Kõigepealt peaksime tutvustama külalisi, kes täna meil tulid kohvi jooma. Artur Rinne varsti vaja tutvustamist, aga temaga koos on meil stuudios siin nii-öelda tema pillimeestest, trusiina ja paari sõnaga. Nendest klaverit mängib Hans Hindpere. Ta on helilooja ja töötab noorsoo kultuuripalees kunstilise juhina. Kontrabassimängijaks on Elmo lööve. Ta on Eesti televisiooni estraadisaadete toimetaja ja löökriistu mängib eino tandre. Ka tema töötab Eesti televisioonis režissööri assistendina. Teiselt poolt on meil täna külalisstuudios need raadiokuulajad, kes kõige täpsemini kõige laiemalt vastasid küsimustele. Nii, mis olid esitatud raadiolehes number 46 ja ka ühes muskilises tunnis. Aga neid võib olla, laseme tutvustada endid ise, palun. Ann Lõhmus. Õpin Tallinna Polütehnilises Instituudis teisel kursusel elektroonikat. Tegelen väikest viisi spordiga, suusatamine kõik muusikaga ei tegele. Ega suurt ei, tegelen rohkem, kuulan. Palun, Ants Lõhmus näeb täpselt sealsamas pädegi rühmas no siis suusatamas ka koos enamasti mitte heina päikesest. Atlana küsimustele vastasite eraldi kaste muusikat ka eraldi kuulata, siis Bigulate koos enamasti äraldini, elame eraldi. Nii, palun. Helle Tamm. Mina olen pärit Kärmastama, töötan parteikomitees tehnilise sekretärina. Mõtlen Tartu riiklikus ülikoolis kaugõppeteaduskonnas teisel kursusel eesti keelt ja kirjandust. See olekski põhipalun. Vaiki, rannametsa. Mina töötan tehases eesti kaabelkontrolörina. Vabal ajal tegelen näidetega. On jäänud tutvustada veel Eevalt Leemetsa. Mina elan Kehras, töötanud sealsesse tselluloosi ja paberikombinaadi sooda regenereerimise osakonna operaatorina ja muusikas ja mul ammust aega veres, nii et kui vähegi kuulata, saanud vabal ajal mööda neid kõik selle vaba ajas muusika kuulamiseks. Vahetuse töö olid alati pidevalt kuulata, ei saa peamistest muusikalised tunnid. Kui hea kontsert, siis esel kuuenda õhtul ära ja hommikul kordusstarti Kaavel uuesti. Muusikasaadete peatoimetajal. Ants sõbral on kahjuks jutt südamel, palun kõigepealt. On mul väga meeldiv näha siin aktiivseid raadiokuulajaid ja eriti muusikasaadete kuulajaid. Sellepärast võib-olla tutvustaksin mõne sõnaga mis meil lähemal ajal ees seisab nii muusikalise tundide kui ka muude muusikasaadete osas. Nimelt käesoleva aasta kevadsuvel läbi viidud ankeedi läbitöötamine kestis üsna pikka aega. Ja üks selline moment, mis ankeetides läbi lõi, oli, et võib-olla korraldada taolisi üritusi nagu meil täna nüüd üks on siin kaval. See oleks raadiokuulajate kohtumine meie populaarsete interpreetide ja heliloojatega peale selle seitsmendal detsembril alustame uue küsitlusega, milline on käesoleva aasta populaarsem eesti estraadipala. Võib lisada veel seda, et ka sellest küsitlusest osavõtjate suhtes on meil täpselt samad plaanid nagu täna nimelt korraldada jällegi kohtumine nendega, kelle arvamused läksid enamuse arvamusega kõige rohkem kokku korraldada nende kohtumine estraadipalade autoritega, kes saavutavad absoluutse enamuse ja jaanuaris toimub nähtavasti meil veel teine küsitlus. Populaarsemate estraadilauljate kohta. Pikematest plaanidest ei ole mõtet rääkida. Ainult võib öelda seda, et taolised kohtumised nagu täna nähtavasti meil hakkavad kujunema teatud traditsiooniks täna siis kõiki siia tulnud ja soovin, et teil kõigil jääks sellest tänasest kokkutulekust. Meeldiv mälestus. Ma arvan, et testiga küsimustele vastajad sellel mitte midagi selle vastu, kui me nendesamade küsimustega pommitaksime nüüd Artur Rinnet ennast, sest üheks kohtumisest osavõtutingimuseks oli see, et peab vastama küsimustele. Siin ei ole seda teinud, siiamaani tuleb võidelda kätte õigus osavõtuks tänasest külalist stuudiost. Esimene küsimus, millist aunimetust te kannate ja mis aastast? Mina kannan vabariigi teenelise kunstniku aunimetust ja see anti mulle 30. juulil 1960? Samal aastal oli vist üks juubel ka, siis ma sain pool sajandit vanaks. Tähendab, viiekümneseks ja kunstnikud tavaliselt ei sünnipäevi pühitsemite, ainult kui sünnipäevi, vaid sellele kaasneb väga sageli mõnevõrra väiksem arv mul 50-ga täitis ka, ütlesid 30 aastat muusikaga tegelemist nii teatrites kui filharmoonias ja ka Eesti televisioonis ja raadios. Teine küsimus oli, kui vana te olete, eks see tuli välja, kui vana maja 150 aastaseks. Lihtne aritmeetika. Nüüd on meil 65, siis 55 aastane. Ja kolmas küsimus nimetada vähemalt kolm lava osa, milles te olete oma elu jooksul täitnud. Noonid on, teil on lubatud rohkem nimetada, lubage kõige mu esimene lavaosa Estonia teatris, mis ma, mis ma tegin, oli Supeebokatsias Ma mängisin raamatukaupmeest ja sel ajal oli lavastaja oli Hanno Kompuse muusikajuhina professor Raimond Kull. Nii et see oli mu esimene osa, ma unustasin seal ükskord laulmata ka neli takti oli lava taga vaja laulda ja ja kui see minu koht tuli, Jeseni tähendab generaalpaus, et ma pidin üksinda sinna paus sisse laulma. Ja ma vaene mees, unustasin ära selle ja ise olin ähmi täis ja vaatasin infitsendile otseselt, mis asi see nüüd juhtus. Ja siis, kui juba nad edasi läksid, mul kärgatas meelde, et see oli minu minu lause, et see külas nimed, uued novellid, uued novellid, tark, kes kohe tellib ja see mul laulmata. Ja siis Raimond kuld oli juba vaheaeg üles värisen nagu haavalehter, ta vaatas mind sihukese lahke näoga, sest mis seal siis juhtus. Ja siis ma põgenesin ikka selle vastuse kuidagi ära ja, ja muidugi hea meel, et ei saanud karistada, aga midagi läks hästi sõõmu, esimene osa, esimene peaosa nii kandvat omast osadest oli mul 34. aastal 26. mail debüüt. Figa roosas Sevilla habeme, õppisin selle osa ära 26 päevaga. Ja sain kuus lavaproovi ja tuli nii poldi, nagu öeldakse, ula peale väljaminek ja õnnestus ka. Seepärast ansamblis on väga tugevad liikmed, sel ajal nagu karbiitul mängis partoloog. Nikolai suhteliselt mängis basiilikut, Iida lood, alluri mängis rosinat ja Aarne Viisimaailma viima, siis sulatasin minu kasina sisse, nii et ma mul on käesoleva ajani jäänud meelde, kui üks niisugune eredam sündmus mu elus, siis on mulle üks meeldivam osa, mis ma tegin, oli Mozarti võluflöödi papageeno. See oli ka niimoodi, et minul seda osa tegelikult ei antud ja ja ma käisin heliplaate laulmas Kopenhaagenist tulin tagasi ja pull võttis mul varrukast kinni, vaatas mind peale asjad arenenud, et kiiresti tuleb ära õppida papageeno karbiitule sel ajal juba aastates inimene ja siis pidi see olema tähendab nii 19 aastane poissi kapageera peab olema hästi noor ja siis muidugi antise osa, mulle õppisin ta kahe nädalaga ära, sel ajal oli kombeks ja see Kõnes suhteliselt hästi see on, ütleme juba kolm osa. Natoorio pajatsetes näiteks natsismi, koletu olen mänginud suurte näitlejatega, nagu näiteks Valeria Parssova. See oli Moskva suure teatri primadonna. Samuti on loonud ka Varssavi. Eks ööbikuks nimetati Eeva pandrozgaduska, temaga ka Sevilla habeme direguletut laulma sisenema Dimitri Smirnov, võib-olla mina laulsin temaga. Kuno ruumi juures, laulsin Merkuutsat. Ja keegi oli pannud siia kirja. Kutset ma olen esitanud, aga ma ise olen selle ära unustada, tuli mul meelde. Helle Tamm. Smirnov oli ju väga suurt kasvu ja nagu teada, siis mina ei ole väga väikest kasvu. Ma olin tema sõber, ta võttis mul üleval niimoodi ümber kaela kinni. Ma olen nagu väike. Niisuguse taksikoera tunne tuli. Ja meil pidi soli appin külla tulema 34. aastal see vilja Ave Mariat mängima ja siis esinduses sel ajal ka selle Figaro ära siis süda lõdises seest võib-olla äkki tuleb niisuguse suurusega mängida, aga kahjuks ei tulnud. Kas te olete mõnega nendest, keda te mainisite hiljem kohtunud nendega ei ole kohtunud, rohkem nägin tavaleerija passadeks Moskvas eemalt julgenud muiugi temal minna, ütleb, et ma olen nüüd rinne, jääd, mäletatakse laulsite minu ots ja peab ütlema väga suur kunstnikul ta selles mõttes, et ta oskas olla rääkida lavameistritega ja, ja dirigentidega ja näitlejatega, muidu on terve rida neid rahvusvahelisi tuuseusid on väga kapriissed Need, kuulsused, kes meil käisid, anati laust välja müüdud maja tees, sellene teatripublik muidugi erines tunduvalt. Asjatundlik ja oskab palju sügavamale teosesse tungida, kui siis, siis käidi teatris moe pärast, teatripiletid olid küllalt kallid ja need, kes oleks tahtnud minna, need muidugi olid seal Kaljorcale üleval, teised rõduga, nagu ma ka konservatooriumi põlves käisime. Milliste lauludega ja millal, Artur Rinne sai tuttavaks laiemale publikule? Palun, me ootame vastust, ei lennud ja enam ma katsun siis vastata. See lugu muidugi algas plaatidega seepärast, et kõige levinum vorm tol ajal oli rohkem kui raadio heliplaadid. Ja, ja siis mulle tehti ettepanek 29. aasta hooajal, vastavalt kolmekümnendat aastat on see 29 30 Carlembergile sisse laulda, mõned eesti, Eesti tähendab heliplaadid nende hulgas Kolumbia firmale sain sisse lauldud ja nende hulgas oli siis laul kodukotus, mis minu arvates on üks mu esimesi ja millega siis mina tähendab, populaarseks on esimene üks nendest kolmest laulust, mis ma pean, siis on mets mühiseb. Ja siis on vana vokk, need on laulud, mis ma loen, need on kõige Need on kõik üks, üks aasta, mõni aasta hiljem. Aga esimene nendest on muidugi kodukotus. Seda talle alati ju siiamaani ja, ja see selle koolipoisina õppisin ära, mina kohtusin esimest korda teiega sel ajal, kui te olite osalisesto muusikas heliplaat oma häält viimas nii-öelda ja siis käin sealt sel ajal juba plaati lähevad vastamisi. Selline 40 nüüd on endale tegelikult varemgi jalgsi, see oli umbes 1936. aastal, ma olin siis umbes kaheksa poiss. Ja Artur Rinne kontsert tõmbas jõhvi keskkoolis, mina käisin tol ajal veel algkoolis ja mulle jäi väga selgelt meelde, just samal aastal ostis isa klaverit, mängisin teisi pille, siis pakkusin seda laulu, väikemees, miks võtad. Ja siis, kui ma jõudsin koju, siis natuke oli mul pusimist seda järgi mängida. Mina seda jõhvi keskkoolis käimist mäletan küll. Pargi sees Esseriganskel teie õhtul nagu praegu missise kohvi. Ja siis väga sojatutes õpilaskond mind vastu. Ja mul on see esinemine meeles ja tõepoolest laulsin seal, väikemees, sul oli täna raske päev. Kuna ma, väikemees oleks lausa ja selle tõttu. On see meeles ka ei tea? Ei vist ei olnud. Need tekstid ei seisab ja sõna vana, tegime. Aga mu meelel, kuldne kodukotus. See tuleb ära teha. Palun. See. Ka see kallis ka. Ja seda seal. Ka see. Ees ka. Oma ja seda. Ta lam. Ta. Seal alla ja lubad? Sisering Reedas. Ka SVO kest, Eeesseril siis. Kui juubi meegaat Oivaar toogeevil. Armooni. Evar. Seltsimees Leemetsal on kaasas portfelli vees üllatusi sealjuures üllatusi rinnal endalegi vanu heliplaate, ajalehe väljalõikeid, trükitud laulutekste reklaamlehti Artur Rinne, Vennad Moks enam ellu viia selle järgmise aasta. See on 50 34. või viiendal, isegi hiljem tsoonis 38. aastal. Siin on ka pilt kolmekümneaastasest, Artur Rinne st ei ole. 20 21 kaks kolm neli viis kuus seitse kaheksa üheksa 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 21, kolm kas 40 50 60 70 809 30 kond üks kord 23 kuni 40 50 60 78 30 200 tähendab ja plaate ja see on siis 76 76 laulu. Sünge püharav, indiaanlase armu või üle üle poolte, tühi jutt. Abala vahels elu merel, kaks pisarat, Varssavi heinategu mõtlen, ma ei mäletagi neid, kallis kodumaa ratsamees. Oh kaunis, need valsi võlukuu valgi, oi oi, nii väga mustlasi, seda natuke kassi Volgas oli mingisugune vingumine sees ja mind kaugele saatus viinud. Siin on need kõik sees nüüd olevus, ahvipärdik, vihmapiisad, lahkumine iialgi elus ei vea, seda ei saaks ütelda. Miks armastan neid kahte musta silma, tõesti ei tea. Seda. Ma armastan, aga ma ei teadnud. Õige, õigemini. Ilus tangolita. Teine pool oli kiigemäel, see on niisugune tekstiga, et hammusta Mihkel, vot seda tahaks küll, pole. Ja kui ta begoonia haide aaregi ammutamisel katkuda Mis mulje jäi oma vanu plaate kuulates? Mulje jäi, no muidugi miskine teeb natuke nagu sentimentaalse uskuja, jumala õnn, et nad nii krõbisevad, siis ei saa õiget muljet kätte. Aga ma arvan, et kui see nüüd eri oleks täiesti puhas ja siis noh nagu kahju on, et juba millegist muust muidugi kahedmaniva sündisin hiljem natuke silda tehnika paremini. Ei, ei, mitte just ka selle tehnika poolest, aga ma praegu palju suurem osa huvitaks teada, kuidas teie tundsite, kas on vahe selle esituse laadi ja viisi ja praeguse vahel. Ma ei oska öelda, kui nüüd nii kõrvas sisemiselt puhastada ära kõik see, see ajatolm sealt plaadi pealt. Tore on kuulata vanu asju, aga mis on ikka vana, see on ikka mingil määral vana. Tähendab, ma mõtlen nii tehniliselt kui ka. Aga Artur Rinne ise kas ta oli siis nii vana, nagu ta praegu on või on ta praegu nii noor kui, kui vana ta siis oli? See nii rasked probleemid. Need ei tundunud suurt vahet tulema, ei midagi niisugust. Kui nüüd konkreetselt minna Loore ja pisut eakama rinne juurde, siis ma ütleks kindlasti, et vahe on olemas. Ja muidugi pisut vale varine kasuks. Võib-olla põhiliseks on laulude sisu, tõlgitsemise vahe, mis mulle hakkas silma ja kõrva. Seal need vanad plaadile lauldud asjad tundusid olevat nii noh nagu rohkem lauldud. Nii muuseas, aga praegu rinne igasse laulu paneb oma karakteri, mis ka kuulajat võib-olla rohkem haarab, sel ajal, kui mina noor olin, teatripublik oli teistsugune, samuti olid ka lauljad, interpreedid ise olid teistsugused, kui laulja oli, siis ta pidi häält näitama sageli ka ooperis, paljudes kohtades, kui juhtus kõrge noot olemas, siis pandi sinna tingimata teil auto ehk äärmisel juhul fermaat. Ühesõnaga istute sellena istudes selle noodi peal jaani näiteks poeemis, kus ei ole üldse märgitudki oli üks kõrgele seal Edogaris lausuda dolfot selle mingisuguste Nuutotada võttis kätte, pani seda vahest nii pikalt, nagu oleks vabrikuvile, nii et unusta, Raivo Puuakordise heri kuulus, oli kombeks talle jõud orjade näitas, et tal on hääl, Tenno või rooli näiteks võttis iive mulli ja läks ressiga mulliga sinna lava taha, seal võttis hinge, tuli uuesti tagasi, see Sildam oli KGB nagu jõunumber. Aga on teil ju ilus nii palju tegemist olnud töötajate režissöörina mis te oma režissööridest võiksite rääkida ja see töö on väga huvitav ja televisioonikunst jõuab erisugust lähenemist nende inimestega, kellega me tahame vestelda või kellele me tahame näidata nende kodudes selle sinise ekraani kaudu. Seal kehtivad teised normid, kujutame kinematograafias, kus siis, või siis teatrikunst. Ma. Ma olen teinud ooperisaateid, samuti rahvalikke saateid. Neid tuleb tugevasti ette valmistada, see on nii keeruline protseduur, osaleme filmilt, siis osa läheb, meel tähendab magnetofon lindilt ja inimene markeerib, ise ei saanud, siis tuleb muidugi nuputada välja üks või teine. Et sellega näitlejale appi tulla, näiteks on siin dekoratsioonid, kujundus, valgustus seda seodopic nuputada. Aga võib-olla ooperis? Muidugi ooperis töötasin Vanemuises, tulin ma seal veel Tosca Shevilja habemeajaja lakmee sisu, näiteks padaemandus Garmini ja patefay. Suur hulk neid oopereid ja nüüd hiljuti, möödunud aastal ma esinesin nii-ütelda külalislavastaja osas vanas armsas Vanemuises ja Vanemuise juhtkond usaldas mulle Putšiini Pattersoni lavastamisel. Muidugi üle hulga aja jälle teatrilaval, töötu oli väga, väga tore. Kas siin on mõni, kes on näinud madaam Partners lavastust ehmine are esietendust ja mis mulje teil jäi? Emaili võib-olla te olete selle arvamuse juures, et on kahesuguseid lavastusi lavastused, kus puutub silma lavastaja käsi, tavaliselt see on siis midagi niisugust, mis ei ole orgaaniline lavastuses, mis segab ja sellega tungib välja sellest üldisest lavastus pildist, mis on nagu orgaaniliselt lavastuse juures seda tavaliselt märke Te olete ka sellel seisukohal enam. Seega te siis kiidate labast tühjaks see need Kernierofoni välja pressida? On juba puudud juttu võrdlemisi palju. Artur vinnest kui lauljast kui režissöörist televisioonis, kui teatis actory nõuga kalamees ja minul on olnud üks kord juhus temaga koos kalal käia. Ja nii nagu Artur Rinne ütles, et et temal on hea käsi, kelle ta kalale kaasa võtab, sees alati suure kala, ema jääb ilma ja siis me käisime sel suvel, juuni alguses käisime Võrtsjärvel, minule spinningu kaasas ei olnud, temal olid kaks kaasas, tegin, enne kui teda viskasin esimesena, siis tegeldakse heit ära ja lasin hulk aega vajuda. Ma ei teadnud, kui sügav seal just parajasti Võrtsjärv on ja oli kangesti tugevasti kinni, nii et mina ei saanud aru, kas on otsas või ei ole otsas. Arturas Artur ori ähmedes ütles. Kuule sul otsas sulle otsas, et ja, ja mis oli tagajärg päris ilusa havipuraka kätte, kolmekilose havi üle kolme kilone havi ja muuseas tema isavad ühtegi. Ja siis ta ütles selle peale, et niipidi päris tihti olema, kui ta kellelegi võtab kaasa, et see saab ja tema ei saa. Ma kardan, et ta enam ei tööta koos kalale. Aga kalapoest osta ja seda ma olen ka üks kord elus. Aga muidugi mul naine sai kohe aru Sylvesteri kalad kalu peale täpselt üks kilo oli ahvena hübriid. No nüüd me oleme tüki aega juttu puhunud. Artur Rinne sosistas vaikset kõrva, Enn, et tal on mõned uued laulud. Võib-olla kuuleme nipid ja no need on laulud, mis ei ole veel raadio kaudu eetris käinud, muidu ma nendega siin ja seal laulad, vahetevahel palume siis Artur rinnetate matrjoškad. Sest siin Kõigega. Hakkama. Saada. Ega? On selle laulu autor Needo pealski töötab, Karlini raadius on saksa demokraatliku vabariigiks noori heliloojaid. Laule nimetus on laul sõprusest. No siis ma laulan teile vere laulu, see on nimelt valged hobused, mis käsitab nii-ütelda pulmasõitu ja praegu on ka väga hea, kui saaks valge hobustega praegu ja kellad peal sõita, ütleme piirita teed pidi, nii et lumi tuiskab. Valge ruunaga. Sademe lasele etapp pulmaosa veegolhoosile, appik valgest armaada mingi pulmalaulu aina rõkkab. Öö valge ruunaga Rülased. Seda tõstandes mogee on pooge, seda pean ikka ikka. Üks väike absolima, unusta sõnad ära, selles laulus pisut Kalmer Tennosaar läks, läksid sõnad meelest ära ja muidugi ta oli, oskas palju varem reageerida, kui mina. Tema ütles niimoodi. Palun andeks, kurat võtaks, sõnad läksid meelest. Laulis sellesamaviisi peale umbes niimoodi. Ja siis muidugi sellele laulule järgnes kohu toovad soe inimene, pöörab igasse, oleks hea, nii olukorra peremeheks. Ja seda väga harva juhtub, kui alati see õnnestub, nii. Sajaprotsendiliselt mul seekord ka oleks võinud midagi välja võtnud, selle sõna läks meelest ära, keerasin lihtsalt tüüpilise laulud. Ja lavastan veel elavasse. Ja seal ämmamamma polka. Palun. Ja ikka. Laulu autoriks on Zimmermann jälle Saksa Demokraatlikust Vabariigist. Nüüd mul on siis veel varuks tere, kallid sõbrad. Üks laul, mida laulad meremehed, aga ta sobib ka meestele. A ja La ja meile, aga no ei ole ja. Ka mör. Aga? Aga? Kur võiv. Ja la ja aga too veel v, mis? Ei no valemi kääre. Kurg võib ju ka öelda, et. Aga? Aga? Muidugi see laul oli meremeestele. Pidin täna võtma veel mõned laulud kaasa, aga nad on mul natuke toored. Julgen esitada, perspektiivis on terve rida laule küll nüüd eesti heliloojatelt, aga ma unistasin teha ükskord ka lauluõhtu ainult meie heliloomingust, ainult meie autorite töid, aga ma ei saa niikaugele seepärast, et üks otslauludest juba lähevad vanaks ja teine on värske ja kuidagi ikka, et kui kõik terve kava peaks olema nii värske ühesuguselt mõjuma ja siis mõned lisapaladena populaarseks saanud laulud Sis kontserdi lõpus esitada, mis võivad vanemad olla, aga ma asja nii kaugele, et saaks 20 värsket asja, et siis täidaks terve lauluõhtu kava? Seda jõuame. Mõni lemmiklaul lemmikhelilooja, kelle laulud tavaliselt ikka küsitakse teie lemmikraamat, lemmikkirjanikke niisuguseid asju. Ma pean ütlema, et mul ei ole. Tähendab, nende laulude juures, mida ma praegu esitan ei ole. Ei lemmikhelilõhedega lemmiklaule, mul kõik, nad meeldivad. Ja üldiselt mulle meeldib näiteks helilooja. Kumb Putšiini, kui ma kuulen raadiost mängitakse ühte nende Elin teinud, siis ma kindlasti leian nii palju aeg-ajalt seda pala lõpuni kuulata, ükskõik mis muuseas ka ees oleks. Iga helilooja loomingul on oma omasugune väärtus ja just minu kutse hulka kuulub ka see, et osata vastavalt oma stiilitaju rakendada, et vastavalt seda esile tuua, tähendab iga proofiliga loo jaoks kala jaoks on teil oma koht ju sopikena ja hingest lõid mul Tartu-line repertuaaris ühtegi laulu, mis oleks olnud omal kohal ja mina arvan, et see kõige suurem pluss ongi. Tegelikult on muidugi nii, et kõik laulud, mis mulle ei sobi ma halastamatult sageli kui ka tahaksin laulda, tõmban talle kriipsu peale, see oleks niisamuti minna välja kui, nagu vahest väiksed poisid paneb omale isa mütsi pähe ja läheb välja ja täpselt on see laul kui see, mis sulle ei sobi, lähed nagu isa mütsi või pintsakuga lavale. Artur Rinne on jäänud vastamata veel üks küsimus. Mis on teie trükis ilmunud teosed? Muusika, proosa, sulepeole, luulet ei ole, seda ei tohi ütelda. Aga mul olid sageli nagu kõikidel inimestel, kes tegevad eri heliloominguga. Ja mina muidugi asja armastajana ikka kurdavad seda, et teeks lauluga juuretekste. Ja siis muidugi ma hädaga tegin laulu valmis, siis tegin teksti ka juurde. Umbes peale hakkasite, kas tegite enne viisi navi? Mind hakkas korraga kummitama üks tähendab teema koos viisiga, aga sõnadesse seda panna seal ja siis ma mõtlesin hiljem siis juba viis valmis. Muidu Ma nüüd kirjutanud need kalamehe jutt, et need on ilmunud meie kalaspordiajakirjadest ja mulle sageli meeldib tõepoolest kirjutada televisiooni stsenaariume. Nii üht-teist trükist on siis need ilmunud see, seda või siis alguses üks kalamehe jutt, siis on mul see laulusõber ja seal on need laulikutesse laulud. Pühapäeva Kalamees suveõhtul, kevade laul, koduranna oma tekstides, nagu meile saabunud vastustest on näha, neid laule tuntakse. Tahab tuul. Ja kaariga orieba ning noodakooril ka võrgu ka noorega. Ning Noora kuuril. Lapsena ma päeval ta siin murre tundnud kunagi, mis tuure. Siis maaosa kui ka oma Ja memm. Siis ta. Neid päevi ka. Õhtuteema no on koju jal. Ja toa la veename. Teemamäära. Nad koju ja veel. Ja. Lööda ma. Tänane õhtu on mul esmakordne ja Aga uudne, seepärast on küll kohtumisõhtuid olnud publikuga see on tavaliselt ma olen laulnud ja siin istume nüüd see kolmnurgakujulise laua taga ja minu vastas istuvad inimesed, võõrad austajad ja kelle kohta nüüd ma kindlasti tean, et minu laul nendele meeldib, et see on midagi muud kui soe aplaus saalis midagi muud kui lisapalade nõudmine, inimesed tulevad, vaatavad sulle otsa ja nende nägudest paistab, et ma olen nendele kuidagi nagu südamesse laulnud ja see teeb muidugi mulle tohutult head meelt nendest, kes mu vastas istuvad. Noored selle tõttu ka mina saan nooremaks. Noorus on niisugune sära siis, kui noor oled, siis ei oska seda hinnata ja siis, kui sa ei sära ja siis on kahju, et oma noorust ei oskanud paremini kasutada. Ja muidugi paljudel juhtudel mõni skeptik, vana inimene, tööta, Se noorusse noorus. Muidugi, kui ta niimoodi ütelda, siis noorus on viga. Ja kuidas iganes on see viga, mis iga päevaga paraneb. Noored, kes praegu minu vastas istuvad, need on süsteemsed, natukene vanem, teised mul on südamest hea meel ja see õhtu ta jätab minusse sügava jälje, ma ka olen ma kindlasti vis teemaga, jätan teie näod omale meelde. Ja südamesse.