Hiljem ise sisu on saade sisukatest inimestest. Tervist, mina olen Urmas Vadi, mõni ehk mäletab, kuidas algkooli esimestes klassides pidi kirjutama täitesulepeaga kõik kohad, raamatud, vihikud, nina, vaat särgi käised kõik üleni tindiga koos. Puhtus ja pastapliiatsid näisid kättesaamatu, unelmana. Aga pastakas, pastakas, seega on ka üks kunstnik ja muusik, kelle pärisnimi on hoopiski Romo Teder. Head kuulamist. Su kodanikunimi on Romodeder, aga nii kunstniku nimi, kujutava kunstniku nimi kui muusiku nimi on pastakas, kust see nimi pärit on? Äkki ma ütlen kõigepealt selle, et kahetsen, et ma panin sellel pastakas nime endale, ma oleks võinud olla lihtsalt Ramodedel mõlemas, aga ka siis, kui siis kui ma nüüd hakkasin muusikat tegema olin kunstiakadeemias ja olin joonistanud pastakaga joonistustundide aeg, enam ei viitsinud Sõevi pliiatsi, grafiidi või mingi Nende Sangviinidega joonistada, kuidagi tundus, et pastakas oli kuidagi lahendage, punkt Punk sihukene, vahend joonistus joonistamiseks, maalisin Khani. Maalisin akrüüliga ja joonistasime pastakaga sinna sekka ja siis, kui muusikat hakkasin tegema, ma olin seal kunstiakadeemias, pääsesin nagu esimest korda sihukeste elektrooniliste vahendite juurde või noh, arvuti mingi kehvema arvuti mingi väikse sound klubiga, siis kui ma sellega tegin, siis see nimi oli muidugi nagu olemas, et ma mõtlengi, et sa sisse tulime, lollilt vahetasin nagu. Ma Tseeks selle mõttega, et see ei oleks ainult nagu see see pastakas, millega kirjutatakse, et see oleks natuke nagu teistmoodi. Pastakas praegu kahetsen, oleks võinud lihtsalt pastakas Kaaga või siis lihtsalt Ramondadel, mis vastakas. Nüüd kõik juba teavad pastakas, nüüd jälle mõtlen tagasi. See pastakas ei ole selles suhtes kuidagi õhust võetud, et sa tõepoolest joonistadki pastakaga ja noh, see ei ole lihtsalt mingeid selliseid kriipsu kujutised pastakaga, vaid see on tõesti väga kaunid pildid, on seal selle pastakaga või noh, just nimelt seesama füüsiline pastakas ka mingi eriline side, see side on, et kui koolis noh, ütleme keskkoolis ja enne seda koolis üldse on kõik nagu õppetöö käis pastakaga, et tunnis igaviku, mis siis on need 36 õpilast klassis seal taga pingesse võid vahepeal joonistada taha sinna kaustiku taha särava kõik pastakaga tehtud, sest noh, siis kirjutusvahend oli pastakas, siis millega sa neid märkmeid ülesanne, seal lahendused kogu aeg, et seal nagu kuidagi ilmselt ma arvan, et selle tõttu, et see pastakas oli kogu aeg nagunii kirjutamisel kui ka siis kui tundides sinna taha kaustiku tagumistele, lehtedele, joonistamisel seal oli nagu juba sisse nagu õpitud või sissekasvanud nagu vahend säranud pastakas on ise selles mõttes nagu vähem ütleme, kunsti säilimise seisukohalt on juba ebakindel, et ta nagu uue valgusest ta nagu ei ei säili, et igal pool, kuhu päikesevalgusest nagu immitseb seal ta nagu pikapeale kaob ära. Aga see püsimajäämine, et sinu tehtud pildid või moonid kestaksid läbi mingite aegade, see on sinu jaoks oluline. Algul kindlasti ei olnud üldse oluline, mis vahet seal on puha, ma teen praegust ja nüüd on, näete, siis ei ole vahet, mis siin aasta pärast sellest pildist nüüd natuke hakanud olema, et nüüd ma olen neid joonistusi, mis on nüüd hiljem olen teinud, olen nagu skänninud kohe ja seal on vahe sees ka, et kui ta on nagu paberi peal, kui ma joonistan lihtsalt paberi peale pastakaga sisse, säilib kauem, sest on nii kergelt ei lähe siin nagu paari aastaga. See tehnika, mismoodi, nagu maalisin, maalisime siis joonistasin ja maalisin AS nagu see on nagu värvi peal, sealt läheb nuusata päikse kätte sinna 20 minutiga ei ole mitte midagi seal peal olemas. Et see on nagu suurem kahju, osad su maalid näevadki sellised välja, et on värvikirev maal ja siis sinna peale justkui nagu Norrimise mõttes on joonistatud pastakaga mingeid inimesi või kujukesi, seal on midagi sellist yriteerivat või ennasthävitavad ka sees, et tunned sa ennast kuidagi skiso freeniliselt selles olukorras, et miks sa, miks sa pastakaga joonistatud maalide peale. Vot vot siin point ongi, et seal on seesama selle kultuuri või selle, selle nagu noh, mis, mis nagu sellest ajast on pärit, kus kohas, kui sa joonistasid lihtsalt pastakaga kaustiku taha serva mingit tüüpi, ükstapuha, mida siial ning vahet siin ei ole nagu seda raamitud kunsti väärtustatud maalia või ilus või noh, mis iganes või mingi sotsiaalne sõnum siin nagu maaliliselt minu enda nagu eesmärk on, oleks seda loomulikult siia nagu mingeid sõnumeid koguneb nii või teisiti ja nii, nii või teisiti nagu on nagu minu poolt ja mingi tunne ütleme niimoodi, aga see, et, et seal nagu pastaka või pildikaga vildikaga ma olen ka osta. Et see, seda, et minu arust just lahedaks asjad ütleme, täitsa pungim lähenemine, see on selline sõbra käest kuuldud jutt, aga et noh, sa oled lõpetanud Tallinnas kunstiakadeemia maali eriala ja olnud ka mooli magistris. Ja ma kuulsin healt sõbralt sellist juttu, et sinu bakalaureusetöö oli see, kus sa enda vanavanemate juba pooleldi lagunenud talumaja siis maalisid ära. Et see tundub kuidagi väga huvitav, et mida sa tegid selle enda vanavanemad? Ta koduga. See vanematekodu on Viljandi Pärnumaa vahel seal soid ja rabasid metsade vahel, et see on nagu hästi kaugel ning asustusest küllaltki haugele lähim naaber on kilomeetri kaugusele, siis sellest järgmine on ka mingi siis juba kolme-nelja või noh, ühesõnaga ta suurt lähedal nagu seal teisi kedagi ole metsad ja siuke soine pinnas ja see maja oli niikuinii juba lagunemas. See maja suhtlesin nagu päästu midagi. Et, et ma oleks võinud hoopis midagi radikaalset, oli kaasas selle majaga ette võtta nagu Villem, olen kahetsenud, et ma ei teinud mingeid suuremaid tükke sealt küljest ära, ma lihtsalt nagu tegin palju pilte lihtsalt enne valmis, aga seal kohapeal veel maalisin uste ja mõne koha peal seina peale ka, lihtsalt tegin nagu selle majaga seoses olevaid inimesi lihtsalt. Ja, ja samas tegin ka nagu sellise muusika, mis tunne mul oli nagu nendest kadunud inimestest, kes seal kunagi oli, elamine on kuidagi selle selle kohaga Riputasin need seal üles, need seinad olid kõik seal niikuinii viltu ja siuke monovettinud on niisugune nagu maja siin tegime, nii et panin kõik need uksed ja need riputuselil elavdada niimoodi seinast pisut eemale. Laest nendest nendest. Piltidest või sellest sellest tuli veel omaette ruum siia keskele või nagu siia sisse, et see selline suhteliselt mõnus. See oli mingisugune rituaalne moment selles sees, et sa enda vanavanemaid või, või neid inimesi, kes seal elasid, joonistasid või oli seal mingi vabastav rituaal. Vast ikka mingi kerge moment. Aga, aga ma ei oska öelda, kas vabastada või mitte, et kuidagi oli, tundsin. Et need inimesed seal on elanud jah? Nüüd ma siis joonistan ja maalin, vot seal oli veel, ma kuidagi sättisin nagu deemoni arryga mülas ühtlasemas väiksesse tuppa, tegin sellise. Selles ruumi ainult, mis oli nagu minu vanaisa Õdedest-vendadest nendele neli tükki oleks olnud kokku aga teised kõik surid väiksena ära, nagu sel ajal ikka nagu haigused ja igast õnnetused ja nagu ei olnud see nii kaugel ka metsa sees ja, ja seal oli üks vanaliseks vend, kes suri vist nelja või viie aastaselt, teine vist ka mingi. Uppus ka 12 aastased, kõik lapsena surnud, ma tegin nendest nagu tegin eraldi eraldi ruumi sinna ülesse. Et vanaisa oli ainukene, kes kasvas suureks. Mis sellest kohast või sellest majast praegu saanud on nüüd kokku kukkunud, svamm on nagu kõik kõik ära söönud ja seda maja seal on püsti ei ole, et, et kui ma seal käisin suvel viimases Aidan oli ka juba pommist sees kuskil valmis, ei ole päris kindel, aga tundus, et seesama efekt, mis pastaka joonistustel on, et päike, noh, ta ei talu UV-kiirgus pasta ja, ja see kaob ära hävib, et, et seesama mõte selle vana juba kopitanud ja mädaneva maja peale enda kunsti teha, et noh, selles on täpselt samamoodi sellist juba kaduvikule määratud, et see kunst nagu mõeldud juba eteta, kaob ära just nimelt ütleme siis, kui ma tegin pastakaga Itaalia selline üks etapp, võib-olla isegi nagu mingi harjutus minu jaoks. Et see peabki niivõrd kadunud väga headlast kaobki ära või kuidagi niimoodi. Enam ei ole. Nüüd ma olen proovinud asendada nagu, et kui seda maalimis käigus seda kasutada, et tal on, proovin dušiga, siuksed pliiatsid, aga seal ei ole seda pastaka tunnete ja sealt ei tule seda niiviisi. See talu, milles sa nüüd äsja rääkisid, oli Mulgimaal ja sa ise oled ka Viljandist pärit ja kui palju see sind nagu mõjutanud on, on kindlasti mõjutanud, et ikka see koht, kus sa oled pärit, et see nagu kuidagi sisse kasvanud muidugi see punt, kellega Viljandis olime enne ütleme keskkooli ja sealt rohkem nagu sellise kunstiga tegelevaid tüüpe seal koos, et see sellel pundinal jah või noh, isegi mõned on siin hiljem oleme rääkinud sellisest nagu eraldi nagu Viljandi pungist seal Lauri Sommer ja Gert Kiiler ja punt Hannes plakski näiteks. Et see nagu oli selline. No minul on nii, et ma, kui ma mäletan, kui ma olin nagu omast arust ma ei olnudki just punkar, aga ma olen pungi fänn, et ma nägin välja rohkem nagu sihuke maamehe indi mehe siukse segu vana siukse talupoja ja siis sellise 80 aastat punkis segu siis kui ma tulin Tallinnasse, nägin neid punkarid, kes siin olid siis oli kuidagi mingis mõttes pettumus, et see oli nagu selles mõttes, et oli siuke noh, prügikastide ümberajamine, õlle joomine, et see minu jaoks see punk oli, siis, siis oli selline loominguline piiride ületamine, oli punk sel ajal minu jaoks lase välimusele on nagu üks, üks selle osa muidugi seal oli ka selline loominguline osad, siis ma nagu kindlasti ei olnud õige Need naljad, mis nagu sealt nagu välja kasvasid, võime me ütleme niimoodi, et kui hiljem ka siin oleme, võrdlen siis ka Tartu inimesed ei saa nendest naljadest aru, kui me oleme siin kohvi Recordsi ka siin tuuridel olnud kunagi, et siis on täiesti kaks koolkonda, et need, kes on tartust või või mujalt, või siis need, kes Viljandis. Kui sa elad Soomes, kuivõrd palju sinu jaoks see mängib rolli, et sa elad Eestist eemal või ei ole sellel ruumil sinu jaoks tähtsust või selle keskkonnal, kus sa elad praegu parasjagu ja no ma tahan, et ei oleks tähtsust. Kindlasti on soomlane siiski see, see kultuur on, seal on seal vahe sees Eestil ja Soomel, kui noh, loomulikult siin nagunii lähedal need mood üksteisele pärast seda, kui piirid lahti läksid, ütleme see on rohkem nagu segunenud siin Tallinna ja Helsingi, aga, aga ikkagi nagu see kultuur või kuidas nagu inimesed käituvad millised, nagu on see nagu erinevad, aga need on väiksed asjad, igal pool igasuguseid inimesi ja, ja nagu palju räägitud sellest, kui ma olen, nüüd olime kuu aega Itaalias, et mismoodi inimesed suhtlevad omavahel, et Soomes on nagu siuksed tüübid, noh, on nii palju, see, see on nagunii põhjamaas, on nagu inimesed ise on palju kinnisemad, kui mul üks sõber, kes on Belgiast pärit, kolis Soome, nad elavad Soomes. Ta rääkis, kuidas ta aasta aega vist olid käinud kuskil korvpalli trennis. Keegi temaga midagi rääkinud soome keelt ei oska, on ta niisugune tüübid omavahel ka nagu ei rääkinud ja jama miks nad keegi ei räägi ja läksid võistlustel esimest korda ja võistlused ka enam-vähem noh, lõppes ära koomiline pärast võistlusi üldineva jooma, sisulised, kõik sõbradodowitšov ja kõik rääkisid juttu selle tüübi ka selle belglasega ja oh nüüd õnneks lakkas 5000 nagu kõik said hästi läbi või noh, kuidagi avanes suhtlused nüüd. Vot sama vaikus ikka. Sihuke soome mehed on sellised mida sa praegu peale kunstitegemise ja muusika soomes teed, trükin graafikat nii oma naisele kui kahele kunsti, et ärimehena võib siis olla niimoodi, et lihtsalt nii palju, kui ma trükin, siis nende trükiste graafikat trükime. Et selles, siis on raha selles mõttes sõjatööd, kui ma võin minna siis kui ma tahan tulla, siis kui ma tahan, loomulikult me sätime, nii et ma teen tööd siis enam-vähem, kui on laps, on lasteaias rohkem nagu sel ajal, aga samas vast kui mul naine on seal trükkimas ise, siis on kaheksa kitsas jälle siis ma sel ajal siis aastani muusikat või kunstri. Nagu ma ütlesin seda, et alati, kui ma räägin ja kõik korrad, kui ma olen nagu rääkinud kuhugi raadiosse või telesaates, ükstapuha kuhu Jegor pärast kahetsen, et ei, tegelikult ma mõtlen niimoodi, et selles mõttes on nagu siukene oma mõtete, nagu räägime nagu mikrofoni mees on selles mõttes kuidagi mulle nagu ma ei ole nagunii kiire, vaba selline analüüsi ja, või nagu nende asjade ümber seleta, mis mul nagu sees tule mu pärast järgnev päev või isegi kas see tund aega hiljem õigusel täitsa valesti, siis ma nüüd rääkisin, et selles mõttes ma tahaks nagu ausad, ütlen ka iga kord ja, aga kunagi eetrisse läinud ega, ega ei ole kirjutatud äraga lehte. Ma olen nagu viimastel kordadel maininud, et põhimõtteliselt see, mis ma räägin, siin võib olla palju sõda, mis ma nagu sisimas nagu mõtlen või tunnen palju valesti minna. Aga siiski, mida ma nagu väljendada tahan, on, on minu muusikas ja minu kunstis on see olemas, et see ei ole minu jutused selles mõttes, et ma soovin siis siis. Räägimegi su muusikast alati kuulan su muusikat, siis see on minu jaoks selline natukene muinasjutulik natukene helge, kuidagi väga soe ja, ja noh, hästi mõnus või noh, mõnus sellises kõige paremas mõttes mitte mõnus sellises, et ah, las kuskil mängib ja ei sega, pigem on selline, mida sa tahaksid üksi kuulata, mitte kui kuskilt taustamuusikat, noh, see tunne, see, selline müstiline veidikene kummaline, veidikene õudne, veidikene naljakas, et kõiki neid asju minu jaoks on nagu on kas seal mingisugune teatud tunne või seisund, kui sa oma muusikat kirjutad. Alguses oli hästi selgelt selline seisund või noh, sel ajal, kui ma olin kunstiakadeemias, siis nagu kasvas selline soov teha muusikat ja kuidagi see algas, tegelikult ma olen kõvasti pikalt kitarri planning selliseid lugusid proovinud teha, aga see, need lood nagu ei olnud Carti head või kuidagi siuksed. Kobad jah, sellised noh, ei, ei midagi ütlevad lood, et mul neid oli päris palju ja siukseid käik ja selles ei tulnud nagu midagi, siis ma olen kogu aeg, tahtsin nagu elektroonilisel teel teha, hästi palju oli elektroonilises muusikas lemmikuid ja kuulsaks saanud kuhugi kohendite taha. Ma ootasin nagu pikalt, enne kui ma sain, et mul on muidugi nii vaened ei suutnud iseendale nagu hankida mingid vahendid, et mul ei mingit süntesaatoritega mingitelt oleks mingist vanast arvutist sellest oleks piisanud, kui need arvutid tulid, seal ma see sound klapp, millega ma hakkasin tegema, see mul floppi pole olemas, käisin ühest kohast teised kuskil kellegi tuttava juures sain teha ja alati, kui keegi kuskil oli kogemata soundi kaardiga arvuti, siis algas, ei saanud teha või siis ei olnud võimalusi seal selle aja kunstiakadeemias arvutiklass kaaned esimesed Pentumid ja neli, kaheksa kuud, mis seal on, seal ei olnud üheski soundi kaarti sees, et kui mu naise isa siis arvuti, siis seal oli kohe see soundi kaardiga arvuti selle aja kohta korralik arvuti ja sain lõpuks tegema hakata. Ma olin seal nagu aja ja Soomes suvel veel nagu tööle vist oli see esimene suvi, kui ma olin naise vanemate juures, olime seal nende juures tööle ja siis tegin seda muusikat seal öösiti. Ta jäi nagu veel väheks jäänud, et ma oleks nagu teinud kogu aeg nagu 24 tundi ööpäevas, et see oli nagu nii mõnus või noh, kuidagi see, et sa said nagu olla selle asja juht või sa võid ise nagu planeerida seda, seda kõike. Need lood on seal esimese suvega tegime kohe saaremetsale kasseti peale, lindistasin sinna saatesse, meil siin nii-öelda mängis ka. Muusika oli üks esimesi luusimas Sounklaamiga, tegin ja kuidas ma sealt kasseti veel kallistasin, seansse? Sellisena ta läks ta sinna plaadi peale, kaotanud, praegust vinüüli peal olemas. Üks nendest esimestest lugudest muusid saab. Et see oli, see oli nagu selles mõttes võimas seisund, et mul selline tunne oli, et noh, vot istud küll arvuti taga tooli peal, aga saad nagu õhused toolist 10 senti kõrgem oled sa nagunii nii nagu mõnus oli. Et hiljem, kui sai selle esimese loomingulised puhangud ära tehtud, ostsin endale arvuti ja nüüd on hakanud, ütleme, see faas tulema või kui ma olen rääkinud teiste tegijatega, kes nagu teavad nagu selgelt, mida nad tahavad teha või neid on täpselt tunne, et nad tahavad teha noh, umbes sellist või selles stiilis lugu või nii valivad, saundid hakkavad tegema ja siis teevadki sellises stiilis, et mul on see täiesti võimatu. Mul mul tuli nagu see, mis seest tuli, seda ma tegin, kui oligi sihuke tunne, et ma tahaks hullu karmi lugu teha. Vaatan seal atariga, mis mul nagu autorilt sain, sellega ma algul tegin sündiga, tahtsid nagu hullus karmi lugu teha või niisugune nagu oli juba selline tunne, et nagu mihuke lugu, rütmid kõik olemas ja ei saanud, ei saanud midagi valesti ja lõpuks nagu jätsin rütmide kuidagi. Ja siis mul käis seal üks, üks sõber külas, seal oli plokkflöödid, mul on endal ka plokkvööd vaatasingi kaks viisi ja lasin teise nagu niimoodi, et teine oli Alt blokroidile, ise mängisin soprani monitori. Läksime kohe plokkflöödi. Kahe kahene blokk slaidil sihuke lugu oli hoopis mingi karm karm lugu, kuidagi ei oska nagu ise nagu seda suunata Nonii nii täpselt, et kuhu suunas, et nüüd võib-olla on hakanud tulema see faas rohkem, et ma valin, tean, kuidagi tunnen seda muusika üldse, mulle on võrreldes teiste inimestega, kes mu ümber muusikat teevad, jälginud, mis, mismoodi muusikat kuulavad, mida nad teavad muusikat nad ikka nagu lähenenud selles mõttes mõistusega selles mõttes mõistusega, et, et neil on nagu tead palju stiilidest, muusika, ajalugu, kuskohast nagu ütleme, mingid faasid on käinud, et mina ei saa nii kuidagi, et ma, ma ei saa nagunii, naeratad, mis mulle meeldib või ei meeldi, ma ei saa otsustada, seda, seal tuleb rohkem selle järgi, et kas ma saan sellest kanaliha või kananaha või soome keeles kanaliha kananahk. Ma saan sellest kananaha või ei saadud, et need asjad, mis on nagu õudselt meeldivad, et nad ikka nagu meil väga kuulan 100 korda päevas ja niimoodi kui mõelda nendele emotsioonidele, mis sealt siis ära tunda on, et isegi koomilisus või, või selline multifilmilik, kus, et kohati nagu oleks Klaabu kosmoses ta mingisugune rõõm ja helguse süngus ja sellised asjad, et kokku pandud, et mõnes mõttes oleks see justkui sinu pildid helides, kus on nagu maal ja selle peale on kritseldatud noh, mingi segav pastapliiatsi kuju, seda küll, et suhtumine on muusika tegemisel väga sarnane sellele, nagu pilte olen teenindatud. See, et sa saad nagu ümber tõsta või kuskil mingi junn, mis meeldis, sa saad nagu üle värvida ja muusika tegemisel ka, et saad jupikaupa saanud nagu mätsida ja tõsta ümber ja panna nagu allapoole üles pool, mis iganes, et need, kes, kes ei ole nagu kujutava kunstiga tegelen, nende lähenemine on hoopis teistsugune või kuidagi mulle, see on kuidagi nagu sarnased Klaabu kosmoses. See on nagu kindlasti mõjutanud mind, et mul nagu Sven Grünbergi muidugi osaliselt Klaabu see globu esimene multifilm, mis sõjalise Klaabu Teemumise pärisse Klaabu, kus ta senise Sven Grünbergi asjadest on mulle see kõige-kõige nagu mõjuvam olnud või nagu ütleme lemmik Eesti elektroonilise muusikalugu on see Klaabu multifilmimuusika see Grünbergi gloobu lugu, aga millegipärast arvan, ma ei tea. Aga ma pakuks välja, et üks teejuhis või verstapost on olnud ka Priit Pärna tagurpidi on kindlasti lahe raamat nagu lapsepõlves, nagu mul on kindlasti raamatuid, mis mul on lapsepõlvest nagu veel, rohkem mõjutanud mingis mõttes illustratsioonidena. Meile kingiti Pillerini raamat ja seal need need pildid, mis seal Pillerini raamatus olid ja kuskil mingid asjad sealt nagu rohkem kuidagi ainult sisse või nii, aga ikka lapsepõlveasjad nagu Need on nagu rohkem sees kui need, mis, mis, mille nagu läbi käivad, et see laps võtab rohkem võimsamini kõige praeguses kah ilmselt ilmselt ma saan oma lapse nagu selles mõttes vundamendi loomisele kaasa aidata, mis, mis raamatuid ja mis mult filmima. Tal on, näitan või mis sa näidatud. Aga ega ma palju, väga nii, nii nagu kange tüüp ta ise. Rohkem näitab mul mulle neid asju, mis ta tahab näidata või. Mega üritan koguda neid samu raamatuid, no see on ikka nagu endal nagu väiksena nagu meeldinud mingid mingid asjad siis, mida nüüd on uuesti trükitud veene? Pillerini raamatus. See see nüüd tuli, talle meeldis ka, et ma olen lugenud talle need jutu sealt võiks Priit Pärna tagurpidi mainisin, on, on see, et, et noh, üks asi selline kah nagu kuidagi unes võib pooleldi ärkveloleku seisund, mis seal raamatus on, aga, aga see pealkiri tagurpidi iseenesest ka. Et sinu viimane sooloplaat kannab pealkirja jaka Chap, mida test pidi lugedes saab kokku pastakas üks plaat, mida sa oled koos teise muusik kunstnikuga teinud barbarreisiga. Selle pealkiri on tehe mardikad tagatis ja ega seda tagurpidi lugeda, siis tuleb välja sitad kidramehed. Kas see on lihtsalt selline sõnademäng või tähemäng või, või on sellest tagurpidi pööratuses ka mingi sisuline asi? Kindlasti on sisuline asi ka, noh, see oli ka selle Viljandi huumori üks üks osa. Võivastasin Eerole sobis tehe Martikku nimi pärast hiljem või noh, keegi küsis, et mis see tähendab, näitas Martikku plaati teisel, siis teine vastasetatud. Teeemmardu Tehumardiaastapäev äkki mingisugusel. Hannes Kirjutas, Uusla teemadeks tatis eesti keeles Tehumardi aasta pärast. Tegelikult see tehemordiku pealkiri on nagu siin on nagu puhas tõetera sees, et me ei ole eriti kidramehed kumbki ja lihtsalt mõlemad oleme siin kitarri mänginud sinna tehe Marticulaadinale ja pastakas. Ta hakkas juba seal juba. Nalja kordamine. Saaremasse saates saaremets oli vist ise viimane, kes aru sai, mis tahtis, tähendab, ja siis ta vist küsis, olime seal saates, kui plaat ilmus ja siis ta vist isegi küsis raadiokuulajate käest, et mis see tähendab, ja see vastus tuli, tal on vist nii ruttu, seal. Ei pidanudki kaua ootama ja ta veel häälda seal vist isegi valesti halvestusest. Ei mäleta igal juhul. Ja siis, kui ma läksin sealt sakas apteegist selle nalja nüüd enam aneksi vea, et nüüd ma juba tean, mis see tähendas. Vastutuse tõele, et, et sa ei ole just väga suurepärane kitarrimängija või sinu muusikas on koos selliseid väga akustilised pillid, mida siis elektrooniliselt töödeldud. Et kas sa mängid nad ise siis akustiliste pillidega, jah, isand ning nagu sisse mänginud nüüd isegi lõpupoole mänginud trumme veitsa, kuigi ma mängin küll väga kehvasti, ma olen näinud ka niimoodi mängin lihtsalt trummiga lühikeseid, juppe või isegi isegi saun tal inistamide, ehitan nendest siis hiljem uuesti ja jah, kõik ema kuidagimoodi nigelalt mänginud, et tegelikult hakkab piirama kindlasti selles mõttes, et, et kui nagu mingi idee, mille väljenduseks oleks vaja nagu tegusamad, ütleme mänguoskus, siis see jääb selle taha kinni küll. Aga mis siis liigungisest seda rada, et kui palju ma oskan ise ise mängida või? C minimalism, mis su muusikas on, ma ei tea, kas oled sellega nõus, et seda nimetada minimalismi-iks, et, et aga et, et noh, see ei ole lihtsalt mingi oskuste taha kinni jäämine, vaid, et noh, see ongi see, mida sa teha tahad. Sa tead, kui sa nagu ujub sulle mini unismina, sest sest nagu minimalism nagu mulle vähemalt see ei ole ainult niisugune asi, kus on nagu meeletult vähe nagu asja, et minul on niisugune nagu see, kus on täpselt Need asjad, mis, mis seal peavad olema, vaat lisad sinna või võtad ära, sa rikud nagu kohe nagu selle koosluse mingis mõttes ära, seal on ainult need olulised asjad nagu ja mul on nagu enda puhul kogu aeg olnud see tunne, et seal nagu liiga palju neid tagasisidega, mis ma olen saanud inimeste käest, et see on nagu olnud nagu liiga noh, alguses oli ka liigne detailsed, see oli mul hoobilt noodid, nii-meelsed ei saanudki nagu kohe need pataljonid olid kohe paksult täis või noh, need, ma pidin hiljem pisut eliiti, ma võin nüüd rahulikumaks läinud, aga ikkagi mul on selline tunne, et see on nagu vähe liiga täis, et mu naine teeb nalja, kui ma lasen talle mingit uut juppi. Ta ütleb, et see on muusikanumber 315, et see on nagu noh, jälle üks muusik. Muusika oli mu esimene lugu, siis oli nagu niisugune tihe ja selline sound klavi tehtud üks saundaga hästi-hästi, palju noote, nagu seal muud, on ka kõik seesama lugu, ainult järjekorra number. Ma arvan küll, et mul päris miinimum selles mõttes ei ole. Mul on ikkagi sodine see värk seal veel, et sealt võib veel ära võtta asju ja asi läheb paremaks. Pisut. Nendest Bloody nimedest, mis tagurpidi on kirjutatud, nendest me rääkisime just, aga kuivõrd oluline on see tekst, et viimase plaadi peal sa ka laulad ka varem oled sa noh laulnud või, aga võib-olla pigem oleks seda õigem nimetada ümisemiseks või, või millekski selliseks. Et kuivõrd tähtis on see tekstiline osa Sulle? Tundub, et nad on tähtis, et neid tekste, mis võiksin laulda või meeldiks Laundad neid nagu ütleme, eesti keeles need need tekstid, mis mulle meeldisid, vam, lauldakse seda ära, ei taha nendega uuesti teisteks, lauldakse veel enam omakorda teha. Aga tekst on see nagu see minimalism, mis ma nagu, nagu siin teksti juures ei leia sellist nagu sobivat, mis nagu. Mingis mõttes nagu meeldivad sellised laulutekstides meeldivad sellised tekstid, mis on mingi mingis mõttes nagu minimalistlikud, et seal nagu vähe sõnu, et nad on hästi nagu üsna napid, aga ja selles ei ole nagu nii suurt moraali sees, et on nagu rohkem nagu siuke lihtsalt või mingi punkri noh, laste siuke või taha üldiselt mulle ei meeldinud sellised nagu raskepärased tihti, kui ma hakkan nagu mingeid laulma, mingit juppi. Pean proovima, siit tuleb kohe siukene aasa, passa sõnu, pool Parpasem siuksed, asjad, mis ongi jäänud, must orav ja siin ongi sinu poole alati nagu selliselt lihtsalt silpe silpe täis. Et, et siis see ei tähenda nagu midagi, et siis sa võid nagu see siin on vähe, nagu see ühendus ka väiksemal kuulasin. Biitleid inglise keelt ise ei oskanud. Ma ei saanud mitte midagi aru, mida, mida seal lauldakse või ka hiljem isegi nendes teismelise eas nendesse poplugudesse, mida ma siis kuulasin, et ma ei saanud mitte midagi aru, mida nad, mida seal lauldakse, milles lauldakse minu jaoks lihtsalt need vastused ei ületa hääbuv, niisugune nagu lihtsalt nagu sõnade niuke jada fantaasiat teeb selle ise sellele taustale võimsa tausta, sellele vähemalt minu fantaasia oma lugudega nagu taotlen, ütleme sarnast sarnast efektina muidugi tagasiside, mis ma olen nagu saanud, ei ei ole, ei ole seda toetanud muidugi inimeste poolt, aga, aga mis siis minu, minu sõnum on see, et sa võid nagu mõelda sinna, mis, mis, mis nendes silpides nagu välja tuleb. Tihti on need sinu laulude pealkirjad kah sellised nagu silbid või natuke arusaamatud, et mis pealkiri see täpselt on, et ta nagu midagi meenutab, aga mitte päris sõna. Aga mõnikord on jällegi noh pealkiri väga konkreetne ja justkui Peetsed nagu näiteks vajalikud ooperivisiidid või, või kukume arvuti peale. See justkui viitaks sellele, et sa jutustad midagi nende muusikat tehes. Kas sa jutustad mingit konkreetset lugu selle ühe muusikapalaga selline kulgemine? No need nimed, mis nüüd nimetasite, vajalikud ooperiviisid ja siis nagu, kui ma arvan, et peale vähemalt nendest sämplitest või nendest katketest, mis on jäänud sinna kuidagi sisse. Nüüd kukume arvuti peale, niisugune lõbus ma tegin, nagu seal taustama tegin sonklaamiga noh, ühesõnaga see, ma panin lindistama ja ja see jäi lihtsalt see, mu naine on appi ja ütlesid arvuti peale. Kuidagi see lindistasin selle sinna peale sellise kehva mikrofoni luup see nüüd kokku, maraton peale, nüüd kokku ma arvan, et see on nagu käib nagu seal taga all. Et see lugu täiesti konkreetselt sellest need nimed, mis tulevad nagu nendest juppidest või sõnaühenditest, mis on nagu loos kõlavad nagu kuidagi kasvõi nendes samades silpides või noh, lugusid ütleme, viiditoonideks, laul, Solveerita. Ta on see nagu jäi lihtsalt siit. Aga teine variant on see, et kui ma hakkan lugu, tee lugusid, ma panen tallegi mingi nimed, umbes passi pask ja siis hakkab sind passib. Ja siis ma võtan selle kaasalt ära, panevad, passib buss või buss, siis nagu vähe algu. Muudan seda nime, võtan mingeid tähti ära, panen juurde ja vaatan, kuidas nagu meeldida, siis jätan meelde. Palun numbrid veel, siin. Nimi tuleb puhtalt niimoodi, et jama lugu näiteks hakkan sellest jama jama lugu sellest sõnast hakkan kuidagi nagu tähti ära juurde panema, aeg-ajalt nagu seerinud nagu uuesti muidugi vahel võib juhtuda, et ma ei mäleta, mis mul see viimane variant sellest oli siis mitu korda ja hakkan uuesti nagu kuskilt varasemast edasi minema mingis teises suunas, aga tihti nimi tuleb ka niiviisi. Aga sa sellise koosluse või ansambli järgi vajadust ei tunne või et ma tean, et sa annad ka kontsert, aga noh, need ei ole sellised staadioni esinemised, vaid mismoodi need välja näevad. No ma nüüd olen viimasel ajal esinenud luupperiga, sa tead, sihuke pisikene masin, kuhu sa nagu lindistad selle jupi, mis seal Hinnistad, see hakkab seal ringi käima, et sa võid nagu kuhjata sinna lihtsalt luupi üksteise peale. Ja mul on nüüd viimasel ajal esinenud lihtsalt luupriga, nii et mängin sinna mandoliini ja basskitarriga kitarri, vahest lihtsalt juppe üksteise peale ja sinna flööti peale ja võib-olla kuhugi mingi jupp laulu ka ja võib-olla koputan kuhugi mingi rütmi. Niimoodi lihtsalt sa väikestest luukidest koosnevad lood, mis on, mis on nagu eraldi lood põhimõtteliselt nagu esinemiste jaoks. Tuumalu mõni aeg tagasi kirjutas Postimehes, et kui tema Jaapanis käis, siis ühes täiesti tavalises muusikapoes kõlas laul, et Tõllerdame, vähekene, bella, moraalne hambus. Ühesõnaga et sinu viimaselt loodilt Chaka Chap lugu kõlas selles poes, mis seisus su muusika praegu on, ilmselt seal nagu sisse siis lihtsalt on rohkem publikut selles nagu vähe alternatiivsele muusikale esinemas käisin, see oli küll nagu enne seda siin esinemistel alati kui kuskil kui oli veel vähem varasemalt 90.-te lõpus kunagi kui keegi mängisin plaate, mängis plaate, kuskilt tuli rohkem taltsutama keegi Danski kuskil seal, kui mina hakkasin mängimas, siis kindlasti platsile uus tühikaaslastele järgi võib-olla hoovis natukene ei saanud ikkagi selle järgi ei saa tantsida. Et siis jaapanis kõik tantsisid, sellal kui mängisin seal saal, hüppasin nime ees. Et, et nagu seal hoopis teine, teine publik kavat. Aga noh, see võib ka päris mõnes mõttes kummaline tunne olla. Korraga kuskil Jaapanis. On mingisugused noh, ikkagi suur publik, kes seda ootab, et see meenutab natukene Woody Alleni ühte filmi, kus Woody Allen jäi pimedaks, tegi filmi ja ta proovis näidata, et ta ei ole pime ettevõtted ja kogu see pind oli väga nagu halb välja. Ja täiesti kummaline, hullumeelne. Ja kodumaal, sest teda ei hinnatud. Et siis kusagil ma ei tea, mis riigis siis sai, võitis auhinna, sai meeletu hitt, sinu muusika on hea, eks, aga mingi analoogne situatsioon. Tead, kui ma seda filmi nägin, siis ma sõitsin Jaapanis lennukiga lennukist lennukesid nagu igal oli siin pingetega telekasse ja sealt ma nägin selle filmi esimest korda täpselt. Jaapanis on seal, seal on palju selliseid artiste kindlasti ja Neil on ka ekskao selles mõttes see kõlapilt või kuidagi võib-olla täitsa täitsa selles mõttes huvitavalt imelik, et miks seda sedasi kuidagi ma arvan, ma ei tea, aga ma pean lõpetuseks üles tunnistama, et mul ei ole ühtegi sinu originaalplaati. Küll aga on nii-öelda piraatplaadid, mida ma olen siis kõrvetanud, kõigis on tõesti patune asi, et Eesti muusikat võiks ikkagi nagu originaalidega endal olemas olla, mõtlen täiesti siiralt seda. Kui selle varastamisega, piraatluse teema pealt edasi mõelda, et siis ühelt poolt on tõepoolest see ongi varastamine, sest sinul jääb, kui selle muusikategijal mingid tasud saamata, tänu sellele. Aga kui noh, teistpidi jälle mõelda on see, et et see kõrvetamine annab ka nagu sellise leviku võimaluse ja vabaduse, et see oluline asi, et sinu muusika oleks võimalikult igale poole kättesaadav, on see sinu jaoks oluline. Mul on alati väga väga selle poolt, et levikski, kes kuulab, tahab, loomulikult võib edasi kopida ja nii, et et ei ole, ei ole absoluutselt mingit mingit nagu minupoolsed, nagu sellest need on ikkagi nii, nii väiksed numbrid siin, et mina nagu sellest plaadimüügist ei ole. Ei ole praegusel hetkel ei olegi midagi midagi saanud, et see töö, mis ma teen rahaks, on niikuinii mingi muud öelda, et see muusika hobi hobisõnad nii kole on. Soomlased alati küsivad, et noh, mis hobid on ja mis, mis nagu, mis sa teed tööd ja sobid siis sest me ju kui muusikast rääkida, siis nagu see peaks nagu minu hobi olema, kuigi ma vahepeal on teinud seda hästi tihkelt niimoodi, et kogu aeg ainult muusikat teinudki. Ma ei ole isegi seda isegi enda jaoks nagu selles mõttes sõnadesse läbi mõelnud seda artisti plaadimüügiasja, et loomulikult, kui sa aeg järjest nüüd veel edasi MP3, levivad igal pool, et mingis mõttes, kui ma vaatan kuskil kellelegi, on minu MP3 pastaka MP3 kuskil, et see on nagu noh, mul nagu positiivne üllatus. Et mul ei ole kunagi selle piraat leviku vastu kunagi olnud. Romo, kelle käest ja mida sa tahaksid saate lõpetuseks küsida. Esimesena tuleb vähese Ellen Niidu raamatu Pillerini selle Pillerini käest küsiksin küsisingi, et noh, mis, mis sa teed seal? Aitäh. See oli hommiku akna taga, oli taevas veel hämariazine koogi olnud veel ära läinud, vaid piilus läbi suure männivõra. Pilleriini. Pillerin seisis akna juures ja vaatas, kuidas ema tööle lähed. Alguses paistis Alt kõnnidelt ema talvepalitu selg. Ema vaatas värava juures korra tagasi ja lehvitas Pillerinile. Siis kadus taie nurga taha sinnapoole, kus on bussipeatus. Tänavee tühjaks. Pillerin lehvitas veel natuke, jättis sissi järele. Romo Tederi küsimusele vastas Viiu Härm. Nii nagu pastakal ei ole oma muusikale isiku vastu midagi, nii ka meie, olge head, kuulake meid ka vikerraadio koduleheküljelt laadige alla. Kuulake ise ja andke ka sõpradele kuulata. Saate pani kokku helirežissöör maris Tomba ja toimetaja Urmas Vadi. Kõike head ja kohtumiseni. Hiljem ise sisu. Saade sisukatest inimestest.