Tere ütleb toimetaja maris Johannes. Möödunud pühapäeval käisime meie ajakirjanikud Tartus head aega ütlemas ja viimast austust avaldamas oma õpetajale Johan peeglile. Peegel ajakirjanikke, mentorina, peegelkirjanikuna ja teda me tunneme. Vähemalt teame aga peegelt keeleteadlasena. Hoian käes kahte raamatut ja üks neist on Eesti vanade rahvalaulude keel. See on Juhan Peegli 1954. aastal kaitstud kandidaadiväitekiri mis ilmunud 2006. aastal. Aga teine raamat on sõnastik, nimisõna poeetiliselt sünonüümid eesti regivärssides. Aga enne veel, kui hakkame neist raamatutest kõnelema, las räägib Juhan peegel ise. Keel ei ole muidugi mitte mingisugune niisugune inertne materjal nagu nagu kivi, mis seisab, pannakse, keel on sotsiaalselt aktiivne, vaimse kultuuri peegeldajana on teda ka küllalt huvitav muidugi. Muidugi jälgida, sellepärast et erinevad niisugust maailmavaateliselt suhtumised ja usundilised tõekspidamised ja need kajastuvad keeles ja sageli üsna nõnda, et noh, kui ei oskaks nagu arvatagi. Kusjuures regivärsside keel on, on neid. Ma ütleksin väga realistlik selles mõttes. Et siin niisugust tühja kunstliku sõnaloomingut mida võiks arvata, et siin siin nüüd on tegelikult regivärssides ausalt öeldes ei olegi. Juhan Peegli salaarmastus on regivärss ja seda tahku akadeemiku elutöös. Palun tutvustama folkloristid Ülo Tedre. Aga kuna Ülo Tedre ja Juhan peegel olid kursusekaaslased, siis alustamegi meenutustega ülikoolipõlvest väike pilt ajast mill Juhan peegel, ülikooli tuli. See oli jah, 46. aastal, minul läks see kõik suhteliselt hõlpsasti lõpetanud keskkooli, läksin kohe ülikooli, Johanil oli aga vahepeal kogu suur sõda, ta oli küll ülikooli astunud juba esimese vabariigi ajal, aga siis armeeteenistus Vene armee, see teine maailmasõda või niinimetatud suur isamaasõda. Ja siis ta tuli tagasi, siis ta jätkas oma õpinguid aga seoses uue korraga esimeselt kursuselt, nii et tuli meiega ühele kursusele ja meie kursusel oli üldse nagu esimene sõjajärgne kursus. Vägagi heterogeenne. Seal oli sõjast läbi käinud mehi nii idast kui läänest, seal oli neid, kes kas olid varem oma õpingutes takerdunud või ka neid, kes majanduslikel põhjustel. Tal ei olnud omal ajal üldsegi ülikooli poole tihanud kiigata nii-öelda nii, et see ealine kõikumus oli väga suur ja mitte ainult meeste vaid ka naiste seas. Aga kuidas te vaimselt nagu siis sobisite, nii eri elukogemusega inimesed olid kokku saanud. Kui päris ausalt öelda, ega siis väga palju läbisaamist ei olnudki. Me käisime kõik hoolsalt loengul, Juhanil aga oli ka lisatöö. Ta töötas Edasis ja sealt on meelde jäänud see kuulus lause, mis usutavasti on paljudele tuttavaks saanud, kui toimetaja tegi talle märkuse, et ta hilineb ja loomulikult ta hilines, ta tuli ju loengutel. Siis Johan vastas rahulikult, jah, ma tulen küll hiljem tööle, aga ma lähen selle eest ka varem ära. Mille peale toimetel olid, ahah, no kui nii, siis muidugi Stahli lihtsalt ei saanud sellest paradoksaalsest aru, nii et see sai meil lendsõnaks mõneks ajaks. Nii et selles mõttes, ega seda aegagi ei olnud, väga palju koos istuda ja teiselt poolt see vähemalt esimesed aastad olid küllalt näljane aeg. Et sellest ma mäletan, peamiselt seda käisid iga kuu erinevus sööklas, et ehk on kuskil parem või suurem ports, sa pidid kuuks ajaks sisse registreerima, ennast süüa saada, et ega sealt suurt muud meeles üle kui meeletu õppimine, lugemine, sest tollal veel sai. Aga see hakkas juba kitsenema. Sest igal aastal, mis igal aastal peaaegu igal kuul tuli uusi nimekirju keelatud raamatute osas. Ja ma mäletan, et ma just vihastasin ülikooli pearaamatukogu peale, sest kui ma sinna läksin tahtsin kahte raamatut saada, sest et mõlemad olid keelatud, ma ei saanud täitnud. Ma ei läinudki enam sinna, läksin seminari raamatukokku, see on siis ajaloo-keeleteaduskonna spetsiaalne raamatukogu, mis oli seal aula kõrval nüüd seal kaitsmis saanud, kui ma õigesti mäletan, küllap seal ka olid juba ühteteist kõrvaldatud, aga, aga seal raamatud olid nii-öelda riiulil vabalt võtta. Ta, kui sa raamatukoguhoidjaga mõistlikult läbi said, said isegi oma koha kinni panna. Pärast loengut istuda, töötada selle oligi kõige hullem. Tavaliselt istusime rast loenguid auditooriumites niikaua kuni sai, sest see oli ja soojem kui enamus. Ja teiseks, seal ei olnud mingit kõrvalist segavat tegurit, said oma bensumi läbi töötada ilusti, kõik olid pidulikult vaikselt. Kuidas Saaremaalt pärit tudeng Juhan peegel murdekeele juurde jõuab ülikoolis? Sellest on ta ise kõnelenud niiviisi. 1940 950. aastal Ma päris juhuslikult võib-olla ka endale proovimiseks võtsin siis analüüsida Karksi rahvalaulude keele, kuna kartuli tervislik vana kandleköide oli ilmunud. Ma ei tundnud mulgi murret muidugi sel ajal üldse vist vette või väga pealiskaudselt. Ja et siin oli ka niisugust varasemaid vormistada, lihtsalt hakkas huvitama. Ja vot pärast peale see on nagu jäänud, sest diplomitöö ma tegin regivärsside keelest ja kandidaaditöö ka. Juhan Peegli kursusekaaslane, folklorist Ülo Tedre jätkab. Nii et tegelikult sain ma Juhaniga nii-ütelda isiklikumad kontakti alles ülikooli lõpul, esimene väike siis pluss see oli siis, kui me käisime koos ekspeditsioonil, tema oli ülikooli aspirant, mina olin akadeemia aspirant. Me käisime mõlemad kanepis, tema väite küll ja teemaks oli vana regilaulu keel. Ja ta otsis sealt ühte teatavat kindlat Lõuna-Eesti vormi. Minu väite küljeks oli aga uuem rahvalaul Eesti mees ja tema sugu neist ei peeta kuskil lugu, mis olevat tekkinud just kanepi kandis. Ja mina püüdsin leida teateid oletatavast autorist, kes selle lugulaulu on kirjutanud. See pidi siis 53 olema, vist isegi. Saatsime raadiost kuulama, et latt on maha võetud. Inglise imperialismi agent ja suur salaluuraja teeb ja ja siis tuli meile vastu ka meie kursusekaaslane Karl Martin inglise filoloog, kes oli sealkandis keele õpetaja, ostsime kolmekesi pudeli veini, istusime kirikuaeda maha ja arutasime, mismoodi saab niisugune tähtis mees nagu siseminister. Ei julgeoleku minister pealegi olla inglise agent. Sealtpeale nii-öelda saimegi Peegliga lähemalt tavaks. Kuigi see tutvus põhines suurelt osalt ka sellesse, et Juhan tõepoolest armastas regilaulu mida tõendab ju see suur raamat, nimisõna poeetilised, sünonüümid. Toona lauldi ka omavahel, regilaul oli teil uurimisobjektiks, lasite väikese laulujoru Kalahtivaid. Ei, ei, ei regilaulu laulmisest olime täiesti võõrdunud, see tuli alles hiljem, kui see taas moodi läks, nende kõikide ansamblite kaudu. Tormis oli siis veel alles, nii et nende vastu ehk need ei, ei mingit laomees oli puhtalt kirjanduslikku, ei tekstiline meeldumus. Kui tagasi pöörduda, sõnastik nimisena, sellised sünonüümid regilauludes. Minu arvates on see kõige olulisem töö, mis on pärast teist maailmasõda tehtud Eesti regilaulude alal. See on ühelt poolt suurepärane materjali kogu muidugi peale selle, ta on allikas, selle põhjal võib teha igat laadi uurimusi ja teiselt poolt see vajaks täiendamist. Kui keegi võtaks kätte ja huvitaks näiteks ühe lauliku kokku võeti üldiselt sünonüümid või ühe kihelkonna see võiks väga huvitav materjal välja tulla. Väga huvitav materjal. Aga igatahes on see kõige olulisem töö, jah, sellepärast just regilaulude alalt midagi samaväärset siiamaani tehtud ei ole. Uurime nüüd esivanemate sünonüümitundlikkust ja abiks on Juhan Peegli eelpool nimetatud regivärsisõnastik teada puha lauljad ju naised ja vaatame, mida meie lauluemad on mehe kohta öelnud. Teen siin oma väikese subjektiivse valiku. Leia nende jaoks kujundlikumad, ootamatumad, sünonüümid. No vaadake siis kodus, kuidas te oma abikaasat nimetate ja tsiteerin sünonüümisõnaraamatut. Mehe kohta siis kaabukene kullerkupp, merihärg, metsakoer, mürgitükk punab risk, raha, käsipäeva täht, Uba Su udusärk, rõõmukene meele marjakene, saabas, säär, sängi täide, Vikel sukk, mage musu, maitsja südames sütitaja hinge hukutaja, ihusööja, puusade pidaja, kuivkints, meele, kuri Moigu mokk pask, tüks, tõrv hammas jätkab arhiivilindilt Juhan peegel. Keel on muidugi üks peamisi rahvuskultuuri kandev faktor. Kuidas me seda ütleme? Ja? Kui nüüd sellesse tähele panerlikumalt süveneda, siis see muistne kultuuripilt erinevad ajaliselt erinevad kihistused aga samuti ka üksikute keskuste omavaheline kultuurivahetus ja see on kõik jätnud jälje regivärsside keelde. Muidugi jälgi on küllaltki põnevas ja need ühisjooned, mis on nüüd sugulasrahvaste rahvaluulega mõtlema siit keskelt isude või siis Soome ja Karjala lauludega. Need kunagised suhted kajastuvad muidugi ka keeles järgi või siis on tõesti ikkagi iitsetuna. Ja mõnikord ma olen lihtsalt olla Tammelduses sellepärast et enda arvates maa Saaremaa murrakuid ikkagi mõnevõrra tean. Nii ma olen seal üliõpilastega käinud murdeekspeditsioonidel aga näiteks saarte ka üsna lähedaste piirkondade regivärsside keelega tutvumine see oli ja täiesti hämmastav maailma, võtame kasvõi muhu või Pöide laulud sest need keele poolest oleksid pidanud olema mitte midagi sisaldama erilistes, nagu tuttavad tõepoolest on, arutles Leidlik. Peegli väitekiri Eesti regilaulukeelest, see tõsi küll, on ainult ühe kitsa ala ainult morfoloogia põhjal tehtud ja kindlasti oleks vaja inimest, kes võtaks kätte, kirjutaks ka rahvalaulu süntaksist, see on samuti väga huvitav. Aga peame leppima sellegagi, siingi on peegel ju ütelda avastaja. Tõsi küll, selliseid lühiülevaateid d vana regilaulu keeles on ju varemgi ilmunud küllaavikult. Aavikult ongi vist kõige põhjalikum enne peeglit just Ridala ja Aaviku erinevast kõige rohkem, aga muidugi see läheb kaugelt tagasi. Aga peegel on ikka teinud üpris põhjaliku töö eest selle morfoloogia üllas ja ta on väga õpetlikud näidanud. Kuidas teatud laul koos oma murdejoontega on Põhja-Eestist tunginud Lõuna-Eestisse? Mina olin seda toimetades väga rõõmus reegli. Mitmed väited toetavad minu hüpoteesi võiks öelda et regilaul on sündinud just nimelt siin Soome lahe ääres ümber selle ja on siis aegamööda. Küsimus on ju selles, et praegult Me laeme ennast kõiki eestlasteks, välja arvatud võrukesed, kes tahavad kõigest väest omaette kirjakeelt ja keelt luua. Aga ajalooliselt on ju teada, et lõunaeesti hõimud olid täiesti erinevad oma küllaltki erineva keelega. Teatud määral võibki nii-öelda, et mingeid jälgi regilaulus tööle näiteks liiblastel sest nemad olid esimesed, kes lõid lahku läänemeresoome ühtsusest nii-öelda ja väga viletsad regilaulu. Niisugused noh, algmed. On vepslastel, kes olid viimased, kes jäid lahku, Läänemere ühtsus, see tähendab, et see regilaul sündis siis, kui Läänemere äärsed olid veel rohkem koos. Ja kuna Lõuna-Eesti regilaul on ka tunduvalt erinev Põhja-Eesti omast, mis on klassikaline siis võib ka öelda, et regilaul on sinna jõudnud sutt hiljem ja peegli väite küll ei annab selle kohta väga mitmed konkreetsed näited, kuidas see või teine laul koos oma põhjaeesti murdejoontega on läinud Lõuna-Eestisse. Aga on seda laulu siis ka nii-öelda lõunaeestipäraseks kohandatud sellel murde järgi. Ka üld üldkeelt muidugi, aga teatavad oled teatava tormid ja mis on need Põhja-Eestile omased, on säilinud, nii et selles mõttes on see väga-väga huvitav töö. Ta ainult lingvistiline vaid kindlasti Forchalistile laiale huvilisel samuti, miks mitte seal. Väga tore, et Eesti keele sihtasutus selle nüüd ometi välja andis. Ongi see häda ju, et väga paljud omaaegsed tööd täitsa asjalikud tööd. Nõukogude ajal ilmunud. On minu arvates imevõimsate suurte võõrrahvastik võimud ikke all oleme püsinud. Olgugi, et oleme palju laenanud näiteks aga oma põhi on siiski alles oma rahvuslikku omapära. Oma kultuur kokkukirjutatult on alles. Aga oma kultuuri aluseks on kõigepealt keel. See oli siiski nii tugev, et suutis endas sajandite jooksul korraldatud laene assimileerida ning säilitada siis oma omapära. Räägime veel natuke sellest rahvalaulu keeles me teame, et keel muutub, dub, see on juba selline aktsioon, mida tõestada ei ole vaja. Kuidas sa lugu rahvalaulukeelega, kas seal siis oli see vorm, mis hoidis teda sellises arhailisest rüpes, oli see värsimõõt, mis tegi ta selliseks vanemaks kui kui see keel, mida tegelikult inimesed rääkisid. Selles see asi ongi värsimõõt, täpsemalt värsimõõt ja üldse regilaulu struktuur säilitas vana keele ja sellepärast võib öelda regilaul välja surigi, sellepärast et laulukeel ja kõneldav keel muutusid juba niivõrd kaugeks. Et seda enam ei hinnatud, see on nii paradoksaalne. Siin on kaks asja, ühelt poolt see keele areng ja teiselt poolt talude päriseksostmine, vot kui vanasti mõisas teol käidi, siis tavaliselt eriti kui tüdrukud läksid, mindi ühiselt küla tüdrukud läksid, öised läksid lauldes ja mida nad lauset nad laulsid, regivärsse samuti nad tulid, kui talud päriseks ostetud, D ja teod kadus, siis kadus ka see üks väga oluline laulmise koht. Laulmise funktsioon, mitte ainult seda, vaid nooremad hakkasid Põlustama, tegi laulu kui orjaaja märk sellest on meil nendest laulu kirjapanekutest kogujate kirjapanekutest väga palju, vaid et sa pead vanadestit nii salaja uurima, et noored ei kuule. Sest noored panevad seda pahaks. Ja isegi keelavad vanadel selle laulmise ja see on vana ja kole ja mis laulate ja ühesõnaga see muutus selle vana aja orjaaja märgiks millest ei tahetud enam midagi teada. See on noh, minu võib-olla natukene psühholoogiseeritud, aga küllalt ma usun, et asjalik sele. Ei, see on väga loogiline tegelikult noh, seda on ju näha nendesamade Nõukogude märkidega, kuidas me neid põlgame, aga siis tuleb järgmine põlvkond ja hakkab nende vastu huvi tundma, kuidas teile tundub peegli raamatu nüüd uuesti lugemisele toimetamisele? Kui suur roll oli vanadel rahva laulikutel, Guysiksustel selle keele kujundamisel ja, ja selle laulu kujundamisel, et kas oli lihtsalt ennekõike tradid, spioon või oli ikkagi ka see looja individuaalsus, see mis andis vabaduse või vastupidi, pani raami. Vot siin on väga raske öelda, seda on väga vähe uuritud, olen püüdnud tüüpsuse põhjal seda natukenegi jälgida ja siin võib ainult tsiteerida, see oli vist Tuglas kes väitis, et kergem on luua uut laulu kui uut värssi. Kuidas seda mõista? Aga nii, et kui laulja kas laulma siis tal oli ju peas teatud värsivaramu. Ega ta ei loonud seda värssise, ta lihtsalt võttis need värsid peast ja sobitas kokku teksti, see on suulise esituses nagu paratamatu. Palju raskem on luua täiesti autentsed uut värssi kui uut laulu, uue laulu, sa võid mitmesugustest vanadest värssidest kokku panna ja ja selles improvisatsioon, mis peamiselt seisneb, siiski ma ei usu, ütleme selle regilaulu viimases staadiumis, et siis oleks päris nii-öelda jumala uut laulu tehtud, need uute sõnadega selles maga, ütlen. Aga küll võidi uut teha mitmesuguste värsside uuesti kokku monteerimisel kuni näotult öelda, ka see annab samuti küllalt arvestatavaid tulemusi, aga päris uut sellel ajal, kui meie rahvalaulu hakati aktiivselt koguma, ma kardan, et väljatud muidugi Setumaa ja võib-olla ka Kihnu, kus ta oli, kaua elab see laulutraditsioon mujal küll vaevalt, nii et see on niisugune teatud määral paradoks, aga ta on siiski minu meelest kummutamatu. Tõsi küll, eelmise sajandi algul oli meil Külad kadakasakslased, miks variserid, haritlased, geneerilised, saksa keelt, koolid, venekeelseid. Kuid eelmisel sajandivahetusel tehti ka juba esimene katse välja anda eestikeelset entsüklopeediat. Aga läks ainult natukene aega, enne esimest maailmasõda algas juba keeleuuendusliikumine. Vabadussõda ju alles käis, kui. Ja oli veel üsna lühike aeg, võisime emakeeles välja anda oma entsüklopeedia tähendab oskus haavaraja kõigilt aladelt oli meie keeles juba olemas, olime saanud kultuurrahvaks ja võisime oma keelde ümber panna kogu väliskirjandus alates. Alates antiik keetustest. Oma ülikoolikaaslasest ja heast kolleegist Johan peeglist räägib folklorist Ülo Tedre. Peegel on kõigiti kõigiti abistanud. Näiteks kui ma omal ajal toimetasin ja osalt ka isegi võiks öelda suurelt osalt koostasin eesti rahvalaulude antoloogia. Mida aga vääristati Nõukogude Eesti preemia ka tollal siis peegel oli nõus olema selle nii-ütelda. Keeleline nõustaja ja ühtlasi kirjutas sinna taha väikese ülevaate regilaulude keelest, mis oli tal muidugi suhteliselt lihtne teha, aga aga see, kelle nõus teenust sugugi lihtne, sest seal olid ju kõikide murdealade tekste ja meie kirjapanekud on ju, on ju ka väga eripalgelised. Vaat Soomes on asi lihtsam. Soomes käisid kogumas põhiliselt üliõpilased ja õppejõud. Ja muidugi nende kirjapanekud on metoodiliselt õigekirjaliselt ka kõige meie kirjapanekud on ju enamasti vabatahtlikud korrespondendid nii hästi Hurdale kui Eisen, aga kaerale hiljem ja nende kirjaoskus on väga mitmesugune. Väga mitmesugune on ikka niisuguseid, mille tekst tuleb lihtsalt ümber kirjutada, sest ta on lihtsalt vigane, keeleliselt vigane. Et see rippunud ära keelejuhist, vaid see sõltus just sellest korrespondendi Täpselt täpselt ja teised korrespondendid jälle olid nii püüdlikud, et nad püüdsid näiteks märkida kolmandat väldet näiteks ütleme laulu siis kirjutati kahekordse jõuga, mis praeguses kirjapruugis ka kuidagi kohendada. No kui on tegemist Põhja-Eesti, kas ma saan hakkama, aga vaat kui on Lõuna-Eestiga, siis jään jänni. Ja selles mõttes oli Juhani nõustavast tõesti väga palju. Aga peale selle oli näiteks üks selline ka küllalt oluline etapp meie teadusloos ja ka meie keele ja Kirjanduse Instituudi ajaloos. Johan oli seal teadusnõukogu liige ja kui vahepeal muutus väitekirjade kaitsmine väga raskeks mitte üksi, et nõuti vene keelt vaid selgus, et rahvaluuletöid sai kaitstud ainult kas see oli vist Moskva ja Kiievi? Kui ma ei eksi, siis Juhani eestvõttel võideldi välja erialanõukogu instituudi juurde, kus sai kaitsta rahvaluule ja kirjanduse töid ja siin oli abiks just see, et Juhanil oli tänu sellele väitekirjale, see oli küll kandidaadiväitekiri, aga ta oli nii-ütelda ka rahvaluulealane kogemus. Nii et me saime nii palju doktoreid koos Ariste ja peegliga, et sellest piisas nõukogu koostamiseks. Kui päris aus olla, siis sellest nõukogust oli suurem abi meie lõunanaabrid telelätlased, leedulased käisid väga sageli siin kaitsmas, mäletan, kui palju aega see nõudis, kõik need töötunit ju enne läbi lugeda. Need sunnikud olid kõik vene keeles, muidu poleks ju aru saanud ja see nõukogu oli siiski tänu Juhan peeglile. Jah vist on ikka õige tõepoolest ütelda, et väike rahvas jääb püsima, kui tal on väärtustatud haridus. Kui tal on oma kultuur ja seetõttu püsib ka endast lugupidamine, kui need on olemas. Väikerahva eneseteostuse ruum ongi just kultuurivaldkond, mitte rahva arvukusele põhinev jõud. Kultuur. Vaimsus on väikerahva eneseteostuse ainus võimalik väljund ja seda tuleb arendada ja kaitsta. Ja see on valdkond, kus me peame suutma võistelda suurtega jõuda nendega kõrvuti ja minna ettegi. Muide seda et inimesed on sünnipäraselt võrdsed, ütelda russofilosoofia joont. Ideid arendas omamoodi maakeeles. Esimene eestikeelne ajakiri 1766 enne prantsuse revolutsiooni ilmunud pärisorjade jaoks. Ja rõhutas just et saksaga võrdseks saab siis, kui ka talupoeg on haritud. Kui tal on ilmalikud teadmised. Milline roll on üldse olnud Teie arvates Juhan peeglil ühelt poolt keele lingvistika ja teiselt poolt nii-öelda rahvalaulu kokkuviimisel või ühendamisel praegu on ju hästi moodne olla piiri peal võtta ühest valdkonnast tükike ja teisest valdkonnast tükike. Kas Juhan peegel oli ka selle nähtuse järgija? Mõnes mõttes kindlasti ja see on tal minu arvates äärmiselt õnnestunult tehtud juba Se poeetilise sünonüümika nii-öelda leidmine muidugi siin oli, Ridala oli mõnes mõttes eeskujuks, aga ikkagi juba selle teema leidmine on ise juba suur samm ja siis selle materjali otsimine, jumal hoidku, ta on läbi käinud trükised peale selle, nagu eessõnas mainib Tampere toeli õlul suuremate vaiksed käsikirjalised kogud, kõik need läbi töötada, välja kirjutada, rühmitada, oi jumal, sinna on näinud temal aastakümneid õhtust tööd Johanil käsitsi tehtud ja selle eest müts maha, et ma täiesti imetlen, kus energia ja kõigepealt see huvi võetisest. Kuigi see töö tulemus on äärmiselt huvitav, lausa põnev lugeda. Seda teha võis olla ikka küllalt tüütult igav, väga palju tuli teha nii-öelda tuima tööd, müts maha, mitte midagi ei ütle, aga minu meelest see on küll. Vaata rahvalaulud alal üks suuremaid töid, mis meil pärast teist maailmasõda on tehtud. Samal ajal kui teie rääkisite, mina siin vaikselt sirvin seda sõnaraamatut. No ma ei tea, kas on kõige suurema mahuga sõna millele siin Juhan peegel sünonüüme on leidnud sellest sõnaraamat, säki sõna naine sellepärast et, et ma vaatan, et lehekülgede järgi on see üks 20 lehekülge ja siis jätkub veel sama palju ka sõna neiu. Oi ei, neiut on veel roht. Leiutame üle 50 lehekülje ja lähedele jah, jah, ja kui ma ei eksi, on neiu sünonüüme 850. 850 sünonüümi eesti keeles neiu kohta. Pluss veel naise kohta. Asja kohta eraldi abielunaise kohta ka veel eraldi ema kohta eraldi? Ei see on väga põhjalik. Ma võin siit järeldada, et rahvalaul oli mõnes mõttes nagu meie omaaegse naisteajakirja eelkäija naisteajakirjadel on ka väga suur tiraaž, siis nad räägivad ka oma elust, muudkui laulavad ja muudkui räägivad oma elust ja siis on endast rääkides vaja ka leida neid sünonüüm. Seda on ju ikka väidetud, et meie laul on põhiliselt naiste laul. Seda ta ongi, ainult et peegel oletab eestisti õigusega et see naistelaulu Talimus on veel palju vanem kui meie folkloristid seda arvamegi. Mina näiteks olen kogu aeg eeldanud ja ka sellest kirjutanud. Meestelaul mitte kadunud meeste laule on kogu aeg olnud, aga ta on tagaplaanil meeste laul, soig, kus seoses muistse vabadusvõitluse kaotas seda, mis sa enam laulad, kadusid ära need mehelikud teemad, mis on siis Karjalas on puhas meeste laul, Amix, kaubandusretked, sõjaretked, röövimisretked, see on kõik me meeste tegevusmeeste tegevus ja lauluaine. Ja meilgi on ju teateid Läti Henriku ost ja teistestki kroonikates. Näiteks oli see saarlaste kohta Ööstet. Laulsid sõjakaid laule, kui läksid vaenlastele kallale või oli seal üks lahing, ei tule enam meelde vanainimese asi, kui kas taanlased või teised skandinaavlased piirasid ümber eestlaste väe koos laevadega, siis et kogu öö veetsid eestlased sõjakaid laule lauldes. Need olid ilmselt siis meestelaulu selts käigul olid ju ka mehed, aga kui see kadus, siis kadus ka see meestelauluaine ja ka põhjus meestel laulda. Ja laulmine läks naiste kätte. Peegel aga väidab just nimelt lähtudes nendest sünonüümide arvust, et see traditsioon peab ilmselt olema palju vanem naised laulsid juba ka siis, kui mehed veel laulsid. Et see ei ole mitte nii hiline. Et lihtsalt nii palju sõnu ei saa sündida nii palju sünonüüme ise sündida, kui see aeg on lühem. Täpselt ja umbes nii naiste kohta sünonüüme ikka tõesti väga palju ka emago Ta on palju. Emal oli vist üle 70, igatahes peegel on väga ilusti, on näidanud, osutanud kolme astet nendes kõige lihtsam ja selle tõttu vist ka kõige primitiivsem ja kõige vanem sünonüüm on tegija nimi või siis ka partitsiip, kuigi need võivad olla ka väga huvitavad. Näiteks nõuab lause lahtimõtestamist, näiteks mis mõeldakse ema rinna riisujal seotud sünonüüm. Seda võib mitmeti mõista ka peegele lamp küll sellise lahenduse, et tütar päris ema ehted, rinnaehted, et selles mõttes rünnariisuja. Tavaliselt järgnevad lihtsõnad. Ja lõpuks liidsemad. Et selline kolmeastmeline on see sünonüümika. Ka näitajad on väga-väga ilmekad. No muidugi ei ole neid näiteid nii mahlakad kui mehe puhul, aga hea meelega loen ka mõned näited neiu sünonüümide kohta. Juhan Peegli koostatud sõnastikust. Hellik helmes, Helmelik hiirekene, hulluke hõbe, kanakene, kaunikene, klaasikene, kroonike, käkene, laglekene, lillekene, maasikake, mammukene mimm, muuk, munn, priisikene, peenikene, sinep, pikene, pääsu, generoosikene, sibulike sõleke tibuke, tilluke õieke õnneke õunake. Vaatame liitsenuga. Kaunis jalg, kõverjalg, käskjalg, lepa, jalgluup, jalg läpial, gramm jalg raudjalg tarvas jalg, Timpa, jalg, vaha, jalg, varvas, jalg, keerugantkina, kand siis igasugused kaunad. Hernekaunläätsega, onu Agaun, idakeel kuldking, käärisking, ummisking niigi king meest, emi, marjuke meele, marjuline, nii vaha, mesi, leib, Mesimarjad, see augukene, raha, rindraami, rind, punarind, rõdu, rind, lehtrinud. Margerin kuldrind, Helmerinud hõberind. Vaatame tegijanimesid toobrit, turutaja, tukka kandja, tule tegija, tule puhu ja tuletooja töö tegija, ukselingi liigutaja, vaagnate valgustaja, vask, varva veeret, Ta ja veeämbriharija villa vääna ja võite tegija võtmete pidaja kuduja. No küll on armsad roosad ja nummi sõnad, öeldakse tänapäeva reiti korrespondent, aga meie rääkisime täna Juhan peeglist, meenutasime tema kahte raamatut, Eesti vanade rahvalaulude keel ning nimisena poeetiliselt sünonüümid eesti regivärssides. Mis äsja ilmunud Eesti keele sihtasutuse väljaandel ja mille toimetaja on Ülo Tedre, meie tänane saatekülaline, aitäh kuulamast, ütleb toimetaja maris Johannes.