Tere hommikust, on pühapäev, kolmas veebruar, Eestimaa ootab pikisilmi lund ja täna hommikul teile seltsiks Margit Kilumets ja Patrik Göransson. Nüüd teie armsad kuulajad, mõtlete, et nad hakkavad rootsi keeles rääkima, aga õnneks on Patrick üks niisugune mees, kes on Eestimaal elatud ja oldud aastate jooksul õppinud ära väga ilusa eesti keele. Sa oled rahvuselt rootslane, täisvereline rootslane. Sündinud seal, kasvanud seal ja sattunud Eestisse, millal. Et see kontakt Eestiga tekkis tänu sellele, et minu kodukogudus sai siin Eestimaal sõpruskogudus Jõhvis ja siis oli võimalus seal külas käia ja siis kui olin nagu ülikooli lõpetanud, siis tekkis võimalus olla praktikal Jõhvis ja see oli esimene selline pikem periood, see oli 94 95. Siis püüdsin kuidagimoodi natuke õppida ja olen kahjuks õppinud nagu papagoi, et ei ole nagu korralikult õppinud ja see teeb, et vigu on palju, aga ise saan aru ja ja inimesed teevad vähemalt nägu, nagu nemad saavad ka minust aru. No mina pean nüüd terve tunni vältel tegema sellist nägu, et sa ütled, aga ma just mõtlesin, et kas esimese kolme lause jooksul tuleb välja ka see, mis ametit sa pead ja miks sa tegelikult täna hommikul stuudios oled, sa ütlesid sõna kogudus nii et armsad inimesed Patrick on kirikuõpetaja ja eelmise nädala kirikulehest võisime lugeda, et ta on valitud ka aasta 2007 parimaks või tunnustatumaks õpetajaks, siis kas selline tiitel kirikuõpetajale tähendab midagi? Muidugi on alati väga hea, kui, kui see on nagu inimesed, kes leiavad, et sa oled midagi head teinud ja ja, ja Eesti luterlikus kirikus oli kaks, oli ka praost Jüri Vallsalu ette, et ta ei ole nagu, nagu üksinda seda nagu au endale saanud, aga see, mis on haruldane sellise nimetusega on ju see, et sa saad, et hea stipendium, et mina reisile ja ja sai too endaga kaasa mingi töökohustused, tavaliselt, kui sind valitakse kuhugi, siis on ju see, et sa pead hakkama lisatöö tegema, aga ka seekord see niimoodi ei olnud ja see on ka üks suur põhjust tänulik olla. Kas sa võid reisida kuhu vaid et sul on lihtsalt summa raha ja sa võid põhimõtteliselt minna Kariibi mere saartele ja päevitada. Ma sain küll aru, et see ei ole nagu see mõte ja eesmärk, vaid, vaid see on ikka nagu palverännak, et peaks olema siis pühale maale või siis kus on selline nagu tuntum palverännaku sihtmärk ja kui ise mõtlen, siis ma arvan, et püha maa on ikka piisavalt huvitav, et kui on tekkinud selline võimalus, siis tahaksin küll veel kord sinna sõita. Oleksin just küsinud, et oled sa seal juba käinud. Olen kaks korda seal käinud, aga siis on olnud sellised ringi Reisod ja, ja need on alati suhteliselt kiired, et sa sõidad sinna. Aga nüüd loodan, et see tekiks selline võimalus, et viibida võib-olla kaks nädalat Jeruusalemmas ise natuke ringi jalutada ja, ja vaadata ja et sa ei ole mingi reisiseltskonnas, kuhu sind nagu viiakse sõitja sinna ja vaid just et ise seal jalutada. Kuidas sa reisid, Patrick, kas armastad üksinda käia või on sul mõni niisugune sõber või semu, keda sa kaasa võtad või? Minu meelest, et võib täiesti olla nii ja naa, aga see, see Jeruusalemma reis, ma arvan, et oleks võib-olla väga hea teha üksinda, siis tekib selline hea võimalus natuke rohkem mõtiskleda ja ja seal olla, aga, aga minu meelest täiesti olla olla nii ja naa, et, et peab olema võimalik teda üksindus ja peab olema võimalik ka nautida seda, et olla olla teistega koos, et praegune aeg, ma arvan, on selline, et hästi palju inimesed on väga üksinda, kas nad on üksinda, täiesti omaette või teistega koos ja see on võib-olla see kõige traagilisem asi. Aga kui sa oled teiste kaudu, siis see peab olema, nagu me enne intervjuud natuke rääkisime, et kui on üks telefonijutt, siis ei taha, ei saa võtta, aga täis samal ajal vait. Kui sa räägid inimesega, siis sa pead olema sajaprotsendiliselt koos temaga. Kas see, et inimesed on praegu väga üksi, isegi siis, kui nad on teistega koos, kas see on sinu viimaste aastate tähelepanek, kas see puudutab kuidagi eriliselt Eestit? Ma arvan, mitte eriti D-Eestit, vaid terve see Lääne ühiskond. Inimesed paistavad jaama rohkema rohkem üksinda ja siis mõned võivad seda väga hästi-hästi kammubleerida ja teised on või rohkem paljastatud ja ja see on ka võimalik näha kiriku juures, et tulevad sellised nii-öelda sotsiaalsete spiraadud, kellel ei ole inimesed, kellega rääkida, tulevad sisse, hakkavad rääkima ja siis nad räägivad niikaua, kui, kui nendele nagu võimalust antakse. Mäletan ükskord Toomkirikus oli suvine aeg ja pidin olema kantseleis ja tegin ukse lahti. Kell 10, üks naisterahvas tuli sisse, hakkas rääkima vahetpidamata, kuni ma panin kantselei kinni. Kell 12. Mooses on sul ikka kannatusega kirikuõpetaja? Ma arvan, et, et ausalt öeldes, siis küll ma ootasin, et oleks kellelegi teist härda, oleks võimalik seda lõpetada, aga kuna keegi teine ei tulnud ja telefon ei helisenud, siis ma nagu ei olnud suuteline leida mingi võimalus seda katkestada, aga see ei olnud nagu nagu vestlus oli, rohkem et ta ta lihtsalt rääkis ja, ja see oli kindlasti inimene, kes oli tohutult tohutult üksinda ja, ja kahjuks ma arvan, ta jääb rohkem ja rohkem üksinda, sest kui inimene on juba selliseks saanud, siis keegi ju ei jaksa siis lihtsalt temaga rääkida. Ja kui sina näed teinekord teda kantselei poole tulemas, siis sa põgened ummisjalu taga. Ma loodan, et ma leian julgust, et mitte mitte põgeneda, aga ma arvan, et oleks mõistlik siis öelda talle, et mul on pooltund, aega või midagi, et määratleda seda, et see ei aita ju ka mitte selline inimene, kes tuleb nagu täiesti võõras, ta ei ole üldse kirikuinimene, ta oli lihtsalt sealt möla teinud ja uks oli lahti, astu sisse ja siis hakkas rääkima. Sa oled Rootsi-Mihkli kiriku koguduse õpetaja. Kas sul on veel kogudus Eestimaal? See on nagu minu põhikogudus, kus, kus olen koguduse õpetaja, aga olen ka olnud abiks Toomkirikus ja suviti tekivad muidugi võimalused, et käia ka nagu saartel ja ja Lääne-Eestis, kus on need vanad eestirootslaste alad ja aeg-ajalt tekivad Kaselised talitused, kus on vaja, et osa oleks rootsi keeles ja osa oleks eesti keeles ja siis seal on ka head võimalused välja sõita ja see on niisugune huvitav, et vaadata, kuidas, kuidas mujal olla. Kui me jääme nüüd hetkeks veel selle inimeste teema juurde kui palju on sinu koguduses neid inimesi, kellel ütleme siis nii, on õigus sinu kui õpetajaga rääkida ja, ja et sa oled nagu neile vähemalt oma südames kohustatud aega pühendama, et nad ei ole nii, nagu see naisterahvas sealt kantseleist, aga nad on nagu sinu. Sinu inimesed. Et kogudusse nimekirjas on ümmarguselt 300 inimest ja see, mis on omapärane, kui on nii väike kogudus on ju see, et enamus tunnevad teineteist ja, ja kuna see on rahvuskogudus ja enamus eestirootslased põgenesid Rootsi 44. aastal, siis need, kes on jäänud, on, on tavaliselt nagu lähedaks jäänud ja ja, ja samuti, et hästi palju on omavahel sugulased. Kas see on hea või halb, et ma arvan, et see on, see on hea, et ikka on ja kui on sugulased, siis seal mõned sugulased, kes saavad paremini läbi ja mõned halvemini, aga aga minu, minu meelest on see selline asi, mida teeb, et need sidemed nagu koguduseliikmete vahel on nagu, nagu nagu tugevamad ja, ja eriti on see näha meie Meie vanurite peal, kes on hästi palju läbi elanud ja olnud teineteisele abiks ja toeks ja see on tõesti rõõmustav näha, kuidas nad rõõmustavad, kui nad saavad kokku ja ja igatsevad teineteise järgi ja, ja ka hoolitsevad. Kui tihti sa oma koguduses seisad? Et Rootsi mihklist on igal pühapäeval kell 12 jumalateenistus ja siis meil on ka talvisel ajal kolmapäeva õhtul kell kuus. Ja siis meil on sellised teised väiksemad või suuremad koosviibimised ja siis peame teha jõudumööda pensionäride lõunasöögid ja need on ka sellised armsad võimalused nendega koos koos istuda ja ja kui on võimalik valida kas kas noortega või vanuritega, siis seal alati võib olla vanuritega nagu huvitavam, sest nendel on ju tunduvalt rohkem rääkida ja nad on hästi palju läbi elanud ja hästi palju on need jututeemasid. Kas seda tuleb tihti ette, et koguduse inimestest keegi on hädas või tal on suur mure ja ta tahab sinuga omavahel olla nelja silma all vestelda ja siis sa pead selle aja leidma, et temaga tegeleda. Ja see on muidugi ikka juhtub ja, ja see on ju sa vaimuliku nagu põhiülesannet olla hingekarjane ja, ja selleks tuleb, tuleb aega leida ja ja see on ju alati see, kui alustasime sellega, et see nagu mina ütlesin, sotsiaalne Desperaado tuli sinna sinna juhuslikult siis on ju selline asi, mis, mis koormab tohutult, kui keegi lihtsalt räägib ja aga kui on selline inimene, kes on on koguduse inimene või, või üldse avatud inimene, siis, siis see annab niisama palju, kui see võtab, et vestlus peab ju olema midagi, mida, mida tehakse koos ja mitte. Et üks räägib, teine, teine ainult ainult kuulabsoni, täpselt sama nagu peaks olema jumalaga, et peame piiblit lugema ja palvetama, et kui me teeme ühte, jätame teist tegemata, siis see ei ole, ei ole normaalne ja, ja niimoodi on ju ka ka inimestega, et see on ju väga kummaline, kui helistab keegi, vana hea sõber ja tema räägib, kuidas tema elab ka sinna, ütleb jah, hästi ja paneb toru ära. Et see peab ju olema nagu, et, et nii nii rääkimine kui kuulamine ja, ja niimoodi peaks see olema ka see, see kontakt vaimuliku ja kogurusse vahel. Kui vana või noor, sa olid Patricku, sa said aru, et sa tahad kirikuõpetajaks saada. Ma tahtsin küll, kui ma olin väike saada kirikuõpetajaks, ei ole seda sellega mänginud ja ja, ja nii edasi, aga siis võib-olla kooli ajal siis hiljem nii palju selle peale ei mõelnud, enne, kui oli need viimasel gümnaasiumiaastal, siis tuli ju rohkem mõelda selle peale, mis elus saab, kui kool enam ei ole ja kõik ei ole sinu jaoks juba korraldatud ja siis siis leidsin, et see, see tee peaks, peaks olema õige, aga siis tegin oma sõjaväeteenistusse, siis mõtlesin ka hästi palju ja ja tahtsin minna edasi sõja kooljaohvitseriks ja aga siis jah, siis ei suhtle üldse otsustada, et et mis on see, see õige ja siis jäi üks üks aasta nagu vahele ja ja siis siis leidsin, et, et tuleb ikka minna ülikooli bioloogiat õppida ja ja, ja seda ma ei ole kunagi kahetsenud. Aga oled sa kunagi kahetsenud, et sinust ei saanud ohvitseri. Sest ma, ma arvan, et mina olen selline natuke võib-olla lihtsam jälle inimene, et ma ei mõtle nii palju nagu tagantjärgi ja ümber ja ja ringi, et ma arvan, et see oli niimoodi niimoodi õieti mõeldud, aga aga just ajalugu ja eriti sõjaajalugu on ikka jätkuvalt minu jaoks väga huvitav. Ja samuti on ju kirik ja sõjaväeonju väga sarnased asutusse, et nüüd on ju mõlemad puht hierarhilised ja ja asjad on väga pass hästi nagu paika pandud ja ja siht on selge ja, ja nii edasi, et sarnasus on võib-olla rohkem kui erinevus. See on päris huvitav mõttekäik ei tea, kas inimesed Eesti luterliku kirikuringkondades on sinuga nõus, kui sa sellise paralleeli tõmmata. Aga ma arvan, et seal on olnud väga suur suur vahe, et kui võrdleme need need aastad, mis on siin Eestimaal mööda läinud ja Rootsis, et kui see on oma kaitsevägi ei anna seda võrrelda, kui, kui on nagu ballooni vägi ja, ja, ja samuti on ju täitsa selge, et punase armee märgid ei olnud ju kaugelt head ja, ja õiged. Aga kui kui on kaitsevägi, kus on vanad head traditsioonid ja, ja kui on ainuke eesmärk kodumaa kaitsta, siis see on midagi hoopis teist. Sa ütlesid, et sa armastasid lapsepõlves kirikuõpetajat mängida, kas see noh, ütleme nii, et Eesti laste hulgas, ma arvan, see ei ole eriti tavaline mäng. Mängitakse diaatrite tsirkust, tehakse moedemonstratsiooni. Kas see tulenes sinu lapsepõlvest? Et jah, kirik on alati olnud olnud olemas ja, ja, ja aga nüüd ma ei taha öelda see, et ma pidevalt mängisin seda, et see, see siis jätab, see väga, aga küll küll niimoodi ei olla, et vahepeal ja just, et, et need mõtted on olnud, aga mitte niimoodi, et ma olin selline väga omapärane laps, kes jalutas ringi iga päev ja õppida sinna teiste lastele jutlased või midagi, niimoodi see küll ei asunud. Millisest kodust aretärit? Et meil oli väike väike maja ühes väikses Rootsi linnas ja ja isa oli tööl, ema oli alati kodus. Mul on üks õde ja, ja siis oli võib-olla see, see on ka selline asi, mille peale praegu tasub mõelda, kui, kui palju see maailm on ikka muutunud seal selline väikene päikene linn, et kõik tundsid teineteist ja siis seal sa olid alati eriti pideva järelvalve all, et kui sa olid kuskil linna peal ja tegid midagi, mida ei oleks tohtinud teha, siis helistati koju ja ja, ja, ja niimoodi, aga ma arvan, on, on hea ja see on väga kurb, et et kõik on muutunud nii anonüümseks. Aga see on ka minu meelest Eesti ühiskonda niimoodi ka ju ju väga-väga väike ühiskond ja kõik kõik tunnevad ja teavad teineteist, eriti kui on eestirootslaste ühiskond on ju nii-nii pisikene, et et seal on ka natuke just see, et kõik tunnevad ja teavad. No eestlased ise arvavad, et see teeb nende elu kohutavalt keeruliseks, et pruugib sul ainult võõra naisega minna korraks kohvikusse, kui terve Tallinn teab ja oled kohe kroonikas ka plaksti. Ei jah, aga minu meelest, et see on muidugi, et kuidas öelda selline kontrulli ühiskond või midagi, et kui ta hoolitsev, siis on hea. Aga kui, kui ta on selline, et pidevalt räägitakse teisest taga, siis, siis on muidugi muidugi paha, aga samuti kui on need inimesed, kelle juurde teised tulevad ja räägivad alati sellised külajutu, et siis ma arvan, et see inimene peaks võib-olla ka ka natuke mõtlema, miks nad tulevad just just minu juurde, sest kui keegi ei tahaks tagarääkimist kuulata, siis ju keegi ei räägiks talle. Ja kui ma mõtlen sinu selle lapsepõlve linna peale, siis tuleb mulle loomulikult meelde Astrid Lindgren ja kõik tema lood, Puller püsti ja, ja, ja, ja muust, et kas see meenutas sinu lapsepõlvekodu natuke niisugust muinasjuttu rootsitav? Võib-olla mitte päriselt, aga natuke sinnapoole, et eriti kui sa mõtled tagasi, siis, siis muidugi oli, oli, oli selline selline ühiskond nagu rohkem ja muidugi. Mis sa sealt kaasa oled võtnud, mis on need sellised põhilised väärtused või loomuomadused, mida sa oma kodust kaasa oled saanud? Ma arvan, et kodu on ikka ikka ikka see koht, mida vormib või sind kõige rohkem, aga samuti ma, ma arvan, et ükski ei suuda ju vaadata Ta enda peale väljaspoolt ja öelda, et mida ma olen kaasa saanud ja mida mida aga, aga ma arvan, et selline nagu püüda olla kohustustundlik ja ja, ja sellised asjad on kindlasti kindlasti kodust kaasa saanud. Kirikuõpetajal peavad olema ka teatud kindlad loomuomadus, et kas sa, nüüd, kui sa oled teinud seda tööd juba, kui mitu aastat, siis. Et siin nüüd Rootsi-Mihkli koguduse õpetaja olen olnud seitse aastat, aga olen ordineeritud 1996. Vaata, et siis juba juba varsti ligi 15 aastat, et, et kas, kas sa oled aru saanud, mis on need kirikuõpetaja olulised loomuomadused, ilma milleta on tal väga raske oma tööd teha. Mida sina hindad? Muidugi, see kõige-kõige tähtsam on see, et ta, ta peab ise olema Jeesuse jünger ja ta peab ka armastama need inimesed kelle ees ta peab hoolt kandma, aga aga, aga. See ma arvan, on kindlasti need kõige tähtsamad asjad ja. Ei oska? Kas on selliseid kirikuõpetajaid sinu tutvusringkonnas sinu tööteel olnud, kes on väga kurvameelsed ise väga-väga noh, ütleme siis liiga tõsised inimesed, et sind vaadates su nägu on suures sti ikkagi naerul ja ma ei tea, kuidas oskad, võib olla väga hästi peita neid oma kurbusehetki, aga aga mina ei kujutaks ette, et kirikuõpetaja näiteks oleks ütleme, sellises pool masenduses kogu aeg või või, või sellises tõsises tigedus meeleolus. Ei selge see, et see ei käi nagu eriti jahmatiga hästi, hästi hästi koos, aga, aga, aga muidugi, kirikuõpetaja on ka inimene ja kõik võib ka temaga juhtuda, aga siis on ju kõige tähtsamad sai, ei hoia sellest kinni, sest. Ma arvan, et igaüks saab nagu endale aru anda, et kui alustan päev niimoodi, et olen kurb või tige, siis sa oled ju igalt poolt kinnitust, et kui mina olen ise kurb ja tige, siis teised on kurvad ja tigedad minu vastu ja ja siis lihtsalt süveneb ja süveneb, aga kui inimene püüab vastupidiselt tegutseda, siis, siis ta saab ka vastupidine kinnitus ja ja, ja see, see on, ma arvan, ka üks selline asi, mida on tõeline meie ajastu häda, et inimesed on, on ju hästi palju depressioonis ja masenduses ja ja siis on alati hea mõelda, kuidas oli vanasti, kui enamus inimesed elasid maal ja tegid talutööd, siis ei olnud aega olla masenduses, et keegi ei saanud öelda, et nüüd ma olen kolm nädalat masenduses, et ma jätan omad loomad nagu nagu, nagu nagu täiesti omaette seal elada. Nad ütlesid siis, et me jätame nad jumala hooleks. Aga aga see jumal ei ole meie jooksupoiss ja, ja veelgi vähem ori, et tema on andnud meile nagu oma vastutust ja, ja see oli nagu, nagu on katekismuse seletuses öeldud, et töö on väga hea, et see, see teeb nagu annab inimestele nagu vähem võimalust patustada ja seal ka tervise jaoks väga hea. Ja, ja see on, on tõesti niimoodi, et inimesed, kes, kes jäävad ainult istuma, siis tulevad otseselt müstilised mõtted ja ja, ja, ja depressioonid, et peab olema piisavalt palju tööd ja tegemist ja siis siis ei saab pikali visata ja ainult mõelda selle peale, et kui, kui raske see elu on. Sa ütlesid, et kui sa oma päeva alustad ja oled kurba tige kirjelda mulle oma tavalist päeva, kirjelda kuulajatele, sest nad kindlasti mõtlevad, et hea küll, käib seal pühapäeva hommikul, eks ole, on kirikus on, ütleme kolmapäeva õhtul ja mõned lõunasöögid, aga mida te selle ülejäänud ajaga teeb? Ja seal on võib-olla ka üks, üks suur vahe, kuidas on olla kirikuõpetaja Rootsis ja Eestis, et Rootsis on ju kirik tunduvalt rikkam ja need töötegijad tunduvalt rohkem. Ja, ja siis kirikuõpetaja ei pea tegelema nii palju majandusküsimustega ja praktiliste küsimustega, vaid seal ta saab rohkem aeg ka panna selle peale, et inimesed külastada ja ja teised asjad teha. Aga siin, Eestimaal on see, see ju paratamatus, et tuleb nõnda majandusse asjadega tegeleda ja ja kõiki ehitusasjadega tegeleda ja, ja seda olen siin küll päris palju õppinud, et kui siia tulin, siis ma ei teadnud eriti midagi, kuidas tuleb elektrilised juhtmed panna või mis teha, kui kanalisatsioon ei tööta ja ja nii edasi, aga, aga üht ja teist sellist on ka nagu nagu, nagu siin ära õpitud. Ja sa teed seda nüüd ise, et haaras haavli ja peitleja tegutseda. Kui, kui, kui see on nagu, nagu nagu nagu ainuke variant, siis tuleb võib-olla natuke ise teha ka seda ma ei ole nii palju teinud, aga samuti on ju see, et kui mingeid töö tehakse, siis küsitakse, kuidas me teeme ja kas me nüüd paneme nii, paneme naa ja, ja, ja nii edasi ja ja siis, teine vahe on võib-olla see, et et töömeeste oskused ka väga suurte erinevustega on need, kes ostsid endale tööriistad eile. Tal on kõva töömehed ja siis on need, kes on tõelised professionaalid ja ja need rotsemikes oleme inimestelt ära proovinud ja rohkem need, kes mitte midagi ei oska tööle. Ei, ei, ei võta. Aga, aga on küll olnud ka sellised probleemid, et sa oled pidanud nagu kõik asjad ise kontrollima, mis on ju omaette absurdne, et kui keegi on saanud üks ülesanne, siis ta peaks ju ise sellega toime tulla. Aga tagasi selle sinu päeva juurde patrid, kuidas see algab ja, ja mida sa siis täpselt teed? Kuidas on tavaline päev seal? Väga keeruline küsimus, sest täiesti selline tavaline päev ei ole ju olemas, aga, aga tavalised ka ikka alustatakse hommikupalvusega ja siis on kell üheksa on nagu algab see kantseleiaeg ja siis on tihti peal. Võib-olla on mingi matusetalitus või võit, tulevad inimesed ja ja siis on, on ju ka see omapära, et siis tulevad hästi palju turistid ja siis tuleb natuke nendega tegeleda ja ma ei oska öelda, et mis oleks selline väga tavaline ja, ja väga-väga-väga tüüpiline päev. Aga see, et hetkel umbes kell üheksa nagu lugu algab, see seal on võib-olla kõige tüüpilisem. Ehk siis inimesed, kes meid üle Eestimaa kuulavad, ei kujuta endale praegu väga hästi ette, kus kohas Rootsi-Mihkli kirik täpselt asub. Et kas sa suudad panna niisuguse pildilise pildilise seletuse nende ette, et nad teaksid, millisest kirikust käib jutt. Jah, et ma arvan, et kõik kõik tunnevad ja teavad, kus on Niguliste kirik ja ja Niguliste kõrval on üks vana seegi hoone, mida on ehitatud 1520 kuni 30 ja seal sees on Rootsi-Mihkli kirik. See on üks kirik, millel on olnud igasugused raskused probleemid, et see algne Rootsi-Mihkli kirik oli Suur-Kloostri tänaval kus praegu issanda muutmise kirik. Ja siis, kui Peeter esimene tuli sisse koos oma vägedega, siis nemad otsisid seda kirikut endale ja Rootsi kukrusse visati välja. Ja 10 aastat hiljem siis rootsi kogudus sai endale seegi hoone Rüütli tänaval. Siis oli võimalik seal olla kuni teise maailmasõja lõpuni, kui kõik kogudused oli vaja registreerida 45. aastal, siis keelati mihklit registreerida selle mõtte ka Rootsi praostkonda oli ju mitu Rootsi kogulust oli põgenenud fašistliku Rootsi ja siis ei saanud tegutseda Eesti NSV-s ja siis tehti ju raskejõustikusaal ja seal on ju päris palju käinud maadlemasse boksimas ja pingpong mängimas ja siis 1990 oli võimalik kodus uuesti registreerida. 92 santi kirikuhooned tagasi ja sellest ajast oleme oleme püüdnud taastada see, mis, mis kunagi on olnud. Kas see maja ja see koht on sulle kuidagi erilised ja tähtsad? Kindlasti on, et tänu kõikide nende inimestele, kes on seal ollust ja, ja olemas ja ei, see on muidugi, et seal ju alati, et seal, kus sa, kus sa, sa tegutsed, et see, see seep peaksime muutuma nagu armsaks. No ma tean, et, et sina ja, ja paljud Rootsi eestlased proovivad taastada või alustanud Naissaare kiriku taastamisega. Et kui suur usk sul selle tegevuse Sisson Ma arvan, et see peaks kindlasti saama sama tehtud ja ja nüüd püüame teha üks Euroopa Liidu projekti. Et kui see läheb läbi, siis, siis, siis ma arvan, et me saame seda suhteliselt kiiresti ja kui see ei lähe, siis, siis peame sammhaaval seda seda püüdma teha. Ja see on ju tähtis nagu mitmel põhjusel, et see on seal saarel ainuke hoone, mida näitab, et on olnud elu seal enne nõukogude okupatsiooni. Ja, ja teiseks, et see pühakoda säiliks ja oleks selline väga omapärane olukord, et kirik on saarel enne, kui inimesed tulevad. Muidugi mõned ütlevad, et see on mõttetu seda tööd teha, et inimesed seal ei ole, aga igaüks, kes on laevaga sõitnud Soome või Rootsi, on ju läinud, et seal saared ei ole tühjad. Ja Laisaar on niimoodi hea koht ka, et kui keegi elab seal ja tal on oma kaater, siis ta saab 20 minutiga Tallinna vanalinna. Et ta jõuab siis kiiremini tööle, kui see inimene, kes elab Lasnamäel. Et täiesti kindel, et see seda Altsaar tühjaks ei jää. Ja vaata, kui hea, kui sina oled Tallinna vanalinnas kirikuõpetaja, juhtumisi ka naissaarel ja sul on oma, kaotas ise saate muhiseda nagu ühest kohast teise ja kiiresti oma asju ajada, kas, kas selline tööjaotus? Et kui, kui see töö väga aktiivseks läheb, siis oleks võib-olla ka transpordivahend endale muretseda, aga, aga tänase päevani on ikka olnud võimalik teistega sinna sõita. Kas sul on muidu on niisuguseid salahobisid või salakirgi, et sa näiteks tõesti unistate mingist purjekas või mootorpaadist või, või ma ei tea, kas või kas või ralliautost, et, et, et on, on midagi niisugust, mida inimesed sinu kohta ei tea ja nad ei oskaks sellega kirikuõpetajast mitte ilma peal oodata. Väga raske küsimus. Et ei, ei ma, ma küll ei, ei ei saa öelda, aga, aga see kõlab väga vahvalt, kui oleks oma kaater, aga, aga selle peale ma küll ei ole nagu, nagu mõelnud, et ma arvan, et ma olen, siis oli seal selline väga igav, et kui on aega üle, siis ma hea meelega loen raamatut. Aga see ei ole ju selline nagu väga põnev hobi, et. Jah, aga tänapäeval on see muutumas juba suhteliselt haruldaseks hobiks. Et ega väga palju neid inimesi, kes oma vabu minuteid raamatu peale kulutavad, enam kaasaegses maailmas ei olegi. Seda kindlasti, seda kindlasti, et see, kes nagu varastab kõige rohkem inimeste aega, on ikka televiisor. Ja võib-olla isegi arvuti nüüd varastab rohkem, me hakkame nüüd vaidlema, aga ma arvan, et tänapäeval ikka arvutada. See see sõltub kindlasti ju põlvkonnast, et kui vanemad inimesed, siis televiisor, aga nooremad muidugi selle arvasid. Kas sa üldse televiisorit ei vaata, sul ei olegi kindlasti televiisorit? Ka ja minu meelest see, et üks hea asi on ikka ju jälgida, uudised, aga aeg-ajalt ikka vaatan midagi, aga ma ei saa öelda, et ma olen selline väga aktiivne vaataja. Kui tähtis on sinu päeva jooksul näiteks sulle teada saada, mis Rootsis on toimunud, et sa vaatad, eks uudiseid, mis, kuidas Eestis asjad lähevad ja mis siin juhtub. Aga kas sa hoiad ennast kursis pidevalt ka sellega, mis Rootsis toimub? Et ma võin öelda, et võib-olla varem oli see rohkem, kui oli võimalik Soome kaudu vaadata Rootsi uudised, aga nüüd läks Soome üle selle digi-TV peale ja siis see võimalus kadus ära, et et nüüd on, nüüd on see see vähem, et varem oli väga hea võimalus vaadata pool üheksa Rootsi uudised ja kell üheksa eesti uudised, aga muidugi on võimalik interneti kaudu vaadata, aga see sõltub alati, kui on aega rohkem siis võimalik rohkem jälgida ja kui aga ei ole, siis, siis ei ole võimalik ka nii palju jälgida ja mingil viisil on võib-olla see suht mõttetu, et me nii palju vaatama neid igasuguseid uudiseid, et me ei saa ju mitte midagi nagu nende heaks teha, kui me näeme, et inimesed Aafrikas nälgivad ja mingi sõjalised probleemid Pakistanis või kuskil, et et jah, ministril on see, et kas tõesti on nagu mõtted sellega, millega me ennast koormama Kas sa oled praegu rohkem ikkagi Eesti ühiskonna liige, kui Rootsi oma? Ma arvan küll, et see teisiti ei saa ju olla kuskil, et et kui sa oled kuskil teenimas, siis sa pead ikka olemas selles ühiskonnas, kus sa oled teenimas ja muidu sa oled turist ja ja, ja kui sa oled vähemalt nagu seitse aastat olnud, siis oleks väga kallis olla seitse aastat turist, et elada hotellis ja nii edasi ja nii edasi. Et see on, ma arvan sisuliselt ju paratamatus, kui sa kuskil elad. Kas eestlased meeldivad sulle praegu rohkem kui rootslased? See oli muidugi väga sage, keeruline küsimus, aga, aga tahaksin, õhtuge testiti, see läheb peale vastata. Et, et minu meelest seal on see vahe eestlaste ja rootslaste vahel väga-väga väike või isegi nagu olematu, et mõlemad rahvad on ju sellised põhjamaa rahvad, et suhteliselt kuidas öelda, külvad ja hoiavad distantsi ja, ja, ja need sotsiaalsed, nagu mängureeglid on, on ühtemoodi ja ja see on ju alati eriti selline asi, mida paistab väga hästi silma, kui me võrdleme nagu teiste rahvastega, kes on nagu rohkem sellised aktiivsed ja, ja hoopis hoopis teistsugused. Ja see on, ma arvan, üks selline, selline suur suur pluss, kui sa saad seal olla ja elada oma kultuuriringkonnas, et kui sa oled nagu teises kultuuriringkonnas, siis on kindlasti selline asi, mille peale sa Peaksid väga-väga hästi mõtlema iga päev ja, ja need need reeglid meeles pidada, et need ei ole need, mida sa oled lapsepõlvest saadik nagu, nagu nagu kaasa saanud ja mäletan väga hästi, kuidas väiksena kuulsin, kuidas üks, kes oli misjonär Aafrikas, rääkis, et kuidas ta seal tegi oma töö ja kuidas ta armastas kõik need neegrid seal ja püüdis neid neid aidata. Ja siis ta oli käinud ühe pere juures külas ja nemad olid pakkunud tale rotiliha, aga kuna ta oli nagu on nagu niimoodi, et siis ta oli seda ka söönud ja siis mõjust imestasin, et kuidas on võimalik neid nii palju armastan, isegi rotiliha süüakse. Aga, aga see on ju väga hea, kui need lisakoormused ei ole vaid söök ja jook ja kõik on nagu nagu ühtemoodi, et see ei, ei tekita ju mingi lisapinget. Et rootslased söövad verivorsti ja eestlased söövad verivorsti ja see ei tekitanud minus õudust, et sa pead mingit musta vorsti jõulude ajal. Olgu, ma ei saanud sinu käest seda, et eestlased on toredamad kui rootslased, aga, aga mis sulle eesti köögi juures meeldib nüüd me jõudsime söökide ja jookide pühapäeval, see on väga tore teema. Mis sulle siin maitseb? Räägi. Et jah et ei, minu meelest, et mulle meeldib sellist täiesti tavalist tavalist sööki ja see, et et minu meelest, kui söök on nagu hästi tehtud, siis ta maitseb ka hästi ja ja see oli ka nagu see, et kes on need inimesed, kes on kõige toredamad seal ikka nagu sõltub ikka inimestest ja mitte rahvusest ja, ja, ja söögi, mis oleks kõige parem selline mida oleks nagu, väga omapärane Eesti. Ma ei oska öelda, et. Kes sulle süüa teeb, patrikkased ise süüa, sul ei ole naistega ju? Et mina olen selline suht lootusetu inimene, et see on ka nagu iga päev tuleb välja, nii nagu välja tuleb, et ja tihtipeale on külalised siis ehkki keegi toob, teeb või käin kuskil külas ja siis ma olen kindlasti selline tervise poolest katastroof. Aga, aga, aga, aga see ei tähenda, et sealiha. Ja jah, ja siis on ka ju juhtub ikka ju sellist päevalt seal kiriku juures, et tulevad inimesed toovad küpsesid saiakesed ja siis sa elad nendest terve päev, aga see võib-olla ei ole kõige tähtsam, mida sa sööd. Ja lihtsalt inimestele alati huvitav teada, et kui tuleb üks rootslane, eks ole, no me teame, inimesed, kes lähevad Rootsi, neile antakse seal seda magusat pool mädal vistre heeringat, midagi sellist jubedat, mida eestlased kardavad. Jah, aga see lillasse, mida see heaks ei, ainult Põhja-Rootsis ja see ei ole ju selline ka mitte seal igapäevast toitu, et et kui see on nagu kellegi jaoks olnud takistused Rootsi sõita, siis ma arvan, et see ei ole küll neid täpselt, see ei ole küll mitte kõige suurem oht. Aga lihtsalt, et sellepärast on ju huvitav teada, et mis on need ühe sellise meie jaoks juba peaaegu kodustatud või koduseks saanud rootslase jaoks need asjad, mis talle siin meeldivad? No meil on ju hästi hea leib, Patrick ütlevad seda. On küll, et seal ikka väga hea ja et ei, ei, minu meelest on siin väga hea, aga alati on probleem, kui keegi küsib, et mis on kõige parem, mis on nii ja mis on, nojah, ja nüüd on ju eelpaastuaeg ja nüüd tuleb ju siis hästi palju rasvast süüa ja siis korralikult taastuda. Kas sa seda teed küsima nüüd siia mikrofoni? Et minu meelest see, mis on väga tähtis selle pastajaga, on see, et on midagi, mida sa jätad ära midagi, mis on, on teistsugune, et aga kas see meie ajal peab tingimata Ta olema just liha? See ei ole minu meelest kõige tähtsam, aga on võib-olla võimalik jätta siis kommide söömine või küpsiste söömine või või mõned on ju need, kes panevad televiisor Äärapostajaks, et oleks rohkem aega lugeda ja, ja mõtiskleda ja, ja see on, ma arvan, üks üks selline hea asi, et, et kui on nagu erinevad ajad, et sa jätad midagi ära ja siis jälle saad saad seda siia ja, ja juua siis on, on nagu rohkem rõõmu sellest. Aga see on sinu saade, Patrick, ütle, mida sina ära jätad. Mida mina, mina olen ikka püüdnud just see nagu, kuidas seda magusat nagu kindlasti ära jätta ja ja, ja siis, et et Väini ja selliseid asju mitte juua, et siis on alati selline hea väikele jutt meelde jäänud, kuidas üks Inglismaa piiskop rääkis, et seal käivad ju kõik piiskopid kuninganna juures, kui on Nad ordineeritud ja siis tema käis seal siis kuninganna küsis, et mida ta saaks pakkujana tema eest tahtis mingi, kas oli Sherry või kinni jäi, nagu nad seal Inglismaal hea meelega joovad ja siis pärast ta küsis ka, kas teie maist eit ei võta midagi, siis tema vastas ainult, aga on paastuaeg ja siis ma ei joo. Ja siis ta ütles. Tal on ikka äärmiselt äärmiselt piinlik. Patrick, mis edasi saab, sa oled olnud üle 10 aasta Eestis ja me oleme jõudnud tänase saate jooksul kahe peale järeldusele, et sa oled juba rohkem eestlane kui rootslane. Aga kas sa kujutad oma tulevikku ette Eestiga seotult? Et kui olen elust midagi õppinud, siis on see, et selliste küsimuste peale on parem, mitte vastata. Aga selge see, et, et mul ei ole kohvrit pakitud ja, ja niimoodi ei saa ka mitte kogudust teenida, et ma, ma teenin täna siin ja homme sõidan ära, et, et aga, aga kõik on, on jumala käes, nii nagu seda seda juhitakse ja ja, ja tulevikust me ei tea midagi, tuleb elada ja tegutseda siin ja täna. No täna on pühapäev ja ma olen ikka oma saatekülalistelt küsinud, et, et kuidas nad kõige meelsamini kõige mõnusamalt oma pühapäeva veedavad. Kirikuõpetajatega on nii, et pühapäeva hommikul neid raadiostuudiosse saada on äärmiselt keeruline. Minul see täna õnnestus, aga mida sinu päev edasi toob? Et pühapäev on ikka ikka kogudusse ja kiriku ja teenistuste päev ja, ja see ei saa olla nagu pühapäev, ilma ilma kirikuta, et see ei oleks päris pühapäev. Aga see, mis on kurb, on alati haarata see, et see nii vähe seda, need, kes hindavad pühapäeva, kui, kui hingamispäev ja ja mõned mõtlevad, et see on selline asi, mida lihtsalt niisama koormab, et on üks päev, kui ei Tochi tööd teha, aga veel ei ole kuulnud ükski inimene, kes on niimoodi suhtunud oma oma puhkusse kohta, et jälle on see puhkus, et nüüd on kuu aega, et ma ei tohi üldse tööl käia, et kui ta saab niimoodi olla, ma tahaksin ikka olla siin iga päev, et et praegu on nii palju juttu olnud, et inimesed põlevad läbi ja see on ju kindlasti selles tulla, et ei, ei, ei peeta kinni sellest, et on kuus päeva antud töö tegemiseks ja, ja üks päev on meil tõesti vaja, kui, kui hingamispäev Vaat see oli praegu, ma arvan, väga oluline meeldetuletus ja eriti veel, kui see tuleb kirikuõpetaja suust, sest mina siin monitsen ja räägin, et inimesed nautige pühapäevast sellest ei pruugi kasu olla. Kui seda ütleb Patrick oma sellise toreda rootsi aktsendiga, siis võib-olla jõuab mõnele eestlasele kohale. Vähemalt ma arvan, et inimesed võiksid ju rahulikult ära proovida, et proovi siis ma nädalat ja, ja siis tee siis hommikust õhtuni seitse päeva nädalas tööd ja siis proovi mõned nädalad, et see pühapäev oleks selline eriline päev ja siis ma olen täitsa kindel, et kõik leiavad, et nad on jõudnud ka nagu rohkem tööd teha ja nad on ka saanud rahulikumalt olla. Aitäh sulle, Patrick, et sa tulid täna raadiosse ja jutusaade selleks korraks läbi. Me lõpetame ühe kauni muusikapalaga, stuudios oli Margit Kilumets, tema külaliseks. Aasta kirikuõpetaja Rootsi-Mihkli kiriku koguduse juurest Patrik Göransson.