Täna on saatekülaline Aino Pervik, kirjanik, ema, vanaema, kas see keel, mida me nimetame ju uhkelt emakeeleks, on jumalast antud või on see siiski tööriist töövahend, millega tuleb vaeva näha? See tööriist töötaks? No ma arvan, et keel on suhtlemisvahend, selleks me lihtsalt räägime omavahel ja võõrastega ja need, kes kirjutavad, need siis kirjutavad ka selles keeles. Ega tavalist ehk jumalast antud meil ei ole, ta on ikka nagu saadud oma vanematelt esivanematelt. Mina näiteks olen Põhja-Eesti päritolu ja mulle on põhjaeesti keel, millest on ju saanud ka meie see üldkeel, eks ole. Ja see on mulle omane ja kodune, lõunaeesti murretest, ma saan küll aru, aga ma ei oska neid tarvitada. Teie laste nimed on Piret, Mihkel ja Rein. Kuidas teie lastelaste nimel? Reinu lapsed on Johan ja Laura, Liina Mihkli lapse nimi on Kaarel Eno ja Pireti lapson. Paul Johannes. Karelina sündis varsti pärast Eno Raua surma ja talle pandi mõlema vanaisa järgi nimed. Aga igal ajal on mingisugused nimed kuidagi imelikult päevakorras. Näiteks Laura Liina sai endale nimeks Laura, sel ajal kui seda nime nagu ei olnud nii väga palju kuuldudki. Ja siis äkki selgus, et temavanustel tüdruk, hotell on väga palju seda Laura ime Liina tulidele sellepärast, et Laura ema on leedukas. Alguses oli mõeldud etele, pannakse liina nimeks, et see on nagunii Leedus kui ka Eestis tuntud nimi. Aga kui Laura oli sündinud, siis ema ütles Liina nägu. Ja ta Vicky Lauraks, alguses aga Leedu vanaema jällegi oli kuidagi puudu. Et seda Liinat ei olnud ja siis isa läks ja registreeris ümber, nii et sai Laura Liina temast. Kusjuures see Laura Liina nüüd natukene eristubki teistest klassi Lauradest, eks ole ju. Palju vanem võib oma lapsele seda keelt pärandada. Ma ei usu, et see oleks geneetiline ikkagi. No kuivõrd keel on suhtlusvahend, siis laps õpib selle keele, oma vanematelt esialgu suhtlusvahendina ja mida rikkam keel on tal kodus kõneldavaks, seda rikkam tuleb ka lapsekeel, aga oluliselt inimesed peaksid õppima keelt siiski kirjandusest. Ma ei oska ette kujutada mingit muud võimalust, kust inimene võiks oma emakeelt paremini õppida kui kirjandusest, nii et ma usun, et kirjandus ja sealjuures eriti lastekirjandus on aga oluline keele õpetaja, ka minu lapselapsed. Kui nad on lugenud ja leidnud võõraid sõnu, siis nad on tulnud tihti küsima, et mida see tähendab, ei lasknud endale ära seletada, aga aga muidu peaks lastekirjanduses heas lastekirjanduses peaks mingi sõna tähendus selguma lihtsalt sellest kontekstist, mis ta ümber on. Ja niiviisi võib jääda lapsele väga palju selliseid sõnu meelde, mis mida tavalises keeles ei kasutata ja see on, ongi keele õppimine. Kirjanduse kaudu. Vanema poja lapsed on kakskeelsed. Ta nad oskavadki ajal eesti keele rääkida ka leedu keelt ja kord oli isegi niiviisi, et Laura tuli pikemalt vanaema juuresviibimisel Leedust tagasi. Ja ma ei saanudki temaga rääkida, sest ta ei osanud enam eesti keelt. Liha Juhan, siis tõlkis meie vahel, sest vanem vanem, aga muidugi praegu nad räägivad ikkagi eesti keelt paremini kui leedukeelsed, Nad käivad eesti koolis ja on siin eesti kultuuri sees, kasvavad. Mu kõige noorem laps on väga rikka keelega lapselaps, tähendab Paulile on väga palju ette loetud. Ja praegu Paul on need esimeses klassis, loeb ise ka väga palju ja tal on väga hea mälu ja ilmselt on tal ka hea nisugune keele taipamine. Siis on veel see Kaarel Eno, Kaarel Eno on arvutilaps tegelikult ja temaga on natuke raske rääkida, sellepärast et ta vaatab ka palju multikaid ja ma ei tunne seda maailma hästi ja ma ei saa lihtsalt kõigest aru, mis, mis on temale väga tähtis ja mida ta räägib suure õhinaga. Aga, aga mis on nagu minu eluringist veidike väljaspool, sellest on kahju, aga ma usun, et kuidas suuremaks saab, siis tekib nagu rohkem siukest ühist ainet. Ja siin ongi nüüd see keel ikkagi väga oluline, mida kumbki meist räägiks? Kuidas teile tundub, kui laps juba väljub sellest koduhaardest, kui tal on olulisemad tema sõbrad? Te olete tajunud, kuidas võõrad sõnad võõrad mõtted tulevad näiteks teie koju. No kui laps saab nii palju vanaks, et ta kodumõju alt välja kasvab, siis tuleb tema ellu släng mis on minu meelest väga huvitav ja väga loov keele seisukohalt. Aga siin jagunevad slängi tarvitajad siiski ikkagi kahte lehte, ühed võtavad slängi loovalt ja moodustavad ka ise uusi väljendeid ja sõnu ja teiste abil ja nii edasi, aga, aga teised kasutavad ainult seda, mis parasjagu olemas on. Lastekirjanduses on muidugi see slängi probleeme, eriti noorsookirjanduses just täiesti oluline, sest nooretab no kui lapsed tahavad lugeda selles keeles, mida nad ise kõnelevad, see on üks asi, aga teine asi on see jälle, et ka väga kiiresti muutub siis raamat, mis on praegu aga värske slängis kirjutatud. See on 10 aasta pärast täiesti vananenud juba. Sest noh, eks me kõik mäletame oma noorepõlve igasuguseid sõnu ja noh, näiteks kas või seda, kuidas üksikuid õppeaineid nimetada, eriti koolis või, või õpetajaid või need muutuvad kõik, eks ole. Nii et noortekirjanik Ta peaks arvestama seda kõike. Mulle tegelikult släng meeldib ja slängi on ju ka erinevaid tarvitajaid, erinevaid sõnu ja tänapäeval on vist rohkem seda, mis meie ajal oleks ropendamiseks nimetada teatud, aga mis tänapäeval on nii igapäevaseks läinud, nii et sõna, mida paarkümmend korda päevas loosutakse, see ei ole ju enam kuidagi eriline või või see on juba loomulik sõna, selle sõnaline vägi läinud ja sellel sõnal on läinud ka niisugune noh, erilisus piiri ületamise moment on kadunud. Inimene keerab raadio lahti ja vaatab televiisorit. Kas on mingisugused nähtused, mis on viimasel ajal teile kõrva jäänud? Palju on parasiitsõnu ja ma usun, et ma neid ise ka kasutan, nagu näiteks on, eks ole, üks sõna, mida poetatakse eestikeelse lause vahele. Ameeriklased ütlevad ammu, eks ole, kui neil tekib nagu niisugune mõttepaus, ühesõnaga neid sõnu on küllalt palju näiteks iganes, mis iganes, kes iganes, kus iganes taga kasutatakse võib-olla natukese liiga palju, aga need sõnad muutuvad aja jooksul, mis ei ole eriti meeldiv, on see liide või tulid või see on kõnekeel muidugi, ja ega see on kirjutanud tuttavasse keelde ka läinud dialoogi kaudu. Üks maailm, mida te loote, on Paula maailm. Kui palju Paula keelega te olete tegelenud ja Paulale, te pole eriti slängi suhu kirjutanud. Ma ei ole kirjutanud tõesti tule slängi suhu, sellepärast et ta on veel nii pisike, et ei ole slängi õieti kokku puutunud, tuleb joogimaalt alevikust, tuleb suurde linna ja küllap tal järgmistes klassides tuleb siia ka juurde, aga suuremat tüdrukut kuskilgi räägivad džiis oma Igaa, tead, seal oli ta nagu kontrastina sisse toodud. Aga noh, kuivõrd Paula on mõeldud tegelikult lapsele esimeseks iseseisvaks lugemiseks ja, ja nagu ma olen kuulnud, ta ongi juhtunud üsna mitmed minu tuttavate laste selliseks raamatuks, mida nad on iseseisvalt ise kaanest kaaneni läbi lugenud, et sellepärast on need jutud ka hästi lühikesed, tehtud, et neid jaksaks lugeda ja nad on piltidega liigendatud, nii et need jutukohad ei ole väga-väga pikad. Et neid saaks hästi lugeda, laused on lühikesed, aga jah, kuivõrd ta on mõeldud sisse esimeseks lugemiseks lapsele siis eks tal on natuke nagu õpetlik Kuu tagamõtet ka ja selles mõttes ma olen püüdnud niisugust, minu meelest head selget eesti keele aluspõhja tekitada, siin. Vahetunnil läksid lapsed klassist välja. Selgus, et kogu koolis oli vahetund, koridor oli igasuguseid õpilasi täis. Paulal oli natuke hirm nii suure hulga võõraste laste seas olla. Ka Joosep oli kuhugi kadunud. Joosep isegi ei öelnud, et ta läheb. Paula oli Joosepi peale päris pahane. Paula astus akna alla ja jäi sinna seisma. Ta tegi niisuguse näo, et all on päris ükskõik, et ümberringi on ainult võõrad jätta, siin mitte kedagi ei tunne. Paula tegi näo, nagu ei võõrastaks ta üldse ega kardaks siin ilmas mitte, kui midagi. Klassist tuli välja sissi. Paul hakkas sissile vastu minema, sissi meeldis Paulale. Paula tahtis siis siit endale sõbraks. Siis aga tulid kolm suurt tüdruk kudise sissi juurde ja hüüdsid Chao sissihai, siis see, see suured tüdrukud võtsid sissi oma keskele. Tüdrukud hakkasid sissiga juttuvadistama. Paula ei kuulnud, mida nad räägivad. Paulal oli kurb, et temal siin ühtegi tuttavat suurt tüdrukut ei ole. Vanas kodus, kus Paula enne jalast tundis ta kõiki koolilapsi. Vanas kodus oleks olnud nii lahe hakata koolis käima. Vana kodu oli väikeses alevikus. Nüüd elas Paula suures linnas. Äkki käis jube mürts ja Paulan nagu niideti jaladalt. Paula kukkus maha. Koos Paulaga kukkus pikali ka üks poiss, kes oli Paulale selja tagant otsa tormanud. See oli Tõnis. See, kes istus esimeses pingis, kelle perekonnanimi oli paakspuu. Tõnise pea käis Paulale müraki vastu selga. Paula selg sai haiget. Tõnis lõi oma põlve ära. Sorri, ütles Tõnis. Keegi tõukas mind. Paula teadis, et sorry, tähendab vabandust, kuid Paula ei osanud Tõnisele huvitavalt vastata. Ta ütles seepärast ainult. Ja tõusis maast üles. Aula selja tagant kostis Oliveri hääl puuks-puuks. Oliver oli juba eile niiviisi öelnud kui Tõnis klassis oma nime ütles. Tõnis paakspuu. Praegu tegi Oliver suuga häält, nagu keegi peeretaks. Näiteks Tõnis. Tõnis läks näost punaseks, hüppas püsti ja tormas Oliverile kallale. Tseeses killuseks suur tüdruk. Kätš tõlge, kes tahab tiptee kätsi näha, õua ikka aad. Nende ümber kogunes Uudishimulike ring. Saabuski õpetaja Reek on. Mis siin toimub, hüüdis õpetaja. Poisid ajasid end püsti, Tõnis kohendas prille. Oliver kohendas juukseid. Kumbki ei vastanud midagi. Siis kõlaskel. Klassi, ütles õpetaja rekon. Kõik istusid vaikselt pinkidesse. Tõnis ja Oliver nagu teisedki. Tõnise istus esimesse pinki Aadama kõrvale. Oliver istus tagumisse pinki annete kõrvale. Tõnnis. Oliver, ütles õpetaja Reekun range häälega. Poisid tõusid püsti, mõlemad olid sassis ja higised. Mis see siis oli, küsis õpetaja. Poisid ei vastanud. Pisike Triinu, tõstes käe püsti. Triinu ütles, õpetaja teinud õhusise lausus. Aga. Oliver lükkas Tõnise Paulale selga. Paula ütles õpetaja. Paula tõusis püsti. Ma ei näinud, kes lükkas, ütles Paula. Sest tema ju ei teadnud, kuidas Tõnis talle selja tagant täiesti ootamatult otsa komistas. Oliver narrib teisi, kostsid mõned hääled. Oliver ütleb Tõnisele puuks-puuks. Lapsed hakkasid itsitama. Oliver. Jõuk kuidas kõlas, küsis õpetaja ajas silmad suureks. Sorry, vastas Oliver selge häälega. Ja edasi, küsis õpetaja. Kuidas sa ütled seda meie emakeeles? Räägi ikka eesti keeles, siis saad sa ise ka aru, mida sa räägid. Palun vabandust, lauses oli veel väike nali, see ei kordu. Ma loodan südamest, ütles õpetaja. Tooma päevik siia. Õpetaja kirjutas Oliverile päevikusse märkuse. Paula meelest oli see kohutav, kuid täiesti õiglane karistus. Oliver krimpsutas ainult nägu. Kui Oliver Paula pingist mööda tagasi oma kohale läks, kuulis Paula, kuidas ta tasakesi ütles. Peekon. Õpetaja Reek on õnneks seda ei kuulnud. Ma ei ole ühegi teise raamatu oma raamatukeelega ka nii palju töötajana ma ütlen, et mul oleks selle kallal palju tööd. Ta on kogu aeg, aga see on mul kogu aeg mõttes olnud ja, ja ma olen ikka üsna palju nagu võtnud, tagasi ja uuesti kirjutanud ja ühesõnaga kohutavalt vaeva näinud, aga mõne sellele tähelepanu pühendanud kogu aeg. On mõni oma lapselastest singa sees. Jah, mõned üksikud seigad on küll raamatus, Paula õpib emakeelt, on üks niisugune peatükk, kus räägitakse sellest et maailmas on väga palju rahvaid olemas ja, ja klassi satub olema mitmete rahvuste esindajaid. Ja siin on ühe tüdruku ema on leedulane, isa on eestlane, see on mul võetud oma perekonnast. Ja mu tütar, kes pildid joonistas. Joonistanudki. Ja ema niimoodi Navidike karikatuursete, samuti tüdruku sellistena, nagu nagu nad võiksid olla. Kui te nende laste keelelise arengu peale mõtlete, siis oli seal ka midagi teistmoodi peale selle, et väike tüdruk tuli Leedust ja ei osanud oma eesti vanaemaga enam kõnelda. Ei, ma ei märganud küll mitte midagi erilist, neil kogu aeg räägitakse majas ju mõlemat keelt, on asju, mida mu poeg ja minia räägivad leedu keeles ja aeg-ajalt ema kõnetab lapsi ka leedu keeles, aga on oluliselt muidugi valitseb eesti keel ja ei, ma küll ei märganud, et, et need lapsed oleksid kuidagi eesti keelt kuidagi visamalt või kuidagi teistviisi omandanud, kui, kui ikka lapsed, kes peres kasvavad ja ümbritsevad keelt kuulavad ja õpivad sel ajal parajasti oli Justa Mati Hint kirjutanud artikli sellest, kuidas kakskeelsetes peredes lapsed ei arene, rõivad vaimselt kängu jääda. Aga ma ei tea, meil nii väga ei hoolinud sellest. Ja midagi niisugust ei ole, siiasaadik on nõrgad, vaid otse vastupidi, lihtsalt oli võimalik õppida vaks keelt ära. Oli üks teine aeg, kus keel peale selle, et me saime üksteisega suhelda, oli ju mingil määral ka varjamise kohta või see, kuidas sa ütlesid midagi pidi tähendama midagi muud. Ei ole väga niisugune poliitiline kirjanik kunagi olnud ja eks ma rohkem kirjutasin ju lastele, ma olen hiljem mõelnud selle peale, aga ma siis ise ei mõelnud seda niiviisi, et see raamat Arabella, mereröövlid. Tore et seal ma olen ju tegelikult mereröövlilaeva all kirjeldanud ühte niisugust suletud vägivaldset ühiskonda, kust keegi ei tohtinud lahkuda, aga seda vist ei märganud keegi. Teine kas Vahlon. Nii ei tee ka keele pealt välja kasvanud, kas keel on olnud teie jaoks ka selles mõttes inspiratsiooniallikas? Ja minu raamat Kunksmoor on täiesti otseselt keelest sündinud, võiks öelda. Ma üldse armastan sõnaraamatuid vaadata, lehitsesin Saareste sõnaraamatut ja sattusin seal sõna Kunksmoor peale. Ja see tundus mulle nii, nii avar mõistena. Ja mul hakkas nagu kohe nagu peas tekkima alguses küll nagu karakter komsomoli karakter ja siis selle järel ka kohe kiiresti selle ümber, nii et see on küll jah, otse keelest. Seal saarestel. Huvitav, tähendab ta on see konks on sõnast kunst. Ja tähendab, et seal niisukust teadjad kunstidega Rovitsevad Marikest janai akest. Ühelt poolt siis keel, mis midagi peab peitma, teine asi, jutt, mis hakkab juba muutuma müraks. Kas see asi teid ka vahel on seganud või te oskate sellest kuidagi distantseeruda? Ning jah, aeg-ajalt ma raadiost kuulen niisugust nagu mürakas muutuvad juttu, aga siis ma keeran lihtsalt teise jaama peale või keeran kinni. Ma olen ju ka peaaegu terve elu olnud vabakutseline ja ei saanud endale oma ümbrust ise valida. Kunagi Ma küll töötasin alguses kirjastuses ja natuke aega televisioonis ka ja kuivõrd noh, meil olid väga kitsad tingimused televisioonis oli olime vist mingi 15 inimest ühe toa peale ja need külalised ja kaastöölised kaasa arvatud, siis oli küll seda juttu väga palju, aga see vist ei mõelnud seda sellises aspektis ajalehes küll on aeg-ajalt kui lugeda, kui teist, aga siis kas ilm hüppab sellest sõnamulinast üle või, või siis jääb pooleli lugejale. Mis te arvate, Aino Pervik kui seda eesti keele tuleviku mõtet mõelda, siis kas sellel keelel teie tundmus pidi, on veel midagi teha siin 50 aasta pärast? No 50 aastat on nüüd küll nii lühike aeg, et selle aja jooksul ei sure keel välja, aga ega ma sellest nüüd küll väga kindel ei ole, et see keeluga pidama jääb võib-olla soomlastega koos, kuivõrd neil on väga lähedased need keeled. Et nagu üks keel ehk toetab teist, aga võib olla ka mitte, et praegu küll on väga niisugune pidžiniseerumis protsess käimas, paraku aga ega sellele kätt ette panna ei saaks, see on nagu loomulik areng, ilmselt ka vastutöötamine ei ole kunagi erilist mõju avaldanud. Kui kuidagiviisi saaks töötada keele säilimise poolt oleks hirmus kena. Seda võiks kirjandus teha, aga siis peaks ilmuma palju hea keelega raamatuid, mida inimesed tahaksid lugeda, et inimestel oleks ka aega neid lugeda. Üks asi, mis mind isiklikult natuke kurvastab, on see, et eesti keelest hakkavad kaduma täisminevik Enneminevik. Ma olen neid püüdnud oma raamatutes kasutada lasteraamatutes, et lastele seetõttu oleks. Aga vahel olen mõelnud ka, et põõsasse niisugune vanamoeline osa minu keelepruugis, seda imelikum on seal see, et noh, praegu meil väga palju inimesed kasutavad paralleelkeelena või üritavad nagu inglise keelega kontaktis olla. Inglise keeles on liitajad olemas, eks ole, nähtavasti ei viitsita neid ära õppida, aga ma kardan, et see on vist vene keele mõju. Vene keeles on lihtminevik ainult mina ei usu, sellepärast et tänapäeva inimene ei oska enam vene keelt. Ei, seda küll mitte, aga see on juba jõudnud keelde. Aga võib-olla see on lihtsalt seesama protsess, et kõik läheb lihtsamaks see taga, et seal on see lihtsustumine, pole nii, nagu me seda inglise keelt valdame, sellise vaat pidžini tasandil, eks ole, me räägime mingit inglise keelt, mis pole veris inglise keel. Nii. Me lihtsustame oma emaga. Ja nii võib seal muidugi olla. Aga võib-olla tuleb sellega lihtsalt kiirustamisest, detsembris oli, et see lihtsalt oli lihtminevikus täisminevikus, enneminevikus. Suva, et kõik on ju minevik, järelikult lihtminevik, eks ole, ja see on mõtlemises kinni. Ma ise ka mõtlen täisminevikus enneminevikus asjadest, mis. Veel selle keele prestiiži või tähenduse juurde tulla, siis mis te arvate, mis tasandid peaksid ühel keelel olema, et ta saaks olla ja jääda suhtlustasand? Kooliõpikutasand, teadvustasand? Kirjandus kindlasti kirjandus ja teater muidugi ka sinna juurde. Teater küll kasutab dialoogi ja dialoogis kasutatakse meeleldi kõnekeelt, nii et väga kirjanduslikult mõjuvat keelt teatris ei kasutata. Kui just Sheczpirist ei räägi Shakespeare tõlgetest sealjuures. Ja ma usun, et kirjandusena kalolina Luuletus on kirjandus, eesti keele tunnis õpitakse nimelt eesti kirjandust. Selgus veel, et kirjandust kirjutavad kirjanikud. Õpetaja Reekon isegi luges ühe luuletuse ette. Selle luuletus oli kirjutanud kirjanik Juhan Liiv õudsalt ammu muuseas 100 aastat tagasi. Luuletus hakkas sellega peale, et seal öeldakse igav, igav liiv. Tegelikult oligi see luuletus üsna igav. Aga kui mõtlema hakata, siis ikkagi ka väga ilus ja natuke justkui kurb ka. Paula oli küll ja küll vanas kodus kõndinud niisugusel metsateel, nagu selles luuletuses Kurb oli Paulal seepärast, et siin linnas sellist vaikset metsateed ei olnud. Olid ainult tänavad, kus kogu aeg kihutasid autod kohutavalt palju autosid. Nii et üle tänava sai minna ainult rohelise tule ajal. Igalt poolt ei tohtinud minnagi, minna tohtis ainult sealt, kus olid triibud. Tänavale tehtud. Luuletuses oli veel tühi väli. See just oligi igav. Nii nagu seal öeldi. Igav liiv ja tühi väli. Taevas pilvine. Jõuan tulles metsa äärde, tuleb nõmmetee männi roheline samet, üksik metsatee Pedak, heleroheline kask, kuldkollane Pedak, heleroheline kask, kuldkollane nõmm on sügisele. Milles see luuletus räägib, küsis õpetaja Väike-Triinu, tõstes kiiresti käe üles. Paula ei olnud veel jõudnud hakata mõtlemagi, mis sõnadega ta ütleb, kui õpetaja talle öelda laseb. Paula ei tahtnud enne kätt tõsta, kui ta täpselt teab, kuidas ta ütleb, millest luuletus räägib. Sellest, et võib hakata sadama, ütles Triinu. Taevas on pilves. Aga millest veel? Küsis õpetaja. Et seal on mets, ütles on ette, et on metsatee ja männid ja kuldkollased kased, ütles Paula. Ja need Pedakad. Pedak on samuti mänd. Ainult teise sõnaga, ütles õpetaja. Aga kas sellest saab ka aru, mis aastaaeg seal parajasti on? Aadam. Aadam oli see poiss, kes istus Tõnis paakspuu kõrval aga temal olid samuti prillid nagu Tõniselgi. Aadam ohkas ja tõusis püsti. Aadam kortsutas kulmu. Aadam tegi suu lahti. Just siis kõlas klassist sillerdav viisijupp. Paula vaatas ehmunult ringi. Õpetaja Reekon sammusin otsustavalt tahapoole. Kõik keerasid ennast nii, et nägid kogu aeg, kuhu õpetaja astub. Õpetaja peatus ühe pingi juures. Kätlin ütles õpetaja kurja häälega. Paula ehmatas, et õpetaja võib üldse nii kuri olla. Kätlinil oli juba mobiiltelefon käes. Ma ei saa rääkida, noh, sosistas Kätlin valju häälega telefoni sisse. Õpetaja Illazee. Ma vist ütlesin teie vanematele, et mobiiltelefonid ei ole tunnis lubatud, lausus õpetaja Reek. Anna telefon siia. Pärast saad tagasi ja homme vaatad, et ei heliseks. Õpetaja võttis Kätlini käest telefoni ja sammus klassi ette tagasi. Ta pani telefoni kolksti oma lauale. Kätlin hakkas nutma, mõneditsitasid Paulal oli paha, et õpetaja Reekuna tegelikult kuri inimene. Oliver lausus tagapingis vaikselt, justkui omaette peekon. See oli klassis kuulda ja ei olnud ka. Oliver ütles ju hästi tasa Paula kuuli särasest. Oliver oli enne kani öelnud. Paula ehmatas ja vaatas murelikult õpetaja poole, kuid õpetaja Reekon ei kuulnud õnneks ka praegu. Õpetaja rekon, ütles Aadam. Kogu selle aja oli Aadam pingis püsti seisnud. Aatom kortsutas uuesti kolmu ja lausus. Selles luuletuses on juttu sügisest. Aga mis puutub kohustuslikku kirjandusse, siis mingiks kohustuslik kirjandus kuulub koolihariduse juurde ja ma arvan, et haritud inimene peaks olema olnud lugenud ka mõne raamatu oma elus läbi. Kui ta ei taha hiljem lugeda, ärgu siis lugegu, ega vist ei ole väga palju neid, kes pärast kooli matemaatika võrrandeid lahendavad, aga kord pidi seda siiski tegema hariduse juurde ja haridus on meil kohustuslik. No ma tegelikult olen väga palju mõelnud selle peale, millest me oleme siin juba rääkinud ka, et inimene õpib alguses, eks ole keelt kodus, siis ta õpib keelt koolis siis ta õpib slängi oma sõprade juures, siis ta läheb tööle ja räägib seal kah slängis, siis ta loeb ajalehti ajalehekeeles. Ja kui te sellega ainult piirdub, siis on ta keel suhteliselt vaene, ise oma emakeel. Ja emakeelt saab õppida ikkagi ainult kirjandusest, kus on erineva kõnepruugiga erineva stiiliga, erineva sõna, võraga inimesi, erineva stiiliga kirjanikke. Tänud. Ma olen tihti mõelnud, et nüüd, kus meil see grammatika tundmine ei ole väga tugev, aga ega ta vist kunagi ei ole nii väga tugev olnud, ma mõtlen niisuguste nüansside tundmine. Et väga paljude leiab näiteks Ehini luule täiesti kättesaamatuks, sest Ehinil on nii palju selliseid keele tundmist vajavaid sõnastusi ja sõnamänge ja sellist äärmiselt huvitavat keelt. Aino Pervik, kuidas te olete oma raamatuid kirjutes soovinud, kas see rada, mida laps jalutab raamatus, kas see peab olema selline heakorrastatud ja etteantud rada, selline metsasiht või metsatee või, või vastupidi, on see selline rännak kuhugi ürgmetsa, kus võib ka vahel ära eksida. Millist maailma teie oma loominguga olete tahtnud anda noorele lugejale? No ma üldiselt ülen harmoonia poolt ja ma usun, et mu raamatud lõbusika jõuavad mingisse Hormaaniasse välja, ükskõik millest neis siis juttu ei ole olnud mereröövlitest või prügikollidest või muust taolisest. Palju õnne ja tervist Aino tervikule kes homme tähistab oma 70 viiendat sünnipäeva. Intervjuu vahele luges Toomas Lõhmuste katkendeid Aino Perviku Paula raamatutest. Kuulmiseni ütleb toimetaja maris Johannes.