Ma tulin just praegu USA välisministeeriumist, kus vestlesin abi välisministri tan Frediga, tan Condoleezza Rice'i nii-öelda parem käsi Euroopa ja Euraasia küsimustes ja avaldas väga tugevat toetust Eestile. Samuti helistas mõned tunnid tagasi USA välisminister Condoleezza Rice president ilvesele toetust avaldada. Tundub, et USA on väga jõuliselt ja otseselt Eesti selja taga. Praegusel hetkel. Jah, tõepoolest on olnud USA valitsus asututelt mitu väga tugevat toetust, nagu sa juba mainisid, asevälisminister tähendab Friidi, kes tegeleb Euroopa asjadega, on võib-olla Euroopa asjade kõige tugevam tegelane sinna USA-s, Läti parlamendis. Tema intervjuu, samuti USA välisministeeriumi avaldus, mis puudutab pronkssõduri teisaldamist ja nüüd siis veel Condoleezza Rice'i telefonikõne Toomas Hendrik ilvesele. Kui seda panna võib-olla väikesesse konteksti, siis me kujutame ette, et Condoleezza Rice, kes äsja pidas Lähis-Ida rahuläbi kemisi, osales Iraagi teemalisel suurel konverentsil mis puudutas väga tihedalt eriti USA suure oponendi Iraani tegevust. Et tore, et sellesse vahemikku suudeti mahutada väga hästi ka eesti probleemide jälgimine ja selgete seisukohtade esitamine ja loomulikult need on signaalid, mida pannakse tähele kõikjal üle maailma eriti kuna tegu on Ameerika Ühendriikidega ja need on kindlasti signaalid, mis ühelt poolt toetavad Eestit. Teiselt poolt on oluliseks signaaliks ka Venemaale. Kõik, mis puudutab meie saatkonna personali ja saatkonna maja vastast tegevust. USA välisministeeriumi avalduses Rice'i kõnes ja Fredi intervjuus on see kõik väga selgelt sees. USA nõuab Viini konventsiooni täitmist, nõuab igasuguse saatkonna piiramise lõpetamist ja see on kindlasti väga suureks toeks Eestile oma nõudmiste esitamisel ja loodame, et see kõik koos rahvusvaheline surve toob siis ka vajaliku tulemuse. Euroopa Liit püüab nüüd nagu otseselt Venemaale survet avaldada, USA tundub, ei soovi otseselt Venemaa kallale minna või otseselt Venemaale mingisuguseid diplomaatilisi noote saata, kui toetusavaldused Eestile näitavad väga selgelt, kus on Washingtoni, kuidas öelda süda. No ütleme niimoodi, et kui vaadata tekste, siis ega rahvaliidu avaldus ja USA avaldus üksteisest oluliselt ei erine. Ja ka USA välisministeeriumi avalduses son terve pikk lõik selle kohta, mida Venemaa peaks tegema muuhulgas lõpetama selle ässitava retoorika, mida nad on kogu selle kriisi ajal kasutanud. Nii et minu arvates USA on üsnagi selgelt põhimõtet sõnastanud, et suhtlemisel Venemaaga antud küsimuses võib-olla see Euroopa Liidu ja USA koostöö ongi see kõige tugevam jõud mis on mõjutanud kindlasti Venemaad ja loodetavasti aitab kaasa kogu selle kriisi lahendamisele. Vaadates, kuidas need avaldused on tulnud, millal need avaldused on tulnud, tundub, et siin on tõepoolest koordineeritud asju Brüsseli ja Washingtoni vahel. Täiesti kindlalt, kui vaadata neid tekste, siis on täiesti selge, et tekstide kirjutajad kindlasti poliitilised otsustajad on omavahel koordineerinud, omavahel rääkinud. See on ka oluline, sellepärast et seesama teema tõusetub ÜROs tõusetus täna näiteks OSCE ees teistes rahvusvahelistes organisatsioonides, kus nii USA kui Euroopa liit, mõlemad aktiivsed, tegevad, nii et loomulikult, kui seal suudetakse esineda ühtse rindena, siis on jällegi tunduvalt efektiivsem, kui üksi tegutseda. Ma rääkisin just mõne tunni eest Eesti diplomaatidega ÜRO-s. Nad märkisid sedasama, et Venemaa püüab kasutada ära iga väikest võimalust iga väikese komisjoni istungit, et seda teemat rahvusvahelisel areenil tõstatada. No just ja loomulikult Euroopa Liit ja USA on kõikjal tugevalt esindatud, tegu on väga suurte keskustega, kellel on diplomaadid ka kõige väiksemates komiteedes kõige kitsamatele aruteludel. Nii et selles mõttes on nad muidugi nende käsutuses on palju rohkem võimalusi kui väikese Eesti käsutuses. Selles mõttes peame me tõesti õnne tänama. Et nad on niivõrd aktiivse toetuse Meile taha pannud. Ütleme niimoodi, et see toetus on konstruktiivne ja ta on suunatud selle kriisi lahendamisele. Venemaa tegevus ei tohi olla suunatud sellele, et konflikti pingestada. Ja seda signaali me kõige rohkem vajame. See on see signaal, mis aitab kaasa olukorra lahendamisele. Pärast seda, kui tal Friid USA välisministeeriumist esines Eesti televisioonis täna õhtul siis neljapäeval, kui me seda intervjuud lindistame toetusavaldusega, tuli mulle mitu kirja Tallinnast, et inimesed olid väga liigutatud, et USA kõrged ametiisikud on leidnud aega, sest me räägime palju sellest, et Eesti USA liitlased ja partnerid, aga sellistes olukordades kuidagi tuleb see väga selgelt esile, et need jalavaid jutud Jah, loomulikult USAl on tuhandeid kõikvõimalikke probleeme, USA on globaalne suur võim ja seetõttu sõna otseses mõttes iga probleem, mida me lehest loeme. Iga probleem on ka Ameerika otsuse tegijate laual. Nii et, et väga oluline on teadvustada USA-s kõigepealt seda, mis riik Eesti on ja siis ka seda, mis on selle praeguse kriisi tagamaad, allikad, reaalsed olud. Ja ma arvan, et Eesti on suutnud oma sõnumi päris hästi edasi anda, sest jutt ei ole praegu mitte ainult administratsiooni toetusest. Sõna on võtnud kongressis mitmed Kongressi liikmed. Ma olen siin ise arutanud seda küsimust väga mitme senaatoriga ja Kasenatist on tulnud mitmeid toetavaid seisukohti, nii et, et ütleme, et see toetus on laiapõhjaline. Parlamentaarse riigi demokraatliku riigi puhul on parlamendi toetus sama tähtis kui administratsiooni toetus. Mida räägitakse Washingtoni diplomaatilisteks ringkondades, kuidas see kriis on siin kajastamas? No huvi selle vastu on muidugi suur eelkõige meie Euroopa Liidu kolleegide seas. Me käime siin kogu aeg koos suursaadikute tasemel ja loomulikult, et kõik Euroopa liidu saadikud on informeeritud sellest, mis toimub Brüsselis sellest, mis toimub Moskvas. Nendest demarš idest, mida Euroopa liit on teinud Moskvas, et meie saatkond sõna otses mõttes vabastada. Ja loomulikult Eesti annab siin kõikvõimalikku informatsiooni Euroopa Liidu kolleegidele, sest Euroopa Liidu esindused Washingtonis on need kanalid, kus piltlikult öeldes pannakse kokku see ühelt poolt USA poliitika jälgimine ja teiselt poolt Euroopa Liidu poliitika kujundamine. Nii et just tänu neile saadikutele siin Washingtonis on Brüsselis selgem pilt, millised on Ameerika Ühendriikide seisukohad ja mida saab Euroopa liit teha, nii et see, see niisugune koordineeriv funktsioon on Euroopa Liidu saadikutel siin kindlasti olemas, seetõttu me ka väga aktiivselt nendega töötame. Kas on olnud ka negatiivseid pärimisi või negatiivseid reaktsioone? Eesti käitumise suhtes? Ei, ma seda ei ütleks, pigem inimesed tunnevad huvi, proovivad tihtipeale täpsustada fakte, väga palju on ju avalikus sõnas kõikvõimalikku segadust, keegi ei suuda ütleme, minut minutil jälgida seda suhteliselt kiiresti arenevat kriisi. Nii et loomulikult on meie ülesanne siin ka objektiivse informatsiooni jagamine. Ja väga palju on ka kodanik, kes helistavad ja tunnevad huvi Eesti kodanikke, ma pean tunnistama, et mitte nii palju eesti kodanik, kuivõrd rohkem ikkagi USA kodanik helistavalt ka näiteks vene emigrandid USA-s, mitte sõelotal. Noh, on erinevaid seisukohti, aga tihtipeale inimene, kes helistab, võib olla suure pahameelega, et mis siin õieti toimub ja nii edasi peale seda, kui me oleme rahulikult vestelnud, selgitanud kõiki asjaolusid ütlevad nad, et ah jaa, et ma ei teadnud, et see on kõik hoopis teisiti, mis näitab veel kord, et informeerimine, informeerimine ja veel kord informeerimine on meie põhilised ülesanded siin. Kui palju te olete USA meediat informeerinud ja kui palju on USA meedia sellest informeerinud, mis Tallinnas jaga, Moskvas toimub Ameerika avalikkust. Kui teravalt või kui laialdaselt on see Ameerika ajakirjanduses üleval olnud. See teema on USA ajakirjanduses üleval olnud, aga loomulikult, kui vaadata praegust meediapilti, arvestada, et ühelt poolt Don kongressis Iraagis olevat USA vägede finantseerimise küsimus. Teiselt poolt rahvusvahelises elus on väga keerulised probleemid samuti Iraagi, Iraani, Türgi ka tänapäeval. Nii et loomulikult see teema ei ole jõudnud ajalehtede esikülgedele, aga on olnud päris pikad artiklid. Washington postis New York Timesis Chicago Tribyunis, mitmetes teistes lehtedes üldiselt, kui neid lugeda, on nad vägagi objektiivsed ja kindlasti ei ole nad kuidagi kriitilised Eesti suhtes, pigem kutsuvad nad üles just Venemaad oma käitumist muutma. Üldiselt seda olukorda nähakse välispoliitika ajakirjanike poolt, kes neid luusid kirjutavad, laiemas kontekstis nähakse seda niisuguse üldise Venemaa musklite näitamise kontekstis, kus Need analüütikud ütlevad, et sõnaosa näiteks Putini Müncheni kõnest. See on osa probleemist, mis puudutab antiballistiliste rakettide paigutamist Poolasse Tšehhisse. Et see on palju laiem Venemaa suhtumine läände tervikuna kui nüüd kitsalt Eesti ja Venemaa omavaheline probleem, ma arvan, see analüüs on väga pädev. Ja ma arvan, et on väga head Ameerika analüütikuid ja ajakirjanikud seda nii selgelt näevad. Ma küsisin täpselt sedasama kohta Talfiililt, kas kas on alust arvata, nagu New York Times kirjutas laupäeval, et, et see on selline Venemaa üldine kursi jäigastumine lääne suunal. Ta ütles. Ärge pange kõiki kõiki asju ühte patta. Siin tuleb arvestada, et kui me räägime konkreetsetest probleemidest, mis loomulikult ei ole mõtet kõiki neid sadu probleeme kokku siduda, siis muutuvad nad täiesti lahendamatuks. Aga samas, kui me analüüsime tekkinud probleemide põhjuseid, siis on ikkagi väga oluline teada, millised on need laiemad tagamaad. Ja selles mõttes, ega ajakirjanikud, nagu sa isegi tead, ei lahenda probleeme, vaid nad võivad selgitada, kuidas need probleemid on tekkinud. Seda on Ameerika ajakirjanikud minu arvates siin ka väga hästi teinud. Kui me ütleme, et see on osa sellest üldisest välispoliitika jäigastumisest, mida Venemaa praegu üles näitab, siis loomulikult see on just nimelt üks osa on seal meie konkreetne probleem, aga on palju teisi probleeme. Nii et on, on, on täiesti põhiline, et Venemaa käitumine on pälvinud palju tähelepanu, sest see ongi osa sellest Müncheni kõnejärgsest protsessist. Ja loomulikult meie puhul on väga hea meel, et sellest on nii selgelt aru saadud. Nii et seetõttu Meie küsimuse selgitamine läheb palju libedamalt, tõepoolest kui ta muidu läheks. Venemaa on ka esitanud, süüdistavad avaldus ja ma ei tea, kas otseselt USA aadressil, kuid Euroopa aadressil kindlasti, et miks Eestit nii-öelda pehmete kinnastega käsitletakse, miks Eesti suhtes ei tehta kriitikat, kas ka siin, Washingtonis on Venemaa kuidagi püüdnud omapoolset kampaaniat korraldada? Jah, Vene diplomaadid on siin nagu tõenäoliselt kõikjal mujal pealinnades ülimalt aktiivset ja seda me loomulikult peame oma välispoliitikas arvestama, aga see on Venemaa diplomaatide palga sees ja näib, et nad ei ole vähemalt tänaseni seda tööd teinud nii efektiivselt, et oleks suutnud kuidagi USA seisukohti muuta. Ja noh, nagu sa väga õieti ütlesid, need seisukohad ei ole kujunenud eile ja täna ja diplomaat, ükskõik kui professionaalne ta on, ei saa rääkida musta valgeks. Kui ikkagi Venemaa käitumine on selline, nagu me seda täna näeme, siis kujutades seda nüüd väga roosades värvides, ei ole isegi väga professionaalsel Vene diplomaadile võimalik. Nii et selles mõttes jah, selline väga tugev välispoliitiline aktiivsus Venemaa poolt on ka siin Washingtonis, aga ei, ma ei ütleks, et see oleks eriti edukas. Ja lõpetuseks, reedel toimub siin Washingtonis siis päeval, mil see intervjuu eetrisse läheb, Eesti raadios tseremoonia akus, meenutatakse ühte USA diplomaati, kes aastakümnete eest tegelikult seal samal päeval, kui Eesti Nõukogude liidu poolt okupeeriti, suri, kellega on tegemist ja mis üritus see siin täna toimub? Jah, see on väga kuulsaks saanud kurva saatusega. USA diplomaadi Henry antelli mälestuseks toimub tseremoonia USA riigidepartemangus. Heli andmetel oli kuulus selle poolest, et ta oli Ameerika diplomaat, kes oli Kaleva lennukil, mis lendas Tallinnasse Helsingisse. See oli tavaline reisilennuk. Tolli diplomaatiline kuller, Nõukogude Liidu hävituslennuk tulistas selle reisilennuki alla. See oli muidugi jõhker kuritegu nii toonaste kui praeguste arusaamade järgi. Lisaks vette kukkunud lennuki juurde tuli siis Vene allveelaev, kes hävitas kõik need, kes olid lennukis veel ellu jäänud ja võttis aga diplomaatilise pagasi. Ja üks nendest postikottidest, mis kaasa võeti, oli just nimelt Ameerika Ühendriikide diplomaatiline pagas. Lennart Meri on kunagi väitnud, et tegu oli tõepoolest esimese USA diplomaadi ka ja seetõttu oli see ameerika jooks esimene lask teises maailmasõjas. Ütleme Lennart Meri nägi seda konteksti aastate eest. Täna on see jõudnud ka USA riigidepartemangu arusaamades ja sellel sammul on kindlasti väga sümboolne kaal. See räägib mitte ainult ühe konkreetse diplomaadi mälestamisest vaid see räägib ka nendest väga kurbadest sündmustest, mis toimusid teise maailmasõja eelõhtul ja USA suhtumisest sellesse. Räägibki sellest, et USAl On võimalus selle mälestustahvli avamisel ühtlasi rääkida nendest sündmustest ja anda neile sündmustele oma selge hinnang. Sellel tseremoonial viibivad ka Eesti ja Soome diplomaadid. Nii et see on üks niisugune kolmnurk, mis seob meid USAd, Soomet ja Eestit ühte kahjuks väga kurb. Saatus, mis tabas seda lennukit. Kindlasti rõhutatakse seal tseremoonial ka seda, et USA ei tunnustanud kunagi Eesti okupeerimist ja tegelikult on huvitav, et tseremoonia toimub just praegu, mil just nimelt sellesama teise maailmasõjatemaatika on Eestis ja ka rahvusvahelisel areenil tänu Eestile teravalt päevakorras. Jah, see on väga-väga-väga huvitav. Seda planeeriti juba ammu seda mälestustahvli avamist, see lihtsalt on kokku sattunud. Seda planeeriti ammu ja USA välisministeeriumis on üks diplomaat, kes on väga entusiastlik ajaloolane ja keda see asi hakkas huvitama, kes uuris neid Kalev uputamise dokument, nägi selle USA diplomaadiga sündinud, nägi selle küsimuse suurt sümboolset kaalu ja nüüd siis ollakse jõutud nii kaugele, et avatakse mälestustahvel. Üldiselt USA riigidepartemang austab väga kõiki neid. USA diplomaate, kes on langenud teenistuskohustuste täitmisel ja Anteil oli, oli pikka aega nii-öelda unustatud diplomaat. Täna siis jõuab tema mälestustahvel välisministeeriumi seinale.