Tere, kallid raadiokuulajad. Kätte on jõudnud pühapäev päev ning seega on sobiv aeg sukelduda sügavamalt mõnda heasse teemasse. Algab hallo, kosmos ja mina olen Ingrid Peek. Tänases saates kõlab 29. augustil Von Krahlis toimunud Plektrum festivali vestlusõhtu mille teemaks nagu ka kogu tänavuse festivali teemaks oli headus. Sellele mõtisklesin tol õhtul helilooja ja budist Sven Grünberg filmimeister ja loodusemees Rein Maran, Jaan ning kirjanik, tõlkija ja kultuuriuuringute doktorant Maarja Kangro. Arutleti, kas headus on universaalne, on esimese kategooria ja mida tähendab hea loomariigis, kuidas on omavahel seotud headus ja kurjus ning palju muud huvitavat. Tänavu juba kuuendat korda toimunud Plektrum festival on audiovisuaalne rännak. Saab palju tähelepanu kogemusliku ruumi loomisele läbi muutuva manifesti kasutades sündmuste produktsioonides palju uue tehnoloogia võimalusi. Sven Grünberg on saate hallo Kosmos kuulajatele juba ammu tuttav kiigake raadio kahe kodulehel asuvasse kõikide kosmosesaadete arhiivi aadressil R2 poee kaldkriips hallo, kosmos. Sealt leiad temaga pika jutuajamise budismist. Kõik need otselingid arhiivifoorumisse kosmonautide klubisse Facebookis leiate alati kiirelt ja mugavalt aadressilt hallo, kosmos, poee. Rein Maran on hinnatud filmioperaator ja režissöör, keda on pärjatud PÖFFi ja kultuurkapitali elutööpreemiatega ja ka valgetähe neljanda klassi teenetemärgiga. Alates 1996.-st aastast õpetaja Tallinna Pedagoogikaülikooli kultuuriteaduskonna filmi ja video õppetoolil. Maran on loonud mitmeid suurepäraseid loodusfilme. Viimati sai publik nautida tema mullust teost. Hiite lummus. Maarja Kangro on kirjanik, tõlkija Libretist, kes on õppinud Tartu Ülikoolis inglise keelt ja kirjandust ning on alates 2007.-st aastast Tallinna Ülikooli kultuuride uuringute doktorant. Raimo Kangro ja leelo tungla tütar Maarja on tõlkinud peamiselt ilukirjandust inglise, itaalia ja saksa keelest ning kirjutanud mitmeid teoseid lastele raamatuid ning novelli ja luulekogusid. Viimaste eest on pälvinud ka mitmeid auhindu. Plektrumi vestlusringi vedas näitekirjanikke koolist Trakadeemia ning Eesti muusika- ja teatriakadeemia dramaturgia õppesuunal tuntud Mehis Pihla. Kuna kõnealune juturing on vaid tunnikese pikkune, siis palusin saate teises osas jagada oma mõtteid teemal, mis on headus ja miks selle poole püüelda, kuidas olla hea, mis on headuse allikas ning samuti heast ja kurjast. Elukutselise elu uurijal ja muinasjutu vestel Erki kaikkonen on ka saate kuulajatele juba tuntud. Arhiivist leiate varasemaid mõtisklusi elust ja inimestest. Enne aga, kui kuulame, mida mõtlevad headusest Sven Grünberg Reinvald Iraan ja Maarja Kangro ning seejärel Erkki kaikkonen kuulame ühe imelise laulu sel nädalal meie seast lahkunud legendilt, kes loomulikult elab edasi meie südametes ja kelle laul heliseb meie hingedes. Muusik suure algustähega, kes ei vaja tutvustamist. Koos firmalistega, esitab teile Toivo Kurmeti laulu naer. Jaak Joala. Et. Kas. Ülevee Einasto. Kas päiksega palun? Tere õhtust. Tere tulemast tänasele plektrumi festivali loengule, mille keskseks teemaks on headus. Mina olen Mehis Pihla ja mina üritan siis tänast vestlust juhtida. Mul on hea meel tutvustada tänaseid esinejaid. Kõigepealt Sven Grünberg. Ütleksin kohe ka seda, et tänane üritus ei ole niivõrd loeng, vaid vestlused, palume publikul aktiivselt osa võtta ja kui kellelgi on küsimus, siis julgelt küsida. Alustuseks ja meie tänased külalised on kõik loomingulised inimesed, siis küsiksingi sissejuhatuseks. Et milline on headuse roll teie loomingus, kuivõrd olete te selle teemaga üleüldse tegelenud? Kui palju olete selle peale mõelnud? Ja miks see on teema, mis pidevalt ikkagi päevakorda tekib. Et palun näiteks Rein, kui ma nüüd ausalt ütlen, siis eraldi selle teemaga tegelenud ei ole. Pigem on mind huvitanud headus niisugune või. Õigemini, mida ma märganud olen, on see, et et looduses välja arvatud inimene ei tunta kurjus mis inimeses on peidus. Mõlemad ühes inimeses, igas inimeses. Ja seda, et purjus kui, kui nähtus noorus puudub, öeldaks küll jah, et natist jagu hirmust alla tuledemurru on jah, aga, aga kiskja ei ole seejuures kuri. Viska lihtsalt toitub. See on tema toitumise viis. Ja nihukesi kiskjaid, kes, kes murraks või tapaks lihtsalt niisama. Ei ole siin nagu. Väidad, et satismi kui sellist ei esinenud loomariigis mujal looduses kui inimeste seas. Ega jah, isegi koduloomad ei ole selleni jõudnud et nad naudiksid seda, et keegi teine kannatab, et nad teeksid mingisuguse teo, mis neile endale kasu ei too. Ainult sellepärast, et see toob teisele kasu. Ainus nagu mõnu või nauding, ainult hea, mis sellest saab, on see, et nad saavad jälgida teise kahjustamist. Aga ta oli üks huvitav. Teata tuhkur on mul tõsine väike viske kuid uhkur satub analosse. Seal on nii palju seda kaagutavad söödavad. Esimesel õhtul läheb ta hulluks. Võib juhtuda niimoodi, et ta selle murra korraga kümmekond halama ja pärast seda juhtunud midagi väga imelikku. Tuco külata külastada seda kanalat, kuid on küllalt suur ja mingeid tõkkeid seal ees ei ole. Need on siis minu kord rääkida headusest oma loomingus ei jõudnud enne siia loengule tulemist vist heaks inimeseks hakata, veriselt. Oleks osanud selle kohta öelda, kuidas kuidas, kuidas peaks käsitlema, kuidas heaks hakata. Aga minu loomingus kirjutan ja kirjutamise juures siis on niimoodi, et esimene, esimene kaalutlus ei ole see reaalne headus või headus kui eetiline kvaliteet või printsiip. See võib olla üheks teemaks. Aga kõige tähtsam on minu jaoks olnud mingisugune iseenese jaoks ausaks järgmine või viis, ütleme see, mida võib siis nimetada selleks autentsuse eetikaks, et minu jaoks hea olemine loomingus tähendab seda, et sa kõigepealt püüad selle no see niimoodi üles ehitada nagu, nagu sinu meelest ta kõige paremini elama hakkab ja nagu ta kõige kõige ausamalt parajasti seda sinu maailmanägemist edastab. Muidugi see teema, ütleme headus selle peaks siin kuidagi määratlema ja et ma saan aru, et selle flektrumi festivali teemana headus ei ei tähenda mitte niivõrd headust kui esteetiline esteetilist kategooriat vaid headust, eetilise kvaliteedinõuete ja ma arvan, et kõige otstarbekam headust sel puhul on määratleda mingisuguse hoiakuna teise suhtes. On on siis meie suhestumine teisega, mis peaks olema võimalikult soosiv, ütleme headus, mis ta minu jaoks ongi vist siis selline soosiv suhtumine teiste laolosse, sellesse, et see teiste heaolu oleks jätkusuutlik. Et nende eksistents oleks ja jätkusuutlikult füüsiliselt meeldiv ja, ja tunnetuslikult huvitav. Ja nüüd sellisest hoiakust võib-olla on minu loomingus juttu küll, vähemalt on juttu sellest, kuidas otsitakse seda teed erinevate headuste vahel, et üks on see headus teiste suhtes ja teine asi on see, et kui me võtame seda ise ennast ka ühe olendina nagu lõhestame selle oma teadvuse mitmeks ja siis hakkame mõtlema sellele, et, et kas me, me peame nüüd niimoodi ja iseenda suhtes ausaks jääma, peame olema need, kes, kes ka ja iseenese suhtes on ses mõttes hea, et nad lasevad sellel enesel vabalt areneda, vabalt teostuda ja kui siin tekivad mingisugused vastuolud nüüd Nende teiste inimeste heaoluga võimaliku arenguga võimaliku eneseteostusega, et kuidas siis käituda, et selline selline teema on mu loomingust küll läbi käinud. Aga ma arvan, kirjandus saabki ja neid küsimusi esitada rohkem ja saada selle selle teema üle reflekteerimise võimalusi. Kindlasti ei ole mingisugust üks-ühest seost selle vahel, kuidas teos edastab oma sõnumi ja kuidas siis selle sõnumi kätte saanu reageerib. See on kunsti üks suuri hüvesid tegelikult, et niisugust üks-ühele andmesidet näitamist ja väljundit siin ei ole me tõesti mitte kunagi ei tea, et ükskõik kui moralistliku sõnumiga teos ka ei ole, kuidas nüüd see inimene, kes selle teose läbi luges või õiges selle teatrietenduse lõpuni vaates käituma hakkab oma edasises elus ja sellepärast ma arvangi, et tegelikult see kirjanduse eetilisus seisneb autori võimalikult suures aususes. Muidugi on nii, et, et on niisugust kirjandust räägib didaktiliselt sellest lastele ja teistele, kuidas hea olla. Aga see võib ka täiesti vastupidiseid reaktsioone mõne tekitada, ainult mida meile tundub imalana, kui ta meile tundub võltsing siis imema hakata hoopis teistmoodi käituma kui need printsiibid, mida sellises tekstis rõhutatakse. Aga samas ma üldse ei eita ka seda, et niisugused headust propageerivad narratiivid vajalikud, sest eetika igal juhul on selline narratiividel kasvav asi, et väita nüüd seda, et me suudaksime väljaspool narratiive tegutseda, tahad olla, see on, on suhteliselt Monsenslik, minu meelest see inimlik headus on ikkagi väga tihedalt nende lugudega seotud, millega me ennast määratleme. Mis ei tähenda seda, et me peaksime nendest narratiividest kinni hoidma, neid on meie elus palju. Me peame olema kogu aeg valvel, millal mõni narratiiv kohaga pahaks minema, äkki võtta sinna mõni teine asemele, mis, mis teeb teistele ja meile rohkem head? Annan sõna Svenile? No ma arvan, et kõigepealt tuleb selgeks teha, millest me siis ikkagi räägime. Kui on välja käidud. Selline väga tore, aga väga, väga lai teema nagu headus. Siis kõigepealt tuleb alustada sellest, et headus ei ole nii-öelda looduslik nähtus, headus kuulub igal juhul kultuuri juurde ja kuulub igal juhul mingi suhte juurde. Kui ei ole suhet, siis me ei saa ju headusest rääkida, kui inimene on üksi, ei saa öelda, et ta on üksi, kole hea inimene, eks ole. See alati tähendab mingisugust suhet. Ja selles mõttes mina võib-olla lisaks siia headusele veel ühe sõna, see on ka hoolivus headus, hoolivus, hoolimine teistest. No vot seda ma silmas pidasingi ütlesin, et Saare Maarja selles hea oleks niimoodi, et see peab olema selline soosiv suhtumine ja võimalikult abivalmis osavõtlikke, seda kindlasti. Kuigi kuigi siin nüüd, kui rääkida veel ikkagi nii-öelda selles alusplatvormi noh, ülesehitamise faasis siis, siis headusel on ka väga erinevad kvaliteedid. Rumal inimene ei saa olla hea julgemalt. Selleks et saada heaks, peab saama ka targaks, ainult tark oskab olla hea. Vaadake kui palju näiteks meie omas kultuuriruumis, kes räägitakse, ära kuulama mõistust, kuula oma südant. Kuule, seal vale, see on täiesti vale vale arusaam, ei tohi kuulata lolli süda. Vaat siis hakake südant kuulama, kui südant targaks, õpetad. Aga millal me ja saame selle märgi, et nüüd on meie süda tark, eks ole, see on muidugi elu, elu ongi. Protsess, ja siin tuleb veel üks väga suur taustategija ära öelda, see on see, et me elame ebatäiuslikus maailmas. Ebatäiuslikkuse, me kõik teeme vigu ja siin ei ole muidugi selgeid piirjooni, et vaat-vaat siit algab, vaat see on tark ja, ja vaat siit piirjoonest, kui sa oled natuke, eks ole sinnapoole, siis sa oled kohe lai, ei ole niisugune mustvalge printsiip, aga see tähendab siiski seda, et inimene on kohustatud oma teadvust arendama ja avardama. Sellepärast et tark inimene saab niisugustest asjadest aru, et ei ole vaja teisi kahjustada, on vaja teisi toetada ja aidata. Mis mõttes, no kui me toome siin kas või peol loogilise võrdluse, siis me inimene ise koosneb rakkudest, eks ole, me kõik koosneme rakkudest. Aga paraku ei räägita minu arvates vähemalt piisavalt ja seda juttu on väga harva kuulda olnud, et me ise oleme ka rakud selles organismis, mille nimi on inimkond. Me ise oleme ka üks ühed pisikesed osakesed selles olendis, mille nimi on inimkond, inimkond on ka olend. Ja kui me sellest tegelikult aru saame, siis me ju saame aru, et ei ole vaja kellelegi kurja teha. Siin Rein ennem ütles, et, et ainult inimeste puhul on näha kurja. Aga millesse kuri tule, kuri tuleb rumalusest ja teadmatusest. Sellepärast et rumalus ja teadmatus on seotud omakasu ja ahnusega. Volikogu seletus olla. Väga raske on öelda, kus lõpeb nullus. Tarkus absoluutselt muidugi, kus hakkab ta muidugi, või on see keeruline, lõpeb tarkusi, algab lollus. Veerutasin lihtsat reeglit. Ma ütlen, et ma olen ma julge ühegi inimese kohta öelda roll, ma ei julge öelda midagi loomu kohta. Null. Mul ei ole ta julgus. Mida hea õpetab oma lapsed. Ära tee seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse. Ja pakun seda teistele, mis sulle tundub, mis on veendunud ka ja see on kõige lihtsam reegel kõige kõige, kõige tavalisem reegel ja, ja ma tuletan meelde projegoplinskid ühte tema loengut, kus ta ütles väga karmid sõnad, vaat et terve inimkond kui liik on üks kõige ebaõnnestunum vaid liik. No see on küll väga-väga ebaõnnestunud mõte, mul on ka selline väga ebaõnnes võtta ja ma ei kuidas seda väga-väga lihtsa mõtte, kas õi, et ükski olevus, ükski teine riik ei ole olnud nii julm, nii kuri, nii halastamatu oma liigikaaslaste vastu? Aga inimene ütleb ju seda oma inimlikust vaatepunktist temale seda kurjust temad tõlgendab loomade käitumist ju ka ainult sellest oma inimlikust vaatepunktist, ega tal muud horisonti ei ole, kui see inimese horisont, et selle järgi niimoodi endale võib ju tuhka pähe raputada ja kõiki neid halbu kvaliteet reaktiiv hurjutada iseeneses, aga, aga ma ei näe, kuhu see niisugune suhtumine võiks väga välja viia. Väga viljakas ja samas on inimene ju ainukene, kes seda tuhka endale ka just nimelt jah, et ainukene kanjoni oodata tõepoolest ja, ja näete headusest. Ei saa rääkida ka loomariigis ei saa rääkida, et loom on hea loom, on loomulik, sale, looduslik, loomulik, aga looduslikus ja loomulikkus ei ole seotud headusega. Headus on kultuurinähtus ja kultuur on omane inimesele kõige olulisem asi. Selles maailmas on teadvus. Kõige olulisem. Teadussinu meelest peab alati olema reflekteeritud, ühesõnaga et Sven, sa leiad, et reflekteeritud headus peaks olema igal juhul eelistatud või see on kuidagi nagu kõrgema kategooria headus kui niisugune spontaanne heategu, mille inimene teeb ilma pikalt järele mõtlemata ja mis no ühesõnaga ta ja ta võib-olla ei jõua seda enese jaoks sõnastadagi, miks ta nii käitub, aga ta tunneb etavat, nüüd peab seda inimest aitama. Ototot. Sellel käitumisel peab olema ennem baas all jah, juhuslikult kaev teha heategu, aga ma räägin, kui teadlikult tehakse heategu, eks ole. Saad aru, selleks peab olema kultuuriline baas all ja, ja mida ma selle kultuurilise baasi all mõtlen. Analüütilist mõtlemist eelkõige analüütilise mõtlemise abil. Muidugi alati ei õnnestu, nagu ma ütlesin, me elame ebatäiuslikus maailmas, me kõik teeme vigu, ka need, kes püüdlevad, kõik, teevad vigu. Aga see ei tähenda, et ei peaks püüdlema. See ei tähenda, et tavatasandil ei võiks üldse midagi öelda, selles mõttes ma jälle näiteks Reinuga oponeerin Teile. Et võib küll öelda tavatasandil mingeid asju ja, ja sellisel juhul meil ei ole mõtet siin laval istuda, kui me ütleme, et ei ole lollust, ei ole tarkust. Muide, teate, kust selline kontseptsioon on pärit? Et mitte millegi kohta ei saa mitte midagi lõplikku väita. Teate, kes niimodi väitis kõige esimesel või noh, ütleme teadaolevalt kõige esimesena suurtest õpetajatest. Seda ütles üle kahe ja poole 1000 aasta tagasi mees, kes kellele pandi nimeks siit harta, mis tähendab siis saavutel, kes kuulus kautama Klänni eks ole ja kellest sai hiljem virgul tema ütles, mitte millegi kohta ei saa mitte midagi lõplikku väita, kõik on muutumises ja liikumises. Aga vaadake, kui me, kui me niimoodi ütleme, siis lähme siit lavalt ära särmetle, mitte midagi sarnast nimel, näete, tavatasandil on siiski vaja mingisugustele asjadele viidata ja vihjata, eks ole, on ioni mitte selleks, et panna püsti mingisugused kindlad nii-öelda verstapostid, öelda nende üle ja ümber ei tohi mõelda ei tohi muidugi tohi. Aga mis on kõige olulisem on see, et inimese teadvus lükata käima selles suunas, et inimesest saaks hea inimene. Hea inimene, aga hea inimene on igal juhul tark inimene. Vaadates aga ma loeksin veel edasi, mina olen õhtul nagu alati, rohkem sellest üldisest loodusseisukohast. Vaatan selle nurga alt kõiki asju ja ma esitaksin teise provotseeriva küsimuse kohe salongi ära öelda, et me elame ebatäiuslikus maailmas, mina küsin kohe osta kasutamine, kes tegi selle? Ideoloogia tähendab tõepoolest vaatame inimeste lugu, inimeste ajalugu, isegi uurime, võtame tavalise ajaloo õpiku siis millest saab rääkida, räägitakse, mul on võimalus lugeda, kultuuriajalugu on suhteliselt vähe, neid ei ole. Aga ajalugu on käikude võitude tapmiste hävitamist ühiskondade võitmisel. See on inimese ajal. Aga kas sa arvad, et see ajalugu oleks võinud minna teisiti, et ühesõnaga, kui me nüüd läheksime tagasi mingisugusesse punkti ja, ja hakkaksime nii-öelda õigesti või mingisugustest headest printsiipidest lähtuvalt tegutsema, et kas, kas me võiksime jõuda kuhugi mujale, et see on selline väga? Seda ma pole öelnud. Seda ma pole öelnud. Aga kas meil on siis kasuliku demoniseerida seda inimest? Tegelikult selles inimesel lasub üks omapärane, ma ei tea, kuidas nimetada needus või kohustus et inimene ikka ja jälle peab iseendas otsustama, mille kasutas kurjus. Ja seda, seda, seda päris kindlasti, aga, aga ma ei mõelnud kaugeltki seda nii kitsalt, et ma ütlesin, et see maailm on ebatäiuslik, see dimensioon, ma mõtlen, kogu universum on ebatäiuslik. Vaat seda ma pidasin silmas seda, et inimene oleks oleks selle selle dimensiooni ebatäiuslikuks teinud selles suhtes noh, inimene kindlasti nii võimas, et kahjule. Aga ma arvan seda ka, et ega täiuslikkus ei ole see suund, kuhu me peaksime tegelikult pürgima. Täiuslikuks saamine meile ka midagi ei anna, noh, kui sina ängusest budistlikus õpetusest lähtudes ja tead suunaks nirvaana, siis ma igati aktsepteerin seda. Aga siin praegu, oma sündmuslikus maailmas elades me peaksime pigem seda vaatama just nimelt, et kui ta, kuidas me saaksime hästi elada, kuidas me saaksime hästi edasi olla, kuidas me saaksime huvitavalt edasi olla ja jätkusuutlikult ja noh, ma arvan, et igaühel või mitte igaühel, aga ütleme paljudel inimestel selline eetiline käitumine, lähtume kolmest printsiibist, et nad on natukene teontoloogid oma eetikast, natukene nad arvavad, et on mingisugused universaalsed printsiibid nagu kasvõi seesama heasoovlik suhe teistesse. Natukene on nad sellised siit situatsioonis jaeetikut, kes leiavad, et iga kaasus on erinev, mina. Ma arvan, et see on peaaegu igal juhul, nii et me peame jälgima iga kaasust eraldi, iga sündmust eraldi. Suhteliselt, me võime võtta mingisuguse suuna, mille järgi käituda, ma ei saa aru, sa räägid täpselt sedasama juttu, tähendab, ma ei näe mitte mingisugust nii-öelda konflikti ja ei maga. Absoluutselt see kõik on, see kõik on väga õige ja kolmas printsiip, eks ole, eetikas on siis konsekvintsialism või selle tagajärjeeetika, millest lähtuvalt siis utilitarism, et nende jaoks ei ole niivõrd tähtis see, et oleks hea see tigu oma mingisuguste sisemiste väärtuste poolt poolest vaid me peame vaatama, milleni see viib, seal on natukene selline eesmärk pühendab abinõu eetikamängust, vaatame, kas tagajärg toob kaasa suurema hüve suuremale hulgale inimestele selle järgi me võime öelda, et tõepoolest see tegu, isegi kui ta ei näinud moraalselt ilus välja lõppkokkuvõttes hea, sest tagajärjed, mis ta kaasa tõi on head, toovad kaasa hüve suurendamises le hulgale inimestele, aga noh, sel juhul eks ole, me võime jõuda selleni, et näiteks mõni inimene saab võimule ebaausate vahendite abil korruptiivsele moel ja ometi, kui ta seal võimul on, võib ta teha mingisuguse sellise otsuse mis osutub üpris suurele hulgale inimestele kasulikuks, et noh, nüüd tulebki otsustada, et kas me hindame seda tagajärge sellest vaatenurgast, et hetkel on päris suur hulk inimesi rahul või me vaatame seda tegu ennast, seda protsessi, kuidas see võimule saamine Toimus ja jällegi jällegi tuleb siin lahti rääkida see, et kas me räägime ideaali tasandil, võime, räägime tavatasandil ja näete tavatasandil, meil oli üks väga tore, väga tark kirjanik, Oskar Luts, eks ole. Kes laseb õpetaja Lauril ka öelda Tootsile, kui Toots tahtis, tahtis vähem ülesandeid teha, tee pool, aga te ise ja hästi, eks ole. Vaat see on ka, see on arukas lähenemine, eks ole. Nii et mina olen sellega alati päri ja nii-öelda samas samas paadis nendega, kes, kes arvavad, et inimeste elu peaks aitama. Noh, kuidas öelda, eluteed peaks aitama leevendada, aga leevendada saab ikkagi tarkusele. Kui, kui inimene on rumal, muide kunagi oli üks huvitav, huvitav vaidlus ühe meie ka päris niisuguse suure kultuuriinimesega ühe väga tuntud kirjanikuga, kes on praegu ka väga kõrges vanuses ja tema, tema ütles, et see on inimese enda asi, väljendab ennast või mitte, mina ütlesin, et ei ole, see ei ole inimese isiklik asi. Inimene, pea inimene on kohustatud ennast arendama. Miks, aga sellepärast, et, et vähem halba teha teistele inimestele näete seda sedapidi, see haakub jälle tänase teemaga selleks, et hea olla, selleks tuleb asjadest aru, saad. Ja siis on see kõrgema tasandi küsimus muidugi, miks hea on hea ja mis on üldse hea, eks ole, see. Briti filosoof George Edward Moor ju väitis, et head ei saagi määratleda kuidagi, et me jõuame alati lõpuks tagasi selle juurde, et hea on hea, sest ta on hea, et me võime öelda, et näiteks mina võin öelda, et minu meelest kaasama koodi targem inimene, komplekssem inimene, tundlikum inimene on parem minu subjektiivse seisukohaga järgi, mida ma tahan pidada, aga muidugi objektiivseks tundlikkus on jälle väga keeruline asi, aga miks ma seda ütlen, eks ole see ja ütleme, et kui mina peaksin nüüd niimoodi põhjendama või kui, kui üks inimene ütleb, et hea, see on tundlikus. Miks tundlikkus on hea sellepärast, et ta toob kaasa inimese juures sellise laiema reaktsioonide balletid ja see inimene on huvitavam, reageerib paindlikumalt ja huvitavamalt, miks paindlikkus ja huvitavus on hea paindlikkus, võib-olla annab talle võimaluse teistega paremini kohaneda, mingisugune huvitavus on, on hea minu seisukohast, sest see pakub minule ütleme, tunnetusliku ja seejuures emotsionaalset mõnu. Aga miks mõnu on hea, sest ta lihtsalt on hea, et me jõuame lõpuks ikkagi selle. Hea on hea hea juurde tagasi, kui me just ei taha jõuda selleni. Hea, et üldse on miski, selle asemel, et mitte miski. Hea, et me oleme. Hea küll, no seda ei saa lisaks filosoofilist, vabandust, jura võib lõpmatuseni ajada. Ma ei, ma ei taha küll selle halvasti öelda, aga, aga aga mul meenus siin vahepeal üks väga huvitav uus, niisugune avastas või idee, miks homo sapiens jäi võitluses neandertallaste ka peale, aga vot see nüüd ma lähen nüüd reisijale vabandust, sinu nii-öelda sfääridesse ja ja arvatakse nii-öelda loodusseaduse seisukohalt, kuna neandertallasi oli füüsiliselt tugevama konstruktsiooniga, oleks pidanud tema peale jääma. Aga nüüd uusimad avastused või ka noh, arvamused on sellised, et, et homo sapiens tegi omavahel koostööd, toetas 11. Ja nende taanlane oli, hoidis väga omaette ja selle tõttu arvatakse arvatakse muidugi seda ei saa ju kuidagi lõplikult tõestada. Jäi peale homo sapiens ja muide vaat seda, seda sama hoolivust ja ja selle läbi ka headust sain ma ise tunda, kui ma, kui mul neli aastat tagasi tehti südameoperatsioon ja kui abitu ma siis olin, eks ole. Ma mäletan, et mõtlesin ka sellele, kui, kui kummaline, et ma saan 50 kolmeaastaselt tunda ilmselt seda tunnet, mis mul oleks umbes siis, kui ma, kui ma elaks üheksakümneaastaseks ja et, et mind tõsteti ja pandi pikali ja ja noh aru, et inimesed on tööl ja neile maksti palka, aga aga, aga seal oli midagi enamat kui palk ja tööl olemine rahvusvahelised asja praegu väga isiklikul tasandil. Ma tahan väita seda, et tarkus on loomulik inimese püüa tarkusevoolu, sest palun olemas see imelik asi, mida me nimetame inimese aju ja Mõnusa koguda tarkust. Aga tegelikult mõiste headus ja kurjus on probleem mida tuleb tegelikult igal inimesel isiklikult oma isikutest kõigepealt lahendama. Ja, ja võib-olla hakkab see lugu sealt peale, kus sa pead esitama küsimuse või esitatud küsimuse, kes sa oled sina, kellel on julgust seda iseendale esitada, kes oled? Kui sa vaatad iseenda käitumist, iseenda olemist, iseenda suhtumist ümbritsevasse sõpradesse ka mõttes, või kuidas oma oma asja mõtled ümbritseva elu suhtes. Ma lähtun ikka sellest samast õudusest, mul on olnud õnnelik võimalus ligi 50 aastat filmida loodus ja ja õppida tundma teisi, olemas. Ma julgen väita, et, et see on erakordne võimalus. Tõepoolest muidugi mina, minul selle selle tee peale juhtis lihtsalt tavaline uudishimu. Ma tahtsin teada. Tahtsin teada, tahtsin veidikene mõista seda ümbritsevat elu. Ja mida rohkem ma tegelesin ühe või teise liigi. Ma kõigepealt kogesin seda, et kogu ülejäänud loodus Jääb rangelt seda seadust, et ühtegi kohutavamat, hirmsamat ja ohtlikumat olemust, kui inimene pole kõik põdeleviimsest nagu välja. Kuigi inimene, kui ise läheb metsani, siis ta kardab millegipärast tundmatu maailm. Hirmu, sõnnik ja. Kui sa hakkad aga lähemalt seda vaatama ja süübits ükskõik missuguse teise olemuse ellu sellega selleks peas hakkama, mõistma, missugune on tema maailm elame tegelikult kõik ühes samas maailmas. Lähen, elan kõik erinevates maailmades, ka iga inimene elab omaette maailmas. Sisuliselt võttes ja selleks, et seda olevust mõista, tema käitumismustrit, mõista tema maailma, mõista tema elumist ennast mõista, selleks pead ära tabama, missuguses maailmast ära tema käitumise olemise loogikat. Ja mida rohkem edasi, mida rohkemas ööbisin ümbritsevat keskkonda erinevatesse liikides, seda rohkem pani mind imestama nende äärmine otstarbekohane. Koostöö ja loomulikult ei ole omane ainult oma saabeeennsyle riikidest. Aga tegelikult kogu maailmas ei ole, teise küsimusega on ääretult oluline ja me räägime kogu aeg inimesest. Aga unustame ühe asja, et inimene on vaid üks osakene suurest ohust. Üks huvitav looduseksperiment, sedasama homo sapiens. Teise, temal saab samale rollile pretendeerivad liikidega ja nojah, aga inimese teeb muidugi väga erinevaks muust muust loodusest mille kohta mina väidan, et et loomad ei ole targad, juhib programm. Loomad loomadel on selline programm, ei saa öelda, et arvutiprogramm on tark. Kas sa arvad, et seda ramm juhib neid programmi juhib neid, aga ega loom loom ei ole tark. Aga kas ei ole Roomast meieni tuleb ikka selline pidev joon, nagu vist need uusimad. Teadus aga, aga, aga, aga inimese kõige suurem ime on ikkagi seesama, tead boss. Ja vaadake, see teadvus on meid viinud selleni, mida me nimetame kultuuriks. See, kuidas me näiteks teiega praegu suhtleme, keelangultuur, sale kirjakeel ja nii edasi ja nii edasi. No enam-vähem me saame aru, mida ma silmas. Jah, kahtlemata ma olen loomadel, sellist kultuuri ei ole, selline reflekteeritud headus muidugi loomadel puudub ja noh, meie ei saa ka headust nüüd ainult selliste evolutsiooni mehhanistlike lähenemistega põhjendada, et see on muidugi hästi levinud selline ja arusaam või ütleme, mingisugune kalduvus tänapäeva inimestele natukene loevad populaarseid artikleid evolotsianismi neuroteaduste, ajukeemiageeniuuringute kohta ja siis loomulikult suurest huvist seda teen, et teada saada, miks ma niimoodi tunnen, miks ma niimoodi käitun, miks me niimoodi käitume. Ja muidugi on tore lugeda neid artikleid, kus väidetakse seda, et vastavalt aju-uuringutele, näiteks kui inimesed vaatavad oma järglasi, siis aktiveeruvad neil teatud ajupiirkondade vahelised võrgustikud ja ühes, kas see oli vist Michigani ülikool, kes oli niisugune katse tehtud, et siis selle kerel näidati inimestele pilte või filmiklippe sellest, kuidas teised inimesed kannatasid vägivalla all ja tuli välja, et täpselt samasugused samade piirkondade vahelised võrgustikud ajus aktiveerus ja tuli välja, et neuroloogiliselt on inimesel juba sisse programmeeritud see kaastunne teise suhtes, teda erutab see, kui teine inimene kannatab ja ta tahab seda kannatust kuidagi leevendada. Samamoodi need aju-uuringud on seda väitnud, et kui inimesed pannakse situatsiooni, kus nad saavad teistele head teha ja siis uuritakse ka samamoodi seda aktiivsust, siis tuleb välja, et need piirkonnad aktiveeruvad, mis aktiveeruvad ka sel puhul, kui inimene saab tasu või talle tehakse meeleheata, saab mingisuguse naudingu osaliseks, just noh, enamasti on selline niisugune tasu saamine millegi eest millegi eest hüvitise saamine, et ühesõnaga see on ka inimesel juba programmina sees olemas, et et talle pakub naudingut, teise aitamine. Ja päris päris kindlasti on inimese probleemiks ka see, et ka inimene allub kohutavalt programmil sellele programmile, mis tal sees. Aga teadvus annab väikseid võimalusi siiski ka midagi muud teha. Me oleme siin kinud kurjusest, det, ainult inimesel on korjus, teate, millega kurjus on seotud omakasuga omakasu aga omakasu on ka teadvuse nii-öelda see tumedam külg. Kurjust nii lihtsalt lihtsalt noh, nii sihukest niisama kurjust ikkagi ka ei esine või kui esineb, siis selle põhjused on enamjaolt selles, et see, kes, kes noh, nii niimodi satistlikult käitub kaks võimalust, kas tal on peasse programmikene sassi läinud või on teda lapsepõlves koheldud vastavalt. Eks ole, sellega ma olen nõus, et niisuguste radikaalset kurjust ja kui seda mõista nüüd mingisuguse sellise ürgkurjuse all, mis on seletamatu must algemis kusagil seal lihtsalt on inimesel sees, et seda tegelikult ei, ei esine sadism patoloogia, eks ole, see mis, mis on tõesti selline teist kahjustav. No nauding, see, see on patoloogia või siis on tegu mingisuguste selliste väikeste düsfunktsioonidega mingisuguse eksitusega või siis noh, võib, võib olla tegemist sellega, et tõepoolest seda oma hüve taotledes jäetaksegi kõrvale teiste hüvede, et noh, siin me võime vaielda, et kas see hoolimatus juba ütleme, headuse puudumine või teise kõrvalejätmine, kas see juba on kurjus Ena käsitletav või mitte. Aga olgem ausad vaadake On teadmine Teadmisjoon raamatutustest, inimeste kaudu. Koguraashaaval kogutakse nagu kohutud mingi suurkohus, inimeste teadmisi, selle üle võib palju rääkida. Peale selle on olemas veel aga niisugune asi nagu tundmine. Ja on olemas niisugune asi nagu tunnetus. Ja kui te mõtlete igaüks oma elule siis tehes oma plaan elus mõeldes oma oma oma sammude realiseerimist tavaliselt toetume teadusele. Ja kui me siis pärast vaatame, kui me teeme otsuseid siis enamik juht No siin astubki ise omakasu astub mängu see ja loomakasvatus, no mitte ainult see, aga, aga omakasu väga tihti inimene ka iseennast pettes ta üritab varjata, omavad seda, seda ikkagi lõppkokkuvõttes omakasu. Ma tahan lihtsalt väita seda, et tegelikult meie suhted ümbritsevaga on, on märksa seotumat. Ma mõtlen kogu ümbritseva elu. Kui me kujutame ette tavalist, ütleme, linnainimesed on meil tundub jah, et me olemegi nii omaette oma keskkonnas. Aga, aga tegelikult te olete praegu hea ja kosmoseteadlase sõnu ütles mulle, et vaata, kui targad on bakterid kui mõnusa ja kinnisvara elukeskkonna omale leidnud inimesena. Meie ise oleme elukeskkond, meie nahk ja sisemus, kogu meie seedimisstruktuur, kõik on täis kõikvõimalikke väikseid olevusi, kes toetavad meie elu, funktsu. Hoiavad nühid. Kui selles süsteemis toimub mingi viga. Kui me võtame ettevõtte kaasaegsed inimesed, võtame seal antibiootikum enne puhta töö kogu oma bakterimaailmaga. Pärast tunnen ennast, oleme haigust jagu saanud, aga tunnen ennast kohutavalt. Viimane kardinaalne abinõu menüü peab hakkama taastama seda keskkonda, mis hoiab meid. Peale selle kui te, kui te vähegi liigute ringi ja kui me räägime headus, siis ma räägin jälle hea, sest möödunud sajandil elas üks tark inimene. Mõelge ise, kes on kes vilistlasloosungi, austus elu ees. Ja see austus elu ees. Kui me räägime headust, siis jälle. Kes sa oled, mida sa teed? Kui sa kõnnid mööda metsarada või sõidad autoga ja sul on valida kas ajab kassi, rebase, kährikkoera või jänese, kes põgeneb su masina ees pääse mujale, siis tal on silmad seatud niimoodi toda kummagile poole taha. Ja ta näeb mõlemilt poolt tuld, tal ei ole kuhugi. Pinnasti näeb mõlemilt poolt tulevat ohtu. Mis me nüüd teeme? Kas me astume sinna peale? Ajame alla ja tunneme rõõmu oma võimsust. Või kui me astume üle kassa sipelgaraja, astume selle rajale, astume sellest üle. Ka sealt hakkab peale tegelikult inimese headus, inimese hoolivus, inimese isiklik tunne, kogu ümbritseva elu. Seda kindlasti, jah, ma sain aru, et alguses tahtsid seda väita, eks ole, et me ei ole nagu kõikvõimsad oma otsustustes, et need otsused on hästi paljude faktorite poolt suunatud, mida meie ise ei kontrolli alates. Igasugustest keskkondlikest mõjudest alates ja mõjudest, mis on, eks ole, Meie otsustele meie geenidel on ju ka neid teadlasi, kes loodavad, et kümnekonna aasta pärast saab vereproovi järgi öelda, kas inimesel on suitsiidi riski või mitte. Ja noh, sellega ma olen täitsa nõus, et nii on, et me võime mõelda, et me oleme täiel määral vastutavad oma otsuste eest ja me peamegi nii mõtlema, samas me teame, mis kogu aeg nagu endale aru andma sellest, et et need ei ole mingisuguse kõikvõimsa subjekti otsused. Meil, meil tuleb võtta täisvastutus, aga, aga me ei saa mõelda, et et ma olen mingisugune täiesti muust ilmast eraldatud entiteet, kes nüüd mõtleb järele ja siis otsustab, kas nii või naa. Teise täitud võtame tavaline territoorium, suvila, maa, elamine. Mida teeb linnainimene, kui ta omandab selle. Maakodu. Võtab selle muruniitmise masina. Teeb seal puhtad puru siledaks, hästi nihukeseks. See on temale sobiv. Kuid sellega kõrvaldab ta võimaluse õitsemiseks paljudele teistele loomadele. Ööbik kulla ja vaata, et teie ümber elu eksisteeriks, oleks võimalus eluga kontakteeruda ülejäänud eludega. Siis jätke midagi puutumata, jätke midagi metsikut kõrvale, et see saaks areneda. Tulebki nagu selle üle mõelda, et kui suur see lapp on, mille me enda jaoks ära niidame, eks ole. Aga teos ja teine asi, mis ma tahtsin öelda, et mida sa siin puudutasid, et see valik näeme enda auto ees jooksvat jänest, kas inimene, et tunda ennast võimsamana, otsustab selle alla ajada või siis ta aeglustab käiku ja katsub kuidagi seda loomakest mitte häirida, et see ei, ei kuidagi hüppaks sealt tee pealt kõrvale, enam paaniliselt valgusvihus ei jookseks. Noh, kas siis inimene, kas me peame seda pidama niisuguseks deemonliku kurjaks, kes, kes selle vaese looma alla ajavad, eks ole üldvatiivse pidada, eks ole. Aga samas see inimene on ilmselt Juudal, vaata, sina rääkisid nendest lapsepõlve kurbadest kogemustest ja siin me võime siis ka nii vaadata, et see inimene on üks õnnetu inimene, kes niimoodi käitub, et ta selle looma alla ajab ja muide ka meie teda mingiks suureks deemoniks pidada, sellepärast. Põhjus õnne kusagil on, on ikkagi need põhjused, eks ole. Aga, aga Rein puudutas siin ennem bakterite teemal ühte väga võib-olla meile üldiselt päris ebameeldivat tahvel selle universumi olemuses ja ka selle noh, mis eriti meie maailma puudutab, siis ilmselt me ei ole sellele mõelnud, et meie maailm on üksteisest söömise maailm, juga sööme 11 ja meid süüakse. Finskil oli seal väga, kes väga hirmus, eks ole. No see, seda küsimust isegi väga ei ole mõtet esitada, sest igal tasandil käib see seal meie seeme, loomi ja taimi ja kõik ja meid süüakse praegu praegu süüakse seal igal tasandil. No mis me siis tegema ei, ei midagi võrdsele, võtkem selle teadmiseks, eks ole, see ainuüksi see näitab, eks ole, millises dimensioonis melama. Nüüd arvas, et see on kõige täiuslikum võimalikest maailmadest, kus me praegu elame. Võib seda ju ka niimodi. Jah ja mis seal siis hirmsat und? Et käib üks vastastikku sõimine säärases hirmsat on, kas me võtame siis söömise järgi? Ei arva, ma tunnen oma tuttavate hulgas on küllalt palju neid inimesi, kes näiteks keelduvad liha söömisest üldse. Söövad ainult linnuliha või kanamune või on ainult taimetoitlased ja arvavad, et nad sellega nüüd midagi olulist teevad. Ma tean ka inimesi, kes isiklikult tunnen kes on selleks, et kaitsta loomi inimese vägivalla eest, lähevad kusagile Casandusse, lasevad Toomad lahti. Loomade saatus on saada hukka, joig ruttu. Ja, ja vaat see näitab, et selleks, et olla hea, näed hea soov lasta loom vabadusse. Aga kui on rumalus selle taga, näete, mis juhtub. Sale, näete, näete, kuidas, miks tuleb saada, õppida targemaks? Muidugi ei saa öelda, et kes nüüd tark, kui on ja kus täpselt joon jookseb muidugi niimoodi. Me jõuame patiseis. Aga kui nendest teemadest ikkagi rääkida, eks ole. Siis siis paraku noh, üldistades. Saab ja tuleb neist asjadest ikkagi rääkida. Sale ane. Rääkima peab, kindlasti on ja, ja noh, paraku on see tõesti nii, et hea kavatsus, mida võiks võib-olla hinnata selle põhiprintsiibina headuse juures, et ta tahtis head, aga on see väga ka heas heas südamest sale, ära kuulama mõistust, kuula südant. Aga kuule, mida ütles, läks, polegi see mõistus, mis viis inimese selleni. Noh, eks need ei, see on väga, see on rumal omavahel. Võistlus on ju ka küündimatu, sageli inimestega. Kümmekond aastat tagasi Soome laevaga raiumise tunnistajaga üks salk noori näitsikuid loopis dušiga ühe daami kallihinnalise kasuka kaitstes loomi täis need, kes selle ära ja siis võidurõõmsalt lahkusid Helsingi Helsingis laeva pealt. Politsei ajas taga, ma ei tea, kas kätte sai, siis on. Asi on selles, kuna meil võistlus on juba korra antud ikka alati iseendale esitama küsimuse, mis on õige, mis vale. Tähendab see, mis kujutame tilli kukupai? See on mitte kõige parem mõtlemise viis, tuleb mõelda reaalselt, reaalselt mõista seda elu. Ja, ja tõepoolest jah, see söömise viis ei ole midagi, selles ei ole midagi kohutavalt sellepärast et selles koosluste tekkimises sellest seisneb püsinudki püsibki elu kui tervik milles ka meie sõltub. Ja selle terviku funktsioneerimise võistluseks on meil jah, tõepoolest Harris nii mõistust, nii teadmist kui tunnetus kõik, iga kord otseselt, mida ma teen, kas vale mille kasuks kahjuks see, et ma astun kellelegi, no ma ei tea, konnas olnuks, see on ju pisikese võimsuse. Kurjuse demonstreerib tegelikult Kellega Reinsa suhtlen, mina küll niux inimesi eriti teha saldoks Nevadi konna laiaks, May tunneriks, tee tunnete Sali inimesed. Ei näe kätemerd. Küsiksin siinkohal vaheküsimusega, et Rein enne mainis seda, et et inimesed kardavad seda, mis on võõras et samamoodi tegelikult ju me kardame ka võõraid inimesi, keda me ei tea. Et kuivõrd on seotud headus usaldusega ja kas headus paneb meid justkui haavatavamasse positsiooni. Ma arvan, et suheldes võõraste inimestega kõigepealt inimeses endas, kuna ta on inimene oma võistlusteadvus on valmisolek mõista teist inimest. See ei pane meid mitte nõrgemasse seisundisse, vaid kui soovite just tingimata tugevam, nõrgem siis pigem tugevam, tugevamas seisundis. Meil on ju need kuulsad peegelneuronid, eks ole, mis tulistavad siis, kui kui inimene teeb midagi ja samamoodi täpselt samamoodi ka siis inimene jälgib, kuidas keegi teine seda teeb ja oletatakse, senine taju ja tegevuse ja koordineerimine ongi tulnud tänu sellele, tänu sellele nendele me saame aru sellest, mida teine inimene mõtleb ja mida ta parajasti teeb, oskama seda järele teha võib-olla oskama natukene järele tunda seda, mida tema võiks tunda, noh vot siin ongi see ja eneseusalduse küsimus ka, kui palju me usaldame seda, et me arvame, et me saame nüüd aru, mina arvan, et ma saan aru, mida sina praegu siin tunned ja mõtled, sina arvad, et sa saad aru, mida mina tunnen ja mõtlen, et seal mingisugune usalduse raad on vajalik. Muide, üks niisugune tore lugu tuli mul vahepeal meelde, et kunagi ammu aega tagasi istusime Hiiumaal ühes toredas toreda saarnaki laiu käes Rein kindlasti tead seda. Ja Fred Jüssi Fred teavet inimese ja koera sõprus põhineb üksteise täielikul mittemõistmisel. Et see oli ka tore asend, niuke tore, vahel. Vahepala ja ma kardan, et inimese inimese sõprus kindlasti sõimeli ei põhine või, aga noh, jah, inimene vähemalt arvab, et ta koeras mingeid emotsioone, mingisuguseid kavatsusi mine, ta tunneb ära, et meie ju loodusele tunneme ka kaasa selle põhjal, mida me arvame, et see loodus tunneme, me arvame, et me Saame aru jällegi kaua selle vea, et me oma tunded oma arusaamised maailmast omistame kõigele kuul erakonna. Nüüd ei maksa teiste elavate rahvaste juures. Mitte alati, aga eks ole. Ma arvan, et see on ka alati selline kaasusepõhine asi või ütleme, mingisugune määra küsimus, et, et ma ei saa kindlasti seda teha täiel määral mõelda, et kui ma ei tea, siga näeb inimesele sarnane välja, et siis me saame aru, miks. Teine, mis puudutab koduloomi, siis ma julgen väita seda, et noh, eriti kui võtame laiemat, eriti koera siis koer tunneb oma peremeest või peremehi märksa paremini. Sest koer on jälginud ja vaadanud oma peremeest ja tema väiksemategi liigutuste tema kehakeele kaudu, mida ta väga hästi tunneb, sest koerlastel on üliarenenud kehagee. Ma olen vaadanud huntide juures, kui palju on neid kehaasendi, mida tuntakse täpselt ja mis joovad kõik kindlat asendit. Kaks kiskjat, kaks isast lähevad omavahel kiskuma, lollingu, palju kihvad. Siis üks tunneb, et ta jääb alla, mis ta teeb. Teine käib kangete jalgadega ümber, põriseb, mis näitab oma võimu, aga ei puutu. Sest mida tugevamad on, Elva kohvreid kasutatakse, aga mis me siin me räägime, et erinevate liikide puhul on probleemid, aga näete isegi meie oma liigi sees ja praegu, mis maailmas toimub, me näeme, kus on probleemid, näete, Euroopa ei saa üldse aru, mida Putin teeb näiteks. Palun, sala, see on see, see on nüüd niukses ka suures plaanis öelda öelduna. Aga, aga muide, ma väga soovitan ka. Vaadake, ütleme, kultuurihuvilised inimesed ju ka suhtlevad väga oma. Kuidas öelda on mingid omad suhtlusringkonnad ja tundub, et inimesed ongi sellised ei ole tegelikult ja vaat-vaat kui heas positsioonis, selles mõttes on näiteks arsti, sest nemad puutuvad igasuguste inimestega kokku on ju nii? Ja, ja eriti on inimene ju avali selles olukorrast, kus ta on abitu. Selle tõttu on ju ka ütleme, Euroopa mõtlejate hulgas üsna palju noh, helgemate mõtlejate hulgas arstihariduse ja ka teatava arstid. Jah, jah. Jah, jah, jah, ja, ja näete, Rein, meil õlle ja meil on sellest õppida, suhelge. Käige vaadake, et on olemas erinevad inimesed. Inimesed mõtlevad eri moodi, seda on, seda on kohutavalt oluline teada. Seda kindlasti, aga, aga me ei saa ka eeldada, et see teine on täiesti teine, tan radikaalset, teine, et me peame ikkagi eeldama, et mingisugune mõistmine tõlgendamisvõimalus, üksteise tõlgendamisvõimalus on olemas. Vaata, kui sa siin vahepeal ütlesid, et inimene on eriti avalikuid, on abitu ka, kas see on see tema kõige loomulikum seisund, nii et ma arvan, et see tingimata nii et kas inimese, tema ise tuleb kõige paremini esile, kui ta on ohustatud, kui ta on stressiolukorras, et seda ei maksa? Koonduslaager inimese niisugune ei tule ju välja, eks ole, seda seda ei maksta. Muide, kui tarkuses tarkus on tegelikult väga petlik asi, intelligents ka ma toon teile jälle näite Kaplinskist kes võrdles kaht inimest oma kirjatükis või on kuskil seitse, olid mõlemad üliintelligentsed inimesed. Suitsuinimesed ei tea oma suhtumises höövers. Park ja sinna suurte teadmiste ja kurjuse kehastus. Aik jõu ja filosoofilise tarkusevahe on väga suur asi ja, ja näed siin siin ma võin tuua hoopis teise näite. Me olime küllaltki lähedased sõbrad, näiteks kaika lainega lained tahmist, mis tead, mina, mul on kuus klassi haridust, mõtlesin, et aga sina saad aru sellest, mis on kõige olulisem. Kõige olulisemast sadam, tuleb inimene olla, hea inimene on teisi aidata ja toetada. Ka kuue klassi haridusega inimene on võimeline sellest arusaam. Ja laine laine, ma ütleksin, oli väga tark inimene. Aga kas ei võiks kaua lasevad haridus ei tähenda? Absoluutselt mitte, näete, vaadake vaka. Vabanda. Vaadake, kui palju võib arvutis olla nii-öelda tarkust, eks ole seal on kõik kõiksugune informatsioon sees. Ega teadmiste hulk ei tähenda veel tarkust. Et arvuti on ikka kuidas öelda targem kui inimene, eks ole, arvutil ei ole kavatsust, eks ole. Nad olid ikka, tulid aga päris hästi kui inimest ja, ja. Peamiselt juttu selle üle ma ei käinud tema juures abi otsimas, vaid mind huvitas, kui inimene veidikene kus ta võtab mu teadmised ja, ja veidikene veidikene veidike lavastada ja kui paljud on, vaadeldi katsendi tunnetan, usaldan oma tunnetust. Jälle tunne, see on niisugune imelik asi inimese juures, mida me tihti nüüd tsiviilisikutega vaipa saab, ilma selleta hakkama ei saa. Ja see naine omandas teadmisi nendest ainetest, millega ta abistas teisi inimesi. TermoMeru jooks. Vastab tõele. Kahjuks. Ka sealmaal, et me peame hakkama varsti lõpetama, et küsiksin, kas publiku hulgas on tekkinud mingeid küsimusi veel selle segase jutupeol, kätemeri, eks ei tea, rähke nii. Kahtlemata, et kui ma siin enne viitasin ja nendele lavastustele selle kohta või leidudele selle kohta, et kuidas me ise on ka programmeeritud juba sisse ajusse selline kaastunne, et siis ka niisugused impulsiivsed käitumised teise inimese abistamiseks on, on inimesele ning loomuomased ja, ja noh, see loomulikult kui selle niisuguse teo tulemus on hea kavatsus on hea, sisse ongi ju puhas headus ise. Ega see ei tähenda, et inimene peaks jõudma teadvustatud analüütilisi operatsioone on palju enne seda sooritada, kui ta mingisuguse heateo teeb. Jahese neandertallaste ja homosatentsi näide siin varasem näide on ka ehk ehk kõneleb sellest. Digika muidugi nii olema, et igasugukatsete põhjal tuleb välja, et inimese esimene impulss on teisele head teha ja teine järele mõeldud impulss võib-olla juba see, et ta mõtleb, et oot, aga kas see on mulle ikkagi kasulik, miks, miks ma selle heateo teinud? Spontaanselt palutakse aita kedagi tõsta see sinna, võta, hoia natukene, siis inimene teeb seda. Aga niipea, kui tal jääb nagu mingisugune selline ajaline vahe sinna, et ta saab hakata kalkuleerima, kas see mulle kasuks tuleb, siis ta juba nagu muutub natukene hapumaks Ale 200 ja näete. Budistlik kultuur räägib siinkohal niisugustest asjadest nagu meeleplekid, mis takistavad inimese noh, kuidas öelda positiivset käitumist pärsivad, ei lase ja noh, seal on muidugi kõige kõige hullem meeleplekk on nõmedus, vaimupimedus, arusaamatus. Nõme, aga mitte pahatahtlik. Sihukese inimesega. Eesti inimene ei tea, mida ta teeb moe tuua niisuguse imeliku kadastiku näitamine tuli seal võis, oli tuttava juures tore perekond. Tore isa ema. Toredad lapsed ka. Korrus oli väike Hubis, staariks koleerik. Järgmise aasta hoolimine. Väikestele püssi läks välja, see oli ka maal ühes kohas. Ja hakkas laskma aias olevaid linde. Tuli välja, et on päris hea, rahuliku, kindla käega ja ta sai hakkama enne, kui vanemad inimesed seda märkasid. Nelja-viie linnutapmisega. Ja siis ta oli uhke, olid uppunud ilusaid jalgu, nüüd on käes ja Isaac. Ja vaatasin kõrvalt ja mõtlesin, et huvitav, kuidas perekond nüüd kõik käitlust. Nad võtsid need linnud ja korraldasid veel lindudele matused. Nii nagu korraldaks inimestele. See poiss vaatas pealt. Nagu mul pärast oli, ta on praegu nüüd juba ülikooli lõpetanud ja, ja. Ma küsisin ta käest ka pärast seda kätte võtnud? Ei ole. Avo Meerits on veel, vaatan oma praktikas esimesi filme, mida mul tuli teha. Tallinnfilmis oli, oli film seisundi linnuriigist Sarrise sel ajal niisugune loodus täitsa ära valvur, aus mees. Ja ta ütles, et näed, et need merikajakad teevad pahandust, palju on seal väikse püssikuule seal varjus oled siis kord mai ja lasin merikajakad. Läksime sarjast välja. Linnud olid seal läheduses. Kuigi ma olin näinud, kuidas hakas ründab teisi väikseid poegi, ava kinni jahisaaki. Läksin sinna juurde. Nägin neid mere sureva veri käega silmi. Ma ei ole pärast seda püssi kätte võtnud. Kuigi ma enne oma eelmises praktilises elus olin päris korralik täpsus, oskur. Paljud õige mitmete võistluste võitja. Ja põhjust ei ole olnud see nii nagu. Suur tänu meie tänastele külalistele. Carr, tuule. Suund. Minu tänaseks saatekülaliseks on elukutseline elu uurija ja muinasjutuvestja Erki kaikkonendererkki, tere suur rõõm ja tänu, et taas saatesse külla tulid, et kuulajale oled juba tuttavam. Varasematest kahest saatest üksis Viljandi folgil teemal mõng salvestatud vestlusringi ja teine soolo saada sinuga, et keda huvitab, siis minge vaadake ergaks. Ee kaldkriips hallo, kosmos sealt arhiivist leiate saated Erkiga. Aga kutsusin su täna saatesse sellepärast et tänase saate teemaks on headus. Ja sina oled elu uurija ja sa oled muinasjutuvestja, et just sellised kriteeriumid, mis sobivad seda teemat käsitlema, et võib-olla alustakski alguses sellest, et mis üldse on hea seadus, mis on headus oma olemuselt. Et siin saab läheneda mitmeti, filosoofiliselt, spirituaalset, sotsiaalselt, võib-olla veel mingit nurkapidi. Mulle tundub, et võiks alustada nagu sellisest kõige tunnetuslikumast küljest. Ehk ma küsiks sinu ja, ja igaühe käest, kes kuulab, et et mis on, mis on see parem tunne, mida sa suudad ette kujutada, et sa võiksid tunda. Et tunne seda tunnet, et mis, mis, mis tunne oleks, kui on kõige parem. Ja siis võib öelda nii, et see elusituatsioon ja kõik see, mis sind ümbritseb, sel hetkel ongi headuse väljendus, kui sa tunned seda tunnet. Aga igaühe jaoks see nii-öelda, mis on vajalik selleks, mis teda ümbritseb, on ühest küljest natuke erinev. Aga mingite kohtade pealt on see ka võib-olla üldine. Et, et see on, see on nagu kuskil sellega seotud, et me veel lihtsustan, ütleme, et me kõik oleme organismid. Ja lisaks sellele, et meil on teadvus, oleme organismid ja ja meil on oma sisekeskkond ja väliskeskkond ja, ja me oleme üks nähtus ja protsess. Me oleme elumis pidevalt toimib ja me otsime kogu aeg sellist sisemist tasakaalu. Ja, ja kõik see meie ümber, mis, mis toetab sisemist tasakaalu, mis toetab seda, et meie vajadused on, on nii-öelda rahuldatud meid ümbritsevate noh, et meil on nagu kõik, kõik, mida me vajame, on meile kättesaadav siis me tunneme ennast ilmselt hästi. Muidugi, mis saab juhtuda, on see, et et kust me võime, headus ilmneb ja mida me ütleme, et keegi oli väga hea, et meil oli nagunii tugev emotsioon sellest. Et kui me nii-öelda ütleme siis nii, et kui vanaema teeb mulle iga hommikuputru, kui ma olen väike, siis sa muutub enesestmõistetavaks. Ei putru. Ja kuidagi ühel hommikul idees ma isegi pahaseks saada, et miks ta ei tee. Aga sel hetkel me nagu ei pane, kui ta seda enam tähele, et siis on nagu see on enesestmõistetavusega kuuseks saanud. Aga sellele hetk siis, kui me vajame kõige rohkem, me oleme nii-öelda hädas, me, meil on millestki puudu võib-olla kuskil võõrsil kas Eestis või välismaal ja midagi, mida me vajame. Ja siis ümberringi nagu, kas ei ole kedagi või siis need, kes on, need ei, need, need nagu ei siruta ennast meie poole java ei, ei ole valmis meid aitama erinevatel põhjustel. Keegi, kes on järsku väga avatud, ütleb muidugi, võtab meie jaoks aega ja, ja võimaldab meile seda, mida me vajame. Sellisel hetkel me ütleme, et me kogesime headust, see oli hea inimene. Aga siin tuleb mängu ka see, et et mis see headus siis ikkagi täpselt on, et see, mis on mulle hea, väga-väga hea, saan mingisuguse sellesama eelpool kirjeldatut tunde kätte, aga kui sa käid kellegi teise arvelt, et noh, sinul samas on võib-olla väga halb, aga vaat mul on jube hea olla. Kas on olemas selline mingi universaalne headus? Mulle mulle meeldib selle koha peal. Mul tuli meelde selle koha peal, kus küsimus mulle esitasid, tuli meelde see, mida Ülo professor Ülo Vooglaid ütleb et ta ütleb niimoodi, et küllalt oluline olete toimiksime sellisel viisil, et me ei kahjustaks oma tegevusega ühiskonda ehk teisi inimesi kaasa arvatud iseennast, kultuuri ja oma elukeskkonda, loodust. Ehk see on siis selline üldisem tasand, et lisaks sellele, et me arvestame iseenda ja oma lähedastega või selle selle lähima inimgrupiga, kelle hulka me kuulume, lisaks sellega me me vaataksime, kuidas on selle minu, selle meie ühise tegevuse mõju ümbritsevale ilmale. Et kui see mõju on, on ühendav, kui see mõju on teisi mittekahjustav, pigem toetav võimalusi loov, siis võib öelda, et on headuse, väljendusindiaanlastel on selline selline huvitav nende tarkuses selline ütlus, et et kõik see, mis põhjustab eraldatust on siis mitte headus ja kõik see, mis toetab ühtsust, piisavust, küllust, son headuse väljendus. Loomulikult, sellele teemale võib läheneda väga paljudest kohtadest ja, ja siin on üks paradoks, et et me räägime praegu mõtete abil ehk sõnade abil millestki, mis on tunnetuslik. Sest et see, kas mingi asi on hea, on ju see, et me tunneme seda on ju ja nii-öelda niimoodi, et näiteks kui ütleme, kallistus näiteks enamustel inimestel ikkagi meeldib, no vähemalt vähemalt ühe inimesega lihtsalt meeldib ikka, kui mitte palju ta tänapäeval inimesed kallistavad. Vahest on nii, et me tunneme ennast kuidagi üksi, vajame isegi seda karistust ja siis tuleb keegi kallistab meid. Siis alguses on see tõesti väga hea ja see ongi väga hea juhul, kui teine, kui me mõlemad arvestame üksteise piire ja me oleme piisavalt tundlikud. Ja me lõpetame selle õigel hetkel ära, aga kujuta nüüd ette olukorda, kui sa hakkad kellegagi kallistama, kellegi väga meeldivat kallistada, ta võtab su ümbert kinni ja ta ei lase enam lahti, nagu see kestab ja kestab ja alguses nagu proovitud, olgu ma kallistan siis veel see kestab ja kestab siis ühel hetkel, see ei ole enam hea, eks see muutub kannatuseks. Sellest saab nagu vangistus. Ehk see on, võiks ka niimoodi öelda, et, et headuse väljendus on või see, et me tajume midagi. Hea on see, et keegi on piisavalt tundlik teiste suhtes. Et ma olen piisavalt tundlikud teiste piiride suhtes, eks see, kui me nii-öelda austame, tunnetame teiste piire, ega me nimetame seda tavakõnepruugis taktitundeks ka mingis mõttes. Sellisel juhul sellisel juhul, Me oleme teistele meeldivad, sellisel juhul püsib usaldus. Aga kui me ületame neid piire, kui me ei ole tundlikud, mis tähendab seda, et teised kogevad Katust siis siis nad võib-olla tahavad meid vältida. Ehk siis mingis mõttes võib öelda, et me toimime sellisel põhimõttel, et midagi meeldivat, siis me tahame taas korrata. Kui me kogume midagi ebameeldivat, siis me püüame seda vältida. Võimaluse korral. Aga ikkagi see ühele hea, teisele halb, kuidas seda nagu mõista või ka mõtestada või ka reaalses elus siis et kui me võtame ka selle, et ühe indiviidi heaolu versus siis kogu ühiskonna heaolu, et kui selleks, et ütleme, ühiskonnal või mingil kogukonnal oleks hea, tihtipeale mingid indiviidid peavad ja heaolu kuidagi veidike ohverdama, peavad oma sellist headust piirama või noh, mitte headust, aga oma sellist just nimelt heaolu piirama, eks ju. Vaata, siin on üks väga huvitav koht, mis on, peaksime Sindliku põrmu hetkeks pilgu erinevatele kultuuridele, et erinevates kultuurides eksis nagu ühiskonnas ja kultuuris, et ühiskond ei eksisteeri kunagi ilma kultuuride on erinevad viisid, kuidas oma vajadusi kaetakse, kuidas toimitakse individuaalselt, kui kollektiivselt ja mida peetakse normaalseks, mis on nii-öelda see ja me ütleme, et see on normaalne. Et see on igas kultuuris natuke või isegi rohkem erinev. Ja, ja kui vaadata näiteks ehk siis hea on igas kultuuris natukene erinev, aga mingites aspektides on ta sama igal pool. Ja võiks öelda niimoodi, et kui me võtame kollektiivsemaid, kultuure, eks kultuurid mis asuvad siin planeedil pigem sellistest soojemates piirkondades, kus inimesed ei pea nii palju, ei pea kohtuma talvega, ei pea iga aasta võtma vastu seda, et nüüd on külm ja ma pean selle vastu võtma, tegelema sellega korraks kõik tegeleme sellega siin. Et kollektiivsema kultuuride seal on. Neid iseloomustab see, et, et, et see kollektiivses ongi, see indiviid peab oma pead tegema kompromisse kollektiivi nimel. Seal eeldatakse seda. See on nagu mõistetav, see on enesestmõistetav, kuidagi rohkem. Ja põhjariigid, ütleme, põhjavöönd selline ütleme näiteks Kanada ja Põhja-Ameerika, jaa jaa, Inglismaa ja Skandinaavia ja meie siin. Et need on sellised individuaalsemaid kultuurid, kus on jälle vastupidi, et kollektiiv peab tegema teinekord mööndusi indiviidi hüvanguks, toimotike tekivad pretsedendid ja nii edasi, eks on natuke erinev õigusruum sellest vähemalt. Ehk siis see ongi, et see tuleneb ka selle, selle kultuuri nagu toimimise viisist. See, kuidas, kuidas kas tehakse kompromisse, ei tehta või kelle, kelle nimel tehakse individa individuaalne kultuur. Reaalsus kultuuris ongi see mingis mõttes siis, et et indiviidi vajadusi nagu peetakse silmaks, need on olulised kollektiivne kultuur. Et kompromissi tuleb teha kollektiivi heaolu nimel. Kuidas olla hea? Kuidas olla hea? Mulle tundub, et noh, jälle, et see on selline küsimus on ju, millele ei ole ühte õiget vastust, vaid see on mulle tundub, et selle headuse küsimusega mingite kohtade pealt natuke nii nagu nagu, nagu tõegagi. Et tõde on nagu tunnetatav. Aga, aga kui me sellest rääkima hakkame, siis, siis iga vaatepunkt on nagu mingis mõttes õige sealt lähtuvalt, kus keegi vaatab. Aga kuidas olla hea sinu 40 motivatsiooni küsimus, et ma ütleksin selle kohta, et see on, see on avatus, see on, algab sellest, et no võtame näiteks ema, emad, kõigil on emad siin planeedil, kes me siin elame. Ja räägime emaarmastusest ja ema tahab oma lapsele parimat. Ja vahest see armastus, mis ema arust on väga hea ja väga-väga suur hoolitsus, võib sellele lapsele tunduda üldsegi mitte nii hea tunda seda piiravana, eks ole, või siis jälle see olukord, et meid sunnitakse koolis käima ja, ja, ja siis noh, pärast me oleme ikkagi mingeid tänulikud või vaata meelika Hainsalu ütles kunagi tema pärimusmuusik väga viiuldaja ja siis ta ütles, et et oi, kuidas mul nägime vaeva selle viiuliõppimisega, et, et ma ma üldse ei meeldinud ja, ja see oli siis on väga raske. Aga nüüd, kui ma olen täiskasvanu oma, saan mängida ja ma saan kõike seda teha, mida ma saan teha. Et siis ma olen väga tänulik, et see ongi nagu see koht on ju, kuigi tänapäeval öeldakse, et, et ikkagi võiks luua selliseid õpikeskkondi ja sellisel viisil ehitatud üles, et, et lapsed ja noored tunneksid, et nad tahavad seda teha ja Eestis on ka neid kohti täitsa olemas. Aga kuidas olla hea, tulles tagasi sinna? Et ma ütlesin, nagu esimene asi võib-olla on see kuulamine on kõigepealt kuulata, mida teised vajavad, olla hea, tähendab suhet tähendab suhet millegagi see tähendab millegi suhtes olla avatud. Tähelepanelik, heatahtlik see on see, et me usume teisesse. Siis on see, et me soovime, et ta oleks õnnelik. Mis võimet oleks õnnelik tema omadel tingimustel. Mitte minu tingimustel ja siis me kuulatamegi Lähme, vaatame, kas kas, kas me saame teisel olla kasulik ja, ja kas see meie, meie viis olla talle kasulik, on talle vastuvõetav. Juhul kui see on vastuvõetav, siis ta kogeb siis ta ilmselt elab läbi tänulikkust ja tal hakkab parem juhul kui see ei ole talle vastuvõetav, siis ta siis ta oli kõige vastupidist. Ehk see on, ehk see on ka nagu see, et hea olla nagu igal juhul nagu totaalselt, et ma tean täpselt, mis see on ja ma teen seda. Ei tähenda tegelikult seda, et, et keegi suudab seda vastu võtta. Et mulle tundub, et headus ilmneb alati ka nagu kontekstis Võnne sai esile toodud. Tihti ju inimene arvab teadvat, mis on teisele hea, ma ju tean, et see on sul hea ja muudkui survestada, survestab, ega siin. Ega minagi ei ole patust puhas, et me kõik teeme seda kas siis teadlikult või või teadmatult alateadlikult siis kuidagi teistele. Võib-olla võtta see, see väljakutse on nagu selle koha peal, et me omistame teistele nende ümber samasugust või, või sarnast maailmatunnetust. Ja, ja noh, näiteks mõningatel inimestel on oluliselt suurem turvatunde vajadus tunnevad nagu üksindust enda siis rohkem ja neil on mina küsimus väga oluline, kes ma olen ja teised ei tegele sellega mitte kunagi, neil on taas turvatunne kuskil nagu aeg olemas ja, ja nii edasi ja nii edasi, ehk siis ehk siis me oleme tegelikult teatud mõttes väga erinevad tähendab, viisil väga sarnased ja need kohad, kus me oleme erinevad, ongi see, kus me, kus me võime arvata, et kas vanematena või sõpradena, et, et ma tean, mis on sulle hea lähtuvalt sellest, kuidas mina olen elukogenud ja see tulebki minu kogetust. Aga hästi oluline on see minu arust selle headuse mõiste puhul see, et me austasime seda, milleks on vaba tahe vaba tahe kogeda vaba tahe kogeda ilu, vaba tahe, kui, kui, kui vaja, kogeda kannatust, juhul kui see on selle inimese soov ja, ja selle kaudu jõuda millegi mõistmisele, mis on tema jaoks hea. Sest ikkagi lõpuks me teeme otsuseid selle põhjal, mida, mida me tunneme, kuidas meie jaoks on. Aga miks üldse püüelda headuse poole, vot see on üks väga huvitav koht, ma ei mäleta, kes sellest on rääkinud, aga mul on mitu juhtumit meeles, kus on, on inimesed olnud, kes on olnud oma lugudes, et nad ongi oma eelnevas eluperioodis olnud väga destruktiivset põhjustanud teistele kannatust ja oma lähedastele. Ja siis ootamatu omal hetkel on nende ellu astunud inimene, see on võib-olla olnud üks situatsioon, kes on nende suhtes olnud väga heatahtlik just sel hetkel, kui nad on seda kõige rohkem vajanud ja ta on seda teinud täiesti isetu, isegi ise midagi tagasi ootamata. Eks see on ka üks väga oluline asi nagu tingimusteta. Ja siis see, see kogemus on seda inimest täielikult muutunud. Et neid neid institutsioone on, eks ole. Ja kui nüüd teisest küljest vaadata, siis noh, ma toon sellise võib-olla natuke, lähme nagu loogiasse või, või sellise bioloogilise maailma, et ma teen siukse lihtsustuse inimestena me tihti räägime egost egoismist siis me võime sinna nagu käsitluse kinni jääda ja mulle meeldib nagu jäta see kõrvale ja öelda, et me oleme Opsa organismid. Oleme organismid, kellel on teadvus ja, ja meie organismidel on oma igalühel oma sise, sisekeskkonda, meie väliskeskkond ja loomulikult organismile, kas ta on inimene, kas ta on taim, kas ta loom on oluline oma jätku noh, nii-öelda sisekeskkonna stabiilsus. Sest me tunneme ennast hästi, see, et me oleme jätkusuutlikud ja vajadused meie sees pidevalt liiguvad. Me oleme nagu niisugune pidev protsess. Tahame ennast käsitleda kui ainult tihti kui ainult nähtust, aga me oleme nii selle nähtuse protsessi ühtsus. Ja see tähendab seda, et kuna me oleme suhtes ümbritseva keskkonnaga, siis kujuta situatsiooni nüüd ette, kui keegi on neid tingimusteta nagu andev. Eks ta nagu jätab enda kõrvale, tähendab tingimusteta see on võimalik, sellisel juhul on see jätkusuutlik, kui teda ümbritseb samasugune keskkond. Keskkond, kus on teised samasugused organismid ehk indiviidid, kes on samasugused, kes ei kasuta seda nii-öelda kurjasti ära, ei kasuta seda tema kahjuks. Juhul kui see toimub keskkonnas, kus kus ei ole nii, kus on pigem teised nagu on seda hea meelega, võtavad selle vastu, võtavad veelgi ja kasutavad seda kuidagi ära, siis sellisel juhul see ei ole jätkusuutlik. Aga et miks see on vajalik olla hea, näiteks seda võiks, võiks lahata, niisugune ütles, et mina tean seda, Ülo Voog levitamise pärit, aga kindlasti on see ka varem kuskil olemas, et ei, nii et teistel on hea, siis on ka sinul hea. Ehk siis kujuta ette, et sul on hea, sul on üksinda hea ja teistel ei ole hea. Siis üks element, vaatasin natuke puudu, see on see elemente puudu, et, et sa tead, et teistel ei ole hea. Teiseks saju adutseda, et teistel on puudus, kui neil on puudus ja kui see puudus on eriti suur, siis neis tekib hirm. Neil tekib eraldatuse kogemus, väga tugev. Ja kui inimesel on hirm, siis tekib viha ja, ja, ja siis hakataksegi teinekord ka jõudu kasutama. Ehk ehk põhjus, põhjuse korraldada võimalusel elu nii, et sinu ümber oleks teistel hea, on vajalik lihtsalt selleks, et sa tunneksid ise ennast veel paremini. Ehk me oleme kõik omavahel ühendatud ja siin ongi see, et me käsitleme seda teemat praegu nii-öelda ütleme siis nagu inimese aspektist, ehk siis on nakkusest holistlikust vajalikust aspektist. Et võiks siis öelda niimoodi, et et inimene on kui eraldiseisev organism, kellel on algus ja lõpp. Ja sellest tulenevalt ta kogeb seda, mis teda toetab, seda, mis teda ei toeta. Ja ilmselt kui inimene, et seda, et ta saab olla teistele kasulik ja teised märkavad seda. Ta näeb, et teistel hakkab kergem, siis annab talle tähenduse, tunnet, tähenduse tunnet et teised on tal avatud, ta on alati oodatud. Ja see on üks selleks küllalt oluline asi meie inimeste jaoks, et me ei taha tunda ennast üksi. Et meie, meie kogemuse paradoks on see, et me kõik tegeleme enda sees vähem või rohkem kuskil mingitel hetkedel üksindusega. Ja püüame leida mingeid viise, kuidas mitte olla üksi, siis ma arvan, et olla hea, on kindlasti panustamine sellesse, et, et et nii-öelda maailma meil avatud Jah, see on huvitav teema, aga selles mõttes, et kõik sellised suured vaimsed õpetused alates Jeesuse sõnadest, eks ju, kes rääkis sellest, kuidas armasta oma ligimest nagu iseennast kuni budismi, kõikide muude suurte selliste vaimsete liinideni räägivad iki sellest et tasub hea olla, et see on sinu enda hüvanguks, on üldsuse hüvanguks. Mulle meeldis hästi mõnusalt, on selle kokku võtnud Igor Volke, öeldes headus on üks kosmiline seadus, ehk siis midagi sellist, mis justkui peaks siis olema see baasjõudu baasolek, eks ju, mille poole me püüdleme, võib, ma ei teagi, võib-olla siis püüdleme tagasi oma selle mingisuguse algoleku poole ometigi nagu sa mainisid, elame me dualistlikus maailmas. Kas siin siis on nii, et headusega käib alati kaasas kurjus, nii nagu on päev ja öökülm ja kuum valge pimedas on alati ikkagi headusel see teine pool, see kurjus kuskil taamal luuramas. Vaata, see on nagu huvitav küsimus on tegelikult see headuse ja kurjuse küsimus üldse, et hästi lihtsalt noh, siuksel tasandil vaatlus, ma võiks öelda, et on olemas headuse kurjus. Aga see on jälle nagu kontekstis, et, et näiteks kui sina ootad kelleltki midagi kelleltki konkreetselt tema ei ole valmis sulle seda andma siis sa võid öelda, et ta ei ole hea. Et on isegi võib-olla kuri. Kui ta ütles sulle väga resoluutselt, ei installiga sõbralikult. Mul oli oma hea põhjus selle tegemiseks. Tal võib-olla oli mingi muu asi, mis vajas tähelepanu võib-olla talle iseendaga enda sees tegemist, tal ei olnud nagu piisavalt sisemist ressurssi, et sulle jagada vide lähtuse iseenda heaolust. Jahland sisenda jalust. Ikka öeldakse niimoodi, et on oluline lähtuda sellest, et meil on kokkulepped alati iseendaga. Meie enda väärtustest tulenevalt meil on kokkulepped maailmaga ja meil on kokkulepped teiste inimestega. Ja kui me teeme kokkuleppeid, sõlmida kokkuleppeid teiste inimestega oma kokkulepete arvelt, siis me ju tekib kannatus siis siis mõnda, aga me võime teistele nagu jagada. Aga ühel hetkel meil ei ole enam seda elujõudu, seda motivatsiooni, seda sisemist sära. Et, et jagada. Et kõigepealt aita iseennast, siis teisi arst peab olema ise tervetaseks ravima, ravida lennukis, pane endale enne hapnikumask, siis saad teisi aidata. Ehk siis kõigepealt ole hea iseendaga, siis alles hakkad teistega, aga see võib viia jälle siukseks mõnusaks egoismiks, et aga vot see ongi. See ongi, vaata, see on see koht, mis on tundlikkuse koht. Me ei saa kunagi kaotada erksust ehk teadlikkust, me peame alati olema ärksad. See ei ole nagu mingi asi, mida me oleme võtanud. Noh, ilusam nagu praktilist kõigega, nii et kõik on muutuv, kõik muutub kogu aeg. Ja see on üks kõige kindlamaid asju üldse, mis on, et kõik muutub ja sellega võidelda. Ta oleks nagu kärestikulistes jõe, vastupidi, ujuda, vastuvoolu ujuda. Ja, ja see on pigem nagu see olukord, et me, et me oleme kohal, kuulatame. Me tunnetame kõikide oma meeltega, me tunneme ju, noh, on selline ütlus, et kui me oleme väga suures segaduses et siis kõige lihtsam asi, et vaata lihtsalt, mida sa tunned. Vaata, mida sa tunned. Ja siis vaata, kuidas sinu jaoks on, mis sulle sobib, mis sul ei sobi selles hetkes ja vaata, mis sa saad enda heaks teha. Ehk see olukord, kui, kui me suudame olla enda vastu head armastusväärsed seal see olukord, kus me meil tekib, võime näha ilu kõikjal enda ümber. Ja ilu nägemine on, on ka see üks asi, mis mis laseb meil tekkida. No kui meil tekib nii-öelda usaldus ise iseenda suhtes ümbritseva suhtes, siis meil on oluliselt lihtsam, kui teistele anda. Loomulikult on, on võimalik teistele, vahest on niimoodi, eks ole, sul endal on väga raske olla. Ja see tundub, et sinu see mure ja mis sul sees on, kõik väga-väga suur. Ja siis kõige rumalam, mis teha, võib võita, rumalam, aga mitte mõistlik on see, et sa jääd siis nagu nelja seina vahel istuma ja aetud, mitte kuhugi ei lähe ka kuhugi ei liigu ja kui lihtsalt oled seal marineeritud marineerid. Aga ütleme niimoodi, et mida rohkem me laseme keskkonda ümber ümber liikuma, seda rohkem. Me oleme keskkondlikud olenditest, ta mõjutab meid seestpoolt ja miski hakkab muutuma. Ja no kujuta ette, et sa satud, mul on endal olnud seda küll küll mitmel korral, et ma siis lähen, lähen liikvele ja, ja kohtan kedagi ja hakkan seda inimest kuulama. Noh, tavaselles olukorras ei olegi alati nii suurt jõudu jagada, et pigem võib-olla jõuad kuulata siis kuuled teiste inimeste siis kuuled nagu südamest tema elus nagu toimub ja mis tal nagu on ja siis mitte see ei ole nagu see võrdlus, olukord, aga lihtsalt tihti öeldakse teistega võrreldes, et no ja et kuskil on ate halvem on ju, et see ei ole nagu õigustus sellega, me ei pea kuidagi õigustama oma situatsiooni. Aga see on pigem see, et see teise nagu maailma, tema olukord lihtsalt paneb meid hetkeks unustama seda, mis meiega toimub. Ja me saame hetkeks distantsi sellest, mis meiega toimub. Ja peale seda, Me tuleme tagasi juba uue pilguga. Et noh, teinekord on see just see asi, mis, mis, mis aitab inimesi. Juhul, kui on jõudu selleks Oi. Sõbra kõrval on käi ja hea, naera teeni süda. Kui me räägime headusest, siis mulle meenub ka saade Helle Kahroga, kes käis külas, rääkis Vissariooni õpetustest, mida ta on üsna sügavuti uurinud. Ja Vissarion räägib, et inimkonda hoitakse kosmiliste tsivilisatsioonide poolt siin planeedil kinni. Et nähtus, millest Volke on rääkinud kui kosmilisest embargustakse tema Sharko selline. Sest me oleme oma koduplaneedi ja iseende mürgitanud kurjuse viirusega ning siis kõik need kosmilised tsivilisatsioonid, keda väidetavalt miljardeid ootan neid siia külla saatesse ka siis kunagi, kui nad ennast avaldavad. Need kosmoserahvas ei taha, et me seda viirust laiali kannaks universumisse, seda kurjuse viirust, mida Vissarion kirjeldab siis, et mis on nagu selline tihke, hall kumm ümber planeet maa, kus siis maa nagu ägiseb, et ta ei saa vabalt enam hingata, et seal see kurjuse viirus, mille inimkond on nagu loonud. Ja noh, tõenäolisem nakataks sellega kõiki, et mida sellega teha, et kuidas vabaneda sellest kurjuse viirusest globaalselt kogu planeedil kogu inimkonnal see, see on ju põhiküsimusi. Sa küsid siukse suure küsimuse ja, ja sa küsid seda lähtuvalt nagu eeldusest, et nii on. Et mina olen kuulnud selle kohta, noh, mina võib-olla sellise inimesena, kes vestab lugusid, minu huvi on ju lugude vastu võtan nagu lugusid, mitte kui reaalsust, vaid püüdu kirjeldada reaalsust ja ma tean väga erinevaid lugusid selle kohta, kuidas on, kuidas ka selle kohta, et et on, on nii-öelda, mis siin planeediga toimub, jama, neid lugenud, see on väga huvitav. Ja, ja noh, on on, on ka neid käsitlusi, et, et see võiks öelda niimoodi, et mis asi on kurjus. Selle kohta võiks öelda, et see on sulle otsapidi nagu rumalus. Aga mis asi on rumalus, madal teadlikkus, sn eraldatus, ehk siis selline üksteisele viga tegemine, üksteisega mitte arvestamine saab tekkida olukorras, kus meil on puudus, saab tekkida olukorras, kus me kogeme eraldatust ja me kogeme hirmu. Aga hirmu taga armastus millegi vastu. Kas see on see iseenda või millegi muu suhtes sellega nati armastus. Ja, ja see on lihtsalt nagu nurkasurutuse olukord. Aga tulles nagu tulles tagasi selle juurde, et kujutage siis ette, et et on olemas selline tõesti, universum on suur ja, ja mulle tundub ka, et mul ei kõla see, et ükspuha mida, mida teadlased või nii-öelda ratsionaalne selline materialistlik, maailma maailmatunnetus ütleb, et ei ole ja ei ole nähtud, ei ole leitud. Et mulle see nagu kõla ja et kujutame siis ette, et, et on olemas väga palju traditsioone ja mingil põhjusel tõesti nagu siin meil meil siin päevaselt ringi ei käi, vähemalt ei näe neid. Et midagi peab siis juu olema, et miks me neid ei näe. Et võiks öelda niimoodi, et, et võib-olla meie maailmaga on toimunud midagi sellist näiteks noh, et selleks, et midagi muuta, peab. Me peame kuidagi aru saama, miks mingid asjad on nii, nagu nad on. Esiteks me oleme inimestena oma ajastu lapsed. Me oleme omak omas sotsiaalses keskkonnas spetsialiseerunud saanutletud uskumused, hoiakud ja käitumismustrid. Ja seda isegi mitte nagu, nagu ütleme, oleksime teadlikult õppinud seda, vaid me vaatame, kuidas teised teevad ja teeme samamoodi järgi. Ja me nagu ei mõtle sellele väga. Ja me nimetame nii, on normaalne. Ja see tähendab seda, et mingis mõttes see maailm, mis meie ümber on ja kuidas see on ja kuidas seaduse loodud ja, ja kuidas on ebavõrdsusega ja kuidas on nagu heaoluga ja kõige sellega või puudus või vastu sellega küllus inimeste eludes, et sellest sõltub ka see, kui palju neis on hirmu. Ja hirm on see, mis, mis, mis nii-öelda tekitab selle, mida me nimetame isekuseks, ehk võib-olla siis paha tahtlikkuseks. Et mina ei usu sellesse, et, et on inimesed loomuomased, pahatahtlikud, see pahatahtlikkust tuleb lihtsalt eraldatuse kogemusest mingit tüüpi eraldatuse kogemusest ja mingisugustest mõttemustritest, mis on sellega seotud. Kuidas seda muuta. Ma arvan, et see selles mõttes algab meist igast ühest, et me ise peaksime olema selles mõttes lihtsalt püüdma olema mitte nii-öelda olema nagu tõeprohvetite käima ringi ja rääkima, et mis on tõde. Aga oma eluga olla nii-öelda see inimene, kes, kes toimib siis sellisel viisil, et ta hoolib ühtemoodi, nii iseendast kui teistest, nii palju, kui on talle jõukohane. Ehk siis ta ei pea olema mitte täiuslik, vaid laitmatu laitmatus ei tähenda täiuslikkust. Laitmatus, selle põhjal, mida ma olen aru saanud, mõistnud, tähendab, et sa teed oma parima lähtuvalt sellest hetkest. Ja, ja maailm on ju väga suur ja, ja mina oma mõistmisega kahtlemata seda ei haara tervikuna, et mul on mingid omad mõistmised sellest. Ühel meil ja mul tekib kohe noh, alati, mis ma ise mõtlen selle koha peal, et noh, et kas ma siis nagu usun, et üldse midagi on võimalik teha, siis tõesti aeg-ajalt minul ka nagu lööb see nagu kõikumaid, mõtlen, et noh, et võib-olla ma peangi aktsepteerima vanad veedad ütlevad, et noh, aga siin maailmas ongi nii, et siin on selline tasakaal. Et see maailm põhineb hea ja kurja tasakaalule, et, et siis kui Indias on kumba meela aegse suur kogunemine, kus 80 miljonit inimest saab kokku ehk siis need kastitud ja kõik need haavad tulevad kokku ja seal on umbes see, et kui sind ei ole siin, siis sind ei ole olemaski. Et alati tõmbab kumba meelayga 12 aasta tagant, et siis samal ajal noh, on täheldatud, et järgneva kuue kuu kuni aasta jooksul toimub siin planeedil kuskil midagi väga hirmsat, kas looduskatastroofid, sõjad puhkevad, ehk siis nagu räägitakse, siis tasakaalust on kirjeldatud. Et kui see on nii, siis meile ei jää muud üle, kui seda lihtsalt aktsepteerida, tähendab selles mõttes teha oma parim alati teha oma parim, mitte nagu jääda passiivseks, teha nii, et omalt poolt sõltuv, et meie ümber, et teistel oleks hea iseendale. Ja, ja see, mis nagu toimub, tuleb lihtsalt vastu võtta, et noh, see, see on nii, nagu see on. Juhul kui see nii ei ole, siis on nagu sama, ma arvan, teeme oma parima. Sest et on asju, mida me saame mõjutada asju, mida me ei saa mõjutada. Küllalt oluline, et me õpiksime mõistma seda, kuidas me mõjutame ennast ümbritsevat keskkonna. Ja, ja mulle tundub, et me oleme sellest oluliselt vähem teadlikud, kui see mõju tegelikult on. Kas või võtame näiteks sellise mehe nagu muugi. No muidugi on, kes siis ei tea, tema on selline väidetavalt siis valgustunud isiksus, selline pada, kes on pärit ja paikalt. Ja mul, kui ma Indias käisin, siis juhtus, juhtus kuidagi nii hästi, et tema oli samal ajal seal ja siis ma käisin seda kuulamas. 400 inimest oli. Ma käisingi kuskil üle päeva või niimoodi, hästi palju oli Venemaalt inimesi väga suur austus, austus on Venemaal just inimestelt võib-olla seal, kus häda kõige suurem. Ja, ja tema puhul võiks öelda niimoodi, et teadus on nagu selliste inimeste puhul nagu tema teisi ka näinud, et seal nende olemus, et nad lihtsalt nagu on ja nad alati kuulavad inimesi kõigepealt kuulavad. Ja vastavad mis nad vastavad, võimaldab inimestel nagu ennast rohkem teadvustada. Nad aitavad inimestel jõuda lähemale iseendale. Ja sellega ka lähemale oma sisemisele rahule. Ja nende puhul võiks öelda, et see headus on nende olemise kvaliteet igal hetkel nad lihtsalt on. Et see on nende sisemine kvaliteet, sa midagi, kuhu nad on enda sees jõudnud ja mis on teistele väga inspireeriv, kes seda näevad või kellega kokku puutuvad vahetult. Mis on headuse allikas kust ja kuidas ja miks see headus? Kib. Tunnetuslikult võiks öelda nii et lähtudes sellest, et Me võime seda ju et headuse allikas on, on, on minu ühest küljest fenomenile on minu teadvusetu, defineerib midagi, et see on hea või see ei ole hea. Sest see on ühest küljest inimeste jaoks ühine ja samas on nagu ka erinev, eks ole, meile kirjeldasime. Ühest küljest on kindlasti need inimesed, kes on väga religioossed, ütlevad, et seadusallikas on jumal onju ja et, et kõik, see, mis meie elus on hea, on armu väljendusarm ja ja see ei ole enesestmõistetav. See on muidugi üks huvitav koht, sest tõesti. Ma arvan, et ma pole ainuke inimene, kes on aeg-ajalt tabanud seda, et mingitel hetkedel ma olen oma oma parimas vormis, ehk siis ma ma suudan olla piisavalt tolerantne, aktsepteeriv, leplik, kohanemisvõimeline, heatahtlik ja, ja mul on nagu piisavalt energiat, et teisi kuulata ja nii edasi ja, ja vahepeal ma võin avastada, ühel hetkel ma olen väga hinnanguline. Mul on väga raske tulla toime sellega, mis mu ümber toimubki, ärritab mind. Ja siis ma lihtsalt jääbki tõdeda, et see minu seisund on tõesti noh, ütleme, et seal armulikus. Et see ei ole enesestmõistetav, et ma arvasin, et see on mu saavutus aga siis no näiteks või täiskuu või oli siin oli, oli päikesetorm ja see osa osade inimeste sellist emotsiooni, reaalsete vaimset seisundit, logis seisundit mõjutab nii tugevalt, et sul jääbki öelda lihtsalt, et sa oled tänulik selle üle, kui su keskkond toetab nii-öelda seda parimat võimalikku seisundit, saad olla teiste suhtes mõistev. Nüüd kui me mõistame teisi ja maailma enda ümber, siis me tunneme ennast ka ju turvalisemalt, kui me seda ei mõista, siis me tunneme tihti hirmu. Siis me hakkame rohkem tõrjuma. Headus, allikas inimlikul tasandil ju ikkagi lähtub inimesest ja see lähtub inimese motivatsioonist ja mõistmisest mõistmisest näiteks selle kohta näiteks see, et tõesti sügavalt mõistame seda, mida me väljendame sõnadega, kui me ütleme, et te nii, et teistel on hea ja siis on ka sinul hea. Et kui ma seda lihtsalt ütlen, siis on see üks lause millega võib kas nõustuda või mitte nõustuda. Aga on hulk inimesi, kes on seda väga sügavalt mõistnud. Ja see on nii-öelda taipamine. Ja, ja see taipamine näiteks see taipamine on, on kindlasti üks teadusallikas seepärast, et kui inimene on midagi sellist taibanud, siis ta on ruumis piisavalt tundlik teiste suhtelist, ainult kui ei potsata sinna maha, vaata ainult, et kuidas tal endal hästi on. Võite vaatab, kuidas nagu teistel on, sest et näiteks kui me tahame sõpradega koos olla või peame koosolekut, siis ilmselt meil on nagu palju parem õhkkond, kui kõigil on hea. Ja siis mul on nagu hulk selliseid toredaid sõpru kes on sellest teadlikud ja siis on nagunii tore näha mingi kokkutulek, siis kõik hakkavad sättima, panevad kuidagi toole, vaatad, kas kõigil on nagu teedia nagu sinagi, siin on ju, et, et kuidagi vaata, et kõigil oleks nagu kõik oleks hea tunneksid ennast võimalikult hästi. Ja, ja siis saab midagi ilusat sündida. Et see ongi nagu see koht, et me võime küll nagu iseennast tunda, hästi, tegelikult ei piisa, kui me oleme üksi ruumis, siis on nagu väga hea, aga me oleme teistega koos ja meil on vaja koos kuhugi jõuda, koostööd teha. Siis see hakkab jälle sellest tundlikkusest teiste suhtes koostöö, eks ole. Et ta ei oleks, et nagu Aivar Haller ilane tavaks öelda, et meil on siin Eestis võib-olla kaugemalgi, et meil on see kollektiivne monoloog. Et, et kuidas siis saavutada seda, et oleks, oleks dialoog päriselt nagu kuulaksime teisi ja mitte kohe hakkaks talle vastama, mida mina mõtlen vaid vaid täpsustaksime, et oleksime huvi küsiksime eriti siis, kui me ei mõista täpselt, miks ta ütleb või ei ole nõus. Et siis me ei hakka mitte vastandama, vaid küsima, et miks ta nii mõtleb, et mõista, kus see tuleb, selliseid juurde võime jõuda üksteise mõistmiseni, sellisel juhul kogetakse ka selles selles kollektiivis headuse väljendust, et seal on meeldiv olla. Näiteks. Aga kui sulle sobib, siis ma räägiksin ühe loo. Muidugi. Ma arvan, et see lugu see on see koht, et see, ma ütleksin nagu ette paari sõnaga, et et me vaatame inimlikult tasandilt, siis noh, me oleme üks, meil on omad vajadused ja meil on see valu ja rõõm, mis pidevalt nagu sees kogema ja me püüame vältida valu ja kogeda rohkem naudingute rõõmu. Ja teisel, kas seda oleks, et see on üks tasand, aga teine tasand on, on nagu kaugemalt ja, ja mida kaugemalt vaatame seda selgemalt. Me näeme suuremat distants, Läheme mustrid ja me näeme põhjuslikke seoseid ja kui me oleme väga-väga lähedal, siis me ju ei näe. Ja mis, mis meile inimestele on siis antud, et meil on antud meie, meie teoreetilised käsitlused ehk mingid püüavad kirjeldada maailma aja ja siis vaadata, et kas elu-olukorrad vastavad neile selle kaudu mõtestada või siis meie isiklik minevik minevik, et mingid asjad on toimunud. Ja siis mingil hetkel me võime mõista, et ahaa, et tõesti, et kui seda ei oleks juhtunud näed siis siis mu elus praegu neid asju olekski. Aga tänu sellele, et juhtus see, mis võib-olla ei olnudki sel hetkel, kui see juhtus, kõige parem, aga, aga näed, et tänu sellele ma sain tuttavaks nende inimestega, sattusin nendesse olukordadesse, hakkasin nende teemadega tegelema praegu ma olen kohas, kus ma olen väga õnnelik. Ehk teisisõnu, see lugu selle loo puhul on see, et ma ei teagi, kust see lugu pärit on. Üks väga vana lugu, tundub et kunagi väga, väga ammu iidsetel aegadel anduks kuningas kuningas olnud väga õnnelik kuningas, ta oli väga kuningas ja, ja tema valitsuses, nii et ta oli siuke ümmargune laud. Ei tea, kas oli see kuningas Artur või olnud sellest ei ole andmeid, aga talle selline ümmargune laud ja seal istusid kõik teised rüütlid ja aadlikud ja ja siis nad mõtlesid asju ja väga hästi, meil õnnestus riigivalitsemine. Et inimeste rahulolu oli päris suur, seal kusagil oli üks asi veel väga hästi. Kuningal oli üks sõber, sõber oli väiksest peale tema kõrval olnud ja vaata, sõber oli eriti tark sõber oli kõige targem, kui ta kuningas oli kunagi kohanud ja väiksest peale alati, kui tal on mõni küsimus, oli veel mingi asi, mida nad arutasid siis alati sõber tõi inspiratsiooni ja selgust ja taipamist ja võimaldasid nagu teha kõige paremaid otsuseid. Sõber istus kuningast seal ümarlaual paremal käel, temast kõige tähtsam mees. Tal kuninga. Aga siis juhtus nii, et nagu ikka vanadel aegadel käidi jahil. Kuningas läks jahile, võttiski kaaskonna kaasa ja olid ajajad, jou ratsanikud ja ammukütid ja koerad ja ja mindi siis suurde vägevasse metsaja. Ja mõtle, kuningas oma vibuga, lasi kohe nägi suurt põtra, suur põder lasi kohe põtra põdrale pihta, puder kukkus mütsi vastu maad. Ja tol ajal oli, nägin tähti, nii etet, eluga kaustad ja siis nähti ette, nii et või noh, te olete nii, et traditsioon, et et see, kes põdrale pihta saabi loomalaadse peab põdra, selle looma hingerituaali ja traditsiooni kohaselt vabastama. Ja kuningas läks siis põdra juurde sinna ja läks põdra juurde ja ja oli, kui ta oli üsna lähedal seal, aga mõtte põdrapuder siis surmaveli saatja. Puder võttis oma viimase jõu kokku. Naksti hammustus kuningal päikese sõrme otsast. Kuningas karjuv näost üleni valged vett, verd voolab, teed täiesti endast väljas ja muidugi siis kuningas mõtleb, et kuidas ma olen niimoodi kuningas ilma ühe sõrmeta. Kuidas niimoodi kuningas on täiesti endast väljas. Ja siis kuninga sõber jõuab sinna ja ja kuningkuningas ütleb, et ütle, ütle, mis ma nüüd teen, mis ma nüüd teen. Et mul ei ole ühte sõrmesõber, vaatab seda olukorda rahulikult, ütleb vaata. Iga asi on millekski hea. Ja muidugi kuningas võiks täiesti endast välja, läks näost punaseks, roheliseks ja ja läks nagunii, kuidas sa võid mulle sellist nõu anda. Vaata mulle, head nõu, Andy, nüüd sa ütled, et see on millekski hea. Ja muidugi sain nii vihaseks, lasi sõbrad kinni võtta, sõduritele, lasi viia otse lossi ja sinna vangi, pimedasse vangikongi, sinna, kus on pime ja rotid ja niiske ja mõte ei läinud sõpra vaatama ka, nimetas terve aasta möödas. Kuningas oli väga pahane. Ei mõistnud seda, sõber oli öelnud. Ja siis sõjast mööda ja tuli jälle aeg minna jahile. Kuningas, võtsime kaaskonna kokku, jälle kõik hobused, ajad ja ratsanikud ja ammukütid ja seekord otsustati minna väga sügavale metsa ürgsesse metsa mindi järgsesse metsa väga-väga sügavale ja ja hetkel kuuldakse ümberringi selliseid. Igasuguseid hääli ja vilesid ja kummalist ja mõtle, üks metsarahvas suur metsa rabas piirangud kuninga ja tema salga üleni sisse. Ja võtsid nad vangi, sest ei jäänud midagi üle, siis neid oli oluliselt rohkem. Viisid oma sinna külaplatsile ja seal oli just parasjagu ette valmistatud üks väga suur rituaal mida iga 12 aasta tagant tehakse. Ja see oli rituaal, kus Nad ohverdasid oma jumalatele seda, mis on kõige parem. Ja loomulikult oli selge, et kuningas on, kelle nad kätte said, oli kõige parem, kõige täiuslikumad. Ihad otsustasid kuninga ohverdada ja kuningas sai muidugi aru, et ega siin ei ole pääsu, et seal juba naised tantsisid ja mehed laulsid ja trummid põrisesid ja ja preestrid seal käisid ringi ja tegid oma seal rituaale ja siis üks kõige vanempreester pea oli sulgi täis, siuke tumedate silmadega seina tuliva uuriste kuningat käis ühtepidi ja teistpidi ja ühtepidi ja teistpidi järsku tõstis käed üles igatahes laiali, ütles top. Kõik jäi seisma, trummid vaikisid, tantsijad jäid paigale. Lauljad vaikisid ka, tähendab, mis on? See preester ütleb, et me ei saa seda meest ohverdada. Ta on ebatäiuslik. Kuidas ebatäiuslik? Tal puudub üks sõrm, tal puudub väike sõrm. Istuli vanematekogudel kokku, vaatasid seda asja aru, et see on jumala lahe, et see mees tuleb vabaks lasta. Ju siis nii on, lasite vabaks, kuningas läks koju ja mõtlesin, et kuidas ma võisin nii rumal olla, et mu sõbral oligi õigus. Kui mul see sõrm oleks alles olnud, siis oleks mõju surma lapselt. Ja mõte läks kohe sõbra juurde ja. Raske rauduks tehti lahti, seal sõber istus seal pimedas, rahulikult istus. Ja muidugi kuningas läks kaasa toodud, armas sõber, kas sa saad mulle andeks anda, et sul oligi õigus, vabandust, vangi panin tõesti, anna andeks. Vaatame, läksime jahile ja läksime sügavale metsa ja seal võttis metsarahvas meid kinni. Nad oleksid mind ohverdanud oma jumalatele, aga selgus, et mul on ebatäiuslik, ainult tänu sellele ma pääsesin, sõrm puudu, oli. Ja sõber vaatab teda, ütleb, tead hoopis mina olen sulle väga tänulik. Kuningas ei saa millestki aru, vaatab sõpra, mõtleb, et vaatame üks välja, näed, siin nälginud, mõtlesin pimedas külmas istunud, kuidas sa saad mulle tänulik olla, kaisuaastaks seda aasta otsa siin vangis olnud, sina oled mulle tänulik? Sõber ütleb. Vaata, iga asi on millekski hea. Sest kui sina ei oleks mind siia vangi pannud, siis ma oleksin sinuga sel jahil kaasas olnud ja mina oleksin teile sobinud väga hästi. Väga hea lugu, aitäh, Erkki, ma arvan, selle looga võikski lõpetada tänaseks aitäh sulle, et tulid ja rääkisid headusest ja soovin sulle kõike head. Aitäh. Selline oli siis tänane saade hallo kosmos. Oma mõtteid headusest jagasid Mehis Pihla suunamisel festivali Plektrum vestlusringis Sven Grünberg, Rein Maran, Maarja Kangro ning saate teises tunnis Erki kaikkonen. Suur tänu kõikidele saatekülalistele ning erilised tänud muidugi teile, kallid kuulajad. Aitäh kuulamast kaasa mõtlemast ja loodetavasti leidsite häid mõtteid ja inspiratsiooni, et olla hea olla. Veelgi parem, kui te juba olete. Järgmisel nädalal on käsil jälle uued põnevad teemad ja külalised. Seniks aga uurige kosmilisi infokilde kosmonautide klubi seinalt Facebookist ja portaalist alkeemia. Ning muidugi on alati avatud kõikide saadete arhiiv ning teie tagasisidet ootav foorum raadio kahe kodulehel. Kõik need viidad sinna leiate mugavalt aadressilt hallo, kosmos, punkt e. Kohtumiseni taas nädala pärast samal ajal samal sagedusel kell kaks raadio kaks. Seniks aga kõike head teile ja head hea olemist.