Helga ja tervist, head raadiokuulajad ja head esimest helistajat saadet sel hooajal. Mina olen saate autor nelevasteinfeld ja tänastest teemadest. Kõigepealt räägime Arvo Pärdi päevadest, mis on selle ja ka järgmise nädala kõige tähtsam muusikaline sündmus. Seejärel muusikauudiseid maailmast ja saate lõpu poole rõõmustame uhiuue Steinway kontsertklaveri üle, mis saabus Estonia kontserdisaali juba augustikuus ja mida esitleti neljandal septembril. Head kuulamist. Teisel septembril algasid kontserdiga Jaani kirikus Arvo Pärdi päevad mille korraldajaks on Nargenfestival ja esimene kontsert. Ta oli kohe väga uhke kontsert, sest teame ju, et jaanuarikuus rõõmustasid kõik eestlased selle üle, et Arvo Pärdi loominguga plaat Adams, lament disparima kooriesituse kategoorias Grammy ja see on siis suur tunnustusplaadi dirigendile Tõnu kaljustele. Ja nüüd siis toimuski kontsert, kus kõik grammi artistid olid üheskoos kohal ja esitasid Ki plaadil kõlanud teoseid. Ja sellel kontserdil käis Talvi Nurgamaa. Minu meelest kõige vapustavam selle juures oli juba see, et tund aega enne kontserti oli inimestest moodustunud järjekord Jaani kiriku uksest Harju tänava nurgani. Mina täpselt vaatamas ei käinud, kus Sabolotni, kas oldi juba raekoja platsi peal või kaugemalgi veel, et et sellist asja kohtab meil harva. Mina jõudsin sellele kontserdile tegelikult 10 minutit varem ja mina olen ka väga üllatunud. Kui ma nägin seda saba. Kui ma ise ka sinna sappa võtsin, siis järjekord läks päris kiiresti. Tegelikult kõik olid üllatunud, et kas need inimesed üldse sinna kirikusse ära mahuvad ja oli ka väga palju neid inimesi, kellel veel piletit ei olnud ja minu rõõmuks said ka nemad sisse. Kontsert sai salata, kus Eesti ja Läti muusikud ühisjõududena võiks öelda, et ühendkooride ühendarkestrina kõik need teosed siis ette kandsid ja see oli ka põhiline erinevus, mis oli siis selle plaadi ja elava kontserdi vahel. Kui plaadil esitad tee erinevaid teoseid erinevate gruppidena salvestatuna, siis nüüd olid kõik vajalikud liikmed otsekui kahekordselt siin fonietta Riiga ja Tallinna kammerorkester oli ühendatud üheksa orkestriga, koorid olid kokku pandud ja nii edasi. See oli iseenesest väga võimas elamus minu jaoks. Et siin ongi võib-olla selle salvestuse ja selle elava esituse vahe ka, et, et elavas esituses tõesti õigustab ennast. Ma peaks ütlema, et nende koostöö sujus väga hästi, et mulle väga meeldis nende nelja koosseisu koostöö või isegi viie, ütleme ka Vox Clamantis. Tegelikult mulle väga meeldib Eesti filharmoonia kammerkoori kõla, milline jõulisest tuli siis veel juurde, kui sinna lisandus Läti raadio koor. Kui nüüd mõelda elavale esitusele ja sellele salvestusele, siis väga mõjuvad, olid ka need akustilised efektid ses näiteks Vox Clamantis oli ju meil selja taga ja just näiteks Aadamaid, kus tuli see väga hästi välja ja samuti staatorite domino, sest oli see minu meelest just need akustilised efektid ja need dramaatilised kontrastid just veel eriti esile sellise suure koosseisuga selles kirikus. Mulle väga meeldis ka Labe hakatooni esitus ja eriti siinjuures tui, hirve interpretatsioon klaar ja karge kõla või see häälekasutus ja samuti prantsuskeele hääldus oli väga selge, et kava tehtud pidin jälgima ainult sellepärast, et mu prantsuse keel on nii algeline et see tundub küll väga elementaarne, aga see ei ole üldse igapäevane, et me saame kuulda sellist esitust, et ma kuulen sellel lauljal sõnades kas ta muusika tähendust. Ja samuti võlusid need madalad keelpillid. Tänu sellele ühendkoosseisule oli see kõla väga mahlakas. Teisipäeval toimunud kontserdi puhul oli ju erakordne see, et kõiki Adams lament plaadil kõlavaid teoseid ei ole. Ühe kontserdikava programmina kunagi ette kantud varem teadaolevalt et loomulikult olid siin pisikesed ümber tõstmised teoste osas, et plaat Me teame, algab Aadama itku ka siin oli nüüd salveretsiina tõstetud esimeseks teoseks ja väiksed muudatused olid seal ka lõpus kõlavate hällilaulude omavahelises ümbervahetamiseks, et kuidas selline plaadikava üldse kontserdil mõjub, et kas plaati kuulata tervikuna või siis kontserdil sedasama komplekti, et kas see ongi üks ideaal, et üks tervik, mis on plaadile, mis on ka kontserdi või mängivad siin teistsugused jõujooned? No samahästi võib ju plaadil kuulata ka neid teoseid eraldi. Kontserdil ongi see, et see panebki meid paremini, võib-olla tajuma seda tervikut elavas ettekandes, kuigi siin olid tõesti mõned teosed ka ära vahetatud, aga see võib-olla isegi oli õigustatud, et see salverentsiinomiss on lühem, oli varem, sellele järgnes siis nagu suurem teos Aadama itk nagu iga kord Tõnu Kaljuste interpretatsioonis Pärti kuulates paluvad väga need väga mõtestatud pausid tegelikult selle hetkel nagu ei, ei mõtlegi, et nõnda mõtestatud, vaid pigem nagu hoomanud seda või tunnetad seda mille kaudu seda muusikat tegelikult edasi kantakse. Et kuulis ka teisi Pärdi esitusi, siis selliseid kandvaid pause on raske teiste interpretatsioonis leida. Et selles mõttes oli see kontsert jälle ka eriline minu jaoks eriti siis, kuidas ta suubus jõuluhällilaulu ja eesti hällilaulud seal oli juba selline vaikus mängus. Tekkis küsimus, et kus seal muusika ja kus on vaikus ja plaadi vahelehel on Arvo Pärt ise öelnud, et hällilaulud on nagu osa kaotatud paradiisist või väike osa võtad paradiisist segatud siis sügavuse ja intiimsusega. Et minu meelest just seal lõpus tuligi see nii hästi esile nagu ta on öelnud, et need on kirjutatud küll täiskasvanutele, aga kelles on ka endas peidus väike laps. Lapselikku naiivsust oli seal lõpus aga hästi nagu esile. Eks öeldaksegi, et inimkonna kõige paremini peidetud saladus on see, et mitte keegi ei saa tegelikult kunagi täiskasvanuks. Talvi Nurgamaa, sina oled jälginud viimasel ajal pisut lähemalt Tallinna kammerorkestri tegemisi ka Eesti filharmoonia kammerkooriga koos, et me ju teame, et neil oli väga edukas reis selja taga sellel kevadel, kus nad külastasid Ameerikat ja andsid seal tõesti väga menukat kontsert, et mismoodi sulle tundub praegu käivat meie ühe parima orkestri käsi? Mulle tundub, et igal juhul see orkester on väga heas vormis ja viimane pool aastat, kui ma olen neid lähemalt jälginud, siis on kõik kontsert olnud kuidagi väga hea energiaga ja on näha, et nad tõesti naudivad seda musitseerimist laval ja seda on tõesti hea vaadata ja juba see iseenesest on väga oluline kvaliteet. Nii siis seal kontserdil olid Tallinna kammerorkester ja Eesti filharmoonia Kammerkoor laval koos Läti raadio kooriga, ansambliga Vox Clamantis jagas infoniate Riiga, muusikud olid tulnud piiri tagant, et siis tähistada tegelikult üheskoosgrammi võitmist. Nii võiks võib-olla öelda selle kontserdi tähenduse kohta sellepärast et jaanuaris ju kuulutati Arvo Pärdi muusikaga plaat Adams lament parimaks plaadiks koorimuusika kategoorias ja tundub, et see muusikaline sündmus siin igati vääriliselt seda võitu tähistas ja publik jäi rahule. Käimas on Arvo Pärdi päevad ja räägime nüüd iga Karsnek iga neljandal septembril toimunud kontserdist Jaani kirikus Pealkiri grafestinalente teedeeuum esinejateks Eesti filharmoonia kammerkoor, Tallinna kammerorkester ja dirigent. Tõnu Kaljuste muljed on muidugi väga positiivsed ja kuidas Arvo Pärdi kombinatsioon, Eesti filharmoonia kammerkoor ja Tallinna kammerorkestri ja Tõnu Kaljuste ka võiksidki teistmoodi olla. Huvitav on see, et sellel kõnealusel kontserdil kõlasid Arvo Pärdi kaheksakümnendad jälle kirjutatud teosed põhimõtteliselt kõik, välja arvatud ala pastor, nõuga naine, suunandmise, alebasterbox, mis on kirjutatud üheksakümnendatel ja miks see 80.-te periood Arvo Pärdi loomingus vajab nüüd 21. sajandi teisel kümnendil kindlasti veel ülekuulamist ja teatud osale publikust kindlasti tutvustamist. On see, et kaheksakümnendad on, on periood, kus sa, Arvo Pärdi tintinnabuli-stiil hakkab üsna märgatavad Alarduma. Tuleta meelde, et seitsmekümnendatel kirjutas Arvo Pärdi tintinnabuli eestiili sellised märgilised teos nagu tabula rasa ja kantud Benjamin Britteni mälestuseks. Mis on, ütleme selline tintinnabuli stiili kolmkõlade ja laskuvate või siis astmelised liikuvate, selliste liinide kristallselge kombinatsioon nüüd kaheksas see stiil hakkas avardama ja kui nüüd selle neljapäevase kontserdikavast rääkida, siis oli see selles mõttes väga mitmekülgne, et selliseid Arvo Pärdi toodangu festnejalente ja main Reek, need on siis orkestri ja instrumentaalteosed. Samas see Muhangise Ale pastor box on segakoorile hakkab Bella ja del jõu ning ainult Valphards liid on siis orkestri ja koori väljendusvahendite kombinatsioon. Siin on üks selline moment, kus ma tõmbaksin võrdlusjoone Arvo Pärdi ja Johann Sebastian Bachi vahale. Mõlema helilooja puhul on ülesehituses peidus selline ratsionaalne konstruktsioon, millel on tegelikult ka omada selliseid maatilisede väljundid näiteks festina Lente puhul on tegemist kolme eri pikkuses kaanuniga, mis algavad ühel hetkel. Proportsioon kaanud aga kulgevad eri tempodes ja siin maksavad arvult kolm ja seitse, et noh, et kolm sellist kaanoni häält ja seitse korda viiakse läbi. Samas main veeg näiteks tugineb jälle arvu kolm seaduspärasusele, et üks meloodiani kihistus on kaheksandiknootides, üks on veerand tootidesse, kõige alumine on siis poolnootides. Et see konstruktsioon on väga oluline, aga nii nagu Johann Sebastian Bachi puhul pole ka Arvo Pärdi puhul seda konstruktsiooni märgata, tähendab no see on kindlasti üks selline geniaalsus avaldus, kuidas on võimalik ratsionaalne konstruktsioon peita muusikasse ära niimoodi, et seda põhimõtteliselt Polegi nagu Kuuda nüüd Tõnu Kaljuste dirigent, kes tunneb Arvo Pärdi muusikat aastakümneid läbi ja lõhki. Tema tõlgendusi on alati muidugi väga huvitav kuulata juba kas või selles mõttes, et kunagi ei tardu mingisse etteantud skeemi. Kui nüüd võtta teoste sellised esituslikud kõrghetked nagu läbi, siis igas teoses nagu erinevad näiteks selle kontserdi avaloos festivalil, et siin pani kaljusse Kelbitud polüfoonia väga siis koomiliselt hoogama ja samas rõhutas ta neid suhteliselt väheseid, aga väga mõjuvad dissonants ja oskas kujundada seda kilbis orkestrifaktuuri. Niimoodi The Tyson andsid kõlasid põhimõtteliselt sekundi intervallid kõlasid täiesti kõrvu paitavalti. Väga huvitav tõlgendus oli ka valvarts liide, mis on tõlgitav, kui palverändurid lauda seateos on pühendatud Grigori omanovi mälestusele ja siin ilmuvad Arvo Pärdi muusikast. Kui ma ei eksi vist esimest korda üle mitme aastakümne, siis Krumatismida Kromaatilised toonid. Põhimõtteliselt on see üks väheseid Arvo Pärdi tintinnabuli stiilis kirjutatud teoseid, kus on, tegelikult on peidus ka selline sisemine dramatis, aga need kaks maailma tähendab olemine siinpool, mida siis markeerisid need samased kramatismid, mis olid orkestrilt ja, ja siis sellised pikad üksikud noodikordused, mis oli Eesti filharmoonia kammerkoori meeshäälte kanda. See kombinatsioon kõlas kokku tundlikult ja see dramatism. Tõnu Kaljuste nägemuses minu arusaamist mööda teiseneb pigem sellisesse kergesse mustikas hämarusse, mis on väga hästi kooskõlas, ütleme teispoolsuse sellise saladusliku ja Enigmaatilise maailmaga. Nüüd kori hakkab Bellat hääled kõlasid, ma ütleksin täiesti ideaalselt. Arvo Pärdi, José naine alavastar nõuga siin muidugi tuleb muidugi lähtuda ka sellest see koorideks tuur on siin väga pikalt homofooni, ta lähtub sellistest koraali lähtepunktidest ja Tõnu Kaljuste siis selle vertikaali täiesti ideaalsed, helisema panna, tähendab, seal tekkis nagu uus selline mõõde ja need rohkem generaalpausi, see, mis idee järgi võiksid, kui nendesse suhtuda pealispindselt, tekitada muusikas katkestuse, need olid kõik äärmiselt kõnekad ja noh, põhimõtteliselt selle mõtlemise väljendusrikkus oli äärmiselt terviklik. Selle kontserdi lõpulugu Tihum originaalis ju kolmandal segakoorile ja orkestrile Pärdi muusika puhul on sõna originaal võib-olla isegi natuke nagu kohatu. Seda sellepärast, et Heljo oma teoses, sest teinud nii palju erinevaid versioone ja on on selles mõttes väga loomingulised, paindlik ja Flexiibel. Nii et see versioon diskuulata tahab muidugi kohe tänu sellele igaks juhuks nagu meenutan, et siin Arvo Pärdi muusikas mängib mosoorne ja Minorne alge, nad on omavahel isegi teatud vastandudes. Ja Arvo Pärt on siin teadlikult väljendusvahendina kasutanud selliste emotsioonid kontrastimomenti ja ja oli tunda, et Tõnu Kaljuste kasvatab nii mosoorse pooluse kui minaarse poolus välja ühest ja samast juurest nimetame seda siis piltliku sakraalseks juuretiseks harduseks. Kusjuures nüüd on erilised põhjus Kiita filharmoonia kammerkoori tenoreid. Sellesse kõige esimeses koori kulminatsioonis oli vokaalselt täielik kõrghetke sopranit ka, aga tunduvalt hiljem pärast seda põhikulminatsiooni Teumi lõpuosa. Tegemist on pooletunnise suurvormiga. Ma ei ütleks, et Tõnu Kaljuste tõlgendus mind ei veennud, veenis küll, aga ma olen kuulnud ka teisi tõlgendusi ja on võimalik variant näiteks stamat tempo lõpus veel hoopis tarduma või siis vastupidi veel natukene tempot nagu kirjeldada, sellepärast et kompositsiooni plaan muutub teongi lõbusas, natukene Mossaiiksemaks, kui ta oli nagu enne. Tõnu Kaljuste versioon muidugi veenis, aga on võimalik nii ühes kui teises suunas veel mõelda tulevikus. Kuidas seda väljendusjõudu pianist, küsimus aga väljendusjõudu nagu suurendada jagab veel teistmoodi või mingisse teise dimensiooni. Aga kokkuvõttes muidugi äärmiselt kõikuv kontsert. Arvo Pärdi päevad ei ole sugugi veel lõppenud. Üheksandal septembril on Jaani kirikus kontsert, mis kannab nime Saraphosnanci Õuld. Ja 11. septembril toimub samuti Jaani kirikus Arvo Pärdi sünnipäeva kontsert. Lamentaalne. Jäägem Pärdi lainele. Aga Arvo Pärdi päevad ei olnud sugugi sellel nädala ainus tähtis sündmus. Ka Eesti riiklik sümfooniaorkester avas oma hooaja ja samuti Eesti interpreetide liit. Nendest sündmustest kuuleme ehk järgmise Seligaja saatma. Aga rõõmustav uudis on ka see, et Eesti Kontsert või siis Estonia kontserdisaal sai enda valdusesse nüüd uhiuue tipptasemel Steinway kontsertklaveri. Neljas september jääb eesti pianistide mällu kui väga tähtis päev. Sellepärast et Estonia kontserdisaalis esitleti esmakordselt tuli uut Steinway Ensans firma T mudeli kontsertklaverit. Eelmine pill, mille peal kõik tähtsamad pianistid Estonia kontserdisaalis mängisid, oli samuti Steinway. Aga selle tulekust meile on juba möödas rohkem kui 15 aastat. Ja vähemasti viimased viis aastat oodati pikisilmi uut instrumenti, sest ega tippklassi soolopilli iga üheski esindussaalis ei tohiks olla väga palju üle viie aasta. Niisiis suur ja tähtis ja rõõmus päev päev, sest et tulekul on varsti ka ju rahvusvaheline pianistide festival, kuhu on oodata väga mitmeid väga tunnustatud pianist tervest maailmast, näiteks prantsuse pianist Shane flambavuse või siis inglane pooljuhis ja samuti Tiuks noore põlvkonna kõige säravamaid andeid, Benjamin Crone. Kõiki neid on meil siis võimalik oktoobrikuus ja veel tükikese novembrist Ki siin Eestis kuulata ja uus uhke Steinway kontsertklaver hakkab nende pianistide sõrmede all kõlama. Käisin eile pressikonverentsil ja nägime kõik seal oma silmaga, kuidas klaver lavale veeretati. Pilli käisid kontserdisaali jaoks välja valimas professorid Ivari Ilja ja Peep Lassmann ja nemad seda pilliga publikule tutvustasid. Sõna sai ka Eesti Kontserdi direktor Jüri Leiten. Kohe on kuulda mürinat, käeksumisi ja kolksumisi, sest nõnda veeretada tiim Estonia lavale uhiuus uhke iludus. Ma vaatasin ka yhe küsimuse peale, miks siis tõepoolest küsimused on tihtipeale mudelist esitatud, et mis imelik teeme siis on, et ainult Steiner kõlbab mängida. Ma arvan, et meil on täna külas ka meie tipp-pianistid ja nad oskavad võib-olla sellele küsimusele paremini vastata. Aga ma lihtsalt loeksin ette teile. Väärite TOP10. 10. toob veel sel aastal üheksas koht katsiooni. Kaheksas. VII eks kuues Meghan, viies koondis aasbakter, neljas puhkamas, kolmas jamaga, teener. Kuldvõtmeke avab selle klaveri. Paluks siia professor Ivari Ilja, et ta natukene räägiks spetsiaalselt jutu ja esitaks väiksest pragmendi, millega on tegu. Kõigepealt, ma tänan kõiki õnnitleda suure sündmuse puhul tänada kõiki neid, tänu kellele see ost teoks sai, mind nagu valdab selline kaksipidine tunne ühest küljest, rõõm on tõesti väga suur, eriti arvestades seda, kuivõrd pikka aega. Me kaebasime ja väljendas oma rahulolu selle üle, millise tasemega pill on meie esimeses saalis. Tegelikult peaks kogu aeg olema sellises ruumis esmaklassiline Divit asemel pill. Ja võib-olla see nüüd nii hakkabki olema. See kindlasti elab oma särava eluliselt nendel lavalaudadel vähemalt kuus 10 aastat pärast ja tuleb jälle kursustele. On, aga muidugi sellist talenti kunagi ära ei viska, ta leiab endale närilisi kohani kuskil mujal. Ma saingi aru, et minu ülesandeks on siin natuke rääkida sellest, kuidas seda klaverit valiti. See austav ülesanne usaldati professor Peep Lassmannile ja mulle jääb pisut üle kuu aja tagasi. Me käisime teinud vabrikus. Väga tihti on see klaverivalik üpris keeruline ja oli meile välja pannud kuus killi ja järjest jätsime välja neid pille, mida siis mõtlesime, et mis ei tule Estonia kontserdilavale. Ja lõpuks ei, tõesti paks neist. Ja nüüd siis siin ongi ebauskliku inimesena ma kirjutasin numbri üles. Hambud muidugi ei kahtle hetkekski, et tõepoolest tuli just seesama aga paberi peal on number 59 74 koma. 94 kast. Tabeli. Niipalju, et see valik oli täiesti üksmeelne lasmaniga siis. Omadusi, mis meie arvates oli väga kohane Estonia kontserdisaali ja minu arvates oli kõige tähtsam selle filmi juures oli see väga persoonide rikas kõla. Ja väga pikalt heliseb. Vot see oli see, millega mu minu süda peale selle poole kaldus. Ma proovin ka seda nüüd selles ruumis võib-olla kõige vastutusrikkam ja kõige tähtsam on alati see, kuidas klaver kõlab ja näiteks sõnadega kirjeldatakse veel mis on tõepoolest mõnes mõttes koomiline dokument heli sõnadega piirduda siis vähemalt minu subjektiivse arusaamise kohaselt. Ma kuidagi tunnetan seda niimoodi seal klaverit kõlanud koonusekujuline, need ooper toonid, nagu lõpuks koonduvad kokku liimimiseks säravaks tipuks, mis lihtsalt selle tohutu suure ruumi jõuad sinna viimasesse ritta kauni ja väärtuslikku heli ja sellele klaverile, minu meelest sellest oma nooli siis väga oluline on valiku puhul niisuguse suurema taksemad faktuuri selgus et kuidas see välja kosta, saab arusaadavaks tseerida, Pianist mängib, väga hea oli see, et me saime kahekesi kumbki kõrvalt ka kuulata seda, sest et tegelikult seda klaverit valimas. Me seadsime esiplaanile selle inimese, kes on saalis, mitte pianisti mugavused. Kergelt all siis kõikvõimalikele pianisti soov. Ja kindlasti üks väga headest on meil kuupaiste sonaadi algus gaamis muidugi on omamoodi pähkel ühtluse mõttes ja ja muidugi veel ei ole valmis, ta kõigepealt tuleb seadistada ära ja tuleb sisse mängida, nii et ütleme, tema tõeline õitseng, algatame aasta olenevalt siis sellest, kui palju seda siis selleks ajaks on lasknud, mängis umbes. Läheb, eks ole, see, mida me oleme natuke puudutasin üldse faktuuri, selgus, et see oli kindlasti see, millest see klaver siiski oli ka neist kuuest, mis meile anti, valida kindlasti kõigema. Ja noodid on kuulda väga tihti on niimoodi, et, et millest oleneb, punase klaveri valmimine on väga müstiline müstiline protsess, tegelikult süsteemi on niivõrd lõpuni ja viimistletud. Pille Männiste võite võtta teisest, pildistada haamrit ja panna sinna mingisugusesse teise pill, isegi kui see numbri vahe on päris suur ja ta täiesti haakub sellega samuti ka klahvid. Aga kuna see on selline, mis on igalühel neist siin muidugi arvestades seda, et selle pilliga tuleb mängida sümfooniaorkestriga siis muidugi oli tähtis see sellel pillil oleks tõesti suur ja väga fokusseeritult võla ja seda tal ka tõesti on. Niisugune. Talv täidetakse niisuguse massiga koore skulptuuris. Ta tähendab pressist saalist läbi võlts asi, mida ma kindlasti raudkindlalt julgen väita, on see neist kuuest pildist oli see Igaljuhulparim. Kulub veel aega, see klaver siin saalis hakkab tundma ennast täiesti kodusena ütelda seadistatakse, kui temaga mängitakse, kui ta hakkab elama tänu kõigile nendele, kes neid klahve puudutavad ja mediteeri helisema panevad. Aga mina olen täis optimismi ja usku selle suhteliselt klaverit ja elu on andnud mulle päris head võimalused ja suured kogemused nende klaveritega üpris palju kokku puutuda ja ma võin öelda, et see on tõesti hea ka. Nii et aitäh. Nii rääkis professor Ivari Ilja, kes käis koos Peep Lassmanniga Hamburgis Steinway vabrikus uut kontsertpilli välja valimas. Tõepoolest, juba viimased 10 või vähemasti viis-kuus aastat on kõik pianistid vähemalt ja kindlasti ka paljud teised muusikasõbrad igatsenud meie esindussaali uut väärikat pilli. Me ju teame, et meil on oma Estonia. Märjamaailmas on teisigi häid klaverifirmasid, aga Steinway on kujunenud selleks märgiks mis tagab kvaliteet dieedi, mille peale rahvusvaheline solist võib olla kindel Stein. Meil on palju häid omadusi ja kõrget kvaliteeti. On tõendatud juba pikki aastaid. Üheks oluliseks nüansiks selle klaveri puhul on kindlasti see, et Steinway klaverit peetakse parimaks pilliks, mis tuleb hästi esile ka sel juhul, kui mängitakse klaverikontserte orkestri saatel. Sest Steinway klaveri kõla on niivõrd ere ja kirgas, et see tuleb hästi orkestrimassiivist esile. Kuulame, mida arvab uuest klaverist Eesti muusika ja teatriakadeemia rektor, pianist professor Peep Lassmann, kes oma elus on klaver reid valinud kasvõi meie ainsa muusikakõrgkooli jaoks juba paljudel-paljudel kordadel. Aasta oli 1997, kui oli siinsamas Estonia kontserdisaalis. Selline uhke kontsertlaval olid kõrvuti kaks musta iludustest Estonia ja Steinway. Teie esitasite Pjotr Tšaikovski klaverikontserti Steinway klaveril ja Lauri väin mängis Beethoveni viiendat Sis Estonial. Tänaseks on nüüd umbes täpselt 17 aastat möödas ja meil on uus kontserdipill. Tõepoolest, selle saali jaoks on see vahe kujunenud pisut liiga pikaks. Suuri häid, oluliste kontsertsaalide klavereid tuleks välja vahetada muidugi palju lühemate vaheaegade järel siin on, muidugi on võimalik aru saada, et vahepeal on olnud väga keerulised majanduslikud olud ja nii edasi, nii et ma olen tegelikult väga tänulik Eesti kontserdile. Aga tegelikult ma saan aru, et ka mitte ainult Eesti kontserdile ikka Eesti riigile, Eesti vabariigi kultuuriministeeriumile, kes, mis eraldanud ka raha Eesti Kons selleks lisaraha, et see on üks suur samm. Aga õnneks läks ka see, et leidsime ka klaveri, mis on selle saali vääriline. Kriitikutel on vahepeal olnud palju tööd ja palju sõnu on kulutatud viimastel aastatel, et meie pill enam ei kannatanud kriitikat välja. Vahel tulid ka välisartistid, ütlesid, et pole veel häda midagi, et saab panna helisema. Viisakas, aga nüüd, kui te meenutate seda aastat 97 ja selle pilli esimest viit aastat, mida siis peetakse soolopilli selliseks optimaalseks kasutusajaks, et kuidas te neid pille võrdleksite omavahel, see eelmine Steinway ja nüüd tänane uus Ma hindamisel kalduks selle uue kasuks. Tal on lihtsalt mingisugused kõlaomadused, paindlikkus on minu jaoks väga oluline kõla ei tohi olla sirgemeister. Mul on paindlik ja siin on see olemas. Ma ei ütleks, et sellele eelmisele ei olnud, aga aga ülihea ja pisut mitte nii väga ülihea klaverivahe on mitte väga suur, aga väga oluline. Väikestest asjadest algavadki tavaliselt suured asjad. Aga see on jällegi see võimalus, et meil oli hetkel selline tee, valida ei oleks olnud, oleks olnud teistsugune Pill Me isegi muuseas, ausalt öeldes arutasime Ivariga. Kui ei ole piisava kvaliteediga klaverit nende hulgas, mis meile antakse, siis me jätame ostmata. Lükkame selle vastu edasi. Õnneks ei pidanud seda tegema. Kui palju klavereid teie oma elus olete niimoodi valimas käinud üldse? Klaverivabrikus olen käinud valimas kordi. Väljaspool Eestit, oli see kolmas kord sani teenest eelmimine. Valimas käisin tegelikult esimene kord, ma valisin välja akadeemia jaoks ju neli nelistega huvid. Klaveritutvustusel mängis selle peal ka professor Peep Lassmann ja mõistagi oma kõige sagedamini esitatavat repertuaari, kolivernesseani loomingut. Miks peab olema siis see valik ikkagi Steinway Pill kontsertsaali jaoks? Steinway on kõige suurema produktsioonivõimega eliitkaarditootjad. See on üks asi, see oli sisuliselt ju, toodab näiteks päris kõige suuremaid kontsertklaverid on ainult tellimise peale teoks saab tellida endale ja saad selle klaveri, mida sa tellid. Aga sellisel juhul nagu juba Ivar ütles, et see klaveritekki müstika Meie, kus ka kunagi ette näha, milline see tavaliselt tuleb. Et väike risk on sellisel juhul väikse firma puhul seda riski on vähe, tegelikult isegi ei ole olemas, kui antakse võimalus, oli ta juba piisava arvu klaarida hulgast. Ja nad on selle tõttu ka kõikides kontserdisaalides, olid, on ju siin ja seal Ja ma saan aru, et akadeemial on selline soov üks Fatsiooniga oma parki saada. Sellist võimalust meie pianistidel ei ole olnud siin Eestis siiamaani. Kui me räägime korraks veel sellest uuest pillist, siis võib-olla te iseloomustaksite veel selle praeguse pilliomadusi. Me viime taoliste pilgul rääkida jahvata üle, meil register on hea keskel võib-olla jääb midagi puudu või mingi ebaühtlased on kõlatasemes siis tegelikult niisugused asjad on välistatud kontsertsaali kontsertklaveri puhul. Ja need olid välistatud ka selle valiku puhul. Ma pean ütlema, et meile lõpuks jäi sõelale kaks klaverit. Nende vahe ei olnud nii väga suur. Aga lõpuks mõlemad, me valime siiski selle, kes on lihtsalt üks klaver ja Ivar iseloomustas väga ilusasti, mis on tema jaoks klaveri, kõlas oluline. Ja mina olen öelnud, täna ei maga, mis on minu jaoks ja meie seisukohad on nagu praegused langevad kokku. Kuigi me hindame sama asja kasutame, teisisõnu selle väljendamiseks. Aga kui üks asi on hea ja tõesti hea, siis ilmselt leiavadki väga erineva maitsega ja kõlatunnetusega interpreedid sellest selle oma tõe. Ja ma loodan, et meil on nüüd muidugi suur rõõm, et selline suur, ilus ja kallis pill meil on, raha on alati liiga vähe, igal pool, aga kui ma võrdlen, siis selle klaveri hind on, ütleme tänapäeval võib-olla üks kesklinna korter või siis buumiaegne Lasnamäe kolme- toaline näed, et kuskil on ikkagi, need asjad on natukene paigast ära olnud. Aga ta on ikkagi suure ja kalli korteri hind, tegelikult ma lisaks juurde. Ja ma saan täiesti aru, see on ühekordne väljaminek ja küllaltki suur ja kõik meie niisugused eelarvelised asutused me ju eelkõige hoolitsema selle eest, et igapäevased vajadused siia kohustused oleksid. Kõige täidetud, see eeldab mingisugust planeerimist ja teenivad, nagu siin ma olen kuulnud, on ka juhtunud võib-olla riigi eritoetust eriprojekte, nii nagu on näiteks Otsa ja Elleri koolis. Euroopa projektidest võib loota, et järgmises eelarveperioodis vähemalt Haridusministeerium on lubanud, et Muusikaakadeemia laiendatakse teadusaparatuuri mõistet. Eelmisel eelarve perioodil keelduti kategooriliselt teadusaparatuuri mõistet laiendavast, aga isegi sellisel juhul, kui ei tule lisa, siis mingisuguse osa oma eelarvest me kavatseme edaspidi igal aastal klaverit ostmiseks eraldada. Sellised olid Peep Lassmanni mõtted ja muljed Estonia kontserdisaali äsja saabunu uuest Steinway d mudeli kontsertklaverist mida ta käis ise koos professor Ivari hiljaga Hamburgis pallimas. Loodame ka, et Eesti muusika ja teatriakadeemia saab lähiajal seal endale häid ja uusi klavereid juurde. Klaveritutvustusel oli kohal ka pianist Age Juurikas, kel tuleb klaverifestivalil selsamal uuel ja heal pillil soolo. Laval on võtnud koha sisse Age Juurikas, et mängida uut klaverit. Väga hea, ma võin öelda kohe niimoodi, esimene emotsioon. Kuu aja pärast on sul sellel samal ilusal ja uuel klaveril need kontsert kahe kuu pärast jah, et on aega. Ma täitsa pean ütlema, et selline rahulik tunne tuli kuidagi sisse, et ma tean, et ma ei pea muretsema selliste väliste asjade pärast ja ma saan proovida teha vist mida ma tahaksin. Kui sa nüüd mõtled selle pilli peale, mis meil sa eelmine siin oli, eks sul on selgi õnnestunud hea mitu korda mängida juba oma õpingute perioodi lähedamast ajast ja nüüd ka hiljem, et kui sa meenutad seda eelmist pilli uuena, et mis on nende kõige suurem erinevus sinu jaoks? No vot, ma tõesti praegu kohe märkasin seda hästi pikka kõla, mis on hästi tõesti heade klaveritel nagu see eripära ja vot see on nüüd võib-olla siukseid suuremaid esimesi, selliseid erinevusi, mis mulle hakkas silma, sest ma mäletan jah seda testida, kui see eelmine klaver tuli, et noh, muidugi ta Suiscodundusi väga uudne, hea, aga mulle kuidagi meelde, et ta nagu Goethe siiski Vi reagee hind võib olla tehniliselt ka nagunii kiiresti, et ta on tõesti hästi peen ja kuidagi lihtne on siin veel mängida. Hästi mõnus igas mõttes, ta kõlab hästi ja ta muidugi väga ühtlane ülevalt alt väga hea klaver. Et võib rahuliku südamega öelda, et vähemalt järgmised aastat võime me väga õnnelikud olla. Ma arvan kindlasti, mis on üldse kõige parem klaver, mida sina oma elus oled kohanud, võib-olla on see siin sama, mis meie ees praegu on, aga kui me võtame kõik need kohad, kus sa maailma, sa oled ringi rännanud, erinevaid klavereid näinud kas või Moskvas? Mul on meelde jäänud tegelikult üks koer, Hispaanias on selline linn, kas te joon, kus on hästi suurkontserti, kus käivad ka maailmakuulsad artistid mängimas? Ja vot seal oli nüüd ka üks nelja aasta vanune Steinway ja see tõesti seal on muidugi sellega olen akustika selles saalis ja mul oli saali proovis, tehti selline tunne, mul tulid pisarad kurku, et et ma ei pidanud võitlema sellega, et selline hästi lihtne hea tunneli mängija, see oli tõesti hea, klaver paraku ei oska siin nagu veel veel öelda niimoodi, aga see oli tõesti oli võib-olla mul üks sellise meeldejäävamaid kogemusi. Kui me nüüd võtame veel terves Eesti mõistes, et siis sinule kui pianistile, millisesse saali minek teeb praegu kõige rohkem kurvaks, et kui sa tead, et sul on ees kontsert, see toimub seal seal või mõnes kolmandas kohas, et mis on selline. Praegu pianisti jaoks ma ei olegi kunagi mõelnud, mis see nüüd kõige hullem koht saaks olla. Aga noh, ikkagi loomulikult kui on, ütleme, Steinway või, või ütleme siis mõni selline uuem Aive maha, siis kuidagi ta on ikkagi selline kindlam tunne on, ütleme otse välja jah. Et Estonias avariid oli võib-olla väga klaverit tegelikult aga tihtipeale seal on ikkagi mingi võivad tekkida, on tekkinud pidevalt mingid üllatuslikult momendid, mis ei ole alati nagu sellised positiivsed nagu hirm on siis, et ma ei tea, mis sealt võib tulla, kas see reageerib ja võib-olla siis selline teeniline külg seal võib nagu mingist küljest siis alt vedada, et see ootamatu, see hirm veidikene. Teadsid sa kontserdi koos viiuldaja Ivi otsaga Mustpeade majas, sealne pilvist vajaks ka juba kiiremas korras teise kohta transportimist ja uuega asendamist. Nojah, see on nüüd üks selline suur ja valupunkte, kuigi Tallinnas praegu just kõige suurem valupunkte hetkel, nüüd on Estonia kontsertsaalis küsimus mõneks ajaks lahendatud. Aga just mustade maja, mis on tegelikult lihtsalt niivõrd suurepärane saal ja minu meelest kiiresti-kiiresti sinna uut pilli vaja kohe-kohe, et see oli, toimuvad pidevad kontserdid, siin on uuesti sissetöötatud kontserti elumis vahepeal erinevatel põhjustel, natukeseks ajaks jäi kõrvale. Aga praegu on tõesti seal sissetöötatud kontserdisarjad ja see on nagu uskumatu, et seal ei ole pilli. Ma ei tea, kes peaks enda peale võtma selle ülesandega, see on kiiresti vaja lahendada. Aga rõõmustame täna, täname kurva jutuga, ei pea lõpetama ja mängi võib-olla natukene midagi sellel uuel klaveril me proovime selle küll mitte nüüd professionaalse rahvusringhäälingu helitehnikaga ja helirežissöör Maido moodiku abiga seda üles, aga siiski seda meeleolu või seda kõige kirkamaid uuemaid helisid siit ikka natukene püüame. Ma mängin alguses natukene puu, paisachez, esimene pilt ennast ehk siis maastikud. Ja tänaseks läheb see klaver siis nüüd siia lava alla peitu, et teha ruumi teisele proovile vististi Rommi omale, aga ma loodan, et me saame seda õige varsti siin kuulata klaverifestivali suurepäraste artistide esituses sõrmede all ja ka sinu Hage orikas sinu kontserdikava kõlab sellel uuel ilusal pillil. Ka see teos kõlab sellel festivali kontserdil. Sellised olid muljed uue klaverisaabumise sündmusel Estonia kontserdisaalis. Ja kohale tuli uhiuus T-klassi Steinway kontsertklaver. Pianist Age Juurikas annab sellel kontserdi 28. oktoobril ooperil rahvusvahelisel klaverifestivalil, mis algab 24. oktoobril festivali avakontserdiga, kus Eesti riikliku sümfooniaorkestri ees soleerib noor Leedu pianist Lucas Scenjušas ja festival ise lõpeb esimesel novembril samuti kestri kontserdiga ja siis on Eesti riikliku sümfooniaorkestriga soleerimas pool Lewis, kes on ka varem Eestis käinud. Ja nüüd kuulame ka muusikauudiseid maailmast, mis on lähiajal muusikaareenil toimunud. Muusikauudised maailmast. Muusikauudised. Teatavaks on tehtud tänavused grammofonipreemiate võitjad. Eestlastele pakkus palju elevust, kui esialgu olid koorimuusika ja nüüdismuusika kuuel nominendi seas kaks eestlast. Dirigent Neeme Järvi ja helilooja Erkki-Sven Tüür oma uue autoriplaadiga. Võitu Eestisse sel korral kahjuks ei tulnud. Nüüdismuusika kategoorias, kus tüür konkureeris, saavutas võidu hoopis George Benjamin teosega anskinud teiste premeeritud. Taas olid näiteks Saksa tenor Jonas Kaufmann Franz Schuberti tsükliga talvine teekond. Schuberti loominguga võitis kammermuusika kategoorias grammofoni preemiaga Pavel Haas kvartett. Klavessiinimängija Mahan Essahhani sai preemia barokkmuusika instrumentaalteoste kategoorias Carl Philipp Emanuel Bachi Württembergi sonaati teest Ricardo Sayid ja kevand House, orkester tunnistatud ja ka orkestrikategooria võitjateks Brahmsi sümfooniat salvestamise eest. Parima kontsertsalvestuse preemia sai aga kontradenioricistsin, Davis. Parim instrumentaalkontsertide plaat oli aga Sergei Prokofjevi klaverikontsertidega, kus soleerib prantsuse pianist Shanneflambavu see, kes sel sügisel tuleb esinema ka Tallinnasse festivalile klaver 2014. Kõikide võitjate ikka on võimalik tutvuda ajakirja grammofon kodulehel ja pidulik tseremoonia toimub seitsmeteistkümnendal septembril Londonis. Jaanuaris valmib Pariisis uus filharmoonia ja Pariis saab maailma üheks kaunima ja ühtlasi ka kallima kontserdimaja mille hinnaks on 381 miljonit eurot. Uues saalis hakkab revideerima Pariisi orkester, mille peadirigent on praegu Paavo Järvi. Käesolevale rajal töötab Pariisi orkester Agable jelly saalis. Kontserdimaja ehitamine ei ole kulgenud kergelt, esimesed ettepanekud selleks tehti juba seitsmekümnendatel aastatel. On küsitud, et kas sellist kontserdisaali oli Pariisi üldse tarvis ja kui oli, siis kus võiks asuda praegune orkestri saal Salble yell asub kesklinnas uus filharmoonia aga mitte. Ja on avaldatud arvamust, et senine publik ei pruugi uut saali omaks võtta. Palju on arutatud ka hoone arhitektuurilise lahenduse üle. Maja projekteeris Shan novell, kelle looming on ka näiteks kontserdisaalid, lutsernist ja Kopenhaagen. Ja tema tööks on ka omal ajal palju vaidlusi tekitanud ümber ehitatud Lyoni ooperimaja. Pariisi filharmoonia 2400 kohalise saali eeskujud on Berliini filharmoonia ja Los Angelese poolt Disney kontserdisaal. Akustika alal on koostööd tehtud tuntud Uus-Meremaafirmaga Marshal teie kusteks ja Jaapani firmaga ja sohhi Toyota. Eriti kõrgelt hinnatud on viimane, nende töö on ka suure tunnustuse leidnud voolt Disney kontserdisaal Los Angeleses. Seda, kas Pariisi uue filharmoonia saali akustika on õnnestunud, hakatakse katsetama novembrikuus. 105 aasta vanuselt suri hiljuti Ameerika Ühendriikide ooperis staar Itaalia päritolu sopran liitšiia Albaneelse, keda jäädakse mäletama eelkõige tema säravate rollide tõttu tšakama Putšiini ooperites. Madaam pater, flaiad, Oscar. Albaneelse puhul hinnati kõrgelt tema täpset diktsiooni ja dramaatilist interpretatsiooni laadi. Teda saatis kiire edu Itaalias, Prantsusmaal ja Inglismaal. Enne seda, kui ta jõudis New York'i Metropolitan operasse kus ta andis aastatel 1940 kuni 1966 sadu etendusi. Litsi Albaneeze hääl oli väga sobilik lüürilisteks rollideks kuid talle ei valmistanud raskusi ka kaalukamad dramaatilisemalt osad. Eriliselt hämmastas ta kriitikuid Violet tarolliga Verdi ooperis Travjaata. Seda rolli mängis ta Metropolitan Opera kokku üle 90 korra, mis on metis tänaseni purustamatu rekord. Pensionil olles andis litsiaal paneelse meistrikursusi üle maailma ja asutas Galiitsia Albaneeze Putšiini fondi, millega toetatakse noori lauljaid. Ja nüüd lühiuudised Ungari dirigent Ivan Fischer ennustab suurtele sümfooniaorkestritele lühikest tulevikku. Tema sõnul püsivad massiivsed orkestrid veel vaid paar aastakümmet, sest neid on keeruline finantseerida. Fischer püstitab küsimuse, kas ikka piisab sümfooniaorkestrite finantseerimisel Ameerikas metseenidest või siis Euroopas kultuuripoliitilistest otsustest. Fisher usub, et püsima jäävad paindlikud orkestrid, kes suudavad kohaneda erineva repertuaari ja publikuga ning koosseisu suurust väga erinevalt varieerida. Dirigent Andris Nelson lükkas tagasi kuuldused, justkui saaks temast 2018. aastal saime rätli järglane Berliini Filharmoonikute peadirigendi ametis. Nelson ütleb, et ta on selleks ametiks liiga noor ja plaanib pühenduda hoopis tööle bostoni sümfooniaorkestri peadirigendina. Berliini Filharmoonikute andsite teada, et palkasid orkestri ajaloo kõige noorema mängija, kelleks on 18 aastane trumpetist Florian Pihler, kes asub teise trompetipositsioonile. Florian Pihler peab uut ametit tõsiseks väljakutseks, kus tuleb kogu aeg pingutada. Pisler tuleb Austriast, kus on tugev vaskpillimängutraditsioon ja noorele eale vaatamata on 18 aastane Pihler olnud juba Austria ringhäälinguorkestri ja kraatsi Filharmoonikute soolo trumpetist. Helsingi filharmoonia orkester. Taani rahvuslik sümfooniaorkester on mõlemad valinud endale uue peadirigendi. Helsingi filharmoonia orkestrit asub 2016. aastal. Johnston kortsi asemel tüürima Susanna Mälki, kes avas hiljuti Soome rahvusooperihooaja, kui tema juhatusel toimus Wolfgang Amadeus Mozarti päri Figaro pulm ettekanne. Mälki sõnul on ta ülimalt õnnelik ja uhke. Aitäh võimaluse üle asutas Soome muusikaajaloos väga olulise orkestri peadirigendi kohale. Helsingi filharmoonia orkester on muuhulgas olnud ka paljude Shan Sibeliuse teoste esmaesitajaks. Orkestri ees on ajaloo jooksul seisnud paljud tuntud soome dirigendid. Susanna Mälki peaks igal juhul Hooajal juhatama umbes kaheksa kuni 10 kontserti. Taani Rahvusliku Sümfooniaorkestri uueks peadirigendiks saab aga itaallane Fabia Louisi, kes asub orkestri juurde 2000 seitsmeteistkümnendal aastal. Seda esialgu kolme-aastase lepinguga. Hetkel on Fabia Louisi Metropolitan Opera peadirigent ja Zürichi ooperi muusikadirektor. Ja lõpetuseks ühest uuest teenusepakkujast. Deutsche grammofon käivitas DG Discovery nimelise stream imis teenuse mis tagab ligikaudu kolme eurose kuutasu eest ligipääsu 450-le Deutsche grammofoni albumile. Sel Spotify-laadne teenus, mille fookuses on Deutsche grammofoni poolt salvestatud klassikaline muusika kes raha maksta. Ma võin proovida ka tasuta versiooni, kus on kõikidest teostest võimalik kuulata esimesed 30 sekundit. Deutsche grammofoni Discovery kaudu saavad klassikalise muusika austajad ligipääsu paljudele ajaloolistele arvestustele kus esinevad näiteks Herbert von Karajan, Daniel parenboim, Gerlore Emaar või Christian Zimmerman kätte saada odava tonni audiofailid kui ka kaasnevad materjalid, nagu plaadiümbris, salvestuse, toimumispaik ja isegi kavalehed. Kui on soov kuulatav plaat digitaalsel kujul ära osta, siis on selleks valmis link Aitsioonzi muusikapoodi. Ajakirja grammofon toimetaja Martin calling Ford on hiljuti kommenteerinud muutusi muusikaäris järelenud tänapäevast olukorda 50 aasta taguse ajaga, mil näiteks Karajani juhatatud Berliini Filharmoonikute salvestatud Beethoveni sümfooniat kogumik maksis Inglismaal töötajate keskmise. Nädalapalga on enamus muusikast erinevate kanalite vahendusel inimestel sisuliselt tasuta käes. Praegune 450 albumi suurune DG stream'i, mis baas peaks igas kuus juurde saama 20 kuni 40 albumit ja igal nädalal pakutakse huvilistele kuulamiseks ka erinevaid playliste Facebook'i kasutajate rõõmuks. Olen programmi sisse ehitatud ka võimalus oma tegevust ja arvamusi sotsiaalvõrgustikus jagada. Sülgaja. Saatele tegid kaastööd Talvi Nurgamaa ja Igor Karsnek. Saate helimontaaži tegi Helle Paas ja mina olen toimetaja nelevastenfelt. Soovin ilusat nädalavahetust.