Ainsana koeratõugude ajaloos Superman saanud oma nime leiutaja ehk Idaretaja järgi. Nimelt elas kunagi Saksamaal väikeses Tüüringi kreisilinnas Apoldas mees nimega Karl Friedrich Louis dobermanni eluaastad 1834 kuni 94. Tegemist oli ilmselt ühe väga aktiivse meesterahvaga, tema ametitele on üles loetud kohtuteener, maksukoguja, hobuste, ülesostja, hulkuvate koertepüüdja öövaht. Pole täpselt teada, miks ta koerte aretamisega tegelema hakkas. Kass tahtis endale öiste valvekorda aust tugevate valvast kaaslast kes teda vajadusel ka kaitseks. Või siis hakkas kinni püütud hulkuvaid koeri üpris tema selleks, et kutsikate müügiga Bell lisaraha teenida. Igatahes esitlenud härra dobermanni aastal 1863 Apoldas koerte turul esimest korda oma uut tõugu, millel oli siiski veel üsna vähe sarnasust meie kaasajal tuntud dobermanni tega. Tema koertes olid segunenud inglise hurt, Manchesteri terjer, pingher, saksa togija, rotveileri viimast tädi, tollal saksa keelest külvaid lihunikukoeraks Flysser. Erilist inetust olnud mees oma aretatud koertele välja mõelnud ja nii hakatigi neid kutsuma lihtsalt tema enda järgi dobermanni koerteks. Pärast Karl Friedrich Louis dobermanni surma jätkasid selle koerte tõu aretamist kolm tema sõpra, kes moodustasid 1899. aastal esimese dobermanni Fincher'i klubi ning panid paika ka kindlad aretustöö suunised. 20. sajandi alguses tekkisid uued ühingud ja klubid, mis koondasid tõuaretusest huvitunud inimesi. Apoldast levisid dobermanni peagi üle Saksamaa ning täid edaspidi iga kogu maailmas tuntuks. Kuna aretusega oli sellest tõusis esile toodud just valvsust ja tähelepanelikkust teravat haistmismeelt sobitusid dobermanni hästi teenistuskoerteks, keda sai rakendada politseitöös mingil ajal hüütigini. Muide sandarmikoerteks oma panuse, mis koerte enda jaoks lõppes sageli hukatustikult ansid dobermanni ka mõlemas maailmasõjas nii vahiteenistuses vaenlaste välja nuhkimisel ja vangistamisel kui ka miinide otsimisel. Nõukogude armees õpetati dobermanni saksa tanki õhku laskma. Selleks harjutati kõigepealt koerad oma tankide sööma. Siis näljutati neid mõned päevad ning seejärel seoti neile lõhkelaeng selga, toimetati sakslaste tankide lähedust ja lasti seal lahti, et nad tormasid nendelt toitu otsima ja samas laseksid tanki õhku. Nii et sisuliselt oli siis punaarmee dobermanni enesetaputerroristid. Esimese maailmasõjapositsiooni lahingutes leiti koerad rakendust ka side pidajatena. Väidetavalt olnud selles sõjas soldatite kõrval ümmarguselt 6000 dobermanni. Teise maailmasõja ajal said dobermanni test ka ameeriklaste liitlased. USA mereväes oli lausa eraldi brigaad, kuhu kuulusid Devil tooks kuradi koerad. Need tõbi nagu dobermanni Ameerikas kutsutakse päästi korduvalt oma peremeeste kaasvõitlejate elu. 1944. aastal vaikses ookeanis asetseva Guami saarel jaapanlastega peetud lahingus langenud 25-le koerale on püstitatud ausammas mida ehib küll lamama, kuid siiski valmis dobermanni kuju. Euroopas on ainuke dobermanni telepühendatud mälestusmärk Saksamaal muidugi Apoldas Rikstika selle koeratõu leiutaja herr dobermanni meenutuseks. See kujutab isast ja emast koera koost kutsikaga hullamas.