Ahjualune joonime. Tervist, minul on Urmas Vadi on pimenev november ja mina kui ahjualune lähen ja saan kokku Tartus Vanemuise ja Akadeemia tänava nurgal, Veiko märkaga. Tulge minuga. Pühapäev, täna on sinu, sünnivad täiesti õige, Sa said 50 aastat vanaks. Istume ühes kohvikus, kõigepealt me tahtsime tortus minna. Millegipärast pakkusid välja, et me läheksime juttu ajama Kotka keldrisse, mis on põhimõtteliselt tort üks selline keldris selline pubi, kus mängib kohutav muusika. Sa tahtsid sinna minna. Et noh, meil on ahjualuse saates alati see põhimõtet ajasime juttu mingis kohas, kus inimene tunneb ennast väga hästi. Miks sa Kotka keldrisse tahtsid minna? Esiteks on täna suhteliselt külm ilm, kuigi teise novembri kohta mitte just väga külm. Ja see oli kõige lähemal sel hetkel, kui me kokku saime. Teiseks seal küll halb muusikaga, head toidud. Toidud. Ma ei väidaks niimoodi. Ma väidaksin, et toidud on igal pool. Avalikes söögikohtades on rasvased ja kullatud liialdatud salatites erinevate juurviljadega köögiviljadega, mis sinna juurde pannakse. Need on liiga palju, nad ei sobi kokku omavahel. Aga Kotka keldriköök on minu jaoks üks paremaid ja peale selle on seal õlu on suhteliselt odav ja on oluline selle. No ei ole oluline selles mõttes, et kui sa juba lähed kuskile kinnisesse söögikohta, siis sa pead arvestama, su kulutused on tunduvalt suuremad, kui kodus õlut juues. Enne kui me siia kohvikusse nüüd lõpuks jõudsime, sest et Kotka keldri tundus tõesti, ma kaitsen seda plaani ohadele sinna lähme aetud. Mängib kohutav muusika, pärast ei ole meie juttu kuulda. Ja siis me jõudsime ühte ühte hiina toidu kohta. Siin on päris vaikne ja siis tee peale rääkisid, et sa tulid siia Tartusse. Üks põhjus, miks sa siia tulid, ongi sinu sünnipäev. Peagi kahe tunni pärast algab võib-olla isegi vähem. Juba algab sinu konverents. Sellest konverentsist jõuame kindlasti rääkida kõigest muust, aga sa ütlesid, et sa tulid rongiga. See lugu või keda sa seal kohtasid, oli päris naljakas. Keda sa kohtasid seal? Ega mina ei kohanudki teda, ma lihtsalt jälgisin teda. See oli naistele rahvas, kes kaks tundi kiirrong Tallinnast Tartusse arendas intensiivset monoloogi, mida ta vahepeal üritas muuta ka dialoogiks või koguni selliseks üle vaguni suhtlemiseks. Aga keegi ei võtnud vedu. Miks ta tahtis mind avalikult rääkida või midagi öelda? Ta oli esiteks hoida purjus ka tema kile hääl oli, tal oli eriti kõva ja kile hääl esiteks ja teiseks tundus, et tal olid mingid probleemid ka psüühikaga, sellepärast et lihtsalt purjus inimese moodi. See oli selline kaks tundi kestev monoloog, millest on enam-vähem kõik selle inimese kohta teada. Näiteks seda, miks ta Jõgeval ei tohi, ei tohi maha minna. Miks huvitav, Jõgeval elab tema eksmees, kes on. Enne rongile minekut oli ta tuttavaks saanud noormehega, kes tahtis, kes läksist teda veel maha ja kutsus seda naisterahvast kaasa koos endaga tulema, jooma ja lõbutseda. Siis nalja, avaldas, ütles, et ma armastan sind väga, Sa oled mulle väga kallis, aga ma ei segavat maha tulla, et seal on minu eksmees ja teised pätid ja nüüd löövad mind mõlemaid maha. Ja siis ei saanudki, üldiselt see naine oli viiekümneaastane, rääkis vähemalt 20 korda nutsu sõita. Alustuseks ja kindlasti hakkasid mõtlema enda elu peale ka ei hakanud, sest et mitte midagi kattuvad, seal ei olnud, ma ei ole Jõgeval elanud ainult mõned korrad käinud, 50 sõid. See naine oli natuke imelik, ta oli päris kena, nägi välja, tuli üsna maitsekalt riides aga tal olid sellised joodiku käed hästi kuivatunud ja näha oli, tal olid üsna liibuvad püksid, et ka reied olid väga kuivetunud, et tal ilmselt mingi sündroom siiski oli. Aga see jutt, kes oli nii huvitav ja lõppude lõpuks jõudis ka minuni välja. Sest et see mees tõstics seda Jõgeval üritas maha lohistada. Naine seletas, et tal tõesti pikalt-laialt, et ta väga armastab seda meest, kuigi need olid tuttavaks saanud just viis minutit enne rongi väljumist Tallinnas. Aga tegelikult ei loe jah, ja tal oleks sõbratar kaasas, kes avaldas talle vist kainestavalt mõju. Jaa, no ma kartsin ka, et midagi juhtub, kui, sest mees läks Jõgeval maha ja siis ma sain aru, et selle naise tähelepanu pöördub järgnevate inimeste poole. Ja kuna mina olin seal enam kõige lähem inimene, siis ta hakkas ka lõppude lõpuks noh, kõigepealt märkis seda, et miks ta kõik istutasin rongis surnumatja nägudega, sest keegi ei tahtnud talle näkku vaadata silmsidet ja ütlesin, et temaga seltsis hakkas kohe üks suure kilehäälne monoloog pihta. Ja sellepärast kõik hoidsid oma pilku eemal. Aga jõudis siiski minuni välja ja siis ma sain teada, oma 50. sünnipäeval sain teada, et et mul on väga ilusad püksid ja jope ja et ma olen väga lahe mees ja et tegelikult Jaagup Kreem ja Sal-Saller ei olegi Eestis ainsad lahedad, näed. Kas sa ütlesid, et sa oled Veiko märka, et luuletaja, humorist ja et seal on Tähendab sünnipäev, siis ta oleks mulle ennast külge kleepinud, nagu kirjamark oleks meiega praegu siine segaks sellele intervjuule kohutavalt vahele. Aga kuule, sa rääkisid Eerik-Niiles Krossist kood ja see õieti rääkis see naine. Naine rääkis sellest, et miks ta kohitasin surnumatja nägudega kastamatata kedagi. Kas te vaatate Eerik-Niiles lossi või et ärge teda küll matka Temastas, alles Reformierakonda? Ja mina ei kavatsegi vara surra, ütles ta lisaks, et kuigi ta on juba viiekümneaastane, aga ta ei viitsi surra. Kuule, see on tegelikult väga nagu ette kuulutuslik või noh, väga igatahes märgiline nagu naisterahvas praegu sinu elus, et esiteks, kus ta rääkis sellest 50-st eluaastast mitte ärasuremisest ja, ja rääkis Reformierakonnast. Need kõik asjad on seal olemas, sina oled ka reformierakonnas. Olen küll, mis Reformierakond saatis mulle õnnitlussõnumi, loete kulla eelnevalt telefoni lahti tegema, see tähendab. Sul on telefon katki, telefonil läks katkist sellel kevadel, see telefon on üle 10 aasta vana 10 ja pool aastat oli siiamaani täiesti terve. Aga sellel kevadel seal ma käisin sauel oma vanemate või pigem täpsundades vanavanemate kodus maal üritasin seal natuke, aga näe seda võsa ja padrikut harvendada ja siis ma arvan, et kirvega raiumise käigus mul õnnestus telefon rinnataskust pillata täpselt kivi otsa ja siis see kivi tegi talle väikse prao sisse. Aga seal on näha, et kellelgi on veel selline korralik telefon, nende enam väga palju ei ole. Siis on põhimõtteliselt mulle niimoodi, sest kui mul oleks nutitelefon siis ma oleksin veel rohkem sõltuv igasugustest välistest tehnilistest mõjuritest. Mulle piisab sellest, et ma olen iga päev, aga iga tööpäev vähemalt kolm, neli tundi arvuti taga. Ja et see veel minuga kaasas käiks, kogu see globaliseerunud maailm ja tehniline, ma lihtsalt tahaks ennast vabana tunda. Mingitel hetkedel isegi mitte ainult hetkedel, tahaks nagunii vaba tunda ennast, kui võimalik mulle peale suruda. Nüüd ei taha tööd, annaks. Küll, aga niikaua, kui sa seda telefoni sõnumit avad, kuidas ennast tunned, muidu viie oled sa mõelnud üldse, et sa saad 50 aastaseks varem, mis sa nüüd tunned? No tulen, mitte midagi ei tunne, aga see olen mõtelnud selle peale, et mis arvumaagia on, et päike on selle aja jooksul vastupidi, maa ümber päikese tiirelnud selle aja jooksul 50 korda. Kui ma mõtlen inimeste üldse inimeste elude peale siis mulle tundub, et pigem valitseb 20 aastane tsükkel et tähtsad verstapostid inimese elus on 20 40 60 ja 80. 20 40 tantsud 20 aastaselt saab selline ütleme, vasikaaeg või lapsepõlve või selline muletus, aeg saab läbi ja tuleb ikkagi hakata elama oma elu ja peavad hakkama tegema ise oma valikud ja sa ei saa enam kellegi teise peale loota. Ja kui sa jääd lootma, siis läheb sinu rappa. Ja sa pead hakkama mingisuguseid oma kavatsusi realiseerima. Ja muidugi ma ütleksin päevapealt ka, kui sa saad 20 aastaseks, ütleme sealkandis mudel on võib-olla kaks aastat varem, oli kaks aastat hiljem, aga enam-vähem niimoodi 40 on ka jälle väga kerge defineerida, 40 on siis sa oled, saab, nooruspõlv saab läbi ja siis sa pead hakkama, siis sa pead juba rahul olema sellega, mida sa teinud oled või, ja neid asju jätkama võimalikult hästi. Et kui sa enne kahekümnendat eluaastat sa võid eksida nii palju, kui tahad kõike saab heaks teha, siis enne neljakümmet saab heaks teha, aga on juba palju raskem heaks teha. Kuule, aga ütle, Veiko, kas sina oled rahul sellega, kes alad? Loomulikult oleme rahul, kui ma ei oleks sellega rahul, siis ma läksin üks närvipundar võimaldava. Ta sai, vist ei ole närvipundar, on küll sind ju, noh, ma tean sind pikka aega. 97.-st aastast, aga savist närviline küll kunagi pole olnud. Ei ole, mul on üsna palju närvilisi sugulasi olnud, alates vanaemast, närvilised inimesed on mulle alati ebameeldivad olnud. Ma olen alati tahtnud neist erineda. Nende vanemasse, et mitte vanaemast, vana ei ole kõige olulisem. Tema lihtsalt olid nagu natukene ja peale selle oli ta juba siis, kui mina teda mäletan, üsna vana ja siis ta Palamioletasin kõigega ei ole veel kohanenud. Okei, ärme nägime vanemast, aga loe seda Reformierakonna õnnitlust, mis selle saadeti täna telefonidele. Palju õnne, Veiko, soovime sulle positiivseid üllatusi, lennukaid, ideid ja eesmärkide täitumist. Sinu Reformierakonda. Huvitav, kas keegi toksis ükshaaval need tähed sisse või neid on kõigil selline nagu list, et nii kui sünnipäev tuleb, siis kõigile saabub seesamasugune sõnu. Mis sa arvad, sa eelmine aasta said sõnumi? Iga aasta olen saanud loomulikult jah, samas auto ja. Ei, ma ei tea, kas see on seesama, ma olen ära kustutanud. Ei saa kontrollida, ma arvan küll, et sama sõnumi kõik saavad selle. Igal päeval noriks ka su kallal natukene, et kas sul häbi ei ole reformierakonnas olla, sest et vaata ikkagi kõige hullem, ma kujutan ette, et ongi olla keskerakonnas, aga võib-olla isegi mitte võib-olla ikkagi Reformierakond, et selline avalik. Samas on selline noh, kas või praegu, et just nimelt rääkisime sellest Niiles Krossist, nemad läksid kalendriga koos reformima erakonda siis isenesest inimesed võivad täiesti vabalt liikuda sinna, kuhu nad tahavad korraga. Mis nüüd toimus, miks nad Reformierakonda läksid, saad aru, mis ma mõtlen? Ma saan aru, et meedia on väga kallutatud Reformierakonna suhtes kuigi mitte muidugi nii kallutatud kui Keskerakonna suhtes. Ja reformierakond põhineb klassikalisel liberaal, selle maailmavaatel ja liberaalsel poliitikal. Mina olen enda arvates kaliberaal inimene, mulle meeldib, kui on ettevõtlusvabadus, mulle meeldib, kui üldse isikuvabadus. Ja ma võin teha, mis ma tahan, muidugi juhul, kui see ei häiri teisi inimest tegemast, mida nemad tahavad. Ja see on nii loogiline minu jaoks pigem, mis mul seal reformiganosairivad on, mõningad inimesed, kes minust ei peaks seal olema kes ei ütle. Aga ütleme niimoodi tehnilistele praegu parlamendiliige ega ka ega ega minister Nende kõrvalised inimesed, aga seal Jürgen Ligist on kahju, et ta niimoodi välja visati. Ministritooli pealt. Minu moto ma nägin, kolm päeva tagasi kiin rahvusraamatukogus Andrei Hvostovi Ekspressi, ajakirjaniku ja kirjaniku, kes oli väga tegevuses sellega, et hakkab tegema omale uut blogi, mille nimi on sisserändaja poeg. Ja et Ligi on kuri inimene, jah. Ega siin ei ole midagi parata, aga ma ei tunne teda isiklikult, lihtsalt see, mis ma olen näinud. Ja, ja tema jutud, et. Aga äkki ta on ka humorist nagu sinagi tegelikult, aga me lihtsalt ei saa sellest aru, sest tegelikult on ka samasuguse lennuka sulega väga hea lause ka hea sõnakasutusega. Ta on mingil määral humorist küll, sest nad on nii palju avalikult esinenud, aga kui Reformierakonnast ikkagi ehtsaid humoristi otsida, siis ikkagi mul tuleb esimesena Rein Lang meelde. Miks long? No esiteks teda ma tunnen natuke ja ma tean, et ta oskab ka niisama mittekaameratega ajakirjanike ees käituda sundimatult ja vaimukalt. Ja teiseks on lang, on kirjutanud Pikrisse kaheksakümnendatel. Jaapan on Gulage, tead, see on noh, sellest võib-olla see on väga väline mingisugune näitaja, aga aga noh, sinu puhul, kes tundub, tundubki selline pigem pigem punkari välimusega. See naine kiitis sinu pükse, need on ja see on minu meelest see on kogu aeg, punased püksid ja sellised värvilised riided ja. Habe on seal ka niimoodi noh, mitte ajamata, aga vist meelega ajamata, eks ju, mingi mõni päev ja noh, et et no ma ei ole sellega kunagi näinud sellises korralikus pintsakus. Mina täna panin sinu sünnipäeva pintsaku selga, näed. Aga sina oled nagu selline imelik, et, et sa nagu ei ole üldse selline parem muslane. Korralik reformierakondlane peaks olema, et kas seda sulle ette ei ole heidetud? Mis sa selline välja näeb? Reformierakonna ei sõideta mitte kellelegi mitte midagi ette. Tõsi, ja pigem on hästi, ei usu seda. Ma võin sulle tuua konkreetse näite, see astu või selle 2004 või midagi niimoodi. Kui olid valimised, riigikogu valimised oli võitnud selline erakond nagu Res Publica eesotsas Juhan Partsiga, siis neil läks juba halvasti. Ja reformierakonnal listis. Res Publica tahtis kellegagi ühineda. Ja tegelikult nii maailmavaatelisel kui igasuguse loogika põhjal oleksite pidanud ühinema Reformierakonnaga. Oli palju rohkem sarnasusi kui Isamaaliiduga. Ja kuskil kõrgemal tasemel oli see otsus juba vastu võetud tühine mägi. Ja siis tõusis Reformierakonna realiikmete seas listis nii suur protest, et see otsus tühistati. Ja Res Publica hakkas endale otsima uut katust. Et seda ma olen, siis ma olin veel Reformierakonna listis ja ma tean. Nii et pigem ikkagi Reformierakond ei hinda mitte ainult iseseisvus, vaid lausa mõnikord ka osta hakkamist. Nii et tegelikult ma arvan, et ega sotsidel ja IRL-is asi hullem ei ole sellist nagu partei kuvand, mis on võetud NLKP või EKP-lt. See ei, võib-olla see kehtib keskerakonnas ma ei tea. Aga millegipärast mulle mitte veel, mulle tundub, et on päris, kindlasti on see üle, pinguta. Aga kui tegevuse selles reformierakonnas oled, mida sa seal teed või, või mis on sinu panus? No näiteks 11 aastat tagasi maksin viimati liikmemaksuvõlglane praegu ja juubilari võlglane ja no mis teha, noh vahepeal mul ei olnud raha ja liikmemaksureformierakonnas on nüüd euroaega, ei tea ka, krooni ajal oli, ta vist oli 150 200 krooni aastas päris palju üpris vähe. 200 krooni aastas ja see on siis midagi 13 eurot. Nojah, nüüd. Nutab, aga palju sa siis võlg ulatub praegu? No üle mingi 150 eurot võid olla. No ikka korralik korralik summa, aga ma võin iga hetki väljastada sealt ja siis ma ei ole midagi võlgu. Oled sa selle peale mõelnud? Olen mõelnud küll ja siis kevadel, kui olid, alustati Eesti vabaerakonna moodustamist, käisin ühel ja nende infopäeval. Ja väga palju, mis seal räägiti, tundus mulle huvitava ja ja läks mulle korda. Nii et, ja siis ma plaanisin seda väga tõsiselt. Aga hetkel ma ikkagi ootaks ära. Ilmselt ootab, seal on need uued valimised, riigikogu valimised ju? Noh, lihtsalt on selge, et selle vabaerakonnal läheb nii, et kui nad saavad viis protsenti täis, kui nad saavad parlamenti või millele helge tulevik ei saa, siis ma usun, et nad lähevad laiali. Aga siiski, mis on sinu panus sellele Reformierakonnale või, või siis kasvõi sellele vabale erakonnale, et mida sa teed selle erakonna heaks? Tegevliige ei ole loomulikult mitte, mis nad, miks midagi tegema, aga erakonnad on selleks, et inimesi teenida, mitte inimesed selleks, et erakonda teenida. Aga mis sa seal üldse siis oled? Huvi oli, tegelikult oli just huvi selle vastu, kuidas üks poliitiline partei töötab et seda natukenegi seestpoolt näha, selge, tõmmu ma loen ette ühe luuletuse. Sinu viimasest luulekogust, mille pealkiri on Jeesus armastab meid kõiki, ei ole see pealkiri või see on kaanelause. Vahepeal ongi pealkirjad kaane peal, isegi minu nime mitte. Jeesus armastab meid kõiki, sest see müüb. Tegelikult eks ta võibki olla nagu justkui sinu luulatud, sest et sinu luulatuselt siin raamatu sees on ka mõnikord sama pikad. Aga sa ütlesid, et õige pealkiri on, kuidas seletada piiblit surnud jumalale ja siis on sulgudes tõdemused 2008 kuni 2014 ja kaane peale on ainult üks müts ja mingid plätud ja midagi natuke arusaamatut ja kogu see kujundus näeb välja natukene nagu. Ma ausalt üheksakümnendatel tehtud raamat. Ma ei tahaks sellest rääkida, aga ma kujundiskale rahul küll jah, ei ole, okei, ärme räägime sellest. Aga need tekstid on siin head, osad ikka väga head ja osad minu jaoks on täiesti nagu arusaamatut või mõttetud. Aga me jõuame kindlasti sellest rääkida. Ma mõtlesin välja ühe Reformierakonnast. Aga tegelikult võib lugeda päris mitu asja äkki lugeda mitu asja, mida ma arvan Toomas Hendrik ilvesest. Eks ta väheke kiiksuga ole, kiiksuga, avaneb uks. Järgmine Sven Mikseri tõdemus. Ühest küljest olen ma vasakpoolne. Minu meelest on see väga hea. Ja siis Jürgen Ligist just rääkisime siis. Jürgen Ligi tõdemus. Põrgu ühineb eurotsooniga hiljemalt 2016. Nii viimane, mis ma tahaksin hetkel lugeda, olekski Reformierakonna uus programm. Viime Eesti kolme rikkama balti riigi hulka. See on küll väga irooniline Reformierakonna suhtes. Loomulikult, aga miks ma ei võiks olla irooniline ükskõik mille suhtes muidugi tegelikult. Eestis on kõrge loominguvabadus ja kõrge ajakirjandusvabadusest kolmandal kohal maailmas vist ja ma ei tunne küll, et mind keegi häirixi segaks. Kirjutamast oma mõtteid nii kirjanikuna kui ajakirjanikuna. Muidugi, jätame selle reformierakonna, kus seda ja teistatud ongi igav teema, tegelikult ei ole igav teema, et varsti on valimised märtsis, hääletage, palun kõik Reformierakonna poolt. Ärge hääletage. Või noh, inimesed peavad ise, mis nad teevad. Üritasin ka nalja ta, aga need tekstid siin raamatus tõesti head, sellised lühikesed Ongi paarirealised lõikavad kuidagi väga hästi. Mis ajal sa neid kirjutanud oled või, või, või mida ma kujutangi ette, et sa kirjutad, peamiselt on ta ajakirjanduslikke asju ja siis neid luuletusi visuaalse luuletusi kirjutatud. Luuletasime harilikult mõtlen välja hommikuti enne voodist väljumist, mis on lühikesed, on sellepärast, et me elame sellises maailmas, mis muutub üha pealiskaudsemaks tänu internetile ja noh, et tegelikult mul ei ole vaja, kui ma hakkan ikkagi pikka luuletust kirjutama, siis mul on tunne, et inimesed ei vaja seda. See on just nimelt sealsest noki loomisega ta 997, kui hakkas olema hästi palju võimalusi esineda rahva ees. Ja siis ma hakkasin aru saama, et inimesed ei taha kuulata pikki tekste aga võib-olla lugeda just tahavad. Selle kohta ma ei tea, aga kui nad tahavad kuulata, siis on selge, et nad tahavad ka lugeda. Aga vastupidist, et seda seost ma ei märk, ei ole märganud, ei ole täheldanud. Pigem on ikkagi see, et kui ma loen midagit ja kui rahvale meeldib, siis on selge, et ma sellega kirjutan, panen paberile. Ja no tegelikult on säärane tunne, et luulevorm on säärane tänapäeva maailmas 21. sajandil, et ega üle nelja rea ikka naljalt ei maksa kirjutada, siis sa oled. Meil on olemas sellised internetileheküljed, kus luulet otsast otsani täis ongi luuleportaalid ja seal sellist jama. Ja ta ongi kusagilt otsast otsani jamast ja nende viga on ka see, et nad on pikad. See nüüd esimene, teine viga muidugi, loll riim. Aga ka pikkus. Nüüd on aeg järjest läheb meil varsti Kirjanike majja, kus hakkab sinu konverents mis kõlab lahedalt minu meelest, et, et Veiko märka konverents ikka kirjanike konverentse nagu peetakse, aga üldse mitte nagu sind halvustades vaid pigem just nimelt, et kuna sa ei ole selline nagu noh selline Teo kaanoni mees eesti kirjanduses, siis noh, sinu konverents kõlab ka nagu natukene nagu naljakalt, kas sa ise ka tunned seda? Või kuidas sina nagu eesti kirjanduses ennast tunned? Kuhu sa nagu paigutatakse tegeleda üldse sellega? Sa kindlasti ütled, et sa ei tegele. Aga noh, et põhimõtteliselt ma mõtlesin, et vaata hästi, paljud tüübid saavad sellel aastal 50. Kas juur vist just saigi, et noh, juur on ka humoristi kirjutab luuletusi ja ja me kõik teame teda, aga, aga sind noh, me teame ka või, ja, ja ma väga hindan sind, ega selles ei ole küsimus, aga aga, aga ikkagi, sa oled kuskil nagu varjus. Oled sa nõus? Jaa, olen küll nõus. Aga miks varjus olen, on see, et ega ma ei taha kunagi olla. Ma ei ole kunagi tahtnud olla massidele meeldiv või ma tahan ikkagi oma asja ajada, see on üks asi. Teine asi on muidugi see sega, ma ei ole kunagi mõtelnud, et ma peaksin suutma ennast kirjanikuna ära elatada. Ma ei ole pidanud mingit närust mainstreami hoidma ja kajastama oma loomingus südamevalu ja ängi ja muret eestlaste raskesse saatuse pärast ja globaliseerumise pahesid ja see on niivõrd lihtne Alex, selliseid aineid kasutades saada meistrit, kirjanikuks saada Kirjanike liitu. Ja Kirjanike liidus ei ole, mind ei võetud, vastasin. Mis sa räägid, miks? Vaata, see näitab ka juba, et järelikult see ei ole nagu selline õige kaanoni mees. Ja mind ei võetud vastu juhatus häältega. Ja need olid minu vastu, noh, põhimõtteliselt on need seitse, neli minu vastu, sellepärast et need, kes olid erapooletud ja need, kes ei hääletanud, olid sisuliselt samuti minu vastu. Aga samas on ka väga palju head näha. Näiteks need neli inimest, kes minu poolt olid, olid tolleaegne Kirjanike Liidu esimees projektijuht ja meie tähtsamate kirjandusena ajakirjade vikerkaar ja Looming peatoimetajad. Nii et mul on Kirjanike liidus ka palju sõpru. See on naljakas, ma mäletan kunagi äkki see oli Uudo Uibo, aga võib-olla oli keegi teine, noh, ütleme, et see oli Udo Uibo Udo kuulab seda, ütleb, et ei olnud seda siis andke andeks. Aga et, et noh, see oli juba aastaid, ma arvan, et osta poolteist 20 aastat tagasi, kui ta ütles, et jah, et et see noore luuletaja staatus on hästi huvitav asi. Ta tõigi väga hea võrdluselt, ütles, et Karl Martin Sinijärv, kes sinust on aastatelt palju noorem. Et tema on selline juba tunnustatud luuletaja, et keegi nimetada ta enam nooreks luuletajaks. Aga sina endiselt siis ma arvan, et noh, ei ole veel küll 40, aga et sind ikka veel nimetati noor luuletajaks, päris naljakas, tänavu sa saad 50 aastat vanaks, et, et kas sa oled ikka veel noor luuleta, et okei, muidugi pean noh, juba nagu hallikas ja ja nii edasi on hall, eks ju jah, on küll. Ja kannabki, selliseid naljakaid punaseid pükse ja ja nii edasi, aga sa oled kogu aeg väga kepsakas minu meelest kuidagi hoos, et minnes tagasi selle noor luuletaja jutu juurde, et, et, et mis see siis on, et miks nagu inimesed ütlevad, et sa oled nagu noor luuletaja või nad enam ütle. No ma arvan, et nad enam tõesti ei ütle, aga eriti pärast tänast intervjuud. Aga. Aga kõik on muidugi seotud ju rühmitusega Noorte Autorite koondis ja Noorte Autorite koondisse, kui ma astusin, siis ma olin ikkagi 30 32, ainult. Ja minu esimene raamat ilmus, kui ma olin 33. Nii et Ma lihtsalt võib, võib ju väita, et ma nii hilja alustasingi, et kas on ka muidugi vale, sest et tegelikult mul esimesed luuletused ilmusid juba pikk riistadega 186. Kui mul on ainult 21 Aga mis sellesse noor luuletaja olemisse puutub, see on ikkagi seotud organisatsiooniga, Noorte Autorite koondis, kus ka kõik tegevliikmed on, ütleme, aktiivsed liikmed on 40 piirile jõudnud vähemalt no jõudmas või ületanud selle piiri. Aga see silton jäänud külge ja siis kui inimesed noh, sina pole esimene, kes küsib, et mis Noorte Autorite koondis, mis noor autor siis ma olen alati ütelnud seda, et Eestis on selline paik nagu Vastseliina Võrumaal mis ei ole vastne, sest on väga vana asula ja ei ole ka linn. Nii et ega nimi ei riku mitte kedagi. Vot see, mida sa mainisid, Veiko märka, oli see, et et sa noh, võiks võtta rääkida globaliseerumisest mingitest olulistest tõsistest nii-öelda korralikest teemadest, aga sa teed nalja, et et mis asi see naljategemine sinu jaoks on, sest mulle tundub, et üks asi on see, et sa, sa kirjutad neid tekste ja osad need tekstid rohkem, teised vähem on naljakad. Tahad juba midagi öelda? Ja ma võin öelda küll, minu jaoks naljategemine on tõsiste asjade pahupidi või valesse asendisse pööramine. Et see on niimoodi, et Loeme numbreid ühest 10-ni üks, kaks, kolm, neli, viis ja niimoodi edasi, siis see ei ole nali või banaan midagi segamini, siis siis on juba nali. Ja mina samal printsiibil töötangi. Et mulle meeldib asju segi ajada. Aga mis selle laiem tähendus on või ei ole seal mingit muud nagu mõtet ju ikka on, ma arvan. Laiem tähendus on see, mida iga huumoriteooria sulle ütleb, et nali on kõrvalekaldumine mingitest süsteemidest. Ja muidugi on Kadiga nalja üks, mida kõik kriteeriumid nõuavad, et naljategija peab tundma üleolekut nalja, objektist. Ilmselt mulle meeldib tunda üleolekut oma objektidest, mitte halada ja viriseda meie raske kliima pärast või ma ei tea, globalismi krõbe seest oli juba juttu, aga ütleme kliima soojenemise pärast ja sellepärast, et ja meil on väga palju kerjuseid ja lapsed on kõik koolides näljas. No mul on need näited, tulevad väga hästi pähe selles samas sotsiaalluulekogumikust sõnaga näkku kaks. Et seal see pealkiri sõnaga näkku kaks. Et seal on ikka, kuuleme juba, kogu see raamat koosnebki, seal on 37 autorit ikkagi, seal on eesti tänases elus on ikkagi ainult kerjus joodikud, litsid ropenda ajada või siis vastupidises skaala otsas on külmad ja kaigi tundetud ja äriinimesed. Et mulle tundub, et nad meie sotsiaalületad kuidagi vaevlevad nende diktaadi all nende nimetatud isikute diktaadi all, aga mina ei vaable. Nad teevad nalja. No mulle tundub, et see, mida sa kirjeldad, et see on väga pealiskaudne, selline otsitud sotsiaalsus, mis tegelikult nagu flirdib selliste teemadega. Ma ei tea, mis see eesmärk siis sellel kirjutajal on, et kas ta soovib olla, siis võib-olla see soov on siiras, muretseb tõesti oluliste asjade pärast, lihtsalt ei tule asjad hästi välja või siis, või see mõttetegevus jooksebki üsna nagu maapinna lähedalt ja ja see, mis välja tuleb ja seal, kuhu mõte ulatub, ongi see, et Eesti riigis on kõik vaesed. Jah, nii see on, aga ikkagi küsimus taandub sellele, et kas sa oled üle oma loomingu objektist uisa, jätan alla. Aga see üleolek ei ole seotud sellega, et ma olen kuidagi üle või. See seostub ikkagi sellega, et sa suudad teda tema üle naerda. See ei ole nagu õige väljendavistilisest paremat ma ei leia ka, et sa suudad teda vaadelda läbi sellise huumoriprisma, et midagi on nagu selline asi maailma ajaloos, et kõik mingisugused jubedad inimesed on ka diktaatorid ja ja mingid massimõrvarina püstised inimesed. Ja. Jällegi sellised valgustatud valitsejad või elu edasi viia, ta on ka ühtlasi. Kõigepealt mulle Poltar on ikkagi suured suured naljamehed. Sinu naljategemine, see ei ole mitte ainult see, et sa ise kirjutad neid naljakaid tekste. Et sa oled ka teinud töörahva elu Võrumaa teatajas, mis on selline nalja visanud, nagu need need vaatan Ekspressis ja, ja mis Postimehe oma, mida juurde juurikas juurikas muidugi, et, et sina tegid aastaid Võrumaa teatajas ja minu meelest olid need ka väga naljakad. Ja lisaks sellele saab Nad tegelenud selle huumori teemaga teaduslikult. Sa oled senimaani kokku või ma ei tea, kui kaugele hea küsida oled sa eesti huumoriantoloogia kokkupanekuga, sa tegeled sellega? Ma tegelen sellega, kuigi selleks seal eriti aega, aga vahepeal juhtus, seal on huvitav asi. Ajakiri Vikerkaar tellis minult Eesti epigrammi ajaloolise ülevaate. Ma hakkasin seda ajaloolist ülevaadet tegema ja siis ma jõudsin muidugi tagasi aastasse 1215. Henriku Liivimaa kroonikas on säärane epigramm nagu laula, laula pappi. Ja siis saingi aru, et 19 10. aprillil 2015 see on siis vähem kui poole aasta pärast on Eesti epigrammil meeletult tähtis juubel 800. Ja kui ma seda aru sai, mis ma avastanud olen siis tekkis loomulikult tahtmine kirjutada, mitte kirjutada statisti epigrammi antoloogia. Ja seda ma tõesti teen killustusega ehk jumalikud ilmutused on see ka kokku lepitud. Ja üks antoloogia tuleb nüüd küll päris varsti, aga kahjuks jah, see mitte ei ole huumoriantoloogia, vaid Anisti epigrammi antoloogia. See kõlab küll täiesti päris intrigeerivalt, täitsa laula, laula, pappi saab 800 aastaseks. Jah jaa, aga ta vastab kõikidele epikrabi nõuetele. Helmut Tarand on oma üliõpilaspõlves 1934 kirjutanud kursusetöö Eesti epideemia loost, mida ma kasutasin selle Vikerkaar artikli jaoks. Ja Helmut Tarand toob välja kolm põhilist omadust, mis peavad epi trammil olema. Need on lühidus kongresse otsus. Ja pista mis tähendab, et kedagi nagu pistetakse. Ja seal Ado laulab, happen hoiatavat, lühike konkreetne Jabistamine, Bobbyga pisteti pappi pisteti lausa jah, füüsilisel kujul. Nii et selles suhtes ta on üks meie epigrammi parimaid näiteid. Kahjuks on, teevad head autorid, on teada, antettali saarlane. Aga tead, sa ennem küsisid seda asja, et et miks, kus ahjualuse pealkiri saatel tuleb ja siis ma ütlesin sulle, et see on selle muinasjutu pealkiri, kus siis tuleb see ahjualune ja nõuab süüa ja aga ma mõtlesin, et kui me kokku saime, vaata, seal on sünnipäev ja siis ma kinkisin sulle ühe Saku Heleda ühe õllepudeli. Sest ma tean, et sa alati jood seda õlut alati, kui ma näen, siis sa jood seda. Okei, see on liialdus. Aga ma arvan, ütleme noh, 85 protsenti kordadest, kui ma sind näen, siis sa jood seda. Enam ei joon sellepärast, et kuidagi olen igast asjast tüdineb inimene ära. Et ma joon teda küll hea meelega, aga praegu ei ole enam esimene. No pagan, ma ei teadnud seda. Praegusel kui me kokku saime, siis oli näpu otsas, oli see Karl Friedrichi õlle jumala külm oli täna teine november Tartus väga külm. Jõid õlut tänava peal. Ma olin sellepärast õlut tänava peal, et esiteks ei tohi juua ja sellega ma näitan oma üleolekut kehtivast süsteemist. Teiseks, mul olis naeruväärselt väike aed pool tundi, mis ma selle pikk, et pool tundi nii samal tänaval külmetada tundus mulle vastik samas mingisse kohta sisse minna seksud nüüd ka aega omajagu ja ja siis ma ei oleks tahtnud stan välja tulla, siis oleks soe olnud. Ja siis oligi kõige mõttekam minna karuparki ja seal seda õlut hakata jooma, aga. Nii et need põhjused olid jah, sellised. Aga ma jätkan seal enda küsimuse või selle mõttearendusega oli see, et, et ma kinkisin selle õlle vaata mina ise, nagu mõtlen, et mina, kui saatejuht ise tungin inimestele külla kui ahjualune ja tihti mulle pakutakse ka igasuguseid asju, kohvi kindlasti pakutakse või siis teed või näiteks n nõu pakkus väga häid saiakesi pärast. Saiakesi soovitan küll, ei sinul ega kellelgi teisel süüa, sest see on kõige ebakvaliteetsem ebatervislikum toit, et söö riisi, kartuleid, liha, köögivilja, aga mitte mingil juhul ära. Nisu ja nisuhappeid õige. Aga, aga õlut võib juua? Hõlmannikud vedelik, vedelikku võib juua, ega maantee on ka hea meelega tomatimahla. Nii oota, mis ma tahtsin öelda, aa ühesõnaga ma olen saanud igalt poolt midagi. Aga täna on see nagu vastupidine olnud, et vaata ise, kinkisin sulle õlle. No see on praegu ka jood õlut, kuigi sa siit sellest kohast, kus me praegu istume, ostsid selle üllatuse, ei ole päris Saku hele. Aga ma hakkasin mõtlema selle peale, et, et see on mingis mõttes oled ise justkui ahjualune. Et ja üldse mitte mingi sellises hinnangulises mõttes, vaid ka sulle tuli sõnum, kelle reformierakond Kirjutas ootame. EV valitsus paluda ega allunud provokatsioonidele, püsige kodus. Head uut aastat ja Marko, aga see ei ole päris sõidu, jõudis nüüd seal mingi vana sõnum, järelikult. Õnnitlused olen pool sajandit pihus, vasak pool õhus, head hingamist ikka rahulikult. Sisse ja loominguliselt välja neli, 40 paralleelklassiõde. Aga kuna meil on kokkutulekuid iga viie aasta tagant, on meil noh, kõik kolm paralleelklassi peavad viisi kokkutulekul, siis ma nägin neid viimati tõesti alles poolteist aastat tagasi, suvad. No ühesõnaga, mis ma seal ahju oluse võrdlusega mõtlesin, et vargamäe sinuga tuttavaks saime looduse Noorte Autorite koondis kus me mõlemad olime, aga see oli hästi palju toredaid inimesi. Ma mäletan, et, et sellel ajal sul kas korteriga juhtus midagi. Klaasid siin Kirjanike majas aastaid selles samas noki toas sa võtsid enda pliidi ja igasugused muud asjad ja see saigi sinu koduks ja ja mulle tunduski see, et täna sinuga kokku sain, siis mõtlesin, et mingis mõttes oled sa nagu sellel hetkel küll olid nagu ahjualune. Jah, see nõida juhtus selline lugu, et tegelikult mul oli õnne tänaval jah, oli üüritud korter, kus ma elasin koos oma õe, et ollakse õelu kaaslasega. Ja see oli, nad kolisid sealt ära ja mina olin üksinda kolmetoolis korterisse üürima ei kavatsenudki maksma ei oleks nagunii suutnudki maksta üksinda, sest meil oli see kolme peal olnud ja see oli kolmetoaline. Siis ma hakkasin meeletu kiirusega endale uut elukohta otsima, aga mitte midagi head, sest välja ei tulnud. Siis ma sattusin Narva maantee ühikasse, ma ei mäleta, kas oli 25, ei olnud 20 viise. Seal oli mul kole toanaaber mesilaskuule, noh, ta oli sihuke sünge ja tõsine nagu kõue ilm, kogu aeg ja vaikne Aittoniga kogu aega, ta sai hirmus inimene minu arust ja siis ma leidsin, et kas seal ei ole hea elada ja siis ma saan mitte midagi targemat teha. Maraton ise seal üks. Hilissügisel 1999, kui ma võtsin oma vähesed allesjäänud asjad, mis kahest kolimisest olid jäänud, esime, oli saualt Tartusse kolimine, teine oli siis Õnne tänavalt ühikasse kolimine, siis kolmas oli siis ühikast kirjanike majja kolimine. Ega järgi enam ei olnud ja mis sind sinna, kuna see noki tuba oli juba olemas ja see oli ka voodi Oli pumbad olid seal. Alguses tummad onnid ja voodi Piret Jaxile. Ja mul on mingit paremat kohta, kui, siis ma leidsin, et pole viga, et saab siin ka elatud ja ei ole nii. Muidugi privaatsust oli seal ikkagi ainult öösiti. Et ega see hea ei anna, aga põhimõtteliselt võiks ka keegi öösel tulla. Põhimõtteliselt seal käidi keelsel mõnikord, kuigi ma ei saa aru, mis siis viga oli. Aga ma, Heino Eeesselised Naplased loomulikult oma inimesed, kes ikka öösel ka mõnikord jah. Aga seal käis ka igasugused kontvõõrad, sattus sinna sisse, nendega oli küll häda. Ja muidugi seal ei tohtinud elada ja ja see oli suhteliselt keeruline aeg, oli jah. Aga tegelikult ma elasin südameteni päriselt, et mul mingit muud kohta ei olnud, elasime seal, on kaks aastat. Veiko, kuidas. Võib-olla just tänu sellele, et sul sünnipäev on, siis tulevad sellised suured sügavad küsimused minu poolt, aga seda aga miks ka mitte? Kas tunnet? No vot, sa oled naljaväes kirjutanud naljakaid tekste ja alati ise sellega kuidagi kepsakas ja hoos ja jood õlut. Agad, kellena sa isenesest tunned? Tunned sa mingisuguse naljamehena või et mitte nagu naljamehena? Et sul on kogu aeg lõbus või, või supist Rogic või kes sa oled sa ennast niipidi mõelnud või vaadanud? Ma arvan, et ma olen, vahel on traagiline, vahel olen lõbus, aga kuna lõbusal tunduvalt meeldivam olla tunduvalt tervislikum olla tunduvalt, kuidas nad ei jätkusuutlikum olla, siis ma eelistan olla rõõmus. Ja, aga ma võiksin olla traagiline düstikute kirjutama selliseid asju, milles saab maid, Alveri preemiaid. Miks Alveri preemiat ei taha sa enam ei saa. Alveri preemia? Ei, seda muidugi üldse mingeid preemiaid üldse mingeid kirjanduse preemiaid ei saa. Miks sa sellepärast, et ma ei kirjuta ju seda, mida ma võiksin kirjutada, kirjutada ängist ja meeleheitest ja eesti rahva raskest elust et siis saaks, loomulikult ma võiksin saada, ega mul nii annet küll ei ole, et ma ei võiks saada. Aga võta ennast kätte Veiko. Ta on niisugune lugu, et mul on nii palju projekte praegu käsil, et ma ei suuda nendega korralikult toime tulla, kasvõi seesama epigrammi antoloogia koostamine võtab ikka väga paar kuud kindlasti minu elust ära. Ja kui sa küsisid, kellena ma ennast tunnen, siis ei tunne ma ennast eriti naljamehena ega ka mingisuguse traagilise inimesena. Eeskätt ma tunnen ennast ajakirjanikuna ja inimesena, kes tahaks kõike ümbritsevat teadvustada kuidagimoodi. Mõnikord on selleks parimad vormid. Tõesti need lühikesed luuletused, aga mul on meeldib väga intervjuusid teha teiste inimestega. Mulle meeldib näha ühiskonda kui tervikut või, või noh, nii nii palju tervikut kui üks inimene suudab näha sellist tervikut. Ja ma tahaksin ikkagi võimalikult laialdaselt või just nimelt laialdasemalt ennast teostada, mitte olla mingi naljamees või traagika, ainult. Küll, hästi ilusad sa seda ütlesid. Ja hea lõpp ka, aga ma siiski, palun, et sa loeksid veel enda sellest viimasest luulekogust ühe seeria ette, mõtlesin selle välja kohe. See on eesti kirjanduse teemadel. Sa mõtled siis seda seda ja seda ja? Sa võid muidugi ka öelda, kui sul on midagi öelda selle seal nende tekstide tekkeloo kohta. Et on täiesti erinevad ja võib-olla ei ole täiesti erinevalt ja tõenäoliselt kõik on tulnudki varahommikuti ennem ülestõusmisniisama mõteldes elu ülajärgi. Anton Hansen Tammsaare. Tõde ja õigus. Lühikokkuvõte. Esimene köide. Töö teeb lolliks. Teine köide, haridus teeb lolliks. Kolmas köide, mässamine teeb lolliks. Neljas köide abielu Deblolliks, viies köide, kuidas lollina edasi elada? Jaan Kross kolme katku vahel lühikokkuvõte. Vahet pole. Lydia Koidula säärane mulk, moderniseeritud versioon. Maie ennema, hüppan ojasse, kui erastu Ennule, lähen. Jari nõustaja, hüppa, hüppa. Aitäh sulle ikka, noh, ma arvan, et sa nüüd joodenda selle poolik õlle ära, mina olengi enda tee ära joonud. Ja, ja me lähme mõlemad sinna Kirjanike Majja sinna, konverentsid, mis sa arvad, mismoodi see konverents välja näeb? Ma arvan, et, et ta ei näe päris selline konverents välja nagu siin paar nädalat tagasi. Ene Mihkelsonile konverents. Ma tõesti eesti kirjandusest raskem leida minule vastu pidisemalt näidet, kui Ene Mihkelson on tõesti niimoodi. Aga milline see konverents võiks välja näha, ma ei tea, ma ei ole üldse kursis sellega, kes seal esinevad, ma ise tean, et ma ise ette kanda. Aga seda ma tegelikult pidin pidama ettekande teemal, et ajakirjandus ja kirjandus, sõbrad, vaenlased. Aga see on selline väike nali. Tegelikult ma arvan oma uusi luuletusi ja teksti. Tänade ahjuoluna kohtus Veiko märkaga. Saate panid kokku Viivika Ludwig ja Urmas Vadi. Kõike head ja kohtumiseni.