Tervist läinud nädalal naases Eestisse rännu ja amatöörspordimeeskond. Uhhuduur. Nad tulid oma ümbermaailma reisi neljandalt etapilt, mis viis jalgratastel läbi Aafrikas Etioopiast Namiibiasse Atlandi ookeani kaldale. Uhhuduuri meeskonda kuuluvad Hannes Hanso, Priit Kuusk, Mart Kuusk, Kristjan Prii, Liivo Niglas ja Tanel Rütman. Täna on stuudios nendest tegijatest kaks. Priit Kuusk ehk Wend ning Liivo Niglas. Tere tulemast vikerraadiosse. Ütleb siis aafrikapäraselt Habari avaarid. Mina olen Arp Müller ja eetrisse alustuseks veidi ka Aafrika meeleolu enne pikemaid jutte. Nõnda kõlab siis Etioopia popmuusika ja laul pajatas Etioopia pealinnast Addis Ababast kust tänavuse eff Uhhuduuri rattaretke etapp algas. Milline on sellistel tuhandete kilomeetrite pikkustel rattaretkedel see kõige raskem osa, kas algus, kui sõiduvorm on võib-olla veel kes juba või on raskem hoopis lõpp, kus mitu kuud on selja taga ja, ja koduigatsus ja ja energia otsas ja võib-olla vigastusega. Mõnes mõttes oli see laul täiesti sümboolne, sest et ta tegelikult oli eelmise reisi nagu lõpulaul või lõppu meeleolu ja selle reisi algus oli kardinaalselt erinev oma meeleolult, kui me lõpetasime hadis sabas eelmise reisis, oli suvi sealne suvi, päike paistis, ilm oli ilus, välikohvikud olid rahvast täis, me olime kõik kuuekesti koos, oli hästi eufooriline tunne. Ma mäletan, see oli hästi õnnelik tunne. Ja seekord, kui me jõudsime Addis saabasse, oli noh, talv või niux noh, meie mõistes ikka väga kole sügisvihma 100., oli kõle. Me olime neljakesi, ei olnud kuus meest koos. Minu esimesed 12 kilomeetrit lennanud enamasti ööbimispaika andsid mulle selgelt märku, et mu vorm on alla igasugust arvestust ja ja mu tuju oli selle kahe päeva jooksul dist. Saabas oli, noh, väga, väga kehv, väga halb tuju oli. Mida ma siis muidugi ka sõbrana jagasin, valasin selle teiste peale välja. Liva noh, nii ja naa, sest eks füüsiliselt on need riisialgused alati suhteliselt väljakutsuvaid olnud, sest ega ega me keegi mingit ettevalmistavat trenni ei tee enne enne reisile minekut ja ja kaks esimest nädalat on selline suremine seal sadulas tihti. Ja noh, oleneb mis, mis, mis, milline see maastik on. Kui kohe tulevad mäed, järsud järsud tõusud, siis, siis seda raskem on see algus. Et seekordne reis oli, oligi suhteliselt keeruline füüsiliselt, sest, sest alustasime Addis Ababast, mis on kõrgel asuv linn. Aga, aga esimesed paar nädalat me sõitsimegi siis seda kõrget platood mööda, mis tähendab sihukest üles-alla-üles-alla väntamist. Meie kaaslane Tanel Rütman ehk Daniil siis tuli välja ka suhteliselt sellise täpse täpselt terminiga seda tüüpi. Tee tee kohta nimetatakse koitus interAptuseks. Tõesti, sa nagu vabalt saad, Ühest ülesse juurde mõtled, nüüd tuleb mõnda aega laskumist, aga, aga see laskumine on väga üürike. Sutsakas tuleb jälle üles tõusta, nii et noh, et ei mingit mõnu, ei mingit mõnu nagu sellest alla sõitmisest ja, ja, ja, ja samas ka see üles väntamine neile piisavalt piisavalt nagu tüütud. Nojah, vastuseks sinu küsimusele, et minu jaoks isiklikult on reisi algus raske just nimelt füüsilises mõttes kuigi terve Aafrika ma võin etteruttavalt öelda, oli füüsiliselt nii-öelda siis noh, kui me võtame nagu retke tervikuna üks kergemaid võib-olla, kuna noh, lõppude lõpuks teed olid päris head eeldasime Aafrikast võib-olla midagi hoopis muud. Ja vaimses mõttes on ikkagi reisi lõpus üsna raske, et ühest küljest, et sa tead, et pead alle ümber lülitama, natukene on kahju, et see seiklus hakkab läbi saama. Jälle mõtled, et kuidas kodus nagunii-öelda maalsesse ellu sukelduda, et eks ta niisugune nagu on algus ja lõpp on kahe otsaga asi. Te olite teel kolm kuud läbisite Aafrikas selle ajaga 6500 kilomeetrit ja sellest jalgratastel veidi üle 5100 kilomeetri ja tee viis läbi kuue riigi. Etioopia, Keenia, Botswana, Tansaania, Sambia ja Namiibia. Lugesin õigesti ette. See on pisut teine, et me läksime siis Etioopia, Keenia, Tansaania, Sambia, Botswana, Namiibia. Ahah ahah ISIS läbisite Aafrika lõunaosa, mille põhjal ja kuidas te oma trajektoori paika panite, miks te näiteks selliseid põnevaid ja tihti uudistes esinevaid riike nagu näiteks Lõuna-Sudaan või Kesk-Aafrika vabariik ei läbinud? Ekslema teekonna planeerimisel lähtume mitmest asjaolust, et üks on kindlasti see, et see oleks teostatav et ta ei saa olla liiga pikk, et me mingit nagu kavatsetud etappi saaksime korralikult ratastel läbi sõita. Ja noh, teine asi on muidugi see, et ega, ega me pea ees ei torma sellistesse keerulistesse piirkondadesse. Ja, ja noh, need need, mida need riigid, mida sa nimetasid noh, on just selliste keeruliste riikide nimekirjas vähemalt meie jaoks need kaks korda käinud, kus me ei käinud jah, et selles suhtes kõik need riigid, kus me läbi sõitsime, on tegelikult, et noh, siuksed, suhteliselt turvalised riigid, minu teada ka välisministeeriumil ühegi riigi suhtes mingisuguseid nii-öelda hoiatusega hoiatusmärke oma veebisaidile üles pannud. Ja, ja, ja noh, see tundus kõige kõige niuksem mõistlikum. Aga osa maast siiski enam kui 1000 kilomeetrit läbisite turvakaalutlustel kas bussiga või siis mootoriga, mis teid ohustas ärasöömine, elevandikarja allajäämine pantvangi. No eks kõik need kolm iseenesest noh, tõepoolest võib-olla ei oleks midagi juhtunud, kui me oleksime sõitnud Põhja-Keenias või siis seal Botswanasse läbi rahvuspargi. Suur tõenäosus on, et tõesti ei juhtu midagi, aga noh, meie ettevalmistus ei olnud selline, et minna nüüd metsikusse loodusesse, ägeda võimaluse tekkimisel lõbidega tõtt vaatama, et noh, mina ei tea, kuidas lõvikarjaga käituda või mida teha metsiku elemendiga, kui tagalat nagu vastakuti. Et. Mingeid koha Põhja-Keenias ikkagi me, me, me uurisime Etioopia Keenia piiri ületades, et, et kas siit tasub nagu edasi sõita, jalgratastega öeldi ei mingil juhul. Sest sest kuigi viimased paar kuud nad väitsid, oli olnud suhteliselt rahulik, et ei olnud ühtegi intsidenti, aga tegelikult alles alles mõnda aega tagasi lõpetati ära ka reisibusside nii-öelda viimine konvoide saatel sõjaväeliste konvoide saatel, siis siis Etioopia piirist Keenia keskossa. Sest lihtsalt see, see, see piirkond on aastate jooksul suhteliselt ohtlik. Nad Alshabaab kes sealt Somaaliast nii-öelda aeg-ajalt Keeniasse tungib ja neil on oma oma selline konflikt Keenia, Keenia keskvalitsusega, lihtsalt kuna kuna Keenia väed on Somaalias sees, püüavad seal koos teiste Aafrika riik nagu Etioopiaga nii-öelda aidata, korda korda hoida. Ja mille räägiti ka seda, et tegelikult ka seal seal lisaks also Paabile võivad olla ohtlikud kohalikud rändkarjakasvataja hõimud, näiteks Samburud, kes kes aega, aja aeg-ajalt pidavat ründama veoautosid. Kaubaautosid kaugelt turistidele senini puudutanud, aga noh, kunagi ei tea. Lihtsalt oleksid võtnud teie jalgrattad ja isehakanud džunglis sõitma. No valgel inimesel ikka Margaret meilt Milt oleks ühtteist. Ta on küll pluss siis see, et need kaks eelpool mainitud, kolmandaks, mina alati võtan loodust väga tõsiselt ja ütleme, looduse väljakutseid. Et seal kõrb väga halb tee, vett ei ole ja kui sa leiadki vett, siis meil meie organism võib-olla ei talu seda vett päris nii hästi kui võib-olla kohalikud hõimud, nii et noh, kolm faktorit siis hakkadki mõtlema, et kas see 400 kilomeetrit või palju see oli, et on seda väärt. Siis võib-olla nii palju, et me sõitsime bussiga ja see see bussisõit 11 tundi oli, oli üks, üks keerulisemaid, ehk Uhhuduuri otsi üldse bussiga sõites, sest see tee oli olematu. See oli niisugune. Peenliivatolm raputas suured suured kivid. Et, et, et ta seal nagu jalgrattaga ma isegi ei tea, mis varustas olekski olnud kaasas olema see jalgrattaga läbida. Küsisin pluss veel see, et sa oleks pidanud 100 liitrit vett kas tassima, et noh, ellu jääda selles kuumas päikeses seal bussis, muuseas kuna me saatsime bussi tagaotsa istuma, see raputas kõige rohkem. Christian tõmbas oma selja niimoodi ära, et ta verbaalselt omaette siunas nii jumalaid kui bussijuhti ja, ja selleks et kinni hoida, lihtsalt murdis ära kogemata kaks seljatuge või ütleme siis noh, eesolevat pinki lihtsalt sellepärast, et ta ei jõudnud enam paremini ennast kinni. Tugevamini. Ometigi isegi Afganistanist sõitsite jalgratastega aga väga vähe. Me teadsime, kus sõidame, kus me ei sõida, et neid riske me oleme alati maandanud ja veel kord ütlen, et vastupidiselt levinud arvamusele me ei ole päris uisapäisa tormanud kuhugile. Niimoodi. Ma saan aru, et te niisiis olite valmis kõikvõimalikeks ootamatusteks moondasite riske. Aga milliseid ootamatuseid te ei oodanud ja mis teid siis tabasid? Ma ei oodanud seda, et aafrika nii südamlik, rahulik ja ütleme jahe noh, kuul on kuidagi selline hoopis teistsugune, vaat seda ma ei oodanud, et ta on ikkagi nii teistsugune sellest erinev, mida me arvame, et ta on seal nagu vaimselt võib-olla kõige selline vau-efekt minu jaoks. Ka oli see suhteliselt üllatav, et tegelikult see Aafrika, mida me siis nüüd sel reisil kohtasime, oli, oli, oli niivõrd leebe. Meie vastu, et me eelmine reis lõppes küll väga meeleolukalt ja lõbusalt Etioopias, aga, aga aga meid seal Aafrikas nagu sisenedes Džibutis loobiti, loobiti kividega on, ja siis sama Adiza Paaba tänavate peal lihtsalt tänava poisid jultunult toppisid oma käsi meile taskutesse, et see kõik noh, jättis sellise mulje Aafrikast, et noh, et, et sa pead olema pidevalt nagu valvel ja see oli see, mida mina kõige rohkem kartsin, seda teatud psühholoogilist dressi ja ja sellist kuidagi negatiivset eel eelhäälestust. Et, et mul on äärmiselt hea meel, et see riis tegelikult tõestas. Et Aafrika, vähemalt selles piirkonnas, kus meie sõitsime, selline ei ole. Muidugi peab ütlema, et tegelikult noh, me ei olnud mingit uurimist ja teine läbi viinud, aga meil kuidagi olime valinud endale tõesti piirkonna, mis on suhteliselt turvane Aafrika kontekstis ikka üks kõige turvalisemaid piirkondi, et ma just lugesin seal kohalikus ajalehes artiklit, kus oli ära toodud Aafrika kõige turvalisemad riigid ja tegelikult pealitioo pea olid kõik need meie poolt läbitud riigid seal nimekirja eesotsas sees. Sa ise oled etnoloog, oled sa enda jaoks valmis mõelnud või oskaksid kuulajatele kuidagi seletada, millega see on seletatav, millest see on tingitud, et ühes riigis Džibutis lapsed loobivad valgeid inimesi kividega, tahavad raha ära varastada, sõidad naaberriiki ja see enam ei ole nii. No ma nagu, ma ei tea, kas nüüd etnoloogi haridus selle mõistmisel nagu praegu nagu kaasa aitab, aga siukse võime talupojamõistus ütleb seda, et ühelt poolt noh, suurlinnades on alati problemaatilisem ja andis saba, on väga suur linn ja noh, me olime ka sellises piirkonnas, mis, mis, mis noh, oli igasuguseid kaake täis. Et. Enne muidugi tol hetkel ei teadnud, et seal seal selle linna ütleme kõige sellise halvema kuulsusega piirkondi. Seda, et, et see on kindlasti üks üks faktor Džibuti kohta, võib öelda seda, et et see on islamiusuline riik paljuski ja, ja, ja seal sees on hästi palju nina NATO riikide vägesid ja nad ei ole väga-väga-väga hästi meelestatud nende suhtes, et noh, see võib olla ka selle suhtumise põhjus, no see on jällegi minu nii-öelda tõlgendus asjade käigust. Kas, kui õige see on iseasi, et, et Etioopia oli suhteliselt intensiivne. Noh, umbes selline nagu me eeldame, et, et võib-olla Aafrika on, et igal pool on inimesed, kõik tunnevad su vastu huvi, kõik midagi sinult tahavad ja tõesti noh, oli kohati nagu muutus tüütuks see, kui kõik lapsed jooksid ja isegi suured inimesed juukse järgi karjusid et raha, raha, raha või, või, või küsisid oma ühte inglise keelset küsimust, mida nad olid ära õppinud ja, ja see nagu saatis sind terve tee nagu kilomeeterite kümnete kümnete või sadade kilomeetrite Kalikova Vertigo, Vertigo, Vertigo. Et, et see oli noh, see oli see, millega me umbes olime arvestanud Aga kas see muutus ja miks sa siis muutus näiteks Keenias Tansaanias? No see muutus jah, suhteliselt järsult, kui olime ületanud Keenia piiri, siis, siis siis ma ise tükk aega nagu imestasime, et et noh, esiteks ühelt poolt oli inimesi nagu vähem tee ääres näha. Aga teiselt poolt noh, need inimesed nagu ei pööranud meile väga suurt tähelepanu, nad kuidagi leebelt lehvitasid ja mäletan, et isegi ühes esimeses niukses suuremas kohas, kus me banaani sõime, teed, jõime seal noh, inimesed tulid juurde ja, ja rääkisid juttu ja, ja, ja ei olnud sellist tühja nende vahtimist lihtsalt nagu mingeid imeelukaid. Et, et see kindlasti on ka mingisugune noh või mingi rahvusliku karakteri arvele selle muutuse kirjutada, aga aga kindlasti ka. Tase rahvastik. Tihedus ja nii edasi, noh, tegelikult kui me vaatame seda meie retke, siis, siis siis see intensiivsus kogu aeg vähenes ja kui me vaatame ka nende rahva arvu suhet näiteks territooriumi suurusele, siis siis siis see ka kogu aeg vähenes, nii et lõpuks Botswana, Namiibia väga eestlaslikult, selles mõttes, et inimesed olid suhteliselt ükskõiksed või kui tundsid huvi, siis oli see väga niisugune väljapeetud huvi ja, ja, ja, ja, ja samas noh, neid inimesi hästi vähe, kui me räägime Namiibia, mis on Eestist üle üle 20 korra suurem riik ja seal elab umbes noh, natukene üle kahe miljoni inimese, siis noh, me saame ka aru, et et lihtsalt neid, neid inimesi, kes sind nagu oma uudistavate pilkudega tee ääres saad saatmas oleks näha, ei ole. Kuidas retkel muidu mehed ja rattad vastu pidasid? Ma arvan, et päris hästi, rattad selles mõttes küll jah, isegi üllatavalt hästi nii pikka reisimine pole kunagi teinud nende klassikaliste maastikuratastega, mis on sellised lihtsad, kui midagi juhtub, et hea parandada. Hästi palju sisekumme läks, aga võib-olla see oli ikkagi vastavalt sellele, et mõnikord ei teeolud kehvemad, siis oli jälle mingisuguseid noh, Aafrika väga okkaline seda. Me õppisime Kalahari kõrbes. Ühesõnaga ka üle 5000 kilomeetri rattad pidasid ikkagi praktiliselt kuni lõpuni vastu, ilma suuremate probleemideta. Aga mehed? Noh, eks me läksime ju kilomeeter kilomeetrilt natuke paremasse vormi ja mõni eksootiline putukad hammustavad. Daniili sõid öösel mingeid sipelgaid, ta oli näost paistes, natuke, aga muidugi. No ta lihtsalt oli ennast sätin magama sipelgapesa peale. Suured sipelgad, aga ei no ma ütlen, et kui me vältisime ikkagi rahvuspargis seiklemisest ratastega liivaluidete vahel, kui ütleme kuskil, kus võis, võis eeldada, et on, ma ei tea, madusid ja lõvisid ja metsikuid elevante, siis nagu selles mõttes ainuke, mis looduse poolest üllatus või ehmatus oligi Kalahari kõrb, kus me ikkagi päris pikalt olime telkides, tõlkisime, tahaks üsna sellise halva üllatusena see väike asi, et Aafrikas võib olla väga külm. Lähed ju selle teadmisega, et seal on päike, paistab ja on soe, unustasin magamiskotiga koju ja Kalahari kõrbes, siis temperatuur kõikus päeval lady pähe, 50 kraadi päikese käes ja öösel pluss viis. Et see paar magamata ööd Noh, tegelikult noh, sellest kui, kui, kui ohtlik see võib olla seesama, kas või Kalahari kõrb, noh, saime aru ja siis kui me olime, kui me olime Sokos Lundis, Namiibias, siis Atlandi, meie lõpp-punktis Atlandi ookeani rannikul ilusas saksapärases kuurortlinnas ja külastasime oma sõpra, kes pidas maoparki siis ta näitas neid, neid, neid, neid madusi, kes seal Sahara kõrbes elavad ja natuke mürgisem, kui jahiks mürgisem kui teine ja noh, väga palju lohutust ei pakkunud ka see, et ta ütles, et ega ma madu nagu inimesel kallal ei tule, kui sa just ei juhtu olema tema ja tema nii-öelda uru vahel. Et siis ta siis ta ründab sind. Mõni mõni isegi kiirusega 300 kilomeetrit tunnis. Printsid sulle täpselt on ju mürgi sil silma mõni kobra, aga, aga, aga üks üks koht, kus me. Pistaks vahele nii ohtlikku putukat nagu Eestis on näiteks puuk vist Aafrikas ei ole vä? Putukad õlaga ühe üks ööbimiskoht, mis oli küll ühe farmi territooriumil lahti perele lubas, et minge sinna ööbima, et siis te olete tuule eest paremini kaitstud oma telgiga. Ja enne, kui me saime oma telgi üles panna, siis me nägime siukest mingi seitsme sentimeetrist, seitsme kaheksa sentimeetri pikkust skorpioni kes puterdas lihtsalt rahulikult ringi ja siis läks oma teed. Mina ei ole nii suurt korterit näinud, kunagi ikka ei Karapolil kõrvadega. Ja pärast me seal maopargis saime aru, et, et, et see on üks üks nagu mürgisemaid skorpion üldse. Nii et noh, tegelikult. Me magasime seal, meie olime neljakesi telgis, aga kuna telk oli tookord olime jah kolmekesi ja, aga kuna tilk oli, on neljale inimesele mõeldud, siis tihti oli meil vähemalt üks või kaks inimest, alati magasid väljas. Nii et noh kunagi ei tea, et, et, et see oht oli seal. Aga meie seda tegelikult reisi ajal väga ei tajunud. Kuidas teie need kolm kuud jagunesid? Kui palju päevadest te puhtalt väntasid ja kui palju aega saite veeta koha peal ja tutvuda looduse, kultuuri ja inimestega, lihtsalt chillida? Inimestega tutvusid ka siis, kui väntasid loodusega ka kõige rohkem tuntud siis kui vältad. Kui see kohapeal oled, siis sa oled ikkagi mõnes suuremas asustatud punktis on see siis pealinn või Livingston. No aga kas tegite turistipeatusi ka? No me mõned tegime, Mil olidki muidugi grupid, mõned lahkarvamused, selle osa esimees ei saanud kõigest aru, et vend ei tahtnud teha. Ja vend oli see, kes nagu category kiilas igasugusest turismi, nii-öelda atraktsioonil osalemast. Ja. Turism on nõme. Ei, ei, ma ei ütle kindlasti niimoodi, me olime suhteliselt piiratud eelarvega ja mõnda asja sai endale lubada mõni inimene mõnda asja ei saanud, no ütleme, mina safarile läinud, et kuna ma pidasin seda enda jaoks liiga kalliks, ma selle asemel otsustasin rattaga sõita, kuskile vaadata ringi, et ja üks asi, mida me koos otsustasime, see, et inimeste vaatamise eest me raha ei maksa. Et see nagu asi Selles suhtes tegelikult see on üks nii-öelda turismi eri osa Aafrikas. Jaa, jaa, mäletan Etioopias Etioopia lõunaosa linnas. Ühes linnas, mis konsu oli linna nimi, kus siis lõuni Planet põhiline nende reisijuht kirjeldas, mida, mida rännumehed kasutavad väitis, et praktiliselt kõik igal pool mujal külades tuleb maksta Nende külavaatamise eest ja kohalik turismi, kes ütles ka, et et ma küsin, kas me võime minna lihtsalt jalutama, et noh, me teadsime, pidime kaks päeva seal olema, et läheks jalutaks, vaataks mõnda küla, kas ei, ei, et linnast välja üldse ilma giidid ei tohi minna ja, ja, ja, ja, ja giidi eest tuleb maksta, siis tuleb kohalikele külaelanikele maksta istudes niimoodi lahkelt lisas, et aga siin linnaste võite käia ja täiesti tasuta, et, et noh, et see natukene utreeritud kujul küll üks üksiku utreeritud näide, aga, aga, aga, aga see näitab, mis noh, missugune selline see, see turismitööstuse haare on ja, ja, ja, ja, ja tegelikult väga paljuski need eksootilised kaadrid, fotod, filmilõigud, mida ta noh, tegelikult Eesti televisioonis näidatud paljalt kooris maalased paljad pärismaalased mingite huulte, huule, huuleklappidega ja nii edasi, et noh, tegelikult need on kõik enamasti raha eest filmitud. See on see, mis on nende nii-öelda igapäevane sissetulek, nad, nad mängivad pärismaalasi turistide jaoks ja, ja, ja, ja noh, minu meelest on, see on on normaalne ja, ja kui see on nende nagu osa ilusti sissetulek, siis normaalne, et sa maksad selle eest. Aga lihtsalt noh, meie valisime, et meie seda ei tee, et me Aga mis see tähendas teie jaoks, kas te nägite siis ka huulerõngastega inimesi või kuna raha ei maksnud, siis need jäid sellel reisil nägemata. No need konkreetsed külad ja hõimud, kes keda, keda siis need igast riisi brošüürid ja, ja välja reklaamivad, neid otsima ei läinud. Ja tee peale jäänud. Kohati jäi näiteks, väga huvitav kogemus oli, oli, oli, oli Botswanasse, Kalahari kõrbes, me sõitsime seal Kalarson, San Pušmonite Alav. Ja, ja me sõitsime ühte väiksesse linna sisse, et osta, osta mingeid lõunasööki ja, ja varud endale vett. Ja parajasti juhtus olema Botswana iseseisvuspäeva. Ja me jõudsime linn külakese keskele, kuule, mingid sihuksed, väga ilusaid rütmilist muusikat, lähme sinna, vaatame siis nagu küla laululaval, kui nii võib öelda. Tantsivad, tantsivad Pušmonide oma oma oma traditsioonilistes rõivastes, mis koosnevad ainult mingist mõnest nahatükist ja, ja, ja siis kõristid jalgade ümber. Ja, ja, ja, ja see oli, see oli päris muljetavaldav, siis oli tegemist võis öelda meie mõistes nagu folklooriansambliga. Aga, aga, aga see dance, see laul, see oli tõesti nagu, nagu oli võimas. Noh, ma tean, et nad tegelikult tantsivad neid tantse tihti ravitseja tooniatel ja, ja see sisaldab ka transsi, langemist ja nii edasi. Aga seekord nad siis oli kutsutud esima esinema selleks et tähistada Botswana iseseisvuspäeva. Ja huvitav oli muidugi see, et kui nüüd kui need inimesed või Buschmanid, siis vana nimetusega lavalt lahkusid siis võtsid koha sisse siukseid niuksed, korpolentsid swana naised. Notvanad on Botswana. Pandukeelne enamuse, ligi 80 protsenti riigi riigi rahvastikust Danzonad kes siis, kes siis laulsid oma laule ja ka külajuhtfiguurid tundusid olevat kõik swana päritolu, et, et selline noh noh, minu jaoks natukene tuttav situatsioon kuskilt Siberi külast, kus tähistatakse, seda tehakse ka mingit sellist ametlikku üritust ja kus lastakse ka siis kohalikel põliselanikel natuke esineda, aga aga, aga nagu need ohjad on, ohjad on ikkagi ohjad, on ikkagi sisse tulnud või hiljem tulnute hiljem hiljem tulnute käes. Aga rääkige palun veel teie enda jaoks põnevatest kohtumistest just nimelt kohalike Aafrika elanikega. Mis teile selle reisi jooksul jätsid võib-olla kõige eredama elamuse, mida võib-olla kunagi jutustaksid lapselastele. Alustame järjest Etioopias Soodo külas õnnestus mehel olla, see oli ikkagi suhteliselt suur linn. Linn, vabandust jah, et seal me olime siis Hildaana juures kellega me saime kontakti läbi eesti tuttavate sydana kodus, minul oli fantastiline näha, kuidas tehakse kohalikku toitu, tema õekassaga tegime süüa, käisime turul, ostsime kaks kana, kellest ühe kõri tõmbas tema läbi ja teisel pidin mina kõri läbi lõikama, kuidas me siis tal naha seljas tõmbasime, tegime siis rahvustoitude oravat algusest lõpuni, mis kokkuõlile, nelja tunni, 10 kilo sibulat, kilo küüslauku ja nii edasi ja noh, et noh, see oli minu jaoks väga fantastiline kogemus, paned retsepti ka kuhugi ülesavalt kindlasti. Aga natukese aja pärast nagu Uhhuduur järgmisel aastal teleseriaal eetrisse läheb, raamatusse ka, ma arvan küll, et me paneme siis oli suisa nagu keegi kodanike eri tol hetkel, et et see oli minu esimene kokkupuude ja just nimelt seesama toit, mida Etioopias on selline omapärane hapu leib, mis näeb välja nagu pannkooki indiera, mida süüakse praktiliselt kõigega. Et aga just seesama seal köögis nende kohalike naistega sibulaid koorida, turul käia, ta oli noh, minu jaoks täiesti lummav kogemus. Ja see toit tuli välja väga hea ja, ja tõesti maitsev uus maitseaine perepära, mida ma nüüd palun oma tuttavatel saata sealt. Et noh, saaks ka siin Eestis seda teha, mida see meenutab siis? Niuke Pip piparsegu ta niuke sügavpunast värvi üsna chilline koosneb jällegi mingit noh, umbes 10 kümnekonnast erinevast maitseainest ja siis see pipar ja paprika annavad talle siis selle punase värvuse. Hästi terav. Aga seda läks sinna toidu sisse terve kilo. Et tehti suur pott ja mitu inimest sai ikka mitu päeva järjest süüa seda toitu. Et Hillana ja tema õde kaasa oli väga fantastiline kokkupuude nüüd tõeliselt kohaliku inimesega, mis siis, et suurest linnast aga. Nojah, nad olid, ütleme, esindasid sellist Etioopia keskklassi, et elasid suhteliselt nagu suures Majas ja, ja, ja, ja aga veel mõni näide. No need on järjest teine, mis mul kohe meelde tuli, oli Nairobis, kui me käisime kibera slummis, mida peetakse maailma suuruselt teiseks slummiks üldse. Seal elab üle miljoni inimese. Kujutage nüüd ette, üle miljoni inimese elab slummis ja me kohe tegelikult ju, kui me teaks, siis võtaksime kahe käega peast kinni. Ohneid, issand jumal, kui vaesekesed. Aga me kohtusime, kohtusime seal. Noormehega jossa Tambo ka jälle läbi Eesti kontakti õnnestus siinkohal terviseid veegole, kes kiberas aitab elujärge parandada ja Josvali on poiss, kes on sealt Summist välja kasvanud, sai stipendiumi selleks, et käia ülikoolis ja sai hea hariduse ja selles nii-öelda siis Summist välja murda, sellele selg pöörata, pöördus sinna tagasi, ta elab seal slummis jagab ühte tuba oma sõbraga, lapsendas ühe tüdruku, nüüd väikese tüdruku. Et tema missioon on seda midagi tagasi andes lummile ja kui me temaga seal ringi käisime, rääkisime siis üks põhiline sõnum, mis mulle nagu nagu lõi kõrvu, oli see, et, et me ei tohi inimesi haletseda. Ja mõelda, et nüüd on kõik, et nad elavad trummis, et nüüd on küll on see õudne elu. Et ja me ei tohi aidata inimesi haletsusest, vaid pigem kui me näeme, et sellel ideel on jumet, et see asi noh, tema näiteks tegi prügist äri, seesama teeme ära, on otsapidi sinna jõudnud, tirib prügi, kogub seda, motiveerib inimesi ja müüb siis prügi. Ümbertöötluseks. Kihvt oli vaadata, tema sõnum oli, et see, et inimesed lähevad slummis, ei tähenda, et neelavad sealt kõik vabasta vastu tahtmist, paljud elavad seal vabast tahtest, kuna see on nende jaoks odavam seal inimesed samuti lastel on tore lapsepõlvpall. Et, et noh, need asjad ei ole kõigil ühe üheselt mõistetavad, et noh, jällegi väga kihvt kokkupuude inimesega hoopis teisest maailmast. Ja neid noh, tegelikult tuli järjest iga riigi peale olid nad siis nii-öelda kohalikud musta nahavärviga või kohalikud valge nahavärviga või eestlased, kes on ennast sidunud Aafrikaga Just see on huvitav koht. Vastasite päris palju eestlasi, kes on kolinud Aafrikas, elavad ja töötavad seal kui palju, mis nad teevad seal, kes nad on? Noh, eks paljud, miks nad on seal, paljud on diplomaatilises korpuses, paljud on sinna kolinud armastuse pärast jäänud paljudel on seal töö, paljud käivad seal sellepärast, et nende oskusi hinnatakse, neid kutsutakse sinna tegema mingisuguseid noh, eesti rallimehhaanikud Keenias Nairobis on ja et on Keenias on üks rikas poiss, kelle hobi on rallisõit kaardilugeja, endal šotlane, aga mehaanikuid tellib ta Eestist, Need lennutatakse siis kohale ja siis nad sõidavad rallit, eks ole, et noh, et neid näiteid on päris palju. Kohtusime annikaga, kes uurib tube, tuberkuloosi on doktor kellel seal laborid läbilinesi samblast läbi erinevate, siis rahvusvaheliste organisatsioonide finantsjuht, et Kadri samuti saagas Sambias, kes siis läbi mingi saksa organisatsiooni üritab, juhendab Sambia rahandusministeeriumi, annab nõu nii-öelda et, et neid inimesi on seal päris palju. Kas te jääte suhtlema ka nende uute sõpradega, kellede oma reisidelt, kas või nüüd viimaselt reisilt Aafrikast olete leidnud? Ma loodan küll väga, ma juba tean, et näiteks Kadri, kes meid võõrustas Nairobis, on detsembris tulemas Eestisse ja Liivo juures on õhtusöök ja koosviibimine need või ei ole. Vaadates seda, kui sageli tegelikult ka Facebook'i püstitasite Priit pilte ja sõnumeid üles siis internetiühendus on Aafrikas vist ka ikkagi üsna laialt levinuks muutunud või kuidas? Küll jah, sest internetipunkte on ikkagi või on igas suuremas asulas või või linnas kindlasti olemas. Kui sa oled nii-öelda linnake, siis võid arvata, et seal No iseasi on see, kui, kui, kui kiire see internet seal on ja, ja kas, kas kas ka ühendust on just tol hetkel, kui seal seal ei ole seda vajan. Et aga, aga muidugi noh, Botswanasse ja Namiibiasse oli, oli see internet ikkagi vägagi kättesaadav ja vägagi vägagi kiireni. Delfi on väga paljudes kohtades tasuta, täiesti nagu meil Eestis, mida, mida, mida me siin võtame juba iseenesestmõistetavalt on Aafrikas paljudes kohtades täiesti normaalne nähtus, et sa saad parooli, lähed internetti ja teevad oma asjad ära oma siis kas nutitelefonist või arvutiga. Teele. Inimestest oleme rääkinud, aga kõneleb natukene veel loodusest. See, mida te kogesite, see oli ju tõeliselt vaheldusrikas kõrb, savann, džungel, suured hullud. Ja isegi võib-olla see oli üks asi, võib olla. Minule isiklikult tundus, et võib-olla looduse poolest oleks ta võinud olla see reis vaheldusrikkam, sest me olime, sõitsime Ida-Ida-Aafrikas ja siis Aafrika lõunaosas, et et praktiliselt me sõitsime selline savanni ja kõrb valadel. Kõrb. Kalahari kõrb tähendab seda, et ta on lihtsalt veel kuivem vann on ju ja, ja puu puid suuri puid ei ole või on vähem. Minule meeldis, sest et sa lähed ja otsime ikkagi seda, mida sa kodus ei ole. Ja selles mõttes kõrbed ja mäed on minu jaoks alati midagi lummavat. Tema lõpus olin väga tänulik sõpradele, et, et selle otsa, mis oli läbi kala haarime, tegime ainult ratastega, et seda kogeda ja näha. Noh, ütleme see, et lihtsalt, et kui me ütleme, Aafrikas mõtleme mingit lopsakat, lopsakad vihmametsa, et, et seda me tegelikult ei näinud Etioopias oli, oli, oli, oli natuke seda lopsakus ja Hango deltas jah, ja, ja ütleme Keenia Keenia kõrgustikul või kus siis samuti olite, mis oli küll juba nii-öelda üles haritud, paljuski aga banaani, banaani, banaani puud või taimed kasvasid ja, ja oli niisugune niiske, niiske õhk, et noh, ekvaatori kohal näiteks Keenias. Ja muidugi pango delta oli, oli, oli, oli võimas elamus seal sõitnud küll ratastega sealne sõitsime paadiga mootorpaadiga ja, ja noh, see on üks näide, kus tegelikult isegi, kui sa püüad vältida turismi turisti mängimine, ehk siis mõnikord see ei õnnestu. Nimelt. Me sattusime Botswanasse siis Mauni linnaseühte Ühte, seljakoti, inimeste ööbimispaika. Ja, ja kuna juhtumis oli ka Danieli sünnipäev, siis vend tegi uhke toidu Tellis kartulit ja kastet ja siis ma nägin seda esimest korda järjest Kurzemest Kurzeniga, korralikku veiseliha ja hapu hapukurgi ja kõik. Nii nagu peab. Jaa, Uhhuduuri alati kombeks, et kui ta teeb süüa või mida iganes või mingi peo, siis, siis siis on kõik kõik kutsutud ühesõnaga ka ja, ja, ja see Uhhuduuri selline lahke ja, ja emotsionaalne käitumine terve õhtu jooksul, siis jättis selle, selle kämpingu või selle ööbimispaiga omanikule niivõrd hea mulje. Ta ütles, et mehed, ma tahaks, teie ei oska midagi teha ja ta siis andis meile võimaluse meil tasuta minna oko vangodeltasse, kahepäevane selle paadiretkele, mis muidu oleks maksnud mingi 200 eurot nägu, umbes et, et ja, ja see oli võimas. Tõesti, noh, seal selline kujutame ette mingit Matsalu roostikku siis, siis noh nagu kümnetes kordades suurem selline veeväli kus siis jooksevad erinevad kanalid ja, ja, ja, ja jõed ja, ja, ja, ja, ja, ja, ja seal roostikus siis toimetavad elevandid, kaelkirjakud, jõehobud, vees ujuvad krokodillid ja sina näed kõike seda suhteliselt lähedalt mootorpaadi pealt. Noh, muidugi reisi tegi põnevaks see, et, et meie, meie nii-öelda giid ja mootor, Boydi juht tegi seda turistidega või vähemalt sellisel kujul seda riisi esmakordselt ja ja ka paadimootori natuke nõrk, nii et me jäime öö peale. Laager, kuhu me pidime jõudma, startisime kell 11 ja laager, kuhu me pidime jõudma kell 15, null null või ütleme, kolme paiku pärastlõunal, jõudsime sinna laagrisse järgmisel päeval kell 10. Sest et me jäime pimeda kätte, meeme kinni. Me eksisime ära, keegi ei, oli väga hädas, väga mures. Ja selles kassas väga maitsekas, tore seiklus. Ja kui me tagasiteele asusime, siis kõiki, kes oli magamata olnud, noh, paneme selle siis muretsemise arvele läks rooli ja sealt pärineb surematu dialoog kapteni ja meie grupijuhi Hannese vahel käike eest, kes oli tõesti väga väsinud ja lõpuks ta jäigi natuke puhkama. Tema viimased viimased sõnad olid. Jõuad. Hannes ütles selle peale, what you know what? Et see oli selline ühest küljest looduse poolest võimas ja teisest küljest ka lihtsalt nagu hästi tore ja kihvt seiklus, noh, seal me olime, poisikesed, mis seal salata. Teie meeskond, see on väga erinäoline. Hannes Hanso on poliitik Priit Kuusk, sina oled uudisteankur. Mart Kuusk. Tema tegeleb lihtsalt väga erinevate asjadega. Vabakutseline, nagu me nimetame Kristjan Prii, olen lugenud, rajab Võrumaal kogukonnakeskus. Toonitab, et on arhitekt, nii et see ka veel. Liivo Niglas on etnoloogia filmitegija. Tanel Rütman on kaitseliidus pressitöötaja. Aga mis teid ühendab? Sõprus? Vanad sõbrad. Nojah, et see on vist kunagi iidsel 90-l algusel alguse saanud sõprus, mis paljuski tegelikult on arenenud siis eelkõige just nende reiside ajal ja ka Kariiside vahepealsel ajal. Aga, aga, aga et me juba esimese reisi püüdsime, mis küll ebaõnnestunud püüdsime teha. 1000 1994. aastal, kui me tahtsime Indiasse minna läbi Iraani ja, ja, ja aga kahjuks või ka õnneks siis meid Iraani piirist üle ei lastud, pidime saba jalge vahel tulema Eestisse tagasi. Hannes küll tegi selle reisi uuesti ja läks siis läbi juba türgi uuesti üritasime minna läbi Aserbaidžaani, toona. Aga aga, et, et see on jah ja siis, siis muidugi ühiselt veedetud aastat Tartus ja Tartu Ülikoolis on see, mis selle selle, selle sõprusele alguse mani Aga nüüd on ju aastaid kogunenud ja on ka pered ja naised-lapsed. Kuidas naised-lapsed teie äraolekul hakkama said? No seekord ma sain aru, et päris hästi, sest et noh kui võrrelda eelmise reisiga, siis sellise suur probleem, et me läksime meie mõistes talvel ehk siis detsembri lõpus ja tulime tagasi märtsi alguses ja vot see oli problemaatiline, et oli ka erakordselt külm ja lumerohke talv. Nii et noh, ma tunnistan ausalt, et mul ei olnud enam reisi teises pooles mõtet kirjadele vastata, sest et ma ei saanud nagunii kuidagi seda olukorda paremaks teha, siis nagu noh, mitte ei löönud käega, aga otsustasin, et tegeleme probleemidega siis, kui mul on võimalus neid lahendada. Kuidas teid kodudes vastu võeti, mida kõigepealt tegema pandi? Mina pidin söögilaua ära parandama, siis pidin paar lampi ära vahetama. Ja nipet-näpet ja. No minule Juba terve nädal olnud kolme lapsega üksi kodus, sest naisel on eksamisessioon, oli selline, et siis ta on hommikust hilisõhtuni kodust ära, nii et et et praegu on jah, niisugune intensiivne lastega koos. Aga kas me ei ole meeleheitel? Ei, ei, mitte seda kindlasti ja mina ütlen ka, et noh et, et kogu selle reisi jooksul ma nagu kodust ei saanud ühtegi ühtegi signaali, et et, et minu äraolek oleks kuidagi Mõjuks mõjuks naisele ja lastele midagi halvasti ja ka pärast tagasitulekut ei ole seda signaali veel minuni jõudnud, nii et, et kuidagi. Noh, mulle tundub, et see, see läks ka siin koduste jaoks suhteliselt valutult reise. Missioonisõdureid painab aeg-ajalt probleem, et peale kuid missioonil olekut ja koju tagasi jõudes nad ei leia päris hästi seda oma kohta ja nad ei oskagi enam mujal olla, kui seal sõjaväljal Afganistanis näiteks. Teil ei ole sarnase tsentristidega. Ei, ei no eks seal selle stressitase, ma arvan, mis seal sõduril ja seiklejad on ikka nii erinev, et see see peas vasardas mõte, et kindlasti on hoopis teistsugused, et võib-olla ollakse Daniil õigem vastata, sest et tal on mõlema noh, kogemus olemas ka missioonil käimisest Afganistanis. Aga ma arvan küll, et siin ja noh, siin ei saa küll tuua paralleel, et, et need on ikka nii erinevad maailmad, meie reisime ikkagi vabast tahtest kuigi jah, missioonile minnaksegi vabast tahtest, aga me läheme kohtadesse, kus me teame, et meid ei ähvarda tegelikult reaalne. Ja noh, nii-öelda hädaoht või ütleme et me ei sea oma elu ohtu teadlikult. Jah, et ma arvan, et tegelikult isegi seekord nagu mõtlesin selle üle, et, et kuidagi kuidagi kähku käis see kohandumine koduse eluga. Et võib-olla tänu sellele, et ega, ega, ega mingit muud valikut ei jäetud, on ju, et, et, et, et et ei olnud jah sellist, et ma mäletan võib-olla varasematelt reisidelt, kui ma olin KuMul veel pere ei olnud, et siis noh, natukene oli rohkem sihukest nagu uimas käimist, isand vaatasid, vaatasid seda Eesti elu sellise sellise imeliku pilguga, et raske välja saada. No ta ongi küsida peale kolme kuud Aafrikas, mis tundub Eestis kõige imelikum No ütleme, need uudised, mis mind eile tabasid, ma olin eile esimest päeva tööl ja ma tunnistan ausalt, et kõik see Poliitika, mis meil siin noh, ütleme, võtame nüüd mõise, rahandusministri. Kas siis Aafrika rahandusministrid ei räägi samamoodi? Aga jah, siis ongi, et täpselt, aga suures pildis, no mis see siis nüüd on siis liivakast või kuidagi nagu kuidagi tühine tundub, see praegune viimane skandaalne. Aga mina pean tunnistama, et ma ei ole jõudnud üldse uudiseid jälgida, nii et sa isegi ei tea, mis toimub. Jah, ei, ma olen sunnitud tööga seoses, et, et selles suhtes, aga, aga noh, see tavaliselt on, et kui sa oled Eestist ära ja näiteks tuled lennukiga tagasi ja võtad, kui lennukis juhtub olema mingi eestikeelne ajaleht võtad selle kätte ja mõtled, et, et siis taban ennast mõttelt, et ohoh, et noh, jah ega midagi nagu muutunud ei ole, või, või, või, või, või, või, või, või, või mis seal nagu kirjutatakse, et noh, see, see, see ei oma nii suurt, nii suurt tähtsust, vähemalt sinu jaoks. Meenutame siis kuulajatele oma kõige esimese Uhhuduuri etappi tegite Mongooliast Nepaali aastal 2002 just teise etapi legid Nepaalist Iraani 2007, kolmanda etapi Iraanist Etioopiasse 2010 2011 ja nüüd siis neljanda etapiga jõudsite Namiibias Atlandi ookeani äärde äsja. Kust ja mis suunast järgmisel korral stardite. Praeguste plaanide kohaselt siis on nagu Atlandi teine rannik, Uruguay on nii-öelda siis valikuna meil ees, sest et meil on väga hea sõber Tartus Maarja, Raul pitsal Anti piires, kes ma arvan, et ei andestaks meile, kui me tema kodumaa vahele jätaksime. Aga millal seda on veel vara öelda, kuhu, seda me veel ei tea, oleneb sellest, millal naised lubavad. Jah, ja kuidas grupijuhil elusaatus, mis ette veeretab. Siiralt loodame, et temast ei saa välisministrit ja nii edasi ja nii edasi, et see kitsendaks meie võimalusi ja tema võimalusi ka. Kas need kõige põnevamad, aga samas ka kõige ohtlikumad riigid on teie ümber maailmareisil läbitud Afganistan, Iraan ei ole ohtlik. Mulle tundub, et see on noh, me oleme mitu korda oma oma oma oma kriiside lõpetamisel nagu mõelnud seda, et nüüd edaspidi on nagu tore aga, aga, aga kogemus näitab, et, et ma ei tea, kuidas, kes seal Uhhuduuriga seostide loodetavasti mitte, et Need piirkonnad, mille me valinud oma järgmiseks etapiks kas siis vahetult enne meie reisi algust või siis reisi jooksul muutuvad niukseks problemaatiliseks paigaks. Nii et Lõuna-Ameerikas on oodata rahutusi, no ma loodan Aga tuletan meelde, et me olime Araabia poolsaarel siis kui see oli araabia kevad käimas. Me läksime Aafrikasse siis, kui, kui oli toimumas ebolapuhang, on ju, et noh, et, et, et see, kumma ei ole meid need probleemid puudutanud otseselt, aga, aga, aga pigem koduste jaoks teeb selle meie reisi nagu, nagu nagu komplitseeritumaks. Rikkusid nüüd saate ära, ütlesid ebola. Mis aastaks plaanite reisi alguspunkti Mongooliasse taas jõuda? Noh, praegu me oleme flirtinud selle mõttega, et kui üks meist jõuaks aastal 2050 finišisse oleks hästi ja siis te olete kui vanad noh, kes elus on siis 80 ringis kuskile. Aga noh, eks näis, võib-olla, kui lapsed on suured, kohustusi on vähem, saame teha pikemaid, otsi. Insalla kõik, võtame reis korraga, nii et praegu järgmistest reisidest oli räägi ja kaardid on sahtlipõhjas. Ja selle reisi teile ülevaade tuleb. Raamat ja seriaal siis septembrist järgmisel aastal. Aitäh tulemast stuudiosse, Priit Kuusk ehk Wend ning Liivo Niglas. Ja lõpetuseks kuulame kollektiivi Bourbon ant Traffic lugu Ghost treinina. Need on valged mehed ja nende muusika ei kõla sugugi aafrikalikult. Miks te nende pala valisite siia lõppu mängima? No nad olid meie finišisirge märkimisväärselt olulised tegelast, tegelased. Kunagi juhtus niimoodi, et meil läks õiges kohas kumm katki seal, kus kumm katki läks, oli kaks autot, kolm meest, neist kaks mängisid siis ansamblis sedasama Traffic ja kolmas neistamise stretch maopüüdja, kellest põgusalt juttu ja nemad läksid festivalile nimega nämroc ehk siis Namiibia rock ja võtsid meid kaasa lihtsalt, ja siis me käisimegi nende kontserdil ja hiljem Jacob mundris finišipaigas ka ööbisime siis meie uute sõprade juures, kellega me seal kontserdi paigaldas. Sõbrunesime, nii, et väga head Namiibia jätsu. Miks mitte? Kannerm kuulaks? Kõrval Toomela. Kui, kui meeldib kuulame Namiibia jaksu. Aitäh, Priit Kuusk ja Liivo Niglas. Juttu juhtis Arp Müller.