Kõlab Johan Aaviku pala, kui mina alles noor veel olin, musitseerib ansambel, kevad. Saksofoni, soleerib Karla Aavik. On ütlematagi selge, et muusika kiindumuse sai Karl Aavik kaasama lapsepõlvest õigemini oma isalt, helilooja Johanavikult. Ma usun, et see on ikka vist isalt päritud. Ma ennem õppisin nagu piimandus ja see oli ka huvitav ala, aga, aga siis leidsin Y, et muusikapisik on ikka tähtsam. Et hakkasin ikka muusikat, kus koolis piimanduse õppimine käis, see oli need praktika asjad olid peaaegu kaks aastateni täis natsi sinna Õisu kooli minna, aga siis tuli sõda peale, siis jäi asi pooleli. Aga pilli mängisid juba koolipoisina. Ei mängid õieti öelda, kui sõjaväkke läksin siis ennesõjavägi, et sain minna sõjaväe orkestrisse ja seal ma hakkasin, sõid mängima Lannetid ennem ja, ja seal oli võimalus, oli üks niisugune vaba sopransaksofon, seal, hakkasin seda harjutama ja ja nii, et kui sealt välja tulin, siis oli juba saksofoni mängima ja päris selge. Eeldused pidid olemas olema, ega muidu see mäng nii kergelt näppu jäänud. Nojah, ta huvi ka ikka teada, tuvi, põnevus ikka, eriti saksofon meeldis see, selle pisiku sain kunagi vist Narva-Jõesuust, kui me seal noh, perekond seal puhkas ja seal oli kuursaalis ja kus seal kahel pool meremere sealkandis üks niisugune, kus oli Tartu mehed, kuidas seal mängisid hundid, käisime seal kuulamas isegi õhtuti 100 noored vennaga ja see noh, muidugi saksofon hakkas kohutavalt meeldima. Ja kui ei ole vaja harjutama sundida kellegi teise poolt, siis on tahtmine täiesti olemas. Ise kõik kogu aeg, ainult see niisugune noh, huvi selle asja vastu. Aga ega sel ajal ju mingid õpikud ei olnud ega õpetajad, kõik oli oma kuulmiskas, näppude asemel tuli nüüd õige kohe, mis sai. Näppude asend, selle ma ikka ikka sain kusagilt alguse. Aali kirikal kaks venda olid poris ja hääli kirikal ja võtsin esimese klarnetitunde, et noh, kui sõjaväkke lähed, siis ma saan ikka seal orkestrisse ja ja tema muidugi andsin näpunalid saksofoni, igast oli ka saksofonimängija tegelikult ja mäletan, et seal kus ta seal Kuusates kohtades Astoria ja siis juba ja see oli see praegune Tallinna kohvikus ta seal seal ta oli, niuke ikka kõva poiss, sel ajal aga imetlased näed, mees on nii noor ja juba juba mänginud, seega ise oleme mängukaaslased, mingisugune pingpongi ja seal õpetaja tänaval olime täiesti noh, naabrid, millel esimene ansambel oli, kus sai Kanaagitud, esimene oli kohe nagu saad, sõjatund oli võimalus tantsitud üleverasse, midagi, kuidas ta nimetas. Seal oli niisugune asi, et sain teist altsaksofoni mängima. See oli päris kuulus orkester ja seal mängis esimest altsaksofoni. Ma ei tea, kas ta, see laulukoorijuht kiilas peanski, laps, kui ma ei eksi ja siis tema oli see esimene, ainult mäletan, tal oli veel sõlmer, saksofon ja tall, huulik ja kõik, siis ma seal olin nii teise aldi peal, aga juba järgnenud, mis kõik oli seal, igalt poolt kutsuti mindigi, esimese oldi peal, muidugi see innustas, isegi läksin sealt, järgmine oli piibo, mis oli kehvem punt, kui nii võtta, aga jätsin ta sinna, kutsuti esimest mängivad, siis sealt läks edasi, siis ikka piiba pooli kinole. Äi kino oli ka, aga oli üks. Niisugune punt oli ka, kus. Maiste oli selle juhataja. Ta kutsus sinna ja nii see oli nüüd järgmine, mis, kus ma läksin halvemasse, aga, aga siis juba siis olid juba seal kuldne seitse ja, ja kõik, need vist ei tule meelde, meri Pepaschelliks, viimastest, kus kuldne seitse mängisin kuni seitse pidudel. Ja, ja kuldne seitse oli sel ajal niukse väiksema kooslusega, mitte mitte, mis ta hiljem oli suur, tal oli kolm saksofon ja Rubathamboonia spekulise kuulus peekulisele juht, kes seal mängisid. Minasisin Speek ja siis pakassar. Tambeti tundma nende nimesid enam hästi ei mäleta, see oli see kah trumm oli ja kõik see oli, ma ütlen, see väiksem koosseis. Ja vot need pildid on iganes raadiumist olemas, sellest kasvas hiljem siis suurel on Kadriorus pallil pallidele niustel. Aga kuidas repertuaari hankimine ja kuidas need proovid käisid? No seal oli Speek, oli see ikka niisugune peamees, tema tema orgistreeris ja, ja siis seal oli ka välismaa noote ka ja võiks öelda, et et võib-olla parem, kui meil olid üks oli juba suurem niukene ja kuulsam millegipärast kuulsamat. Et ta rohkem võib-olla mängis ta muusika, mis, mis rahvale üld üldiselt meeldis ja see on juba näha, kavatsen hoopis. No meil ei peeta, siis olid ka täna siin tuntud muusikud. Ja siin oli karpin olija Kornil karp peal korral ja siis meil kuulusin, see oli nüüd kõige kuulsam teed seal just eesti ajal seal kõik need pallid, mis oli näiteks selles suures kontserdisaalis, mis uue aastapallis, rikka see orkester, mees oli kõige nike eliitorkester, tasu oli korralik? Jah, igatahes igatahes tasus ära. Et ja muidugi põnev oli ka. Seal oli juba võimalus improviseerida ka või olidki kirjutanud. Ja vaat see ongi, et seal need, see ajast oli kõik niukesed, mingisugust inflatsiooni seal oligi orgistratsiooni värk ja ma seda ei tundnudki üldse, et ikka niuke soolot sisse kirjutatud ja kõik, aga, aga see inflatsioonivärk tuli hiljem, kui siukse väikse pundiga hakkasid mängima, siis tüütas ära kogu aeg ühte meloodiat seal mängida saaksid hakkas, hakkasite, noh, ilusam ja noh, huvitavamaks tegemisele hakkas tüütama lihtsalt niukene. Paratamatult tekkis niisugune inflatsiooni niukene huvi. Sellest on nüüd küll juba räägitud, aga miks mitte veel korrata seda kuulsat esimest džässikontsert Estonia kontserdisaalis on see meelest? Ja see oli suur sündmus, see oli nii põnev, et see küttis üles ka, et innustas rohkem harjutama, seal olid, et ega siis ikka vaest tuli pool päeva ja üle ühe päevalehes, vahest vanemad kirusid ka, et, et kas lõpp sellel harjutamisel, et seal on ikka sellega tegemist ka, et et siis huvi tekkis ja harjutama pidid, sest muidu sa midagi saavutad. Ansamblilt glooria Uno Naissoo pala komistades Restoranis kultuurimajades ja see oli niisugune, et alati tuli jälle teise koha peale minna. Vahetamine kogu aeg on niisugune, noh, niisugune, ega see kerge ei olnud, tegelikult tuli niukseid aegu ka, kus olid ilma töötasidki, kust tuli raha laenata, isegi et siia saada. On niisuguseid olukordi ka midagi parata, sest see elukutse nii väga ei olnud, et kõik võimalused on. Aga siis huvitaval kombel avanes mul see võimalus, tähendab, kui juba pensioni eas juba neli aastat hiljem 64 aastane avas, avanes mul estraadiorkestris neli aastat mängida. Vot see on muidugi mu kõige toredam asi, et niisugune võimalus tuli, sest see oli ka põnev ja, ja veel niukse noh, et kus on aastaid juba nii palju, et tähendab, ma olin ikka suuteline veel, et see muidugi oli, lõpp oli hea, igast nii raskusi oli väga palju aja jooksul, aga see lõpp oli muidugi väga hea. Enne seda oli glooria Jah, restoranis jah, kloor ja, ja seal olid ka head mehed, glooria nimetati isegi klooriansambel. Et seal oli naisasja, seal lindistasime päris päris nii toredasti, kes selles ansamblis mängisin, Tel leidis amet, oli klaver jah, jah. Aavo Joala, siis Paulus, Tiit Paulus ja see raadiotrummar. Poja vere, et siin on, siin nad on ja siis Tomson oli see passi mängisse Thompson Hubert Tomsoni ja seal oli seda isegi ma leian, et, et oli veel seda noh, niisugust vaimu ja sai midagi teha. Teisest küljest oli jalatsi huvitav see esimene restorani tund, orkester hakkas mängima, siis oli võimalus mängida oma muusikat. Oligi restoranis oligi, ennem oli ikka täitsa sai improviseerida ja kõik need tuntud meloodiad sai kõik hästi huvitavalt mängida, iga kord teistmoodi, jälle. Uno Naissoo see juhtus veebruaris mängib ansambel glooria. Meie estraadiorkestri pillimees homo Joala, sina oled palavikuga mänginud koos mitmes kollektiivis. Esmalt tuleks vist nimetada. Et muidugi tegi seadeid ja need sai isegi lindistada täiesti raadios siin neid peaks isegi veel ka fonoteegis olema. Mul on meelde jäänud sellest ajast karblavikule iseloomulik istumist poos, kui tal ei olnud vaja mängida ta nagu indiaani kährik, rahu ise, pill oli siin põlvedel tõstja ja, või ta siis sättis seda huulikut natukene, aga samal ajal pilk oli fikseeritud tuua pussnuge ümbring. Jah, ta oli väga selles suhtes väga rahulik. Ei, tundus olevat tal alati pill oli perfektselt kõik korras, kõik huulikut trostid ja selle eest ta väga hoolitses. Ja muidugi kõik oli korras kah, toon oli korras. Tal olime natukene hoogu anda ja kui tal see hoo sisse sai, siis mingis päris huvitavalt võib öelda. Teisest küljest oled sa näinud teda mõnikord ka vihasena? Ei eriti, ta on küllaltki rahulik, noh, võib-olla iga inimene natuke võib juhte nihukest asja, aga no põhiliselt küllaltki rahulik mees. Mulle tundub vähemalt raskendada rööpast välja viia ja noh, tema elu kombel ka siukseid. Kuidas tervislikud Sul on, meenutage üks tore seik. See, kui ansambel kevad salvestas meie raadio stuudios, kus on nii külm, et Pille tuli reflektorite, kui mäletan, jah, seal oli. Seal oli niux, siin ei olnud küttega, mis asjad, kõik korras ja siis lindistasime nõuded. Torudel olid need soendus reflektorid ees ja siis vahepeal soetasime pille, siis saime nagu mingi temperatuuri pill enam vähemaga hakkaks häälestama. Hiljem mängisid temaga koos neli aastat ju. Estraadiorkestri standuslikesteste mängisid tenorsaksofon hääle. Ega need need sidemed katkenud meeldigu jaajaa. Tänagi lähen vaatan me seda teeme. Ja viitele kaasa mõned ajalehe väljalõiked, jah, ta tunneb huvi igasuguse elusündmuste ja selle vastu. MS, ja mis tema iseloomustada kõige enam meeldib, kui pillimehele, kui kolleegidel kusagil? Nafta, vot niukses öelda, ainuke, alati abivalmis ja nagu ütlesin, juba rahuliku iseloomuga. Nii et tema kõrval oli alati kindel ja hea mängida ja seda küll. Ansambel toori ettekandes Uno Naissoo improvisatsioon kaks. Tegelikult olete ise õppinud pillimisega, vean konservatoorium, haridust, ei oleks. Käisin küll, ma ikka konservatooriumis õppisin Luki juures, kaseomaaegne kuulus ava, kuni sõjani tuli sõda peale, siis mul jäi pooleli jätma klarneti tiga õppisin ja ma tundsin ise ka, et mul see klann, eriti, et sellega mulle eriti suurt ei noh, ei istu see asi hästi, aga ma tegin muidugi seda tööd küll oleks edaspidigi teinud, aga aga sakslane ka see, mis, mis ennast huvitas ja selle ise. Ühesõnaga ennast täiendasin kogu aeg. No kindlasti üks kõrgmomente pillimängu aastate jooksul oli esinemine Tallinna džässifestivalil koos Raivo Tammiku Ansamblid ja seal, noh, see oli juba suursündmus, mul olevat kõige paremini õnnestunud seal pedagoogilises instituudis, kui seal oli seal sealse improvisatsioon, oled mul kõige paremini, nii ütlevad teised nii, ja ma ise leian ka, et seal Raivo daamikuga, see seal tema andis niisugust hindu ja ja ühesõnaga leidis, et võib niiviisi mängida küll nagu minaatid, teistmoodi, aga, aga siis tuleb võib-olla vaimisega rohkem välja. Teinekord. Kes teistest pillimeestest on nagu eeskujuks olnud meilt ja maailma mastaabis? No igatahes siin Eestis oli, oli üks Jukk Holst, tema oma orkester oli ja on see orkester, mängis, peame kõige rohkem seal keldris, mis on see söökla praegu võitu, midagi seal vana postkontori seal, mis on seal see mees tõesti oli Eestis omal ajal kõige parema saksofoni tooniga ja, ja kõik ta mingist haruldaselt ja ta on mulle natuke andis juhtnööre ka, nii et et ta on surnud. Igatahes see oli mul Eesti nendest saksofonist kõige ideaalsem Amis Con saksofoni ka veel originaal uulik peale kõik ja aga aga väga. Aga priimamees naasis muidugi välismaa, nendest on mul kõige rohkem meeldinud Tomnerus ega minu ideaal olnud, et see on põhjamaade mees, kes, kes on südame järele rohkem, kui see meeldis, kuigi need on palju. Esmalt ka väga meeldib. Ei no kõik, nad on huvitavad iga igaüks omaette, huvitav ja mul see Tomnerose, ma olen kuulnud mõnda pala, kus ta on mängitist, lehmandi asja mängib täitsa teistmoodi. Et kuidas ta oskab niiviisi seda tooni kõik saavutada, see on ka, aga see on üksikud, aga ta talle seal ei meeldi, tema mängib agressiivsemad niuke teine stiil hoopis ja, ja nii, et see Donner, minul olnud niisugune ideaal ja seda ma olen selle Avo Joala, kes elas minu kõrval ikka seda nagu noh, annad mõistet, kuulasime omale ja ja et see on ikka üks meie ideaalseks, et ta on ikka põhja põhjamaalase hing, on niisugune huvitav. Ja nüüd musitseerib Aarne domineeruse Trio. Ega pill ei kogu tolmu praegu. Ei, ta ikka töötab seal kaks aastat oli küll vahepeal, kui nii ütleme, pensioni läksin, siis, siis hakkas küll niukene halb tunne ja niisugune, et justkui muutuks kõige ebanormaalselt, aga siis. Neid on seal tegeleda seal Kalevi puhkpilliorkestris. Puhkpilliorkester pole mul kunagi oli eriti ei meeldinud, aga aga nüüd ta on kõrgem tase ja, ja seal on ka küllalt raskusi, et seal hakkama saada, nii et nüüd on selle paratamatult, et see võimalus on, siis? Alguses arvasin küll, et noh, et ei teata, et mul kas, kas ma just nii sobin sinna kõige. Aga nüüd. Selle baasil on ka veel bigbänd, tegutseb siis meelepärast muusikat. Ja muidugi see pikland tõmbas mind otsekohe, mõtlesin, et kas ei saaks nii, et ma kohe Pikvendid Heino, et ka meil on ka kõvasti tarvis. Et ikka kahesonics. Varatavate ta muidugi kõik vend on, on, on huvitav, see on, kuigi me teeme tööd kohe selle kõrval väga vähe, aga, aga oleks nii, teeks tööd nagu puhkpilli, siis ainult võiks päris see päris hea puntele täitsa vedena, ainult. Vahest on midagi kuskil, esines. Kui mitmel naril läbi mängitud, on? No need pil läbi mängitud ana igasuguste tsehhi pillid on olnud. Ja siis konn Ameerika Pill ja Selver on olnud, eks ole, ja nüüd viimane on ikka king, mida ma pean kõige paremaks altsaksofonist, kõige parem pill. Aga siis kon oli kah ja ma pean teda paremaks, kui selmerit mul on, mõlemad olid ja on ka, neil on ka niisugune nagu kingil niukene, suurem, toonia, huvitavam. Kas vana harjumus on ikka sees, et hommikul ka veel natuke puuda? Ei, ei, seda hommikul, ainuke uimane hommiku läheb nii palju, sellepärast on tegemist alati, et, et seda ma ei tee, neid, seda kodus puhumist on vähe, et ja sellepärast ma annan arvestanudki. Et see Kalevi on, need seal on kogu aeg, hoiab ennast vormis. Kondiitritoodete vabriku Kalev Pikkbänd mängib nüüd Valter Ojakääru pala pirita, pluus. Tänapäeval on kõigil kiire ja Valter Ojakäär. Mul õnnestub sind kätte saada vahetult enne Pärnusse sõita. Jah, Pärnu on see linn, kus ma sain Carlavikuga tuttavaks 48 aastat tagasi. Ma isegi ei mäleta, kes meid tuttavaks tegi või mis niimoodi see tutvumine oli, aga seda ma mäletan hästi, et ta mängis sel ajal 40. aasta suvel Pärnu rannasalongis. Mina olin sel ajal seitsmeteistaastane. Veel kõrtsis ei olnud. Sõbraga käisime seal pargipoolse aknaga kuulamas. Kuidas siis sees muusika kõlas. Karl Aavik oli sel ajal üks meie paremaid saksofoni ja klarnetimängija džässmuusikas ja paljudest teistest kindlasti ka selle poolest, et ta oli hea improviseerida, seda annet igaühele ei ole antud. Ja oligi nii, et sellesama aasta sügisel sõitsime vennaga mootorrattal Tallinna siis Ma mäletan, siis ma käisin esimest korda Pirital, kus ma praegu elan. Käisime Pirita rannasalongi ka jälle mitte sees, vaid lahtisest uksest rõdule kostuvad muusikat kuulamas. Sel ajal mängisid seal Evald Vain, Hans P ja teised pillimehed, keda mul ei olnud enne seda võimalus olnud oma kõrvaga kuulata. Ja siis Karl Aavik oli mul siis nagu kaasas nii teejuhina ja ja seletas, mismoodi need pillimänguasjad Tallinnas käivad. Noh, aga üldiselt me jäime sõpradeks. Võib öelda, et oleme kuni tänase päevani ja tore on see, et ta ei ole pillimängust loobunud. Kuigi ta on pensionil, ta mängib Kalevi puhkpilliorkestris ja Kalevi bigbändis. Ja on siiamaani aktiivne mitte ainult pillimehena, vaid ka sportlasena. Kuule on juba aru saanud, meie jutuajamine on toimunud väljas Pärnu bussi oodates, ümberringi käib sagin, rahvas tuttab masinat müra, vat see on see tänapäevane rahutus ja närvilisus ja seda õhkkonda vist iseloomustas kõige enam džässrokirütmipulss. Aga kui need Aaviku rahulikust meelest vaoshoitust rääkida, siis tema jaoks sobiks vist üks ilus ballaad või selline sisemise pingega pluus? No minu teada, ta ei ole raadiosse palju lindistanud. Aga kui ma ei eksi, seal on sond feimi minu ainus armastus, tema mängitud ja muidugi see on jällegi üks üks meie möödalaskmisi. Et me ei oska Meie džässi ja levimuusika ajaloos tähtsat osa mänginud muusikuid õigel ajal lindistada, siis kui nad on heas vormis ja kui nad on oma. No ma mõtlen praegu Uuno Elts, Leo Tauts. Väga paljud neist on läinud nii, et neist neist pole isegi, ma ei tea, kui palju on Bodelski improvisatsiooni veel nii korralikus lindistuses järel seal muidugi hirmus kahju, praegu on lubatud kasutada sellist väljendit nagu vanakooli mees ja Karl Aavik on, seda? Kahtlemata on, no võtame kõigepealt tema niisugused isiklikud iseloomuomadused. Ta on väga korrektne. Kõigis oma asjaajamistes väga punktipealne juba seegi, kuidas ta pillikastist välja võtab, mängukorda seab ja see, kuidas ta selle tagasi paneb, korralikult ära kuivatab ja ja ära puhastab ja no ma pean ütlema, et vähema tunnen niisuguseid pillimehi, tavaliselt visatakse Pill Kasti plastkastiga on kinni ja mineva tema see tema täpsus ja korralikus väljendub ka selles. Ja muidugi No kui meenutada veel minevikku tagasi. Me teame, ta on ju Juhan Aaviku poeg muusiku perekonnas kasvanud ja mul oli omal ajal ka õnn just Karli kaudu seal perekonnas mõned korrad olla ja ka seda kodust õhkkonda vaadates ja seda muusikalembesust, mis seal kodus oli, peab ütlema, et see kõik on temale kahtlemata jätnud oma jälje ja ka tema isa, meie muusikaajalukku püsima jäänud professori ja helilooja oli täpselt samasugune, nii et just niisugune vaikne, rahulik, aga sealjuures väga toimekas ja asjalik inimene on maailmas palju selliseid näiteid, et sellises kõrges eas seal mängitakse aktiivselt pilli. Ma mõtlen just puhkpilli. On ka saksofonimängijate hulgas on, noh, võtame seal penikaater ja niisugused suured sassi kuulsused. Aga, ja ega see kerge ei ole, puhkpill nõuab siiski juba füüsilist vormi ja muidugi Carlavikul seda on. Kui teda näiteks rannas vaadata, siis tal on ju selja tagant vaadata, tal on ju noormehe keha, ega seal ei ole midagi niisugust. Seda tema juubelit sellest Siguurist küll välja ei loe. Ja kui sa lähed Kalevi bigbändiproovi ja näed seal Carlavikutesse, võid kindel olla, proov läheb korda. No kahtlemata, teised võivad puududa, aga tema on alati kohal. Kondiitritoodete vabriku Kalev bigbänd Valter Ojakääru juhatusel mängib Williami pala Peizini tänavapluus. Küsiks nüüd lõpetuseks, kas raadiomajja tulite jalgrattaga või jala või trammiga? Ei, ma tulin praegu jala, ma tuletasin meelde seda, kui ma siin tööl käisin, alati kiir käiguga jalad, see oli väga mõjule, mõjus hästi tervisele ja tagasi ka nüüd seda kahjuks ei ole, nüüd neid muidugi harilikult käin rattaga, aga siiamaani ei tulnud sealt, kus ma seal ratast panen ja siis peab teistsugune riietus ja need, et muidu ma käin harilikult piirita koju, tahtsin öelda, et rattad käite siis meres suplema, ikka käin meres, eilegi käisin ja nii et praegu see nagu hoiab üleval, läheb kehvemaks siis kõnet ei maga hästi, ärkad üles. Meres ära käid, siis on kohele normaalsem, niiet. Millal teil ujumishooaeg algas, mis kuust? No täna ma olen niisugune talveuju ei ole ma sügisel ujunud hästi kaua nagu annab veel, et kuidas ilmad on ja kullad juba, lumi tuleb maha, siis jääb ära. Tänavune talv oli niisugune, et läks järjest ikka edasi suve õieti olnud? Jaa jaa, tall läks ka nii, et tänavu esmakordselt. Ma ujusin talvel ka jaanuaris. Veebruaris ujusin ja vahepeal jäi külge, kus oli, lumi ei saanud rattaga sõites ma ei läinud, siis aga isegi kuu oli vahet Alexile edasi veebruarist siis juba märtsis ja nii, et tänavu talv on täiesti, võin öelda, et olen talve ujuga olnud, need noomite uju ja see on rohkem karastamine, talvel on ikka väga külm vesi. Aga praegu juba nagu eile oli merekultuurne teelama, juba sain üks viis minutit ujuda ka, nii et see oli juba esmakordne niisugune, võib öelda, tujukujusid. Võib arvata, elus on vähe, siis sinisel lehel oldud. Ei olegi vist? Ma ei tea, tõesti, ei, ei ole. Ma isegi mäletan, et siin raadiotöös ka, et Adamson vist eriti vist seal nimetas ja ma ei tea, kus veterani-värk anti mulle kätes. Et tema ei ole kunagi haige olnud ja ma ei ole kunagi puudu, nii et ma olen selle see neli aastat, mis ma olin, olin ka alati kohale, nii et ei olnud tõesti Jaan just tervisehäireid, noh, vahest oli küll natuke kehvema molekaga, ma tulin ikka, ma ei ole sellest hoolinud. Kondiitritoodete vabriku Kalev puhkpilliorkester esitab Jonstani pennid taevast. Kui nüüd tagasi mõelda, nii palju aastanud pilli mängib, nii palju erinevad ansambleid, kollektiive. Nii palju muusika on tehtud, millist päeva, millist ansamblit, millist tööd tahaks veel korrata, kui oleks võimalus? No vot rääkinud swing klapist siin klapp oli, oli niisugune huvitav, et seal sai ennast arendada, sest seal oli nagu laboratoorium, kogu aeg tehti organisatsioone, mis olid isegi raskelt välja mängitud, aga kogu aeg töö käis ja vot see oli niisugune, et, et me See oli 40.-st lõppe 50.-st alguse. Jah, esialgu ainult kinnisesse ringkondades mängisime nagu, aga see läks järjest suuremaks, et me hakkasime juba avalikult mängimusele swing klapiga ja sellest see õieti öelda naiste oli see-see-eestvedaja ja, ja tema oli ka Eesti ta sellest, need džässifestivalid algasidki, et, et kui põranda alt hunti välja, sest et ennem oli niisugune džässmuusika oli väga niisugune. Nii ei olnud meelepärane nagu meeldinud Kustas, Agur oli seal ja Ustus, Agur ja kõik nemad mõlemad tegid võidu, tegid organisatsioone, et Ustus, Agur ja ma mäletan, et, et ta oli nagu võistlused, et kellel see õnnestus, pane see ja, ja siis muidugi selle mängimisega oli tegemist ja aga see kogu aeg arendas seal kogu aeg pidid harjutama ja siis juba oli mõte harjutada, eks ole, et teda seal need ära nägid ja, ja selleks nii et, et hakkas juba hakkasime kontserte andma täitsa seal. Selles vanas Tumpis ja, ja täitsa niisugune rahvale nii läks ja sellest ja siis oli juba sel ajal loodiliste džässklubi ka, kui ma ei eksi, kõik asi hakkas arenema ja läks. Kui nii suur praktika on nagu teil 55 aastat pilli mängitud ja, ja, ja nii erinevat muusikat tehtud, mida öelda ühele noorele pillimehele, kes alles hakkab huvi tundma selle muusika vastu? Esimene asi on, et peab ikka seda muusikat armastama ja, ja hästi huvi tundma ja peab olema midagi niisugust, mis, et see muusika tõmbab ja siis see sunnib sind harjutama ja, ja sinna pürgimused ise ise pead tegema. Ega iseendast ei tule midagi ja see just see suur huvi tuleb kuulata seda muusikat ja niisama seal tehnikat õppida ja see sellega üksinda tule, midagi kõige rohkem peab ikka südamesse ujuneme siis, siis võid vähema tehnikaga, aga sa võid huvitavana palju uitanud paremini mängida küllalt niisugust mängijat, kes hirmsa tehnikaga tahavad nagu mõjule pääseda, ka need, kes vähem tehnikaga aga on emotsionaalsed, need on palju paremad ja palju huvitavamad mehed. Aitäh, ja et jätkuks ikka seda sooja südant ja et jätkuks ka troste Need keeled, mis ma kuma isal külastasin, siis ma sealt, mis ma tõin ja neid ma teen ümber ja nendega ma elan praegu, see on 71. aastal käisid nii, et päris palju aega on ja, aga midagi ei ole teha, aga siin kuskil võimalusi ei ole ja sellepärast toon selle all kannatab, et ei ole võimalusi. Et sa võid valida ja Heade keeltega mängida.