Ma elan siin. Saatejuht Haldi Normet-Saarna. Tere, armeenlanna Kristine Hakobsanyan. Tere. No mida te ütlete äsja kõlanud laulu kohta? Üks mu lemmiklaule kindlasti meenutab mulle mu kodumaad Armeeniat, mida ma alati igatsen ja hoian oma mälestustes. Ja samas olete oma kodumaks nimetanud ka Eestit. Absoluutselt. Mul on kaks kodumaad Armeenia, kuhu on alati hea minna, puhkama, sugulasi näha ja Eesti, mis on saanud minu koduks ja kuhu ma tahan naasta igalt reisilt kiiresti. No meie eestimaises tänavapildis torkate te kohe kindlasti silma, ehkki see tänavapilt on meil ajapikku tõsi küll, odavamaks läinud, aga ikkagi te olete selline tõmmu, suurte tumedate silmadega kaukaasia kaunitar ja samas jällegi Eestis sündinud nagu päris paljud rahvusvähemustest inimesed siinkandis. Teie vanemad, Spartak ja Rosanna otsustasid omalajal Tartusse kolida, see oli siis kuskil 83. või 84. aasta jah, ja siis kolis isa Tartusse ja Ta õppis neli kursust siin ja läks Armeeniasse oma venna pulma, kus kohtus mu emaga ja siis hiljem sellepärast nad kolisid koos juba Eestisse ja isa jätkas õpinguid. Miks isa just Tartus EPAsse tahtis õppima minna, mis teda võlus, ta sellest rääkinud? On küll, me oleme väga palju küsinud, kust tuli valik kolida Tartusse ja õppida EPAs. Ta lõpetas Armeenias kõrgkooli kiitusega ja anti võimalus minna õppima. Üks valikuks oli eesti. Teiseks valikuks oli Kasahstan, kui ma ei eksi ja oli vist kolmas, vaid ka tema olis Eesti ütles, et tolleaegse nõukogude liidu ühel Eesti ja üldse Baltimaad olid väga populaarsed Armeenias ja kogu liidu siis riikides ja see pärast ka tema valiku, et tundus ja ja ema tuli siis oma mehe ja teie isa järel ja millega emasin tegelema, hakkas ema. Kuna ta riigikeelt ei osanud, siis ta hakkas koduperenaiseks ja kasvatas mind ja mu õde, kui suur vahe sellega on? Üks aasta ja neli kuud, teie olete siis noorem vanem, vanem ema, siis hoidis kodu korras ja see kodu oli, ma kujutan ette nii armeenia koduga üldse. Louis, et kuidas te lapsena seda tajuma hakkasite? Ühel hetkel, et oi-oi, et huvitav on küll, kodus on üks keel väljaspool kodu, teine kodus on ühed harjumused ja eluviis väljaspool kodu sootuks teine. No keelebarjäär määr oli alguses kindlasti olemas, et kodus rääkisime Armeenia, kes kõik oli nii lihtne. Ja siis olime järsku lasteaias, kus meie keelt ei mõistetud, et nii tasapisi õppisime keele selgeks, aga nii kui see keelebarjäär, eks ju, kanti maha, siis oli kõik palju kergem, mina seda erinevust eriti ei tundnudki. Tundsime just täiskasvanuks saades, et kui kui erinev on see kultuur, kui erinev on inimeste kuidas oled avatus suhtlemisel, et kõik see ja just siis, kui me hakkasime sõitma Armeeniasse juba selles eas, kus sa saad kõigest aru teistmoodi mitte see, et nii nüüd me lähme vanaema vanaisa juurde, et ainult see, nii et teie vanemad olid tegelikult selles mõttes väga edumeelsed ja panid teid ikkagi esimese asjana õega eestikeelsesse lasteaeda. Absoluutselt meie peres isegi ei olnud arutelu selle kohta. No praegu te Kristine tundute mulle küll inimesena, kes leiab teistega hästi kergesti kontakti, et iseasi muidugi, et kas siin, et alati on nii olnud, et ütleme koolis loomulikult läksite te edasi ka eestikeelsesse kooli, et koolis mingisugused killukesed käärid ikka tekkisid mõne sõna näol või nii. Jah, ma mäletan siiamaani, kuidas koolis algklassides anti meile koduülesanne töövihikust ülesanne oli kirjeldada, kuidas armastad metsi ja mina isegi ei teadnud, mida tähendab, mesivanemad ka ei teadnud, isa helistas siis oma eestlasest äripartnerile, siis me saime teada, mis on mesi ja saime ülesande tehtud, aga kuidas me kaks tundi istusime ja mõtlesime, mis saab olla sellele palju ei olnud Google Translate'i teisi vahendeid ja teine näide on muidugi see, kui klassis pidi lugema inte teksti ja ma lugesingi ja kuidagi harjumusest ütlesin diivani asemel Divaan ja mäletan siiamaani, kus terve klass ja õpetaja siis naersid ja mina ka. See on tore, et ise ka, et huumorimeel on muidugi ka üks asi, mis alati rohkem kohanemisele kaasa aitab, aga mis koolis te käisite Tartus käisin Tartu kommertsgümnaasiumis kõik need 12 aastat head mälestused, parimad mälestused juba algklasside õpetaja helina ja aitas ja palju kaasa minu arengule nii keele osas kui ka muude ainete osas. Et alguses oli raskusi keele tõttu, aga tema aitas võimal esimese asjana mitte mingeid abiõpetajaid ei võta, muidu laps ei õpigi ise hakkama saama. Ja alguses oli raskusi pool aastat üks aasta. Edaspidi läks kõik ladusalt ja tänu sellele olingi edukas koolis enda arvates vähemalt. Ma teadsin, et ise pean hakkama saama, ise õppima, ise vaeva nägema ja eriti meeldis mulle selles koolis õpetajate suhtumine ja kaasõpilaste suhtumine ja ka see, et oli majanduskallakuga kool, et väga palju aineid majandusalaseid oli seal tunniplaanis, mida hiljem võiksid kohata ka majanduse bakalaureuse kraadi ainetes, kuid kommertsgümnaasium läbi sai, siis te olite juba väga enesekindlalt otsustanud, et edasi saab olla ainult ja ainult Tartu ülikool? Absoluutselt juba väiksest saati oleme kindlad, et Tartu ülikool meie ja eriala õigusteadus sai valitud kahtlasi oli mitmel teaduskonna vahel majandusteaduskond, õigusteaduskond ja arstiteaduskond. Aga valisime õigusteaduse, kas siin oli natukene niisugust kodust survet ka või võib-olla sugulased ütlesid, et kuule, et see on ikka üks väärikas amet ja see oli absoluutselt puhtal kujul enda otsustada. Minu õde läks ka muide õigusteadust õppima ja meie peres öeldi alati, et Teie peate seda ametit pidama terve oma ülejäänud elu. Nii et teie otsustate, mida te teete, isegi kui ma, kui ma valisin eksamid gümnaasiumis siis pead ju valima need eksamid, mis mõeldud siis ülikooli jaoks hiljem sisseastumiseks ja kui ma küsisin ema viisa käest, alati oli vastus sinu enda otsus, nii et iseseisvamaks teid enam kasvatada polnud võimalik, see ikkagi päris tip ja niimoodi koolis eludel käis, aga samal ajal kodus paralleelselt oli see nisugune armeeniapärane elu meie peres on armeenia traditsioonid tahavad väga tähtsad. Ma ei oska öelda, kuidas teistes peredes kõik, keda ma tean ja ma tean väga palju armeenlasi Eestis on püüdnud säilitada kõiki traditsioone, tavasid, mis on võimalik siis säilitada võõras keskkonnas, uus aasta jõuludeks ju, kui eestlased tähistavad jõule detsembri lõpus, siis meil on jõulud kuuenda jaanuari õhtul, see on nagu õige ususki ja siis näiteks on meil ka munadepüha tähistamine. Eestlastel on suur reede, meil oli pühapäeval, aga see oli tore, sest me saime kingitusi siis nii eestlaste jõulude ajal kui armeenlaste jõulude ajal ja munadepüha samamoodi me tähistasime nii eestlaste kui armeenlastega, et meie eesmärk on olnud siis mitte väga palju erineda teistest. Mis asi on see, et ma ei tea, kas ma suudan seda välja öelda tründes jääde ründes, kuidas te ütlete, tõrendes ahter ründas, siin on mingi õõga niisugune tinglist kirjutada. Teda peetakse 13. veebruaril. Mida see tähendab? See on siis noorte ja armunute pidu, eriti tähistavad seda inimesed või paarid, eks ju, kes on abiellunud või kihlunud ühe aasta jooksul? Üheks selle õhtu tavaks on siis, kui päike loojub, tehakse lõke ja selle päts hüppamine, et mingil moel ta sarnaneb jaanipäevaks, eks. Et selle lekke osas, aga kus siis teie pere on seda pidanud, et kui ta 13. veebruaril on, et siis kodus vist päris üle lõkke? Ei, mitte kodus, vaid armeenlased koos, et see puudutab juba rohkem Eesti Armeenia rahvusühingu tegemisi, Haapsalu, milleni ka jõuame. Aga mis asi on varda varr? Vardavar on ka püha, mida me tähistame suvel? Seda vist kirjeldab kõige värvikamalt sõna vesi, sest sellel päeval Jerevanis mitte ainult Jerevanis, osaliselt lihtsalt. Me oleme Jerevanis ka sellega kokku puutunud, aga Armeenias ja terve maailma armeenlaste tähistavad seda nii, et kallatakse kõigi peale isegi Armeenias, kus sa istud takso peale oled ametlikes riietes, siis teistel võib sellest olla täiesti suva ja saad täiesti ämbriga vett omale kaela, eks. Selline rõõmus püha eriti nendele, kes vett valavad. Mainisite mulle eelnevalt, et kõik lapsepõlve suved möödusid Armeenias. No kas teil natukenegi meeles see niisugune esimene või üks esimestest, rikkudes sinna, et no ma ei tea, äkki käis mingisugune jutt seest läbi ja tundmine, noh näiteks nii nagu seda kirjeldas mõne aja eest siinsamas sarjas tatarlane Timur sai Fullen ka siin sündinud inimene, kuidas ta oli siis ma esiisade maapinnale astunud. Vaat siis ta tundis, et jah, see on see õige paik, ta muidugi elab siin Eestis edasi ja armastab ka Eestit. Aga siiski. Et oli teil ka midagi taolist v lapsena? Kindlasti esimesed käigud olid ka väikses eas, seda ma vaevu mäletan, aga just see erinevus, et ma elan nüüd Eestis, Akaren armeenlane, mu sugulased on kõik Armeenias. See võiks ju ka minu kodu olla, aga ei ole, sest meie kodu on Eestis. Et selline mõte muidugi käis umbes kümneaastaselt äkki et siit oli nii raske suvel ära minna, aga Armeeniast oli raske ära tulla, kui sa kolm koodiga järjest kuskil oled, siis on nii raske ära tulla. Aga sellist äratundmist, et nüüd ma pean siia jääma enamas, seda on ainult Eestis olnud, ma ütlen ausalt, ma armastan Armeeniat, aga ma olen siin nii ära harjunud, et mina oma kodu vahetada ei taha. Eestis ma sündisin ja ma olen kuidagi kokku kasvanud Eestiga eestlastega, eesti kultuuriga. Et kindlasti ma ka armastan väga, eksju. Armeeniat, see on minu kodumaa Isamaa. Aga elada ma seal praegu ei tahaks, teil on seal ilmselt üsna hea hulk sugulasi ja väga palju, kes need on, kõik tädid, onud, tädilapsed, onulapsed, et nüüd jaanuaris arvatavasti me lähme Armeenia pulma kus realisi tavaliselt üle 500 inimese, nii et on suur pidustus pool 1000 külalist nagu nalja ja tavaline. Ja kus see pulm toimub siis maal kuskil või külas või linnas. Kuidas nüüd öelda, et osa sugulased elavad meil külas, osa suguvõsad, elavad linnas, see pull toimub siis külas. On ju sellised suured peomajad siis olemas just pulmade jaoks loodud kaunistuste kõigega, kuhu siis mahutada 500 inimesteks. Ja mitu päeva kestab ka ja ettevalmistused võtavad väga palju aega ja kõik need pulmajärgsed traditsioonid võtavad aega. No ilmselt mitte ainult pulm, ehkki selge on see, et see on üks massiivsemaid üritusi seal Armeenias, aga ilmselt ka kõikvõimalikud muud pidustused on mõnevõrra erinevad, kui see, mis Eestis toimub. Kas just erinevalt, aga, ja peomeeleolu on erinev, et armeenlastel ma ei tea, kas on üldse ühtegi pidustus, toimub ilma tantsivate armeenia tantsurütmid ja Armeenia tantsud kolmised, eks ju, et kui keegi oskab laulda, siis ta ka esineb nendel pidustustel ja inimesed kuulavad väga hea meelega. Ja kõik see, et inimeste avatus võib-olla see on erinev, eks ju, et järgmine taanlastel mööduvad väga paljud peod just peolaua ääres. Et šašlõki Armeenia konjak lavas, et see kõik on kohustuslik, eks Armeenia peolaual, et seda seostatakse kõige rohkem Armeenia pidudega siin elades selle järgi vahel igatsust tunnete või leiate, et kõik see, kuidas need asjad Eestis toimuvad, on teile väga omased. Ausalt öeldes ei tunne puudust, sest Mu isal on restoran, Armeenia restoran, kust me saame alati armeenia šašlõkki ja kõike muud. Ja Ma ka Tallinnas on, eks erinevaid Armeenia restoran olemas, kust selle söögiisu saab alati rahuldatud. Aga pidustuste osas ka võib öelda, et ei tunne puudust, kuna siin on pidevalt aastas umbes neli-viis korda pidustusi armeenlastega koos. No jõuamegi selleni, et millega siis õigupoolest tegeldakse Eesti Armeenia Rahvusühingus? Eesti, Armeenia Rahvusring sai loodud 16 aastat tagasi. Ja ta tegeleb ja kultuuri ja keele säilitamisega Eesti armeenlast ühes ja samas ka kõige selle tutvustamisega Eesti elanikele. Et see on põhitegevus, eks ju. Kuidas see tutvustamine välja näeb, mida te korraldate kontserte näiteks käesoleval aastal tähistati Armeenia iseseisvuspäeva Eesti Parlamendis parlamendihoones vastuvõtu näol ja hiljem ka kontserdi näol. Ja hiljem ka veel filmifestivalil toimus seekord Haapsalus kultuuripäevade raames, Armeenia kultuuripäevad toimusid juba teist korda seal. Ja see on üks näide ja muidu kutsutakse ka erinevatele kontsertidele ja üritustele koolides näiteks erinevad gümnaasiumid Tallinnas ja Tartus on kutsunud meid enda juurde, et siis saaksime tutvustada kõikidele õpilastele soovijatele Armeenia kultuuri, keelt, laule, tantse, kõike mida saab kasutada Sis tutvustamiseks. Palju ültse armeenlasi Eestis elab, teete ja 2000 kuni 2500 ja ja siis ainult Tallinnas vaid igal pool üle Eesti laiali igal pool üle Eesti laiali. Mõni eriti kauge kant tuleb ka pähe, kus neid elab Narvas. Aga mõnes külas äkki keegi peab talu? Mina ei ole sellest teadlik, pigem linnainimesed, pigem on sattunud niimoodi, et enamjaolt ju tuldi Tartu Ülikooli näiteks õppima või siis Tallinnasse õppima, et kuidagi on see õpingutega ka seotud, eksju selge, see haridusprogrammid on erinevad olnud ja kõikvõimalikud asjad oskate nii-öelda Christiane, kui palju teie neist 2000-st armeenlasest umbes 2000-st armeenlasest isiklikult õnneta paljudele andnud kaasmaalaste hulgas selliseid häid tuttavaid ja sõpru? Väga palju, need on kõik meile nagu sugulased, et ma ei oskagi öelda, kui palju on siis tunnen, et äkki pooli meid on lihtne ära ka tunda, kui kuskil on perekonnanime lõpus jan sisse armeenlane ja siis tulebki välja ja alailma on sellised rõõmsad äratundmishetked absoluutnojah, sest et ega vist kõik need 2000 nüüd seal Armeenia rahvusühingu tegemistes ka kaasa ei löö või, või ikka võimalikult palju on seal võimalikult palju. Kes siis ei saa osaleda, kes on kaugel paljud, kes on kaugel, ikkagi tulevad üritustele, püüavad osa võtta see täiesti sõltub inimesest tööst eks ju, töögraafikust ja kõigest muust. Teie vanemad kolisid mõne aasta eest Pärnusse ja isa peab siis seal Armeenia restorani, nagu ta natukese aja eest ka mainisite, see tähendab siis seda, et teil on üldse niisugune söögi kultuurist väga palju pidav perekond ja kas need ema söögitegemise oskused on siis teile ja teie õele üle tulnud ka või? Tegelikult iga päev, kui ma kokangodus, siis ma mõtlen, miks ma ei tee niiet sööki, kui mu ema, et väga raske on seda järgi teha, seetõttu ma olen püüdnud siis teistsuguse, vaid sööke valmistada, kui teeb ema, et ei olekski võrdlusmomenti, eks ju. Sest meie peres tõesti emade selliseid sööke ja antakse lihtsalt üks tund ja tuleb seinapeolaud püsti. Et mina sellega kindlasti veel hakkama ei saa, et mul on alati lootus, et kui ma nüüd oma perel on äkki kõik muud, mida ema kõige paremini teeb. Mulle meeldib kõik, kas tolm, maa või need erinevad salatid, eks ju, kõik, mis ta teeb, maitseb mulle ja ka teistele, tavaliselt külalistele meeldib. No ma üldse ei kahtle selles, praegu hakkabki kohe suu vett jooksma, aga Armeenia kõik on ju selle poolest ka põnev, et seal on selliseid sugemeid Türgi ja Kreeka ja Süüria ja Araabia köögist ka ja et ta on selline hästi huvitav kombinatsioon lõpuks kokku ja kindlasti Teile Eestis siin meeldib ja peate seda Eestit oma koduks. Te olete ka mõelnud, mis näiteks eestlastes ja armeenlaste sühist, et nii naljakas kui see küsimus ka ei tundu, et need on lõunamaalased ja teised on siit karged põhjamaalased aga, aga ometi ikkagi ju kokkupuutepunkte on. Ja kui me nüüd ametlikumas mõttes mõtleme, siis nad isegi iseseisvuse samal ajal. Jah, Armeenias, Novembris, Eesti augustis, eks ole. Et need ise siin 90 Nad on mõlemad väike rahvas, kes on väga palju vaeva näinud selle iseseisvuse nimel. Ja kui ma Tartu ülikooli lõpetades kirjutasin diplomitöö teemal kohtunike kohtusüsteemide ja kohtute võrdlus Eesti Armeenia näol siis ma nägin ka, et need on väga-väga sarnased, et pigem pidi üksikuid erinevus momente välja tooma. Aga kui me nüüd vaatame inimesi, siis ühist on äkki selles, et mõlemad rahvdanud, töökad, eks ju. Mõlemad rahvad on väga sõbralikud, väga külalislahked. Et need on põhilised momendid, mis ma tunnen ära mõlemas rahvuses. Aga temperament on erinev, väga erinev. Armeenlased on ilmselt avatumad ja kui, kui eestlased, et võib-olla nad ei ole küll kõige avatum rahvas maailmas, aga eestlastega võrreldes ikka ikka on, jah, jah, need on väga avatud, et kasvõi see, et kui me räägime armeenia sugulastega ja nad küsivad meie naabrite kohta näiteks elamukvartalis siin Tallinna kesklinnas ja küsijad naabrite kohta me ütleme, et me ei tea, me ei tunne neid, eks ju, et me ei suhtle, iga pääseb, kuidas, kuidas te ei käi siis üksteise juures kohvi joomas? Ei tunne enda lapsi? Ei, ja see tundub neile nii uskumatu, siis nad räägivad üksteisele seda edasi, eks. Et vaata, on seal kaugel põhjas üks imelik maa, Eesti, kus naaber ei tunne naabrit ja tegelikult Skandinaaviamaadesse normaalne. Aga on siis hetki, kus tunnete naabritega suhtlemisest puudust? Vahepeal ikka tunned, et aga, aga mis teha, eks ju, peab aktsepteerima seda, kui me oleme valinud eesti kodumaaks, mina seda miinusena, see on lihtsalt üks omadustes. Ja vahel võib-olla on isegi pluss, et tuleb töölt väsinult koju ja ja sa võid olla kindel, et keegi ei koputa uksele ja ei tule soola laenama? Jah, seda küll. Et see on tõepoolest selline selline suhtumise küsimus või on teil nii palju energiat, et pole sugugi väsinud pärast tööpäeva? Kuna mu töö on seotud paberimajandusega, siis ma tulen töölt koju, moraalselt väsinud, vaimselt, aga tekib kohe mõte, et tahaks minna tantsima või tahaks minna trenni, tahaks kuidagi füüsiliselt aktiivne olla ja siis oletegi füüsiliselt aktiivne, jah. Mitte siis trenni teen, siis käin jalutamas, väga palju ei ole väga kaugel. Russalka, kust siis kulgeb väga ilus jalakäijate tee, kus ma käin jalutamas ja merd vaatamas nautimas. Et kas see on füüsiliselt aktiivne tegevus, meeldib teile üksi jalutada või tahate seltskonnas jalutada või kuidas mõlemad sobivad ka üksi on vahel hea olla. Nii, aga tuleme nüüd siis lõpuks teie töö juurde, selleks et saada töö, olete teie elus palju vaeva näinud, õppinud hoolega. Ja mis siis praegu täpsemalt ei ametinimetus on ja, ja milles see kõik seisneb? Nii uskumatu, kui see ka ei tundu, on õppinud, eks ju, õigusteadust ja diplomaatiat, rahvusvahelisi suhteid. Aga elu on mind ikka tagasi toonud, finantsi finantssektorisse töötanud KUS Swedbankis täpsemalt öeldes ainult liisingusse ja olen ettevõtete liisingutootehaldur. Tegeleme siis ettevõttete liisingutaotlustega mitte ainult siis autot, vaid ka erinevad seadmed. Osad ettevõtted on suured, osad ettevõtted on väiksed, ka rahvusvahelisi on olemas ja meie tegeleme siis selle protsessiga peaaegu et algusest lõpuni. Nii et sellise huvitava tööni olete jõudnud Eestis elava rumeenlanna Cristina ja no ma kujutan Teie suguvõsa plodeeris, kui te Swedbanki tööle läksite, sest et see on ikka selline suguvõsa väärikuse küsimus ka natuke kindlasti, aga meil eks ju suguvõsas nii et me toetame sammu juures, et toetame üksteise valikuid, ükskõik, kas see meile endale meeldib või ei meeldi. Nii et toetust Ma tundsin igast nurgast, et oletame, et keegi teie suguvõsa liikmetest ei saanud soovitud tööd, mis iganes, no läheb kasvõi koristajaks, suguvõsa hoiab kokku ja aktsepteerib. Absoluutselt, kui keegi teeks sellise valiku ja, ja kohe on näha, et see on tema valik, eks ju, et ta ei ole sunnitud seda tegema siis absoluutselt sest inimene teeb oma tööd ja kuidagi tavaks saanud see, et inimene peab armastama tööd, mitte teised, kes teda ümbritsevad. Et ei ole mingeid selliseid asju nagu, vaat see on prestiiži küsimus ja see ei ole prestiiži küsimus, sellist suhtumist ei tea, et see on nende inimeste enda küsimus, kus ta nüüd soovib prestiišikaks või ta soovib midagi muud. Mina isiklikult olen nii liberaalne, eks ju, et et ma isegi ei ütleks, et mõni On prestiižne, mõni ei ole igav, töö on oma tegija jaoks prestiižne. Aga selline suguvõsa lik kokku hoidmine, et see on küll ääretult sümpaatne. Kuidas teile tundub, et see nüüd väga eriliselt iseloomustab just teie suguvõsa või, või noh, Armeenias niimoodi hoitaksegi väga kuku Keenias hoitaksegi niimoodi kokku ma ütleks, et isegi Eestis hoitakse kokku, et see küll erinevus ei ole kahe rahvuse vahel. Mina oma sõprade seas ei teegi üldse rahvusel vahet, nad on kõik ühesugused, iga inimene valib oma sõbra ise omale. Et nad ongi kõik sellise omadusega, see on väga tore, et, sest noh, tegelikult ju kuulda on küll olnud niimoodi kõikvõimalike anekdootlike juhtumeid, kus keegi karjatab kellelegi, et sa oled häbiks tervele suguvõsa. Seda kindlasti muidugi, sest Armeenia temperament võib vabalt põhjustada sellist asja. Aga selline rahva kokku hoidmine, et igal juhul see on väga oluline, tähendab väga palju tuge elus. Ütleme nüüd näed siin Eestis elavad armeenlased, teie rahvuskaaslased ei kohtu ju ainult seal Eesti, Armeenia Rahvusühingus, kui on mingisugune tähtpäev või te saate muidu ka omavahel kokku? Absoluutselt igapäevaselt. Eile käisin Armeenia perel külas minu sõbranna perel, siis kus on lapsed ka, mängisime lasteaiaga, räägime armeenia keeles. Et seda suhtlust on igapäevaselt olemas kindlasti, mis, mis kirjeldab siinseid armeenlasi, on see, et püütakse lastes säilitada armeenia keeleoskus, teadjad vene keelt, nad õpivad läbi suhtluse eesti keelt, õpivad koolis ja igatahes saavad suhelda sõpradega siis pere pere keskel on ainuke koht, eksju, kus nad saavad Armeenia, kes rääkida ja seetõttu püütaksegi sundida lapsi, teine kõrdervee, kes räägivad, tunnustaks lihtsalt keelt. Need on ka eriti väärtuslikud hetked, kui igal ühel on mingid oma tegemised ja siis saab see pere noh, kasvõi õhtusöögilauas kokku ja vot siis räägitakse seda armeenia keelt ja, ja ollakse nagu tillukesel moel neil hetkedel oma esiisade maal elades samas Eestis. Ja vahepeal ongi selline tunne, kui me oleme armeenlastega kuskil kas või kuskil restoranis söömas või kuskil kellelgi külas, siis tekibki tunne, nagu elakski Armeenias ja Eestis samaaegselt, kuna sa ju ise otsustad, kas sa suhtled armeenlastega või mitte, et ma ei tea, kas on üldse võimalik mitte suhelda. Aga kui sa suhtled armeenlastega ka Eestis, siis tekibki selline tunne, et sa elad kahes riigis korraga. Nagu oleks väike Armeeniaga siin nõgeste vahel Armeenia looduse järgi ka igatsust tunnete Armeenia mägedes mäeahelike ja kustunud vulkaanide maa kõrgeim tipp on üle nelja kilomeetriga Agatsi mägi, tõeline IRL on see vannijärv. Seda muidugi igatsen. Eriti lapsepõlve mälestused toovad selle esile, kuna ema lapsepõlvekodu terrassilt avanes vaade mägedele ja rohelusele, mis seal oli? See oli imeline, et siiamaani ma mäletan seda ja muidugi igatsen need ojakesed, need suured jõed ka loomastik on seal väga kirev muidugi, et maod ja skorpionid ei ole mingi erand seal. Aga kõik see vapustav loodus. Et ütleme, Eesti loodus seda päris ei korva, siin on kõik nii teistmoodi. Samas siin, kui tulevad armeenlast külalised siia, siis nad ütlevad, kui tore teil on, teed nii sirged, Armeenias on ju kõik maanteed konarlikud, et ei olegi sellist sirget teed rahvas. Ja nad ütlevad, vähemalt kui ma diplomaatide koolis õppisin, siis mu kolleegid Armeeniast ütlesid, et kui sa tahad spaasse minna, siis Meie jaoks piisab ka väljas kõndimisest, kuna õhk on nii puhas meie jaoks. Et see tundub ravina. Ja siis hakkasin ise ka mõtlema, et ongi tõesti nii et nemad ütlesid, et siin on õhk väga puhas, kõik on nii roheline. Puid ja taimi on nii palju, et võib-olla nemad tundsid sellest Armeenias puudust, sest Armeenia küll väike riik territooriumilt väike, aga kliima ja loodus on ka seal erinev, vastavalt siis piirkonnale. Jah, inimesi on teil umbes kaks korda rohkem kui Eestis natuke üle kolme miljoni ja et loomulikult mingite suurriikidega võrreldes on see rahvaarv tilluke, aga armeenlased sarnaselt ka mitmetele teistele rahvustele on üldse tublid kohanejad, sest tegelikult nad elavad üle maailma väga paljudes riikides, et suhtetega mõnede välis armeenlastega ja tänu erinevatele rahvusvahelistele projektidele ja tänu sellele, et ma õppisin Armeenia ülikoolis ühel suvel ma sain tuttavaks armeenlastega üle terve maailma Brasiiliast, isegi Austraaliast, kus siis veel isegi Aafrika riikidest, kaugelt Aasiast, Indiast, isegi Ameerikas on väga palju armeenlased, see isegi kõla nii suure üllatusena. Ent nii käib ka tihe suhtlus nendega, neid huvitab, kuidas on, on elu armeenlasele Eestis, mind huvitab, kuidas nendel on, et nüüd, kui on teil puhkus, siis ei pruugigi nii olla, et te sõidate täiesti kindlalt jälle nagu lapsepõlves Armeeniasse, vaid võib-olla sõidate mõnele armeenlasele kuskil mujal maailmas, küll on ka selline variant või jah, selliseid seiklusi on juba olnud tegelikult nagu näiteks, nagu näiteks sõitsime sõbrannaga, eks ju, Hollandisse, kus me saime, pakkuge oma sõpradega, kes on pärit ka Armeeniasse, kellega me tutvusime Armeenias, nii olevat suhtlema hakanud olnud ka teiste riikide inimestega, et kasvõi Brasiiliast noored on esitanud soove siia meile külla tulla. Sama soov on ka meil muidugi vastastikune, et see on kindlasti võimalik. Selle peale meenub mul ühe ateljeest pärit venelanna ütlus, et tegelikult on maailm üks suur küla ja no tulles hakkasin laiast maailmast Eestisse, kus teie Kristine elate siis kas Eestis on kogu selle toreduse juures, mis teile siin meeldib ja mida kõike te väga armastatakse, on ka midagi sellist, mille üle te siiamaani imestate ja millega ta vist ära ei harjugi. Ainuke asi vist on külm ilm. Et talvel sinika nii jahe, et ma ise imestan enda peale, et kuidas ma ei suuda sellega juba harjuda, et see peaks isegi mulle meeldima näiteks mu isale, kes on terve, mitte terve pool oma ilusteks Armeenias rand ja järsku ta kolis siia, temale meeldib siinne kliimatäiest, et tema isegi ei kujuta ette soojas riigis elamist, aga minule tundub see nii külm, et vahepeal külmunud sinna tänavale peate talvel seitse kihti selga panema, et kuda nüüd jah, meil on kogemust rohkem juba oskame paremini riietada ka siinse ilma kohaselt ja nagu ikka oma saadetavatasime lõpetada siis muusikaga. Ja mida me siis lõpetuseks mängime minu ühte lemmiklaulu, minu lemmik armeenia heliloojalt Arno Babadianyannilt ja seda esitavad Eestis elavad armeenlased, Pereansambel twin ja klaveril saadab neid Andränicedžek. Millest see laul on? Laul on armeenia imelisest pealinnast Jerevanis suurepärane, seda me nüüd siis tõepoolest kuulame ja enne veel kord suur tänu teile armeenlanna Kristine Hakobsonian ja stuudios olid veel Haldi, Normet-Saarna ning Maristombo kuulmiseni. Kaal. Ja. Ta saagema. Kis lääni. Kandutsioon CV.