Siin vikerraadiosaatega Lastetuba jätkab Reet Made laste edu. Muusika on kui elu juhtmõte tulekivi ja teine mõte on veel selline. Muusikas on mõtet olla vaid tipus. Need sõnad on öelnud meie tänane külaline, kelle lastetuppa oleme koos, läheme, Peeter Saul. Tere õhtust. Kui nüüd vaadata seda, et muusika on olnud teie elus tõesti nii elujuhtmõte kui ka see, on õige, et te olete saanud olla muusikas tipus, kas mahub midagi veel tegevuste mõttes, ma mõtlen just teie ellu mingi töö või huvi või kust te tunnete, et täiesti minu oma hea meelega teen? Olen kohe MINA ISE. Jah, ma võin seda ütelda, kuid see on kummaline ja väga kaugelt muusikast kuskil väga-väga-väga. Noore poisikesena imponeerib mulle tolleaegses Eesti spordi suurraamatus sportlase pilk, kellel olid võimsad õlad biitseps, sest see oli raskekaalu maailmameister Joe Louis. Ja sellest pildist tekkis mul suur huvi, kutsumus poksimise vasta. Ja see on saatnud mind nagu kogu elu muusika kõrval. Ma mäletan seda, et kui ma olin siis kuskil nii 12 kolmeteistaastane, siis siit mitte väga kaugel. Maakri tänaval oli üks poksiklubi, ma läksin sinna, küsisin, et kas te võtaksite mind kaasa. Ei mäleta, mis sellist Klemmeralisele treener Rimise vaatas mind niukse põlves. Tead, pojake, ise veel paar aastat buda tulen, sinna ma siis ei läinud, aga siis kuskil paar aastat hiljem, kas 13 kuskil 14 läksin ma siis pikal tänaval asuvasse dünamo poksiklubisse seal legendaarse tarnetreener härrasmeesõpetaja Nigul Matsak, ja ma käisin seal usinasti kolm-neli tundi. Tegin siiski hästi, siis ühel hetkel järsku seal oli väga palju Kolgunud kursuslaste tuli. Kuule, kui vana sina noormees oled? Ma ütlesin, 14 heide ei tule siis tagasi, kui 15 oleid ja vot siis läksin tagasi see sporte kudeni küsisite mis on see, mis on, nagu köidab mind. Ma pean teile ütlema, et see nüüd on siin nagu tõesti enesele väga suure hinnangu anda, seda ma tundsin ja ja mul oli tõesti soodumust ja eeldusi saada. Heaks box jääks ja ma sain jaks pakataks. Kas see on nüüd mingisugune legend või tühi jutt? Aga mina, kes ma olin 50.-te aastate viimaste aastate koolitüdrukuna ka selline tantsupidudel käia koos oma klassiõdedega ja me käisime vanas Tombi klubis ja eriti nii, et oh, et kui te oleksite seda ikka näinud, kui ükskord mingid lõngused, siis öeldi lõngused siin tantsusaalis mingisugust niisugust nagu tüli või kaklust ärgitasid ja kui siis tuli sealt orkestrist Peeter Saul ja Bloskit ütlesid, nad võis see nii olla. Võib-olla ta oli siis saalis kuskil ja et nad tegid selle platsi nii-öelda puhtaks, siis mindi rahulikult jällegi püüne peale tagasi ja muusika jätkus ja pidu läks edasi. Kas oli midagi sellist, see on täitsa tõsi, nii see oligi. Seal oli üks minu hea sõber ja tõesti sel ajal tompi klubis oli teatud niisugune bande niukene bande, kes tulid lihtsalt selleks tantsima, et selle tantsuaja lõppedes valida välja ohvreid, norite tulijale, sealt kakelda. Ja nutate see noormees, kes seal oli, see oli absoluutselt ühesõnaga eemal igasugusest nihukesest kehalisest konfliktides ja näete, mu süda lihtsalt ei pidanud seda vastasest, Nad läksid mitmekesi talle kallale ja me tegime lovskipidepressisel nendest puhta töö. Aga see oli juba siis, kui Peeter Saul ei olnud ise enam koolipoiss. Trumpi klubis olin koolipoiss. Olin koolipoiss kuulubki meie lapsepõlve looma ilmselt kuskil kümnendas klassis, sest ma tulin 40 70 48. 49. aastal Eesti juunioride poksimeistriks kolme-neljakordne Tallinna me Eestis, nii et ma olin väga hea ja oli kuskil ilmselt viiekümnendatel aastatel likvideeriti igasugused džässorkestrit ja see oli Emil Laansoo niisugune suur džässiorkester mis mängis tompi klubis ja seal olid niuksed, legendaarsed muusikud, klaverit mängis Boris Kõrver Emil Laansoo, mängis kitarri ja helilooja Evald Vain oli üks saksofonist, sides lisem abis, Einer suutropituslist. Aga viiekümnendatel aastatel siis kurbus, sulisel taanovi suur otsus, siis kadusid fokstrotti ja igasugused asjad tulid niuksed, tantsud nagu pate Patti nöör ja ses niuksed vanad vanad ballitantsud, naersime ikka pata Pattimisel pahade paadinöör. Nii et see oli sisi ta sel ajal jah. Jah, aga siis see jutt kasvase kasvas ja kandus edasi, nii et 50.-te lõpul, kui oli tõeliselt toredad peod ja kus head sving, orkestrid mängisid tantsuks. Ja lähemegi selle tõmbega, mis me oleme tagasi 50. aastal 54. 50 vihastel Laansoo tuli seal tagasi, tegime uue ja ja väga järglaste. Aga see on väga huvitav, kui nüüd mõelda seda, et teie jaoks oli box nii tähtis ja olitegi hea poksija koolipoisina ja samas teine dirigent Eri Klas, ka tema on ju käinud nõnda, et viiulikastis olid poksikindad ja ka tema tahtis foksjaks saada. Kõigest väest ja, ja tema oli ka hea poksija. Tähendab, tema ei võistelnud küll palju, suvad sellistel võistlustel nagu meistrivõistlustelt, mina olin dünamo spordiseltsis temalis partakis ja see oli tore nagu Me tõenda see pikale matsu käel on Evald Seeberg ja siis lõpuks läks partakesse ja temasse siis Spartaki treener ja tema juures ma pean, ütleme, eri oli väga andekas ja meil oli küll üks juhus kohtuda poksiringi seeri klassiga aga kahjuks see videol intusi kinolind hävis. Siin Gonsiori tänaval televisioonimaja keldris oli üks suur vihmasadu, uputas üle, see oli Andres Vihalemma saade, sport ja muusika. Kus siis esinesid tuntud muusikud, kes olid ka sportlikult tuntud, seal olid Georg Ots kui 400 meetri ujuja ja, ja siis jälle sportlased, kes olid tuntud kui muusikud, ütleme seal legendaarne kiiruisutamise jalgrattaspordis teemia Olav Solman, trummar, korvpallil Trapido klaverimängija, Mati Nuude, laulja, Uno Loop, laulja, Uno Loop, põlvega põhjabakse. Ta oli ka samuti spartakiaad ja meil on natuke vanemad kuleerides. Aga Eri Klasiga. Me kohtusime selles saates ja boksisime kolm üheminutilist raundi. Seda nimetati sajandi matšiks. Erinevad kaalud ei olnud, ei olnud, ei olnud. Ma olin raskekaallane, Eri Klas oli ka seal, kus on ikke. Kas teil on ka väga hea mälu, teie isa oli ju legendaarselt hea mälu. Sellist melu nagu minu isal on, seda, seda on võimatu võrrelda. See, miks me erakordne nähtus, ei olegi mälu, see on mingisugune, ma ei oska ütelda, nagu see on nagu mingisugune teete, vahatahvlilt, mütsid on sisse vajutatakse, Gordon näinud, lugenud, seisma jäi, see ei ole mälumis. Teate, me peame endale mingist võtete abil kordama natuke meenutama seda meelde, et see oli kõik minule veel. Aga ma ei teagi inimest, kellel oleks selline mälu. Kindlasti on neid. Aga. Iseennast, te ju mäletate väikese poisina, mis on esimene mälestus. Iseendast, ma ei oska ütelda minu lapsepõlve võimeliselt täitsa ja lapse mälestused viivad mind tagasi lennuki tänav 24 seal oli siis niisugune kööktuba korter kus minu vanemad muusika, inimesed elasid ja ma mäletan, et minu isa ehitas mulle jõuluks fantadega hauto vineerist vineerist niukene, täiesti võidusõiduauto moodi jalgrattaväntade kett seal, vot seda ma nagu mäletan, kui ma selle kätte saime seda korterit, vot sealt sealt tagasi olen palju ei mäleta, aga sealt siis mädalist. Vot see oli esinsoni punaseks, sõlmann, väga kahte asja. Mäletan, et isa ja ema õppisid konservatooriumis nüüd vist juba lõpusirgel, sel ajal aga minu kadunud onu kelle venelased maa-ala siis enne kaks nädalat enne sakslaste tulekut esimest tulekut. See oli üks esimese vabariigi aega väljapaistvamaid ehitusinsener, väga väljapaistev ainsana. Nii et kui ma hiljem mind Eluist Tallinna polütehnilisse instituuti, siis öeldi mulle küll, et teie ei oska seda midagi sindaga. Onu Kaarel Saul tegi seda kahe sekundiga. Ma tean, tead, ta lõpetas väga hiilgavate tulemustega ja isastus samuti polütehnikumi. Ja ma mäletan seda, et oli vaja teha kujutavas geomeetrias joonis perspektiiv joonis köögitaburetid ja ma mäletan seda, kui ta pani selle tabureti keset tuba ja siis lõpuks tegi sellest tuši joonis. Ja ma tippis olin siis ma küsisin sealt kujutava geomeetria graafikaga töödest, kas te mäletate? Seebee Guinemis. Kisast oli juba natukene juttu ema ema muusikainimene ka juhatanud suurt orkestrit ja koolitanud näitlejaid mis on ematööst ja elukutsest lapse poisi pilguga meelde jäänud. Laulutunnid sellepärast, et ema oli sellest legendaarsest töölisteatris, tähendab, kui mina võiksin ka meenutada kõiki neid näitlejaid, nende nimesid, siis nagu eesti teatri mingisugune kullafond, no mitte kaugel on siit maja, kus elas Priit Põldroos, kes oli teatri kunstiline juht. Sa oled Andres, särav, selles mõttes hidden, et sinnapoole Kreutzwaldi tänaval, seal olid legend, haarset näitlejad, Ruts, Bauman, Helmut Vaag, Aleksander Teetsov, Olly vare. Oh taevakene ei jõua kõiki. Ja ma mäletan, et ema oli selles teatris kõik, ta oli orkestri dirigent. Ta oli klaverisaatjaid, oli laulu, et orkestreeri ja siinsamas, vot selles Kreutzwaldi tänava ja Tartu maantee nurga peal, siin ma mäletan neid laulu tunduvad, need on esimesed niuksed, mäletad ja kõiki neid harjutusi ja kihklemend laulmised sulle ostja, kes seal käisid. Ja ise siis ma mäletan seda. Ma tahtsin kangesti tema teeks minuga ka ühe laulutunni ja siis, eks ta sai aru, et lapsel on südamesoov ja tegi siis ma tahtsin, tähendab, võrdsustada ennast, ei ole täiskasvanud inimestega, pani mind siia klaveri juurde seisma, siis laulsin ASA hele Relias, õuan oma saart, laulsin, no siis ma olin nii uhked. Minuga tehti pant. Ära. Sest et ema töö juures on ju nii tore. No see oli siinsamas kodus, olid, need laulud, on terve see teater, kes kodus, mis töölisteater on selle kohtega põlenam, siin põle sära põsele. Pome rünnakugasime üheksandal märtsil ja kõik laulutunnid käisid, käisid kodus. Nii et uksekell helises ja jälle kuulsus oli ukse taga. Jah, et käisid kõik, see oli tore aeg ja siis muidugi ma mäletan seda, et üsnagi tihti õueti hommikul mind proovile kahes olin teatrisse seal garderoobis ja mäletan kehtivaid kuulsad teetsevad ja Bauman nende nalju ja iga suht või Surdmises kõikidega. Kas võt ka olla, et selline tihe näitlejate viibimine teie kodus oli mõnes mõttes natukene tõukeks ka, et vennast sai näitleja. Noh, ei, usuvend sündis 36. aastal jõulu esimesel pühal ja me kolisime siit ära. Kaitse tõenäoliselt mitte väga kaugele, laulupeo tänav 21 siis ta oli kuskil kolme aastane. Siis juba tulid 39 40 miljonit üks ja siis oli juba siis teistmoodi. Kui ma nüüd oma lapsepõlve meelde tuletama, mäletan oma vanavanemaid väga hästi, see oli üks niisugune kummaline kokkusattumus, mõlemad vanaisad olid väga head ja rikkad, sukad, rätsepad. Minu emapoolne vanaisa Peeter Saar. Temal olid ärid Tartus ja Riias ja minu isapoolne vanaisa, temal olid pärit Peterburis, Moskvas ja permis. Mõlemad olid väga head rätsepärikad, jõukad mehed, aga emapoolne vanaisani saare Peeter. See oli suurtenis tuli, kuidas ütelda kunstiliste kalduvustega ja niukene ärkamisega ja kultuurivaimustusekandja. Ta oli rikas mees, tal oli Valgas kaks maja ja seal Puka lähedal komsis suur talu, meile ta LM Semper ära müüs. Ta võttis kõikidest asjadest seal, mis seal kompli vallas, osa näiteringist, laulukoorist ja jõumeeste seltsist. Ta oli väga tugev, see sai talle saatuslikuks. Siis oli ju tore, väga niuksed, väga kuulsad olid need Haabergi rammumeeste seltsid. Eks tema siis ükskord seal küla noorukitele, isadele jub härrasmees ja tõstis suure heinakoorma ema palgist üles ja nii ESS selgroolülid ära ja jalutaks elu lõpuni õlaga. Vot temal oli väga suur niisugune tahe näidelda ja näitemängus mängida ja, ja ma arvan, et ema kaudu sellega väga artistlik inimene. Sealt on pärit omadused, mis tegid minu ennast selle, kes tooli juurde lahkus. Kas lapsepõlves vend Jaaniga oli niisugune hästi mõnus ja tore omavaheline läbisaamine? Mahe, oli teil neljani? Neli aastat ja see vanusevahe kuuse peate istuma, pean ütlema küll, kahjuks natuke kiusasin ikka nagu vanem vend kiusas ikka, katsusime ikka, kui mine too seda, siis ma ütlesin, nojah. Aga hiljem hiljem me saime väga hästi läbi. Te olete öelnud kunagi enda kohta, et oh see tipp ja, ja kõik see matemaatikavärk, et mul ei ole kohe mitte üks raas loogilist mõtlemist, aga Jaan vend oli just nimelt matemaatikas ja sellistes täppisainetes Tugev teate, see oli väga suur anne, mis minu kadunud vennal oli, ma pean ütlema seda niimoodi, et minu isapoolne liin olid kõik väga-väga kuidagi ütelda, targad mehed. Minu kadunud onu, eks ole, suurepärane insener, suurepärane ehitustehnika matemaatik, minu isa täpselt samuti. Tema Lõbu oli, ta oli omapärane inimene, tema lõbu oli kodus näiteks lahendada matemaatika kõrgemal maanteed pidi ülesannet uurida relatiivsusteooriat ja tihtipeale õhtetetes. No kuule, Peeter, tule siia. Tartust sõidab val, läks rong ja nii kirja, kui see sõidab, sealt mitmesaja kilomeetrine kokku saad. Ei, mina ei saanud seda lahendada, Jaan tegi koera. Jaanil oli eriline matemaatiline anne ja reaalkoolist astus ta Tartu Ülikooli. Füüsikateaduskond on ühesõnaga nagu nuga läbi või ja vot seal Tartu Ülikoolis asuste näiteringi ja tõlkis inglise keelest eesti keelde kroonimi tsitadelli. Ma alles täna hommikul nägin seda kuskil 40. aastani Ameerika filmile, selle Robert alati nii et sealse näitlemise ühesõnaga pisistada hammustus, aga ta oli väga tugev matemaatik. Aga üks tahk oli tal veel, mida kahjuks minul ei ole, tal oli suur kirjanduslik anne. Ma mäletan seda nii kumu emale helistati Tartus, kui taastus Tartu ülikooli, siis kõigil oli vaja kirjutada kirjand. Tema kirjand oli üldse kõige parem ülikooli ja Serneb kirjandus, fakultid, inimesed lihtsalt kuulge, miks ta läheb füüsikat õppima. Luht tuleb õppida kõik. Aga ta läks füüsikasse õppima. Sealt siis teatrikooli. Minu venna elu oli lühike ja traagiline, olgu see kõigile õpetused, sarlaki, tulemalased, sarlakid hävitasid südame. Nii et kui ta keskele lõpetas, oli ta praktiliselt surmalaps. Aga tema tähendab, kui ta midagi kirjutas ka mõnda artiklite, midagi, sest see oli suurepäraselt kirjutanud. Meie perekonnas on väga suures liiklejana auses üks tema kiri Fel minu poja Indreku sünnipäevale. Vanus või selline suur talent, tal olid. Aga kui te olite veel väikesed poisid ja siis mängisite malet, kas lugu vastab tõele, et tema oli suuteline niimodi teiega malet mängima, et ta oli teises toas ja isegi tal ei olnud malelauda ees? No ta luges ajalehte ja, ja siis käike tegi, sest et midagi oli tal nagu fikseerinud mälus see seis, et kuidas. Vedasin sellise niukene emale, jah, mina olin selles laulupeo tänava korteris, oli teises toas ja tema oli, eks tal oli süda haige, väsinud, lugesin mingist raamatut ja hakkasime mängima maleva ette ja ütlesin käigud ja tema siis vastas ja ma mäletan seda. Nafta hüüdis mind nalja nimega puuelt, Pedro, see oli niisugune joonissari tolleaegses Päevalehes, Puujalt, Pedro Mihkiire fantoom ja, ja siis vaatasin, et tiba, ütleme seal 15 14 käiku ja mul hakkas nagu natuke kehvasti minema, semu seisma. Mõtlesin, et ma natuke paraned, ma nühkisin natukese vankri, panime parema liini peale, mõtlesin, et näete kuseskmantsuses. Kuule, kus sa selle vankri silla said? Puujalg, pane tagasi, kus oli? Ütles ruuduga ja siis ma ükskord ta küsisime teadetest, et see peast mängime nendega seal meloni tähendab isa seisu järel fikseerita mällu. Selle pildi teab neid, ma olen teil seisavad siin siin siin nüüd järge, geps imestab, eksib uue pildi, eks ole. Ja ta mäletab meetodes puujalg põnevangilt tagasi, kui see on tõsi, jah. Ja see teeb muinas Kuidasmoodi muusikaõpingud hakkasid Vot siinsamas Kreutzwaldi tänavas ikkagi muusikute laps, eks ole, ema väga ja kuusik, isa viiulimängija ei ole mingi ja ja küsiti, ükskord küsis, kas sa tahaksid klaverit õppeks? Ilmselt üks tema konservatooriumi kaaslane Helga tahuri selline. Vaata, see siis võttis mind ja vot siis hakkas, hakkasin tunnis käima ja miks ei võiks seda Shakesime tingimusi on ja nii see läks ja nii see läks, oli ka huvi asja vastu, oli küll, aga ilmselt mitte nii suur, mitte nii suur huvi, et selleks sundinud niivõrd harjutama, et oleks tulnud ühesõnaga niita priimapeadest, nii suurt boksimine oli ikka huvitavat. Nii algas 46. aastal praktiliselt sinnamaani, vot siis lastud mind uksest sisse siis lasti ja siis samal ajal tuli ka minu ellu, eks nisukene noorepõlve väga suur sündmus. Hel ilusal päeval Gustav Adolfi gümnaasium, siis ta oli juba esimene keskkool, eks ole. Tuli meie klassi, et kas ma olin siis üheksandas klassis ilmselt 90 klassis üks uus poiss ja minu kõrval oli, ma istusin üksi. Ja pandi, mine, sime, tutvustati, see on. Meie uus õpilane istus minu kõrvale lehedalt kast pois minust natukene vanem niisugune ja ja saime tuttavaks, need sõbraks ja kolme tunni pärast tuli laulutund seal Gustav Adolfi gümnaasiumis kloostritaks üleval Läksime laulutundi ja seesama pisikene käbi istus klaveri taha ja mängis nii et tervel koolil jäi suu lahti selle Eino-Jüri Salu selline noh, muidugi Niukest džässi tol ajal, seal oli ju see suur vaimustus, Tallinna kinodes jooksis legendaarne Ženja, Ženja Glenn Milleri orkestrifilm Väikse basse oru serenaad. Ja ta mängis perfektselt harmoonia Kria perfektselt. Õieti need teate, see oli nagu nagu pärast seda oli tõesti nagu Jeesus, mitte 13 jüngrit pidin 300 ikka ei mängi, mängi mängi tema kaudu. Tutvusin ma siis võt niukse džässmuusikaga. Sõrmed jookseb päris heasti tema käest, ma sain algteadmised nii selleks ja nii see läks. Hiljem ta oli sunnitud sellest koolist lahkaks, ta tuli ära Westholmi gümnaasiumist läinud vene keele õpetajaga tülli ja nii tülli, et tuli sealt koolist ära. Ja nüüd kujutage ette, pooleteist aasta pärast see vene keele õpetaja tuli Gustav Adolfi vene keele tundi. Tuli siis Jüri Salu, oledki siin, nüüd. Näed kuradeid, on see printsiip veel sõisi välja läks, õhtukooli. Õpilasi kirdavand. See on muidugi väga kurb, kui on selline õpetaja negatiivses mõttes negatiivsuse ja, aga kuidas teie õpetajad on olnud, On mõni õpetaja olnud teie jaoks ka tõeline ime? Jah, annab küll, tähendab, Gustav Adolfis oli jälle selline nagu, mis mind elus elus on tihti saatnud selline situatsioon. Minu isa lõpetas Gustavad. Minu onu lõpetas Gustav Adolf oli minu vanaisa, lõpetas Gustavad ja kui mina ja vot siis selle 44. aastal läksin, siis olid alles ja kõik needsamad õpetajad seal koolidirektorile Alexis kuusik, füüsikaõpetaja, kes ka siis oli õpetaja, kui isa oli seal vene keele õpetaja, oli Aleksejev. Vladimir Putin ennast, noor, need kõik, kõik teadsid. Ja muidugi see vana niisugune esimese vabariigina meeleldi kodanlikuaegne kaader, see oli hoopis midagi muud. Meie kooliinspektorid siis, see oli Richard Kress, eesti keele õpetaja, samasugune matemaatik ja see on jätnud kustumatu jälje minu mällu. Me saime juba siis aru, et see on suur mees, ei kasvatanud meest. Õpetanud mitte minenud hiilgavalt eesti keelt ja maailmakirjandust ja seda, see kasvatas meist härrasmehi. Tema igavese Endale pööras ta tähelepanu misel talle mingi omapärane kõlade mahlane-mahlane keeennomisse saksal jalgadega kabistab laua all nagu mõni moonaga ka poiss. Igat asja, kui sa läksid kuskile tõdeta tõmbajad. Kas õpetaja Morin ei ole siin? Härra tuleb siia ja ma tahaks küsida, kas te ei taha, et see õpetaja Marina on siin? Miks te siis küsiti, et kas ta ei ole esiküsige, kas proua Murin onsi nii et see, tema vaimsus, tema teadmisi ja tema sügav niisugune eesti meel? Ta oskas kuidagi peenelt tagada kõiki neid tolleaegsed, no siis tuli välja kuskil, eks ole, 47. aastal, et isegi kanasõnniku leiutised, venelasteks, rääkimata raadioid ja kõiksuguste asjade aurumasinaid, elektrid ja kõik ja ta oskas seda nii peeniks kuidagi tagada ja aga mees oli sunnitud. Kui mul ema bituurimassis mäletan, ta tulime jumalaga jätma talil üsnagi karm mees, kuidas siis meile tulime, õppisime ladina keelt. Kuidas need viimases sõnades ütles siis järsku terve klass tõusis püsti, korra ütlesime, viivad viivat viivat. Kress pole elus niisugust asja teinud. Vaat niisugune niisugune mees. Niisugune mees on jäänud mune mällu, säält. Kui üks poiss kasvab kodus, kus on muusika, no nii mõlemat ema ja isa on muusikaga seotud, inimesed õpib ise, siis on tal kindlasti ka oma selline lapsepõlve lemmikmuusika olnud, mida ta on tahtnud kas ise mängida või, või kuulata või mis laadise muusikali. Kui ma siis olin nüüd muusikakooli õpilane, see muusikakooli teate, see on nagu aga kogu aeg reformitakse, eks ole, midagi paremaks legi klõps iga organ Remorv, kord korrutatakse ümber ja kõik uued. Siis seal muusikakoolis ja lastemuusikalis käies imponeerib mulle teatud niisugused klaveripalad, mis mu hingest läbi sai, siis üks, üks varajases nooruses kuuldud kuskil Rahmaninovi prelüüd toodis Minodi emba-kumba, niukene, Rahmaninovi väga armastas vene kellase Novgorodi kellasid ja vot see on ka niisugune met klaveri oktavad ja need imiteerivad nagu neid, kel. Ja siis ma mäletan seda. Raadio mängisema kuulsin raadiost. Minu isa tundis kogu muusikat kiitusi, võiks ütelda, see on selle teose seaduse. Ja mängis üks imeilus meloodedaadi. See see meloodia ja küsisin isa käest, et isamissansesson see on tšehhi helilooja smeetnerle Vuelta jõgi voolab ja siis ta seletas mulle ära, kuidas programmiline muusika algab, sellelt kaks ojakest nelisevad saavad kokku järjest rohkem Polfette, siis hakkab see suur pidulik meloodia, kuidas voolab vot sellised, siis ma mäletan ühte listi. Hiljem siis, kui Jüri seal ja tuli siis hakkas, muidugi hakkasid mulle väga meeldima, vot see džässmuusika oma niisuguse väga sellise harmoonia, mis minu minus tekitas nihukest naudingut, erutust ja kõik, seda on väga raske ütelda, mis mis on teie lemmik paga, eks ole, seda ei saa ütelda. Aga kui meie saate lõpuks lõpetame oma saate, jääks kõlama üks muusikapala ja see pala oleks siiski sealt teie lapsepõlve kooliaastate lemmikmuusika hulgast, mis see võiks siis olla? No teate, mängige Rahmaninovi siis mull prelüüdi, niuksed, oktavi, dj akordid seal, mis nagu vene kirikukelli nagu neetud, ega mina ei teadnud, kuhu seda muusikat kuus vene kirikukellad on alles hiljem kuma muusikaks. Ühesõnaga, vot see oli midagi sellist ja võib-olla võib-olla ka üks väike katkend sellest viitava peateemast. Oma lapsepõlvest jutustas Peeter Saul. Temaga ajas juttu Reet Made. Ja meie saadet jääbki lõpetama. Fragment Smetona muusikast, mis oli Peeter Sauli lapsepõlve üks lemmikpalun.