Meil on siin laual üsna palju teie tõlkeraamatuid. Need on siis teie töö viljad nii-öelda raamatusse raiutud. Aga kas te olete ka suulist tõlget teinud ja minu kõige värskemad, nii et mida ma päris hea meelega jagan ongi möödunud neljapäevast Põlvas? Ma tõlkisin nii konverentsi kui seda nõnda võiks just nimetada üle terve Eesti oli koos ämmaemandaid, rasedaid naisi sünnitusabiarste ja neile kõneles maailmas laialt tuntud palaskas naine julges hakata naiseks taas nõnda, et ta tõi oma teise lapse ilmale sel viisil, nagu tema tahtis kodus aktiivselt sünnitades. Ja olen kirjutanud sellest palju raamatuid. Konverentsiks ette valmistades ma lugesin ja valmistasin ette meditsiiniline termin bioloogia ikkagi, ega ma sellega pole pidevalt tegelenud. Need ajad on möödas, kus mu vend ülikoolis käis mind aeg-ajalt paniga meditsiinialast terminoloogiat lugema. Ja teatavasti need ladinakeelsed sõnad kõlavad inglise keeles moodi hoopis ja kreekakeelsed neid ei tunne ära, kui ei ole neid ära vaadanud, kuidas neid hääldatakse ka prantsuskeelsed ja samuti kõik ikka teistmoodi, noh näiteks kas või seesama lihtne sõna nagu Saikolaadi või Kainikovaadi oloogia, kõne, ökoloogia või ütleme neid teistmoodi. Ja see oli väga pikk tööpäev, kaheksa tundi tõlkimist. Kas sa tõlkisid mõlemasse keelde inglise jaa, jaa, Inglise keelest eesti keelde eesti keelest küsimused, siis tagasi inglise keelde, sellest kujunes dialoog. Nõndamoodi, et kuidas Neumanni nimetan, autor originaalraamatutest harjunud nõndamoodi nõletava aga sedapuhku seisis ta minu ees ja kõneles. Kõneles mulle ja mina siis kõnelesin publikule, niisugune Kolmnurk tekkis, meil mitmeid videosid näidati, neid videosid tuli ka natukene tõlkida, ma olen seda ennegi teinud ja alati on kujunenud sellest mitte monoloogi tõlkimine, vaid dialoog autoriga. Ja kui ma sellele tagasi mõtlema hakkasin siis raamatute tõlkimine on minu jaoks olnud ka dialoog. Kui ma nüüd seda nõndamoodi nimetaksin. Sest püüan nagu iga tõlkija püüab võimalikult täpselt anda edasi autorit võimalikult täpselt autorid tabada tema meeleolu tema kui isegi. Aga ikka on see kahe inimese töö, ma ei ole autor May kehast ümber täiesti temaks, nii lähedale kui madelega püüan minna, olen ma ikkagi interpreet. Aga niisugust tõlget Nõukogude Põlvas tegid. On teil tihti tulnud teha? Mitte liiga tihti? Ära ei ole tüüdanud. Mis aladel te veel olete tõlkinud? Oo, sügisel ma juhatasin oma venna korraldatud konverentsi Tartus mis oli pühendatud kääri mälestusele, see oli ka põhiliselt meditsiinist. Kuigi see oli mõeldud laiemalt, et rääkida üldse haigusest ja tervisest ühiskonnas. May teinud sünkroontõlget juhatasin konverentsi ja tõlkisin küsimusi. Seda, mis otseselt kõnelejatele härradele professoritele esitati. Aga ka religioon koni teemadel, kõnelemist on mul tulnud tõlkida samuti kahtepidi inglise keelest eesti keelde ja eesti keelest küsimused inglise keelde või, või kokkuvõtted või arusaamised. Nõndamoodi tõlkides on ju, kui tõlkida paberilt, siis võib ühte lauset kaks korda vaadata, kolm korda vaadata, nii palju, kui ma tahan võtta abiks sõnaraamatud inimest tõlkides harilikult ei saa, aga selle eest on tal nägu, tal on silmad, tal on ilmed, talonge, käed ja jalad ja ma saan aru, kas ma olen tabanud, mis ta ütles või mitte. Minu jaoks väga tõsiselt konverentsil sünkroontõlget tehes tõenäoliselt seda ei passiks teha. Aga mul on mitu korda juhtunud nõndamoodi, et ma olen lause, mida tõlkija ütleb, kinne ette ära tõlkinud, selgitamaks seda, mis ta ütles, lisades juurde ühe väikese ja muidugi ma teen alati naad, ma ütlesin selliseid. Ja siis ütleb ta mulle selle, et ma olen pidanud nüüd ütlema, et ma juba tõlkisin teid enne kui te ütlesite. Nojah, ja sellisel juhul on ka veel nii, et kui välismaalane saab abistada tõlkimise juures, te saate veel käsitöö ta kordagi ja, ja, ja ta võib ju selle sõna, mida mina näiteks lubanud ütelda, teise sõnaga, kolmanda sõnaga, nii et minu arust me jõuame alati teineteisest arusaamisele. Jah, see on kõik väga huvitav. Ja ühtlasi peaks kuulajal selge olema, et te olete inglise filoloog. Ometi on meil siin laual üsna palju vene autoreid. Ja üks tähtsamaid autoreid, keda te olete tõlkinud Fjodor Abramovitš. Ja selles mõttes juba tähtis, et et üle 1000 leheküljelist olete tõlkinud, see oli nii pakse pressliinid ja ja kodumaja Valusid kui vaadata näiteks Aleksander peki teostus ametikoht, mis ilmus pärast autori surma ja ja üsna palju aastaid. Vist 14 aastat pärast kirjutamist, kuna 64. aastal see ilmuda ei saanud. Olukord läks jälle keeruliseks. 388. aastal ja ma mõtlesin, tiraaž oli 36000, kuidas teile tundus huvi selle teose vastu ja kuidas tundus huvi Briasse vastu? Tol ajal? Mulle paistab, et pilk ilmus 88. aastal ja see oli viimane aasta, kus tal passis veel üldse ilmuda. Sain veel kirjutatud parasjagu ümberütlemisega parasjagu ridade vahelt lugemiseks. Vene kirjanduses eriti palju niisugust asja ei olnud, nagu eesti kirjanduses. Et esimesel pinnal jooksis lugu, ütleme lugu inimestest ja sellest sügavamal oli teine lugu, mida tuli aimata ridade vahelt. Aga tekki on küll nõndamoodi pekil selles haiges kõrgametnikus suur funktsionääris Ruus function täiesti riigitõust, funktsionäärid, kes hirmsasti pettub, kui tema iidol ja juht Stalin osutub selleks, olgu ta kuulda saab sellest, mida ta oleks pidanud ju teadma ja aimama. Sellest tuleb siiski riigikokkukukkumist märgata, tema mädasust seespool see haigus, mida täpselt ei nimetata, see on ühtlasi riigi suure impeeriumi tõbi ja nõunik oskas seda ennustada ette juba 64. aastal ja ja ainult et ei saanud avaldada. Aga riikiga kukkus kokku küll kolinal ja kolinal ja ühesõnaga oli siis 88. aastal, kui ta meil ilmus. Aga kui ta oleks ilmunud praegu ta oleks igav, tähendab lugejat huvi on absoluutselt teistsugune, nyyd lugejate huvi, ma arvan, läheb tagasi nende asjade juurde, aga need kirjutatakse nüüd teistmoodi. Need ei ole vaja enam nõndamoodi varjata, tuleb olla konkreetsem, täpsem. Vihkamise asemel võib otse rääkida. Aga otse rääkimine on jälle teine kunst. Aga näiteks Bryaslinid, mis te arvate, kas pakuks huvi, kui ta ilmuks praegu esmakordselt, kui meie lugeja ei oleks sellega veel tuttav? Präss lülid on hea, paks juturaamat ma arvan, et see pakub huvi. Küsimus on nüüd ehk ainult selles, kas lugeja jõuaks ära osta, on hea, paks, täis telliskivi. Mina hakkasin tema tõlkimist, kui me nüüd võtame kokku, et ta koosneb neljast raamatust. Kolmandast teed ja ristteed siis, kui see ilmus alles Novõi Mir-is oli mul juba tõlgitud, kui selgus, et kirjastus tahab välja anda kõik kolm. Esimene vennad ja õed, kaks talveegolm ja teede ristteed. Ja siis ma hüppasin tagasi alguse juurde. No algusest alates oleks olnud kergem tõlkida kolmandat, sest need inimesed on arengus seal, nad muutuvad natukene. Aga noh, see oli teine, suurem asi mul vene keelest tõlkida. Aga kuidas ma üldse Teile peale sattusin? Jah, küsimus algas ju sellest. Lugu oli nõnda, et nagu me mõlemad väga hästi mäletame, oli siis Lääne-Euroopa keeltest tõlkimine maiustoit magustoit, mida anti neile, kes olid oma töö korralikult ära teinud, tehes midagi muud. Väheneid avaldati, selles oli asi. Aga venelastel tegemist jätkus küllalt? Ei, mõtlesin. Tõlkimine tõlkimine, sa tõlgid oma emakeelde sõnaraamatuid on saeraamatut võtta vene keel käsile. Kirjastus oli parasjagu tarvis ja ma proovisin. Vabandust, ma ütlen selgituseks kuulajatele, kes ei tea, et jutt on mats traadist teie abikaasast? Jah. Jaa. Ma hakkasin pihta, sellepärast snitega. Seal põhiline raskus oli, seal on väga palju Põhja-Venemaa pärast sõnavara niisugusi, sõnu, mida noh, Vladimir Taali suurest paksust sõnaraamatust leiab ainult. Mul ei ole nõndamoodi, on ju päris harilik tõlkija töö otsida sõnu ja katsuda leida, millega neid eesti keeles edasi anda. Mind aitas kõige rohkem siin oma pisuke tutvus Setumaaga. Sest et seal on olemas õigeusklikud eestlased, õigeusklikud eestlased, kelle jaoks on pühase nurk ja kõik need sõnad täiesti loomulikud. Ja sealt ma need sõnad leidsin kogu sõnavaras lõunaeestikeelsuse juurde. Ma ei ütle, et see oleks nüüd noh, et see asendaks seda põhja vedelema sõnavara. Aga see on siiski mitte harilik kirjakeelne sõnavara, mida seal dialoogis tuli tarvitada. Aga ka autori teksti siis ma vaatasin täna hommikul veel niisugused sõnad, on teil nagu Malletu mees, see pisike mees, võrdlik, tee, tuu saar kuidagi kuidagi tekstist huvitavalt paistavad silma, need on vene keeles samuti olemas. Tähendab, et vene keeles on ka ikkagi eriliselt küll, jah, on küll. Need Põhja-Venemaa sõnad on seal olemas, neid tasuta ja need tuli mul eesti keeles samuti edasi anda. Nojah, väga armastasin seda Põhja-Venemaa loodust ja ja läks veel enne surma sinna tagasi ja ehitas sinna suvila, ma lugesin tema abikaasa mälestusi ja minul on sõnavara ja üldse kogu selle teksti suhtes, mida ma teinud olen, alati. Kõrv ei ole kõrv kõrvale, mina ise. Suu on sedapuhku mats, kes selle ette mulle loeb, nüüd ma kuulen, kuidas see kõlab. Te olete siis teie teksti ja minutiks tema mulle, nii nagu ta oma teksti ka mulle ette loeb. Niisugune tööjaotus on kujunenud, et minust on kujunenud kõrb ja temast on kujunenud siis suu ja käsi, tema parandab käega mulle tunnetama mõtlebki käega. Aga kas ta on andnud teile huvitavaid sõnu, näiteks? Ei soovitanud. Ja, ja vastastikku, kui mina leian põnevad sõnad, siis ma võin talle kinkida tema luulet küllaltki tõlkinud poolegi luuletaja. Ja kas te olete ka abistanud teda selle juures? Sellega ta mu tööle vanigi Ülikooli ajal ma tegin tõlkekursused läbi, ma pean takk järg ütlema aitäh oma inglise keele õppejõule Gunnar Kiviväljale. Kes ütles mulle ühel päeval teate, Victoria, see on nagu kõrva jäänud, et enne, kui te tõlke lausa ütlete, te mõtlete, Te, olete päris kenasti välja. Et kas ei ole mõelnud, et võiksite tõlkima hakatagi. See polnud loova mõtte. Nõndamoodi ta saatis ma juurde seminarid. Ja. Ametiks saanud aga selle poole tõlkimisega, esimene oli Brenyaski vahepeal ei olnud tõlkinud mitte midagi peale ülikooliaegse mans vildi, tuule. Ma mõtlesin, et tal on kergem tõlkida minu sõnaraamatust sõnu otsima, nii-öelda toortõlget tegema. Ja hiljem ma tegin seda kah, kui ta tšehhi keeles tiirleb, Walkerit tõlkis. Ja. Mulle ei meeldinud mõni leid, mis tema arust oli leidliku mõni värss ei tulnud nii hästi välja, nagu oleks pidanud tulema, siis ta ütles. Nii pooleldi naljaks poli tõsiselt, et no eks ütle siis paremini. Siis ma kah proovisin, kas ma saan paremini ütelda? Paari värsi olen siiamaani uhke, mis on minu tõlgitud. Nii et oli sellega rahul, viha ja ta hirmutaks sellega rahule, aga seal ma leidsin kaid, mida tähendab Fayst, mida tähendab taip. Mitmel korral oli nõndamoodi, et ma panin sõnad värsis ilusasti ritta, ütlesin samamoodi, see lause on ka mina ei saa aru, mida see tähendab. Ta viskas korraks pilgu peale ja see tähendab ju seda, mõtlesin, kust sa tead. Kas ta on ju luuleta, mina ka, ta luges ridade vahelt, mitte ainult ridade vahelt, aga te teate ise sama hästi. Kui me oleme mõnda aega ühe autoriga tegelenud, siis me hakkame taipama, mida ta ütelda saab, mida ta ütelda ei saa, mida te lihtsalt ei ütle, sest ta ei mõtle nõndamoodi. Laulab kuidagimoodi meie teadvusesse või, või isegi alateadvusesse nakkame taipama. Ja luuletaja taipab seda kiiremini veel. Siin on veel üks huvitav autor Vladimir Anikaano selle kohta te ütlesite, et te olete temaga isegi isegi kohtunud ja ta ütleb siin ise oma järelsõnas, et et ühte oma romaani droonid ja kinnised alustas ta Tallinnas, kuidas Tallinnaga Todon. Ja ainukene autor, kellega ma olin isiklikult tuttav, ta käis meil külas Ja see oli ka esimene pikem asi, mis ma vene keelest tõlkisin. Täna enne siia tulekut ma vaatasin uuesti selle tõlke läbi. Siin on ka väga huvitavaid sõnu küll siin ma teadlikult kompenseerisid autori omapärast ütlemisviisi, omal oli kõige omapärasem tsentax. Aga kuna ma eesti keeles ei saa süntaksiga palju mängida, siis selle asemel ma kasutasin sõnu ja küsisin autori käest, kas ta jääb sellega rahule. Ta ütles, et jaa. Aga ma vaatasin täna üle, kuidas ma tõlkisin selle Saalomoni õpetussõnadest kaks 10 värsi. Küll nemad varahommikul mind otsivad. Kui tarkus tuleb südamesse, siis saab tundmine su hingele lõbusaks. Olen vaadanud piiblist järele, matsin vanaisa piiblist, vaatasin järele tõlgendate venekeelset piiblit, ma polnud tollal lugenud. Nii et siin on huvitav tähelepanu Saalomoni õpetussõnadele, aga siin on küllalt kohti, kus ei ole mingit otsest vihjet. Aga tegu on ikka ehtne vene piiblist võetud stiilist ja, ja ikka venekeelsest piiblist. Aga mina saanud seda tollal, mina pidin lihtsalt taipama, et ma vaatan, et ma õnneks pole liiga palju mööda. Ma ei teadnud isegi seda. Nad tainevitšile. Õhtusemal püha õhtusöömaaeg, sõnamäng on vene keeles sõnad taina peale salajane varjatud täiesti know, püha ja üldse noh hariduses on, see oli tollal ju väga olematu, lausa aga tõlkida Euroopa kirjandust ükskõik kas vene keeles prantsuse või saksa või inglise keelest, ilma et oleks lugenud piiblit korralikult oma keeles ja kõigis nendes keeltes on risk. Muidugi ei taipa ju alati, et seal tsitaat, millal sa tõlkima pead, teadmata muidugi niisuguseid lihtsaid siis on nagu näiteks kui ma pasani tõlkisin, siis seal teisendatakse issandat puu mis ma kuulsin, et nad enam ei täietavat Lässivaka ja, ja, ja, ja on juba sinasõprust, lina sõprusel on nad jõudnud nii nagu meie eesti keeles pöördume jumala poole, sina aga kui sõnavarast rääkida Sergeiga reedeni rahupaik? No see on üks omapärane asi. On ju päris põhja sõltusin, tegutseb kuidas nende keel nüüd vene keeles siis kõlas, tühja tuli keelena põhjaga autor tunneb seda hästi ja kohati üpris vastik tõlkida, kirjeldada seda, seda olustikku, olustiku ja selle koera kõrvetanud koera kõrvetamist, noh see on väike asi, aga selle kõdunenud, kuidas seda nüüd nimetada, põrmul väljakaevamiste detaile, sinna juurde? Kirjastuse pakutud mul on ikka sattunud niukseid ebamugavaid asju, siis ma olen küsinud küll, aga tulelt oluline jõuline, kindlasti jõuline, kindlasti oli raskusi siis eesti keeles. Mida me iga päev räägin? Et see oli ka nagu võõrkeelde võõrkeel, sellepärast kui ma võrdlen näiteks madam eksiga või võrdlen siin kõrval, kui hõikas mind, need on keeles, mida mina räägin, iga päev? Vladimir Anikaanoviminiatuur, selles ma räägin. Aga põhjakeeles ma ei räägi seal mehude kõik, nii, ma pidin kõike otsima, kuulama, kuidas inimesed omavahel linnas rääkisid ja just need ütleme, jotad siis nende sõnadega selge, et ma päriselt selleks põhjakihi tegelaseks ümber kehastuda ei suuda. Niimoodi, aga mis siis sellega kirjandusega nüüd saab? Teil praegu ei ole midagi perspektiivis ja huvitav, mida kirjastus Eesti Raamat mõtleb vene kirjanduse väljaandmisest, ega teil ei ole teada, ei olegi küsinud kirjastus Eesti Raamat ootab minu käest nüüd hoopis prantsuskeelest mururoa perekonnaringi, mis mul parasjagu käsilane. Jah, ja tuli siis tantsu keelokis vene keele asemel. Ja kuidas ta seda õppisite juba pärast ülikooli pärast ülikooli. Prantsuse keelega on ka omamoodi lood. Loomelid ühe legendi. Ma hakkasin prantsuse keelt õppima Webazani madam eksi pärast. Päriselt nõnda, sest prantsuse keel huvitas mind. Aga ma lugesin madam eksi venekeelses tõlkes. Mulle see romaan väga meeldis. Ühtlasi omal ajal oli eesti kirjanduses mõned naistest kirjutatud lood, õigemini perekonnaromaanid ja kui neid lugesin, siis ma mõtlesin, et kuidas saab kirjutada nii pealiskaudselt kuidas saab ja öelda, et noh, oli vilets, kes naine, armastus läks üle ja läksid lahku. Peaks kuulutama seda elu, kuidas see käib. Mis tähendab viletski, kuidas see oli päevast päeva. Ma lähen, ma lugesin terve palve nii madal, miks ja mõtlesin, et vaat ma tahaks eesti kirjameestele näidata, kuidas keegi peab kirjutama romaani ja ma mõtlesin, et ega ma teisiti ei saa näidata, ma tõlgin selle ära. Ja ma muidu tõlkida Valgevene keelt, sest et me Joy telkima vene keeles siis ma õppisin aastat seal esimest prantsuse keelt, tõlkisin seda romaani ära, see on isegi sellest, et mis juhtub siis, kui inimesed lahku lähevad ja kuidas siis elatakse, kuidas edasi elada ja eriti sellel, kes jääb üksinda ja ja kes jääb üksinda. Inimene, kes ei kannata teisega koos elada. Ja see oli ju see loo põhjus, sest lapsed ei oleks ema maha jätnud. Iial ei jäta lapsed ema maha, kui ma ei käitunud võimatult, et nad ei suuda taluda lese inimese alustamist isa alustamist, antud juhul, et nad tahavad tema juurest ära minna ja isa juurde. Ja huvitav, siin on hästi palju juriidilisi peatükke. Ja just paistab silma, et Lääne-Euroopas on ikka need juriidilised küsimused niidetud lihtsalt lahendatud pärast lahkuminekut, eriti kui on tegemist perekonnaga, kus on lapsed. Ilmselt jah, üldse nad elavad seal mõneti teistmoodi, kuigi sündmused toimuvad siin 66 kuni 72, november 70 20 aastat tagasi, nagu päeviku vormis või Need ajad muutunud, kui näiteks keegel Prantsusmaale sõiduks on väga huvitavad. Son lahutusele, olgu ja seal on niuksed omamoodi tulbad. Abielus, vallaline, abielus, lahutatud, lahus, seppari Livožeegaks täiesti eraldi mõistet haarata, kui keeruline on lahutamine, on täiesti arusaadav, et inimesed võivad elada lihtsalt lausselle asemel, et ette võtta seda suurt janti, mis on lahutamine siin, mille peale kulutasin, seitse aastat oli, sest mul käsil veel mine järve pasani romaan, see oli tollal tema teemani, kui ma tõlkisin, madam, eks. Nüüd on mul käsil ka tema esimene rästik rusikas samuti perega normaalavadenat parasjagu julguslikesema Tammeks ette võtta, ma näen võrreldes näiteks Moroaganud osa on ikka palju raskem. Aga on käsil aga praegu tõlgitud road kahte korraga. Moraan rohkem käes, aga ma alustasin teist ka juba mõlemat paralleelselt paralleelselt ja nii ja nüüd on siin üks huvitav raamat. See on peaaegu kõige huvitavam. Ma ei ütle, et noh, ei saa võrrelda, aga aga väga huvitav oli lugeda Margaret Kreeveni. Öökull hõikas mind. Väga tähendusrikas Pealkiri muidugi originaalis ma kuulsin öökulli, hõikavad end, aga see oleks eesti keeles kuuleta natuke liiga palju sõnu. Nojah, aga see hulkamine tähendas siis sõrme. Indiaanlaste uskumises ja indiaanlaste uskumine eesti rahvuslus ka ju. Vähemalt mõningaid tõlgendused on ikka nii, kes kuuleb kuli ennast, Uikat? Indiaanlastest on ju hästi palju kirjutatud, aga vaat niimoodi ma ei ole kuskilt lugenud, eks ole ju. Ja selle ma valisin täiesti teadlikult. Siin on kolm olulist komponenti, mis moodustavad bestselleri pagan ju. Ai. Nii et õige näete, vaadake, siin on valge tekst siia, ma küsisin kokku selle, mis mulle kõige vähem meeldib teha selle, mida inglased. Reklaam, ja see ongi ära jäänud, on ära jäänud siit tagant valge tühi koht sind reklaami koha peal ei teadnud. Nagu ta ilmus, ma ei teadnud seda ilmaasjata, tegin tööd. Aga näete, taga on kaart, see on tegelik lugu. Nagu ma ei tea, kas on tegelikult ka kohta, on ehtne. Vancouveri ümbrus ja minu jaoks on huvitav see, et mul olid olemas juhtumisi. Beautiful British klambia numbrid kus seda kohta käsitleti ja kus oli juttu sellest samast Kinkamist ja kus oli sellesama väikese kirikukese pilt käes, juhuslikult olid nad mul olemas ja kui ma seda hakkasin tõlkima ja mul tuli meelde, et ma olin kuskil nagu midagi näinud, otsisin üles ja täpselt need samad kohad, et ma seal paigas pole käinud. Aga selle järgi ma sain aru, kuidas madinat tulid, välja näevad, kui järsud need mäed on, kuidasmoodi saab tõesti nii kihutada laevaga, et paistab, et ei ole mingit teed ja äkitselt on, te näete siin kaanepildi peal ja kunstnik on inspiratsiooni leidnud nendest piltidest, mis olid olemas ajakirjas. Väga huvitavalt on suhtutud indiaanlastest, sest ühelt poolt mõistetud hukka, kui nad lähevad või tähendab, et nad ise nagu mõistavad hukka neid, kes lähevad valgete meeste juurde, eks ole. Jah. Aga teisest küljest jälle see kirikuõpetaja toob nendele usku ja nad teda ju austavad. Ja see ongi murdumine ühest kultuurist teise kõige raskem asi. Kusjuures on ju selgesti näha, et see vana kultuur, milles nad elavad Neid aineid enam täiesti, mõtlen vaimselt, hingeliselt, ta on ikkagi ikkagi juured. Ja kogu küsimus ongi nüüd selles, kuidas võimalikult säilitada juured, aga lasta kasvada uuel taimel, õieti sellel taimel, milliseks ta nüüd on kasvanud. Nad ei saaks jääda sinna isoleeritud külasse elama, nagu nad seal elasid. Nagu sajandeid sajandit tuhandeid, võib-olla aastaid unele kalmistu rohtu kasvamine, see on ka nagu sümbol, eks ole, ja see on kõige sümboolsema romaan, mida ma tõlkinud olen, siin on inimene kõiksuse, vastas son, eksistentsiaalne lugu. Kui me võtame sinna kõrvale, panime Braslite 1000 lehekülge, seal on. Autor ei kerki niisugusele tasandile nõndamoodi mõtlema. Ta on ikka rohkem kirjeldav ja kirjeldav lugu, lugu inimeste elust, ilus lugu, kohati on seal väga ilusaid lugusid sees. Aga inimene ei seisa saatusega silmitsi seal niisugusel tasandil, nii nagu me oleme harjunud lugema Põhjamaade romaanidest, mille peal me kasvanud oleme. Jah, isegi see meenutab võib-olla tõesti norra autorit või? Jah, seal on niuke lumi maas. Et mitte ainult südameid. Suhe loodusega ja inimesed annavad endale aru, et nad on vastastatud oma saatusele, et nende vastas on kõrgem jõud, nimetab Natena kuidas tahes indiaani keeles või jumalaks nagu kristlased, nagu see noor õpetaja nimetab, seda nad annavad. Ja nad on selle tõttu suuremad. Näevad kaugemale, avaramad jah, kui panen tunnet, õpetaja, nagu õpib nende juures, eriti nende vanade indiaanimeeste ja naiste juures ta ju vestleb nendega pidevalt ja taustal neid ja õpib. Ja ta täiesti elab oma usus, ta ei õpeta neid. Ta kuulutab neile rõõmusõnumit, evangeeliumi aga ta ei õpeta neid nende käest nagu ei tahagi sealt ära minna. Ei, ta on juba elanud sisse. Ja vaadake kummalisel viisil teda pikast kidumisest, mis teda tõenäoliselt veel ees ootaks aasta või pool tasub surmäki emalistidelt selle maalike tõttu. Kas te sellelt autorilt olete midagi muud lugeda? Mulle tundub, et on ühe romaani autor aga võib-olla on rohkem. Aga teate, mis mul hakkasin otsima siit järeldusena v sõnaga, siin ei ole, ei selle mulle ei meeldi järel sulu kirjutada, näiteks lugeda pole ka alati kõige rohkem hädas olnud. Eparants kiiresti paranes kiiresti välja invajärele eessõnata kanade kirjanikke ja, ja see on ka kõik. Vanust ei tea. Kuulge suvegi vaadake, kummaline on ju see, et ükski arvustaja ei tunne ühtegi raamatut kunagi nii hästi nagu tõlkija sest tõlkijana lausel aluselt läbi mõelnud. Ja kui pärast peab muutuma arustajaks kokkuvõte tegijaks, siis tundub, et veel öelda, kõik on ära öeldud, autoril palju, mõnikord minul endal ja sellepärast ei tahagi järelsõna kirjutanud, see on minu nõrkus. Kas te jäätegi selle juurde ei tea, ehk võin minagi ju kasvada ja muutuda? Noh, kuidas ütelda, eks? On öelnud, et kui ma hakkan loomulikult mul mul on väga lähedased suhted autoriga, modelle tõlgin, ma katsun teda võimalikult lähedalt aru saada ja seda võiks armastuseks nimetada. Aga siia käib väga hästi, nagu moraal ütleb, et armastus on ükskõikne nende vigade ja nende nõrkuste suhtes, mida ta väga hästi näeb. Tähendab armastada, nähes neid vigu ja nõrkusi pärast hakata kulutama järelsõna, kus kiidad selle autor just kõige kõrgemaks. Mul on neid teisigi, armastasid tasand, Craven siin iga kord on mul selline tunne, et ma ei taha just seda autorit väga suureks kiita. Aga kas on vaja kiita? Ei ole, ei ole, aga Mul on tema paremini ütelnud kui noh. Niisugune tunne mul. Aga. Sellesama tõlkimise juures on kuidas teile nüüd ütelda, niukene Rõngu tõlkimine peale sõnade ja lausete päri intonatsiooni on veel midagi, lisaks ma tooksin siia eestikeelse näite. Vaadake, kui ma ütlen teile mind, võtke oma värisemise haavad, Gustav suits või kui ma ütlen, avad libletavad tuule käes Mats traat siis peale selle, et me teame, et need haavad on puud kõlab meie kõrvus ikka veel kaasa sellesama sõna, teine tähendab haavad on ju nii luules kõlapse kaasa proha suitsega kaasa kõlada. Seda ma tahan saavutada. Kui ma püüan, nojah, ja peabki, lugeja aga sellega taipab, lugesin edasi andma, on asju, kus see ei tule üldse kõne allagi, sest autor ei ole nõndamoodi kirjutanud. Mootor on nõndamoodi kirjutanud. Siis ma tahaksin selle hõngu edasi anda. Teoses peab olema oma poeesia ja, ja kui ta on autoril olemas, siis kuidagimoodi peaks ta eesti keeles edasi andma. Selge, et ükski tõlkija, kes praegu peaks Gustav Suitsu tõlkima, hakkame ükskõik millisesse keelde ei saa seda saatsatsiooni edasi anda. Aga ta leiab siit võib-olla mingi muu assotsiatsiooni, aga mitte sellest reast teisest reaalsel muu koha, mõne muu koha. Aga peale sõnade tekiks sõnadel ja peale sõnade tähenduse. Peale intonatsiooni tekib veel midagi, mingi värelemine, mingi hõng sinna juurde. Kas need võimalused on Morvaadeoses olemas? Puhas natukene, aga mitte väga palju manis rohkem pasanil Niukest sõnademängu ja midagi muud sadist olemas. Nii et arvate, te jäätegi nüüd prantsuse keele juurde? Ei tea, aga igatahes on prantsuskeeles mitu niisugust lugu. Mitu niisugust romaani, mis mul parasjagu käepärast, mida ma hea meelega eesti keelde tõlgiksid. Üks neist oleks Emil Zola, päästa null lehekülg armastust, hoopis teistsugune Sola kui mina siiamaani lugenud olin. Aga ei tea, satub mõni huvitav ette inglise keeles, miks mitte? Või nimekirjas. Ja huvitav, mida need vene autorid praegu teevad, olete kursis? Ei ole. Täiesti huvitav, sest seal võiks arvata hoopis muud moodi kirjutama niisugust mine autorit, ma ei olegi tõlkinud, mulle tegelikult meeldiks päris nii. Vene kirjanduse juurde jõudsime vene luule kaudu bloki kaudu. Ja nüüd vene õhtrid hakkaksid nõndamoodi kirjutama, nagu omal ajal kirjutas plokk Ahmaatova intensiivses siseelust. Vot neid ma tahaksin küll tõlkida, aga praegu ma ei tea, kas nõndamoodi kirjutavad või siis chi taas niimoodi. Küla romaani tahaksin tõlkida 1000-st leheküljest aitab. Nii et jääme ootama niisugust vene kirjanikust minu meelest ta võib-olla on olemas, mina ei pruugi teda teada, ainult.