Keelekõrv. Tere päevast Täna on stuudiokülaline Mari Tarand ja kuulamas maris Johannes. Jätkame teemal inimene kui sõnaraamat. Sõnad on mari sind täna stuudiosse toonud. Jah, mul tõest. See on üks väike mõte pojakeni, mida ma tahan teiega jagada. Sest keelega tegelemine sõnade peale mõtlemine, võib-olla ka inimesel niisugune meelistegevus või harrastus ja minul see tõesti on ja ikka jälle, nagu ma varemgi olen kuuldavalt öelnud, on selle asja pealkiri, et keelega mängida ade kurni, koli mõtet mumeelest. See on üks Juhan Viidingu luuletuse rida, mis mind ikka siis õigustab, kui mulle mõnikord endalegi tundub, et no mida ma nende sõnade kallal jälle puurin ja uurin ja mõtlen ja ja teistele peale käin, et kuule, kas sinu meelest öeldakse niimoodi, kas see on nüüd hästi või halvasti, kas see on õigesti või valesti, kas on huvitav või igav. Nonii, ja selleks mänguliseks tegevuseks või keele üle mõtlemiseks annab tõuke vahel mõni pisiasi, mõni pisiseik, ikka mõni teistelt kuuldud või raamatust ajalehest loetud sõna, kombinatsioon lause. Ja nüüd siis seekord kuulan mina hommikul raadiot ja kuulen sealt, et on alanud. Metsanädal võib-olla öeldi ka, et kampaania või veel midagi, mul ei tule täpselt meelde. No igatahes pealkirja all mets läheb peale. No muidugi ma tunnen seda sõna peale minema, ei maksa arvata, et, et kohe hakkab jälle see oi, kuidas nad nüüd nii inetult ja rumalalt ja pahasti ütlevad. Asi ei olnud selles peale minema. On sõna, mille tasapisi hiilimist lubatud eesti keelde avaliku keelde. Ma olen pika aja jooksul jälginud, olin veel raadios Keeletoimetaja kui ilmast ilma tuli kuulajate pahaseid repliike ja küsimusi, et miks niisugust sõna lubatakse, et see muusika läheb peale, see raamat läheb peale, see laul läheb peale. Siis vähehaaval oldi sunnitud leppima sellega, et see sõna meie keelde tungib ja seal endale koha võtab. Kuidas me saame siis otsustada, kas on koha võtnud või ei ole? Eks ikka selle põhjal, et kui kuuled lugupeetud inimesi, keda nüüd tavatsetakse ka arvamusliidriteks nimetada juba ühte sõnal väljendit kasutamas avalikus keeles kõnepuldis minu pärast riigikogus või aktusekõnes, siis on selge, et see sõna on heaks kiidetud või keelde arvatud. Muidugi on see tundlikkuse aste, kuidas sõna kellelegi tundub erinev inimesed-i ja see võibki nii olla. Niisiis peale minema tähenduses sobima, meeldima. Laul läheb peale, meeldib noortele, raamat läheb peale, ostetakse, armastatakse või huvitab. Kaup läheb peale, ostetakse hästi, on menukas minev no mis veel, läheb kaubaks, võetakse hästi vastu hakatakse armastama või armastatakse, on või saab populaarseks. Ja nii edasi. Ja lõppude lõpuks siis see laul või raamat, et läheb hinge, läheb südamesse ka nii võib. Ja nüüd siin on väike vahe, läheb hinge, läheb südamesse või läheb peale. Siis võidakse nüüd öelda, et need poeetilise hingega ja niisugused vanainimese elikult nõudlikud liiga puhtad, peened ja täpsed inimesed siis leiaksid, otsekui see peale läheb, on labane. Aga hinge läheb südamesse, läheb, on ilus ja armas, aga jätame selle praegu siia paika, mis ta siis on ja teeme kaasa selle, mida mina nüüd sealt edasi ütlesin, hakkasin mõtlema, selle läheb peale peale, mõtlesin, läheb peale peale ja leidsin, et see verb läheb kõigepealt. See on muide iseenesest üks väga huvitav verb eesti keeles, sest et temal ei ole tegevusnimed, infinitiivid maa ja da-tegevusnimi ja edaspidine muutmine sugugi ühtemoodi. Tüvi muutub, kuulake minema, minna läheb, aga näiteks soome keeles on olemas meneemen, Menne Jahan, mene ta läheb, eks ole. Aga ka lähtemäen, lähtelähe teen. Ja eesti keeles on see niisugune huvitav verb, kus kaks sõna on kokku liitunud ja noh, me teame, laps hakkab rääkima, siis sageli ütlevad, ei lähe ära või maminen midagi niisugust, see on nüüd lihtsalt selle minema. Lähen sõna enda iseloomustuseks. Aga kui ma tema kasutust mõtlema hakkan laiemalt? Kõige lihtsam ja esimene tähendus on muidugi, et laps läheb kooli, ema läheb tööle, see on niisugune kulgemine, liikumine ajas ja ruumis. Aga neid võtame niisuguse reaat. Läheb nässu, läheb vussi, läheb nahka, läheb hukka, läheb viltu, töötu läheb nurja, läheb raisku. Läheb põhja, läheb mokka. Nii, see on nüüd üks niisugune hullude enamasti ebaõnnestumiste, kui me hakkame mõtlema rida, kuidas kõik võib minna, see on niisugune lõplik, midagi juhtub, läheb halvasti antud juhul nendes näidetes, aga siis on ka muud tumise sõna, läheb paremaks, läheb selgemaks, läheb ilusamaks, läheb valgemaks ja jõuame selleni, et läheb külmemaks. Läheb soojemaks, see on ilma puhul, tavaliselt on seal ju ka tegija. Ütleme, pilt läheb ilusamaks, õhk läheb puhtamaks. Aga kui me ütleme, et väljas läheb valgemaks, siis seal ei olegi seda kedagi, kes läheb, see on see suur ilm või see meid ümbritsev kõiksus ja siit jõuame selleni, et seda saab ju kasutada ka ilma lause on grammatiliselt õige, kui me ütleme, lihtsalt läheb külmemaks või läheb külmale, öeldakse ka. Aga nüüd, kui ma kuulsin seda, mets läheb peale, siis mul on sageli niimoodi, et hakkab mingi heliline või kuuldeline paralleel tekkima, ilmub kuskilt jällegi mingi rida või mingi teine lause ja kuulsin mets lähedal peale kahe tuli niisugune ilus laul, mis vikerraadios sageli kõlab, päev läheb mööda vist algarte. Ja siis äkki hakkasin mõtlema sellele, et ahaa, et mitte ainult, et, et läheb põhja ja nurja, vaid läheb mööda. Ta läheb mööda, ta läheb sinust mööda, aga päev läheb mööda. Valu läheb mööda ka siis, kui laev on läinud põhja, läheb lein ja valu lõpuks mööda. Aga see on seesama, mis läheb üle, et siin, et kui imeline on ikkagi keel, kuidas need väiksed sõnakesed annavad tuhandeid varjundeid ütlemistele? See asi sul läbi ei lähe. See vale, see pahategu. Nonii, aga nüüd ma vanaks saanud ja mälestustes elan, nagu ütleb laul, tuli mul äkki ujus välja see, et slängi hilises vormis peale minemisega olen ma ise kokku puutunud aastat, vaated 50 tagasi, natuke vähem olin ülikoolis ja meil oli Tartu linnas tantsuorkester ja ülikooli klubis ise tegevuslasena puutusin mina nende orkestri poistega palju kokku koht. Ja see oli nii, et kui orkester oli mänginud ja siis oli puhkepaus lava taga, kus siis aeti juttu, tehti suitsu ja siis öeldi, et noh, mehed, lähme peale. See oli täiesti kindel väljend, see tähendab seda, et nüüd läheme uuesti lavale. Siis ma mäletan, et tookordki mulle väga see sõna ei meeldinud, nagu selles oli midagi. No võib-olla ma olin ka noorelt väga niisuguse puhta viisaka keele pooldaja, see oli mu koduse kasvatuse tulemus ja selle juurde ma praegu enam pöördu. Aga ikka veel ikka veel. Näiteks söö ettevaatlikult, muidu ajad peale. Nii, meil kodus öeldi, noh, ajad supi rinnaesise peale või kleidi peale, aga seesama, et kui kaua Ta peab sulle peale ajama, et sa seda või teist asja teeksid. Nii, ja siin tuleb juba peale ajamine natukene juba samas tähenduses, nagu see läheb peale. No ma pean peale ajama midagi, et inimesed selle omaks võtaksid või hakkaksid seda tahtma või armastama. Nüüd on jälle ennast natukene õigustama, et mida ma siin räägin, ma kirjeldan teile oma peas toimuvat. Ahelreaktsiooni. Mets läheb peale, kuulen jälle, sest seda uudist üteldi mitu korda raadiost. Ja siis äkki hakkab mul metsaga hoopis helisema. Mets läheb peale, metskohas tumedalt tõelt, mets mühab ümber ringima seisvatele lagedele, mõtlen metsa õue lähedal on armas asi, ta pakub kaitset nagu hoiab sind mets, härmatise surnwaik ja nii edasi ja nii edasi. Ärge nüüd ometi arvake, et ma kutsun Meie ilusat klassikalist luulet tegema käibe loosungiteks ja reklaami tükkideks. Seda mitte. Kuigi möönan, et kirjandusest võetud väljend või ka luulerida võib-olla reklaamis. Ja tõesti meie kirjandus on ju metsa kohta ütlemisi, meie keel ja kirjandus, täismets on vaese mehe kasukas ja metsa läksid sa ja metsa läksin ma. Aga Ma hakkasin siin mõtlema, et see ei ole sugugi lihtne niimoodi leida, sobiv ta, aga et äkki on isegi mõnes niisuguses vanas rahvalaulus või iidses tekstis peidus midagi. No meil on olemas suure tamme laul, seal on küll, et kasvad, amme, jõua tamme, niisugune loits olemas, kuidas, kuidas siis mets hästi võiks kasvada. Aga antud juhul pole mul seda mõtet. Lihtsalt see metsasõna hakkas niimoodi minus helisema, mets on eestlasele nii tähtis ja sellepärast ongi teda nii palju meie lauludes ja luules. Ja nüüd jõuame selleni, et praegu kutsuvad teatud institutsioonid ilmselt meid üles metsaga midagi tegema või kuidagi temasse suhtuma või kas puid istutama või. Ja nüüd jõuamegi selleni, et mina ei saanud lihtsalt aru, mida see lause mets läheb peale mind tegema kutsub sest kui see tähendab lihtsalt seda, et mets on huvitav või mets on populaarne siis võiks juba öelda selles palju lihtsamas tänava väljenduses, mets on in. Muidugi räägin ma praegu ainult selle põhjal, et ma kuulsin lühikest löövat lauset raadiost, kas see tähendab, et metsa tuleb nüüd istutada või tuleb hoopis metsa palju raiuda? Ma olen kuulnud, et kodumaisest metsamaterjalist on puudus ja et mets on meil küllalt, tuleb hoogsamalt metsa palkideks teha ja puutööstusse viia, seega siis tahaks täpsemalt teada. Nüüd olen ma sattunud olukorda, milles väga tihti viimasel ajal ollakse, osatakse küll näha üht ja teist, aga seda lahendust, et kuidas parem oleks, keegi ei anna. Ja nii ei saa ka mina ütelda praegu, et vat võtke niisugune lause, see oleks parem, ma ei oska seda lihtsalt. Aga selle jutuga tahtsin ma näidata, kui oluline on see, et need lühilaused, loosungid, pealkirjad ja üleskutsed oleksid siiski üldmõistetavas keeles võib-olla, et seda uuemat keelt kuulub nüüd ka siis see peale minek sellises tähenduses, et võib-olla kogu rahvas ühtsena seda keelendit veel niimoodi ei taju. Aga selle väikese, võib-olla natuke naljaka eskiisi lõpetuseks võiksime siis öelda, et kus häda kõige suurem seal abi, kõige lähem internet lahti või teks ette ja vaatame siis mida tegelikult sisaldab lause, mets läheb peale. Ja internetis pressiteade, tänavuse metsanädala tunnuslause on mets läheb peale ning sama nime all toimub ka tänavune visioonikonverents. Teemadest käsitletakse lisaks tavapärasele olukorra ning tulevikuperspektiivide hindamisele veel puidu kasutamise trende, puiduenergia perspektiive, innovatsiooni rolli metsanduses ning looduse arvatavat olukorda aastal 2030. Nonii ma lugesin selle ette. Sinu lega palju võõrsõnu vaja, jaht lasti palju rasket toimetajakätt. Asi on selge, mets läheb peale. Ma arvan, et sellist propagandakampaaniat metsanädalale pole tükk aega tehtud, nagu täna Jesi täna keele kõrvas. Siin spordireportaaži eel sellega täna lõpetame, aitäh Mari Tarandile kuulas maris Johannes ja nüüd sõnajärg juba korvpallile. Mets läheb peale ja Jaan läheb jaanitulele.