just näiteks Hardy't, eks ju, et siis tema on sinust mõned setmed, aastad vanem ja, ja ikka ütleb ka, et peaks ära lõpetama, aga näe, kui mina ära lõpetan, siis, siis laguneb nagu see asi üldse ära, et ta ei saa juba sellepärast seda teha, et kas sina tunned ka vahel, et kui sa viskaksid nad pilli nurka ja ütleksid, et ma rohkem ei viitsi, sõbrad, et siis see oleks nagu altvedamine. Noh, võib-olla mingil määral oleks jah. Teisalt on meil nüüd viimasel ajal tulnud ette ka juhtumeid, kus lihtsalt peab selle mängu vastu võtma, sellepärast et kuidas siis muidu ja minul on selline etendus, et ma ei jõua sinna järgi, aga kuidagi ja nad on ka ilma minuta teinud ülejäänud bändiliikmed ja ega sest ka nüüd maailmalõpp on, midagi ei ole, kui mind seal ei ole kindlasti mingi osa läheb kaduma, aga elu vajab elamist. Et kas ta nüüd altvedamine on, eks siis igaüks jälle oma eluga edasi minema hakkan. Väga tahtmist ei ole praegu või et pigem on võimalus alati seda koormust nagu vähendada või? Hardi ju ka näiteks, eks ole, palju siis nüüd Singer Vingeri neid mänge on. Et nad ikkagi üsna harva meie puhul on nagu teine asi, et me ikkagi käime selles mõttes rahvast nagu lõbustama, menetlus, põhirida on igasuguseid firma tantsul ka teha. Ja siis mingid pubid ja, ja nagu see asi on, et aga et ega me selline eriline kunstiline kollektiiv ei ole. Jah, aga sellest te olete niisama vahvad jah, seda küll. Ja siis suur kunstkiust ja eks sa seda kunsti jõuad seal teatris ka teha. Aga kui sul on lihtsalt vaba õhtu, no juhtub ime, et sul ei ole ei etendust ega mängisin, pühapäev on selline päev tavaliselt vot tänane päev. Ja kuidas see pääsis kulgeb, sa magad hästi kaua. Oi, ma magan üldse väga kaua. Meil oli siin hiljuti talvepuhkus. Sisuliselt ja päevade kaupa ja ma magan üldse absoluutselt igal võimalikul võimatule hetkel päeval üldiselt ma olen muidugi sihuke ööinimene, bänditegemine on ka palju paljuski ära rikkunud, teatritöö on niikuinii juba selline õhtune töö ja siis bändi tegemine otsa ka veel, et ega ma naljalt nagu enne kahte magama ei jää või niimoodi, et aga seevastu ma olen võimeline päeval igast asendist või noh, iga kell selles mõttes olema, aga üldiselt on see, et juba ammu-ammu ei käima mitte kuskil väljas vabatahtlikult. Noh, välja arvatud, kui oleks võimalus teatrisse minna, aga ma mõtlen, mis on, noh, ma ei kujuta ette, et no oletades, et ma ei ole ikka veel liiga vana, et kuskil läks vabatahtlikult pidutsema või midagi sihukest, et ma ei tee seda juba ammu. Ja ikkagi kodu kallis kodu on ainult see Parema meelega ei võta hommikumantlit seljast ära üldse ja ja lihtsalt olen, et ma ei tee mitte midagi ja väga ammu mäele sattunud kellegi juurde külla ja, ja keegi pole rammu meil käinud külas ja ühesõnaga kuidagi selline. Vot, see on selline, kui see koormus on parasjagu nii kõrge, siis nagu ei taha vabal hetkel ühtegi inimest näha, et et sellest on võib-olla raske aru saada või vanadel sõpradel või mis aga, aga et noh, tõesti ei ole soovi kedagi näha. See on, kõlab nagu avalik vabandus praegu, et kõik natuke kuulevad, need annavad sulle andeks, kuidas su naine selle alla neelab? Ma ei tea, seda, peaks tema käest küsima. Hommikumantlis abikaasa, kes ei taha kategooriliselt minna jah, sünnipäevale, lapsega jalutama ega üldse mitte midagi. 19 käib ise? Ei, ta on haruldaselt mõistlik selles mõttes hästi läinud ja. Ja siis ma mäletan ühest meie möödunud jutuajamisest, et sa oled ka erinevalt nüüd vist juba väga paljudest Eesti pereisadest selline köögi kas siis põlgajaga vähemalt mäletan, et sa ütlesid mulle kunagi, et sul oleks midagi selle vastu, kui toit oleks lihtsalt tabletid, saaksid need kiiresti alla neelata, et sina sellest aru ei saa, et keegi vaaritab ja pingutab ja samas ka väga naudib ja siis siis on see kõik möödas ja on ainult kraanikausitäis musti nõusid. Jah, eks ta nii on küll, jah, mina olen küll seda tüüpi, et minu jaoks söömine on nagu auto tankimine, bensujaamas saab kiirelt ära teha, et edasi liikuda. Tähendab, oskan küll toitu nautida selles mõttes, kes on ikka hästi tehtud, aga ma ise ei ole võimeline istuma ja vaaritama tegema, minu veab isegi söömine kui niisugune söömine, protsess kui selline, mida nautida, see peaks olema siis mingis seltskonnas ja eks ole, ja niukse jutu taustal, aga elustiil on juba paraku selline, et sul on vaja lihtsalt kärmelt see toit sisse saada. Ja kas või proovi mingi vaheaeg tehakse 10 minutit, siis on vaja kärmelt midagi sisse laduda, omale lihtsalt üksteise otsa, et no edasi teha, prääkida kõht koriseb, polegi jõudnud. Ja mis seal pattu salata, ma väga sageli kasutan. Kiir- ja rämpstoiduteenuseid. Aga midagi sellist, tõeliselt mõnusat, sellist koduste head, millega on võimalik sind ikkagi iga kell ära osta kas naise repertuaarist või ema repertuaarist või üldse kusagilt mõne restorani repertuaarist. Ei oska öelda, tähendab ma ise suht sageli teen või noh, kas sageli, aga, aga enda tehtud seapraad mulle väga meeldib, et seda ma võin küll süüa nagu. Aga. On sellel mingi eriline nipp ka Võib-olla on, aga ega ma ei ütle ei, need on need võib-olla küsimus maitseainetest, mis sisse panen need mõningaid niisuguseid ürte ja asju ja ja ilmselt liha valimises Camilise liha valida. Mis siis ikkagi nii lootusetu ei ole, ma mõtlesin selle tableti jutu juures alguses, et nüüd ma kuulegi seda, et sul on tegelikult täiesti ükskõik, aga kui sa ikka oskad head. Ükskõik ei ole nüüd jah. Kuidas päriseks, kõik tõesti ei ole, jah, aga suhteliselt ma ei pööra sellele küll tähelepanu, et on väga pirts, nagu omast arust ka ei ole, põhimõtteliselt olen võimeline kõike peaaegu söömaga. Ei pööra tähelepanu toidule niisugusele seapraetablett olemas, ma saaks seda ka hea meelega. Me alustasime tegelikult täna oma jutuajamist sellest, et Eestis on piisavalt pikalt pime ja niiske, et sul oleks vaja sellist väikest vaba maailmasüsti igal aastal. Kuluks ära küll. Kas sul on mõned unistuste kohad, et kus sa oled käinud või kuhu sa kindlasti oma elu jooksul tahaksid sattuda? Ei ole, selles mõttes unistuste koht, ei ole ja ma üldse eriline reisisell ei ole. Kust see soe õhk peaks sinuni jõudma, siis näiteks kalooridelt või ei, ma mõtlesin, ma mõtlesin praegu, et kui sa siit ei taha ära minna, et selles mõttes Läheks küll hea meelega, aga ma, ma ei ole selline Preski eriti uute kohtade avastaja või üldse selline. Lennukiga reisimine ei meeldi eriti ja ma olen kuidagi laisk ja mugav nagu ma olen mulle. No kui ei meeldi, väga kuskile kuskile reisida oleks, parema meelega ma reisin Saaremaale, kus ma reisin igal võimalikul hetkel ja ja see ongi kuidagi vist jah, ajaga järjest rohkem paiksemaks hakkab see asi jääma või et et mul nagu naljakas on, jah, see mulle vahel selle peale mõelnud, et mul ei ole seda uudishimu miskipärast kas enam võib-olla olnudki? Ega vist väga tõsiselt ei ole olnudki, et seda uudishimu, et mis maailmas toimub. Et see on kummaline, aga ma, ma olen mõelnud selle peale, et võiks ju olla ja, ja üks käia kõik minul kultuurireisil või noh, mul ei ole isegi, et ma ei ole Prantsusmaal käin, ma ei oska nii mõelnud, et ma tahan kindlasti Pariisis ära käia või. Londonis, kindralmajor, ma ei oska ka nii mõelda, ma tahan kindlasti Londonis ära käia. Hea küll, kui ei käi, siis käi, ilujaksime küll, aga kui suured linnad kõrvale jätame, kas sul näiteks sellist mõtet ei ole, et, et ma ei ole Uus-Meremaal käinud, aga ma tahaksin seal kindlasti ära käia. No vot, mul on olnud näiteks Austraalia, on olnud kunagi mu mingi unistuste maa ja kõik nii edasi, aga nüüd jälle aastaid hiljem mõttele, et noh, ei satu siis ei satu ja ega selle jaoks midagi ette ei võta, et see ei ole, mul ei ole ühtegi sellist kinnisideed, et ma peaks seal ära käima. Et naljakas, et ei ole jah, ei ole kohustuslik. Noh, ma arvan, et see on jälle turvaline mõnel inimesel kuulda, kas reisida ei armasta, et see on nagu noh, iga teisi siukseid, et muidu nagu iga raadiosaate ja iga ajakirja loo selline kohustuslik koht, kus inimene ütleb, et too, mulle meeldib reisida ja see on minu pöörane kirg, ei oleks ainult raha ja vaba aega. Nojah, umbes niimoodi ma loen ja kuulen kaiga. Ja tunned alaväärsus kompleksi, mis nüüd? Aga mis seal Saaremaal siis on? Maa on küll minu selline unistuste maa, kui see nüüd nii räägid või ma olen seal väga väiksest, kas neljandast eluaastast peale, kui mu isa ostis sinna omale ühe talu. Nüüdseks on see talu küll maha müüdud, aga selle taru kõrval on üks plats, aga küsimus on lihtsalt selles kohas ja kandis. Ja seal on siis selline suveelamine vä? Aga kohte kant nagu seal seaprae retsepti, ütle siis kohtica, ütle ära. See on ühesõnaga põhimõtteliselt, et seesama koht, kus on Saaremaa süvasadam nii nagu skandina, ära palju asju, kuule, ei, ausalt öeldes mitte hirm oli suurem kui asi tegelikult väärt, vähemasti praegusel hetkel kui nad need laevad seal nii harva käivad ja noh, las nad käivad. Noh küll on muidugi kogu külavahe sel juhul Saksa turistidelt kuivalt täis. Ta ei mahu liiklema, aga aga seda kord kahe nädala tagant ütleme niisugune ära kannatada ja teine asi, nad tulevad nädalavahetusel ja nädalavahetusel sõidan mina sealt mandrile pilli mängima. Eelmine suvi, kus esimene suvi oli eriti nagu kokku isegi ei puutunud, ühe korra sai niimoodi, et saksa invasioon tuli, siis ma olin just vajutasin gaasi, tulin, tulevad. Ei jah, tegelikult see kõik on väga ilusti nagu ümbrust siiski korda tehtud, säästetud suhteliselt hästi seda loodust seal ja ja noh, tee on aga korralikult korda tehtud ja noh, seal mingeid negatiivseid asju on, aga mitte nii palju, kui hirm, hirm oli suurem. Juhul kuidas, kui sellest sadamast midagi muud ei aretata, mida ma natuke pelgan? Ma ei tea, kas just militaarobjektiks, aga aga noh, või kauba või mis iganes, et kui seal kui selle sadamaga kavatsetakse midagi nagu suuremat ette võtta noh, siis võiks küll muutuda see olukord seal. Aga seal Saaremaal võlub sind meri. Kus ma olen, niisugune inimene küll mitte metsainimene kui nüüd nii jämedalt jagada noh ilmselt mingisugune nostalgia ka või tähendab see lapsepõlvest saadik nagu väga kiindunud sellesse tagaranna nimelisse külla olnud ja kuidagi mingi nostalgia on sealjuures ja mingisugune jälle mingi harjumus või, või asi, kuigi noh et need kõik on muutunud, noh, kõik on eraomand, eraomand ja mis lapsepõlvest seda ju kõik ei olnud ja aga noh, mingisugune vaata, mingi õhk on seal kohe teine ja ma tunnen praami peale saades, kuidas mul hakkab endal ka kuidagi teistmoodi kops ja maks käima, et mul on mingisugune teine tunne, tuleb sisse seal ja ja mida ma mujal nagu ei koge mulle tähtis on see ainult seal Sa ei ole ju sünnilt saarlane, ses mõttes, et sa oled selline uus saarlane. Jah, kas isegi seda, eks ole, Ušarlaseks vist saab, võib-olla ma ei tea, minul laps ennast pidada või kuidas see käis, seal oli mingi süsteem ka, kuidas saarlaseks saadakse? Aga kõige tähtsam on tegelikult ikkagi tunne, et mina olen alati arvanud, et saarlased võtavad hea meelega enda hulka need, kes ennast sellel saarel hästi tunnevad ja ei käi seal nõmedat asja. Et, et eks ma isegi olen selline nüüd perekonnanime poolest täis, saarlane, aga sisemuse poolest võib-olla poolsa on, et ja mina kogu aeg kardan, et kui nad ehitavad sinna selle silla, et siis see kaob kõik ärase tunne. Ma natuke ka pelgan seda või kuigi samas noh, jumal ajad lähevad edasi ja tegelikult peaks selle silla ajudega tegema, aga aga vaat mingi jälle mingi selline näod jälle lapsepõlvest saadik on see praami nostalgia kuidagi jälle sees. Tal on oma võlu sellel praamiühendusel midagi teha. Aga noh, eks see võlusid ka Saaremaa sillaga kuhugi kaaskuda, praami võlu saada, siis lähed natuke kõrgemale, sõidad Hiiumaal otsapidi praami võlu ikka kätte. Me mängime tänase saate lõppu veel ühe eestimaise loo ja see küll ütlesid, et see eriti palju muusikat ei kuula, aga, aga täna saatesse tulles seal olid ikkagi nagu sellised eesti poiste lood olid kaasas. No tead, võtan ikka Eesti asja, et ma ei hakanud muud valima maailmamuusikat ka kodus päris palju. Aga olles aus, ma ei jõudnud neid kõiki läbi kuulata, et sealt valida midagi sellist, mis oleks niisugune mõnusalt eetrikõlbulik. Aga Lauri Saatpalu on vist küll selline vend, kelle laulud, kelle tekstid lähevad praegu sellistele meiesugustele, noh, kas ma julgen selles sõna öelda või keskealisele lähevad nagu väga korda, et, et tal on meie põlvkonna inimene ja kirjutab selliseid asju, mis meile sobivad, miks? No mulle meeldib Lauri juures, ta ütleb asju otse välja. Ja sellepärast saab ta ka kõvasti kriitikat võime tähele pannud ja noh, sest et mõned inimesed, mõned eestlased ei kannata, kui asju otse nimetatakse. Mõned eestlased tahavad iseennast ja oma rahvast hirmsasti imetleda, ilu ilustada. Aga Lauri ilustavaid ütleb põhimõtteliselt ära, nii, kuidas asjad on. Ja selline aus kriitika ei meeldi paljudele. Aga minule meeldib, mõned nimetavad seda sarkasmiga või, eks ole, või ka mingiks Irealiseerimiseks või milleks iganes, aga minule see sobib igal juhul. Ja mina leian seal Lauri tekstides nii tõde kui huumorit kui eneseirooniat ja ka positiivset enese üle naermist, kui ka tõsiselt probleemidele tähelepanu juhtimist ja ma leian sealt nagu selles mõttes kõike ja mulle Lauri, see viimane plaat, viimane plaat siis just nagu päris päris maitseb. Sealt ei osanudki nagu täpselt valida, millist lugu, et kõik oleks võidud. No aga see läheb eestlaste kapsaaeda küll väga hästi, sinu meelest aitäh, algus, aga suur aitäh Andres saatesse tulemast ja, ja ühte serva pidi võime me täna, pühapäeval, 28. jaanuaril soovida õnne, kas sinu emale Kersti Kreismannile, kes tähistab Draamateatris õhtul oma oma suurt sünnipäeva ja vaatame, kuidas läheb? Kaardus lihtsalt valetainas, tagumik käes kannikas ja siis on andava jääke. Sellele kuid i lubadused tagasi on vaja hoida. Ei elagi imena, meil põrsaid, hunte, lambapäid ja ei lase, neil on ka. Ka jää Ameerina meil külalisi tulla PayPal laudaga majja. Olen nokkinud soki kaki, rokkim pruulid. Aga aasta lõpus jätke rahule onu saarel patsu, koduõllepruuli lõikempeki leival lasen kruusi vahule. Kurval pilgul. Ma närvil sööma. Pildilt vaatab ise mõtlemiskahedes meie viltu kaetud rollima. Kättasid köit, asus ristil Pekkumis. Aga ema, ja ma olen ja ma eestlane ja selleks jäärey hammustada mind, leida hüve, et ta ei ela leevena. Hunte, lambapäid ja elad, olid ka.