Algab kirjandussaade tõlkes leitud saatejuht on Peeter Helme. Poola luuletaja saab vaevaliselt võitu pärandina keelde jäänud murest kahe suurriigi vahele surutud Isamaa pärast. See eristab teda õnnelike keelte luuletajatest. Kurdi luuletajale läheb korda üksnes kurdide saatus. Ameerika luuletaja jaoks ei ole olemas mõistet nagu ameeriklaste saatus. Poola luulet, Ta on aina kusagil vahepeal. Kas mitte sellest vastassuunda? Kiskuvate jõudude kokkupõrkest peaks tulenema poola luule eripära. Seda on näha luuletustes, kus pealtnäha pole midagi pistmist ajalooga. Nagu näiteks anna Spirczynska armastus luuletustes. Nõnda kõlas Sis miniatuurne Poola luuletaja Jeslav miilossi raamatust teeäärne koerake, mille on tõlkinud Hendrik Lindepuu. Mina olen Peeter Helme, jah, nagu kuulaja juba arvata võib, on minu tänaseks vestluskaaslaseks Hendrik Lindepuu ja räägime poola kirjandusest. See tekst oli mul meelega valitudki just selles lootuses, et siin on koos kaks asja, mis nagu ma aru olen saanud, sinu jaoks olulised on nimelt Poola kirjandus ja tšeslamyylos, kelle kohta sa oled öelnud, et sul on lausa tema pilt kodus seina peal. Jah, poolakad andsid välja sellise suure kalendri, kus iga kuu kohta on siis erinev miiloši pilt ja üks nendest piltidest on siis mul seina peal ja tõepoolest, et miilošit olen ma tõlkinud päris palju kokku viis raamatut, Ta on ilmunud. Valitud luuletused on kindlasti midagi enamat kui ainult üks raamat. Et, et see on ju praktiliselt läbilõige kogu tema elutööst alates siis 30.-te aastate luulest kuni kõige viimaste, mis olid kirjutanud tatud enne surma mõned aastad, ehk siis nüüd käesoleva sajandi algul. Aga tema ei olnud sinu kõige viimane tõlge, et äkki räägime sinu värskest loomingust, siis alustuseks ka. Tähendab sellel aastal on nüüd ilmunud kaks raamatut, on Marius söögeli reportaaži raamat Tšehhimaast tuurist Kotland pealkirjaga. Ja, ja teiseks, viimaseks raamatuks on siis nii-öelda Poola avangardiklassiku Bruno Sultsi kaneelipoed. Võib-olla peab kuulajale kohe ütlema, et see Kotlandan seal kaheteega ja et see ei viita mitte saarele Läänemeres. Jah, tõepoolest, et see Kotlandon kaheteega ja see tähendab gotlandi selles mõistes et see on Kaarel kotimaa või ütleme, et selles raamatus on juttu Karel kotimuuseumist Ma sain aru, et seal raamatus on juttu ka Tšehhimaa või Tšehhoslovakkia kommunistlikust pärandist, nii et kui ma seda pealkirja nägin, siis minul tuli kõigepealt kohe hoopiski Tuleb mõelda, jah, ka Kotoldistan natukene mainimisi seal juttu, aga jah, et see raamat on selline hästi teraste ja vaimukate reportaažide sari. Mis esimeseks reportaaži xon siis pata jalatsiimpeeriumist, kuidas arenes, kuidas siis muutus ülemaailmseks. Et Tallinnaski on vist kaks pata poodi. Siis on edasi jutt. Ka Tšehhi kõige kuulsamast näitlejannast, kes oli ka väidetavalt Kööveltsi armuke ja, ja noh siis ka paljudest ütleme nõukogude perioodi asjadest, et noh, üks on selleks siis maailma kõige suurema Stalini monumendi rajamine Prahasse. Et monumendi kõrgus oli 30 meetrit, Stalini pikkuseks oli 15 trit. Ja noh, nagu rõhutati, et, et tema nööp oli leiva peale Siis our ka, miks sa valisid tõlkimiseks selle raamatu, sest võiks ju mõelda, et tähendaks, poolakas kirjutab siin Chessidest, mis meil sellega asja? Seda nüüd küll, aga Marju Sõgel käis ka ise Eestis maikuus Prima Vista külalisena tegime raamatuesitlused Tartus ja Tallinnas ja Marius öödel just rääkis seda, et ükskõik kus ta on, käinud ka raamatut esitlemas Hispaanias kusiganes igal pool on inimesed öelnud, et see on just meist. Et meil oli täpselt samamoodi, et ja nagu söökel ise ütleb, et see raamat ei ole mitte nüüd üksnes nagu, ütleme, kommunistliku totalitarismi hävitavast jõust, vaid süsteemi hävitavast jõust inimesele. Et see oli samamoodi, toimis ka, ütleme vaata jalatsi impeeriumis, aga, aga noh, ütleme et noh, muidugi despootlikku totalitarism on alati kõige hullem, et. Ja noh, eks see oligi minu poolt provokatiivne küsimus, sest et tõesti need lood, mida ta seal jutustab, räägivad ju inimeste tihti väga traagilistest saatustest, näiteks mulle läks väga hinge lugu sellest kirjanikust, kes kahe eri nime all kahte erinevat elu eri eluperioodidel elas ja see on ikka tõesti jube lugu mingis mõttes. Jah, ühe reportaaži lõpetabki söögel nagu sellise käiguga. Et ta on ühe režissööri juures ja siis režissöör annab talle mingi filmi stsenaarium, et no tahate järsku vaadata, Tallinnas oli omal ajal kõige pikemalt keelatud tšehhi filmi stsenaarium ja sealt kogu väljak sedelikke. Jaa, sellel sedelikesel siis režissöör vaatab, ahven, jah, stsenaristi enda käekiri ja sellel sedelikesele on siis kirjas selline lause, et et see kõik on välja mõeldud. Tegelikkuses olid asjad palju hullemad. Vastuoluline olekski ka ära märkida, et söögeli lood, mis on ju noh, mingis mõttes tõesti sellised sünged lood väga vaimukalt. Kirja pandud, need on väga vaimukalt ja tihti nad tunduvad täiesti ütleme isegi natuke uskumatut tänapäeva demokraatias elanud inimesele. Et nüüd peale seda eesti tõlget ilmus ka ingliskeelne tõlge Ameerika Ühendriikides ja, ja ameeriklased tahtsid sellele panna alapealkirja. Ja see alapealkiri oli midagi taolist, et Shuu anud Antru storis paut Tšehhoslovakkia. Ei, no nii nagu söödel väid väidab, ta on ikkagi reporteri ja jaa, jaa ei mõtle välja neid lugusid. Et noh, muidugi 2006. aastal, kui see raamat ilmus, siis sai gotlandi Poola kõrgema nagu kirjanduspreemia, lugejapreemia, mitte preemiat ennast, aga lugejapreemia ja, ja 2010 sai ta Euroopa kirjandusauhinnavõistlustel üheksa sai Euroopa kirjandusauhinnad, aasta hiljem sai selle sama auhinna Sofi Oksaneni puhastus. Ja see Eesti tõlge oli 14-st tõlge ja siis inglise tõlge, mis ilmus paar nädalat hiljem. Mida söödel, kes New Yorgi raamatumessil esitlemas sellistes 15. tõlge. Tega unika tõelise menuki kaaslasega. Jah. Ma tunnen muidugi poola kirjandust sinust võrratult halvemini, aga mulle on paljusid selliseid, 20. sajandi lõpu 21. sajandi alguse asju, sealhulgas ka enne tsiteeritud Milosid lugedes jäänud selline mulje, et huumorile on üsna oluline roll sealses kirjanduses. Jah, kindlasti on. Kuigi Sõgel ise nagu ütleb just, et, et sellepärast talle meeldib Tšehhoslovakkia või noh, ütleme tšehhi kultuur konkreetselt, et seal on palju rohkem selliste eneseirooniat ja kergemat suhtumist kui Poolas, et ka peab, ütleme jah, et poola kirjanduse ütleme paremad palad on ikka vürtsitatud sellisest mänglevast vaimust ja mängleva vaimuga ja eneseirooniaga ja noh, et vaadatakse ennast natuke nagu kõrvalt ikkagi sellist noh, kui kirjutada sellist padurahvusliku ja padu, katoliikliku asja, et ega sellest, kui head head nahka ei tuleks Samas, see oli ju poola kirjanduse peajoon 19. sajandil. Jah, seda sa kindlasti oli, noh Hendrik sinkeevitšitti ikka nahutatakse selle eest, et ta oli noh, selline rahvuslik väärtuste üles poputaja või ülestõstja, aga noh, aeg oli selline üle 100 aasta oli juba poola olnud, et eri riikide võimu all, et ja, ja noh, ei, ei, kuidagi ei saa nagu mööda minna asjaolust, et ikkagi katoliiklus oli see üsnagi tugev jõud, mis aitas säilitada poolakate identiteeti, et noh, sellest ei saa üle ega ümber. Kui natukene ajalugu mainida veel siis Poola riiki rahvas kannatas ju 20. sajandil ka kohutavalt teisest maailmasõjast alates. Kuidas see sinu meelest on mõjutanud? Nüüd ei tahaks nii laialt küsida poolakate psühholoogiatega poola kirjandust, millise jäljes poola kirjandusse? Sinu meelest? No kindlasti on see jätnud ütleme romantismi ajal tuli käibele selline arusaam, et Poola on Euroop, papa Kristus. Et kuna see maa on noh, nii palju kannatanud ja, ja, ja noh, kõike mida veel et ja, ja noh, ütleme Lešenkolokovski keda ma olen ka päris palju tõlkinud ja kellelt ilmub nüüd ka sügisel uus raamat avatud Eesti raamatu sarjas toob just selle, et, et see tegelikult ei olnudki nagu väga väga nii sulepeast imetud selline asi, et ta toob veel siis ütleme 20. sajandi asjad, et et noh, Poola oli esimene riik, kellele hitlerlik Saksamaa kallaletungis, Poola oli ainus riik keda ründasid korraga Natsi-Saksamaa ja punaarmee ja noh, sellised asjad Sa mainisid nüüd karakovskit, kellelt sa oled varem tõlkinud siis miniloengud maksiprobleemidest ja mida küsivad need suured filosoofid, mis järgmine asi siis nüüd on ilmunud? No kui need kohtilt on üldse ilmunud eesti keeles neli raamatut, kõikkonnad ilmunud avatud Eesti raamatu sarjas ja Jer kui minu eelmised tõlked miniloengud maksiprobleemidest ja mida küsivad meilt suured filosoofid on nüüd, et noh, peamiselt nagu ütleme võib liigitada selle alla, et need on filosoofia populariseerimine mingis mõttes siis sügisel ilmuv raamat on mahult kaks korda suurem, kui need eelmised olid. Ja seal on siis 28 esseed või aru Lust. Ja need esseed on mul valitud teema järgi, et need on totalitarismist vasakpoolsusest, kommunismist, demokraatiast, noh, ütleme siis niimoodi, et sellise poliitilise alatooniga et kolonkovskil on ka hästi palju selliseid teoloogia ja religiooni probleeme puudutavaid esseid, aga noh, need jäävad kunagi tundma päeviku, et ma just nagu tahtsin minna seda teed, et pakkuda sellist konservatiivsemat mõtet, et kuna sellist noh, vasakpoolset ja humanistliku noh, ütleme valgustusmajas tuliku ja, või liberaalset kirjasõna ilmub meil nagunigi üsnagi palju. Jah, väga hea mõte, ootan huviga, et pealkirjaks tuleb ühe essee pealkiri siis ja see on revolutsioon, kui ilus haigus Kõlab väga elegantselt. Kui sa nüüd rääkisid Kakkovski asjadest, siis mul tuli kohe selline naljakas mõte, et tõmbasin mingit paralleeli sestap Milosi juurde ja see, mida sa rääkisid enne söögelist tekitas minus sellise mõtte või küsimuse, et kas sa oled Poola kirjanduse või sinu eripära. Et kõik need asjad kipuvad kuidagi natuke žanrite vahele jääma, sügelema natuke ilukirjanduse natuke reportaaž. Milos seal kirja pannud Enda miiloši ABC, mille kohta ta ütleb, et tahab olla rohkem kui romaan aga samas võib seda võtta kui entsüklopeediat ja kolekovski. Asjad on ju ka natuke sellised, populaarteaduslikud, aga teinekord väga tõsised tekstid sellele vaatamata. Jah tõepoolest see nii on ja ja tõepoolest miilosson just korduvalt maininud seda, et ta otsib mingite ütleme, kuidas mahukamat vormi oma sellele kirjanduslikule enese väljendusele ja noh, ütleme näiteks ka volga Docartsuki kaks romaani, mida ma olen kirjutanud, on, on samamoodi liiguvad sellisel noh, ilukirjanduse ja, ja vahel esseistika asse kalduva Diana jah, tõepoolest, et nii see on, et aga aga noh, ma olen nagu selles mõttes õnnelik tõlkija, õnnelik inimene, et et ma viimased ütleme 10 aastat kindlasti, et ma olen tõlkinud ainult neid asju, mida ma ise väga tahan tõlkida. Et selle põhjuseks on siis see, et ma üle 10 aasta tagasi asutasin oma kirjastuse ja otsin ise nagu neid, et toetajaid või ütleme, kultuurkapital on üks nendest ja Poola raamatu Instituut, teine, mis toetab Poola kirjanduse avaldamist mujal maailmas, et et Ing püsib sees ja, ja saab teha neid asju, mida hing ihaldab. Kuidas sa sellega toime tuled, sa oled treener, tõlkija, kirjastaja, need võiksid mõnele teisele inimesele olla igaühele eraldi võttes, eks täiskohaga töö. Jah, no ikka tuleb jälle selle juurde tulla. See on nii vähe, et me kõik peame tegema mitut asja. Et muidu ei tule omadega välja. No et ega see kirjastamine nüüd, et kui mul ilmub ikkagi aastas kolm või neli nimetust, Ekaze kirjastamine eriliselt kuidagi energiat aega eriti ei võta. Kui oled kirjastuse, tähendab, et sa pead jälgima kogu seda raamatu, sünniprotsessi, pead olema tähelepanelikum, lugema rohkem ja kontrollima kõik asjad, et need kujundused ja asjad, et kuskil mingeid apsakaid ei ole ja noh et see kaks suuremat raamatuketti müüvad, saadavad iga kuu mulle aruanded, kirjutan arv, et noh, see ei võta erilist aega, noh, teine asi on muidugi see treeneritöö. Aga ilma selle treeneritööta tõenäoliselt ma, ega ma rohkem tõlkida ikka jõuaks, aga see annab sellise hea aktiivse puhkuse ja kui ma lähen spordihallis, ma ei mõtle kirjandusest ja, ja vastupidi, et et mul on, need trennid on kuskil neli-viis korda nädalas õhtupoolikul, kui ma olen oma päevatöö ära teinud, tõlkijana ma tõusen üsnagi vara tänagi kella neljast. Et selleks ajaks saab nagu päevatöö ära tehtud ja siis see kolm või neli tundi seal spordihallis, võimlemissaalis. See on ainult selline rõõm, et kuna noored on ka ma treenin ainult teivashüppajad. Et me teeme palju akrobaatikat, sportvõimlemist, teivashüpe on selline ala, mis vajab head kehavalitsemist. Noored on motiveeritud, silm särab. Enamasti on nad ka väga pead, et mitmed neist on lõpetanud gümnaasiumi kuld- või hõbemedaliga ja ülikoolis õpivad ja vanuses on seal, ütleme mul on need õpilased vanuses, ütleme 11 aastastest kuni kuni seal 22 kolme nelja aastaste Ma kuulsin, et sa oled viimasel ajal hakanud huvi tundma ka muude slaavi keelte vastu, et ka nendest katsuti Noh, ütleme kui on nagu kaks lahvi keelt juba olemas, siis poola ja vene keel. Ega see kolmas nüüd erilist suurt raskust seal ei tekita. Jah, ma olen nagu mõelnud, et paar tsehhi luulet Ta on, keda tahaks tõlkida, Miroslav voolub näiteks. Keda vist Eestis ei ole üldse tõlgitud. On por, paar Serbia luuletajat päris huvitavat vasku, Poppa jälle vist Eestis üsnagi tundmatu või on kuskil võib-olla internetis seal nimmikus midagi, võib-olla ilmutaga. Ja talvel ma sattusin horvaadi Myra Gabrani näidenditele. Ta on kirjutanud päris palju, neid on tõlgitud mingisse 30 viide keelde ja, ja, ja siis ma hakkasin neid vaikselt pusima, siis ma tõlkisin talvel neli, neli tema näidendit ära, aga noh, näidendite tõlkimine on, et see on, need tekstid ei ole väga keerulised, et noh, lavatekst on ikkagi see. Ta peab olema nagu kõne tekst. Et seal ei ole selliseid suuri filosoofilisi arutelusid et nagu selles mõttes on seda lihtsam tõlkida ja, ja noh, ega ma ei salga, et ma kasutasin seal Horvaatia Poola sõnaraamatut, mis on hästi mahukas ja see, et kuna poola keeles saad enam-vähem kõik aru, et siis oli see üsna lihtne, aga muidugi eks need on sellised head nagu vahepalad, aga muidugi noh, poola kirjandus on nii suur ja nii võimas, et ega see ei ole isegi kõrvalehüpe, see lihtsalt selline kuidagi täiendus, et, et maaelu ikka truu olen poola kirjandusele. Et seda probleemi ei ole, et sa ühel hetkel pead käsi laiutama, et need on huvitavad asjad poola kirjanduse otsa saanud. Ei, ei saa need otsa ja kuidagi seal, noh see kirjandus on ikkagi nii suur, nii palju ilmub huvitavaid asju. Et jah, otsa ei saa nüüdki. Eile saatis Olga Docartšuk mulle oma uue romaani käsikirja ja selle raamatu Pealkiriromaani pealkiri on Jakobi raamatud. Tegevus toimub kuskil 18. sajandil ja, ja selle romaani sisuline pikem pealkiri on Jaakobi raamatud ehk suur rännak üle seitsme piiri, viie keele ja kolme suure religiooni, väiksematest rääkimata. Et see tegevus toimub seal kuskil Poola riigi Ukraina aladel ja, ja noh ei ole jõudnud veel kaugele. Paarkümmend lehekülge lugenud. Romaan on ligi 1000 lehekülge ilmub alles 23. oktoobril. Kas on ajalooline romaan? Jah, see on ajalooline romaane. Aga alguses tundus vägagi intrigeeriv. Aga kas sul on mingisuguseid selliseid zhanrieelistusi, et ühe oletuse ma juba enne tegin, sulle meeldivad sellised žanrite ülesed asjad. Ei, mul ei ole, kindlasti ei ole mul mingit zhanri eelistust. Hea kirjandus on, on hea ükskõik mis žanris seda ei tehta. Et ma olengi ju tõlkinud nii näidendeid, luulet, filosoofilisi tekste lühiproosat pikka proosat. Et sellest ei sõltu nagu midagi, et noh, näiteks ütleme, need suid, litski kriminaaltriloogia ja et martsingse šveid litski on ju hästi tuntud ja tunnustatud luuletaja Poolas ja see, et ta kirjutas kolm kriminaalromaani, mis on meil ka päris päris menukaks osutunud. Noh kui võtta, et Eesti on nii väike See tekst oli jah selline. Kui ma lugesin, see oli mul kohe selge, et seda ma tahan tõlkida. Jama kindlasti, tõlgin ka, et ükstakõik, et mis viisil, aga et Poola helilooja ja draamakirjanik põguslažahver on öelnud. Luuletaja teatris on nagu ilus naisterahvas meeste WCs. Et on küll ilus, aga ta vales kohas. Et Vušid litski luuletajana kirjutab kriminaalromaane, siis ma ütlen küll, et ta on täiesti õiges kohas, et see tekst on nii täpne. Vaimukas. Räägime siis võib-olla üldse sellest, et kuidas sa jõudsid Poola kirjanduseni, miks just Poola kirjandus, miks sa ei koperdanud mõne teise kirjanduse otsa? No siin on, päris päris kindlasti on, on siin oma süü sellel, minu teatri ja filmihuvil. Muidugi lapsepõlvest on nagu meeles mingid sellised asjad, et noh, üks nendest on siis on see Vaida film, tuhk, Zeromski romaani mida ma nägin mingi 14 aastasena. Seda näidati kahel hilisõhtul Eesti Televisioonis. Et öeldi ka, et see film on alla 16 aastastele keelatud. Kuna Poola filmikunstis oli ka rohkem sellist ka alastust kui, kui sotsialistliku-le inimesele sobis vaadata. Et see on meeles, aga selline tõsisem huvi ikkagi sai alguse siis, kui ma olin 80.-te alguses teatrimuusik ka kino ja teatriliidu teatri ja filmikriitika seminaril ja noh, siis sa ikkagi loetud ja uuritud neid asju nii palju, et sai selgeks, et Poola teater, Poola film on midagi väga sellist eriomast ja lihtsalt 84. aastal ostsin antikvariaadist õpiku ja hakkasin õppima ja hiliste oligi ei olnud lihtne ikkagi poola keelt ennast sai ainult raadiost kuulatud, pikal lainel oli mingi poola raadiojaam, tuli ja õpikuga kaasas oli ka üks plaat, aga noh, see oli ka nagu kõike. Et aga ei, ta sai ikkagi suhteliselt selgeks ja ma esialgu tõlkisingi peamiselt näidendeid. Et oma tõlkija ütleme sellised esimesed 10 aastat peaaegu. Mis sul järgmiseks, Kawason Colokovskit juba mainisid, aga sul on, kui sa ütlesid, et poola kirjeldusi ammendamatu on, siis ma kujutan ette, et seal on mingisugune tohutu nimekiri, mis muudkui täieneb. Jah. Küll, et see kolankovski raamat, millel peaks tulema lehekülgi üle 500, see on mul enam-vähem lõpusirgele, ütleme mingi paar päeva on jäänud veel üle lugeda, üle vaadata paari asja ja, ja siis läheb ta toimetajale Märt Väljataga-le. Ja järgmiseks on kohe Stanisław natsi Vitkeevitši näidendid. See on selline üsnagi mahukas valik, 15 näidendit kokku. Samamoodi kuskil tuleb 500 lehekülje peale või natuke rohkem. Ja need mõlemad peaksid tulema veel sellel aastal välja. Mid keevitšitte, oled sa enne tõlkinud? Jahvid keevitši näidend, tulen ma tõlkinud enne, et 90. aastal. Mati Unt lavastas noorsooteatris tema väikeses häärberis ja ja Andres Lepik Ugalas hullumeelse ja nunna. Et need olid väga head lavastused hiljem, Eesti teater ei ole Fitkeevitšipul eriti pöördunud. Kuigi, noh, ma olen tõlkinud kokku seitse näidendit praegu hakanud on muidugi selline teistmoodi, üsnagi kiiksuga on need näidendid, et sellised pöörased natuke kus surnud ärkavad ellu vahel ja, ja, ja kedagi tapetakse mitu korda ja. Vaimusid ja, ja, ja muid selliseid tegelasi ilmub lavale vahetevahel ja järgmiseks aastaks, et muu selline töörütm ongi nüüd, et välja kujunemas selliseks. Sügiseks tõlgin ja annan välja, ütleme nii-öelda klassikat, tänapäeva klassikat ja kevadeks siis kaasaegsed või nooremaid autoreid. Seda just sellepärast, et kevadel on meil need kirjandusfestivali Prima Vista ja head read. Ja siis järgmine aasta Prima Vista-le tuleb Poola luuletaja Tadeostan Browski ja festivalil head Read tuleb selline, ütleme kuidas nüüd öelda reportaaži kirjanik Vitalt šablovski, keda soovitas just Marius Sõgel. Ja tõepoolest tema raamate tapja aprikoosid linnast, mis räägib Türgist on samamoodi selline hästi huvitav või nii nagu Maricheudili raamat Tšehhoslovakkiast. Et on ka juba see raamat on saanud mitu auhinda ja tõlgitud juba saksa ja inglise keelde ilmus 2010. Aga kas selline žanr selline võiks öelda väga kõrgel, ilukirjanduslikult tasemel tehtud reportaažid on midagi, mis on Poolas väga populaarne. Sa mainisid nüüd juba teist autorit, kes midagi sarnast. Jah, on küll ja selle põhjus on nüüd selles, et poola sellise reportaaži kirjanduse juured on 19. sajandi lõpul ja mispärast on see tase nii kõrge, neid reportaaže kirjutasid kirjanikud noh ütleme, nimetame kasvõi seal Reimand ja polest prussi. Ja kohe alguses sai salat üsnagi kõrgele tõstetud ja noh, ei saa ju enam kehvemini kirjutada ja praegu on ikkagi Poolas vägagi arvestatavaid selliseid reportaaži kirjanikke keda loetakse väga huviga. Isegi Marius Sõgel koos teise reportaaži kirjanikuga asutasid isegi oma nüüd kirjastuse, et neil on näiteks Varssavis tegutseb ka reportaaži Kirjanduse instituut ja, ja noh, mida iganes, seal on neil ka raamatupood. Sõgel just kirjutas mulle, et keegi oli ostnud sealt ühe eestikeelse Gotlandi. Ma arvan, mingi meeltesegaduses poolakas, võib-olla et see on tõesti jah, heal tasemel ja kindlasti tahaks neid asju veel tõlkida. Et on veel näiteks üks, üks raamat Malgor Shartareimeri raamat Rumeeniast, mis vajaks samuti ära tõlkimist, et samamoodi ta käsitleb seda kommunistliku totalitarismi ja kõik, aga see on jälle kirjutatud. Noh nii vaimukalt põnevalt targalt. Aga lõhet, et üle ühe reportaaži, kirjaniku aastasse teisi asju ta tahaks ka tõlkida. Sa peaksid torkima mõnda nendest reportaaži kirjanikest tagant, et Eestist ka kirjutaks. Jah, poola reportaaže, kirjanike üks selliseid tähti, Hanna Krall on kirjutanud Eestist, kui ta 60.-te keskel kunagi käis Nõukogude liidus, seal oli midagi, kirjutas ka Eestist. Sõgel mulle refereeris, et see oli just mainitud seda, et Eesti naised käivad väga maitsekalt ja elegantselt riides. Aga kui veidi nii taktiliselt küsida, siis mida võiks meil olla poola kirjandusest õppida? See on raske küsimus. Aga ma küsin siis teistmoodi, et sa teed seda kõike ju mingist missioonitundest, sa tahad midagi meie lugejani tuua, see ju tähendab, et sa tahad midagi õpetada. Jah. Ma nüüd laenaksin Kivirähu arvustusest Tokortsuki romaani algus ja teised ajad kohta Kivirähu väljendit. Ta võrdles seal just seda romaani algus ja teised ajad. Et kuna praegusel ajal, kui noh, raamatupoed ja, ja kõik on noh, see valik on niivõrd suur, et siis arvustaja ülesandeks olekski vahel nagu noh, osutada või näidata nii nagu matkal näidata ilusat lille või liblikat, et vaadake, sõbrad, et mis ma leidsin või mis, see on netis ta tõi just selle näiteks romaanist kirjutades et noh, samamoodi, et ma loen hästi palju poola kirjandust. Üritan ikka kõigi asjadega enam-vähem kursis olla, mis vähegi arvestatavat ilmub. Et noh, nüüd on see nagu selles mõttes veel lihtsam, et ma olen nüüd hakanud päris palju lugema nagu lugeri pealt asju ja noh, need asjad saab hästi ruttu ja odavalt kätte. Poolasena üldse raamatu hind, paberraamatu hind umbes kolmandiku võrra väiksem kui Eestis lihtsalt tiraažid on suuremad natuke. Ja samas on ka niimoodi, et kuna ma neid agenti ja kirjastustes inimesi tunnen, et kui midagi on vaja, siis saadad mulle PDF-i või e-raamatufaili ja, ja noh, see on kohe käes ja saab kohe lugeda ja et see on just see, et kui leiad midagi sellist, et mida tahaks jagada inimeses on nähtavasti ikkagi see, see, mingi ürgne, see vajadused, seda head teistega jagada. Aga. Mis sa arvad, kas mõni teine tõlkija teeks poola kirjandusest ühe hoopis teistsuguse valiku või ainult mõnevõrra teistsuguse valiku? Jah, on kindlasti võimalik hoopis teistsugune valik. Noh, mul näiteks tunnen ka Soomes neid poola kirjanduse tõlkijaid päris hästi. Et näiteks ühe eelistus on ikkagi täiesti nii, nagu see selline traditsiooniline realistlik romaan. Noh, üks näide sellest on Weslav Slovski, kellelt on eesti keeles ka ilmunud 30 aastat tagasi, kas vist nüüdisromaanisarjas, et kivi kivi peal selline romaan? Et noh, temal on nagu selline valik. Teine tõlkija tõlgib palju näiteks Docartsukit palju cappuczynskid tõlkinud ja selliseid asju, aga noh, nagu ma näen, tema valik ei ole ka jälle pärisse, aga no muidugi noh, nemad on natuke oma valikutes ka seotud, sest näiteks, et nad ütlesid, et nad proovisid seda gotlandi ikka mitmele kirjastajale pakkuda ja ei võtnud keegi vedu, et ja noh samamoodi Hollandi tõlkijalt küsisin, kui rääkisime, et ma ütlesin, et ma olen nagu kogu selle Schütitski kriminaaltriloogia tõlkinud, välja andnud ja siis ta ütles ka diaat, et see oli väga hea asi, et aga no ei, kirjastajad ei võtnud vedu ja. Nii et natuke sõltub, see on muidugi iga maa eelistustest. Jah no ma arvan, et kindlasti Soome, kui kasvõi jälgida teatritele duaari on natukene traditsioonilisemat valikute kütkes või noh, kindlasti kaheti eksperimenteerivaid ja, ja aga, aga noh, ütleme näiteks maakonnateatrid Ta on ikkagi teatud nagu ütleme kolm nagu sellisest põhitalaat maailma klassika, mis tähendab päevased angloameerika, minu tükid ja soome algupärand. Et kõik, mis sinna nagu kõrvale või noh, näiteks ütleme minu teada Soomes ei ole ilmunud ega ole ka lavastatud ühtegi kiivid keevitši näidendit, et liiga pöörane Poola kirjanduses on ju neid pööraseid asju iseenesest palju, noh Poolas on ju ka väga tugev igasugune žanrikirjandus, etakse sa ütledki, sellepärast krimkad kirjutaski, et näidata, et tema oskab ka, ma arvan jah. Ja poola kirjanduses on ju traditsiooniliselt alati tugev olnud ka ulmekirjandus, mis, nagu ma tean, on praegu kaadet rahvusvahelist tuntust taas võitmas. No ikka jah, no Stanislaw Lem on ju kindlasti klassik, olen isegi paar tema juttudel tõlkinud. Joel Sang andis pundis välja sellise valiku, aga noh, jälle see, ma olen küll ise nagu selles mõttes ulmesõber, et ma väga hea meelega vaatan mõnda väga head ulmefilmi. Aga neid väga häid ulmefilme tehakse aastas maailmas üks või kaks ja mõni aasta ei tehta üldse. Et noh, samamoodi on selle ulmekirjandusega minu huvisfäärist jääb ta enamasti ikka välja. Et noh, sama lugu on selle nõndanimetatud fantaasiakirjandusega, et kindlasti võib nagu olla seal midagi huvitavat, aga nii palju kui mina olen lugenud, ei ole nagu päris see ja sama lugu on tegelikult selle kriminaalkirjandusega. Ma olen Poola kriminaalkirjandust ka ikka jälginud, päris hoolega, aga midagi sellist, mis oleks kunstiliselt kõnekas ja ka sellise kerge kiiksuga, nagu need sõitlitski raamatut. Et ikka tõsine ja tuim proosa, keegi tapetakse, siis otsitakse ja, ja kõik, aga aga noh, kõik on selline. Teada-tuntud. Aga kuidas siis on sellisest suurest kirjandusest asjade otsimisega, et kui möödunud saates rääkisin Piret Saluriga soome kirjandusest, siis noh, need nimed on kõik üldjoontes teada, nad tahes-tahtmata ujuvad pinnale. Aga poola kirjanduses nagu mõttes võrdlen teiste suurte kirjandustega, olgu selleks siis saksa või angloameerika kirjandus. Seal võib tahes-tahtmata juhtuda seda, et kõva promoga mingisugune asi puhutakse suureks, aga see võib olla väga keskpärane kirjandus ja see tõeline pärl võib kuskile peitu jääda. Kindlasti jah, et noh, Poolas on näiteks juba ka see natukene probleemiks, et noh, Poolas on ju seitse linna, mis on noh, ütleme, kas Tallinna suurused või, või tunduvalt suuremad ja kui ilmubki ikkagi mingi Debutandid teos, siis tavaliselt selle tuntus ja levik jääb sinna, ütleme kuidas Krakowi luuletaja siis on teda mõnes Krakowi raamatupoes, aga mitte näiteks prots labis või Varssavis. Ja noh, kui näiteks keegi Poznanis mingi debüütjutukogu välja annab, siis tavaliselt seda seda ongi ainult saada Poznanist ja nii edasi, et, et see on juba nagu väga suur samm, et nad saavad üleriigilisse levisse või noh, sinna lihtsalt ei võetega. Aga noh, ma arvan, et siiski, et suur anne tänapäeva, selle info nagu kättesaadavuse ja selle juures, et et noh, varem või hiljem tuleb ikka välja, et ta ujub pinnale kui just tahtlikult ei varja oma teoseid või ei peida. Aga, aga jah, et ütleme juba nendegi hulgas täideta ja mis, mis ilmub, on ühte-teist huvitavat Poolas ju on neid kirjandusauhindu kibe riis palju kuskil poolesaja ringis, mingeid nendest olulisem on seal mingi seitse, kaheksa, üheksa, 10. Ja neid esimest kümmet võib kindlasti usaldada. Jah, jah ja noh, seal on ju veel need, et näiteks, et see poola nike et kevadel avaldatakse 20 nominenti, siis sügiseks valitakse nendest veel seitse nagu finaali. Ja siis oktoobri alguses on siis võitja, et noh, juba kõik need nomineeritud on kindlasti väärt nagu lugemist ja tavaliselt alati ma neid ka nagu jälgine keemia, Gdanski preemia kušelski preemia, neid antakse ikka headele kirjanikele. Suur tänu, Hendrik Lindepuu. Sa oled ka öelnud, et tõlkimise ajal armastad sa kuulata muusikat ja sealhulgas Poola muusikat sinuga koos valisimegi ühe muusikapala välja, mis seda saadet lõpetama jääb. Vahessa ütled, mis see on ja mille poolest see sulle tähtis? See ansambel on putka suflee ära ja see on kindlasti Poola kõige tuntum ja populaarsem nii-öelda progerokkbänd tegutseb 70.-te aastate algusest ja see lugu on nende, et 75. aasta plaadi pealt ja loo pealkiri on jess takis. Toom on selline üksik maja, laulab ksustav Žukovski. Aitäh. Mina olen Peeter Helme, kuulmiseni.