Meri lainete valged, lendava lakad ja madaliku kivide, paljad, hüplevad ladude ja miljardite pisarate tants veab vägisi endaga kaasa. Ja tahtmata tekib tung varade alla kaljujala juurde, kivide, teravate küünarnukkide ja põlvede vahele kus hallid käpad õhku ahmima. Purustava jõuga kaldarägastikku sukelduvad. Siin tahaks valju häälega naerda ning samal ajal tükib, torkab pisarlausele. Armastan merd, mis enda külgeneerib oma ääretu siia sügavusega mis aukartlikult põlvinudkuma sunnib. Kui ta keeleb oktoobrikuutantsus jaamas sülle kutsub, kui uinuv peegli pind suudleb laiska sinitaevast. Nii kirjutas Eessaare Aadu ligi 40 aastat tagasi loominguperioodi suuremast lõpetamata romaanis Linnupriid. Nii nagu mässavad merd ei saa vaikima sundida nii ka töörahvarevolutsiooni kõike võitlejat, jõudu ei saa ajaloorattal tagasi keerata. Sotsialistliku revolutsiooni vees võitles Eesti rahva suur poeg, väljapaistev ja tulihingeline revolutsionäär, publitsist ja kirjanik Jaan Anvelt, kelle sünnist täna möödub 75 aastat. Jaan Anvelt sündis Viljandimaal talupidaja perekonnas. Hiljem asusite vanemad elama Harjumaale Mahtra külasse. Jaan Anvelt õpib algul küla ja siis kihelkonnakoolis. 1900. aasta kevadel lõpetab ta Pilistvere köstrikooli. Sama aasta sügisel astub Tartu Õpetajate seminari. Seminaris õppides hakkab Anvelt osa võtma üliõpilaste ja keskkoolide vanemate klasside õpilaste keelatud koosolekutest. Tema juhtimisel hakati Tartu seminari õpilaste poolt välja andma illegaalset ajakirja ärataja. 1903. aastal siirdub Jaan Anvelt Peterburi, kus ta töötab algul eraäris asja aja jala ja hiljem Peterburi polütehnilise instituudi ühiselamuarvepidajana. Tööst vabal ajal õpita ja sooritab algkooli õpetaja kutseeksami. Jaan Anvelt võtab osa 1905. aasta üheksanda jaanuari demonstratsioonidest ja elab kaasa teistele Piiteris toimuvatele revolutsiooniliste sündmustele kiindudes üha enam poliitilisse ellu. 1907. aastal sooritab Jaan Anvelt küpsuseksamid jäästud Peterburi ülikooli õigusteaduskonda sindutvuta rea üliõpilaste sots seal demokraatidega, nende hulgas ka Viktor Kingissepaga. Aasta oktoobris astub Jaan Anvelt, et Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei üliõpilaste organisatsiooni ja hakkab energilist revolutsioonilist tööd tegema talvel Piiteris Eesti tööliste seas ja õppetöö vaheaegadel Tallinnas, Paides, Kuressaares ja mujal. 1911. aasta jaanuaris arreteeriti Jaan Anvelt kui üliõpilaste streigi organiseerija. Pärast vangistust saadetakse ta pealinnast välja Tallinna politsei valve alla. Tollal algas Venemaal ja ka Eestis uus töölisliikumise elavnemine, millele järgnes revolutsioonilise liikumise tõus. Jaan Anvelt ja Johannes Lilian Bach andsid välja marksistliku tööde kogumikku. Meie sõna. Raamat konfiskeeriti tsaarivõimude poolt. Jaan Anvelt kui vastutav toimetaja anti kohtu alla ühe klassi esitamise eest teise vastu. Arreteerimise hädaohu tõttu tuli Anveltil algul elada illegaalselt Eestis. Hiljem siirdus ta Helsingi aktiivselt osa, võttes sealsest Eesti Sotsiaaldemokraatlikku organisatsiooni tööst. 1912. aastal asus Jaan Anvelt elama Narva. Samal aastal lubati tal eksternina lõpetada Peterburi ülikool. Järk-järgult asub Jaan Anvelt Eesti proletaarlased töölisliikumise etteotsa. Temast saab elukutseline revolutsionäär. Kolm aastakümmet võitles Jaan Anvelt mehiselt Eestimaa kommunistliku partei esiridades juhtides seda võitlust leninliku rada mööda Eestimaad kommunistliku partei ridade organiseerimisel eesti kommunistide kasvatamisel marksismi-leninismi vaimus. Parteid kogu tegevuse juhtimisel oli Anvelgi osa väga suur. Eesti töölised armastasid ja austasid vana Jaani tema bolševistliku, printsipiaalsuse ja ennastsalgava töö eest tema lihtsuse ja tagasihoidlikkuse eest. Kes teaks veel paremini jutustada Jaan Anneldi elust tema tööst, kui mitte vanad revolutsionäärid, Jaan Anvelti, võitluskaaslased alistein Albert mesilane ja August konis. Kes teist kõige esmalt ja kõige varem Jaan Anveltiga kokku puutus? Vas teies esimene kuni viis. Puudusin esimest korda Jaan Anveltiga kokku 1009 12 aasta sügisel kiire toimetuses Narvas. Kiirkui bolševistliku ajaleht hakkas Pravda eeskujul ilmuma 12 aasta juunikuul Narvasse Anvelt oli tema organiseerija ja toimetuse juhataja. Tema töötas seal kuni 1000 914 aasta. Augustikuuni, kui tsaarivalitsus kiire kinni pantis sõja algusest peale selle, kui ma vanglast lahti sai. 1000 913. aastal olin kiires ka seotud ja nägin Anvelti. Anvelt kirjutas kiires palju. Iseäranis jääb mul meelde sellest ajast, et Jaan Anvelt kirjutas ka palju usu ja kiriku vastu. Tema eluloos on teadmata, mitu korda võeti, isegi kui ta noormees oli kooliõpetajast maha sellepärast, et ta kirikulaulusid lastele ei õpetanud, mis puudub siin kiire tegevuse, siis Anveltil olid rasked ajad, nii nagu kõigi toimetuse liikmetel toimetusse liik. Kiir ilmus alguses kaks, pärast kolm korda nädalas kiirduks grafiti. Toimetajad toimetajad oli Narva töölised, kellel tuli kinnistada, sest strahvuli harilikult üks kuu kinnistule 200 rubla ja kui kolm kuud kinnistada, siis 500 rubla parteil seda raha maksta ei olnud ja sellepärast tuli nendel kinnistuda iga toimetaja kui vastutav äriettevõtted. Tsaariseaduse järgi oli ka lehe väljaandmine teatava äri, oli üks lokk ta pärast Leningradi suli fantancagakskümmentsajate majade valitsuse juhatajana, põline Vana-Narva tööline ja tema oli ka seal ja kui teda kutski sandarmi valitsuse alla kirjutama sellele protokollile, et tema peab kinnistuma lehe sisu eest, sa ütleksid kirjaoskamatu ja sellest tuli suur skandaal, see jaanuar ühes 13 aasta jaanuari alguses. Anvelt ütles, et kui teid kutsutakse sinna ta jurist, siis ütelge, et meie oleme me nii nagu poesellid, aga Venemaal On küll ja küll ärimehi ilma kirjaoskamatu. Ja siis kõik naersid ja ei saanud midagigi juhtinud, mind kutsuti ka sinna, ütles, et mis sa teed, vaata ma tõele, kord loen temale ette. Siis tema kuulab mind ja ka tema on ikkagi ettevõtte. Meie oleme siis nii nagu vene keeli Bricashitud. Mis aga teile eriti on meelde jäänud Jaan Anveltil tööst tema tegevusest? No selle ajajärgus, kus tema seal oli, oli ikkagi tema, kui tõsine bolševike ja Lenini õpetuse kindel ellu viia. Kõigis nendes artiklitesse kõigest ledamis, Pravdast ümber panti ja mida ühiselt isegi Pravdasse kirjutasime, avaldati siis ligi 200 märkust Eestist suurem osa, isegi banki. Kiiresti ümbrisime. Kui ajajärgus edasi minna, siis teie, seltsimees mesilane, olete järgmine seltsimees, kes seltsimees Anveltiga kokku puutus? Ja no see juba puutub Illiama aja kohta näiteks mina sain Anveltiga kokku esimest korda siis kui Eesti hariduse selts, kus me Koosolekutel käime sõjas. Kuulutamist kinni pandi, siis oli kiire toimetus ka juba kinni pandud. Mäletan, kui Anvelt kutsus meid ühte, ühe koosolekule. See ei toimunud mitte hariduse seltsi saalis, vaid paemurru metsas Narvas. Kus Anvelt tegi ettekanne möire. Et nüüd on legaalsed võimalused ajalehe ja meie poliittööl ja ajalehe väljaandmiseks on katkestatud. Nüüd peame hakkama teist meetodit tarvitama tähendab illegaalsed põrandaalused. Et selleks tuleb meil koondada omad jõud ja hakata tihemini lendlehti välja andma ja rohkem mobiliseerida aktiivi, kes neid lendlehti vabrikus hakkab levitama. No ja selle otsese võtsimegi siis aktiivselt vasta. Ja peale need sündmused näitasid, et näiteks 1915. aastal mäletan, lendlehti oli igal juhul välja antud kõige vähem üks 11 korda aastas. Seda enamasti iga kuu tuli üks koos kõige tähtsamat, mis olite siis üheksas jaanuar seal siis mäetööliste, see mahalaskmine siis sõja vastu ja palju teisi tähtsamaid päevi, mis sai välja Anvelti isiklikul initsiatiivil. Ja temal regi Kiievis kõik need lendlehed ja kõikitud nad saivad väljaspool Narvat. Nuuskasid otsivad küllaltki neid, kus, kus kohas ei trükikoda saab olema ja kus kohas trükikoda on ja kes neid leevita pagasis. Aga need läbiotsimised ei, ei, ei toonud mitte mingisugust tagajärgi, peab märkima siin, et Anvelt tuli üks kõige suurematest konspiratiiv tegelaste temal, meie õpetaja Anvelt alati toonitas seda, et kui tee saade, lendlehed ja lähete vabrikusse kunagi ägedam, aga kõik kodu, viige Peikil lende üksta kõikud tahes, kas kasarmute trepikodade alla ehk kellelegi kuskile puukuuri alla, aga mitte kellelegi korteris, mitte lendlehti ei tohi, sellepärast hoiatas ette, keski sisse ei kukuks ja sellega organisatsioon ei koguks siis Anvelti juhtimisel. Meie olime agarad konspiratiiv mehed. Peab tänu kandma halveldile selle õpetuse eest. Ja nii läks kuningrevolutsiooni päevilt päevini väljatrükikoda, mis, kus oli trükitud need lendlehed, see oli Elisa veetina jaamas, sealt oli raudtee äärest aga ka kontakt seotud. Raudteetöölised pildud, Tõivad hommiku lenigali rongiga teevad, arvame, mõõtsime laojaamas need vasta, pakid saime kätte ja loomingu pool viis läksime tööle. Poole tunni pärast, siis olid Aavik lendlehti täis juba veebruar, revolutsioon. 28. märtsil sõitis Anvelt meile Narva siis kui juba Pedro kallis olid suured streigid, juba tsaarivalitsus oli juba kukutatud. Sõitis meile, kutsus põrandaaluse koosoleku kokku ööse Veismanni kortlis. Ja pärast hiljemalt siis sealt läksime Narva kaubajaama kaubavagunite vaheline raudtee peale kus Anveltiga väikese sissejuhatuse koosolekul ja ütles, et Petrogradis on saevõim kukutatud. Meie peame hakkama Narvas toetama Petrogradi proletariaadi ja peavad homme tegema sedasama. Selleks on tarvis valida kõigepealt. Siis on tarvis täna algades, pealegi sellest koosolekust võtavad kõik võimu ametnikudel võimu oma kätte. Relvad, relvad, nende käest oma käte ja valitsus ka valitsuse asutused, millel aga valiti Narva tööliste ja soldatite saadikute nõukogu. See valiti kolmandal märtsil. Revolutsioon algas teisel märtsil ees mis puudub tööliste nõukogusse, siis seda me toimetasime ise vabrikutes. Otsekohe panime koosolekut toime ja hakkasime valima kohe tööliste vanemaid. Teisel märtsil oli tööliste vanemate nõukogu juba koos õhta, aga Anvelt võttis oma peale. Ülesanne tähendab Narva garnisonis viia koosolek läbi, et ka soldatite esindajad nõukogusse saada. Kella kolme aeg oli juba soldatite, saadikute esitajaid oli valitud. Nende kolmandal märtsil me saime juba esimese koosoleku läbiviija Narvas Kreenholmi koolimaja saalis. Ja esimeseks nõukogu esimeheks valiti, valiti seltsimees Anvelt ja ühe häälega mõni päev hiljem, 12-l märtsil toimus Tallinnas esimene üle-eestimaaline bolševike parteiorganisatsioonide nõupidamine, kus olid esitajad Narvast, Tartust ja muudes linnades. Seal arutati kiire ajalehe väljaandmis. Sellel nõupidamisel valiti Anvelt jälle kiire toimetajaks. Nende kiirhakkas ilmuma uuesti. Esimestel kuudel pärast veebruarirevolutsiooni langes Jaan Anvelti õlgadele määratu suurparteide koorem sest et endised kiire aktivistid Jaan Anvelti, võitluskaaslased Viktor Kingissepp, Hans Pöögelmanni, Jaan Sihver, Otto Rästas ja teised jõudsid kodumaale, kes välismaalt, kes asumiselt või sunnitöölt. Kõik tähtsamad üritused, mida bolševike partei Eestist 1900 seitsmeteistkümnendal aastal läbi viis toimusid Hanna Anvelti vahetul osavõtul ja tema otsesel juhtimisel. Peale kiire toimetamise töötas Jaan Anvelt aktiivselt bolševike partei Eestimaabüroo ja Tallinna komitee liikmena ning Tallinna tööliste ja sõjaväelaste saadikute nõukogu bolševike fraktsiooni juhina. Ta esines tööliste ja sõjaväelaste miitingutel ja koosolekutel. 13. juulil 1917 rüüstasid kodanluse agendid kiire toimetuse arreteerisid Jaan Anvelti ja saatsite Peterburi vanglasse. Järgmisel päeval toimusid Tallinnas rohkearvulised tööliste protestist riigid ja koosolekud. Nõuti vägivalla lõpetamist ja Jaan Anvelti vabastamist. Jaan Anvelt vabastati ja ta jätkas veel energilisemalt parteitööd. Kui Petrogradis suur sotsialistlik oktoobrirevolutsioon oli võitnud, kehtestati ka Eestis Nõukogude võim. Eestimaa töörahva ja sõjaväelaste nõukogu. Täitevkomitee esimeheks valiti Jaan Anvelt. Toetudes laiadele töörahvahulkadele suutis Nõukogude valitsus Eestis suure töö ära teha uue elu rajamisel ja ühtlasi oma jõududega maha suruda nii eesti kodanluse kui ka balti parunite vastupanu. Kuid 1918. aasta veebruaris tungisid Eestisse Saksa okupandid Nõukogude valitsus, Eestis oli sunnitud taganema aktiivsemad Nõukogude tegelased ja ka Jaan Anvelt evakueeruvad Soome ja sealt Petrogradi. Jaan Anvelt määrati põhja kommuuni rahvusasjade komissariks ja Loode-sõjanõukogu liikmeks. Ühenduses revolutsiooniga Saksamaal 1918. aasta novembris kutsuti Jaan Anvelt idarindelt ära. Ta hakkas juhtima eesti proletariaadi võitlust oma kodumaa vabastamise eest saksa okupantide ja nende armust võimule tulnud eesti kodanluse ikke alt. Jaan Anvelt määratakse Eesti Töörahva Kommuuni ja ühtlasi ka Eestimaasõjanõukogu esimeheks. Kas esimese Anvelt ei koostanud tol ajal ka Eesti Töörahva Kommuuni põhikirja? Anvelti poolt oli koostatud kõigepealt manifest Eesti töölistele mis oli kuulutatud välja 28. novembril juba 18. aastal, kui eesti keeles toona sai organiseeritud. Nii ka Anvelt võttis aktiivselt osa ja tema initsiatiivil oli ka esimene konstitutsioon on välja töötatud. Mis teile on aga veel meelde jäänud Eesti ühe suurema revolutsioonilise võitleja elust ja tegevusest? No mis ma võiks Anvelti kohta ütelda, siis suured teened oli just selles abistas laevatöölisi väga palju. Anvelt oli ameti poolest jurist ja kõik kohtuprotsessid, mis toimusid tsaariaegse kohtudes tihtipeale töölised pöördusid Anvelti poole palvega, kas teha avaldus kaitsta teda mingisuguse protsessi ees ja Anvelt võttis agaralt osa igast juhtumisest, kui tema poole püüvati tasu tema kunagi võtnud. Kõik avaldused ja nõudmised kohtus. Tema tegi ilma rahata. On üks Eradi juhtumine meeles, üks Adamsoni volli jäi töövõimetuks. Kaotas mõlemad silmad, selle asja võttis Anvelt oma kätte ja hakkas nõudma vabi kandidel kahjutasu arvelt 500 protsessi kohtus läbi ja lõppude lõpuks Volli Adamson sai kaks ja pool 1000 rubla tasu oma töövõime kaotamise eest. See oli juba üks suur tähtsus, mis kõik kõik tülid saivad teadet. Et Anvelt on meie kaitsja, kes kohtades meid kaitseb. Ja sellepärast oli Anveltil suur autoriteet tööliste ees. Mis aastast teie, seltsimees teine mäletate, Jaan Anvelti? Mina kohtusin esmakordselt Jaan Anveltiga 1000 921. aastal. Mina sel ajal täitsin Viktor Kingissepa poolt saadud sandid, viibisin sagedaste dema konsultatiivkorteris. Ja vot ühel niisugusel käigul Viktor Kingissepa konspiratiiv korterisse. Nägin seal võõrast külalist. Ta istus laua taga ja kirjutas, see on Anvelt. Seltsimees Anvelt saadeti Eestisse pärast sõja lõppemist illegaalselt tööle, millega selle tööle ja peale Viktor Kingissepa mõrvamist katkesid. Parteisidemeid parteiorganisatsioon sai rangema hoobi. Seda kunagi oli üle elanud Alver Tügavdanud sel perioodil meelekindlust ja kirjutas avalikus töölislehes palju julgustavaid artikleid. Niisugused artiklid, mis mobiliseeris uuesti masse ja kutsus uuesti, jätkame võitlust, vaatamata kaotustele. Anvelt, see oli töökehastus. Tema tähelepaneliku pilgu eest ei jäänud kunagi midagi olulist varjule. Tema tugev mälu sellepärast, et meelest tuli pidada sadu aktiviste. Nüüd ta teadis nimepidi, teadsid, kes töötasid ametiühingutes vabriku komiteedes, laisionata komisjonides töölisi ühingutes isegi nii Tallinnas kui Maal. Anveltil oli see hea omadus, et ma mäletan neil juhtudel, kui oli suured raskused, mäletan 1000 924. aasta esimese jaanuari, suured tuli sarnson tulistamised siis Lenini surm, Jaan Kross, mine. Tema jäi nendel juhtudel küll väga pealiskaudselt, nii rahulikuks. Sisemine. Tema üleelamine oli niivõrd pingetega saadav. Meil on seda kellelegi välja. No mäletan, Jaan Anvelti väga nendest üksikutest kohtumiseks tuli 1000 924. aastal. Sel ajal käis intensiivne ette valmistama relvastatud ülestõusuks. Nüüd on aeg, kus tuleb minna Lenini eeskujul Lenini jälgedes edasi Eesti töölist, arvas vabariigini. See oli sel korral partei ja Anvelti diviis. Ja jäägitult kulus aeg sellele ülesandele. Võitlussalkade moodustamine, kohtumised seltsimeestega, ülestõusu ideoloogiline ette, välistamine, side poliitvangidega, neljakümneteise protsessi ajal. Side noortega, kommunistliku noorsooühingu töö suunamine, juhtimine. See oli tohutu töö. Selleks ei jätkunud päevaseid ega hüvesid. Siis on meeles nõupidamine 29. novembril ennem. Ülestõusu. Anvelt tegi ettepaneku nimel alustada ülestõusu esimese detsembri varahommikul. See ettepanek võeti vastu küll häälel. Esimese detsembri ülestõus nurjus. Algas ennenägematu valge terror. Anvelt lõi sidemed laiali paisatud seltsimeestega, sel inimesel ei olnud ühtegi tundi rahu. Ta kuni 1000 925. aasta märtsini oli Eestis ise kõige rohkem tagaotsitav. Tema pea eest määrati suured summad ja ta organiseeris siiski paljude sadade võitlejate ohutust. Kõige huvitavam oli siiski see tema iseloomus, et tema ta oli väga nii mitmekesine nimetama, armastas oma puhketundidel töötada oma juttude kallal. Dahli neid eluaeg palju kirjutanud ta ise neid nimetas nii-ütelda oma lugudeks. Ma mäletan, meie seltsimeeste hulgas oli tihtipeale vestlusi ja jutuajamisi Anvelti revolutsiooni tegevuse kohta siis meie tihtipeale tulime otsusele, et meil praegu paremat seltsimees ei ole Eestimaal, kui seltsimees Anvelt. Ta Anvelt oli ise mitte sellel arvamisel. Anvelt oli ju väga tagasihoidlik, tema kunagi väljendanud, et mitte mingisugune jees rindlik ehk väljapaistev juhtuma ta kunagi seda ei tahtnudki. Vaata üks niisugune näide veel tema tagasihoidlikkusest on, on see, et kui neljandal aastal, kui ta sai seal Lenini ordeni tsiviillennuasjandust saavutuste eest või oli üks niisugune periood, kus hakati juhtidest, kes tegema, siis Leningradi eestlased saatsid ka ühe skulptori Anvelt juured temast testi teha. Kuid see ei tulnud kõne alla. Anvelt ütles, et ei, ei, et seal kommunistile eetika vastane, kui tema laseb ennast elusalt püsti teha. Nii elas ja võitles Jaan Anvelt. Ta võitles selle eest, et täna võime elada meie seitseaastaku suurel kevadel. Et täna võime tööd teha kommunistliku ühiskonna ülesehitamiseks. Et juba täna tunnetame kommunistliku homse Jaan Anvelt elas nii, nagu ta ise kirja pani. Eessaare Aadu lõpetamata romaanis Linnupriid ütleb revolutsionäär Heinrich Ville. Üksikisik on nagu osake üldsusest. Inimene, kel on tugev ühiskondlik loomusund, küsib kõige esmalt, kas tema teguviis on kasulik üldsusele või mitte ja alles siis mõtleb enda peale. Aruta, kas anda elu ühiskonna eest või mitte. Talle on elu armas nagu igale elusale olemusele ja iseäranis armas Sesteta selle elu väärtust hinnata oskav. Aga lõpmata hulk kordi on talle kallim kogu ühiskond. Ja pärast ei saada pilgukski küsida, kas minu või ühiskonna huvid.