Sa andsid mulle tutvumiseks väikse artikli, mis on välja tulemas tulevases biograafilises leksikonis. Ma ei oleks arvanudki, et sul on nende aastate jooksul nii palju erinevaid töökohti olnud. Kas see kuidagimoodi annab tunnistust ja meie muusikateadlaste üldisest olukorrast et tuleb otsida seda kohta, kus töö suuremat rahuldust pakub või, või ka suuremat palka? Ei tea, kas nüüd otse niimoodi rahulduse otsimine hakkab võib-olla ikkagi kuskil päris mitmed aastad pärast konservatooriumi lõpetamist. Töökohad hakkasid mul niimoodi vahetama, et üliõpilasena vägede viimased kursused olin ma juba täiskohaga raadios tööl. Tookord siis sinu kolleegina veel ja muusikalise tunni algusaegadel, järelikult siis aastal 2964. Ja lõpetamise järel muusikakeskkool tahtis mind endale. Ja siis ma läksingi muusikakeskkooli seitsmeks aastaks muusikateoreetilisi aineid õpetama. Hakkasin koolist ja pedagoogiametist ära tulema just sellel põhjusel, et pidi tulema muusikaajakiri, juba koosseisud olid olemas ja ma pidin minema muusikaajakirja tegema ja olin juba keskkoolist ära tulnud, kui selgus, et ajakirja ei tule. Aga siis mõne kuu jooksul juhtus õnnelik kokkusattumus, et sirbi ja vasaramaht läks suuremaks. Kaheksast leheküljest sai 16. See oligi aasta 1970 tüks. Ja siis koosseisus läks ikka suuremaks ja mina siis sain Valdar Viires kõrvale sirbi ja vasara muusikaosakonna juhataja aastast 1971. Ja olin seal 80. aastani. Samal ajal olin ma ühiskondlikel alustel heliloojate liidus muusikateadlase kriitikasektsiooni esimees nii-öelda ühesõnaga kaks juhtivat kohta siis kogu muusikaelu ja, ja muusikakriitika ja muusikateadust, siis oleks võinud lausa minu kätest ja minul tahtsi läbi käia ja minna edasi. Aga see muusikateadussektsiooni juhatamine heliloojate liidus jäi küll. Sirbi töö kõrval teha ühiskondliku ametina. Ja pealegi ei jätkunud selleks aega, sest sirp neelas ikka kõik minu jõud ära tookord kogu selle ligemale 10 aasta jooksul tagasi meenutan kuidagi siit südamest tuli läbi lasta kogu Eesti muusikaelu ja pidevalt võidelda selle murega, et, et ei mahu midagi ära lehte. Ja kui ei leia vahest autorit, siis tuli ise kirjutada, see ei olnudki nii suur mure, kogemused kasvasid iga päevaga ja see on ikka ühele noorele muusikateadlasele üks haruldane kool lehe juures töötada. Kirjutada tuli ju ikka iga päev. Ma saan täiesti aru Nende muusikute tõrkest, kes üle mitme aasta peavad haarama sulepea kätte ja proovima siis nüüd paari-kolme päevaga midagi ära teha oma lubatud? Oo jaa, kui ta ei ole veel muusikateadlane või kriitik, kes on varem kirjutanud, kui ta on interpreet siis niimoodi harva. Vahetevahel mõnikord aastate vaheajaga on ikka väga raske üldse kirjutada millestki midagi normaalset. Nii et siin nagu heliloojate puhulgi maksab sama reegel, et ikka pead iga päev selle asjaga tegelema, siis hakkab tõesti tulema. Kes neid meetreid nüüd oskas lugeda? Käsikirju kogunes ikka päris kõvasti. Kuigi jah, ma olin kasvatatud ja see annab siiani tunda, olin kasvatatud ikkagi sellises vaimus, et kõige tähtsam oli Eesti. Tänapäeva muusika tähendab Nõukogude Eesti muusika-. Ja ma tunnen kahetsust, et ma siiski kuidagi vähe lasksin, meie muusika loob pärandit uurijatel meestel sirbi veergudel esineda. Mul on tunne, et et minu niisugune muusikateaduslik kasvatus on siin mingil määral süüdi. No aga need ei olnud ka just kõige kergemad aastad Ja päris kurb on tagasi mõelda, et mina olen küll nagu aastakümneid jäänud tollekasvatuseks ja nende piirangute produktiks sest just meie muusikapärandit ma tunnen paraku siiamaani ikka liiga vähe ja ja lausa suure vaimustusega ja üllatusega avastan sealt aina uusi uusi pärleid, uusi väärtusi. Ilmselt tähelepanu nendel aastatel, ma lõpetasin 1965 konservatooriumi tähelepanu meie muusikapärandile oli ikkagi selles mõttes väike, et lihtsalt ei antud õppeprogrammides ruumi niivõrd olulisele osale muusika ajaloost. Tegelikult veel pikemat aega kui sirbiga seotud olnud ikkagi raadioga. Möödunud aastal sa võisid muusikauudiste asjus kahekümnendat juubelit tähistada? Jah, 1967. aasta aprillis koos vikerraadio sünniga sündisid ka vikerraadio muusika uudised, nõnda neid algul nimetatigi ja praeguseni ja annad vikerraadio programmis tõepoolest, ja ma olen tahtnud ja jõudnud neid teha 52 korda aastas, see tähendab iga nädal iga pühapäeval keskpäeval olla eetris, nii et kokku üle 1000. Jah, kui korrutada. Mul ei ole järjekorra numbreid, nii nagu Johannes Pirital on liiklussaate number täna see ja see, aga algul jäid mõned saated vaka vahele, tähendab, programmi muutusi tuli sinna. Nüüd on siiski muusikasaadete toimetus seisnud nii järjekindlalt nende heaks, et ma ei mäletagi enam viimastelt aastatelt, et oleks muusikauudistesaade, kui ära jäänud. Ma ei tea ühtegi teist, kes oleks niisugune koguja, kes kogub fakte sellisel hulgal. Kas sa tead kedagi nimetada? Ma ei usu, et ma olen nüüd ainukene millegi väärtusliku koguja. Aga niisugune muusikaelu faktide kogumise kirg on mul nüüd küll tudengiaegadest pärit, oli mul üks muusikakooli kaasõpilane Lembit Uibo, kahjuks ma ei tea üldse, mis temast on hiljem saanud. Ta oli ka Kuldar singi minu grupikaaslasega headutav. Tema rääkis mulle, et üleval Toom seal raamatukogus on mõningad leksikonid. Muusikaleksikon, meil siis ei olnud kellelgi mitte ühtegi eksemplari, aga muusikakooli aegadest juba peale Tallinnas. Lembit Uibo rääkis mulle. Ta on niisuguseid leksikoni nagu näiteks kuue kuu. Ja siis. Ma läksin ka neid vaatama, hakkasin sealt siis muusikuid välja otsima ja ma tõingi sulle kaasa siia täna ühe oma elu esimesse leksikoni mis on käsitsi ümber kirjutatud 1957. aasta ja 60. aastaväljaannetes International usku, et endale koju saada mingisugune väikeleksikon ja nagu siin märk näitab, et ma katkestasin selle tööl. 1963. aastal, niisiis konservatooriumis kolmanda kursuse üliõpilasena. Muide, üks küsimus siia vahele, ma panin tähele, see on väga ilusa kalligraafilise käekirjaga kirjutatud, kas sa kirjutad kõik materjalid siiamaani nii korralikult välja? Jah, see on kuskilt pärit minu isa ja ema töömail, mõlemad nad olid õpetajad. Ema käekiri on haruldaselt siiamaani veel niivõrd kaunis ja ilus vaadata ja lugeda, kui ta mulle kirjutab. Ema saab sügisel nüüd juba 77 aastaseks, aga käekiri on ikka pedagoogi moodi. Veel ilus ja korrektne, aga isa oli mul joonistusõpetaja ja samuti joonestusõpet lisaks veel laulmise ja muusika ja käsitööõpetaja koolides kus ta siis töötas järgemööda ja ja kust, aga siis nagu rändas natukene. Tartumaalt Tallinna ja Tallinnast sõjajärgsete raskete päevade tõttu linnas ei olnud süüa ja siis läks ta oma vanematekoju Vändrasse ja Vändra mail oli kahest koolis õpetaja. Eks ma isa käest ja ema käest samuti olen selle teadmise hinnangu omandanud, et kui midagi kirjutada, siis ikkagi ilusasti, et oleks ilus vaadata ja et oleks selge ja loetav ja sellel ka mingisugune kunstiline hõng ja väljanägemine ka. Kas usu grafoloogiasse grafoloogiasse ei tea. Aga ma mäletan seda sirbi tööaegadest ka, et ma harjusin seal küll igasuguseid käekirju lugema ja võib-olla on see nagu pedantlik. Aga mulle meeldib, kui inimesel on kaunis käekiri. Nii ega me jõudsime enne ka kartoteegi, nii kui palju võib seal olla neid kalligraafilise käekirjaga täidetud kaart. Ligikaudselt. Arvu mina ka ei tea, selle järgi mõõdan, kuidas nad mul kasti ära mahuvad. Ja mul on praegu regulaator Kaarselt sinna kantud umbes 1977.-st kaheksandast aastast alates. Olulisemaid fakte maailmamuusiku elust eelkõige ma pean silmas ikkagi Lääne-Euroopa oma, sest ma tean, et nõukogude maa muusikaeluga ikkagi tegeleb inimesi ja seda on ju loomulikult palju kergem kätte saada, aga ma arvasin, et just nimelt see, mis eriti stagnatsiooniaegadel ja oli, oli väga piiratud, et ma arvasin, et ma pean lihtsalt koguma siia nii enda jaoks kui ka kui ka paljude teiste jaoks. Vot nüüd umbes aasta järel hakkavad need kartoteegikaardid nagu rääkima, Nad hakkasid natukene varem juba, et kõik see, mis siin on kogutud niimoodi aastate järel nüüd tekib nagu mingisugune portrees sellest muusikust kartoteeki on mul väga lihtsalt tähestiku järjekorras. Iga persoon või muusikakollektiiv, tähestiku järjekorras on oma kaardid välja, sinna ma siis kannan. Uusi andmeid, teadagi on see ju lõputu töö. Ja sinna on sadu, võib olla tuhandeid tunde kulunud aga rõõm on seda suurem, et kui nüüd muusikauudiseid tehes, siis need kaardid hakkavad jah, nagu elama ja ja kandma mingit pilti sellest heliloojast või interpreedi-ist. Kui palju sul on võimalik selle muusika endaga tuttavaks saada, nagu sa ütlesid, on su huviorbiidis peamiselt olnud praegu Lääne heliloojad. Ja noh, me teame ju, kuidas selle materjal levikuga üle piiri on. Ja kui nüüd tõesti nagu mesilase hoole ja visadusega neid killukesi kokku koguda, siis saab ikkagi päris laiahaardelise pildi Lääne-Euroopa ka siis keskel OPA sotsialismimaade muusikaelust ja üht-teist isegi Jaapani ja Ühendriikide ja Kanada kuni Austraaliani Ki nende kohta. Mul ei ole mingisugused eri kanaleid olnud. Ainus erikanal on võib-olla järjekindlus soome ultralühilainekuulamisel, vaat see on siis nüüd ainus nii öelda. Kust saab jälgida maailma muusikaelu ja eriti Lääne-Euroopa muusikaelu? Üsna regulaarselt. Ja minu vaimustus andi kõige suurem siis, kui ma panen õhtul, kui lapsed on magama läinud, ei saa raadiot täis häälel kuulata. Panen klapid pähe, lülitan ennast nagu otseülekandele kuulama kontserti kast Londonist või Kopenhaagenist või või Napolist või kasvõi Jeruusalemmast. Seal on nagu nende sündmustesse ees ja ma tunnen ennast väga hästi. Ja nendest kontserdi otseülekannetest või salvestustest mida siiski Soomega jõuab väga paljudelt kaalukalt rahvusvahelistelt festivalidest kuni Salzburgi, Edinburgh, Lääne-Berliini pidu, nädalakeni või Viini piduna toodeteni välja salvestusest ka takkajärgi. Ma tunnen nii suurt rõõmu, et ma oleks nagu sõjalise ära käinud. Kogu see tegevus on andnud sulle väga avara panoraami maailma muusika olukorrast üldse. Milline on selle taustal Eesti muusika olukord? Jah, üks üha rohkem ongi nagu kristalliseerunud kogu selle määratu informatsiooni kogumise eesmärk, et saada vaatan mis mujal toimub ja teades seda, mis Eestis toimub, katsuda need omavahel nagu ühitada ja omavahel võrrelda. Nüüd seitse-kaheksa aastat, töötades ajaloo instituudis kultuurisektoris. Mul ongi meeldiv võimalus saada palka teadustöö eest ja olles mõned aastad Nõukogude Eesti muusikaelu põhjalikumalt uurinud on mul nüüd võimalus oma uurimisteema viiagi sinna nendele radadele. Mu suurem teema praegu kõlab vastu niimoodi, et Eesti muusika retseptsioon väljaspool Eestit, eesti muusika retseptsioon välis all. Nüüd taas ma kogun materjale ja püüan saada siis igasuguseid vastukajasid võimalikult nii palju, kui neid on silmapiiril ja saada ka võib-olla välismaalt neid juurde. Kõige tuntum mees väljaspool liidu piire on. Veljo Tormis Arvo Pärt ja Eduard Tubin vast need kolm nime. Kuigi rahvusvaheliselt kõige käibel olevamad kartoteegid ja reklaambukletis siiski avaldavad kõige rohkem teavet tegi Arvo Pärdi kohta. Ja siis Eduard Tubina kohta. Veljo Tormise kohta on nagu andmed suhteliselt juhuslikumad. Ka siin on niisugused regionaal reaalselt piirid, kus tugine ei taha nagu hästi välja jõuda. Põhjamaadesfäärist on jõudnud mõned korrad Ameerikasse ja sinna mandrile eeskätt Neeme Järvi abiga. Ja ka mõne teise dirigendi abiga, aga ikkagi kuidagi see rahvusvaheline muusikasuhete arengut. Me ei ole ka nii ladus kui me siin nüüd arvame, et meie oleme siin väga piiratud tingimustes olnud, et me ei pääse kuskile. Sa ei saa suhelda teiste riikidega, muusika pinnal on ikkagi iga maa. Muusikaelu ja kontserdiorganisatsioonid seisavad eeskätt heas kõigepealt oma rahvuskultuuri eest. Ja kui Tubin on mingil määral nagu Rootsi rahvusliku muusikakultuuri sisse saanud, siis alles Rootsi valiku läbi Rootsi pinnal oma potentsiaali ka välismaale jõudmiseks, aga mitte enne. Ilmselt väga palju teevad eesti muusika levikuks mujal maailmas, aga väliseestlased. Jah, nende panus on meile siiski suhteliselt ainult pea, et mul on ikka kurb kogemus meeles. Kui me hakkasime koos kolleegide Avo Hirve sõja Monika tockmaniga tegema eesti muusikat graafilist leksikoni ja kui meil tulid juurde sinna märksõnad väliseesti heliloojate interpreetide kohta, siis see teave olime veel kümmekond aastat tagasi ikkagi kui meil juba leksikoni esimene variant oli valmis, oli ka häbematult väike. Nüüd Avo Hirvesoo on eeskätt just väliseesti muusikute kohta endale päris kena kartul Köögi koju kogunud. Ma tooksin niisuguse näite, et meie artiklid algul väliseesti muusikute kohta lõppesid umbes niimoodi, et 1944. aastal lahkus Eestist emigreeris sinna ja sinna ja peaaegu mitte midagi rohkem. Aga siin on veel üks tõsine fakt ka selles osas, et suurem hulk muusikuid nagu Taavo Virkovskisin äsja kinnitas, ei, lihtsalt ei riskinud üldse jäädagi muusikaalale ja teades et nad ei pääse löögile seal noh, tulles ja niisuguse väikse rahvuskultuuri pinnalt järsku üleöö kukuti suurde muusikamaailma ja paljud ei riskinud ja ei saanudki jääda omale ja nii edasi. Ja nüüd on meil see Eesti muusika biograafiline leksikon peaaegu valmis tänu ene valguse hoolikatele toimetajatele eeskätt ela eelseinale. Ikkagi on meil just selle väliseesti osaga küsimärke ikkagi parasjagu. Nii et oleks meie piirangud nagu langenud aastat paargi varem oleks koni tegemine olnud mõnevõrra lihtsam, aga nüüd on tähtaeg käes ja peame siis leppima sellega, mis, mis läbi suure suure häda on siis kokku kogutud. Jah igasse väikesesse leksikoni artiklisse, olgugi kas ta viierealine on vaja ikka sisse elada ja kogu see materjal endast läbi lasta ja siis ennast kokku suruda lõpuks 250 täheruumi, nii nagu näiteks ene lubab Nende artikleid olen andnud ene ka uuele teisele väljaandele. Aga just see piiratud maht ei luba midagi rohkemat öelda ja ka muusika seisukohalt ei anna suurt midagi. Meil on muidugi vaja ja ühte suurt üleüldist muusika leksikoni aga nii palju kui mina tean niisuguse leksikoni väljaandmisele meil ei ole veel üldse plaanegi. Sa ei ole ka selle peale mõelnud, et hakkaks koostama. Me oleme siin ausalt öeldes viimased 10 aastat üsna visalt tegelenud selle muusikabiograafilise leksikoni ka, mis nüüd puudutab ikkagi ju ainult Eestit. Ja ühesõnaga koduselt asjad, oleks vaja enne korda saada ja oma rahvuskultuuri muusika osa natukene enam-vähemgi paika panna. Eelmiste leksikonid vead parandada, mida on tuhandeid ja ma arvan, et vast sadadesse ulatuvad vead jäävad ka uutesse leksikon idesse. Muidugi ka kõige kuulsamalt leksikonid maailmas ei ole saanud läbi ilma vigadeta, nii et need käsiraamatut, mis meil nüüd siin on pihku puutunud ikkagi leiame nendest ka vigu ja möödalaskmisi ja üllatavalt ongi lahkuminevad. Medaatomid. Seitsmekümnendatel aastatel oli mul üks põnev võimalus veel kaastööd teha kuulsele Hugo Riimani muusika leksikonile. Asi sai alguse sellest, et Leedu kolleeg Antanaspians, kus ta pole nüüd enam elavate hulgas, saatis ka Tallinnasse. Ja minule kirja triimanil toimetus pöördus tema poole. Et aga andmeid ka balti liiduvabariikide heliloojate kohta. Ja siis Antanaspianskus saatis vastavad aadressid ja palved ja juhised materjali saatmiseks mulle ja ma suutsin mõned artiklid Riimani leksikoni ära saata, nii et minu nimi on nüüd Riimani täiendusköit esimeses osas ka autorina sees, niisugune uhkus ja au. Aga siis Need kontaktid katkesid ja sealt kuskilt K-tähest alates on jälle Eesti muusikud sellest välja jäänud. Või kui on siis väliseesti allikatele rootsi ja autorite abiga on seal üht-teist seal sees. Milline on sinu pilgu alla Eesti muusikateaduse tasemel? Tänane pilt ei ole kuigi rõõmustav, meil on kohe päris palju muusikateadlase diplomiga inimesi lasknud välja Tallinna konservatoorium, aga mul on kahju, et olude sunnil on suurem hulk nendest just teaduse mailt üsna kõrvale jäänud. Ei saa alahinnata. Meie jõud on häbematult väikesed, pedagoogitöö kõrval peab lihtsalt leidma võimalusi ennast teadlasena väljendada ja teadlasena arendanud. Kõik need jõud, mis meil praegugi muusikateaduses on ka nii-öelda nagu institutsionaalselt väga laiali pillatud ja meil on tarvis need jõud kõik ühendada praegu need materiaalsed toetused, väärtused ka kuidagi panna ühte suunda minema ja et nendest oleks kasu. Sul on neli last. Kas sa soovitaksid mõnele nendest tulevikus elukutseks valida ka muusika? Kõik mu neli last on rohkemal või vähemal määral käinud ka Tallinna muusikakeskkoolis. Ja kui mingisugune teine eriala omandada viiuldaja või pianistina või mõne muu pilli juures. Või koori klassiski käia, ma arvan, et selle kõrval ma näeksin küll hea meelega, kui ta midagi ka sinna juurde vast kirjutaks muusikast, see valmistaks mulle küll tulevikus rõõmu. Me oleme väga töise jutu ära pidanud. Aga. Elu ei koosne ainult tööst, kuskile peab mujale kaabist oma energiaga raiskama, selleks, et jõudu uuesti kätte. Saada tööd on tulnud ja palju teha. Ja mitut tööd korraga. Kui siin rõõmsa tunda ka klapid peas, saab olla nii-öelda Londonis ja kuulata sealt otseülekannet väga põnevast kontserdist siis samal ajal on võimalik teha mingit mehhaanilist TÖÖD, koguda andmeid, kirjutada midagi välja panna kartoteeki üht kui teist sellesama kontserdi kuulamise ajal. Ja nii on tõesti nagu seda vaba aega isegi erialakirjanduse lugemiseks on väga vähe jäänud. Aga ükskord peab ka sellest tööst väsima ja kui mu isa pärast neljakümnendat eluaastat lahkus Tallinnast ja Ulex maale lähemale, et ma olen isa jälgedes selles mõttes üsna samal ajal ma läksin Viimsi alevisse elama ja nüüd nii nagu töölaua tagant olen päriselt ära väsinud, lähen ma viie-kuue minuti kaugusel olevale aiamaale ja hakkan seal siis kohe kaevama või midagi tegema. See on üllatavalt suur rõõm. Rõõm sellest, kuidas porganditaim tõuseb või kurk või tomat kasvab, sinna minnes on paari tunni möödudes kõik taastunud ja võib jälle sama hooga edasi teha. Ega see 50. eluaasta, mis peatselt algab ei ole ju mingi pöördepunkt, selline koguja mesilane on ainult poole oma tarust suutnud selleks ajaks täita. Jah, tunne on küll niisugune, et suurem osa tööst tegemata ja ütleme, Teaduste Akadeemia alla minnes tekkis esmakordne võimalus elus, siis ütlen, et pärast neljakümnendat eluaastat kuskil olles hakata millegagi nagu süvenenumalt tegelema. Ja kõik need, et asjad on nagu alles veel ees. Ja imelik on arvatud suve teisel poolel on veel nii palju vaja teha plaane, on suuri. Ja plaanid ise tulevad koik meie muusikateaduse ja muusikast kirjutajate igapäevasest situatsiooni, kaunist sellest, et meil on kohutavalt palju kirjutamata raamatuid, rääkimata headest raamatutest Eesti muusika kohta. Tööd on kõigil, kes on kirjutama õppinud ja kirjutamisega ammu aega alustanud ja seda tahavad veel edasi teha. Tööd on meil väga palju. Loodame, et vähemalt pool raamatukogu on veel tulemas, sinu poolt igatahes selleks palju jõud. Täna.