Tere, siin toimetaja maris Johannes. Ilusat esimest septembrit, mis kooliaasta algust tähistab. Keelekõrv vajab täna kooli asja kahe emakeele õpetajaga. Maris sinka kindla käe all õpivad lapsed prantsuse lütseumis. See on eesti ühes, tugevamas õppimiskallakuga koolis. Teine jutt tuleb hoopis teisest keskkonnast. Õpetaja Ene Kurme õpetab koolis, kus eesti keelt emakeelena kõnelevaid lapsi võib klassis ühe käe sõrmedel üles lugeda. See on Narva Eesti gümnaasium. Alustame õpetaja Singaga. Konkreetselt õpetanud olen ma 10 aastat ja õpetan põhikooli ja gümnaasiumi, lõpetasin Tallinna Pedagoogikaülikooli ja siis tegi Lauri Leesi mulle pakkumise minna prantsuse lütseumi, nii et siis ma läksingi. Mul on tegelikult päris päris mitu asja, mis minu meelest on olulised. No esiteks käib mind kaunist tigedaks, kui ma, kui ma näen ja kuulen väga lohakad keelekasutust, et inimene ei mõtle sellele keelele, mida ta kasutab või on väga lohakas, lihtsalt ei anna endale aru oma keelest. Et see on ju ka üks vahend, kuidas me teeme, teeme iseennast, teisele inimesele arusaadavaks, kuidas ennast teadvustame inimesena. Meie mõtlemise vahend, kui see keel on, on väga niru, kui see sõnavara koosneb umbes 2000-st sõnast, siis me ei ole võimelised oma mõtteid väljendama, ei ole võimelised mõtlemagi. Nii et, et see keeleoskus iseenesest on minu meelest selle pärast väga tähtis. Teiseks mida vabamalt keelt valdame, seda rikkamad me oleme ise seda paremini. Me suudame haakuda teiste inimestega. Noh, üleüldse, et olla sotsiaalselt aktiivsed, et et saada iseendast aru ja teha teisi inimesi iseendast teadlikuks. See on hästi tähtis. Ja siis on oluline ka see, et kui üks inimene on saavutanud oma emakeeletaju niisugusel tasemel, et ta, et ta teab, mis on see norm suudab seda vabalt kasutada. Aga sealt kõrvalt suudakasele keelega mängida. Et, et see mängu ilu tuleks sinna juurde või see, see keelemõnu, see on ka väga tähtis. Nüüd te olete olnud 10 aastat koolis õpetaja, on teil mingisugune selline traditsioon ka, kuidas te alustate näiteks oma esimest tundi esimesel septembril? No see oleneb klassist gümnaasiumis tavaliselt. Mulle meeldib teha alguseks esimeses tunnis mingisugune senine loominguline asi saab noortel mõtte lahti siduda kuidagi nende emotsioonidega, just et mingisugused head emotsioonid, mis näiteks suvest on kogunenud, et nad saavad need kuidagi kirja panna ja või ka rääkida lihtsalt, et noh, see väga palju sõltub situatsioonist, mis nägu need lapsed on ja kuidas nad valmis on. Ma mäletan oma kodusest ringist, et minu tütre õpetajana tegite te esmalt etteütluse, mis pani tegelikult lapsed nii-öelda väga ärevasse. Aga meil on nagu niimoodi kujunenud, et 10. klassi alguses kohe ehmatama ainult etteütlusega ära. Aga see motiveerib päris hästi, arvan. Ja loomulikult hiljem analüüsime kõik need asjad läbi, mis seal, mis seal sees on ja, ja selle 10. klassi esimese etteütluse eest halbu hindeid ei ole mina pannud ja see on päris raske etteütlus, aga ta samas võtab ka väga hästi need ortograafia probleemid kõik kokku. Ja sedasi kordamiseks on ta hea. Lapsele, kes keelest hoolib, on seesugune õpetaja kui taeva kingitus. Täna ma küll ei saa haigeks jääda, tänan kaks sinka tundi, põeks parem mate ajal. Mäletan oma talvest tuttava gümnasisti mõttekäiku aga kuulame nüüd, mida on öelda ühel teisel heal emakeeleõpetajal kellel pikem töö ja elukogemus. Keskkond, kus ta tegutseb, on hoopis teistsugune õppekava ja nõudmised küll samasugused, aga laste taust, multikultuurne ja identiteet, segane. Õpetaja Ene Kurme Narva Eesti gümnaasiumist. Õpetaja olen ma 27. aasta, aga selles koolis alles kolmas aasta. Eelnevalt olen õpetanud keelekümbluskoolis vene koolis ja tavalises eesti koolis, aga vene keelt. Ja need töökohad on teil kõik olnud Narvas? Ei esimene töökoht oli Valgas vene keele õpetajana. Ise te olete pärit ja ise kooli lõpetanud ka Narvas siis te tunnete seda Narva elu-olu ikka ikka väga hästi. Kas Narva tingimustes? Kes peab õpetaja arvestama mingisuguste eriliste oludega kui ta läheb eesti keele tundi? Kindlasti peab, minule tuleb suureks kasuks just see, et ma olen tuttav keelekümblusmetoodikaga ja et ma olen ise töötanud keelekümbluskoolis sest eesti lastest päris meie koolis rääkida ei saa. Praegusesse esimesse klassi tule kaks eesti perest pärit last, kelle kodune keel on eesti keel ja ülejäänud ja ülejäänud on kas siis päris venekeelsest perest või siis segaperedest. Sel juhul tekib isegi küsimus, et kas meil on tegemist eesti kooliga? Ametlikult küll, aga mis teeb eesti koolist eesti kooli, kui lapsi on ainult kaks, kes räägivad eesti keelt emakeelena? Tahtmine õppida eesti keeles ja see, et kõik õppeained on ikkagi noh, ütleme peaaegu kõik õppeained on eesti keeles, kahjuks ei ole kõik õppeained eesti keeles. Kui laps tuleb teie kooli, kuidas te alustate temaga, kui ta on, vaata et umbkeelne. Üldiselt ei ole mingil määral on neil kas eesti keele tase olemas, näiteks sel aastal tuleb meil hiina perest pärit laps, kellel ei ole vene keelt, eesti keelt korralikult. Kodune keel on hiina keel. Et selline multikultuursus on jõudnud tegelikult meie kooliga. Aga nad on Eesti lasteaiast enamus või siis keelekümbluslasteaiast tulnud. Kui nüüd vaadata, mis pilt on gümnaasiumis, kui suur on seal nende laste osakaal, kelle kohta võib öelda, et nende emakeel on eesti keel. Väga vähe, sest gümnaasiumis jääme me nendest, et nii-öelda eesti perede eestlastest ka veel ilma suurelt jaolt, sest need kipuvad minema teistesse Eestimaa koolidesse. Mul endal on üheksas klass, seal on kuus eesti perest pärit last. Aga kui jõuavad need esimese klassi lapsed kunagi gümnaasiumisse, no siis võib arvata, et seal ei olegi eesti perest Lotarit lapsi. Kui te küsisite, et mis teeb sellest Eesti koolist Eesti kooli, et see on nagu saareke, siis kus on nagu rohkem sellist eestipärasust ja võib-olla meie õpilased teavad rohkem Eesti? Noh, sellest samast eesti traditsioonist nagu ma ei ütle päevadest või nendest, sest vene koolis õpetatakse väga palju eesti rahvakalendrit, mida Eesti kooli seal nii väga ei õpetata. Et siin on nagu erinevused sees. Kui nüüd võtta, et vene vene pere paneb eesti kooli oma lapse, siis ta peab lihtsalt valmis olema selleks, et laps peab väga palju tegema ja nad peaksid nagu suutma aidata selles suhtes, et hangivad talle eestikeelseid raamatuid, et ta saab lugeda neid, et ikka tehakse lahti ka Eesti televisioon, kuulatakse eesti raadiot, et antakse võimalus sotsel passiivne keelekeskkond luua aktiivset keelekeskkonda. Muidugi ei saa luua, et selleks peaks leidma inimese, kellega suhelda. Meil tulevad üle isegi keelekümbluskoolilapsed tulevad meile ülenakkusest. Vanemad tunnevad sellest nagu puudust. Neljandast klassist alates hakkab keelekümbluses osa õppeaineid minema ülevenekeelseks ja nemad seda ei taha. Nad tahavad täielikult eestikeelset õpet. Et siis on lapsel võimalus minna kõrgkoolide, omandab eesti keele ja nad üldiselt omandavad. Kui suur teie kool üldse on, palju lapsi on? Siis siis on 251 õpilast. Kuidas te prognoosite oma kooli tuleviku, kas on on tulemas neid inimesi, kelle jaoks eesti keel on loomulikum suhtlemisvahend või vastupidi neid jääb järjest vähemaks. Neid jääb vähemaks kindlasti väga paljud lapsevanemad. Võib-olla jääks Narva, kuna siin on võib-olla tõesti paremad võimalused näiteks töö leidmise suhtes, ütleme eestikeelsel inimesel ka sees on kodulinn olnud, aga nad lähevad ära paraku sellepärast, et lastele haridust anda. Hülgame ekstreemsetes oludes tegutseva piirilinna ja räägime keeleõppest eestikeelses keskkonnas. Maris sinka. No eesti keel on niisugune kena keel, kus on reeglid ja siis on veel sadu erandeid, et nende selgeksõppimiseks või niisuguseks keele omandamiseks, et see tuleks ilma erilise mõtlemiseta, see võtab päris palju aega. Et noh, ja üks asi, see õpitarand, mingid reeglid ja sa pead nendest kinni pidama, kui sa teed mingisuguseid tekste, aga kui sa teed neid tekste mingisuguse väikese kiiksuga, et sa unustad sealjuures ära, et sa, et sa pead nüüd mingit reeglit väga jälgima, et siis ta tuleb nagu paremini, ma arvan, et see on ka nauditavam õppijale ja õpetajale, ka selleks, et keelega mängida, pead sa teadma, mis on seal all. See alus peab selge olema, igasugused stiilimängud ja, ja muud vigurid saavad ainult sealt välja kasvada. Et see mäng on nagu teadlik Kui lugeda täna ajakirjandusliku teksti, siis seal on palju sellist keelt, mis võib-olla vanema kooliga inimesele on vastuvõtmatu, ütleme, seal on palju kõnekeelt, seal kipub sisse slängi. Kuidas teie õpetajana suhtute kirjandisse, kui, kui seal ka kõik need nähtused teile nähtavad on? See oleneb ikka väga tekstist, teksti eesmärgist, kui tegemist on kirjandiga, mis peab oma nõuetele vastama, siis siis seal ma loomulikult märgin kõnekeeles, et kõik ära, seal ei tohiks neid olla, aga kui on mingi vabam tekst lihtsalt, et mul on vaja inimese mõtet kätte saada või näha seda, mis pidi tema mõte liigub ja niisugust kindlat normi ees ei ole, siis, siis võib seal ka ju vabamaid väljendeid kasutada. Viimases kahes klassis me oleme võtnud sellise üsna suure ja raske töö, et nad kirjutavad ka selliseid pikki kirjandeid just mõeldes sellele riigieksamile. Et nad istuvadki kuus tundi ja kirjutavadki sellisel laiemal teemal kirjandit teemad on siis valida ja, aga, aga nagu see ainevaldkond on üks, nii et need on üsna üsna konkreetselt niisugused kirjandid, mis, mis peavad vastama kirjandi nõuetele ka tavaliselt sellised lühemad tekstid, mis tuleb luua ühes tunnis mingid lühikesed arutlused näiteks mingisuguse mõttetera põhjal või emotsioonist lähtuvalt mingist alustekstist lähtuvalt, sellised lühemad asjad, need on enamasti vabamad. Te saate need kirjandid kätte, ma arvan, et kirjavead, need saab kiiresti parandatud, aga, aga need stiilivead ja, ja igasugused sellised soovid kuidagi seda mõtet parandada või toimetada, et kui palju sa õpetad, aega võtab. See on äärmiselt suurte gümnaasiumi kirjandi parandamine. Oleneb klassist kaaslast, et üsna suur vahe on 10. ja 12. klassi õpilase mõtteviisi ja, ja teksti loomise vahel. No vähemalt tund kirjandiga aega olen, teda tuleb ikka mitu korda lugeda. Ja minu meelest kõige olulisem selle kirjandi teksti juures on see, kas seal tekib niisugune terviklik mõttearendus, kas tal on mingisugune oma idee või selline arusaam, mida ta õieti tahab oma tekstiga öelda oma asi, mida ajada ja, ja kui ta selle on leidnud, ma olengi seda õpilastele alati öelnud, et sa mõtle välja see selgroog mida sa tahad oma tekstiga öelda ja, ja siis vaatad, et kõik, mis sa kirja paned, see töötaks sinu teksti heaks, sisima mõtte heaks, et sa suudaksid lõpuks veenda lugejat selles, mis sa tahad öelda, kui mina. Koolis kirjandit kirjutasin, see oli nõukogude aeg ja ühiskondlikud teemad ei tulnud absoluutselt kõne alla, ainult millega ma ennast päästsin, oli kirjandus. Tänapäeva kirjandi teemasid kuulates on kirjanduse osa selles kirjandiloomes väga väikeseks jäänud. Kirjanduse põhjal justkui õpetatakse aga et kuidas te võtate ja, või haarata juurde ka selle ühiskondliku osa kirjandiõpetusse või tekstiloomes. No jällegi, meie oleme oma koolis niiviisi sättinud, et gümnaasiumis korraldame artikli tunda, mis tähendab seda, et iga õpilane peab. No mina olen tavaliselt kuu esimene keele tund niisugune, et nad peavad leidma ajakirjandusest mingisuguse probleemartikli seistliku, soovitavalt sellisel teemal, mis tõepoolest on oluline sõnul kõnetab ühiskonnas paljusid inimesi ja, ja noh, loodetavasti noriendid ka ja siis ta peab tegema selle kohta niisuguse lühikese sisukokkuvõte ja arendama sellest sisukokku edasi arutluse, selles artiklitunnis me vaatame, mis, mis teemad on ka välja tulnud, sel korral valime sealt midagi ettekandmiseks, paar inimest saab ka klassi eessõna Isama teksti põhjal ja vahel on niimoodi, et ma ei tea siis kas materjali nappusest või, või lihtsalt sellepärast, et teema on väga oluline, et üsna mitu inimest on valinud ühe sama artikli siis saab klassis ka diskussiooni tekitada, mis on eriti põnev. Ma arvan, et see aitab päris palju. Esiteks põhikooli lõpetaja, nüüd on tal enamasti ei ole niisugust harjumust jälgida ajakirjandust ja kui ta jälgib, siis ta võib-olla noh, ei, ei loe neid tõsisemaid pikemaid artikleid, mis mõnda teemat süviti käsitlevad. Esiteks, tekib see harjumus, sest noh, ta ju peab, ta ei pääse kuhugi ja teiseks, kui ta juba neid artikleid loeb, siis ta näeb ajakirjanikke nende mõttekäiku, mis, mis pidi nende mõte liigub, saab sealt mingisuguseid ideid. Loodetavasti pannakse tema enda mõttega kuidagipidi liikuma, siis ta on, ta on kohustatud seda ka edasi arendama, nii et ta peab arutlema ja kirjalik arutlemisoskus suuline arutlemisoskus, et see on ju elus hästi oluline mu meelest kogemuse kasvades nad oskavad päris hästi eriti mõelda ka sellele, mis on millegi taga ja noh, eks me üritame neid nagu ka suunata ja mitte ainult ajakirjanduse kaudu, aga ka ilukirjandustekstide kaudu või nende artiklite esseede kaudu, mida me valime neile klassis lugemiseks, et mõelda mitmel tasandil mitte ainult seda, seda otsest sõna, mis sa seal näed, vaid ka selle peale, miks ta on kirja pandud, nii et nad ei võta seda püha sõnana, vaid vaid ikka natuke mõtlevad ka. Ja nüüd palun oma tundi kirjeldada Narva Eesti Gümnaasiumi emakeeleõpetajal Ene Kurmel. No gümnaasiumisse ei erine, see tundub küll ütleme tavalisest Eestimaa eesti koolitunnist suuresti midagi, ma pean olema lihtsalt valmis selleks, et õpilased ütlevad mulle noh, et ma ei oska seda eesti keeles öelda. Ja siis ma pean sellest situatsioonist välja tulema ja põhikoolis on suurelt jaolt sõnavara jätamine, sest neil tekib see probleem, et kuna nad on õppinud algusest peale ainult eesti keeles, siis nad ei oska sageli ka oma emakeeles võib-olla seda väljendit õigesti kasutada ja aru saada sellest väljendist. Vot seal ma ütlengi, et keelekümblusmetoodika tuleb suuresti kasuks, et kindlasti oletuse pärast raseerimisoskus meie tegelikult grammatikameetodist küll mööda minna, nii et meil on suurelt jaolt ikka see grammatikapõhine õpetamine. Ja siit tuleb kasuks teadmine, et kuidas vene koolides õpetatakse venelastele eesti keelt, sest meil võib tulla isegi gümnaasiumis probleeme, näiteks ütleme, maa ta tegevust, nime kasu, mis seal, mida tavaEesti koolis vist ei kujuta õpetajaid, tegelikult ta peaks oskama seletada, miks kasutatakse mõnikord ma-tegevusnime, kui mõni portaal tegevusnime. Et vot see teadmine ja oskus, et ma olen vene koolis õpetan, tuleb kasuks. Venekeelne mõtlemine toob sisse eesti keelde venekeelsed lausekonstruktsioonid ja te peate nagu sellel tasemel valvet pidama. Jah, sest mõnikord on tõesti nii, et mõne õpilase puhul, et ma tõlgin selle lause enne vene keelde, siis ma saan aru, mida ta öelda tahtis, siis vabane, parandan ta nii-öelda eestikeelselt ära. Kas te kirjandeid kirjutate? Kindlasti ilma selleta ei saa ju gümnaasiumis koodivahetust otse, ei tule aga raskusi lauseehitusega. Et tuleb see venepärane lauseehitus sisse küll, aga sõnavara lihtsalt ei saa öelda. 10 õpilast on tublisti tööd teinud ja sõnavaraliselt suudavad nad väljendada, sellepärast. Meie õpilaste kiituseks võib küll öelda, et lugemus gümnaasiumis vähemalt on olemas, nad loevad väga palju. Ainus, millest jääb puudu, on suhtlemine. See väljendusoskus jääb vaja. Tunnis kehtestati teie omad reeglid, aga kui toimub vahetund, mis keeles need lapsed omavahel räägivad? Väga palju vene keeles eesti kooli, kui, kui neil emakeel on ikka vene keel ütleme, suhtluskeel kodune keel on vene keel, siis väga raske on, ma usun nii-öelda omasugusega, et venelane venelasega rääkida eesti keelt tavavabas situatsioonis. Me oleme küll rõhutanud, et noh, minul näiteks on, et eesti keele kabinetis ma tahaks kuulda ainult eesti keelt, aga jälgida, nende poolt on seda suhteliselt raske. Et te olete kehtestanud nagu nii-öelda oma territooriumi ja oma keele tegelikult see, mis te kirjeldate mulle see meenutab, kuidas tsaariajal oli kool üles ehitatud, et olid eesti lapsed, kes omavahel rääkisid kõik eesti keeles, aga tunnis pidid nad rääkima vene keelt, sest nii oli koolikord ja nii juba kord ka Lutsu kevade ajal tehti, et, et mõnes mõttes on see nüüd nagu pea peale pööratud olukord teil. Jah, selles mõttes küll, aga meie palume rääkida neil Me otseselt ei käsi alume neil rääkida, et noh, et see tuleb meile endile kasuks, kui nad suhtlevad rohkem eesti keeles, et siis nad suudavad ka väljendada ennast paremini eesti keeles. Aga noh, põhikooli õpilasel on muidugi sellest väga raske nagu aru saada ja sellest ka kinni pidada. Gümnaasiumi üritab, et nemad võtavad teadlikumalt rohkelt seda. Selline on olukord Narvas aga vahetame vestluspartnerit, sama teema Vene laps eesti koolis sedapuhku prantsuse lütseumis. Tegelikult oleneb ikka enamasti kõik lapsest nii nagu nagu eestikeelsed lapsed. Mõni on tublim ja mõni on laisem, nii on venekeelsete lastega ka need, kes, kes on hästi järjekindlad ja, ja ka loevad ilukirjandust eesti keeles, suhtlevad väljaspool kooli eesti keeles, kelle sõbrad on eestlased, kes treeningus ja veel mingites huvikoolides suhtlevad eesti keeles needsamad kahtlemata palju paremini hakkama ja need lapsed, kes väljaspool kooli eesti keeles ei suhtle, kelle kodune keel on ka puhtalt vene keel, kelle treeningukaaslased ei räägi ka eesti keelt, et nendel on tunduvalt raskem ja koolis tegelikult suurt vahet teha ei saa, sest klassid on suured, noh, parem on, on juhendada kirjaliku teksti kaudu, sellepärast et siis sa saad kirjutada sinna kõrvale, juhtida tähelepanu, et vot see lauseehitus näiteks eesti keeles ei klapi ja suulises kõnes loomulikult saab parandada. Aga mingit ekstra tööd Vene õpilastega üldiselt teha ei jõua. Nendes gümnaasiumiklassides, mis meil on lõpetanud, ei ole väga palju ühes klassis venekeelseid lapsi olnud. Et põhikoolis mõnes klassis neid rohkem ja seal on ka probleem suurem, et ega siis laps on ka ju loomult laisk, enamasti nagu inimene üldse. Et kui ta saab lihtsamalt läbi nädala mugavam oma emakeeles, siis vene keeles rääkida kellegagi siis nii, nii mõneski valdkonnas on see kindlasti talle lihtsalt parame, ta teeb seda vahetunniseni. Meil on tõesti niisuguseid lapsi väga palju, kes on küll venekeelsest perekonnast ja no tõesti niimoodi, et vanemad ei mõistagi eesti keelt, aga nad siiski saavad väga hästi hakkama. Ma tean lihtsalt ise niivõrd töökad ja tahavad keelt hästi omandada ja mitte ainult keeltesti omandada, vaid üleüldse hästi hakkama saada. Ja neil lähebki väga hästi. Sõna Narva emakeele õpetajale ene Kurmele. Narva Eesti gümnaasiumis õppima tulla, selleks peaks olema lausa 11, nii nagu lapsed teevad keelekoolis teste, kus testitakse nende keeleteadmised ära, et ahaa, et nende teadmistega nad veel saavad hakkama. Allapoole seda enam hakkama ei saa. Ja selle peale ei ole mõelnud. Ei ainus eestikeelne kool siin linnas ja me ei saa panna tegelikult tõkked peale nendele, kes tõesti tahavad tulla õppima. Et see on ka põhiseaduse järgi lubatud. Aga näiteks kui mina oleksin siis see lapsevanem, kes paneb oma eestikeelse lapse teie kooli siis mõnes mõttes on mulle üsna õõvastav, missuguse eesti keele taseme ta sealt saab, kui enamus aega kulub sellele, et teised lapsed aru saaksid, mis toimub? Tekitab küll probleeme ja nendest eesti lastest on teatud määral kahju. Ja kui õpetajal nüüd on aega, seda teeb nendega lisatööd lihtsalt juurde, aga need eesti lapsed teatud määral kaotavad oma eestikeelses. Paraku jääb külges vale lauseehituse mudeli just selle venepärase lauseehituse mudel jääb külge ja teatud määral nende keelde tagasi sammu ka murdekeelt on tunda, sest need, kes tulevad, ütleme Vaivara vallast, Nendel on just Se Vaivara murdeprobleem küljes. Hõivarra murdeprobleem on just omastava ja osastava nagu tale kasutamine. Aga paraku see on ka venelase puhul selline vale kasutamine esile tuleb. Ja vot siis ühtib nagu, et seda liigitatakse nagu vene pärasuseks, aga tegelikult on Vaivara murdev probleem. Kõikide emakeele õpetajat, et noh, kadalipp on, see Su lapsed peavad tegema lõpuks lõpukirjandi, et noh, et kui rahulikult teie suhtute sellesse, et ahaa, et jälle gümnaasiumis vaja see lõpetamine vormistada ja lapsed peavad seal kirjutama. Te olete hoopis teises olukorras, kui kõik teised eesti koolid Jah, seda küll iseenesest lapsed nähtavasti põevad rohkem selle kirjandi pärast, aga minul on teatud määral neist nagu kahju, sest ütleme, kas need tõesti eesti perest tulnud eesti lapsed, kellel on kodunt olnud eesti keel et nad on kaotanud teatud määral oma eesti keele oskuse võib-olla tõesti selle üle, et nad on koolis sellises multikultuurses keskkonnas või ka selle tõttu, et neil ei ole ka väljaspool kooli eriti suhelda eesti keeles ja vot selle all kannatab nendega väljendusoskus kirjandis. Ja nad paraku, kui võtta neid samu balles, neid ütleme lõpukirjandipunktides saavad nad ikkagi vähem punkte. Kellel siis suurem häda seal Narvas, kas eestlasel või venelasel, aga nüüd kuulame Tallinna emakeeleõpetaja tähelepanekuid. Üks asi, mis on küll muutunud, sõnavara on muutunud muidugi ja sõnavara jääb paraku järjest vaesemaks. Mida noorem õpilane, seda kitsam on sõnavara, sünonüüme teatakse vähem, väga paljud sõnad, mis meie põlvkonnal on noh, tegelikult ju veel esmasest sõnavaras on nende jaoks juba kusagil perifeerias või üldse tundmatud. Vahel tuleb ja niisuguseid asju, et, et sa pead hakkama seletama sõna tähendust, mille peale sa ei tulegi, et sa peaksid seletama, aga siis vaatavad sulle mingi sellised imelikud silmad otsa. Et see jutt, mis sa oled rääkinud või mis nad on lugenud nendest suhteliselt mööda läinud ja, ja siis äkki sa taipad, et nad ei ole lihtsalt mingist sõnast aru saanud. Gümnaasiumi lõpp tähendab ka ühelt poolt riigieksamit kirjandit. Kui palju seks sunnib teid tava motiveeri? Selles mõttes on ta oluline, sellest Cyrandist sõltub noore inimese jaoks päris hästi palju. Kuna kõrgkoolipääs on praegu enamasti Levandi põhiline siis Cyrandi punktisumma on tähtis lapse jaoks ja selles mõttes on ta loomulikult oluline, aga samas seda eneseväljendust on, on ühel inimesel nagunii vaja nii suulist kui kirjalikku tulevases elus ka. Et, et mida tugevama põhja ta saab koolist kaasa, mida, mida rohkem ta on harjunud ennast kirjalikult väljendama, siis ma usun, et seda lihtsam tal edaspidi on, seda paremini ta ennast tunneb, kui ta peab millegi niisugusega tegelema. Nii et, et on küll tähtis kirjand, aga, aga mitte ainuke asi, mille poole püüelda. Kool on ju ikkagi, õpetab, õpetab ka teisi keeli, on prantsuse keel, on inglise keel, on vene keel tähtsal kohal. Kui palju on emakeelses tunnis selle võõra keele mõju tunda? Mitte nii väga vahel lauseehituses on mõned asjad, aga ma kujutan ette, et, et nende omavaheline suhtluskeel ja siis see, mida nad kasutavad, kasutavad nendesse elektrooniliste vidinatega. Et see võib ilmselt meile jääda võrdlemisi arusaamatuks. Kiili tundega on asi paigas, eks me üritame juba neile seda siis kasvatada, et sa tajud, mis kuhugi sobib ja läheb. Mõtlemine on ikka kõige tähtsam, et ta ise ise teaksid, mida sa öelda tahad või, või mis sõnumit seda edasi anda. Kui sul see enda jaoks selge on, siis, siis kõik muu tuleb, kasvab selle peale, kui palju üldse õpetaja ise oma õpilastelt õpib. Kui isa on suure osa oma ajast veedad noorte ja ärksate hulgas, siis loodetavasti ikka midagi külge jääb? Ma arvan, et võib-olla aru saada parematest inimestest on lihtsam, kui sa nendega kogu aeg kokku puutud. Ja teisest küljest sa näed seda mõttemõtlemise muutumist ja mentaliteedi muutumist ja samasse. Kui sulle tundub, et, et miski läheb valesti, siis on et sa saad nagu midagi teha selle heaks, et mingi sinu meelest oluline asi ei läheks päriselt kaduma või sa suudad oma oma väärtushinnanguid ka kuidagipidi edasi anda ükskõik mille kaudu nende arutelude kaudu kahtlemata, mis klassis toimuvad ja minu pärast kas või harjutuse või etteütluse tekstide kaudu, et siis kui vaim tuleb peale, siis, siis tulevad ka paremad tekstid haretustajaid ütluste jaoks igat moodi tegelikult. Ja need ideed tulevad tegelikult igasugustest asjadest ka mingisugustest artiklitest, näiteks filmidest või, või telesaadetest või või laulutekstidest või siis äkki äkki hakkab ta kuskilt millegagi niimoodi kokku kõlksuma. Tahan, et vot seesama asi oli kusagil veel ja kui niimoodi koguneb, siis, siis võibki tulla hea idee. Loomingulisuse mõttes on, on igasugune fantaasialend hästi hea, seda me oleme üritanud niiviisi kasvatada, et põhikoolis korraldame kirjandusvõistlusi, nagu kindlasti tehakse koolides ja nüüd juba mõned aastad meil kuuendas klassis kirjutatakse kriminaaljutte seitsmendast Travestjaid, kaheksandas mille, et seegi on üks võimalus pääseda sellisest ametlikust tekstist nagu kirjand on ja lasta rohkem oma fantaasial lennata ja üritada mingisuguseid otsi hoopis teistpidi kokku vedada. Ja mis mulle veel meeldib, kuna me žüriisse kutsume ikka ka gümnaasiumiõpilasi, siis kuidasmoodi nemad loevad neid nooremate kirjutatud tekste ja, ja siis leiavad seal mingisuguseid omi selliseid käike või märkavad nagu teistsuguseid asju ja reageerivad ja siis kuidas mõni asi neid neid lõbustab ja, ja nende asjana hirmsasti kiidavad ja see tagasiside, mis siis need nooremad õpilased saavad vanemate õpilaste käest, et see on minu meelest hästi oluline, seda enam, kui, kui needsamad gümnaasiumi õpilased on ise põhikoolis selle sama asjaga tegelenud. Ja nüüd tagantjärele lugeda samasuguseid, kui nemad ise on kunagi tähendab sama põhimõttel tekste, aga muidugi hoopis teistsuguseid tekste, kuidas neile võib tunduda, et kas, kas tõesti meie ka kunagi midagi sellist kirjutanud? Kuhu ma nüüd oma mõttega olen jõudnud ja kus ma siis olin, et ma arvan, et see on ka selline huvitav nende jaoks? Andekate ja keele osavatega võid teha mitmeid trikke. Aga kuidas on lood Narva Eesti gümnaasiumis? Kas eesti kirjanduse õpik on jõukohane multikultuursele gümnasistidele? Üldiselt on meil kõik eesti gümnaasiumiõpikud, aga kasutan valikuliselt. Et küllalt palju pean andma ikkagi omalt poolt nagu materjali, sest õpikust võib tulla tõesti nii, et kui õpiku teksti lugeda, siis me peame seda eestikeelset õpiku teksti tõlkima eesti keelde, et nemad aru saaksid. Tegelikult võib-olla mitte niivõrd nende keele õpikutega kujust, kirjandus, õpikutega jääme me rohkem hätta, näiteks kui sellisel tasemel õpilane loeb, ütleme, eestikeelset ilukirjandusteost, siis võib karta, et ega ta vist päris nii sellest asjast ja sellest raamatust aru ka ei saa nagu päris ütleme, eestikeelne eestlane loeb ja saab ikkagi ütleme, kui ta õpib seda keelt praktiliselt kui teist keelt, mitte emakeelt, siis loomulikult on sõnavaraline pool väiksem. Selle taha võib jääda ka teatud määral võib-olla sellest tõest arusaamine. Üldisest sellest saadakse aru, aga sügavuti nagu tegelikult gümnaasiumi õpilase mõtlemine peaks minema. Et sellist väga sügavuti minekut ja arutelu sinna selle teose üle. Näiteks tean, et gümnaasiumi programmis on Bulgakovi Meistri ja Margarita, kas seda te loete siis originaalkeeles või eesti keeles või kuidas te sellistes sellises olukorras toimite? Vot seda ma peakski ütlema oma õpilaste kiituseks, et nad loevad eesti keeles köitega, Meister ja Margarita on eesti keeles loetud, aga see teos oli selline, mis meeldis ja millest saadi aru. Siin võib-olla ongi paralleel, et see on nii-öelda nende mentaalsus ja, ja nagu rohkem omased inimesed No mina olen ennast pidanud alati rohkem kirjanduse kui keeleinimeseks aga samas, kui sa loed mingit ilukirjandusliku teksti, kus, kus on nauditavalt hea keelekasutus, siis see on hea. Ja siis sa loomulikult püüad seda edasi anda ka õpilastele ja panna neid seda nägema. Ja see on juba otsast keele õpetus, et, et ta tajub seda, et tõepoolest, kui ma seda keelt hästi valdan, neid vahendeid tunnen, et siis ma suudangi luua midagi niisugust head ja kui mingit praktilist ülesannet vaja on, siis ikka saab ju mingeid kirjanduslikke tekste kasutada ortograafia õpetamises ja, ja kui on vaja mingit teksti ise luua, siis saab selle teha ju mingi teemalise, mis on kindlasti palju ta õpetajale endale luua üks väike lugu näiteks verbi käändelistest vormidest, aga teha seda mingi näiteks muinasjutuna lühikesena või siis kasutada näiteks sarvsõna kirjutamist kontrollimas tekstis mõne mõne tuttava kirjandustehase teose tegelasi ja ja niisugust temaatikat, et annab väga hästi siduda mulle endale meeldivat Aaviku keeleuuenduse ideed ka kuna kõikidest nendest asjadest norme saanud ei ole, siis ju seda päris niiviisi vabalt kasutada ei saa. Aga nagu ikka, nii nagu õpilaseni õpetajal on ka teinekord võimalus nagu vabamalt keelt kasutada ja ja justkui mõni selline väga huvitav vormi keelend väljend kusagil ette satub, siis sellele maksab tähelepanu juhtida õpilaste tähelepanu. Muidu nad võivad sellest üle lugeda. Ei saagi aru, missugust teadlast sõnadest on lugenud. Ilusat uue kooliaasta algust tahan soovida oma kahele esinejale prantsuse lütseumi, emakeele õpetajale, Maryszinkale ja Narva eesti gümnaasiumi õpetajale ene Kurmele. Nii nagu sadadele ja sadadele teistele õpetajatele, kes esmaspäeva hommikul alustavat tundi ikka selle mõttega, et lapsed, kes neile otsa vaatavad, oleksid homme targemad kui täna. Et nende keel oleks tundlik ja paindlik, et neist kasvaksid väärikad kodanikud ja head inimesed. Aitäh kuulamast. Toimetaja maris Johannes.