Margus Saare jutusaade Jutusaade. Tere kõigile, mina olen Margus Saar ja te kuulate jutusaadet ja nagu eelmisel pühapäeval lubasin, on stuudios külaliseks filminäitleja Ada Lundver. Ja eelmine kord. Ma kutsusin Ada stuudiosse selleks, et küsida, kus on üks 65 aastane daam, mis elu see on ja kuidas kõik alguse sai. Sest et Aado on minu jaoks olnud tõesti täht. Ja kui me eelmine kord rääkisime filmist, mis juhtus Andres lapetavusega siis mulle tundub, et, et mul on see film täiesti peas ja millegipärast on see filminud. Raputanud Ada lubas, et, et me võime rääkida sina ja ma püüan sellest kinni hoida, aitäh aeda, et et sa siin saates oled. Kust see veendumus ja enesekindlus tuleb, et ma saan hakkama küll. Tegite selle tüüdisel Andres lapeteuse jaoks ära, eks ju. Kas ikka sedasama Veevalaja juttu? Et kui järjekindlalt tahan, ma viin selle kunagi. Kell. No võib-olla tõesti, et see on nii, ma ei tea, kas seal v valajas või ma olen ju idamaa horoskoobi järgi hobune. Hobune on ka niisugune, läheb nagu oma rada oma teed ja ma ei oska öelda, ma ei tea, see on, mina usun sügavalt saatuses funktsiooni. Et see peab nii olema. See läheb nii sellepärast, et ma olen, kui ma töötasin eeslitallis, ma läksin tööle hommikul 12-ks läbi selle karja tänama. Ja meeter enne mind kaks korda meeter-poolteist kukkus, jääpurikas on niisugune, kui see oleks mul pähe tulnud, siis meie praegu siin ei räägiks. Aga vot see oli, vot see oli just see, et see pidi nii olema, et ma ei tea, ma ei tea, ma ei oska öelda, ma ei ole hiromant, ma ei ole kõiketeadja. No kui rääkida, et lapetavuse Reet oli, eks ju, siis oli virguaini filmist külmale maale Leeda pimedates akendes neerija, Lindpriid palve ja jäljed. Rolle siin ja sealpool kodumaa piiri nii-öelda. Nojah, neid oli rohkem kui eestimaal, kuidas see akadeemiline ja pikalt õppinud näiteseltskond teid oma seltskonda vastu võttis? Pääl kahe peal, kes on klipi sees käinud? Ei ei, ei, ei. No mitte mingisugust vahet ei tehtud. No oleks võinud ju Ita Ever vaadata mind niimoodi ülevalt alla, eks ole, umbes noh, eks saa siis niisugune oled. Oi, ei. Või Einari Koppel või Rein Aren või absoluutselt mitte või, või Kaljo Kiisk näiteks, kes ikkagi oli, ma olen mitmes tema filmis mänginud. Oi midagi taolist küll ei olnud. Kes on olnud kõige toredam meespartner, kes on aidanud nagu mängida kellega on olnud hea mängida? Jäi Einari kooperali, Tora heal mees. Lubas ta ei olnud minu maitsev. Pean ausalt tunnistama, Einari olgu muld sulle kerge ja anna mulle andeks. Ei, ta ei olnud minu maid. Ma kujutlesin lõpetavust hoopis teistsugune teistsugusena. Aga vat ma võin öelda, silinskis läti näitlejad silinskis, äärmiselt sümpaatne niukene härrasmees, ma olin tema õde filmis Julia Parissova, kõik on läinud parematele maadel taevaisa juurde, aga Eestis näiteks väga hea partner oli Rein Aren, siis oli Jaak Tammleht. Ja kui mina nägin, kui Tõnis Kask meid tutvustas, noh, et nüüd saame, oleme partnerid ja armastajad siis mina vaatasin, armas taevas, armas taevas. Ma ei öelnud midagi, vaid ma ütlesin, et ei ole probleemi. Aga et see niisugune Aini kuju Et see peab olema nüüd saksa ohvitseri, eks ole, kes mind ära võlub ja ma mõtlesin, no ma ei tea, mis selle režissööril küll pähe löönud. Noh, saime tuttavaks ja kui, kui režissöör nii valinud, siis nii valinud töö antud hetkel, eks ole, sina taevas kui talle pandi see saksa munder selga, nahas, see pole üldse enam see meeski parem kui kapten pluss ja. Ja ja Merzin muidugi. Leonhard Merzin. Issand, kui kerge oli temaga mängida, ta silmad mängisid noh, alati niimoodi, et et noh, kui see üks tuim tükk ei ole, no siis sa saad sealt nii palju vastu ja nii palju energiat. Ta vaatas sulle oma siniste silmadega otsa. Sa pidid aru saama, milles on asi. Kuidas selle filmiga on filmis või teha, ma ei tea, 10 episoodi, sealt valitakse parim välja. Nii jääb aegade lõpuni. Teatrilaval võib iga kord natukene parandada või aina paremaks või paremaks minna. Aga film on ikka parem kui teater. Estonia. Minu meelest on minu meelest, aga no see on väga individuaalne mõtlemine. Filmann intiimsem, eks ju, Filmutab sind lähemalt ja film, kui sind võetakse suures plaanis, eks ole, niimodi suures plaanis siis seal kõik näha, mis sinu hinges toimub, mis mu silmades toimub, mis juures plaanid seal hästi lähedalt, hästi lähedalt suures plaanis ja siis on näha. Noh, kas sa elad läbi või sa ei ela läbi, kas sa nutad või kas sibulad käika silma ei pandud? Et see on lihtsalt, see on nii, et sa pead nagu sinna sisse elama ja ja muidugi, eks see võtab väga palju energiat. Väga palju võtab energiatega. Aga minule meeldib näiteks rohkem filmis. Millal sa enam ei tahtnud silmis olla? Tuli siia aega kätele. Kas minu käest, On keegi küsinud või näha minu käest ei ole keegi küsinud, kas ma tahan või ei taha? No aeg on täis, ma olen nii vana juba kellele sellist vanamutti veel vaja? Kellele ei ole vaja, tulevad noored peale ja teevad paremini kindlasti, kui mina. Ma usun. Kas see, et sind on Eestis Merlin mon Rõuga eesti variandiga võrreldud, teeb heameelt või, või? Milline see on naljakas? No mis asja meil ühist on, mis asja blond, pea? Jäigi ma pean teda väga ilusaks naiseks, tõesti, maailma üks ilusamaid muidugi on Elizabeth Taylori ja oi, neid on palju. Maailmas on nii palju ilusaid naisi, Sophia Loren. Aga Marilyn Monroe tan, temas on midagi nihukest. Ekstra naiselikku ja imeilusat on temas. Aga ta on niisugune. Ma ei taha teda solvata, nüüd Auaskeerabrid, aga ta on natukene nagu naiivi Tarv. Üllatus-üllatus. Sihukene, sihukene, lapsik või naiivitar? Mina ei ole. Ma olen vastik vana mor. Praegu. Ei, ma nii naiivitar need küll. Oota, ma olen tahtnud küsida, et kas see meedias ja ajakirjandus ja selle kaunimad õied on sulle vahel liiga teinud või? Tegelikult ma ütlen, ajakirjandus on minusse suhtunud väga-väga hästi. Võib-olla isegi teenimatult. Aga paar korda on õhtuleht mind solvanud, aga ma ei tahaks seda teemat puudutada. Õhtuleht on mind solvanud ja mitte minu pärast, vaid ühe minu sõbra pärast. Aga see 65 aastat, mis ajakirjandus on sind saatnud. Ei ei ole nii kaua mind saatnud. Et kas need need on olnud nagu kriitika on olnud õige ja all ja on olnud au paklik ja, ja nii-öelda noh, seisusekohane nagu vale sõna võib-olla ka nagu noh, kohane. Jah? Ei, kui nad on midagi öelnud. Niimoodi, noh, ei, ei, ma ei, ma ei ütleks, et midagi järsku või, või sellist mis mind solvaks. Ei, seda pole olnud. Tegelikult ma ütlen, Margus kõige suurem kriitik olen ma iseendale. Ausõnu. Ma tean, kui ma olen midagi kehvasti teenime. Me ei saa enam parandada ja midagi pole teha, aga ei, ma ei solvu, kui keegi mulle ütleb näiteks, et sa tegid seda asja sitasti. Tegid kehvasti. Aga kui olla iseenda vastu kõige suurem kriitik, see jätab, on mõne ukse suletuks köetud või mingi nokki tegemata kindlasti tagantjärgi kahetseda. Ei, ma ei kahetse midagi. Ei, ma ei kahetse, aga vot ma ei ole ka see inimene, kes teeb nägusid või kes noh, niimoodi poe või, või noh, see on suur ülemus või see on nüüd suur produtsent või et ma lähen siis niimoodi käpad püsti ning ei, ma ei ole seenin. Aga 30 aastat nii-öelda kontserdijuhi ametit, eks ju. Ja Eestis ja nõukogude maal ja nõukogude maal rohkem. Kas see töö, mis avas kõik uksed ka või ükskõik mis asju asjus, siis ma ei tea noh, mitte ainult suitsuvorsti saamisel. Olla eks sigali ostuloa-le ja niimoodi. Ei, ma ei kasutanud. Neid hüvesid ma ei kasutanud, kuna ma sain Eestis need asjad kätte. Aga loomulikult, eks noh, oleme ausad. Nagu ütleb Anne Paluveer. Ma räägin ühe naljaloo, kusjuures asi on väga tõsine. Ma töötasin eeslitallis administraatorina administraatorina ja tulen hommikul pühapäeva hommik. Tulen töölt ära, andsin vahetada süle. Muuseas restoran, kunagi restoran, kõige põhjuse keeduse loomalaudas tehtud, peaaegu ei kuulsa. Ja, ja siis. Ma tulen pühapäeva hommik, Ma nii mäletan kell üheksa veerand 10 Antsi Paetus üle. Siinud tüdinenud, istun trammi number üks pühapäeva hommik. Aga see kiosk, see mul ei olnud piletit. Osk oli kinni ja trammijuhil ka ei olnud piletit ja mina istun dotsti maha niimoodi, mis mul sõit on, kolm peatust Kadriorgu, uksed lähevad kinni. Kontroll. Aga mul ei ole mitte midagi. Tuleb üks vanahärra, niimoodi lipik seen ja kontrollib ja mina võtsin rahakotti. Vaatasin, et palju mul raha on, et kas, kas ma jaksan selle trahviga trahvi kinni maksta? See kontrollib sealt eest, ütleb ei, teil pole vaja piletit näidata. Teidma tunnen. Ma rääkisin seda palu veril. Palur raputas pead, ütles odav populaarsus. Niisuguseid asju on ka ilus. Aga need kontsertreisid seal nõukogude maal medalid, kollektiividega võin või oli ja nii-öelda rahvusvaheline seltskond kokku pandud ja siis Eestist oli kontserdi juht nii rahvusvahelises mõttes. Saalist ja üks Siberisse ja ei, ei, nii ei olnud. Ma tegin KSA kolmes kavas, mis olid meloodi, truisi nimetati. Seal oli Bulgaariast, Poolast, Kuubast. Missugune rahvusvaheline seltskond. Ja mina olin seal siis nagu konferans. Ja Peeter Saul oli dirigent. Me olime kaks siis Eestist. Ja siis oli veel üks suvataja, ostsin samasugune umbes Jugoslaaviast ja tolle Jugoslaaviast ja kõik. Ja siis Peeter oli jälle, oli dirigent. Ja need olid niuksed, kahe kuused reisid. Aga üldiselt ma reisisin ikka ainult meie ansamblitega. Gunnar Graps, Jaak Joala, Tõnis Mägi. Sellepärast, et rohkem nagu ei olnudki kedagi, kes oleks teinud. Noh, ega Te ei kuulutanud laulupeo laulu pealkirja tutt pähe ja lähen teen kniksu ja ei, ma pidin ikka ise ka midagi tegema seal paarkümmend minutit või Roodlemine pikalt ja mingid humoorikad, humoorikad, nihukesed rahvast lollitada ja naerma, naerma ajada, et saaks vahepeal puhata, lille vahetada. Ja tassi teed või kohvi juua. Nii et sel ajal mina olin üksinda laval. Tõnis Mäega, ma reisisin näiteks neli aastat. Jaak Joalaga kaks aastat. No ei ole ansamblit, Lembit Sibul ütles kunagi, et teada saada, kui sind pannakse nüüd veel Hortus muusikuse. Selg seisab kõik. On? Kas see on sellest kahju, ei ole, et et vot Tõnismäe tolle aja repertuaarist lindistused kõik olemas, fonoteeki on laule täis ja apelsin, neil on laulud kõik olemas. Et see töö, mida sa oled teinud aastakümneid 30 aastat ja laval ja nüüd ja praegu ja siin need on jäänudki, kus riiulisse on, kus sa saad uuesti kuulata, vaadata ennast, missugune solid, mis nalja sa viskasid? Nojah, ei ole, ei ole, minul ei ole tööfilmis, eks ju, see on see nüüd ütlesite, tegid ära ja merenäe järeldavad, aga jälgi ja sinna see jäigi. Aga ma vähemalt oma sisemusest ja nii et ma olen seda tööd teinud ja nii hästi või halvasti, kui ma seda oskasin. Aga Välja mindi vilistatud miili noori lilli toodi palju. Tekstid kirjutas. Väga palju tekste ma sain läbi Eino Baskini. Sellepärast, et Venemaal üks huumor, eestimaalane, teine huumor. Aga väga palju tekste ma sain läbi entsi Eino Baskini ise vahel kirjutasid ka. Ei, ei, ei Eestis ma olen teinud teinekord ja niisuguseid Hiiumaa nalju ja ja ajanud rahvast päris naerma. Aga, aga Venemaal niuksed asjad läbi ei lähe. Kas asi on lahtine, suuvärk on vahel kätte maksnud? Ma sain filharmoonia, st neli aastat disklahvi. Kui oli direktor, oli Ivalo. Ja mulle kirjutas kuus lugu, Priit Aimla. Ja need olid kaunis naljakad ja niuksed sarkastilised vene ajal. Ja, ja siis alati oli niisugune kontroll, eks ole. Ivalo luges need läbi, mitte mingil juhul. Mitte mingil jobul, mõtlesin, vaat nii. Tutkit kratt. Aga minu lapsepõlve vastaskorteris tuukris. Elle Remmel oli Glavlitis kultuuriministeeriumis. Tema oli nagu tsensor. Mina võtsin, need tekstid seal ei ole mitte midagi roppu ega häbematult. Läksin Elle juurde, mõtlesin Elle, ole pai. Loe läbi, kas siin on midagi hästi hullu, nüüd vä? Ta luges kiiresti läbi, ütlesin, mitte midagi. Lõi templi peale. Kõik mina olin puhas plika. Lubatud loba antud. Järgmine päev sõidame meie Heli läätsega Saaremaa ringreisile. Ja ma mõtlesin, et mul on kõik luba antud ja esitasin neid numbreid, seal läks kaks päeva mööda. Mina elasin hotellis. Aga Eli elas omas kodus. Kahe päeva pärast. Eli helistab mulle hotelli. Teadsime, saadab niisugune paha lugu. Mulle helistati filarmooniast. Et ütlevad, et sina pead tagasi minema, kuna sa ületasid oma võimupiirid või kuidas seda öelda? Eli, mina ütlesin niimoodi, kui sõidab Ada Tallinna, siis sõidan, kaminasaalid olid kõik välja müüdud. Noh, keegi ei tahtnud rahast loobuda kaks nädalat või mis, me olime seal. No ja siis tulin tagasi ja siis anti mulle disklahv. Neli aastat kestis, mis sa tegid sel ajal? Varietees kutsus mind Kaljo Saareke sinna ja laulsid VHS. Laulsin laulsin ja natuke tantsisid, laulsid päriselt või tegid nagu ei ikka päriselt. Astoria. Nii et ma olen elus igasuguseid lollusi teinud. No aga kas vabalt oma mõtete ja emotsioonide välja purskemine, eks nagu sa oled, teeb siis elu kergemaks või raskemaks. No võib-olla oleks diplomaatiline kui hoiaks ennast tagasi, aga ma ei oska. Ma ei ole see inimene, kes teeb nägusid. Kui mulle miski asi ei meeldi, siis ma ütlen selle välja, kohe. Panin väga rumalasti öelda, ma praegu siin ei ütle. Kuidas ma oskan öelda? Lihtsast hiiu tüdrukust loomulikku ilu ja andega tippu. Kas sa oled saanud elult kõik, mis sa tahtsid? No ma olen saanud kõikvõimalikku järelikult ma ei ole rohkemaks võimalik võimeline või? Ei, ma ei kurda, mul on olnud kuidas öelda, küllaltki õnnelik abielu, mis ei lõppenud õnnelikult, aga, aga 11 aastat Mikuga abielu see, noh, ega me ei oleks niimoodi elanud nii kaua, pluss kaks aastat, kolm kuud veel kuramaaži sinna otsa. Et ma olin nüüd õnnetu temaga vä, et poleks elanud minu iseloomu juures me poleks elanud. Ja mul on olnud palju asju, mul on olnud väga korralik suvila väänavitise, mis tuli maha müüa, kuna papa suri ära ja ja ema üksinda ei tahtnud seal olla, hakkas käes lagunema. Ei, ta ei hakanud, lagunev ema ütles, et tema ei taha üksinda olla suur kahekordne maja. Ta ei taha seal üksinda olla. Mina reisisin ju kogu aeg, aga mees peab majas olema papa kogu putites midagi tegi ja. Ja siis vases oli meil, kui me Miku kellasime, viietoaline korter, 120 ruutu, normaalne, garaaz õue peal, normaalne, garaaže õue peal ja auto ja kõik nagu kõik on mul elus olnud, praegu mul ei ole mitte midagi. Jube ei ole nii rahul. Mul on Narva maanteel kahetoaline korter, mida tuleb üürida ja olen sundüürnik. Aga ei, mina ei kurda. Ma olen laiali võtnud ennast välja nendest probleemidest või tähendab ei ole probleem, aga et ei et elu lõpuni võiks olla toaline korter või? Ei, aga miks see peab, meil oli 13 akent, kuraskini tuli Pesk ja kui palju koristada ja kui palju. Nüüd ma olen kahetoaline korter. Neli akent, nendega ma saan hakkama. Milleks mulle viietoaline, milleks? Riiklik pensioni ja siis Kultuurkapitali pension otsa ja et tulen ots-otsaga 5000 6000-ga, elab ära. Elab mul ei ole suuri nõudmisi. Mul on kolm pion riideid täis, tead ja vaata nüüd ikkagi male sviitris. Kui palju seda tähelepanu tänasel päeval vaion? Mida sa mõtled seal, ma mõtlen seda, et eluaeg ikkagi laual olnud? Ei, mul ei ole mustvalges filmis, aga ikkagi. Aga mul ei ole üldse tähelepanu vaja. Absoluutselt. Näiteks ma lähen, see oli suvel mööda Narva maanteed ja tulevad vastu kolm noormeest. No ma arvan, 17 18 vanimaid. Õllepurgid käes. Tervist, proua Eve Kivi. Sünteervist tervist teilegi. Reviis mõtlesin tervist teilegi. Songis. Mis ma eelmine kord ütlesin, et et ma ei tea, kas noorem põlvkond enam saab aru miks, miks, miks mõned Ada Ada Lundvery kummardavad. Ei, mina ei tea. Ma ei ole mitte midagi selleks teinud mitte midagi, ma ei ole selleks teinud, et et mind peaks nüüd kummardama või? Absoluutselt. No kui küsida niimoodi üldisemalt, mis toob elu päevadesse sisu ja mõte, millel on see rahulolu päev millele võib öelda, et mul on täitsa hea elu, mis seal, mis selles päevas peab juhtuma? Kui mul ei ole selliseid suuri kohustusi või selliseid kellaajalise suuri kohustusi. Ja kui mul ei ole ka suurt muret kaelas ma ütlen alati, õnn on siis, kui üks sita kaelast ära siis on paus ja teine on meil tulema. See paus on kõige toredam, et see on kõige toredam. Kes on need kolm olulist inimest, kes on elutähtsatel hetkedel, kas või sünnipäeval, siis vähemalt mõtteis. Minu nisujahu. Ja üks on veel, aga ma ei taha ta nime nimetada. Küll ta teab. Kas see, kui ema läks taevastele teedele jättis teid üksi, igav? Oja ja ma püüan, nagu sellega juba harjuda või leppida on väga raske. Aga püüan harjuda poolteist või kaks aastat. Suvel saab kaks aastat ja. Ja noh, ma hakkan selle mõttega nagu leppima Kas oli temaga kogu aeg ühtemoodi lähedane või vahepeal, kui kui elumere lained kõrgemat lõid, siis vahepeal nii palju ei suhelnud vä? Ei, Me suhtlesime kogu aeg, kogu aeg. Sa olid aruande kohustuslik emale, nojah, ma jäin ainus laps ja ja mu emme niisugune, nagu ma ütlen, apteeker, nagu ta oli. Kui ta minu juures elas viimased viis aastat ja peale seda ta oli veel kaks ja pool aastat haiglas. Sest me ei saanud enam hakkama mitte sellepärast, et iseloomutu pärast bet. Ta kukkus mulle isikus maha ja ma isad püsti, no tee mis tahad. Sest oli insult ja siis ma panin ta sinna diakooniahaiglasse, aga ma käisin ülepäeva üle kahe päeva vähemalt teda vaatamas. Aga emme, olime. No nii kui apteeker ta ütleb, mul esikus on kamm on seal klapib ja miks see kamm siin vedeleb, sul? Emme ma käin nagu kammiga läbi juuste või see võib sahtlis ka olla. Palju kergem, vähem kui linnakorras andis. Ja ütles mulle niimoodi, et kas tõesti kas tõesti nüüd ainult üks kord nädalas käiakse tolmuimejaga üle vaipade? Mõtlesin, et palju siis, siis pole vaibale enam varsti karvugi peatud. Vaat selline äärmiselt korrektne, äärmiselt korralik. Rääkisin endale vahest mõne rumala anekdoodi või niisugune naljaka oma meelest. Siis ema ütles niimoodi, tead, sinu lollid naljad mulle üldse peale ei lähe? Mõtlesin, emme, see on ju nii naljakas. Oma emme. Ka paha tüdruk, olin lõpunidele paha tüdruk. Üksi elamisega saab hakkama küll ja ma olen nii harjunud ja mulle meeldib kohe. Ma ei liialda. Ma ei valeta, ausõna. Mulle meeldib London, mis elu veel tuua võiks? Kaks kindlat asja, mis elu toob, see on nii vana jutt, aga ma kordan seda. Maksud ja surm, aga seda me ju ometi ei soovi. Tulevad ja kaks imekindlat asja. Ülemakstud maksud on makstud, ausõna. Surm pole veel niipea tulemas, ei tea. Vaat seda ei tea iialgi. Noh, reisida tahaks või sellisel veebruaripäeval nagu praegu vahel päike paistab, aga tegelikult võiks ju kuhugi palmi alla minna oma välja teenida. Ja sealt palju reisinud, sõitnud et noh, see on täis. D see on imelik, et mindi kisu ennem kuskil ma käisin eelmine aasta käisin Norras olin mulle väga meeldis mulle üldse Põhjamaad meeldivad. Ma ei ole niisugune idamaade või? Ma ei tea, see ei ole minu maailm. Rootsi mul on kaks tädipoeg on Rootsis seal nii palju olnud ja mul on tehtud ekskursioone ja Lõuna-Rootsi eriti ja mul on onutütar, on Soomes ja. Mulle meeldivat põhjamaad. Jumal kui ilus norra econ, issand kallis. Ka kallis. Aga ilus mulle meeldib. Aga siis mina ei tea, kõik sõidavad nüüd kuidagi Egiptusesse, jää, tüür, keemia niimoodi, ilma mitte mingisugust tunnet või niimoodi, et ma läheks sinna. Tore vaadata, kuidas 20 aastat tagasi sai käidud, et vaataksid, kuidas seal elu edasi läinud. No võib-olla täiesti ja aga selleks peaks siis ka olema hästi suur rahakotid. Sest ma ei taha niimoodi vireleda või, või mingisuguse bussiekskursiooniga. Tantsud vääntsutatakse kuskil toanurgas, praed, muna endale või kartul, vaat ma ei taha. Mille ajal vist on mööda läinud ka muuseas, et nüüd ikka natuke viisakamad need reisid proovima. No proovime koos. Ada, meie teine tund siin jutusaates saab kohe läbi, aga sellisel tähtsal ajal, kui inimesed teevad valikuid, kuidas Eesti elu edasi võiks minna, ütle lihtsalt oma sõnadega, kas Eestil praegu läheb hästi või mida parandada annaks ühtegi parteid nimetamata. Oi, jumal, ma olen natuke liiga rumal inimene, et sel teemal rääkida, arutleda väliselt läheb kõik nagu imehästi, eks ole. Aga kõik ei ole kuld, mis hiilgab. Sellepärast et on väga-väga palju vaesust, väga palju viletsust väga palju. Mõned elavad kohe niimoodi, et nagu, nagu ma ei tea Supermani, eks ole. Aga samas on inimesi, kellel võib-olla ei ole jaagu, leib on laual, aga vorsti ega juustu sinna peale enam ei saa. Ja kes on väga mures oma elu pärast ja kuidas maksud maksta. Ja, ja me ei ela ka Aafrikas palmi all oleks vaja nagu saapaid, jalga, sukkpükse, sokke aga inimesed omavahel saavad hakkama või? Minu meelest noh, mul on nii kitsas väike ringkond, mina saan omadega küll väga hästi läbi aga ei ole enam sellist. Kuidas ma ütlen sõprust või sellist solidaarsust väga õige sõna. Et nagu nagu jah üks ei tule su juurde sellepärast et tal ei ole raha, et osta sulle kasvõi üks alpikann, eks ole. Teine ei tule sellepärast, et tal on mingi äriasi pooleli. Nii et kuidagi see balansist väljas minu meelest. Ja ega ma seda neid heaks küll ei kiida, aga aga kes minu käest küsib ja mida mina teha saaks? Mitte midagi. Aado Lunder ütleb. Ja kõik jäävad mind kuulama. Küllalt kuulavad toore, kuulasid fenodi. Aga ma pean ütlema siinkohal suur tänu selle teele millegi eest selle jutu eest. Ja ma saan aru, et ei lähe ju halvasti, saame hakkama küll. Saamika ja ei maksa viriseda, nuriseda ei maksa Kadetseda naabrimeest, kellel on ilusam auto, muru rohelisem ja naisel on õudsalt ilus kasukas, kus ta kurivaim selle sain. Ei ole mõtet ELA OMA ELU. Ma arvan nii ja hoia oma sõpru. Nii ongi. Aitäh, Ada Lundver, see oli jutusaade head kuulajad. See saade on kuulamiseks ikka ka vikerraadio koduleheküljel ja täna pärast südaööd. Vikerraadio lainel raadioaparaadis minu nime Margus Saar. Aitäh kõigile, kes kuulasid.