Tere hommikust, head raadiokuulajad, jutusaade on taas kord valmis, et üks tund koos teiega veeta ja me saame täna siin jutusaate stuudios tervitada direktorite dirigenti, õpetajad ja lauljad, hiljuti oma viiekümnendat sünnipäeva tähistanud Kadri Hunti, tere hommikust. Tere Kadri. Mis osal või rollil, sellest kõigest direktor või dirigent, laulja, õpetaja, sulle endale kõige suurem rõhkkond? No ma kõigepealt tahaksin selle direktori vastu natuke vaielda, et ma selle ametinimetusega ennast kunagi ei ehi, et ma olen laulustuudio, noh, võib-olla kunstiline juht või, või koolijuhataja, aga aga mulle igasuguseid direktiivid on väga rasked. Ent asjakesi, et seda, selle sõna ma võtaksin maha. Aga ma arvan, et jah, niisugune. Laste muusikalise maitsekujundaja roll on minu elus üks tähtsamaid, aga muidugi ma püüan sealt kõrvalt nii palju kui vähegi võimalik säilitada ja isegi laulda. Ja selle yhe laulmisega. Tegelikult me alustame, ma arvan, et raadiokuulajad teavad sind ühe laulu järgi, mis on pärit aastast 68 ja ma usun, et kõikidel on need sõnad peas ja siis on üks armastatumaid laule, mida me kuulnud oleme. Kuulame seda veidikene. Kadri Hunt, kuidas siis lauluõpetaja sellist laululast Kadri Hunti sealt aastakümnete tagant hindab? Noh, ei ole väga suurem asi, et ma arvan, et meie raadiolapsed teavad küll puhtamalt laulma. Aga noh, tol ajal see laste laulutase oli ka natuke teistsugune ja minu samad, kes olid siis ka minu noh, nii-öelda juhendajad või pöörasid ikka hästi palju tähelepanu sellele, et see oleks selleks südamlik ja ilmekas ja et ma laulaks sellest asjast ja ma arvan, et ses mõttes läks see pihta veelgi enam, sinu isa kirjutas selle laulu spetsiaalselt sulle spetsiaalselt teie elust. Jah, isa edaspidigi ta tegelikult kirjutanud hästi palju igasuguseid täiskasvanute ja eriti ka lastelaule ja näidendid ja, ja, ja ka raadiojutte ja mida iganes ja ta alati paneb sinna sisse igasugused omaenda ümber toimuvad sündmused, et sellepärast ongi nad sellised elulised ja natuke naljakad. No ma ikka pean küsima seda, et kas tõesti need ema kingad ja kleidid said kõik ära proovida, viga? No ma tahtsin kangesti olla enne tütar, aga paraku mul oli selline suur hambavahe ja ma olin pikem, olin isa moodi ja, ja kes külaline tuli uksest sisse, soigu isa nägu, tütar, minul oli kohe nutt varuks, ma praegu mõtlen, et head isa nagu ei solvunud selle peale, aga isa vahel võttis passi miljonites vaata siia kirjutatud Kadri Märdi tütar? Jah, selline ema, asjade ja ema moodi, mis see soov oli mul küll lapsest, sest väga suur, mida sa ise sellest Entel-Denteli aegadest üldse mäletad? Või ma mäletan, kui tore oli telemajas joosta. Ja õnneks need needsamad stuudiod on ka praegu olemas, aga muidugi telemajani paisunud, et sinna eksid ära. Minu arust oli see vahva, et see aga Kalmer Tennosaar, Georg Otsaga kuidagi üldse meenuvad, Heino vaid ikka ja, ja see, et ma Georg Otsale ütlesin lõppkontserdil, et see laul ei ole mu sugulase tehtud ja Georg Ots ehmatas väga ära, et see mul tegelikult peale, sest et isa ei olnud mingi sugulane, isa nisa ja tädid, jalad on sugulased ja, ja onu kalmerit ikka noh, mäletan hästi ja isegi juhtus selline asi hiljem elus, et minu tütar ja kalmed Ennosele tütar käisid ühes klassis. Me olime ka kaaslapsevanem. Kadri Hunt, mis sa arvad, kas sinu enda laululapsed oskavad seda laulu lauldakse laul tegelikult veel käib laulmas? Ja ma arvan, et ta käib, et tegelikult sõltub ju ka sellest, et ida lasteaedades ja koolides teatakse ja, ja meie tegime mõned head aastad tagasi ka Märt hundi lastelaulude plaadi, kus seda laulu laulis hoopis üks minu laululaps on minu arust mitte halvasti. Kui palju erinevad praegused laululapsed ja need laululapsed, kes Donalid. Toona oli, see oli esimene või ainukene lastelaulude saade ja see oli praktiliselt ainuke telekanal, et me kuidagi olime väga-väga tuntud ja väga tähelepanu all. Aga noh, lapsed, lapsed on ikka lapsed, ma mäletan, me saime tohutult kirju ja Te, kõik need kaardid, mis, mis lauludele saadeti, anti meiega, nii et ma meisterdasin nendest kaartidest igasuguseid huvitavaid karpe ja asju. Nad olid väga, väga armsad, ega ma väikse lapsena ei osanud seda hinnata, ma tagantjärgi mõtlen, et hästi palju sooje soove saime. Et noh, kuidagi see tegi, see tegi meid ikkagi Eestimaa peal tuntuks ja, ja aeg-ajalt on väga imelik, kui praegu öeldakse, et oi, sina olid see, kes selle Entel-Denteli laulis, et ma olen elus ka palju muud teinud. Aga ses mõttes on tore, et kui need laulud nii paljusid inimesi rõõmustuseks viiete laulsid oma kuulsama laulu nelja aastaselt Võib-olla tõesti, et nüüd hiljem ma olen mõned laulud kirjutanud, mida on koorid laulnud ja laulupeol lauldud, et noh, selles mõttes võib-olla siin on midagi nagu peale tulnud, aga aga ma arvan, et meie põlvkond ja ka ütleme minu laste põlvkond veel võib-olla ikkagi seda sul emakest mäletab kuskil intervjuus öelnud seda, et see on väga oluline lapsed, muusikaga tegelevad emad lastele laulad isegi siis, kui nemad viisi ei pea. Ma arvan, et laulmine on üldse selline väga huvitav ja väga intiimne maailm. Et kuna ma õpet Ta on palju ka poisse, siis eriti poisid, kes on võib-olla mingis vanuses kinnisemad ja aga kes ei julge isegi selgelt rääkida, vaid selline puberteetlik, niuke Jumin käib, et saada nende käest kätte mingite mõtestatud heli, kus sa pead tegelikult iga laulu heliga, sa pead koguma organismi sinna taha panema. Et see on mingisugune teine vibratsioon ja teine asi, kui kasvõi näiteks pillimäng, kus sa, kus sa, noh, võib-olla vajutad sõrmega klahvi või tõmbad poognat. Et sellepärast on laulmine tõesti selline inimestevaheline, teistsugune kontakt ja, ja ma arvan, et see igal juhul kuidagi mõju meie psüühikale teisiti raskes olukorras aitab kas mingisuguseid pingeid maandada või, ega ilmaasjata. Me oleme filmidest näinud mingisugused vangide või kinnipeetute rongkäigud koonduslaagrid, inimesed hakkavad laulma niisuguses olukorras, kus asi on täiesti lootusetu ja kus enam keegi liigutadagi ei jõua ja laulmine võib aidata inimesi nagu jälle mingisugusest surnud punktist üle, nii et ma arvan, et tegelikult seal üks, üks selline ime, tõeline võluasi on see laul, mis asi nagu meiegi laulva revolutsiooni tegelikult. Laulva laulmas käivad lapsed, on ka paremad lapsed. No me oleme ikka öelnud, kui me teeme oma katsete reklaami, et laul, laps on hea laps ja ma tegelikult arvan, et et mingis mõttes on, kuigi ma ei arva, et nüüd, et ainult need lapsed on head, kes laulavad, aga ma arvan, et kui lapsel on mingisugune huvi, elame, millega ta tegeleb veel peale kooli. Et siis see igal juhul aitab tal püsida nagu rea peal just selles läbi selle kõige raskema vanuse. Mul oli üks tuttav soomlane, kelle lapsed käisid kahekslasiivsetes ringides, tegelesid huvialadega, üks ratsutas, perekond pidas hobust ja Ta korjas kopikaid, üks õppis kunsti ja läks kuskile Ameerikasse õppima ja, ja üks mängis, poed jälle pillid, kõik õpetajad, kõik, mis et mina nagu mingil hetkel oletasin, et oh, te vaesekesed, et nii nii palju peate muretsema nende laste huvialade pärast ja siis see mees ütles mulle kuldsed sõnad, et, et ta arvab, et need, et lapsevanemad, kelle lapsed kuskil nurga peal lihtsalt süstimas käivad, ennast annaksid kõik hinge tagant, et nende lastel oleks selline huvi, mis neid köidab ja, ja võib-olla ka tulevikus elukutseks saab, aga just et sa millegagi tegeled, sa oled mingis inimeste grupis või sa suhtled kellegagi, et sul on mingisugune teine mõtestatus veel minu tegevusel. Väga huvitav, mida sa räägid, Kadri Hunt, samas kui me räägime sinu enne teismelisi aastatest, sa oled öelnud kuskil, et küll need olid ikka keerulised ja ma tean, et sul on mingi selline asi veel ka, et on ema kirjutas muusikakooli, lahkumisavalduse puhul ei kehti. No tegelikult ma arvan, et minu teismeliseiga nii keeruline selles mõttes ei olnudki, et et ma olin nagu kogu aeg mingisuguses muusikas sees ja, ja ma olin oma ema ja isa tegevustes sees. Et juba lapsena nemad tegid estraadiansambel Elektra mind ei saanud lasteaeda panna, siis seal ei olnud kohti ja siis tervis ei pidanud vastu, siis ma jõlkusin kogu aeg nendega kaasas küll. Käisin emaga koos koolis ja õppisin seal koos teiste lastega, küll olin õhtuid proovides seal laulsin ja tantsisin nende tädiga koos. Ja siis hiljem hakkas ema, kes oli selline pühendunud kooliõpetaja, tegema igasuguseid lastenäidendeid ja etendusi, isa pidi kirjutama küll muusikat, küll laule ja kohati ka näidendeid. Siis mina käisin emaga koos just puberteedipõlves, ma mäletan, pidin aitama tal lastega teha siis pärast koolitunde igasuguseid tantsu harjutusi, siis pidin bloklödiga viise mängima, kui ei olnud parajasti klaverit kuskile, et ma olin nagu rakendatud väga ära. Aga see jah, see lahkumisavalduse asi oli küll, et ma vingusin seal klaveri harjutamise kallal. Meeldis väga Bach ja seda ma harjutasin, aga, aga Hayden Isonaatide võlu kuidagi minuni ei jõudnud ja iga kord kui vaja esineda, siis ma sain klaveriõpetaja, kes viiendad, mis inimene sa küll oled hetki, Bachi tavaliselt keegi ei harjutada, sina õpid ainult Bachi selgeks ja mitte midagi muud sul esinemiseks valmis ei ole ja, ja noh, ja siis ühel hetkel ma vingusina vinglusin ja ema sai hing täis. Hea küll, ma kirjutan sulle lahkumisavalduse, kui ka mängida ei taha tuule ära, siis tuli isa koju, ütles, mis marss harjutama, tydruk. Aga see avaldas, jäi sinna päeviku vahele ja siis, kui õpetaja õunapuu järgmisel tunnil päeviku lahti tegi, siis tabas teda täielik šokk, sest et noh, tema võttis seda väga isiklikult ja mul oli siis nii häbiasi päädis muidugi sellega, et ma käisin seal laste muusikakoolis edasi ja muusikat on saanud sinu elu tegelikult ikkagi üks väga huvitav tahk sinu juures on ka see, et ta sattusid tegelikult kirikusse üsna keset nõukogude aega, kuidas üldse 80. aastal või selle selle aja paiku, kuidas on see võimalik ikka nii. Jah, väga imelikult on asjad kuidagi arenenud minu elus, et. Kui me tegime keskkoolipõlves tüdrukutega sellist ansamblit nagu diskomuusikaansamblid nagu koolibri, minu isa aitas seda juhendada ja seal laulsime, tantsisime ja muideks möödunud aastal miskipärast anti välja selle ansambli see lühimängiv vinüülplaat, mis oli mulle väga suureks küll, aga kuidas see kõlas, siis ma küsin vahele. No täitsa toredasti toredasti laulavad seal peal täitsa toredasti laulavad ja see pilt on kõik peal, kui meil seal diskoriietes mingeid tantsuliigutusi teeme. Ja, ja siis ta küsis, minu isa küsis Uno Naissoo käest, et kes võiks olla selline hea hääleseadja, kes õpetaks just sellist popmuusika, hääleseadet ja Naissoo ütles, et vaieldamatult Marju Kuut, et on, on kõige suurem spetsialist selles osas, kes just just Niukest Tšassiliku hääleseadet, eks, ja siis tuligi Marju Kuut meile hääleseadet tegema, aga tema oli siis just just kirikusse sattunud. Ja, ja 80. aastal läks ta ka Eestist ära, ta abiellus rootslasega ja siis oli mingi lühikene aeg, kus me, Marju, kas tunde saime ja joomel siis tekkis selline klapp, et Marju kutsus mind endaga koos kirikusse laulma. Ja seal ma sain tuttavaks Taavo Remmeli ja seal mitmete muudega, kes, kes seal tema saateansamblis mängisid ja Taavo Remmeliga meil siiamaani selline eluaegne muusikaline kontakt. Hiljem oleme vaimulikke rahvalaule siin esitanud koos hüüdja hääle ansambliga ja noh, üleüldiselt see sellest ajast, nagu see kontakt kirikuga tekkis ja siis mingisuguseid aastaid hiljem ma ikka sinna sinna nii-öelda jäädavalt läksin. Kuigi kuna mu vanemad olid pedagoogid, siis isegi nad kutsuti välja, öeldi, et kui teie lapsel kirikus esineb, siis me võtame teie ameti rahad ei või et kuidas te saate teisi lapsi kasvatada, kuid enda omagi kasvatada ei oskavat, laulis kirikus ja kõik, mis need ikkagi mõned aastad seal avalikult üles ei astunud, aga noh, ühel hetkel see, see probleem muidugi lahenes ära. Kadri Hunt, mida sa, mida sa oled kirikus sellist leidnud või miks on oluline? Ma arvan, et seda niimoodi üheselt raske selgitada, aga aga ma arvan, et inimesel on ikkagi väga hea, kui, kui on mingisugune midagi sellist kõrgemat, mis mis hoiab teda, aitab tal ennast ennast puhastada, oma mõtteid korrigeerida, ennast kuidagi rahustada, ennast valmistada ja paremaks inimeseks muuta, et eks iga inimene leiab selle mingist ise asjast, mõned mediteerivad niisama ja erinevaid usundeid. Aga mina olen, noh ma ütlen, et sattunud risti kirikusse ja, ja leidnud, et seal on väga palju sellist, mis mis mulle sobib, et ma ei ole selline, kuidas öelda veendunud ühe, ühe usu või, või ühe kiriku natik. Aga ma olen ka sattunud ju laulma ajaloolist kirikumuusikat väga palju ja see, see kõik moodustab sellise ühise, ühtse terviku, minu jaoks tahaks sülle tsiteerida Andrus Kivirähki raamatust mees, kes kartis vesisena. Ja selline lause on midagi kasulikku pole ühegi jumalaga peale hakata. Need on rohkem nagu süled või helmed lihtsalt ilu pärast. Ma arvan, et et see on ikkagi rohkem kui ilu pärast, et praegu näiteks meie poistekooriga laulame palju vaimulikku muusikat, sest et vanalinna haridus kolleegimisest, poistekoor moodustatigi sellise ajaloolise kultuuri järjepidevuse kogemiseks. Ja nüüd just kus me oleme valmistanud kadripäeva kontserti, et me laulame seal koos raadio, tüdrukute ja Vox Clamantisega ka Grigoriaanilitaaniaid, mis on tegelikult ühed sellised suured ühised palved just, sai arutatud ka koos poistega, et küsimus ei ole selles, et seal midagi ainult väga isikliku ka selline palvetamine või kui selline oma mõtete suunamine mingisuguse kõrgema dimensiooni poole, et võiks olla mingisugune tasakaal tänapäeva maailmas, kus me keerame teleka lahti, küll on mingisugune jama Ukraina, Venemaa, Iisraeli-Palestiina, kus iganes, et ümberringi on nagunii palju sellist hullumeelsust ja, ja negatiivsed, et et ma olen ka mõelnud, et mida teevad näiteks õed kloostris, mina tavaliselt käin Pirital pühapäeviti, kui, kui yldse kirikusse saab või jõuab. Et see on nagu mingisugune selline vaip, akne, teine pool tasakaalustama hakkas seda, mis seda hullumeelsust ja kiirust ja, ja kuidagi tormamist, mis, mis ümberringi toimub ja mulle tundus, et ka poisid, et ega enamik meie poistekooripoiss ei ole pärit nii-öelda usklikest või kristlikest kodudest, aga et et ka nemad tajusid seda, mida ma tahtsin öelda, et me nagu pakume mingisugust teiselaadset, tasakaalu ja, ja, ja mõtteviisi just selleks, et, et, Et kuidagi tasakaalustada just seda, seda ümberringi toimuvat kas ei ole kummaline, et osa sellest ümberringi toimuvast põhjustatud, eks jah, see on, see on väga raske küsimus ja, ja see on ka pähke ütlemiseks usuteadlastele. Aga tegelikult on nii, et ka usklikud inimesed on ikkagi inimesed ja igal pool on ka samad võimuhierarhia probleemid nagu, nagu ka igasugustes instantsides, et ega inimene jääb ikka samaks. Kas sind üllatab see, et eestlased on muide ühed usu leigemad inimesed kogu Euroopas hästi paganlikud nagu siin üks uuring näitas, mis suvel välja tuli ja lisaks sellele on kohutavad ebausklikud. Või me oleme siis jah, no vot. Ma ei oskagi nagu seda väga täpselt kommenteerida, sellepärast et võib-olla need inimesed, kellega mina enamalt jaolt töölased suhtlen, väga paganlikud ei ole. Ja, ja vastupidi, ma olen jälle kuulnud, et rahvaloenduse andmetel ka, et väga paljud inimesed märkisid siiski, et neil ei ole usu vastu midagi, nad pigem toetavad ja pigem nad käivad võib-olla jõuluajal kirikus, aga nad ei ole sellised aktiivsed usklikud. Nii et ma selles mõttes ma ei oska nagu kommenteerida seda, seda eestlast paganlus sedavõrd. Aga noh, võib-olla on ka nii, et mida raskem on inimesel elus, seda rohkem ta otsib midagi, millest leida seda rahu ja lahendust ja, ja kui Ebausk on see, mis, mis pigem aitab siis võib-olla on siin ka mingisugune kivikristliku kiriku kapsaaeda, kes ei ole, kes ei ole osanud ikkagi võib-olla jälle oma pakutud oma valikuid inimestele selgeks teha, mis sind rasketest hetkedest ela näidanud. No ma võiks öelda, et väga konkreetselt ikkagi minu perekond, minu vanemad, minu lapsed, sellepärast et kui sa oled, et kui sul on lapsed, siis sa ei saa lihtsalt pead põõsasse pista või, või öelda, et ah nüüd rohkem ei jaksa ja ükskõik et see on nagu väga konkreetne asi, mis sind hoiab jooned. Ja, ja lastel tuleb ka ju tagasi tohutult palju energiat, sest noh, alates sellest väikese lapse naljadest ma siiamaani kahetsen, et ma ei kirjutanud väga järjekindlalt üles laste nalja, sest et aeg-ajalt meenuvad mõned ütlemised ja need on tõesti vahvad. Jaa, jaa, praegu on ka noh, minu nooremate õpilaste hulgast tuleb aeg-ajalt puhast kulda, et, et need on küll mõni asi näiteks meeles. Kõige esimene asi, mis mulle pähe tuleb, on see, et ma käin tihtipeale kontsertreisidel ära ja üks hästi väike armas multifilmihäälega tüdruk ütles kuidas. Et siis ma seletasin, et ma käingi nagu tööl, aga nad tulevad ja räägivad sulle selliste noh, oma igapäevaseid asju, mis kellelgi juhtus ja see on tegelikult nii vahva, et sa unustad oma igasugused mured ära, et see vahetus ja see soojus on nii suur. Aga muidugi minu vanemad on täiesti, kuidas öelda ebaharilikud. Et me oleme enamuse ajast elanud kas samas majas vahepeal mitte samades korterites ja me tegelikult praegugi on nii, et meil on olemas eraldi köögid, kuigi me suuremat jaolt oleme ikkagi. Oleme ikkagi ühe köögi peal. Et minu isa lapsest saadik mulle kogu aeg jutustanud muinasjutte, kui ema väidab, et kui ma päris väike olin, siis tegi seda temaga väga, ma seda kahjuks enam väga ei mäleta. Aga ma olin suur inimene, kui ma kuulsin, et räägiti, et, et keegi loeb oma lapsele muinasjutte ette ja mina ei saanud aru, et miks on vaja lapsele lugeda, ta võib ise lugeda, sest mina ainsa lapsena noh, eks ma natuke igavesi, mul õpetati tähed ruttu selgeks ja see oli mulle huvitav ja ma hakkasin juba kolmeaastaselt lugema, et kui ma raamatut tahtsin lugeda, siis ma lugesin ise. Aga muinasjutu jutustas ikka isa ja ta mõtles selle koha peal välja, Te küsisite, kellesse tahate juttu kuulda, siis mitte ükski sinepiplaastri möödunud mul ilma muinasjututa ja siis, kui oli veel mingeid röövli jõutud, siis me tõmbasime veel hommikumantli üle, pea oleks pimedam, jõudsime. Ja see on mul hästi meeles, kuidas ma kannatasin, sest plaaster oli kibe. Jutt oli nii huvitav, et, et pidi ära kannatama. Ja ka minu lapsed ikka neil olid omad. Mäletan, maril olid mingid konna tüdruku jutud, kuidas konna tüdrukul oli palju värvilisi kleite ja siis kuidas kurk teda jälle lihtsalt peaaegu oled kätte saanud, sest konna tüdruk oli nii edev, et panin värvilised kleidid selga. Ja ka ja ka mihklil olid mingid jutusarjad. Temal oli ka kindlasti röövli jutt oli ka, aga midagi muud ka, et seal olid kohapeal isa, mõtles ja siis jälle midagi sünnis või kõik need igasugused etenduste laulud, mida mida ma algul aitasin. Noh, minu peal nagu testiti ja siis ma aitasin neid juba õpetada ja arranžeerinud ajad. Ja kui on olnud mingisugune pinge või raske olukord, siis on isa alati see olnud, kes on kogu aeg teinud jäätmenagu raskeks, nendest olukordadest oleme sellise toreda südamliku huumoriga üle saanud. Et ma ütleksin, et see on küll olnud nii minu vanemad kui lapsed on olnud minu tagala poeg, ma head kuulajad, ütlen teile remargi korras, kes Kadri hundi lapsed on Mihkel Poll siis, kes on ju Eesti üks tuntumaid pianisti praegu ja kõrgelt haritud ja Mari Poll, kes siis on viiuldaja? Oleme, saate lõpuks kindlasti ka neid kuulame. Aga enne seda veel läheme korraks ka edasi, natukene teistsuguse muusikaga ehk sellepärast Kadri, sinust oleks väga hästi võinud saada või sa oleksid võinud jääda tegelikult popareenile ja kergemuusika juurde, mida sa tegelikult ka siin 80.-te lõpul, 90.-te alguses ju päris päris palju tegid. Jah, no ma kasvasin selle popmuusikaga, sest minu isa tegi kogu aeg popmuusikaansambleid ja Elektra, mida nad emaga koos tegid, oli, oli üks tuntum võib-olla. Ja siis mingil hetkel, kelle Õpetajate majas oli selline muusika paar, mida, mida ma aitasin siis vedada ja kutsuda sinna erinevaid esinejaid ja siis tegime ise ka teistega koos kontserte. Ja kui sa nüüd vihjad sellele eurolaulule, siis see tekkis just nimelt tänu sellele tegime seal muusikabaaris kontserdi. Jaak Sooäär oli, ma mäletan ja Tanel Ruben vist ja Taavo suur ütleb, et kuule, et aga see on selline hea laul, et vot mulle ma olin mingid uued laulud teinud, just, et kuule, et see võiks ju võiks ju euro laulaks sobida ja noh, siis kuna see oli tõesti täitsa uus lugu, siis siis natuke sai seda kohendatud ja muudetud ja, ja siis siis nii ta sinna saigi, sest ma olin enne ka kirjutanud, kirjutanud lihtsalt laule, mida ma olin ise salvestunud seal oma sõprade pillimeestega, nii tol ajal veel veel ei olnud CD-de tegemist, nii et kahjuks see minu laulude kassetid nii-öelda jäiga setis, kuigi mõni on öelnud, et kas annad välja kunagi, aga kuulame siis seda lauset lumerõõme ka on selle nimi ja konkureerida siis 1009 96. aastal Eurolaulul. Kadri Hunt see laul 96. aastal jäin napilt teiseks, võitjaks tuli, nagu me mäletame, siis Maarja-Liisi Ivo Linna laul, kaelage hääl. Ja see sinu laul tegelikult kogus täpselt sama palju punkte. Kas sul on natuke kurb ka, et toona sind niimoodi otsustati, et sina ei sõitnud eurovisioonile? Tollel hetkel mul oli ausalt öeldes isegi võiks öelda kergendus sellepärast et, et Eestil ei olnud seal eurovisioonil just ennem väga hästi läinud, niimoodi siis kui lähed sinna ja jälle oled kuskil mingi viimane vaid siis kõik ütlevad. No nii, et et tegelikult noh, mul on selline tunne, et nagu peaaegu nagu võitsid, aga vastutust ei olnud. Mäletan, et ma sain 2000 krooni veel auhinnaraha ja selle sain osta pojale kabinetklaveri kõigest, kui hästi sa ometi jäänud estraadimuusikal, aga kas sa vahel igatsed natukene nagu neid aegu taga neid lavasid, neid vilkuvaid prožektorid kogu kogu seda maailma, mis sellega kaasas käis? Tead, see natukene jookseb mul taustal ikkagi siiani, sest sest juba lapsepõlves mulle meeldis väga näiteks Yana Rossi, ma kuulasin siukest soulmuusikat ja väikeseks märgiks Jacksoniga mäletan ja ma laulsin mingisugust Maicel saksoni lugu, Kaajad oli see üks niisugune must muusika väga. Ja nüüd näiteks möödunud aastal oli üks raadiosaade, kas seda tegi klassikaraadio vist koos? Piip ja Tuut Mängu maja, aga minu lapsepõlvelaulud ja siis oli just see võimalus, et ma noh, sai laulda neid asju siis kõlasid minu lapsepõlves ja minu jaoks olid need lapsepõlvelaulud just niisugune natukene sõulja gospelmuusika siis Urmas latikaga just esitasime niukseid asju, et noh, aeg-ajalt tuleb, et vaja neid ka laulda. Ja nüüd, kui me teeme hüüdja hääle bändi, kus džässmuusikud ja küll, et me esitame neid vaimulikke, rahvalaule või rahva koraale, aga ikkagi see lähenemine, see, et sa kunagi ei tea, mida oodata, et see, see, just eriti džässi lähenemine on see, et kogu aeg midagi huvitavat juhtuda ja keegi improviseerida ja keegi midagi nagu teeb omalt poolt sellist uut ja huvitavat, et, et see on minu jaoks selle, selle muusika põnevam külge. Lihtne tantsumuusika praegu enam mul ei ole, huvitav, miks ta toonasele huvitav, miks sa ära tulid üldse sellest alast? Ma ütleksin niimoodi, et minu elus on nii olnud, et mingisugused teed on kuidagi nagu lahti rullunud nagu vaip kuskil ees, et vaat, kas sa nüüd läheksid sinna ja, ja mingi tee kuidagi järsku kas lõpeb, jääb ära või et mul mul olid lapsed. Ja siis ma jäin nagu natuke sellest asjast kõrvale, sellepärast et need kaks last olid üsna järjest, ehkki ma vahepeal veel hüppasin kuskile siia-sinna esinema, aga see oli ikkagi noh, selline tagasitõmbumise periood. Ja siis, kui ma jälle hakkasin kuidagi uuesti muusikuna tegutsema, siis kutsuti mind järsku ootamatult vanalinna muusikamajja sinna just loodava poistekoori juurde abidirigendiks, kuna ma olin konservatooriumi ajal tundnud juba huvi vanamuusika vastu ja see huvi tekkis kuidagi juhuslikult. Sest mulle tundus, et kui olite kooridel dirigentide lõpukavad ja seal pidi olema alati midagi varasemate midagi hilisemad ja siis veel tol ajal midagi Nõukogude muusikat, siis mulle tundus, et kõik esitati väga ühtemoodi ja mul tekkis huvi. Kuidas siis, et kas tõesti varast muusikat peaks samamoodi laulma nagu kaasaegsete nagu nõukogudemuusikat. Ja siis ma hakkasin tegema sellest diplomitööd, kuna, mis sellest, mitte midagi ei teadnud, siis Hortus Musicus lauljad olid sellised toredad ja abivalmis, kes, kes mulle Neid väheseid materjale, mis tollel saada oli, andsid ja juhendasid ja õpetasid. Ja siis mul tekkis jah selline selline huvi ja seda teati, et ma selle asjaga tegelesin. Ja siis kutsuti mind just sinna poistekoori juurde, kuna seal taheti ka vanamuusikaga tegeleda. Tegelikult ma eriti veel midagi asjast ei teadnud, aga huvitas see mind küll. Ja siis juba kuidagi väga sujuvalt kutsus Taivo Niitvägi, kes tollel ajal tegi sealsamas vanalinna muusikamajas ansamblit Linnamuusikud kutsus mind sinna nendega koos midagi lindistama ja siis kuidagi sujuvalt ma jäin sinna laulma. Sest ma ausalt öeldes olin kuulnud, et nad laulsid mingeid väga imelisi laule. Ma olin kuulnud muusikamajas proovi ukse tagant ja mõtlesin, et oh kui vahvad laulud ja need osutusid siis vaimulike rahvalaulude, eks ma mäletan, et mu süda, ärka üles, tänan sind ainukesed, mida praegu üsna teatakse. Et need jäid mulle kõrva ja mulle tundus, et see on väga-väga huvitav muusikani, et ma hea meelega liitusin selle ansambliga. Mis seal vanamuusikas sellist on, mis sulle nii väga meeldib, et mille poolest toona muusikat teistmoodi, ma ei tea, kas kirjutati või või, või mis selle sees on. Kui meile koolis õpetati kunagi, et gregooriuse laul on õhtu mõõde, muusika alus, ma ei saanud sest mitte midagi aru, et mingisugune ühe tõeline niisugune asi. Ja, ja ma arvan, et ka praegu väga paljud inimesed, kes gregooriuse lauluga kokku ei puutu ei saagi tegelikult sellest aru, et mis seal rasket on või mis seal teistmoodi on või ta nagu ei, ei pruugi kõnetada just eriti professionaalsed muusikud. Aga, aga nii kui sa selle muusikastiiliga kokku puutud ja eriti nüüd meie oleme ka poistekooriga niisugune lähenenud ka nendele Neumadele ja et kuidas see muusika liikus või kuidas see muusika tekkis siis seal on mingisugune teistsugune loogika, seal on mingi teksti ja fraasipõhine mõtlemine ja hingamine ja see ei ole kinni sellises täpses meetriumis nagu, nagu tänapäeval, ütleme, kui kui heliloojaga tänapäeval püüab kirjutada muusikat, mis ei oleks täpselt sellise piksuga saavutatav, siis ta peab väga palju vaeva nägema, et kirjutada niisugusi välteid, mis ei muutuks täpselt nii-öelda rütmilise vältuse ajal. Et näiteks Helena Tulve on kirjutanud niisugust muusikat, kus ta püüab, et, et iga seal tuleb nagu natuke erineval ajal sama asjaga sisse või et see oleks nagu täiesti täpselt koos. Aga see on, see on nagu tagasiminek, et me püüame tänapäevaste vahenditega üles märkida seda, mis kunagi omal ajal oli, et see muusika jooksnud rütmitiksu järgi vaid kloostrites võisid kümned ja kümned inimesed seda koos laulda ühise nagu hingamise ja braseerimisega. Tegelikult see muusika, kui sa laulad teda koos, kui sa, kui sa järgid seda fraasi ja muusikaloogikat, siis ta hakkab nagu lendama ja ta teda Ta kuidagi tõstab õhku. Ja seda ma olen märganud ka laste puhul, et arvatakse, et no mingid Neumades on nii keeruline, laste jaoks ei ole see üldse keeruline, siis on, tegelikult püüti joonistada üles seda, kuidas muusika liigub ja see on väga elegantne ja väga õhuline. Et kui kaasaegse või hilisema muusika juures järgida sedasama fraasi loogikat, siis minu arust tekib ka hilisemas muusikas selline selline ehitusviis või selline esitusmaneer, mis mulle meeldib, mis sind köidab või mida ma tahan kuulata, sest et, sest tänapäeval üha enam kohtad sellist, kuidas öelda noot, noodi, üksikute nootide laulmist või sellist heliste ilusat lendavat fraasi ei olegi nii lihtne kohata. Aga just see, see gregooriuse laul on see, mis peaks sellise ilusa lendava fraasi tunnetuse meile andma. Ja, ja mida rohkem ma olen seda sellega ise tegelenud ja seda ka lastele õpetanud, seda rohkem ma näen, et minu arust see peab paika. Et ma isegi möödunud aastal Ungaris tegin ühe ettekande koorijuhtide seminaril, kus ma, kus ma nagu püüdsin näidata, kuidas gregooriuse laulu abiga, mille noodid tegelikult võivad olla väga lihtsad on, on väga hea õpetada lapsi, see haakub ka, me ei ole nii süsteemiga, mida kooli kasutatakse, sest tegelikult ega see ei ole nii, ehk siis Lääne-Euroopas kasutusel olev toore nii on tegelikult sama samast kohast või samast ajast pärit. Nii et see on tegelikult üks väga huvitav maailm, millesse ma olen, mida rohkem või mida aasta edasi ma sellega tegelen, seda rohkem ma näen, kuivõrd palju kujud mitmes mõttes, kes on just eriti gregooriuse laul kasulik aga kuulajad ei oska seda alati nii hinnata. Vaat huvitav on see, et näiteks Gregor Jaani ansambel Vox Clamantis, kellega ma olen ka juba pikki aastaid koostööd teinud, et Vox Clamantisega on täiesti oma publik olemas, Vox Clamantis ja kontsertidel käib päris palju inimesi. Et ehki nüüd Jaan-Eik, Tulve on, on püüdnud Gregoriaaniga kombineerida väga palju muusikaga, siis tõesti on ka väga palju hilisemaid teoseid ja, ja erinevatest ajastutest, mis tuginevad mingile gregooriuse laulule ja nad on püüdnud neid siduda ja me oleme isegi teinud koostööd džässansambliga ja Weekend Guitar Trio ka. Ja, ja väga palju on selliseid paralleele ja väga palju saab Grigori Ani siduda erinevate erinevate muusikastiilidega. Aga et ikkagi mulle tundub, et see selline rahulik seisund, mida gregooriuse laul annab, et inimesed oskavad seda väärtustada, hinnata, et võib-olla kui me räägime mingisugusest võistlemisest või koorikonkursist, siis on see asi, kus öeldakse, et noh, umbes, et siin ei ole kiireid noote ja, ja siin ei ole tehnilist raskust, et võib-olla sellised zürii liikmed ei oska hinnata, et mis on selle raskused, kui sa saad selle ühehäälse muusika niimoodi lendama, aga mulle tundub, et et kuulaja jaoks ikkagi see maailm on midagi sellist rahulikku ja taeva poole pürgivat. Võiks ikka kuulata tegelikult ühe näitega sellest muusikast, mida sa, mida sa praegu, millega sa praegu aktiivselt tegeleb, Vox Clamantis, sest meil hetkel näidet ei ole, küll aga ansambli heinavanker, kus aga kaasa lööd. Kuulame, heinavanker on väga palju tegutsenud rahva koraalide vallas ja rahvakoraal on rahvalaul rahvakoraal Veljo Tormise pakutud väljend, mis mulle väga meeldib, see on siis nagu lühem sõna rahvapärase koraali viisi kohta ehk siis kiriku koraalid Luteri koraal, sõnad olid inimestel kodus olemas, aga viisi raamatuid polnud. Ja siis väga tihtipeale aeti kas midagi segamini, unustati ära või oligi kombeks nagu rahvapäraselt sedaviisi kaunistada. Kuna need koraaliviisid olid suhteliselt lihtsad nagu silpenootsilpianoot siis 20. sajandi alguses, kui jagati rohkem kui suured regilaulu kogumise ekspeditsioonid Eestis, siis sealt kõrvalt tiga korjati kirjutati üles neid rahvapäraseid koraaliviise ja Cyrillus Kreek, oli see mees, kes nende vastu eriti huvi tundis ja ta tegi süstematiseerida kõik ära, kogus kõik rahvakoraali, mida ta veel teistelt kogujatel Kazaigu kui järjestused ära silpide arvu järgi ja kirjutas kõikidele kolmehäälse naiskooriseade, nii et Cyrillus Kreek on tekitanud sellise süsteemi nendest kõikidest tol ajal olemas olnud rahva korallidest ja ma kuulen, Cyrillus Kreek, Eesti vaimulik rahvalaul, aga Cyrillus Kreegi ei ole nende autor, vaid ta ütlen, on need kokku kogunud, ta teinud ära väga suure töö ja tänu temale on meil need viisid võib-olla praegu kõik muuseumis kättesaadavad, neid ei ole küll täiskomplektina kuskil trükis ilmunud. Aga minul on õnneks kodus kingakarbis olemas, eks paljundatud plokk läheb veel, kui sealt lihtsamalt väljendada sai, nii et mina olen seda Cyrillus Kreegi süsteemi hästi palju kasutanud, aga me kuulame nüüd mitte siis rahvalikku koraali kuulemegi, kuulame ühte rahvakoraali, lihtsalt heinavankril on tehtud sellised seaded, mis siis sobivad meie koosseisule, kus on kuskil enamvähem viis meest ja kaks kolm naist. Aga näiteks poistekoorile ma olen neid laule palju seadnud, arvestades sellega, et millised lauljad poistekooris on, millised pillid mul poistekooris on. Et minu arust on see selline väga huvitav allikmaterjal, et igaüks võib võtta ja teha nisukesi seadeid, nagu talle meeldib. Aga see laul on küll nagu sa palusid, et selline, kus ma suures osas ise laulan, et seal pärast natukene meesele tuiavad mingeid burdoone juurtega. Ma olen komplekteerinud neid viise niimoodi, et kuna ühele samale tekstile on tegelikult lauldud erinevaid viise ja palju õnne erinevaid kogutud siis mina olen püüdnud näidata seda, et noh, meil on see liigirikkus väga suur ja kasutanud seda nii, et ühe salmi laul on võib-olla ühe viisiga, teisel teise viisiga, aga üks laulja muidugi autentselt ei teinud seda kunagi, temal oli nagu üks viis, mida ta siis kasutas. Nii et noh, mina olen neid ikkagi omavahel kompileerinud, et nii nagu mulle on tundunud, et on huvitav mula Kadri Hunt sa tegelikult nädalapäevad tagasi tähistasid oma suurt viiekümnendat sünnipäeva, tavaliselt tehakse deka suure möllu ja käraga, kas ka sina tegid nii? Mina olin reisil, aga sünnipäeva tähistame 25. novembril kadripäeva kontserdiga, kus tulevad esinema ka raadio, tütarlastekoor, poistekoor, Miikaeli poiste korje, Vox Clamantis, nii et suured pidustused ikkagi selles on, inimesed ikka mõtlevad sellisel hetkel oma elule tagasi, missuguseid hetki sina esile tõstaks või mida sa kõige soojemalt meenutad? Ma ei oska seda nii-öelda, noh ikkagi kõige soojem asi minu ümber on minu pere, see, see on, selles pole kahtlust. Aga ma olen ka mõelnud jah, et mis on see, et mis mis võiks olla nagu kõige püsivamad väärtusega sellest, noh, mis ma olen jõudnud juba teha. Hea meel on tõdeda, et mõned minu laulud on läinud inimeste sekka. Et mis neid võib olla keerulistel aegadel aitavad või lohutavad. Aga üha rohkem ma olen hakanud rõõmu tundma oma endiste ja praeguste õpilaste üle, kes mitte ainult sugugi ei pruugi olla see muusika eriala vaid ka mingil teisel alal. Et kui järsku selgub, et, et nad on olnud mingis ühes või teises alas alal üldisel alal kas edukad või, või, või lihtsalt, et neist on saanud toredad inimesed. Mõned nädalad tagasi oli selline juhtum, kus õhtul olin poes ja järsku kassajärjekorras minust paar inimest taga, üks kena noomsete poi. Kas te olete Kadri Hunt? Jah, olen küll. Oi kui tore on näha, et ma olen teie juures poistekooris ja siis selgus, et ta on kasvanud nii tubliks poisiks ja tegutseb hoopis graafilise disaini erialal. Et noh, see on selline rõõm, et, et sa oled olnud osa mingis protsessis ja võib-olla mina näen neid eriti poiss ja niisugusel raskel puberteedi ajal, kus nad, ma olen neile öelnud ka, et mina siin kannatan teiega seda kõige raskemat aega, tulge pärast, näidake ennast siis, kui te olete juba kõik toredad, suured inimesed. Aga et neid kogemusi kogub üha rohkem, et vanasti oli see, tihtipeale tulid need inimesed, kes ütlesid, et oi, teie isa või ema olid õpetajad, küll nad olid head õpetajad, palun tervitage. No ma ei osanud nagu kellegi poolt tervitadagi. Aga nüüd ma saan aru, et, et mida see tegelikult tähendab, loomulikult kui mina õpetan neile laulmist ja muusikat, siis see on ainult üks väike osa aga nende kasvamisest, aga ikkagi mul on selline tunne nagu, nagu kuidagi oma laste üle. Ma ei, ma ei ole tihanud kunagi niimoodi öelda, et ma olen uhke või küsida, kas sa oled uhked, lapsed on nii tublid, et ma pigem nagu rõõmustada, hästi läheb, aga see uhkuse tunne, see nagu see mind ei ole kunagi kimbutanud oma laste osas, aga nende õpilaste osas just et mul on nagunii uhke vaadata, kui keegi, ma ei tea, läheb Inglismaal Oxfordis, õpib doktorantuuris või, või sinnaredeedeemets laulab ooperis või, või nagu iga kord, kui ma saan mingi tagasisideme sellest. Või kasvõi üks neljanda klassi poiss, kes kirjutab mulle kontserdi külastustele lisaks, et, et kuidas tal läheb või mida ta veel mängib või et kui tekib selline selline muusikaalane jagamine, et seal on nagunii palju selliseid rõõmsaid hetki just seoses sellega, et kui need, keda sa oled õpetanud, järsku kuidagi avanevad. Kuidas sa oma lapsed Mihkel Polli ja Mari Polli oled kasvatanud, mida sa oled neile õpetanud, et no tegelikult praeguseks hetkeks nii kaugele on jäänud? Ma ütlen raadiokuulajatele, et Mihkel on esinenud Royal halvelt hoolis juba 2011. aastal ja mari peetakse vist esimeseks kas eesti muusikaks viiuldajaks, kes on emi suure plaadi Filmar oma plaadi välja andnud? Üksikud saavutused eksamina pikkade saavutuste reas ma ise ka imestan, kui tublid nad on. Aga noh, võib-olla võib-olla mingisugune selline pühendumise ja keskendumise moment on see, mida ma olen suutnud neile õpetada, sest et see on mul ka oma emaltalid, kes oli alati väga põhjalik ja ma ise olen ka koolis niisugune, ma julgenud minna kooli, kui mul oli õppimata, ma olin nagu selles mõttes niuke tubli, aga, aga seepärast, et ma oleks tahtnud kangesti väga midagi saavutada, vaid kartsin, kui ma ei oska ka seda, et mihkel väiksest peast nii palju klavereid, aga tahtis istuda ja, ja pigem ma ütlesin talle, et aitab nüüd küll, et ära harjuda, ma ei tea, kus see on nagu peaaegu niuke imelugu. Mari tahtis ka väikestest vahepeal saada, riidepoe müüakse kosmeedikuks, aga, aga mul on väga hea meel, kui kui tegelikult ta sai aru, et Fosmeedik või riidepoe müüja peab liiga palju arvutama, et ta siis parem mängib pilli. Et tundub, et nad on leidnud oma õige koha, aga muidugi ma tahan siin öelda, et ikkagi nende vanaema ja vanaisa, et noh, vähemalt sama palju nende sellise toreda kasvamise teel osalised ja abiks, et ma arvan, et see on selline, selline meie ühine asi. Mis kõige parem kingitus sulle, 50. sünnipäeva puhul on. Jälle see see number, mida ma tegelikult nii väga ei taju, küsisid, et mul nii palju minu ümber on vanemaid inimesi ja lapsi ja see kuidagi hoiab sind värskema nooremana. Aga aga nüüd, kui ma, kui ma olen hakanud mõtlema seoses selle kontserdi ja kõigega ja see number kuidagi istutatakse ikka sulle silma ette, et siis ma mõtlesin, et kõige suurem kingitus on ikkagi see, kui palju toredaid inimesi on olnud minuga koos käimas. Näiteid. Ma olen väga paljude andekate muusikutega saanud koos töötada ja ma olen nagunii ära harjunud sellega, et ümber on nii nii toredad ja tublid inimesed ja siis, kui vahel vahel kohtad mõndagi, siis võib-olla ei ole nii andekas või nii tubli ja siis saad aru, et kui suur väärtus on, et kui tegelikult sinu ümber on nii tohutult palju toredaid inimesi ja heasüdamlikke inimesi. See on tegelikult uskumatu, kui, kui sellele tagasi vaadata, et kui hästi ma olen läinud ja ma olen nendele kõikidele tänulik ja kaasa arvatud kõik need need lapsed, kes on ise vabatahtlikult kasvõi siia raadiosse tulnud õppima nende õpetamisega, ma ju kogu aeg nagu sa pead iseenda jaoks midagi väga mõtlema või kuidas teisele midagi selgeks sa ise õpid selle käigus ja ja noore õpetajana ma ju ei, ei teadnud, kas see pedagoogiline staaž võib, see kogemustepagasi tuleb ikkagi aastatega, kuidas ühe või teise asja peale reageerida ja eks need, eks need lapsed kõik ja lapsevanemad, kes on andnud oma lapsed nii-öelda usaldanud minu kätte, et eks on kõik olnud üks suur eksperiment, aga et ma olen kõikidele nendele väga tänulik, kes on, kes on minuga kogu selle aja koos olnud. Aitäh sulle, Kadri Hunt, see oli üks väga tore kohtumine tänasel pühapäeva hommikul olnud ja meie jutuajamist jääb ikka kroonijuveelid lõpetama siis sinu laste, Mari Polli ja Mihkel Polli selline koosmäng. Jah, neil oli oktoobris Estonia kontserdisaalis kahekesi koos kontsert ja ma arvan, et see lugu, mille me siit valisime, on enescu sonaadi algus. See oli üks väga põnev ja minulegi üllatuslikult tore tükk, mida ma ennem ei teadnud. Aitäh, Kadri Hunt sulle veelkord ja palju õnne siis suure juubeli puhul. Ja head raadiokuulajad, väga hea meel, et meiega koos selle tunnikese veetsite väga ilusat pühapäeva jätku.