Üks päris eesti kirjanikke, kes on muutnud oma kindlat seisukohta mitte enam kunagi külastada. Eestit on ka kirjanik Arvo Mägi. Arvo Mägi oli hiljuti Eestis juba kolmandat korda. See külaskäik aga möödus suhteliselt märkamatult ajakirjanduse jaoks. Te kuulete nüüd intervjuud Arvo Mägiga. Ma olen ikka peamiselt kui eraisik, ma olen katsunud hoida ennast nii eraisikuplaanil et tutvuda nende asutuste ja institutsioonidega, mis siin on ja muidugi külastada oma sõpru ja sugulasi. Need on võrdlemisi palju kahe peale abikaasaga. Praegu me ajame seda juttu kirjastuses koolibri. Teil on see siin küll nüüd tööalane külastus, millest on jutt? Koolibri avaldas minu eesti rahva ajaraamatu ja Euroopa Rahva raamatu ja meie siis nüüd siin arutasime asju sellega seoses seoses ka koolibri tulevaste plaanidega. Kui konkreetsed tulevased plaanid teil nüüd, kas te juba oskate ja julgete midagi välja öeldamistelt. Järgmisena võiks ilmuda. Jah, kui nii-ütelda ilukirjanik, ma olen ennast enam-vähem ära pensioneerinud, ma olen kokku kirjutanud 42 raamatut, aitab, aga maal on üks, üks väikene teos on taluelu Põhja-Tartumaal, kus ma olen üles kasvanud Iseseisvus, seal ma olen katsunud kirja panna kõik taluelust nii ebapersonaalselt, mitte isikutega, vaid, mis seal tehti ja ja need etnograafid, meie etnograafid seal Rootsis ütlesid, et seda peaks siiski avaldama, sest et see on kadunud ja, ja sellest ei ole keegi palju kirjutanud. Teie talu vist ei ole hästi säilinud, kas te olete nüüd seda külastanud? Ma külastasin eelmine kord ja seal on mõned hoonekese tamp püsti ja sealauda, varemed, jaga ja kolhoos on asetanud oma keskuse otsekohe talu kõrvale ja põllud on osalt söötis, nii et sealnaga Halb pilt et kas te mäletate oma emotsioone, kui ta nüüd seda kohta üle pika aja külastasite ja kas teil oli ka näiteks inimestega jutuajamisi seal? Seal ei ole kedagi tuttavaid seal läheduses, ma leidsin mõned inimesed, kes olid seal olnud ja nüüd ma kohtasin ühte daami, kes oli, oli sinna sinna jäänud, nendega jutuajamisi ennekõike. On niisugune tundmus, et see on võõras koht, et see ei ole nagu enam see koht, mõned puud olid veel alles, mida ma mäletan, see üks suur tamm on seal alles. Ega teil on mingeid konkreetseid plaane selle kohaga seoses ei ole vist. Ei ole, ei ole absoluutselt, sest et maa on niisugune asi, et seda peab keegi pidama, jäi minust ega lastest ega ei ole ka siin sugulasi, kes seda peaksid. Need ma ei ole midagi võtnud, et seda nii-ütelda erastada. Nii nüüd oli jutt sellest etnograafiaalasest, raamatust on veel lähemal ajal Eestis midagi ilmumas. Ei, ma praegu ei tea, mida on juttu nagu natuke olnud, ma ei ole saanud kokku eesti raamatu inimestega, et karvikute, teine pool sellest on janud pool ilmunud, et see võiks ilmuda, aga ma ei tea veel praegu midagi, sest ma ei ole veel kokku saanud nendega. Diviisist juttu sellele karvikute neljaosalisele tsüklile. Eestis on pakutud välja mõtte, et teha sellest suur teleseriaal. Kuidas teie seda ise, seda mõtet kommenteeriksite? Sepa siis küll see koosneb peamiselt episoodidest, võrdlemisi lühikestest episoodidest, mille vahele on siis pandud kommentaarid ja mis ajalugu edasi viivad, aga seal on episoode lühikesi, jah, see passiks küll. Miks mitte, kui on tegijaid. Mis te arvate, kas Eestil on nihukest taimset potentsiaal, et nii suurt tööd ette võtta? See on vist rohkem nagu vaim asun, saame ka majanduslik potentsiaal, kuidas seda majandada ja kus seda esitada ja nii edasi, nii et see on vist rohkem, seega seal midagi väga keerulist ei ole, see on inimeste igapäevane elu paraku väga suures ulatuses sõdade ja igasuguste kannatuste all, nii et ma usun küll. Vaimse potentsiaali poolest. Arvatavasti oli see neljaosaline tsükkel aluseks nüüd eesti rahva ajaraamatu kirjutamisele. Kas te mäletate, kuidas see üldse niisugune mõte tekkis või kuidas te jõudsite järgmise etapina? See karvikute ma tean täpselt, kuidas mul see mõte tekkis, seal Meyers, huvitasime seal Taani saarel ja siis äkki äkki nagu kõige esimest ideed harilikult kirjanikud ei mäleta, kust see tuli tuli, et kui kirjutatakse üks nisukene sari, aga see oleks anti heroiline, kus mitte, räägitakse esivanemate kangetest teostust vaid inimestest ja et üks perekond suguharu tuleb ju alla sinna, aga see lõpuni ära ei katke. Igal inimesel, kes praegu elab, on ju esivanemad seal kuskil. See tuli, millest aga ajaraamatusse andis Valev Uibopuu-le, ma kirjutan seal karvikutesse, Li väiksed lõigud, ajalugu natuke irooniliselt kommenteeritud. Et hakkad, kirjuta niisugune, las ma kirjutasin selle eesti rahva. Tähendab, tema, tema ütles niimoodi, et jätkake seda või jätka seda stiilija. Jah, jätka seda, kirjuta ajalugu kohe, et mitte nüüd romaan või mis on vaid kirjuta ajalugu Coheni selles stiilis. No ja siis ma tegin seda muidugi, see iroonia tõmbasin maha vaid vähemalt asjalikult seda asja välja anda. Mina olen olnud arvamusel, et Eesti ajalugu ei tohi mitte isoleeritud kujutada, vaid see on osa Euroopa rahva ajaloost, see on juba seal esimeses k ja teised, ma võtsin siis Euroopa rahva ajalugu, et see on üks tervik. Ja siis tuli see teine tehnika ideega. Me oleme mõnikord imestanud, kuidas väliseestlased, kellel on võimalus siinsetes arhiivides materjalidega tutvuda, see puudus. Kuidas teie töötasite, kuidas endale materjalile otsisite, kas te räägiksite natukene tööst raamatu kallal? Sellel eesti rahva ajal seal on üks terve terve rida üles loetud, aga peale selle, kui ma Euroopa kallal see on, nii palju inimene loeb, näha, on huvitatud ajaloost ma viimasel ajal nii vähe loed ilukirjandust, rohkem ajalugu ja kultuurilugu. See on niisugune asi, mis imbub, imbub sisse pikapeale ja ütlesin Eesti ajaloos ka kõik, mis saadaval. Enam-vähem oli ka Nõukogude Liidu. Neid ajalugusid, sest seal on ju aja iseloomustust ja kultuurilugu ja aga kui võta ta siis paratamatult, eriti igapäevase elu kirjeldusel tuleb terve rida asju, et kuidas see nüüd oli, ei tea. Siis mõtled välja need igapäevase eludega detailid ja professor bluufelt ajalooline seal tema ähvardas, et tema ükskord teeb ühe ettekanded, kuidas karvikute ajalugu ajaloolase silmaga on, aga see jäi kahjuks tegemata, oleks tervis halvaks, oleks väga huvitavalt kuuldaks kutseline ajaloolane selle kohta ütlevad. Teil seda muret ei olnud, et ta võib olla täis, tabab tellita noh, nihukesest fantaseerimised. Oya fantaseerimised on muidugi muidu sa ju kirjutada fantaseerida ja seal olnud kindlasti terve rida detaili, mis kuigi ma katsusin nii palju, kui ma teadsin, hoida nüüd selle ajastu, aga ei, ei tea ju. Te olete olnud üldiselt niisuguses noh, riigiametnikud töös ja pidanud tegema leivatööd, kuidas tema päevasutut organiseerida, te olete olnud väga viljakas mees. Ma olin Eestis, olin alguses Eesti Rahva Muuseumis oli üks fotokogu, millele taheti siis teha osakonna staatust, kriminaal, pidin seda tegema. Aga siis, kui Saksa okupatsioon tuli, mind on alati kiskunud sõna juure asjade juurest ja siis ma läksin Postimehe juurde. Ja kaks aastat ma olin siis Postimehe juures, enne kui tuli konflikt sakslastega, sellepärast et noiame, avaldasin informatsiooni, mis ei olnud ette nähtud. Ja siis tegin natuke ajakirjandus Soomes ja Rootsis, ma olin ehitus joonestaja arhitekti kontoris, viis aastat. Tegin mudeli siia joonistasin. Ja siis, kui mu abikaasa sai jaoskonnaarstiks, siis oli tal vaja autojuhti ja, ja raamatupidajaid ja kõiki seda oli maal ja väga pikad-pikad, tööpäevad olid siis, ma olin ütelda noh, nagu nimetatakse viisakaid Rottet vaba kirjanik. Ja siis, kui me kolisime Stockholmi, sest ma olin Eesti Päevalehe juures poole tööjõuga seitse aastat vist, aga siis ma mõtlesin, et ma olen parem kodus, olen nõndanimetatud frii Lanz, nagu kutsutakse vabaajakirjaniku ja siis ma hakkasin seda tegema Nietega makroonu töös ei ole olnud otseselt mansikka jaganud, tähendab ajalehe töö ja siis oma isiklik kirjutamine. Kas te kirjutate kergesti, kas te peate ennast laua taha sundima? Kui nüüd emed hüplema hakata, siis mina olen kirjutanud palju selle vastu ei saa keegi vaielda ja ma kirjutan kiiresti, siis on õigus ja ajakiri on niisugune, õppisin ka ära kirjutama siis, kui ümberringi oli lärmi, igasugune õiendama, ilukirjandust aga ajalehetekste ja ma võin küll kirjutada nii lärmi sees ja toimetuses, kui tarvis. Eesti Majas Stockholmis olete, teen väga tuttav nägu, ma arvan, searc pidevalt ka praegu. Missugune on selles majas valitsev atmosfäär nüüd viimastel aastatel? Ma ei oska otse öelda, see majast on võib-olla siin natuke vale ettekujutus, seal on olemas need asutused, kõik üks asutusse on kontor või kantselei ja seal tehakse kantselei tööd ja siis on söögisaal argipäeval, kus siis käivad ka rootslased söömas, sest ei pea ennast üleval ante eestlastena oli õhtul siis igasugu ettevõtmised, nii et otsest Eesti maja atmosfääri ma ei oskagi, see oleneb üksikute nende asutuste atmosfäär, rohk ja siis pidustab murdnud need, kes tulevad sinna ming, seal käivad koos bridžiring, fotoring ja laulukoorid, naised ja mehed ja kõik need niisugused õhtud ja igasugu ettevõtmised. Nii et see on sedalaadi. Ma tean, et siin on eestlased tulnud ja on pettunud, et ei ole seal kellegagi rääkida, vat inimesed teevad oma kontorites tööd. Tahad kaasa, võtad, saab küll kohvi juua ja süüa ja juua ja rääkida, aga et otse personaliga saaks, seda seda laadida ei ole. Külalisi tuleb iga päev ja ja kõike ei jõua lihtsalt niimoodi vastu võtta, kõigiga tegeleda. Ja nad käivad seal muidugi noh, jõudumööda nii palju, kui jõuab, paljud on seal probleemidega ja mõned nagu Eesti komitee ja esindus, need siis katsuvad neid aidata ka. Aga teised on ju nagu noh, ajalehe toimetus on ikka, ajalehed on seal käib ka muidugi palju-palju külalisi. Aga need teevad ju, peavad oma tööd tegema ka lehte siin juba kadunud Kokla jogurt ütles, et külalisi käib natuke liiga paljud, tulen toimetajaga juttu ajama, ajad küll juttu, aga lõpmatuseni jõuast Lehthakadega leht ise valmis ei saa. Kas üritusi on jäänud vähemaks või tuleb neid endises mahus? Natuke on vähemaks jäänud ja publikut on jäänud vähemaks, sest meie publik vananeb ja sureb ja jääb haigeks ja meil ei ole seda järelkasvu, tähendab anne, nooremad eestlasi, aga need nagu on seotud rohkem Rootsi ettevõtmistega ja nööri on grupidolal olemas, aga mingit generatsiooni enam ei ole. Noorte noorte hulgas. Missugused on niisugused noorte kokkukäimiskohad ja, ja missugused noorterühmitused? Seal all on üks noortekodu keldris on ja seal nad käivad, seal käivad skaudid ja gaidid ja, ja tudengid käivad seal koos. Need on need peamiselt, mis nüüd praegust alles on, veel rohkem ei ole, ma ei ole nii väga kontaktis olnud selle noorte noortetööga. Nüüd noor emigrantide generatsioon, kus nemad suhtlevad ja kui tihti nad lähevad selles eesti maas. Osa, kes varem on tulnud, osa on rakendanud Eesti majja, sest nad oskavad eesti keelt paremini kui meie noored. Aga siis nad hoiavad natukene omaette pidesse, sest neil on ühised huvid ja ühised mälestused ja ühesõnaga see on teine generatsioon, kes nii otseselt ei sula, vana emigrantide hulk, nad on ka nooremad kui meie tegelased, on ju suhteliselt ike eakad juba üle 60, enamik 60 80 vahel on need, kes seal tegelevad, maha arvatud üksikud. Missugune on teie koormus ja teie ülesanne praegu Eesti Postimehes. Minul on. Üks niisugune veerg vastukarva varjuninal Timmu kur, seda ma kirjutama kirjutanud igas lehes vist nüüd juba seitse aastat või natukene rohkem. Peale selle tuleb sinna, on lõiked ja sõbrad, saadavad toimetusele lõiked või ajakirju, mis Eestist juttu on, Rootsi, Soome, Norra, Taani ja saksa ja inglise keeles. Need, ma siis teen kokkuvõtteid, mis huvitavad meid ja siis avaldan peamiselt ülesannet juhtkirju. Retsensioon, retsensioon ega jah, muidugi jah, kirjandusele sanktsioone olgu seal ilmuvast, seda on väga vähe ja siis siit ma ei jõua muidugi kõike. Ma olen retsenseerinud neid, mis on ühelt poolt väga huvitavad ja positiivsed, võib ka mõnda asja, mis mind ärritab. Aga nii läbi ei jõua ju keegi kirjutada kõigest ma muidugi nagu kõik selle inimeste ikke nokitsevad tasapisi, aga mis sellest tuleb, seda ma ei oska ütelda, kas sellest enam midagi tuleb määratud see käsikirju, millest jutt. Kas need on mälestused, kas need on mingid on see kultuurilugu? Ma ei mälestusi, on mul ka üks Skitseeritud käsikiri ja ma olen ikka sellest möödakandja ikka tahtnud hakata tegema, ikka midagi muud vahele tulnud. Nii et mul plaan on küll neid mälestusi nii välja kirjutada, sest et kui sa mälestusi kirjutad, nagu paraku paljud teevad seda, nimetati ühe nime ja see ütleb sulle midagi lugejale midagi ütle, sa pead kirjeldama seda inimest, samuti situatsioone ei aita Skitseerimiseks, vaid sa pead situatsiooni lugejale elavaks tegema ja seal on siis see probleemsele istun varryt luule ja tõe vahel. Göte oli tark mees ja tema pani oma mälestused pealkirjas Skati istung, Vaarhit luule oli enne ja siis tuli tõde, see tuleb paratamatult sisse. Eriti kui oled kirjanik. Mul on korduvalt olnud see, et kirjutab vaatatud seal Capanaalne, et seda satub toredamaks, aga siis ei ole tõde enam. Nii, et see on kogu aeg, see niisugune oleks niisugune laveerimine, aga ma ei ole tõsiselt selle kallale läinud. Kas viimase Eesti külastused on andnud nende mälestuste kirjutamiseks positiivse impulsi või Anna teie meeleolu rikkunud? Ei, ei rikkunud, ei ole, sest reaalsus on ju reaalsus ja ega seal midagi teha ei ole ja nad annavad detaile juurde, tuleb mõnigi asi meelde, kui eriti Tartus ringi käia, kus need vanad mälestused on olemas, ma otsisin üle kohad, kus poisina olin ja ja kus me olime abielupaarina kaks maja, need on alles mõlemad üks on see Grenzsteini maja, Lai tänav üks ja teine on seal parki tänaval. Nii et see on positiivne, loomulik. Puht inimlikul tasemel, kas niimoodi nüüd Eestis käia üle aastakümnete tekitab seega mingeid haavade lahtikiskumist või midagi niisugust, mis olid teie valitsevad emotsioonid. Kahtlemata võib-olla kõige raskem oli. Ma kohtusin Daamiga, kes on 63 aastane, keda ma nägin siis 13 aastasena, see jäi meie talusse, selle mehe tütar, kes meie talusse jäi talu pidama, nii-ütelda ja siis tema mälestused ridvaga vapustavat, venelased tulistasid talu põlema ja siis see mees viidi ära, kuna ta oli kulaku sabarakk ja nii edasi. Seal tüdrukul noorel tüdrukul oli ka väga raske, enne kui ta sai kuidagimoodi inimese moodi elama. Vaata, see on kõige raskem elamus. Kas nüüd nende kolme külastuse jooksul olete märganud ka mingit tendentsi, mingeid muutusi, mis on teie jaoks olnud huvitav? Nojaa, tatud, ma nägin eelmine kord väga vähe, ma ei oska midagi ütelda, aga Tallinnas on selge pilt on väga palju muutunud, elavamaks muutunud, värvikamaks muutunud, igalt poolt parandataks, õiendatakse, nii ärielu paistab, paistab hoopis teistmoodi. Elavad siin on, riietus on muutunud, siia on ilmunud, olite nooremad inimesi väga hästi riietatud ja autosid muidugi on, paraku mõnes kohas on paraku liiga palju tulnud, isegi võib-olla Tallinna kohta. Nii et kahtlemata on muutunud positiivses suunas. Kas niisugune utilitaarsus ja materiaalsete hüvede tagaajamine on seda liiga palju ja kas on teil kontserdit häirinud või on see normaalne? Ei no tänavapildis, mida parem tänavapilt, ega siis seda vaimu ei saa ilma majanduseta üles ehitada, kui saab majandus tõuseb, siis on ka võimalusi vaimselt vaimseid asju ajada. Kui ei ole majandust, siis on ka sellega väga raske, nii et minu arust need 11 ei eita sugu ja ega ma ei oska ju sinna sisse tungida ühiskonda. Nii et, aga nii silmaga vaadates Osa meie kirjanik natukene solvunud, nad tunnevad ennast tõrjutuna, nende olukord on läinud kehvemaks, nad ei ole enam elus kesksel positsioonil. Jah, ma saan sellest väga hästi aru, mina olen niimoodi toorelt öelnud, et meie kirjanikud siin kodumaal olid pärisorjusest, tähendab nadolid võimu all aga nüüd ka teatud määral oli neil kindlustatud see olemine, aga nüüd on nagu teooriust, tähendab, sa oled lindprii? Sa pead ise ise võitlema iseenda eest ja see turg on ju väga alla käinud. Palun kallis, raha ennekõike, raha on ju ära tõmmatud, nii et nendel on väga raske positsioon, praegu ma saan aru. Teiseks on muidugi see problemaatika, millega nemad tegelesid. Kas ridade vahel või ridadesse on ära langenud, tuleb kuidagi uut problemaatikat otsida, ma saan aru, neil on väga raske praegu. Ja kui nüüd sellega võrrelda Rootsi kirjaniku, jätame väliseesti kirjanikud kõrvale. Kuidas tema positsiooni näete, kui, kui, kui tugeval alusel tema seisab. Rootsis on palju kirjanikkude liidule on vist mitte üle 1000 1000 liikme ja seal on ju, sa pead ennast läbi lööma, väga suur tähtsus on. Ajaviitekirjandusel tõlgitakse kohutultteriti, anglosaksi keelt, inglise keeles tõlgitakse palju, aga ühelt poolt teiselt poolt on neil ka teatud tagatis, nad saavad stipendiume. See ei ole küll kuigi suur, aga see aitab ennast üleval pidada ja siis on niisugune institutsioon, et Rootsi riik maksab oma kirjanikule, kes vähegi on midagi avaldanud, maksab üht pensioni, mis ei ole omaette kuigi suur. Aga kui see rahvapensionile juurde arvata, aga siis see parandab tunduvalt selle vanema vanema kirjaniku positsiooni. Mis te arvate, palju on Rootsis kirjanikke, kes on täis päeva kirjanikud, ütleme nii, kes oma honoraride eest ära elavad. Umbes viis protsenti me oleme seda asja arutanud ja leidnud, et umbes viis protsenti teistel on ikka mingisugune kõrvaltegevus. Ja kui ma nüüd inetult küsin, milles teie olete oma leiva saanud, kas see ajalehest või millest, ütleme põhiaja? Minu leib koosneb kolmest Pätsist, üks on see rahvapension, mida kõik saavad umbes v võrrelda, teiseks on kirjaniku pension ja kolmandaks on see, mis ma Eesti Päevalehes kirjutanud raamatutest ma olen seda umbes välja arvestanud. See tuleb nii umbes masinakirjutaja palk sellest, kui see oleks keegi masinal ümber, kirjutaks need siis nii palju, ma olen raha saanud, ega Eesti pagulaskirjanike ei ela, aga mitte sellest. Meil on kõigil ametid olnud. Ta on teil olnud kohtumisi kodueesti kirjanikega selle praeguse, siin käigu ajal. Siin käigu ajal suhteliselt vähe kuku klubi eeskojas, ma nägin uno lahte ja saak, pakkuge seotud kirjanik ja ma seda mutti, aga ma käisin Kaplinski juures kodus ta mu sugulane tema vanavanaema ja minu ema oli tööd. Nii et ema poolt sugulane on. Aga siin ma ei ole jõudnud veel veel palju ja ma olen rohkem nagu sugulaste pääl, aga parem ma olen kohtunud tihedamalt Armo Valtoni ja siis Paul-Eerik Rummoga ja Viivi Luigega kontakt ahju nüüd Helsingis. Missugused meeleolud on nagu teile meelde jäänud? Rääkides oma ametikaaslastega? Te mõtlete siin või seal, no Kaplinski on omaette kuju. Tema on ühelt poolt filosoof ja luuletaja, olnud ta nüüd ei ta ennast luuletajaks tunnistada, aga sealjuures on ta praktiline inimene seal kohapeal oma oma elamist ja talu ja kõike kõike praktilisi asja, teed ehitab sauna ja nii edasi. Teistega on muidugi rohkem põgusam jutuajamine olnud, mis on Kross, on see, kellega ma olen kontaktis olnud võrdlemisi palju juba 41.-st aastast. Tema oli noor Student, väga pikk, sirge ilus noormees ja keegi teadeta kirjanikuks hakkab, aitas, aitas meil Soome põgeneda, sel ajal oli meil niisugune põrandaalune liikumine ja seal võttis osa kadunud Tiiu Oinas oli seal tegelane ja siis kui mul seal sõbrad võeti kinni, leiti neid lendlehti, kus informeerisime, et mis maailmas juhtub. Siis oli üks koolivend, oli seal saksa sigalast instis, need oli eestlasi. Kas see siis hoiatas mind, et parem on, kui sa ära kaod ja sest me kadusime siis ma otsisin kontakti, et nüüd paati saada ja siis oli gross, kes tõi selle sõnumi, ütles, et Potsel sel ajal on, tuleb Estonia ette üks veoauto, seal oli inimesi peal ja tunneb sellest ärata jääb sinna seisma, siis taganeb umbes 20 meetrit, et siis on see õige, see oli tema peamised see kontakt sel sellel puhul. Ja siis me saime selle veoauto peale ja randa ma ei teagi täpselt, kust rannast meid ära viidi. Paadiga kas niisuguse asja eest tuli maksta üldiselt, kuidas? Meil oli vanematel alles olnud tsaari, kuldrahasid viie 10 rublalist kulda, aga ma ei mäleta, palju ma sellele mehele andsin, siis, kes meid vedas. Edasi oli äri äri peal, see peamiselt see ülevedamine. Paadis oli 18 noormeest, kes põgenesid mobilisatsioonist. Läksid Soome sõjaväkke, üks proua, kelle mees ohvitserist mees oli juba Rootsis ja üks niisugune natuke kahtlane ärimehe olekuga isik, kes kadus nagu maa alla, kui me sinna jõudsime, siis olid meie ja meil oli üks pooleteiseaastane poeg. Kaasas nii meie jutt on nüüd ütelnud ühe ja teise teema juurde jälle natukene tagasi, räägime nüüd jälle Eesti päevalehest Rootsis 10., tuleme tagasi, nüüd jälle Rootsi asjade juurde pärast niisugust noh, väga teenekad, toimetajat, missugune on praegu atmosfääri olukord praegu lehe juures? Olukord atmosfäär on sama, maha arvatud peatoimetaja on teised alles alul. Reynolds on praeguse peatoimetaja ja see töö käib, käib endiselt edasi. Aga tööd on nüüd palju rohkem Eestist, sest siin juhtub rohkem. Sidemed on paremad. Faksi kaudu on Kalle Muuli on meie esindaja, siin, saadab kaastööd palju ja inimesi käib seal, nii et see lehe selles osas, et kodumaa osa on suuremaks suuremaks läinud. Stockholmi teine eestikeelne leht See on teada ja see on ametlikult Eesti komitee, kui Eesti organisatsioonide, toda liidu ajalehte saad sellisena toetust, meeled saab Rootsi riigilt kui üks harilik ajalehed toetust. Nii et see Ta on rohkem läinud nihukeseks artiklite ja esseede ja, ja joonealuste leheksal uudiseid Taylmuka kaks kord kuus ei saagi tulla nii väga palju uudistega ja siis inimesed käivad välismaal konverentsidel ja kirjutavad juhtkiri on niimoodi. Ja nüüd lõpetuseks, mis teil on oluline nüüd seoses sellel visiidil. Tiiger, tutvumine ennekõike Tartuga, Tallinnat peaks veel rohkem palju aega olema tagasi tulema, Tartust on mul nüüd mingisugune tänapäeva tartust, mingisugune pilt on saadud, see oli nüüd see pluss pool sellesse kappi ja samuti ka Tallinnas siin kokkusaamine eri erinevate inimestega ja kuulata, mis nad arvavad ja nad küsivad Teie käest kätte, siis me arvan poliitikas, selleks peaks lugema paari kuu jooksul kõiki või tähtsamaid lehti ja seda me ei jõua, astmel on muud teha. Kuidas ta ennast Tallinnas ma täpset tunnet ei, väga hästi, väga, väga kena ja niisugune midagi siin räägitakse, et venelased ja ka sellest, aga neid ei kuule kuigi palju tänaval käies, kas nad räägivad vaiksemalt või nagu vene keel ei domineeri või ei hakka Kõrbarcodaadid, modi, Patika eestlasi muidugi külas käid ja nii on eestlased. Nii et koolis käivad eestlased Rootsis külas, siis ütlevad, kus need rootslased on, nad neid ei näe kuskil, sest et käiakse kogu aeg eestlastega Eesti asutustest. Siin on ju ka sama lugu, et venelanna tänava peal ja ta vaiksemaks jäänud võrreldes varasemaga ütlevad need, kes varajasem sinult käinud.