Kell on saanud pool 11, stuudios on Terje saatsed tutvustada tänast külalist Aili Aare Laidi. Te olete Aili Aarelaid, sellepärast täna siin stuudios, et rääkida ühest projektist, mis kannab pealkirja lähiümbruse kultuur. Selgitada, mis see on ja kuidas teie selle projektiga liitusite. Lähiümbruse kultuuriprojekt on üks Unesco projektidest. Nimelt on juba lõppemas Unesco maailma kultuuri 10 aasta ja see projekt lähiümbruse kultuur, millel on ka siis number olemas üks, üks, seitse on üks nendest üritustest üks projektidest, mis siis on töötanud juba mitmeid ja mitmeid aastaid. Mina sattusin selle projekti peale siis, kui vististi Unesco rahvuslik komisjon sai loodud. Ja kui seesama üritus oli järjega jõudnud Soome ning Soome kolleegid olid nii kenad ja kutsusid Eestist ühe esindaja vaatama ja kuulama, mis projekt see üldse on. Projekt ise on alguse saanud nii-öelda rikastest Lääne-Euroopa maadest. Peakoordinaator on Šveitsi rahvuslik komitee. See on nii-öelda nende väljamõeldis ja ta sai alguse siis Zürichis, kus elab ka selle unes ka projekti peakoordinaator Ursula relstab. Edasi rändas ta Viini ja sealt siis juba Soome Soomest, Rootsi, Rootsist, Saksamaale. Saksamaalt tuligi ta Eestisse. Ja sellel kevadel sai selle projekti raames ära käidud Strasbourgis. Nagu näha, Eesti on erand selles loetelus. Tegemist on ikkagi kõikide nende ühiskondadega, mille kohta me ütleme, heaolu ühiskonnad. Eesti aga on selgelt üleminekuühiskond. Kuidas meie siis sinna seltskonda üldse sattusime? Me sattusime muidugi tänu lihtsalt soomlast külalislahkusele, kes tahtsid seda alles vast elule tärkava testi Unesco komisjoni aidata. Aga, ja see, kuidas see probleem hakkas seal tunduma kuidagi väga tuttavana ja oleks võinud ju piirduda, et ma lihtsalt käin, kuulanud selle ühe jutuajamise ära, tulen tagasi, ongi kõik. Aga olin ise nii palju asjasse süüdi, et mul hakkas tunduma mingi tohutu suur analoog olevat selle vahel, mida nemad tahavad uuesti üles ehitada ja seda, mida meie olime parasjagu kaotamas. Et ühed olid küll heaolu ühiskonnad ja neil oli oma problemaatika ka meie olime 92. aastal eriti üleminekujärgus ühiskond, kus ühed sotsiaalsed suhted olid ümber kujunemas mingiks uueks korrastuseks. Ja mulle tundus, et seesama naabruskondade või inimese koduümbruse lähiümbruse tugiinimesele endale see, mis meil tegelikult nõukogude ajal küllaltki hästi töötas. Et seda oleme me parasjagu kaotamas, kusjuures Lääne heaolu ühiskonnad püüavad teda ka kramplikult taastad, ainult nemad on selle kõik kaotanud ilmselt juba palju aastakümneid tagasi, kusagil vist teise maailmasõjajärgsel perioodil. Ja nii saigi siis seale võrreldud neid olukordi. Ja sellel Šveitsi daamil tekkiski siis mõte, et miks mitte ühe korra teha ka võrdlus ühe Ida-Euroopa maaga. Küllap seal olid ka omad niuksed, väiksed Unesco taktikalised tagamaad, sest teatavasti Unesco peab haarama võimalikult palju neid arenevaid ja ka siis need postsotsialistlikud riigid on ikkagi ka mõnes mõttes arenevad maad, tähendab töö nendega peab olema ka täiesti selge ja märgatav ja küllap oli siin ka nisukene bürokraatlik tagama, miks Eestisse toodi. Teiselt poolt Eesti tundus niisuguse riigina kuhu võis juba tulla ilmselt teisi riike, nagu kardeti rohkem siin ikkagi kõik, kogu see lähedus Soomele ja põhjamaadele ja see kõlab, mängis ka oma rolli. Mida see projekt siis sisuliselt tähendab see mingisugune stsenaarium paberil? Ei, vastupidi, ta on pigem selline jalutamise projekt, kus 30 inimest uimargusel 30 inimest erinevatest maadest käib iga aasta Ühes maas ja tutvub selle tööga, mida seal tehakse siis kodulähedastes, noh küll me oleme neid klubideks rahvamajadeks, kultuurikeskusteks, milles tahes nimetanud tähendab niisugused kohad, mis töötavad elamukvartal talites sees ja on seotud kultuuriga. Aga see kultuuriline tegemine ei ole mitte asi iseeneses, vaid selle kultuurilise tegevuse kaudu püütakse lahendada selle elamukvartali sotsiaalseid probleeme. See ongi kõige tähtsam, et kultuur ei ole mitte kultuuri pärast, vaid sotsiaalsete probleemide lahendamiseks. Ja nüüd tutvutakse siis, millised on need konkreetsed probleemid erinevates maades ja mismoodi siis kohalik kultuurikeskus neid püüab ja lahendada, need on siis eelkõige ikkagi migrantide probleemid, töötute probleemid, vähemusrahvuste probleemid, nende noorte probleemid, kes muidu kipuvad tänavale jääma väikeste lastega emade probleemid, kes muidu kipuvad ühiskondlikust elust välja kukkuma ja pensionäride probleemid, kes samuti siis kaob don kaotamas oma sotsiaalset aktiivsust. Kuidas neid inimesi uuesti ärgitada sotsiaalsele elule neid kaasa haarata. Ja läbi siis ka ikkagi need sotsiaalseid pingeid, mis paraku tekivad igasuguste suurlinnade elamukvartalites. Me ei ole käinud kunagi rikaste inimeste elamukvartalites, need on ikkagi põhiliselt niisugused kohad, kus on samuti tegemist nagu meie Lasnamäel või Õismäel või selliste suurte elamu massiividega, kus on väga kirju elanikkond, kus on põhiliselt ikkagi palgatöölised. Nendel rikastel maadel on ju vana ja tuntud probleem, et nad veavad siis odavat tööjõudu, kus odav tööjõud ei pea alati olema rahul kõige sellega, mida see ühiskond neile pakub ja kust ta kipub käärima. Tähendab, nende pinget mahavõtmise koht, peaks olema siis see kultuurikeskus ja samuti milline on munitsipaalliteetide sotsiaalpoliitika või sotsiaalkultuuripoliitika koos, võiksin öelda selleks et hoida linnades nendes elamukvartalites rahu ja turvalisust. Ta ei tooda mingit õpikut või midagi taolist, aga juhendeid, kuidas neid lahendada, aga inimesi maast maasse niimoodi ringi vedades projekt lihtsalt annab fantaasiat. Muidugi iga eksperdi kohus on ikkagi omal maal siis uuesti propageerida, rääkida siinsete kultuurijuhtidega. Milliseid võimalusi noh võiks, võiks seal välja mõelda. Ja projektil on muidugi oma kindel eesmärk ka toodetakse Eurovisiooni õppefilm, mida siis saak koolides näidata? Sellesama kohta, kuidas erinevates maades elukohajärgne kultuuritöö on tehtud, näete, nüüd ma kasutan seda meie nõukogude aegset terminit elukohajärgne kultuuride, mitte lähieks ole, aga lähiümbrus on nüüd selleks, et sellest nõukogude ajast lihtsalt distantseeruda. Et meil oli nagu oma mõista ja kõik olemas juba. Ja teiseks, siis peab tulema ka raamat selle kohta kus siis erinevad maad kirjeldavad, tehtud, teoksil olevat ja siis samuti noh, ta ei oleks siis, eks ole õpperaamat, aga ta on ikkagi mingisugune näidiste kogu mis siis läheb nagu käibe, mis seal ta on ikkagi mõeldud tõepoolest kogemuse levitamiseks, kogemuse võrdlemiseks, et inimesed näevad, mida tehakse ühel maal, teisel kolmandal maal ja püüavad lihtsalt uusi ideed kinni. Nende, selle projekti raames aga on need ideed kusagil realiseerunud. No ma arvan, et päris Eesti puhul isegi ta on otseselt ütleme et näiteks Nõmme linnaosa korraldaski sellel aastal juba täpselt samanimelised nõmme, lähiümbruse päevad. Me Nõmmet külastasimegi nõmmelt sai näidatud nendele Unesco ekspertidele ja vastupidi, sest nõmme, inimesed osalesid Projektitöös siin Eestis ja noh, ühesõnaga üks näide kindlasti on olemas. Täpselt samuti oli meil Pelgulinnaseltsiga tihedad suhted, no ma arvan, et Pelgulinna selts oli järje peale, et tegelikult tuli nendelt nendest võib-olla isegi rohkem õppida, kui neid õpetada. See projekt on veel järgmisel aastal peab veel ühe maa läbima? Ei ole väga kindel, aga tundub, et see on üks Aafrika riik hoopis. Ja siis ta teeb oma kokkuvõtted. Strasbourg näitas lihtsalt prantsuse kõige Strasbury enesevõimalusi. Strasbourg minu jaoks ei olnud kõige huvitavam koht Strasbourgis näidati meile kohaliku vaestemaja tähendab tükk üks oluline probleem, mis oli selle rikka linna jaoks olid vaesed ja siis kuidas käib töö selle linna niisuguste hulgustega ja nendega, kes on elus vahele jäänud, väga palju aega raisata, Te nagu selle aspekti peale hoopis. Ja Prantsusmaa on ikkagi kunstide maa, seal räägiti palju noorte Noorte kaasa haaramisest, igasugustesse teatritruppides, mis siis ümbruskonnas tegutsevad ja noortekultuuri, no eriti palju näidati meile sõda seal hästi levivat hiphop, kultuuri. Kuidas need noored harjutavad, kuidas nad etendusi teevad? Sellele aspektile oli teater ja hiphop, kultuur mis oli muidugi huvitav vaadata, sest ei olnud elu sees midagi taolist näinud. Aga sellel asjal meie jaoks vist väiksem tähendus kõige rohkem olema ühisjooni leidnud hoopis Saksamaaga. Miks see Saksamaal? Sellepärast et Saksamaal oli põhirõhk emigrantide selle kastarbaitorite kultuurielu korraldamisel ja siin mõlkusid mul meeles väga palju ikkagi meie, mitte eesti elanikkonna probleemid, Nad tundusid küllaltki sarnased olema. Ja Saksamaa näitas ka väga ausalt mõlemit, boot, nii sakslaste suhtumist eelkõige türgi elanikkonda, noh, seal on ka veel Portugali ja Itaalia elanikkonda, oli selles konkreetses linnas oli Dortmundi külje all üks unna niukene, väike linnakene, satelliit linnakene torkmundile seal viidis üritus läbi. Ja praktiliselt siis Dortmundi linna enese kultuuripoliitikat, selleks et see odav tööjõud Türgi Tööjõud tunneks ennast suhteliselt turvalisena ja kultuuriliselt adapteerununa. Ja probleem oli selles, et türgi elanikkond ei tundnud ennast hästi. Ta tundis ennast ikkagi diskrimineeritud tuna. Täpselt samad süüdistused olid, et neid ahistatakse poliitiliselt, keeleliselt, kultuuriliselt ja huvitav oli just see, et paralleelselt lasti kõnelda, Need olid isegi ühes workshopis olid koos. Nii et türklaste vaatepunkt ja sakslaste vaatepunkt samale asjale. Ja üsnagi huvitav oli kuulata seda, kuidas umbes 70 aastaste saksa härrade ja prouade lauluansambel laulis laule sellest, kuidas nende nooruses oli Saksamaal kena elada, sest ei olnud türklasi väga see niisugune väärtushoiak tundus meie omadele sarnane. Ja samal ajal siis Türgi kirjanik sellasti päris pionaaril esineda esines siis enam-vähem pikka deklamotsiooniga sellel teemal türklastele ei ole Saksamaale õiget kodu ja Saksa valitsus ahistab neid, võtab ära neid poliitilisi õigusi ja muid ja siis oli muidugi huvitav jälgida veel neid inimesi, seal olid kogu selle kohaliku munitsipaali esindajaid ja isegi noh, see Unesco rahvuskomisjoni peasekretär, tore ja siis. No mismoodi nad siis püüdsid hakata Ta saksa riigi mainetelasele Unesco külaliste silmis siis parendama ja pareerima siis seda sõnavõtt, niisugused poliitilised mängud seal asja ümber olid päris kenad ja väga selgeid paralleel omavad ja sotsialismi ajal meil tegelikult ikkagi võõrandumise probleem Eesti ühiskonnas ei olnud. Tekkis muidugi selle kahe poole küllaltki tugev segregatsioon juba nõukogude ajal aga Eesti ühiskond külas agulis väikses linnaosas ka Tallinna linnas, Pelgulinnas, nõmmel, kalamajas toidis küllaltki palju kokku ja naaber tundis naabrit, inimesed olid tihedalt, läbisid seesama fenomen mis siis tekitabki selle lähiümbruse kultuuri, et kui nad tänaval räägivad, siis nendel on ka kerge minna kuhugi kultuurimajja mingisuguses ringis koos tegutsema või mingile diskussiooni õhtule või puhkeõhtule või kohviõhtule või millele tahes. Need ei ole vaja kunstlikult välja ajada ega ergutada tund aega joosta majast majja või midagi muud. See oli meie jaoks äärmiselt loomulik ja see tekkis meile noh, osalt ikkagi selle ametliku võimu vastase altpoolt tuleva niisuguse paralleelühiskonna fenomeni, nase lähiümbruse kokkuhoidmise tunne. Ja see on nende heaoluühiskondades kadunud, kuna igaüks elab oma korteris, on tegev ainult oma kindla äri või mingi muu ringkonnaga, tuleb, läheb naabrid, peaaegu kahe tunne elab omas majas, kõrval naabriga, võib-olla pühapäeva hommikul vahetab paar sõna. Neil ei ole nagu ühist tegevust. Nendel ei olnud mingisugust vajadust kuhugi koos klubisse, klubis käib ikkagi oma äriringkonnakaaslastega või millegi mingil muul igal juhul mitte selle elukohajärgse printsiibi alusel. Kuni siis nendele inimestele tekib turge, nad ei saa enam ühiskonnas oma sotsiaalse klassikuuluvuse järgi suhelda ja on vajadus tagasi minna selle elukohajärgse suhtlemise peale ja see on nendel takistatud ja kuidas siis seda uuesti? See oli lääne ühiskonna probleem. Ma olin just eelmisel nädalavahetusel ka Rootsi nende kodanikualgatuslikke liikumist spetsialistidega uurijatega koos ja ongi küsimus selles, et heaoluühiskond, kus oli väga palju riiklikke garantiisid, riik hoolitses munitsipaalhoolitses selle eest, et tänavad on korras, puud on kastetud, kui on palav aeg ja nii edasi. Kõik pensionid, kõik abirahad, kõik asjad laekusid õigel ajal, kogu see süsteem töötas laitmatult, inimesel ei olnud enesel muret ja see tähendas ka seda, et ta ei pidanud mõtlema, mis juhtub naabriga. Seda juba teadis munitsipaalkui midagi oli pahast oli kohe mingisugune abibrigaad väljas. Aga nüüd ka heaoluühiskonnas. Paraku need riiklikud abirahad hakkavad vähenema, tähendab heaoluühiskond teataval määral kriisis. Ja see omakorda tingib selle inimestevahelise suhtlemise tihenemise. Ja nemad tegelikult on siis just minekul sellesse samasse etappi, kust meie hakkame praegu millegipärast meil hakkab tekkima nüüd võõrandus. Täiesti nisukene, asümmeetriline tegevus. Võõrandamine ei ole ühiskondlikus mõttes paratamatu protsess, et ta läheb ja läheb ja läheb ja. Ja ilmselt ikka jah, ta nii ei ole, tähendab meil just vastupidi praegu on tänu sellele, et naaber läheb püstirikkaks üleöö. Et lapsed ei saa vajalikku abiraha, tähendab kuskil vanavanemate ja lasteaia generatsioonide vahelised lõhed kipuvad praegu tekkima, mida enne kindlasti ei olnud nii sügavaid varanduslik kihistumine toob kaasa selle, et üks sotsiaalne kiht ei taha eriti teada teise vaesusest ja viletsusest, vastupidi, teise rikkusest hiilgusest. Ja see toob praegu just kaaslasele postsotsialistliku võõrandumise ja kammutas nendesamuste lähiümbruse või nagu seal Neibe hood on inglisekeelne sõna naabruskonna sidemete taandarengu. Et me hakkame tegema mingil järgmisel ringil sedasama asja, mis on siis juba lääne ühiskond mitukümmend aastat tagasi läbi teinud ja nüüd püüab taastada. Lõpetuseks, ma küsin, et kas nendest materjalidest on tehtud ka eestikeelseid ülevaateid? Ja ma olen ise kirjutanud nendest iga kord, kui ma olen käinud, ma olen kirjutanud kultuuri lähe või sirpi, siis enne oli, tähendab ülevaate nende sellest. Nii, et Verioodikas on perioodika sanda kajastanud ja, ja Eesti rahvuslik komitee Unesco oma annab nüüd välja ka, aga see on muidugi inglisekeelne, kuna iga igal maal, kus üritus toimub, antakse siis välja ka see lõppettekanne või lõpparuanne sellest tegevusest, nii et aga see on paraku inglisekeelne. Täna lõpetame, stuudios olid ühiskonnateadlane Aili Aarelaid, Terje Soots. Aitäh.