Ma elan siin. Saatejuht Haldi Normet-Saarna. Erapere valgevenelanna Niina pärna tere, jah, nagu paljud teisedki selles sarjas esinenud inimesed ei kujuta ka teie oma elu ilma muusikata ette ja ja laulda suudate iga kell. No millest te praegu laulsite, see oli Valgevene rahvalaule, saan aru. Ja see on Valgevene rahvalaul ja laulon Rusniki. See on eesti keeles rätikut ja laulan sellest, kuidas tekkis armastusse uks, hobusega sõitja, noor poiss, nägitud rukuteljonat ja hüppab sellega nende kogu, et kõvasti suudlevad ja Rusniki ujuvad mööda ikke. Ikka, ja jälle armastus, millest siis ometi veel laulda. Valgevene keel ja vene keel, no tundub, et on sarnased, aga tegelikult on üsna erinevad. On küll jah, esiteks natukene tähestiku, Elin ja, ja nojah, sõnad ka on ikka puhta valgevenesse nad. Pigem on Valgevene keel üsna sarnane poola keelele, mis on ka päris mõistetav ja olete mulle öelnud, et oma Valgevene keelega saate Poolas väga ilusti hakkama. Ja mina sain poolakad väga ilusti aru ja nemad said mind, et kõik, mis oli vaja küsida, ma küsisin ja sain vastusega. Te tulite Eestisse Valgevenest 1982. aastal, kolm aastat enne, aga abiellusite eesti mehega, nii et kas siis 79.-st kuni 82.-ni elasite Valgevenes? Et tema teenisse ja Vessijal saime tuttavaks, tuli armastus ja siis hüppas teenistussaare ja tuli koju Eestisse. Ja kaua aega ei läinud, kaks nädalat ja ta oli Talsi, et ei saa ilma sinuta ja siis ongi niimoodi, aga elasime veel kolm aastat. Kuna minul oli voodihaige vanaema ja need kõik aastad, et mina hoolitsesin tema eest siis kui matsime maha, siis otsustasime, et me tuleme ikka Eestisse. Millised olid teie esimesed emotsioonid Eestisse jõudmisel ja üldse, kuidas Eestisse tulite, kas te mäletate seda hetke, kui te astusite rongist või lennukis tihti Eestimaapinnale? Kuigi jääda kõige esimene kord, see oli, no kui meil olid pulmad, siis peale pulmi, et me tuleme, pulmad olid Valgevenes ja tulin ja Eestisse ja esimene ma mäletan seda mulje, et kui me tulime Tallinnasse, võtsime takso ja hakkasime sõitma Vääna poole, seal oli abikaasa koondu, jää vanematekodu ja oli selline udune ilm ja oli siili nii palju tee peal. Ma ei ole elus nii palju näinud ja see oli tätse, selline hämmastav pilt. Ja oligi niimoodi loodusvot just loodus oli, et praegu ma ei ütleks, et väga suur vahe on, vaid siin on niin Mary Valgevenes ei ole, aga ei usu, et seal Woodused neid pisikesed siilikese teeb ja neid oli nii palju. Valgevene on Eestiga võrreldes hästi suur maa ja rahvaarv on ka võimas, nii üheksa ja poole miljoni ringis. Kas oli ka seda tunda, et olete sellisesse väga väikesesse paika sattunud? Natukene hoolis, sellepärast minu abikaasa, see kodu on nagu talu majoneerauldivad minu jaoks see oli natuke no kui Valgevenes ma elasin, seal oli üks taanalkus maja maja juures, aga siin on ikka täitsa majja veerandi külani, kui Rauli ja Mae nagu eraldi, siis oli natukene imelik tunne, et kuidas rahvast ümber ei ole. Aga olid teie abikaasa, vanemad, ämm jäi jah ja vil vanaema oli ja vanaema ka nagu ikka ühes õiges peres. No kuidas nad teid vastu võtsid? Ei võtsid väga ilusti vastu ja tegelikult mina ütlen, et nad olid kõik need aastad, mis me elasime abikaasaga tulid mulle toojaks, nemad armastasid mind ja mina armastasin neid, olid täitsa toredad, toredad inimesed, mina tulin nagu, no jäätsin kõik seal Valgevenes ja tulin siia ja keelt ka praktiliselt ei osanud, siis ikka hoolid väga palju toeks ja mina ütlen, tänu nendele võib-olla oligi minu eesti keel paremaks läinud või siis nemad aitasid ka väga palju. Ise ma arvasin ja arvan praegu ka, kui ma ikka elan siin, siis ikka, et eesti keel peab oskama ja mina püüdsin seda õppida ka kiiresti-kiiresti, et aru saada, mis inimesed räägivad või pole, see oli esimene selline eesmärk. Ja pärast on ikka, et mina saan ka rääkida, vesteldes suguvõsa oli ka suur minu abikaasale, et ma tahtsin kõigiga suhelda ja rääkida ja niimoodi õppisin. Tegelikult ma hakkasin veel eesti keeli õppida, kui elasime Valgevenes, kui minu tulevane abikaasa oli sõdur, siis niimoodi, et ma kirjutasin temale venekeelsed sõnad, tema kirjutas mulle eestikeelsete ilge siis hääldus. Ja siis, kui me saime mõnikord kokku, siis kõige esimene hakkas ta küsis neid sõnu minu käes, kuidas need ketud. Aga teil on endiselt hea mälu või ei kurde, lapsed sündisid siin, kaks last on sündinud Valgevenes ja kolmas noorem siin Tallinnas, nii et olete kolme lapse ema ja, ja juba olen neli korda vanaema ja varsti tuleb viies. No kes teid kiita ju. Aga oma esimesest abikaasast olete vist nüüd lahus ja ja oleme lahutatud ja noh, natukene aega olin üksinda ja pärast saime kokku Valgevene mehega siin Eestis, kes on siin Eestis sündinud, aga juured on Valgevenest ja siis juba seitse aastat olen uuesti abiellus. Mis keeles temaga räägid? No ikka vene keeles, aga miks mitte Valgevene keeles? No Valgevene keelest, et mina ütleks, et tema oskab seda rääkida ja tegelikult siin Eestis võib-olla ei ole nii vajalik ja nii tahtis ja eesti keelest ei köida rääkida. Ta püüab, ta õpib ja lastelastega, ta räägib eesti keeles. Ka teie eesti keel on siis ilmselt tükk maad parem. Aga tuleme tagasi nendesse möödunud aegadesse ja ajapikku sõita siis eesti keele selgeks. Ja ühel hetkel läksite siis õppima Tallinna Pedagoogilise Instituudi ehk siis tänase Tallinna Ülikooli eelkäijas. Mida te seal õppisite ja kuidas see läks? Kui ta tegelikult minul oli niimoodi, et Minskis ma lõpetasin Pedagoogilist Instituudi sansijal kõrgharidust ja kui ma tulin siia Eestisse, läksin kõige esimene Kolga kooli vene keele õpetajana. Ja no seal ma, ma tundsin, on kõrgharidus olemas, pedagoogiline on olemas, aga seal ma olen nagu eelkooli lasteaia juhataja. Siin ikka oli seda vähe ja läksin Tallinnasse õppima, et saada eesti õigeharidust, mis mulle silma ja nüüd on praegu minu vene keel võõrkeelena. Vene keel võõrkeelena ja töötajate juba 22 aastat Tabasalu ühisgümnaasium. Ja kaheksa aasta töötasin Kolga koolis Kolga keskkoolis ja pärast, kui minu ammu oli surnud, siis kolisime Vääna ja siis läksin hambasse mu kooli jube seal 22. Vaadates teid ja tunnetades teie tohutut energiat, siis ma arvan, et koolis õpetajaks olemine, see on midagi väga teile igiomast. Et ma ikka proovin seal vahepeal natukene seal töötada ja seal töötada ja et kui olid rasked ajad näiteks, siis olin seal kaupluses müüa kooli vahel natukene. Aga mina ütlen seda, kuulsin minu oma, see on minu oma Kusma teest ja tunnen ennast väga hästi ja tulen rõõmuga ja lastega on vaga siia kontakt, kõik need aastad, mis ma olen töötanud, ma olin alati klassijuhataja. Et noh, ma ütlen, see on minu oma ja meie kohe alguses leppisime niimoodi kokku, et minna, ütlesin, kus ma pärit olen, kes ma olen, et ma ei ole eestlane ja keelt ma õpin, kõik need aastad ikka õpin ja ütlesin, lepime lastega niimoodi aladiku, kui, et kui ma midagi ütlen valesti, siis kui tund saab läbi, et tulge ja rääkige mulle seda vaikselt, et mis viga minul oli ja lastel on väga selline usaldusväärne suhtumine, et esiteks lastele meeldib, nad on ka nagu mingit õpetajat nagu õpetaja rollis ja küsivad õpetajale? Jaa, jaa, jaa, veidi elukutse on, tuleb kõik, mitte kiuslikuks, selline moment, aga see tuleb teestis sädemest ja lapsed tulevad ja, ja räägivad ja mõnikord. Oota, oota, ma kordan. Ja siis nende jaoks on, see on super ja mina ütlen, et minul on õpilastega väga head suhted. Nojah, ja eks teie energia on ju ka lihtsalt nakkav. Flegmaatik, te kohe kindlasti ei ole, kogu aeg peate tegutsema. Ja, ja, ja niimoodi ongi, et nii kui minu abikaasa ütles, et kui see tee, siis sa varsti suured are, et tegelikud ja mulle meeldib selline ühiskondlik töö ja kooli kõrval erinevad tööd ja sellepärast, et noh, ma ei taha oma valgevenet unustada ja ma teengi praegu säde, et tutvuda Valgevenega oma õpilasi ja oma sõpru, eesti sõpru, minul on väga palju sõpru siin ja et siis ma teengi seda tööd, et endale on huvitav, et teistele ka oleks huvitav. Eestis on palju sõpru eestlaste hulgas ka. Olete selline inimene, kes saab kiiresti sõbraks ja Ma usaldan inimesi, olete pidanud pettuma ka nagu me kõik ja et võib-olla on, aga mina hoian seda kurjus enda sees ja kõike? No ei läinud siis ei läinud. Ja elufilosoofia teil. Aga kui palju üldse Eestis valgevenelasi elab, On teil aimu? Viimase, kui oli see rahva arvestada lugemine siis 17000? Kuskil niimoodi? See on ikka täiesti märkimisväärne. Ma tulin Eestisse, siis need oli andmete järgi 26000 ja praegu on 17 405 tuli täpsemalt seda natukene üleseid ja kõige rohkem on neid siis ilmselt Tallinnas ja aga samas ka Maardu Maardust on väga palju Valgevenes. Aga teie sõprade hulgas on siis rohkem teie rahvuskaaslasi või eestlasi, saab ka nii küsida. Keedan, ma võin rääkida niimoodi, et 50 50 peale. Mida te seal Valgevene assotsiatsioonid teete, et see on siis niisugune omalaadne valgevene selts Eestis. Teil seal huvitavat toimub, no kui ma ütlen selle valgevene assotsiatsiooni kohta, siis meil on niimoodi toimuvad sellised, teeme, ma nimetan neid suuremad, sellised üritused, mis toimuvad iga aasta. See on malathedalandi, Euroopa, Euroopa noored talendid. Et kus tulevad ennemmal Austriast, Valgevenest tulevad just neid ooperilauljad ja klassika, see on selline klassikaline ja siis korraldame sellist üritus nagu spadcan ja see on kohtumised, et siin juba need Valgevene keeles spas kann ja, ja, ja et sinna juba kutsume kollektiivid Valgevenest teiste, kus saab kõik seda valgevenelased, kes elavad Eestis, saavad kokku ja et sellised üritused. No ja muidugi on alati neid vanalinnade, valu on, alati on meie vokk siis ja meil on neid mitu organisatsioonid Valgevene organisatsiooni, kes säilitavad ja hoiavad seda kultuuri, Valgevene kultuuri ja siis me, eks seda püüan ma alati näitama. No lisaks Valgevene assotsiatsioonid ja see on nagu siis üks suurimaid, eks ole, et on veel mingeid väiksemaid selliseid seltse Ja ja on väiksemad seltsid, on, on Maardus, on Narvas, on Sillamäel ja meil on ka väike selline valgevene orgaanilised suu on, meil on nimi õppe ja arengukeskus, evas stuudio rumm. Et minu tütar on seal nagu juhatuse juht ja mina olen juhatuse liige. No mis puudutab nüüd seda sõpruskooli asja, siis me kõik mäletame, et sõpruskoolid kui sellised on alati eksisteerinud ja vahel ongi olnud nii et lihtsalt sõpruskool ja kogu lugu, aga mida see reaalselt tähendab, et Tabasalu keskkool ja Minski kool number 48 on sõpruskoolid? Oh, mina ütlen teile, esiteks meil on jube see mees, projekt, sõpruskoolid, projekt saab järgmine aastakümme aastaseks ja just ma eile käisin kohtumas uue valgevene saadikuga. Et oli vestlus meil ja selline pikaajaline projekt, see on ainukene Eestis, et Eesti koolsee Brutseb nii kaua Valgevene kooliga, meil on niimoodi, me saame. Iga aasta me saame kokku just praegu kahe nädala, paras mees, sõidame meie kooli, delegatsioon sõidab Valgevenesse ja me saame. No ennem oli kaks korda aastas, saime kogunud, on praegu. No reaalne elu näitab, et ikka võib-olla kalliks läheb. Et üks kord aastas, et eelmine aasta olid minski koolme juures, nüüd lähme meie sinna, iga meie kohtumine on seatud mingi täht päevaga või mingi sündmusega. Näiteks see aasta on Valgevenes külalislahkuse aasta podcasti Priinstva Valgevenes ja meeloni üritused, mis minski koolis ja valmistab meile just seotud sellega. Kui eelmine kord me käisime, oli suur rahvusvaheline konverents, hoiame oma maa. Ja siis meie valmistasime meie õpilasi ettekandega, kes osalesid seal konverentsil. Ja kui kevadel nemad käisid mee juurde eelmine aasta siis meil oli suur üritus, vabariiklik viktoriin Valgevene Eesti, et osales peaaegu 100 inimest Eesti koolidest. Ja toimus selline viktoriin, kus on saatkond oli kutsutud ja et selline tegime üks aasta nuusia, võib-olla paar-kolm aastat tagasi oli meil selline üritus, valgevene raamat eesti keeles, Valgevene muinasjutud, eesti keeles tegime ehitusse joonistus konkurssi ja siis isegi meese selts, MTÜ ju õppe ja Rõngu keskus. Me andsime raamatu välja, eesti lapsed joonistavad Valgevenet, kellena raamat ka on olemas? Kui palju te jõuate kogu oma selle tohutult aktiivse ühiskondliku tegevuse kõrval näiteks eesti kultuurist osa saada, käite teatris, kontserdil, kuidas sellega on? Siia ta, minul on selline lugu, kuna mina olen klassijuhataja ja minul on praegu 12. klass gümnaasiumiklassi lõpuklass ja tegelikult need on nii siiad, aktiivsed lapsed siis nende kõrval siin lihtsalt ei saa olla sellest asjast kõrval. Me käime teatris, nendega me käime, kinos, käime uisutamas. Me käime seiklus markidest, et igale poole, et nende kõrval lihtsalt, et ei saa olla nagu vanade riisa. On teil oma lemmikud Eesti kultuurielus mõni näitleja, mõni kunstnik, mõni muusik, juhtumisi. Nii et minul on, kuidas ma ütlen, minul on minu lemmik Anne Veski ma isegi isiklikud, saime tuttavaks ja saime tuttavaks tänu minu õpilastele. Minu õpilane on Anne Veski seda loomingu nagu fanatt. Ja siis nendel on sellised soojemad suhted ja kõik. Ja siis meil oli vene keele olümpiaad. Ja minu õpilane Annika, et ütles, ma tahan rääkida Anneljaskist. Et kas tohib, ma ütlesin muidugi, et niisiis me niimoodi saime kontakte ja kõik, küsisime muu vahel, kas ikka tohib, Anne Veski oli täitsa sellega nõus, veel aitas ka asja täie ettekanne olümpiaadi ettekanne teha. Ja tänu sellele, et minna nagu hakkasin kah seda loomingut uurida ja rohkem laulu kuulata ja kui on kontserdid, siis mina käin ka kontsertidel ja nii et te olete selles mõttes igati veidi asjaga rahul ja teatrid on. Ma ütlesin, klassiga Me käime, püüame niimoodi, et selle no näiteks gümnaasiumi kolm aastat 10 11 12 klass, me püüame selle aja jooksul kõik Eesti teatrid läbi käia. Et eesti keelest aru kõik sellest, mis laval toimub, siin ei olegi põhjust kahelda, aga tuleme nüüd korraks tagasi teie lapsepõlve koju, oli teil selline traditsioonide kodu ja kui oli, siis kas olete neist midagi ka Eesti ellu kaasa toonud? No teate, minul on selline asi, et mina kasvasin vanaemaga. Et sellepärast ma olengi ma enne ma rääkisin, et hoolid, siis on vanaema ees ja vanaema oli selline inimene, kes tooli usklik inimene jäi, siis tähendab kõik need õigeusupühad, et kõig, meel koondus soolid traditsioonilise et lihavõtted, see oli alati, millel värvitud munad, küpsetatud neid kakukesed või kuidas neid suured saiad, Kulitsid, Kulitsid ja sellele eelnes suur paast ja, ja et kõik need kõik need asjad, et mina ütlen, et niimoodi kui kui mõelda nende aastate peale sissiga vutt, kirju pühad olid kõige esimesed, mis, mis meil olid ja parrast meil oli traditsiooniline juba, kui me tulime siia Eestisse ja kuna mina olin koolis õpetaja, see oli esimene september, miilin traditsiooni emission, ema panin praasnika ja siis alati oli, et oma lapsed alati, kes küpseteskis joonistas, kui nad olid väiksed, isegi praegu ka ei unusta, et esimene september, see on meil kindlasti see on, mainin präsnegija kindlasti lilled, kindlasti koogid ja esimene september ja ei ole nii, et teie küpsetate lastele koolimineku puhul vaid vastu ei lapsed ja see on nagu emadepäev siis teine nagu teine ja ja et see on meil peres on selline traditsiooniline. No arvestades seda, et siin oli räägitud, et minski, kool ja Tabasalu gümnaasium on sõpruskoolid, siis te käite ju tegelikult oma sünnimaal ikka üsna tihti, eks ole. Aga kas te vahel seal niimoodi oma etega liigute, et jätame nüüd kõik need ekskursioonid ja ühisüritused kõrvale lihtsalt omaette mööda oma lapsepõlveradu mööda mälestusi ja nii edasi, kas nii kaua on ikka? IKT jätta ka alati, kui ma sõidan, siis alati, Me jäime seisma minu sünnikodu. Ma müüsin selle oma maja seal Valgevenes, kui me tulime siia, see on Komine oblastis Šobini linn. Ja siis alati, kui ma tulen sinna, siis alati ma istun seal. See pink on olemas, istun pingi peale ja minu kaasa puu, mis ma istutasin seal suureks, suureks juba kasvanud, et ikka ikka mõnikord ikka pisarad tulevad. Kes on minu kaasmaalastest seal turistina käinud, siis rääkinud muidugi nõukoguliku pärandit on seal ikka üksjagu alles ja Valgevene linnu valvavad jätkuvalt Lenini kujud. Ja, ja mälu saab värskendada omaaegsete automarkide osas. Žigulid ja Volgasid ja Zaporožets tseid vurab piisavalt ringi. Aga et mis on üks väga tähelepanuväärne asi, teil saab osta nostalgilist eskimo jäätist pidi olema selline jäätis, mille nimi on 28 kopikat eskimo ja, ja vaat see pidi maitsema täpselt nii nagu lapsepõlves ja ei pidanud tänapäeva jäätised siin Eestimaal sinna ligilähedalegi saama. No teate haavad ja tuleb meelde alati see kool, kus me käisime, esimene armastus, alati tuleb meelde, kuidas poiss käis, jää kiiris minu portfelli minu järgi, et et mitte mina ise kannan ja siis vaga meeles neid asju, kui vihma hakkas sadama ja ta läks tundidesse are ja võitis eema vihmavarju ja ta mulle see oli neljas klass, no vot sellised soojad asjad ja meil on väga palju sõpru Valgevenes, kellega ma praegu saame kokku ja viige viie aasta pärast, meil on nagu kokkutuuled täitsa sellised, et asjad ja minul on seal inimene, kes oli mulle nagu teine ema, see on minu pedagoogikakoolis. No see pisipeda, minu klassijuhataja. Alati me käime ja alati külastan ja eelistan ja kõik, sellised asjad siia praegu kune, minu ema on juba surnud, on maetud siis praegu mina ütlen, et ma käin Laanelik seemne Pares sinna, et ta ootab ameti, mind väga kallis inimene ja ta on peaaegu 80 juba. No Valgevene on võimsa loodusega maa, Belovežje kaitseala ja euroopa piisoni, sealne elupaik on juba iseenesest sellised tähelepanuväärsed märksõnad, et seal olete ka ringi uidanud. Oi, käime iga aasta sinna, kuna minu abikaasa juured ja sugulased elavad seal preestis praeguse abi ja, ja elavad Eestis ja me käime iga aasta, no tema isa on ka maetud seal minu vanemad maetud Sloveenias koomile oblastis ja tema isa maetud seal Bristi lähedal. Ja siis me iga aasta käime sinna. Me isegi käisime jõuluvanneryezinsendilisel televirske buss. Et oleme seal käinud ka siin elades, tunneta sellest puudust üldse sellisest valgevene loodusest, näiteks. Mina teile ütlen, et võib-olla mitte siis ma ütlesin peaaegu 10 aastat, ma elasin Lahemaa rahvuspargis seal kolgas. Ja tegelikult seal on ka selline selline loodused, ütleks niimoodi, et väga suur erinevus minna ei näeks. Männimetsad ja ainult Liard ei ole, et Valgevenes vot seda nagu. Kui juba lähed sinna, siis tunned, et praegu oleks meri, see oleks kodujää. Ja meil ei ole siin vabas looduses jälle euroopa piisonid nuia. Aga millest üldse Eestis elades puudust tunnete? Mõeldes oma sünnimaale, on midagi sellist? Siis ei jäta ma teile ütlen, et võib-olla inimeste soojusest siis tegelikult Valgevene rahvas tonni Italy Rantne down, nii soe et oma suhtumises ja kõiges võib-olla mõnikord vot sellest mina ütlen, et Valgevene rahvas, nad on väga lahked, nii lahked inimesed ja ma mäletan sõnu, kui kunagi mulle rääkis vanaema, ükskõik kes tuli sinu juurde kes tuli sinu tuppa, mitte mingil juhul ei tohi arenema, kuiseid kostida tele. Vot vot selline selline selline asi ja see on nagu, nagu veeres on praktiliselt kõigil, et seal ja seal palju minuga. No neid õpilased ja õpetajad, mis me oleme käinud, maalati, räägivad nussi, eelist, vastuvõttu, mis seal on nunnu, ei ole nagu näinud. Ja eestlased on muidugi üksjagu vaoshoitumad ja natukene tagasihoidlikumad sellised ja ega minul väga siiad, sõbrad. Aga mida te olete võib-olla enda jaoks niisugust kasulikku ja head saanud Eesti inimestega suhelda? See sõprustades enda jaoks, mina võitsin praegu seda, et ma olen natukene muutunud, kinnime, kin kinnisemaks kinnisemaks ja et siis alati ma olin nii usaldusväärne, et kõik usaldasin ja kõigi armastasime. Praegu ma võib-olla vanus juba ka teeb seda, et praegu ma olen natukene rohkem kinnine inimene ja see ei ole üldse halb. Ei ole, ei ole seda isegi mina ütlen, et elu ikka peksab ka, mõnikord, kui sa oled väga-väga lahtine ja kõik, et minna ja öeldakse, et see on halb. Praegu kiidan ennast, et minule selline nagu tuli, selline iseloomustus joon ja. Eestlaste poolt ma võitsin võib-olla endale või mis, mulle väga meeldib, et eestlased oskavad hindama Sõprus, vot eestlasel ei ole väga palju sõpru, kõik inimesed on sõbrad. Et võib-olla neid on vähe, aga vot seda hinnatakse. No näiteks mina mõtlen, et minu puhul, et mis mina olen näinud, otseda sõprus, see hindamine ja seda hoidmine, vot vot see on, mulle väga meeldib. Et Ma isegi täitsa, kui ma tunnen seda puudust või midagi sellist, et tuleb mingi igatsus, kui vanemad veel elasid, siis Eesti oli rohkem, seda aga praegu vanemaid ei ole mõnikord tunne, no vot, tuleb sul v läheks jälle, aga näed ainult surnuaeda. Ja siis, kui mulla hakkab seal selline kurb tunne ja kõik, siis ma kirjutan luuletusi, kirjutate luuletusi sahtlisse, nuia no tegelikult plaanis juba toimetusse ka rääkisin, et plaanis on välja anda raamatu, kus on luuletused ja mis keeles Vene keeles rohkem vene keeles kirjutanud Valgevene keel natukene hakkas, lohakab nivoo unana maaga. Et ma kardan, et võib-olla päris õieti ma ei, ei ei kirjuta, aga proovin, püüan, aga rohkem vene keeles tulevad. No loodame, et see luulekogu siis tõesti ka trükivalgust näeb, aga millestki luulet? Armastusest kodumaast millisest kodumast? Mõlemast Eestimaast on kirjutatud ja valgevenest kirjutatud, et erinevad ja palju voolidesse nagu pühendatud lastele lastelastele, siis on abikaasale ja Nick niimoodi see tuleb. No teie elu, nina on ikka väga rikas aga selle koduigatsuse juurde tagasi tulla, siis lisaks luuletustel aitab seda igatsust teinekord leevendada ka muusika ja näiteks Valgevene rahvalaul. Muusika, ja, ja no vot, mina täna alguses laulsin seda Valgevene rahvalaule ja tegelikult neid on väga palju peas ja, ja laulan, kas teen midagi, laulan ja praegu laulan eesti tüdrukutega. Et mille mees seda Valgevene seltsis on tehtud? Kuidas ma ütlen, ansamblid ju, teate, see on tüdrukud eesti keeles ja me laulame nendega Valgevene keeles, laulud, erinevad laulud ja mulle nii hea meel, et tüdrukud tulevad kaasa ja laulavad ja teemia proovid ja nendele nii meeldib, et see on teisti, ei ole vene keel, mis nad peavad õppima, siis on Valgevene keel, aga väga hea meelega nad seda teevad. Tüdrukuid kahjuks praegu siin pole üksi enam laulda ei taha ja nii võtsid, tegi ettenägelikult ühe plaadi kaasa. Ja ma kaua mõtlesin seda, mis, mis laulu võib anda kuulata. Et Valgevene on selliseid suudamlikud, laulud on sellised. Miloodilised, aga mina tahtsin saada lõpetada ja ikka Ello on hea ja mõnikord võib täitsa tantsuga ja sellise tantsulauluga lõpetada ja see on laul nous orgu, seoni künka otsas, eesti keeles. Seda laulu laulab folkloorigrupp kupa linger. Aitäh kuulame seda ja suur tänu teile, Niina Pärna stuudiosse tulemast. Saadet tegid veel Haldi Normet-Saarna ja Maris Tombak Kuulmiseni nädala pärast.