Helgaja tere päevast, head kuulajad. Mina, laane trummik. Mida siis tõi meile möödunud muusikanädal? Eeskätt jätkusid Pärdi päevad, mille menu ületas seekord peaaegu et isegi kõrgetasemelise Pärnu festivali oma hoo ja kuulutas avatuks ka Eesti riiklik sümfooniaorkester. Mikko Franki dirigeeritud esimesel avakontserdil saime kuulda linnulaululuigelendu ja Tšaikovski kuulsamat sümfooniat. Tänase vestlusringi valupunkt puudutab muusikateatrit. Viimased viis aastat pole suurele lavale jõudnud peaaegu mitte ühtegi eesti ooperilavastajatööd. Noori lavastajaid ei paista ka kuskilt. Kas peagi hakkavad ka Eesti Pärid lavastama Saksamaalt sisse ostetud režissöörid. Sellest kõigest saate teises pooles. Nüüd aga heidame pilgu Pärdi päevade kahele Canon Boca Jaaneni esitusele ning tintinnabuli stiili sünni meenutuseks tehtud kontserdile. Kaja. Eelmisel teisipäeval, üheksandal septembril kõlasid Tallinna Jaani kiriku võlvide allüksus, ansambli hääled ja instrumendid kontserdiks Saara oli 90 aastane muusikat aastast 1976 oli ansambel komplekteeritud neljast lauljast Maria Valdma, Iris Oja, Endrik Üksvärav ja Tõnis Kaufmann. Lisaks löökpillimängija Lauri ahune ja organist Ulla Krigul. Kontserdi tegi eriliseks fakt, et samad teosed tulid ettekandele ka aastal 1976 toimunud legendaarsel Hortus musicus kontserdil ja see oli iga kord, kui publik kuulis esmakordselt sõna tintinnabuli. Kontserti käis kuulamas muusikateadlane Saale kareda. Üksus ansambli koosseisus oli seekord, et meie ees uus ja huvitav koosseis. Iris Oja on varem teinud koostööd üksusega, aga kõik teised olid uus ja üllatav. Värske veri võiks öelda sellest sellest koosseisud mis on väga sümpaatne. Kontserdi põhiraskust kandis organist Ulla Krigul ja esimese teosena kõlavas klaveripala Saliinale astus ta tegelikult esimest korda pianistina üles. Nii et see oli selles mõttes päris kõva pähkel. Liinale on teatavasti ju Pärdi kõige kuulsam teos ja me teame, mida vähem noote, seda raskem on parti mängida ja olla Krigul interpretatsioon. Mulle väga meeldis. See teos nõua väga kontsentreeritud vaimset kohalolu, see on tõesti mingis mõttes teoste teos. Mullu mängis seda tunduvalt aeglasemalt, kui me oleme harjunud. Samas moodustus minu jaoks ilus tervik. Väga kaunis kristalne kõla oli selle teose esituses. Ja see interpretatsioon aeglasemas tempos pani mind veelgi intensiivsemalt tajuma vaikusest sündivaid üksikuid helisid, mis jälle kaovad vaikusse. See väljendas selgelt protsessi loomist eimillestki ja hajumist ei millessegi inimeseks olemise haprust, selle õrnust haavatavust. Just see dimensioon tuli Ulla Krigul ettekandes väga hästi esile. Kui Aliinale on veel, et väga rangelt tintinnabuli stiilis tehnika mõttes loodud teos. Muide, selle teose visand on olemas juba 75. aasta veebruari tema noodivihikus, kuigi ta on dateeritud siis kuuenda aastaga siis järgmised teosed, Paabeli, jõgede kaldaid ja triibium on, võiks öelda väga matemaatilised teosed ja nende puhul, kuna see on nii kontsentreeritud abstraktne mõtlemine, siis peab interpreet ennast sellest tõesti läbi närima, et saada teosega elus kontakt. Ja kui me räägime paabel jõgede kaldaid, teosest siin kõlas meil versioon vokaalsolistide orelile siis kontserdile oli saadud suurepärane koosseis väga võimekatest. Mulle väga meeldivad need solistid. Kahjuks oli komplitseerib asjaolu, et Endrik Üksvärava haiged selle kontserdi ajal. Ja samas muidugi oli ka tajuda seda, et ükskõik kui head ja erilised solistid selleks, et leida tunnetuslikult ühisosa Pärdi muusika esitamiseks on vaja aega, seda aega ilmselt seekord päriselt tal ei olnud. Ma kindlasti tahaks kuulata seda koosseisu veel edaspidigi just just nimelt Pärdiga sest teos, Paabeli jõgede kalda-il on palju raskem teos, kui ta noodi pealt vaadatuna paistab. Ja seal tegelikult on väga suur eeltöö teha, et jõuda just selle, selle tunnetusliku ühisosani. Sest et mida vähem noote, seda rohkem Alasti interpreet selles mõttes, kuivõrd hea kontakt on tal nii iseenda, oma hääle kui siis ka oma koostööpartneritega. Ja Pärt on ise selle Paabeli jõgede kaldajail kohta öelnud, et see on tema jaoks kui kraadiklaasi muusika millel minu jaoks on siis mitu tähendust, see viitab ühest küljest kompositsioonitehnikale, aga teisest küljest just nimelt ka sellele peenhäälestusega minu jaoks, nii et, et see on niisugune mitme mõttega iseloomustav nimetus. Katrjevium ei anna ennast kergelt käteteosena, selles teoses on kõigis kolmes osas üks ja see sama meloodia üks ja sama rütmi järgnevus ehk tale isegi sama harmoonia. Kuigi harmoonilist rääkida tintinnabuli stiilis muidugi ainult tinglikult. See, mis muutub, on tintinnabuli-tehnika erinevate võimaluste rakendamine. Ja nagu eelnevalt öeldud, see on niisugune väga abstraktne teos, aga Ulla Krigul õnnestus hästi nagu läbi murda ja saada kontakt samamoodi ka järgmises oreliteoses paari intervalla, mis oli minu jaoks selle kontserdi D kõige sügavamalt läbitunnetatud ja nagu terviklikumalt läbi tunnetatud teos. Kontsert lõppes kuulsa Pärdi teosega, Saara oli 90 aasta mis oli esitatud põhimõtteliselt hea tervikutajuga. Siinkohal tuleb muidugi esile tõsta põhiraskust kandnud löökpillimängija Lauri jahune perfektset esitust ja vaimset kõrgkontsentratsiooni. Ja jäi meelde ka ilus koostööteost, lõpetades oreli ja soprani poolt. Lõpetuseks ei saa märkimata jätta Pärdi teose Saara oli 90 aastane, sümboolset sõnumit praegusele ajale. Seal üks interpretatsiooni võimalus muidugi ainult tuhandeid aastaid on inimkond sõdinud ikka üha uuesti ja uuesti ja samas on alati olemas sattumise õidepuhkemise võimalus vihkamise viljatud maastikul. See võimalus on väga lähedal ja väga kaugel ühtaegu, sest see asub teadvuse nihke kaugusel. Stuudios oli saale kareda. Pärdi teos Canon Boca Jaanen ehk patukahetsus Liibanon kanti eelmisel nädalal lausa kahel korral. Kolmapäeval, kolmandal septembril koos Tõnu kaljustega esitas selle teose filharmoonia kammerkoor, kes on teoses teinud ka kuulsa salvestuse, mis paljudel meist ilmselt ideaalmudelina kõrvus heliseb. Aga laupäeval, kuuendal septembril laulis Canon pakkajanenit Vox Clamantis Jaan-Eik Tulve juhatusel issanda muutmise kirikus, kus mõlemal kontserdil käis koorijuht Ene Üleoja. Väga keeruline on neid kahte kontserti võrrelda, aga ehk ma ei eksi, kui arvan, et ilmselt olite ootused mõlemale kontserdile üsna kõrgel. Kahtlemata, ja ma võrdlema, nagu ei kipugi neid, ma lihtsalt katsun leida seda, mis on ühist ja mis oli erinevat. No kõigepealt ma alustan niisugust mõistet nagu ruum vaimne ruum, füüsiline ruum, Tõnu Kaljuste ka kõlas teos Nigulistes, Jaan-Eik Tulve ka kõlasta issanda muutmise kirikus tegevkirikus. Ja nüüd ma räägin oma esimesest muljest seoses filharmoonia koori ettekandega. Ma istusin ka kohas, mis ei olnud kõige soodsam kuulamiseks. Koor oli paigutatud nii-öelda kiriku teise kolmandiku algusesse ja nii nagu Tõnu Kaljuste sagedasti on teinud, on ta pannud koori nii-öelda ringi mis on väga huvitav ja tänuväärne ja annab niukse huvitava akustilise efektiga, tavaliselt aga kui sa satud istuma näiteks ühe häälerühma taha vahetusse lähetusse, siis paratamatult sa kuuled kogu selle rühma intensiivsust ja ka kõlapildis domineerib selle tõttu. Ma ei saa väga palju rääkida koori kõlast või ansamblist, küll aga ma tahan öelda, et ma ei näinud dirigenti, ma ei näinud lauljate nägusid. Ma oma pilgu kinnistasin põhjapoolsetele akendele, kust tulin niisugust ilusat õhtuhämarat valgust ja lihtsalt kuulasin. Ja korraga ma taban ennast niisuguselt tundelt. Et ma olen pühakojas. Ma ei ole Niguliste muuseum-kontserdisaalis, vaid ma olen pühakojas. See tähendab seda, et see muusika töötas, muusika pühitses selle ruumi. See oli erakordne elamus, võib-olla kõige tähtsam, mis ma sellelt õhtult kaasa võtsin. Ja nüüd Jaan-Eik Tulve laulis seda kirikus kuldselt särava kõneleva ikonostaasi ees. See ruum oli juba pühitsetud ja lauljad läksid sinna sisse ja sulandusid sellega ühte. Et kui ma ka isegi seda esitajate vokaalesteetikat võrdlen, siis ma pean ütlema, et Vox Clamantis hääled särasid nii nagu ikonostaasi, kuld seal oli midagi väga säravat, midagi väga kiirgavad. Samal ajal filharmoonia koor laulis väga homogeenselt kõla ühtselt. Siis mulle meeldis väga ka fraasikujundus, mis just suurema esitusüksuse puhul dikteerib iseendast ka mingisugust suhet. Fraasi liikumisega ja fraas oli väga paindlik. Suurejooneline võimsate tõusudega lainetustega kusse, inimliku küündi matuseahastus jõuliselt välja tuli ja üldiselt kogu esitust, et ma nimetaksin sihukese voogava joonisega läbi viidud. Ja selles oli minu meelest midagi Slaavi hingele lähedast. Nüüd, kui tulla teise esituse juurde, siis ma kordan veel üks kord, see kõlaesteetika oli omamoodi nähtus, mida me suure koori juures iial ei koge, sest tegemist on väga heade solistide grupiga kus hakkavad mängima teised väärtused, just nimelt üksikute hääl, Te kooslus, kooskõla, üksteise kuulamine, balanss, häälestus. Siin ma teen väga suure kummarduse kõikidele lauljatele, kaasa arvatud muidugi dirigent. Et häälestus oli ideaali lähedane ja aeg-ajalt nii täpne, et see tekitas juba teatava niisuguse õhku tõusmise tunde. Kui kaua võib nii puhtalt veel kõlada. Näiteks mõni kolmkõla kõlas tõesti nii, ma mõtlesin ja tõepoolest nagu kolmainsus muusikalises kujundis, see oli vapustav ja muidugi niisuguses ansamblis on ju laulja oma vanus tohutult kõrge ja vastutus. Selle tõttu Vox Clamantis esituses muutusid eriti kõnekaks just refräänid. Ahastuse momendid, inimlikud ahastuse momendid olid võimsamad filharmoonia kammerkoori esituses, nagu ma ütlesin, volüümi oli rohkem, jõudu oli rohkem. Aga siin tuli välja see filigraanne, nii-öelda sisekaemuslik suund. Ja huvitav oli see, et minu meelest ei olnud vahet tempodega, tempod olid ühesed, tähendab mingit tunnetusväli, mingi tunnetuse ruum oli väga ühene. Ja see tuleb nüüd muusikast selle muusikakõnest sõnumist, mida ta kannab kirikutäis kuulajaid, lahkus Vox Clamantis kontserdil nagu kirgastunutena. Vaat ma jätaksin just siit meelde selle sõna kirkus, see oli nii vokaalis kui ka teostuse Feligraansuses samal ajal kui kaljustel oli Mazda. Nii et mõlemat kõnetasid. Ja minu meelest me peaksime olema väga tänulikud, et meil on esiti üks Arvo Pärt tema looming. Teiseks olla tänulik Tõnu Kaljuste-le, kes neid Pärdi päevi meile toob. Kiip teeb ja loob. Me peame olema tänulikud selle eest, et meil on nii palju esitajaid, et me saame ühel ja samal festivalil kuulata kahte esitust. Nii et me oleme väga rikkad. Niisugused. Ene Üleoja muljed Pärdi päevade raames toimunud kaelt Canon Boca Jaaneni kontserdilt. Pärdi päevade lõppkontserti meenutame järgmise nädala Heigajas. Sülgaja. Eesti riiklik sümfooniaorkester alustas nädala eest reedel oma uue hooajaga. Orkestri direktor Kadri Tali võis uhkelt teatada, et nüüd on igal Eesti riikliku sümfooniaorkestri kontserdisarjal oma sponsor. Kersti Inno küsis Kadri talilt, kas sponsorite rohkus on seotud orkestri muutumisega sihtasutuseks. Seotud on see ikkagi Aktiivsete ideedega ja heade ärimeestega hea juhtimisoskuse ja tänapäeva maailmaga. Minu neljandaks aastaks siin ERSO ees. On palju teostunud, mis alguse said neli aastat tagasi, nii et ma olen uhke ja õnnelik selle koosta üle, et sihtasutusega ei ole siin mingit pistmist. Mind on paelunud olnud mõte, et, et ainult riik ei pea vastutama ja toetama vaided, kunstnikud peavad ka ise töötama selle nimel, et neid armastatakse, neid hinnatakse, neid tahetakse toetada. Ja et see jätkub ka aasta-aastalt, et nende tegevus ka iga aasta tõestab, et on toetuse vääriline. Eelmisel reedel oli ilmselt meie muusikamaailma kõige olulisem sündmus Eesti riikliku sümfooniaorkestri hooaja avakontsert ja seda juhatas Soome dirigent Mikko Franck. Ja kavas oli tal teoseid nii-öelda Läänemere ümbrusest ehk siis eine Juhani rauda vaara teos, kantus, arktikus sümfooniaorkestrile ja lindudele ning sõit Veljo Tormise ooperist luigelend. Teises pooles aga kuulsime Tšaikovskit kuulsamalt teost. Tema kuuendat sümfooniat ja kontserdil käis Ivi Eenmaa. Esiteks on noh, ERSO hooaja avamine ja algus alati nagu millegi suure ootus ja minu jaoks on see midagi sama toredad nagu esimene september, mis vaatamata sellele, et sa enam kooli ei lähe see ikkagi tekitab niukse ärevuse, see on midagi ilusat ja sama, ma ütleksin ERSO hooaegade kohta, aga avakontsert on ikkagi ja alati teistmoodi. Sest noh, saavutad jällegi, mis nüüd tuleb ja kui ma nägin, et Mikko, Franck tuleb, kes üldiselt mulle meeldib ta nägu ja naeratus, selles on midagi, et oot, mida ma siit nüüd ootan. Ja selles mõttes ütleme, see kava oli väga-väga huvitavalt kokku pandud loodus ja linnud ja kaks sellist suurt maestrot, kuigi kontserti järjekord oli teenima, hakkan ikkagi mee Veljo Tormis pihta. Sest orkester ja LF räim koos see oli väga võimas ja muidugi rauda vaara. Kui hakkas peale nüüd ütleme, lindistused ja kõik ja kuidas sellega liitus orkester ja see oli minu jaoks niisugune väga suur avastus ja väga kauni sabast. Ja need kaks asja omavahel siduda, no kes koostas kontserdikava või kokku pani siis nagu see loodus linnulaul siinpool Läänemerd ja meie siin ikkagi nagu sümboliseerib sellist ühtekuuluvust ja meid kui ühte väikest osa sellest suurest loodus, minu jaoks oli see üllatus tavaliselt niisugune. Noh, kuidas öelda, ta tõstis mind ja sa tuled kontserdilt ära. Sul on hea olla. Aga teises pooles tuli ettekandele Tšaikovski kuues sümfoonia. Kuidas teile Nico Franki tõlgendus meeldis? No ta on absoluutselt teine koolkond kui vene, ütleme, dirigendid, kus tõesti esitatakse seda lugu tõsiselt ja natuke raskepärased ja muidugi see on võimas teosega, midagi siin ei ole öelda. Aga Mikko, Franck minu arvates natuke tegi nalja selle kontserdiga ja eriti kolmas osa ikkagi Keroiline või pateetiline, kuidas sümfooniat käi nimetataks? No tema käsitluses oli sealike. Vähemalt mina tunnetasin seda ja arvestades aega, millest me täna olema, mitte seda aega, millal Tšaikovski selle kirja pani. Mõtlesin, et Mikko Franck, sul võib õigus olla. Nii et noh, minu jaoks oli ta huvitav tõlgendus ja ma ütleksin, et ERSO tabas ära selles see tähendab dirigent suutis oma mõtte viia vängi eteni. Ja noh, Mikko Franck võeti väga hästi vastu ja ta ei olnud ju esimest korda, ei ole ju ERSO ees ei seisa ja ja tundub, et neil klapib säsi. Eesti riikliku sümfooniaorkestri hooaja avakontserdist rääkis Ivi Eenmaa, kel esimene avakontsert kuulmata jäi siis hooaja teine avakontsert toimub 26. septembril. Ja toob kuulajateni Neeme Järvi juhatusel, Richard Straussi heldeid, sülgaja. Muusikauudised maailmast. Muusika, uudised. Taani ringhäälingu DR otsustas sulgeda rahapuudusel alates järgmise aasta jaanuarist 75 aastat tegutsenud kammerorkestri. Varasematel aegadel on orkester olnud tuntud Taani raadio sümfonietta orkestri nime all. Õnneks jääb rahapuudusele vaatamata alles Taani rahvuslik sümfooniaorkester, kelle uueks peadirigendiks safaabia Louisi, kes asub orkestri juurde 2000 seitsmeteistkümnendal aastal esialgu kolme-aastase lepinguga. Taani ringhäälingul on tarvis lähiaastatel igal aastal hoida kokku 161 miljonit Taani krooni. Jaanuarist suletav Taani kammerorkester on aga näidanud viimastel aastatel silmapaistvaid tulemusi. Peadirigent Adam Fischeri käe all on plaadistatud kõik Mozarti sümfooniad ja samuti plaadistati Mozarti varaseid patareid, mille eest saadi ajakirja kremofoun toimetaja parima valiku preemia. Võrreldes Taani Rahvusliku Sümfooniaorkestriga süüdistatakse Taani kammerorkestrit väheses innovaatilisuses. Hetkel tegutsevad mõlemad orkestrid Shan novelli projekteeritud uues kontserdimajas mille oodatust suuremad ehituskulud tekitasid 2007. aastal olukorra, kus kontserdimajast tuli koondada palju töötajaid. Seni on Taani ringhääling ainukene Ringhääling Skandinaavias, kelle alluvuses kas orkestrit loodetakse, et Taani kammerorkestri kaotamisega saab tugevust juurde. Sümfooniaorkester. Kampaania Taani ringhäälingu kammerorkestri päästmiseks ja toetamiseks levib ka Facebookis. Dirigent transfer mest andis aga teada, et lahkub kohemaid Viini riigiooperimuusikajuhi ametikohalt. Uue hooajakava näeb transfer. Sermest juhatab hooaja vältel 34 ühendust, nende seas Richard Straussi, Elektra ja Giuseppe Verdi Rigolettot ning Travjaata. Äkilise lahkumise põhjuseks nimetas frantfell Sermest erimeelsusi ooperimaja puudutavat kunstiliste otsuste suhtes. Hetkel tegutseb Fransvelzermest ka Clevelandi sümfooniaorkestri peadirigendina. Oma lahkumisest Katari filharmooniaorkestri peadirigendi ametist teatas ka Hannah Chang. Dirigent ja tšellist Hannah Chang väitis, et lahkumise põhjuseks on samuti kunstilised erimeelsused. Koread sellist Hannah Chang oli enne Katari Filharmoonikute peadirigendiks saamist tegelenud Baieri noorte orkestris terrigeerimisega. Tan tšellot õppinud Messislafrozdropovitšiia Miša maskiga all ja dirigeerimist Larin maalseli juures. Katari filharmoonia orkester loodi aastal 2007 ja see koosneb valdavalt Euroopa muusikutest. Mõned lühiuudised Inglismaa üks vaesemaid piirkondi. Conwal andis teada, et plaanib lahti lasta kõik muusikaõpet tajad palgalistel kohtadelt ja edaspidi tuleb Cornwalli muusikaõpetajatel tegutseda. Vabakutselistele modeinas aga avatakse tuleva aasta maikuus Luciano Pavarotti muuseum mis luuakse tema ühte endisesse kodumajja kassarosasse. Ja seda aastal, mil Milanost toimub maailma, näitas EXPO. Hiljuti suri 104 aastaselt itaalia ooperidiiva sopran Magda Oliveira, kelle ooperidebüüt toimus 1932. aastal. Tema karjääris oli ka kümneaastane paus ja alates 1951.-st aastast tegutses ta taas maailma parimatel ooperilavadel nende seas ka New Yorgi Metropolitan Opera. Viimase ooperirolli laulis Magda oli Veera 71 aastaselt ja kammerlaval laulis ta veel isegi üheksa 10. Lendates eluaastates. Lõpetuseks rõõmus uudis noortest väljapaistvatest muusikutest. BBC avaldas uued njuudinovationaatist skeemi. Toetust saavad muusikud, kelleks on Arvyda kvartett, bariton Benjamin Apple metsasarvemängija Alec Frank, EM-il Tšaikovski konkursi võitnud sealistne Rec Hagnasarian, pianist Pavel kolesnikov ja viiuldaja Estheri joon. Njuudinevation aadist. Toetusskeem on edukalt töötanud juba mitmeid aastaid ja tänu kellele on suurepäraseid esinemisvõimalusi saanud paljud andekad muusikud. Süsteemi väljapaistvamaks tähtedeks on kindlasti trompetis Alisson poolsam ja sopran Kristiin, Vaiss pianistid Katia Punjati šviili. Vaat see trikk, Tiberg jonn ja samuti pianist Benjamin kloune, kes tuleb esinema ka Eestisse festivalile klaver 2014. Sülgaja. Eestis ei ole enam ooperilavastajaid või kui need ka on, siis on neile tööd väga vähe. Et ooperiteatrites lavastavad peaaegu eranditult ainult välismaist päritolu lavastajad Rahvusooper Estonia kunstiline juht Vello Pähn ja peadirektor Aivar Mäe. Miks ei anna rahvusooper võimalusi noortele ooperilavastajatele? Me ei saa ju lihtsalt muusikahuvilist teatrihuvilist inimest võtta meie siiski 450 inimese sellise kollektiivi ette katsetama. Selleks, et võtta üks võib-olla mitte eriti veel vilunud lavastaja siia ja hävida sellega, see tähendab teatri pankrotti. Me ei saa jääda ootama, kuni sünnib üks Eesti ooperilavastaja, meil on iga päev etendus, meil tuleb iga aasta välja mitu uuslavastust ja tänu sellele on ju tegelikult kõik eesti ooperilavastajaid, kui nad on olemas, teretulnud. No aga meil on praegu olemas kaks lavastaja haridusega inimest, kes on end ka rahvusooperi laval tõestanud. Neeme kuningas sunniti teatrist lahkuma, liis kolle aga pole peale armastuse valemit saanud suurel laval rohkem võimalusi. Kui meil on väljaõppinud ainult kaks eesti lavastaja, siis ei saa ju ükski kunstivorm lubada endale ainult ühe ja sama inimest interpretatsiooni igal õhtul. Igal hooajal. Neeme kuningast loobumise argumendiks oli, et üheski Euroopa ooperiteatris ei eksisteeri enam pealavastaja ametikohta. Aga miks siiski liiskolle oskusi pole rohkem rakendatud? Lavastaja oma nägemus oma elu, lavastaja eluperiood ei pruugi ju alati kokku langeda ühe või teise teatri just parasjagu käimasolev repertuaar Kari, mis repertuaari sõltu ju ainult ühe või kahe isiku suvast või, või maitsest vaid see moodustub paljude tegurite summast, lauljate olemasolust, nende häälespetsiifikast ka ajaloolisest aspektist. Kas neid lugusid on olnud, kui palju on olnud, millal nad on olnud edasi ja need asjad ei pruugi alati kokku langeda. Ma ei välistaks, et liisk olla võiks lavastada kunagi Estonia teatris võib mõnes teises teatris. Teater koolitab nii lauljaid kui dirigente. Ei olda valmis seda tegema. Lavastajate puhul. Meie nüüd otseselt kasvatama lavastajaid ei hakka, see on ikkagi muusikateatriakadeemia töö. Ja ma ei süüdistaks siin ka ainult nüüd muusikaakadeemiat, et miks teil ei ole vajadus, sünnitab ka võimalused. 29. augusti sirbis ilmus Alvar loogilt kolmeleegiline essee pealkirjaga ooperilavastajast on Eestis kujunemas importkaup. Viimase viie aasta jooksul ei ole mitte ühegi Eesti kutselistest teatrites esietendunud 15 uue ooperilavastuse kavalehel olnud eesti ooperilavastaja nime. Välja arvatud siis Eesti randid. Alvar Loog ütleb. Importlavastajate teostes kasutatakse sisse toodud sageli juba varem mujal kasutatud ideid, millel puudub tihti vähimgi seos eesti ooperitraditsiooni, kultuurikonteksti, ajaloo ning sotsiaalpoliitilise olukorraga. Aivar Mäe, Vello Pähn. Kas teie arvates on oluline, et rahvusteatris lavastaksid ka eestlasest lavastajad? Ma arvan, et on oluline eelkõige siis, kui tuleb välja eesti oper. Teine žanr, mis on kindlasti oluline ja mis alati eesti keeles on operett. Aga loomulikult me, me oleme huvitatud ja väga rõõmuga näeksime nii nagu Alvar Loog oma artiklis väga õieti märkis, et meie kontekstist vaadatuna sündinud interpretatsioon kahtlemata see oleks huvitav ja võib-olla ka publikule arusaadavam. Lavakunstikoolijuht Peeter Raudsepp ütleb, et lavastajate õpetamiseks ei piisa teoreetilistest loengutest. Hetkel aga puudub selleks reaalne ruum ehk lavastajatele vajalik õppelava. Kust peaksid siis ka need eesti algupärandit lavastajad tulema? Kas draamalavastajate hulgast? Tegelikult on see ainus võimalus, aga lauljad, laulja, kes lihtsalt hakkab lavastama, neid näiteid on vähe. Tartus teatavasti Taisto noor, meil tegi ka teatavasti Georg Ots ja ega suurt teid rohkem ei olegi. Tõepoolest, ega need suurt rohkem ei olegi. Jääb üle uurida, kes on olukorras süüdi ja kuidas saaks seda parandada. Olen täna stuudiosse palunud ooperis spetsialisti professor Kristel pappeli, endise rahvusooperi pealavastaja, praegu vabakutselise Neeme Kuninga ning samuti teeneka ooperilavastaja Aarne Miku. Tere. Mis teie arvate sirbis ilmunud artiklist, kas olukord ongi nii hull nagu selle loo põhjal paistab? Kristel Pappel, palun. Ma arvan, et Alvar Loog on ühelt poolt olukorda ju väga hästi hinnanud ja tema diagnoos on täpne ja terav ja loomulikult tekitab suurt murelikkust. Muidugi ma pean ütlema, et see küsimus, kas meil on eesti ooperilavastaja või ei ole, et see on vähemalt 20 aastat kogu aeg õhus ja kogu aeg on püütud mõelda või tekitada vähemalt nende seas, kes kirjutavad ooperist mõelda järelkasvule või osutada sellele küsimusele. Ooper on muidugi rahvusvaheline kunst. Ma olen täiesti kindel, et, et ka edaspidi on väga kasulik ja mõttekas, et Eestis lavastavad külalislavastajad, aga tasakaal eesti ooperilavastajate ja külalislavastaja vahetevahel lihtsalt peaks olema rohkem paigas. Mõistagi on nii, et sageli külalislavastaja kahjuks kordab siin juba oma varem tehtud lavastust. Teiselt poolt see on küllalt levinud praktika praegu lihtsalt ka raha kokkuhoiu pärast Kesk-Euroopas ja üldse lääne poole vaadata, siis ooperiteatrite koopereerumine ühised projektid on väga levinud, aga muidugi seal on üldse rohkem liikumist ka ooperipubliku hulgas ju erinevate teatrite vahel Alvar loogi ülitänuväärses artiklis. Ma ei ole ühe asjaga nõus ja see kahjuks on just sissejuhatuses, mis, kuidas need sissejuhatust lugesin, siis ma olin šokis mõnda aega. Et Alvar kirjutab, et noh, umbes nii, et nüüd on kostüümides kontsertide aeg möödas ja publiku uus põlvkond keeldub tegemast hinnaalandust ja et ühesõnaga, et nüüd see 20. sajand on see, kes ootab lavastajalt midagi ja ooperilavastus midagi ja nii edasi ja enne seda ei olnud selline teaterlikke lavastaja alge üldse olulised. No tähendab, ma ei saa sellega olla nõus, kui me mõtleme, mida tegi 20 sajandi keskel seisestain, kuidas uue muusikateatri nii-öelda pilgud pas vaatasid tõepoolest hämmastaval kombel Ida-Berliini ja austerlase, Austria kodakondsusega Valter Filsesday lavastuste suunas või siis tõesti tema assistendid õpilased nagu Joachim hertsogi Friedrich, kes viisid need ideed Briti saarele. Tugevalt mõjutasid inglise muusikateatrit, millest on ka ühine tuttav, eks ole, David paut nii rääkinud ja kirjutanud ja nii edasi ja nii edasi samuti Baudnik nimetada, kes ka praegu on tegev, aga kes tegi kaheksakümnendatel üheksandail aastatel väga olulisi lavastusi ju Londonis, eks ole, kui ta oli seal English National Opera ees mis olid tõesti just nimelt kui me ütleme nüüd mõne uue sisuga ja ka uute väljendusvahenditega muusikat. Ja kui Anvar kirjutab, et ta soovib praegu, mida varem ei ole olnud sõnateatri intensiivsust ooperilavastustes, siis tõesti vähemalt 20 sajandi teisel poolel nendest kõige värskematest uuemat ideedega lavastustes nendelt tegijatelt praegu nimetasin, see sõnateatriintensiivsus oli absoluutselt olemas. Ajaloos on kahtlemata meilgi olnud mäletamisväärseid lavastajaid aga kas neid on ka tulevikus? Kuuleme, mida arvab selle kohta Rahvusooper Estonia kunstiline juht Vello Pähn. Kurvastan aga, aga ega ei saa ju kedagi vägisi panna ooperi lavastamist õppima, et kui juhul, kui inimesed on sellest väga huvitatud siis maailmas on selleks võimalusi tegelikult siiski olemas. Neeme kuningas, mida teie arvate? Kahtlemata sellel noorel või küpsemale inimesel peab olema kutsumus ja tõeline soov ooperilavastajaks hakata, ta peab muusikat ja teatrit armastama ja nagu selle meie valdkonna propageerimine ja nende ametite sealhulgas ka lauljate-pillimeeste ametite väärtustamine ka natukene juba sihuke kultuuripoliitiline küsimus, et see peaks olema nagu ahvatlevam noortel pöörduda sellise akadeemilise maa suuna poole, sest popkultuur ja meelelahutusmaailm neelab tegelikult võib-olla ka väga palju andeid ära. Ma arvan, et õppida ainult ooperilavastajaks olla ainult ooperilavastaja mõeldes Eesti väiksele on üsna utoopiline. Et tegelikult siin peab olema tõesti siis ütleme laiemalt tegelema muusikateatriga, ooper, operett, võib-olla muusikal või kui on loomulikult ka selliseid muusikateatri, ütleme, ooperiga tegelejaid, kellele tõesti millegipärast operett muusikal ei sobi. Et siis ta saaks hakkama ka mingites muudes valdkondades lavastajana, võib-olla siis ka sõna lavastaja kehti, ütleme et see esimene huvi võiks olla või vastupidi, võiks olla sõnateatri lavastaja, kes aga just nimelt on olnud seal ooperilavastaja suunaga. Iseasi, kui ta nii andekas, et ta lööb läbi rahvusvaheliselt. Loomulikult ta leiab tööd ooperilavastaja nii Eestis kui kui välismaal, aga ma lihtsalt puht reaalselt mõeldes ei ole võimalik. Et Eestis oleks niisugune eesti ooperilavastaja, kes ainult Estonias ja Vanemuises lavastaks oopereid. Kas ta elab sellest? Meie ees ei ole võimalik selles mõttes, et ega neid uuslavastusi on ju niivõrd vähe. Ooperilavastajaks saamine on ikkagi väga pikk protsess ja varem on see sageli käinud nii, et noor inimene, kellel on siis ka muusika tundmine ja huvi ja eeldatavalt ka siis juba mingid teadmised läheb siis mõne sellise kogenuma lavastaja juurde nii-öelda assistendiks või stažeerima. Arne Mikk, kas teine näiteks on Estonias töötamise aja jooksul olnud selliseid nii-öelda õpilasi või jüngreid? Mul ei ole õpilasi jüngreid olnud, aga Neeme kuningas istub minu kõrval. Kui ta oli Tallinna konservatooriumis ooperis stuudios üliõpilane ja me tegime tüli õpilastega, lavastus oli siis mul oli kohe selge, et Neeme kuningas ei ole ainult laulja, vaid ta mõtleb rollis teistmoodi, kui tema kolleegid siis ütleme, Hannukum bussi ja Eino uulija, Paul Mägi, Uudo Väljaots, need olid kõik välja kasvanud tegelikult teatriprotsessist. Kas lauljana tantsime Hendrik Kerge siia juurde, arvestades et nad tundsid seda köögipoolt? Me oleme muidugi oma riigi väiksuse puhul ja ooperimaailmasuuruse vahel eriliselt raskes olukorras, ütleme kaks maad kindlasti kõigepealt on Saksamaa ja Venemaa kus on palju ooperiteatrit, kus on juba reži omaette nähtus, ka tekkinud ja väljakujunenud, seal on omad koolkonnad olemas ja seal koolitatakse, ütleme, laiapõhjalise haridusega, aga mulle tundub, et üldse seda ala minna õppima, sul peab nagu Neeme ütles, mingi kutsumus olema ka visioon, et kas ma suudan midagi Kuda, et see on üks niisugune protsessid, mis tõesti kuulutada välja, et nende võttamast ooperilavastajate mingi kursuse, kuigi see, mida Kristel Pappel mainis, et häda on nii akadeemias lauljate jaoks kui dirigentide lavastajat järelkasvu jaoks, et meil ikkagi tänini ei ole oma väikest õppelava nõndanimetatud black box või kammer lava, kus saaks siis katsetada, sest ega kui Estonias tuleb kaks ja Vanemuise kaks lavastust o s välja suuri, siis keegi ei saa öelda, et kuulge, kes tahab tulla lavastama neid me võtame teid vastu. See on, on protsess ja noh, ma võin tuua labase näite, et Moskvas Ma mäletan, suures teatris oldud aja jooksul võeti kõrvaldaks tuntud draamalavastaja, kes Olühe Ostrovski näidendi geniaalselt lavastanud teeb ka samale näidendile kirjutajad ooperis, suures teatris ja siis, kui ta proovi käigus ütles, et ma tahaks vot seda fraasi siin kuulata, nii nagu oleks vaja selt, et maestrot seda laulavad kooris teised tenorit ei saagi välja tulla. Vaata see muusikalise baasi omandamine või kogemus on ka ikka väga vajalik. Tõsise muusika tundmine või muusikabaasi vajalikkus, et noh, ühelt poolt, ma arvan ka, et musikaalsust, kui orienteeruda mingilgi määral, ütleme, ooperi klaviiris ja kuulata, mis pill või mis hääl kuskil midagi laulab. Partituuris, no veel parem partituuris ja ma võtsin tõesti klaveri praegu niisuguse miinimumina, eks ole, eks lihtsalt jälle puht reaalsusest lähtudes siis võib ka inimene, kes võib-olla nüüd nii hästi partituuris ei orienteeru, eks ole, ta siiski võib lavastada. Aga, aga see näide, mis teie, eks ole, Arne Mikk, tõid Ostrovski ka paljud Eesti teatriinimesed teavad suurepärast Läti lavastajat alvis Hermanist, kes viimasel ajal jääb pigem ta keskenduks just nimelt ooperi avastamisele ja tõesti tanud lavastajaga Salzburgi festivali lavastanud Berliinis on Münchenis ja nii edasi ja seal tegelikult tuleb kahjuks välja just nimelt see, et tegelikult ei tunne muusikat on oopereid, mis talle tõenäoliselt süžee ja karakterite poolest on lähedasemad näiteks mingi 19. sajandi romantism ja slaavi ooper, et kus ta võib tõlgendada seda, mis toimub muusikas ja tegelaste karakterid veenvamad. Ja samas kui ta näiteks Berliinis lavastas Mozarti ooperi niisuguse psühholoogiliselt väga põneva ooperi, võiks eeldada, et no täpselt sama moodi, et oo, et nüüd sõnateatrilavastaja, mina ja mis ta teeb sellega siis juba see ooperis struktuur tähendab numbri, oopereid, statiivaaria retsitatiivi, vaaria ansamblid valmistas talle väga suurt raskust, sest kui ta ühe, aaria jaks leidis, võtmesite järgmistele jaoks oma tegelase puhul seda enam ei leidnud ja kordas kogu aeg üht ja sedasama ja ühesõnaga ta ei suutnud seda muusikalist protsessi ja muusikastruktuuri üldse täita mõtet laulja väljendusega. Mistõttu see jäi täiesti deklaratsiooniks. Nojaa, aga väiksel ava Väikse saali olemasolu seda oma artiklis, mis on meie vestlusringiga siin ajendas? Alvar Loog on väga õigesti öelnud. Veelgi olulisem Estonia teatri moodi laiendamis plaanidest veelgi tähtsam hoopis on, et oleks üks väike saal ja siin ei pea midagi välja mõtlema hakkama, et kuhu me seda teeme, edasi, see on projekteeri. See on just nimelt muusika ja teatriakadeemia nii-öelda kõrvalhoone, mis ei ole mitte mingi kõrvalhoone, vaid ta on algusest peale orgaanilise osana ette nähtud. Krunt on olemas, projekt on olemas, küsimus on lihtsalt juba mitu aastat haridusministeeriumi rahade taga. Ja ma arvan kindlasti, et kui inimesel on eeldused ja soov kuhugi ikkagi õppima kas või lühemaks perioodiks ja ma arvan, et Eesti ooperis siin professionaalseks lavastajaks on õppinud Leningradis Peterburis selline Nimirovitš Dancing Queen, Boris Tõnisme Moskvas, Neeme kuningas, ainsana Anton käis mingi täienduskursustel ja Saksamaal liis kolle. Nii et see ongi see reaalne. Aga see, mis meil on erialase õppe puhul olnud võimalus, ülejäänud on kõik käinud ennast täiendamas, kui nad juba midagi teinud. Aga seesama väikese lava olemasolu sa teed mingi kammeuroopia ühe või kahe tegelasega, Sulont teatud usalduslik vahekord nendega. Ma olen näinud, et need, kes tulevad draamast esimest korda, teadis, nendel on kõige õudsem unenägu kooriga teha. Sest kui 50 inimest seal küsib, mis me teeme, eks ole, siis ei piisa, et mängige seda situatsiooni või tehke nisukene reageering või nägu, et et see on lihtsalt professionaalsete teatud oskuste ja kogemuste omandamine, mille kaudu sa saad neid ikkagi realiseerida. See on väga õige, loomulikult tähendab väike lava, mõtlesin ka katsetuste jaoks ses mõttes, et inimesed saaksid ennast proovile panna ükskõik kas siis lavakoolist või kasvõi noortest koreograafidest edasi, tõesti sellise nagu eksperimentaallavana. Aga see on absoluutselt õige, mis te ütlete, tähendab koori ja siis näeb, kas inimene oskab lavastada või mitte. Peale kõige muu. Reaalne oleks see, et kui juhtub ime ja võib-olla sel juhul see ime juhtub mitte varem kui viie aasta pärast siis kõigepealt esimese etapina peaks üles leidma selekteerima võib-olla need üldse need huvilised, kellel selline impulss oleks ja siin kohapeal ma arvan, et on meil nii palju kompetentsi küll, et, et me saaksime ja nii-öelda neid algteadmised, nad, ta saaks oma, selle nii-öelda algklassid siin läbi teha kas siis akadeemilises plaanis või mõne mentori juures ja siis hiljem kindlasti kahtlemata minna õppima välismaale. Rahvusooper on ju tegelikult natukene ka nagu meil nagu ooperiministeerium justkui selles mõttes, et kõik, mis puudutab muusikateatrilaud, teatrivaldkonda, noh, on ju rahvusooperiasi, see tähendab ka järelkasvu eest hoolitsemine, ehkki otsest kohustust ju rahvusooperil ei ole teda aga ka impulsi ja võimalusi anda kahtlemata ja mida saab rahvusooper ka veel teha, eks ole, ta saab garanteerida assistendi praktika, eks ole, seda enam, et sa oled siin, käib väga värvikaid eripalgelisi välislavastajaid, see on just sellele samale noorele just ka kõige suuremaks kooliks ja siin saab rahvusooper kindlasti aidata. Kui tohib, ma tuleksin korraks tagasi meie vestluse peaaegu et alguse juurde, siis kui Kristel Pappel mainis, et probleem lavastajatega on juba kestnud tegelikult viimased 20 aastat. Aga kui nüüd sellest Alvar loogi tehtud statistikast välja tuleb, siis kõige suurem on see olnud just viimased viis aastat. Et mis on ikkagi see, mis on meid sellise olukorrani viinud või kas keegi vastutab selle eest? No see on see, et rahvusvaheline ooperiturg on avatud nii nagu majanduses. Iga teater võib-olla otsib ka uusi visioone, uusi lahendusi, eks ole, et kõik on nagu tüdinenud võib-olla et needsamad inimeste oma käekirja nii radikaalsed ei muuda enam. Samal ajal on ka tekkinud muidugi tänapäeva infokanalite kaudu kohutavalt palju võrdlusi ja võimalusi, mis maailmas tehakse nii häid kui halbu. Aga pilt, mille hulgast selekteerida ja ja nagu siin on mainitud. Vello Pähn rõhuka selle peale Lääneteatrites nõnda öelda pealavastaja kohta ei ole generaal music direktor või peadirigent, muusika. Kunsti on juht, on see, kes seda poolt hoiab oma nägemuse all. Et siis ka lavastajate nii-öelda osatähtsuse teatud mõttes vähenemine on, kingin samal ajal maailma mastaabis kõiges radikaalsemate asjade jäävad lavastajaid provotseerivad. Nii nagu kadunud Joakim Hertz ütles, et kui Saksamaal ei ole esietendusel skandaali, siis on lavastus läbi kukkunud. Et kas näiteks tõesti viimase 10 aasta jooksul, et kas teie mõlema juurde ei ole tulnud inimest, kes on öelnud, et ma nüüd tahan lavastada, tahan õppida seda. No on, on tegelikult olnud väga üksikuid, üks noormees oli minu assistent siin mitmele asjale tegi talve väikseid tükke iseseisvalt ja aga seal õpingute käigus noh huumoriga öeldes ta nii-öelda pöörata tibida pöördust, draamausku ta Eestis tegi paar asja ja, ja nüüd on ta kadunud kuskile ka kuskile Venemaale, nii et et noh, neid on olnud, aga, aga tõesti väga üksikud ja haruldased juhtumid. Kui ma nüüd mõtlen 10 aasta jooksul paar inimest, kuna ma õpetan muusikaakadeemias, eks ole muusikateatriakadeemias ka minu poole pöördunud selle küsimusega olles vahast inspireeritud mitmesugustest näidetest, mis me oleme muusikateatri lavastamise võimaluste kohta toonud. Aga nad on olnud väga tugevalt ka muudel muusikaaladel oma erialase ja nii edasi ja et noh, et see huvi on säilinud, aga et, et ma ei tea, kuidas edaspidi noorel inimesel transformeerub, et kas keegi läheks õppima või mitte. Kui aasta tagasi sügisel Peterkop Müncheni muusika- ja teatriakadeemias käis, siis küsisin ise tema käest just arvestades seda, et keegi jälle tuleb küsima ja paar noort inimest küsis tema käest, et mida siis teha, kui on selline huvi. Ja tema vastus oli selline nagu täna juba siin kõlas, et kõigepealt lihtsalt Assisteerimine, et vaadata, kuidas on lavastusprotsess. Et kas see sobib ka see pakub huvi seda tundma õppida ja siis juba edasi otsustada, kuhu minna. Kui Dmitri Bertmann ta on nagu muusikateatrikateedri juhataja ja professor selgitises ja kui ta sai selle ametikoha, siis ta ütles mulle ka, et kuule, et aga võta oma kursus kaasa ja hakkad seda kursust nagu juhendama ooperilavastajaid 10 12 15, eks ole, noh, ja kui pidime talle ütlema, et hetkel ma ei tea mitte ühtegi, eks ole. Aga seda ainult kolmega ei võtaks sinna. Üks kukub ära ja üks jääb Vanemuise üks Estonia kontorisse pärast ja üks vabakutseliselt. Mida ütleb selle kohta lavakunstikoolijuht Peeter Raudsepp? Kui sa kolme inimest koolitad, siis noh, võid saada kaks, võid saada üks ja tegelikult see tähendab seda, et nüüd peaks saatma välismaale piimaga kas need noh, et kas teatri peaks sellega tegelema, teatel teeb omaproduktsioon ja loomulikult teater võiks lihtsalt soosida seda, et ta võimaldab nendel õpilastel seal nii-öelda kätt proovida oma lavastustega, aga see ei ole lahendus. Teater peaks ise koolitama. Kas oleks võimalik ka draamalavastajaid mingis õpingute etapis suunata muusikalavastusi puudutavatesse tundidesse? Muidugi saaks neid sinna lisada, aga see tähendaks tegelikult seda, et, et lavastajad õpiksid edasi ka magistrantuuris. Praegu nad õpivad neli aastat ja siis oleks kaks aastat sinna lisaks ehk kokku siis kuus aastat ja vot seal kahel aastal võiksid natsi spetsialiseeruda, kuhu nad iganes tahaksid ja tegelikult noh, see ideaal, mida mina näen Tallinnas, oleks see, et kui oleks selline kõik Ki etenduskunste õpetavaid kõrgkoole ühendav magistrantuur, kuhu tuleksid siis kokku draama, lavastajad, ooperilavastajad, koreograafid, filmirežissöörid, teatriteadlased, isegi Tartust, tähendab, et tekiks selline omaette üksus, kus siis just võimaldatakse inimestel süveneda, siis oma spetsiifilistes ainetes, aga sama ajal neil säiliks tänapäevale nii vajalik interdistsiplinaarsus, et need, kõik need inimesed saaksid koos teha midagi me kogu aeg kõigepealt teeme koostööd, teeme koostööd, aga me unustame selle väikse asja ära, et meil ei ole praegu kõige lihtsamas mõttes ei ole sellist ruumi, kus seda koostööd teha. Et millegipärast arvatakse, et kui kõik muud inimesed on juba internetti või arvutitesse kolinud, siis kahjuks nagu teatrikunst ei saa ilma ruumita teha. Ja praegu on niimoodi, et lavakunstikoolil on selline ruum, kus ta peab ka tantsutunde läbi viima ja kõige rohkem mahub sinna võib-olla heal juhul 40 inimest ära ja see on kõik oleks olemas selle jaoks omaette ruum, saaks teha, magistrantuuri, saaks panna kõik need ilusad muusikaained, sinna saaksid need noored hakata Ta koos seal koreograafidega filmi, inimestega, video, inimestega eksperimenteerima. Sest et siin on veel üks nagu miinus meie selle praeguse süsteemi juures üldse lavastaja koolituses on see, et no ütleme praegu draamalavastaja ja ma tean rohkem ooperi lavastusega on enam-vähem sama asi. Me võime sellised teoreetilised alus asjad neile selgeks teha. Me võime isegi näitlejatega või lauljatega töö neile selgeks teha, et kuidas peaks nagu rolli tegema. Aga siis vot see järgmine etapp on just see, et nad peaksid minema kuhugi saali, kus nad saaksid katsetada, kus nad saaksid parasjagu hulluks minna, seal ma ei tea, värvi pida või karjuda või mis iganes, noh, noored ikka tahavad teha ja tehku ära, saavad oma selle lavakogemuse kätte, et saavad aru, mis laval toimib ja mis ei toimi. Võib-olla näidatakse ükskord seda kaks korda ja kõik ja alles siis nad on valmis minema teatrisse, aga praeguses süsteemis on nii, et me küll kaks aastat õpetame neid ja sinna ther teatrisse ja teatris on vaja produktsiooni, seal on seal 40 proovi, seal on sul eelarvet, seal on sul Management ja siis ongi noor inimene, teate, kuhu ma olen sattunud. Loomulikult me võime öelda, et ongi olelusvõitlus, et kes on tugev, see murrab läbi, aga no ma ei tea, kas see on selline jätkusuutlik lõppkokkuvõttes, et, et lihtsalt siis ongi see asi, et kas ta haarab mingisugustest stamp lahenduste järele või siis tõesti lähed kõigiga tülli, ajab endal närvid korras, ta saab endale mingi halva kuulsuse külge, eks ole, sellega inimesega pole võimalik teha, et mingu, õppigu kõigepealt ja noh, mis iganes konfliktid võivad palju kergemini tekkida ja mis kõige rohkem, ma arvan siis selleks saatuslikuks asjaks saab, et erinevalt Koppelil avastamise puhul, mis on kallis asi, et seal on see just see mänesimendi pool, seal on ju kõik suured ju kiired kotka, neile on asjad selged, asi käib niimoodi, asi käib niimoodi, asi käib niimoodi, eks ole, nad hakkavad sedasamasugust mentaliteeti kunstiinimestele peale suruma. Miks meie saame teha, eks ole, meil on eelarvet, me teame, kuidas teha, tulete siia, hakkate mingist udus kunstijuttu rääkima, et ei tea mis mõõdus pulki, teil on vaja sinna lava peale. Kui saata see noor inimene, kellel seda lavakogemust ei ole selliste huntide sekka, siis nad lihtsalt söövad ära, need ütlevad nii, peab olema selline ja kõik ja tal ei olegi argumenti, millega vastu vaielda. Niikaua kui kultuurialased otsused sõltuda, sõltuvad sellest, kas valimised on tulemas või valimised on läbi. Nii kaua me ei saagi mingisugusest jätkusuutlikkus, planeerimisest või ideede teostamisest rääkidagi ja praegu on meil selline valimiseelne vaikne aeg, et praegu nagunii midagi ei liigu. Ka see, mis puudutab etenduskunstide õpetamist natuke pillutatakse meid nagu haridusministeeriumi Kultuuriministeeriumi vahel, Kultuurkapital Koolilavastustele raha ei anna, siis ta ütleb, et see ei ole meie asi, see on haridusministeeriumi asi, eks ju. Haridusministeeriumil on võtnud selge kursi toetavad igasuguseid reaalteadusi, sinna suunatakse kõik olemasolevad rahad, kunstid peavad ise hakkama saama. Ja siis ongi niimoodi, et ei ole sealt ka loota, et midagi eriti ja seal kahe vahel olemas mingisugust sellist, selget kahe ministeeriumi vahelist otsust, et palju me vajaksime. Neid kallite erialade esindajaid ei ole. Et ma oleks hea meelega nõus nii haridusministri kui kultuuriministriga rääkima, nendes asjades, konsulteerima neid ja leppima kokku, nii et koolitame, kas siis kahe aasta kohta ühe ooperilavastaja, kaks draama, lavastajad, teeme selgeks, palju see raha võtad ja siis laseme käia. Nõnda rääkis Peeter Raudsepp. Ooperilavastajate õpetamise teemal, arutlesid Rahvusooper Estonia kunstiline juht Vello Pähn, peadirektor Aivar Mäe, Eesti muusika ja teatriakadeemia professor Kristel Pappel, endine Estonia teatri pealavastaja Neeme kuningas, lavastaja Aarne Mikk ja lavakunstikoolijuht Peeter Raudsepp. Nii kaua, kui meil puudub väike õppelava, mida Muusikaakadeemia juurde on planeeritud juba aastaid, aga mille ehitamine on hetkel rahapuudusel kalevi alla pandud, ei ole meil võimalust ei lavastajat, Te, ei ka kõigi teiste etenduskunstnike praktiliseks väljaõpetamiseks. Ja samas ei taga ka välismaal omandatud lavastaja haridus, et Eestis tööd leiduks. Praeguses olukorras ooperite lavastamist ära elada pole nagunii võimalik. Nii et mõelge aga hoolega järele, noored, enne kui lähete sellele libedale teele. Ideed ja fantaasia jah, aga ka turundus ja eelarve nagu ka Eesti riikliku sümfooniaorkestri sponsorlepingute allkirjastamisel korduvalt rõhutati, töötab üks hea kultuuriinstitutsioon samadel põhimõtetel nagu kas autotehas viinavabrik. Tünga ja mina olen toimetaja Anne promic, muusika uudised pani kokku nelevaste infelt, saate mängis kokku Katrin mõõdik. Ilusat sügise nädalavahetust teile. Sülgaja.