Raadio kaks usub uude muusikasse. Raadioga. Raadio kahe õhtune Mööl õhtule veel. Ja miski muu meid ei huvita. Lauri kui söis ja Mart Niineste Tere tere. Nagu ikka on, teisipäev on pump, politsei aeg, MINA, OLEN Niinestan, MINA, OLEN hunt ja laulis, kes tundis häälest ära eriti kes eelmine aasta kontserdil käis Tallinnas vaatamas tiivismit. Vanameister, kes tegi järgmise sooloplaadi, mille nimeks on Haiti leit i liit. Ja ma olen kuulnud, et vanameister tahab uuesti Eestisse tulla. Minugi poolest. Talle meeldis, siin. Oli on ju tore Villu Tammega õlut juua, malli baaris, eks ole, just nii. Jätkamegi nüüd nendega, kes on Eestist ära läinud, peaaegu et mõned aastad tagasi pühkis Eestimaa tolmu jalge alt ja asendas selle Saksamaatolmuga Hama tanksaabastel Timossipuga Koss ansamblist art PM. Ja tema sõber Levka klindi nõmmelt, kus nad koos kasvasid, panid punkisid ära esimesed karu, õlled ja sarvikud ja Pokid ning tegid esimesi bände. Oli sellest nii löödud, et kirjutas laulu mille nimi on katk, on meie poole teel esitajaks ansambel exit. Nende vana punt, mis tegi paar aastat tagasi ka vanad lood uuesti linti. Otsige plaati internetist. Ja ausalt öeldes pean ka mina tunnistama, et minagi olin Ozzy lahkumisest löödud, et sinna lahkumise nahka läks ju ka Artemi tegevus ja plaat võib olla täitsa sinagi sellest loo väljal päeval. Küll ma teen. Aga praegu kuulame, mis on Neile heal kuulajal Kilingi-Nõmme, Ungaril, Levkal südamele. Vanurid on üks inimene. Läheb enne tänast, mäletan. Mäletan kalevi alla ühe protsendi häälesportlane. Plane. Kui ma hakkan tegema Riina naine. Lööge või maha, aga mina jään siia. Joone ja pinna. Teie poole naljas olen mina, elan. Piinuna tünnid on asi selge. Ma tegelen. Katk on meie poole teel. Loodame, et raadiomaja niipea veel üles ei leia. Aga natukene juubelijuttu on niisugune lugu rääkida. Kunagi kojamis rääkis mulle ühe loo, et kuidas tema läks aastal, kas 95 96 Lasnamäele, vaatame ansamblit ja ütleme, kreem, mida soojendas noor ansambel Blind ja kojamees ütles, et ta sai kultuurišoki, kui nägi, kuidas noore ansambli bändi ajal oli lava ees hästi palju inimesi. Kõik elasid hästi tormiliselt kaasa. Peale läks, JMKE olid lava ees enamvähem rott Street sädema aga mul on ka plandiga üks sentimentaalne mälestus. Nimelt plandi liikmed olid kunagi minu nooremat koolivennad Pelgulinna keskkoolis, mis siis veel kandis numbrit 46 46. keskkool. Ja oli selline aeg, et oma tegevust oli lõpetamas pioneeriorganisatsioon. Selle asemele loodi Eesti laste organisatsiooni nimeline moodustis mida vist vähesed praegu mäletavad. Aga üks kooli komsomoliaktivist ehk kooli komsomolikomitee esimees tookord, kes on ka praegu Ves riigiasutuses kõrgel kohal siis minu klassivend ei leppinud sellega, mõtlesin, teeks nalja pärast pioneeride ringi laiali saadetud pioneeriorganisatsiooni asemel, et sinna liikmeid värvata, otsisime koolist kõige külmemaid kooli ültse. Ja nendeks asutasidki tulevased ansambli Blind liikmed kes sidusid endale kaela pioneerikaelarätid ja siis mürjendasid seal kooli peal ja oli väga lõbus. Ja hiljem hakkasid nad bändi tegema. Koodi lasketiirus oli neil oma pesa ja selle lasketiiru peremees seltsimees Siidorov, kel oli neile pinnuks silmas ja lõpuks nad jäidki vist ilma oma prooviruumist, mille nad olid ise oma kätega ära remontinud. Aga sellele vaatamata jätnud jonni jaa, panud tegi ära, mis neil teha oli vaja. Ja teevad ka nüüd. Just nii, ma mäletan omal ajal 96. Klandi esimesed asjad raadiosse jõudsid, kes pissis Preina sellised lood, et siis ma olin kas paras magaja ka muusikahuviline ostsin selle kasseti, et ma võin uhkeldada, et mul on tindi Brontosignore originaal kassett, aga okkad andsid teise albumi välja ainult CD peal ja seda aastal kusagil 97 98, kui kassett oli veel standardformaat, olin juba pettunud, sest mul ei olnud veel CD-mängijat kodus tol ajal. Ja siis, kui mul oli CD-mängija, oli see plaat juba igalt poolt müügilt kadunud ja aastaid hiljem siis mänedžeri Didi, kes mu härda mälestuse peale läks, oma varude kallale ja leidis mulle sealt ühe eksemplari, et aitäh tini. Olen seda korduvalt kodus kuulanud, aga plandi juubeli puhul meil on veel mõned sünnipäevakontserdid tulemas, aga neist hiljem plahind oli ju esimene bänd, kes hakkas tegema üheksakümnendail nii-öelda seda 90.-te Ameerika poppunki õige tegelikult ses suhtes, et omal ajal kirjutati slaidsisti miskipärast kisa, sest nemad on esimesed, aga tegelikult jah, juba 95, kuus oli, oli ainult see, see bänd, kes mängis kolmekesi koos nagu kreen, teie olid hästi lahedad. Aga kuulamegi, vana head klindi ja sedasama vana head lugu, mis kunagi pimedaks tegija. Selle loo nimi on piisis Hoffmanni. Ei jää. Peal ja aeg kiita. Jäi meil ei ole täna külas ei blind ega miteedeedee vaid käesoleva töötluse autor Maitre, tervist, Joe. Ja kõlas siis ansambel vanud ja pala kosmoses on külm, ilmus siis üten, kreem, tribuut, kogumikul, võtke istet, vanamutt. Ja Mait, sul on ju endalgi punktaust. Et kui sa peaksid tutvustama ennast noorele Puncanile, siis kuidas ennast tutvustada? Väga lihtsalt selle tõttu Lauri, siin istubki praegu mina ära rikkusin. Ja tõepoolest see ei olegi aga vale, et 86. aastal tahate sellest rääkida ja palun juba alustasin, sattusin õpilasmalevasse. Kus oli muide ka tulevane JMKE trummar Andres Aru, kellega koos me sinna läksime. Maleva algas ilusti pihta, meil olid kaasas karuaabits muumitroll sele mõmmi, aabitsa, audiosalvestused telekast mikrofoniga võetud. Aga siis miks kuidagi see tundus, tundus äge, kuigi nagu siis ei olnud punkarid ega midagi. Aga see omamoodi haakus hästi varsti pungi teemaga, kuna poole maleva pealt saabusid sinna mõned punkarid nende hulgas ka mait ja pöörasid selle malevaelu pea peale. Nii mis asjaoludel sait, punkareid õpilasmalevasse see oli, see oli, see oli nagu üsna selline juhuslike. Me olime punkar Lauri Lõhmusega olime Moskva öös parasjagu ja tal oli tema vist oli kuidagi kuidagi mööda selle rebaserühmaga seotud. Ja et temal on plaanis rühmal olla, siis ta kutsus mind ka, et võta ka paki asjad, et noh et kuidas neid siis partisonics või. Siis sa ei võta võetud niimoodi dist, kitarr selga ja seljakott ja mingeid nipet-näpet ja mõned kassetid ja siis tuldud. Mis te jõudsime öösel sinna. Olin keset ööd kuskil mingi kella kahe paiku umbes niimoodi plärtsatused kohale, kott oli õlut täis ja ja oligi kogu süsteem kohe fakti ette seatud. Nii, nüüd elu muutub ja muutus päevapealt, kusjuures ja sul oli kaasas ka kitarr. Ja sealt saime esimesed impulsid, et ise proovida seda kuuekeelset Toredat instrumenti. Ja see vist oli jah. Ja aga siis oli see, et tegelikult mingisugused väga ilusad ja romantika romantikahõngulised hetked oli selles suhtes, kui tagant toast ilmus välja mõmmi trummikomplektil. Ja põhimõtteliselt oligi, et noh, maleva nagu selline müra gäng oli tegelikult mõnes mõttes nagu koos. Ja, ja noh seal jah, tähendab ühesõnaga mis olid nagu vist rühmatäievolilise liikmed. Et käisime tööl ja, ja, ja nägime vaeva ja tegime igasuguseid muid selliseid ka kultuurilisi Etteasteid selle kultuurilise tegevuse kulminatsiooniks mina võiksin pidada maestro Tõnu Trubetsky külaskäiku rebase õpilasmalevasse ja siis toimus etteaste, mis on kirjas ka vennaskonna selles pikas-pikas kontsertide nimega kirjas. Jah, see oli, see oli sihuke, kõigepealt mängisime ju, panime kolavisti kuskile maleva maja kööki, kui ma niimoodi mäletan. Ja siis ise ise ma mängisin sellel ajal seal kitarri hoopis. Ja ei, see oli, see oli väga-väga vinge vinge ette ettevõtmine ja, ja kusjuures ka see, kuidas pehmelt öeldes nagu kogu maleva seltskonnale kott pähe tõmmati. See oli päris äge. Oli ju tore ka see, et hiljem pool malevarühma oli kuidagi sellest pungipisikust nakatatud ja veel hulk veel sama piirkonna malevlasi samuti. Jah, ja see ka, et näiteks hommikul ärgates vedasin sinna lintmaki. Hommikuäratus oli lamava ja lõppestavale stanglassiga. See oli, see oli noh, sihuke lauseline muusikateraapia jah, aitäh selle eest, see oli tõesti esimene kokkupuude lamaga. Tookord minul, aga vennaskonda sa tegid pärast veel mõne aasta ja esinesid minu meelest see oli koosseisus, mis kandis nime vennaskond, tee ja siis olid sa trummide taga, eks ole, ja see oli niimoodi tegelikult vennaskonna liikmena otseselt tegelikult ennast tunned kuidagi ei olegi, sest tavaliselt oli jälle nii, et kui läbi aastate kuni, ütleme siis aastal 2005 või 2006 ma täpselt ei mäletagi. Tavaliselt see oli juba märk, et kui 85. aastal Trubetsky ja Riho Baumann mulle ukse taha Viljandis koputasid, ütlesid, et kuule, sa pidid trumme mängima. Ja siis oli tegelikult see oli see koht, kus minu nii öelda elu oli pehmelt öeldes rikutud. Et sattusin, noh, see oli nagu selline lahe väljakutse, et, et kus inimene on 15 aastane ja ta mõtleb, mis nüüd edasi saab. Ja mulle see, mis edasi sai, meeldis väga. See oli see, et raamidest kodust välja igatpidi, ühesõnaga, minema kott selga ja minema. Ja selles, ütleme noh, kuidas ma ütlen antud ajahetkel kogu poliitilises kontekstis kogu kogu ütleme kas või selles, et no noh, põhimõtteliselt ütleme siis teismeline sketi tiinekas, kes on, kes on sellises sumbunud lillaski lämbumas linnas nagu Viljandi noh, mis oli sel hetkel noh, selline, et noh, ega ta oluliselt muutunud niisugune aedlinn, eks ju, selline kitsarinnaline kultuuripilt, eks ju. Esimene asi, kui rongi pealt maha tuleneb bussipeatuses ainult pensionäre. Ega oluliselt midagi praegu muutunud ei ole, kõik on sama, see on siis, et hommikul lähed bussipeatuses pensionäre ja õhtul siis linnas ei soovitata käia, sellepärast võid nuga saada oluliselt, ei ole mitte midagi muutunud. Võib-olla natukene pindmist kultuuripilti pisut, ehk kirgastab. Seal olev kultuuriakadeemia aga, aga tõtt-öelda, olles, olles siiski sealkandis sündinud ja teadis Mida see keskkond seal endast kujutab, siis ma ei ole nii naiivne. Ka ka meie eelmise saatekülaline Valner Valme oli Viljandist Anne oli mu palveroller, oli jah, paraku mul oli paralleelklassis jah, ja kusjuures noh no temast ma tegelikult tuttavalt uskusin nagu kõige vähem, et see vend võiks nagu mingisugune pungipisikuga nakatuda detaaliga üsna hall hiireke. Samal ajal kui mina oleks lõpupeol protesti märgiks verise valge särgi ja, ja ja siis üles poodud nukuga treppidest nagu mänson üles-alla jooksin ja kõikide peale karjusid, no ühesõnaga, see on omaette teemaga, aga kuidas siis sinna sumbunud väikelinna jõudis punkrisse oligi tegelik tegelikult? Ei tegelenud sinuni jõudes oskasid tulla, tähendab, ju siis ikkagi läbi nende, kes seal tähendab, Viljandi noortemajas oli vanas Ugala teatris, oli vennaskonna ja röövel ööbiku mitte ei röövi, lööb ikka veel ei olnud, aga mingite aps vist oli jah, et vennaskonna japsi, absi kontsert ja siis. Ja, ja siis neil oli vist lompe, olen saanud jälle tulles, Andrus Lomp oli ju koorilaulja ja siis tal oli vist jälle mingi kooriga mingeid ringreis või midagi sellist, siis neil oli, ütleme, mingiteks kordadeks, mingi trummarit vaja, aga noh siis pärast nagu jäingi, jäingi, noh, sinna aeg-ajalt kas trumme mängima, kitarri mängima, aga miks punki puutub Viljandis siis siis tegelikult, et ma julgen väita, et tegelik punk kui selline ilmutas oma selliseid esimesi Kuidas ma ütlen ilminguid juba 70.-te keskpaigas? Ma julgen seda täiesti raudselt seda esimest esimest irokeesid punast harja, kusjuures ma tunnen seda kutti siiamaani väga hästi. Toundsandon nimi, kusjuures kurt, tumm ja Ma olin väike poiss ja kui ma nägin esimest korda punast harja see oli esimene nagu selline märke, siis neid märkali veel tähendab osa mu tutvusringkonda. Üks tal mu ema töötas Viljandis kinos sealsamas maha, lõhutud rubiinis, eks ju. Ja kuna noh, ma võin isegi öelda, et ma olen sünnist saadik selles majas tegelikult noh, kuni teatud teisme jaani veetnud ja, ja siis oli seal aeg-ajalt noored kutid käisid kino näitamas, kes ütleme, kinokooli lõpetanud, kes siin Tallinnas olid siis ses vanas kutseka seks õppinud. Kus kohas need musa klubide värgid olid, eks ju. Ja ja ta oli, ta oli õppinud kalendri juures, oli ehk siis Urmas Alendri isa juures, kes oli vist kinomehaanika õpetaja. Ja, ja siis ja siis käisid need kutid käisid ka seal kino näitamas ja üks päev ma tulen koolist ja astun tal treppidest üles. Ja kui Andrus oli selle kuti nimi, sihuke pikk sinel seljas ja ja selline sassis juuksed ja ja, ja siis ilgelt seletab, vehib kätega, üritab mu emale midagi selgeks teha. Ilmselgelt mu emale mitte midagi kohale ei jõudnud, sest see oli ikka noh, täiesti absoluutselt mingi teine dimensioon, mida talle üritati selgeks teha. Selles nii-öelda selles kips päisnes süsteemis ja Stampide reas, mida ta ema on endale nagu pähe toppinud. Ja, ja siis põhiline on see, et lintmaki peal parasjagu mängis Sex Pistolsi Never maandub, ollakse ja hallasse üritas talle selgeks teha, mida need tekstis endas hõlmavad. See oli, see oli nii karm vaatepilt, et ma seisin. Vaatasin ühe ilmeid, vaatasin teise miimikat ja žestikulatsiooni ja, ja noh arvata võib, et noh, tähendab see, need ilmed, mida mu ema tegi Neymar ennemgi juba näinud, aga see, mis toimus nagu teisel pool leeri, see pakkus mulle tunduvalt rohkem huvi. Ja loomulikult ma tegin pärast risk küsitluse Andrusele, kelle kelle käest ma sain, omandasin kogu kogu Pistolsi lindiga, kuhu hiljem. Ja noh, ma ütlen tegelikult ma nakatusin nagu sellest teemast ka üsna üsna varakult. Ma julgen väita, et see võikski olla juba 11 10 11 aastased näiteks. Ja ja sealtmaalt kuni siiani oled teinud bände ja isegi vennaskonda ja sa tulid 17 aastat hiljem Tõnu kutsel uuesti paariks aastaks mängima ja sinna vahele mahtus hulk hulk teisi bände. Jah, tähendab selles mõttes, et ma eeldan seda pigem pigem, ma arvan, et see või, või mis sa arvad, julgen väita, et see motivatsioon oli pisut teine, tähendab noh, kuidas öelda, mina olen muutunud, kõik on muutunud selles mõttes, et minus on toimunud mingisugune Mingit meda morfoosid. See muusika, mida ma tegelikult teen, on, on kindlasti hoopis hoopis tüürinud kusagile mujale. Lihtsalt vahe palakse vilu vilu plaadil esitatud lugu, et see oli puhtalt nii-öelda see oli nagu palve, et kuule, tee kahjuks lugu, siis ma tegin selle loo alguses mul ei olnudki meeskonda valjad, vande saigi nagu selleks kokku pandud hetkeks kui etendama ühe loo jaoks, et noh, kuna mul on helistuudio, et, et sellisel juhul on need võimalused käes, et lihtsalt paari sõbraga ära teha, et, et okei, et teeme pulli, aga kuulame, mis lugusid veel tuli. Ja üks neist kannab pealkirja siis naabrinaine. Et sellele vate teinud ka ju video õigupoolest küll jätk, mille video tegime, ühesõnaga koos Victorkovskiniga, kellega ma olen teinud valdavalt kõik enda projektidega, olevat visatu. Majale anud Vajoret vanud naabrinaine ja pumpolitseiram külas selle loo üks autoreid, maid, tree, sinu tehtud on selle loo muusika, eks ole, no ütleme niimoodi, et Sveni Sveni salu, kes seal häält teeb tema poolt on nagu selle loo idee. Ja tekst on Hannes Hannes, Hannes, Hannes jumala, Hannes rist, Jahjust ämblik ja just ja minust vaimustav tekste siin, kui Sven mulle esmalt selle nagu akustilise kitarri peale ette mängis, nagu selle loo idee ja tekstis oli niimoodi, et, et noh, ma mul tekkis kohe ahhaa-efekt. Et teeks nagu väliselt tundub morbiidne. Tegelikult on ülihumoorikas seal väga naljakas tekst minu meelest kõnekas samuti see räägib just sellisest tüüpilisest eestlasest hästi tüüpilisest eestlasest naabermaha surra, aga, aga apte ei lähe naljalt. Läheks aga, aga ma ei tea, noh, niuke väga kõhklev ja kahtlev ei tea, mis sellega kaasneb ja nii edasi. Et noh, väga tore ja bassi mängib siin Tarvo tiivits ja on tiivits, aga me oleme jälle niimoodi, et samal ajal umbes, kui me sinuga Lauri tuttavaks saime, umbes samal ajal tegelikult ka suhtlesime juba tiivitsaga ja ja, ja siis ei ole, ei osanud üldse aimatagi, et ennast nii äge bassimees saab. Noh, me olime ka siuksed, 15 16 aastased säilid, eks ju. Julgen takka kiita minagi, et et siin on jah, üks veel liiga vähe tunnustust saanud. Bassivirtuoos. Jah, no tähendab, kes tarbivad, mäletavad, on kindlasti superlinki aegadest. Et fantastiline vankiga sinu siin loo ajal hakkasime arutama, et milliseid mõjutusi siit kõik teie projekt on saanud ja sina mainisid, et killing šokist ei saa kuidagi üle ega ümbert ega ei saa jah, ma olen ikka ikka ikka selle seltskonna egaa täiesti patoloogiline fänn. Kuidas see juhtus? Ütleme niimoodi, et, et tegelikult see teekond iseenesest oli kõigepealt siis, kui ma 86. aastal äkki endale avastasin, et ma minust on nagu Medomorfeerunud hoopis pungi, sest noh, ma olin punki juba nii palju kuulanud ja nii-öelda nagu saanud oma doosi kätte ja et saundiliselt ja, ja noh, ega ingliskeelsest ju sittagi aru ei saanud sellel ajal, et et siis nagu üritasin läbi mingite tõlkide, noh, kes, kes nagu hoomasin mingi inglise fill umbes niimoodi nagu tekste hoomata ja selline müstika ja selline noh nagu nats, kohvik värk ja see hakkas nagu rohkem huvi pakkuma ja siis palgirida. Tegelikult tundus mulle juba sellise pisku nagu primitiivsem ja, ja selline näpuga näitamine ja sihuke nagu ainult sellest üsna tüdinenud, aga see oli väga hea nagu põhjus igasuguseid sigadusi endale lubada, eks ju. Et ma olen nii vabameelne ja nii edasi, ühesõnaga muusikaline maitse iseenesest jah, küündis juba ja sealt edasi, et avastasin enda jaoks Danchise. Siis kuulasin hoolega Kalti, kuulasin hoolega Kelling džauki järk-järgult õigest pauh, Ausid ja kõik, kõik asjad, mis sinna hakkasid järjest-järjest-järjest tekkima. Kuni kuni siis ütleme noh, see ongi, et, et see on nagu see oli nagu loogiline tee, et ma kasvasin tegelikult nende bändidega üsna nii süvitsi koos ja nende areng on ka mind, et üsna kõvasti mõjutanud, kuni ühesõnaga 90.-te keskpaigas oli saanud minust juba selline üsna Noh, kuidas öelda? Noh, ma olin siuke industriaalrokkar, nojah, sest praegu sa hüppasid üle sellest kitarripoppi või hilise postpungi vara, pigem, pigem ma tähendab, ühesõnaga seda Eesti Eesti. Noh, jah, sai mängitud paarisbändis ühes neist sinugagi koos vaid Openi, eks ju. Aga jälle tähendab pigem Johns ehk oli, oli selline nagu esinemine selline noh, keda siinkandis nimetati nagu selliseks briti kitarripopi tegelikuks selliseks lipulaevaks või või, või ütleme siis maaletoojaks või nii et saun oli natukene selline Veding, Brazentlik ja, ja nii edasi, nii edasi, et, et aga aga noh, ütleme. Ma ma nagu sellest paust pungi teemas. Mõningad natukene natukene kahtlev, tähendab ühesõnaga ma arvan, et, et see, selle aja bändid tegelikult ei suutnud ennast ise identifitseerida niivõrd etet, et kes või mis nad on. Sest see põhjus ka, miks ma mingites grupeeringutes nagu üsna kiiresti nagu lahti lõin, seal see, et ma ei suutnud jääda nagu pinnapealseks, vaid noh, siiamaani olen ma tegelikult saundi kallal väga kõvasti püüdnud vaeva näha ja ja samas ka see, et leida nagu seda õiget kõla kõlapilti, et mis oleks just nagu üsna ausalt nagu mingile teemale omane. Ja, ja, ja, ja see, see on nagu tihtilugu Ehk selle aja peale või, või noh, ütleme selle selle aja aja kohta võiksin väita, et et pisut-pisut, pelglik, libisev, pisut kartlik, oli see periood selline üsna selline habras ja selle tõttu ka need projektid ei kestnud kaua, sest noh, me ei saa näiteks sotsiaansi kahekümnendat kolmekümnendat aastat aastapäeva tähistada, nagu blind seda teeb. Rääkimata vaid ookeanist, kõik on noh, tegelevad eks ju erinevate asjadega, aga mul on mõnedest asjadest jube kahju, sest ka see on tulnud tihtilugu ka nende inimeste omavahelistest läbi käimistest läbi saada. Vabandust, et noh, võib-olla ütleme siis nii, et mis selle ajal sellel ajal vajaka jäi, oli pigem sisemine intelligents ehk, ja suhtlemisoskamatus, et, et sellest on mul siiralt kahju. Aga ka sinu hilisemad projektid, et nii mõnegi tegemised on jäänud, kuidas nüüd öelda õhku natuke või lõpetamata, on mul jäänud mulje. Nojah, tähendab. Siin bänd nimega, no ütleme nii, et oma katsetustega ma ju jõudsin Tartusse, Tartus. Sai tehtud koos Rivo Saarna, kes on tuntud telenägu, eks ju, tema õppis parasjagu Viljandi kultuurikolledžis ja temaga koos tegime sellist huvitavat NAGU Kalawidmisega Ekspress, mille, mille lindid läksid kõik kaduma. Mulle tundub, et need pandi vasakule. Aga sellest edasi ma tegin seda koledat Ekspressi tegin edasi, kuna see oli selline väga soundipõhine asi. Ja ma julgen 100 protsenti väita, et peale seda tekkis pisar tähendab põhimõtteliselt tegelikult selle, nende ideede ja selle soundi baasil tekkiski pisar. Ja see oli selline selline atmosfäär. Noh, ütleme siis niimoodi, et selline koodilik, Atmosväärne ja, ja selline noh, ütleme selline segu segu sellisest suu käis-ist ja ja kuna, kuna siiani olen, olen suur tiin Garciyafann ja kaifi on tema, tema helikatsetusi ja sealt ma tunnen ära mingisugust noh, ütleme siis kas äratundmisrõõm või siis on see selline Noh, ma ei saa öelda, et ma väga-väga suhtlemisväärakas oleks aga, aga tähendab, jälgides nagu selle venna elulugu, see on ma ära mingisuguseid sarnaseid aspekte, kus kus penta taga vinge vinge projekti ja millegipärast kaob see orbiidilt. Pigem pigem on see, et, et ma ei ole enda asju väga palju Aipinud. Et ma ei ole käinud, plaat näpus, kuigi võib-olla see tutvusringkond ja isegi need suhted ja võib-olla noh, ütleme, et see, seesama, see, see ajusektor, mis tambib, müü, anud, müü, vend, müü end. Et see, see mul väga ei blingi, aga enda tegemiste kõrval oled sa ka produtseerinud teisi artiste. On sul täna ka kaasas midagi? Jah, tähendab viimast temast pigem pigem lähtuks nagu või, või tutvustaks nagu viimase muid asju, mida ma teinud olen. Ja sellel aastal ma tegin koos ühe vene poisiga koos realiseerida, tegime koos ühte sellist projekti. Element number kaheksa. Ja, ja lugudel ongi, pealkirjad on numereeritud ja tekstid on tere kuulsa luuletaja Rosenski tekstidele mida ta loeb ja, ja mitme, mille, mille, mida me nagu kuidas öelda nüüd siin on nagu tema muusika ideeline osa on nagu tema ja siis mina arvan, seerisin ja ühesõnaga oli see muusika lõpuks nagu kokku selline hea koostöö või, või selline. Ja, ja siis ja siis me tegime sellised, sellised, sellised, ma ei oskagi sellel nimetada, mingit nime anda, ühesõnaga et mina panin nõnda sellised nagu läbilõige stiililised, miks tuurid, heli, heli, sellised helimaailmad, mida, mida ma siis mõneti samuti olen endasse kogunud mingite perioodide jooksul ja võib-olla üks häid näiteid sellest, ehk olekski. Number kolm ja, ja see on sihuke pisut Žugeislik teema ja okei, las publik siis esimest korda saab mõista eestlaste ja venelaste ilusat koostööd. Kaheksas element, kompositsioon number kolm, Tallinnas tegutsev projekt ja on aeg teha teatavaks pumpolitsei kontserditeated. Aeg on väga juubelit, rohke. Juba mainisime klindi juubelit 22. novembril. Laval astuvad nad üles. Klubis sinilind ja erikülalisteks on sibul, vein ja Arles kangus ja udu. Ja suurel ekraanil näidatakse plandi muusika videosid aastatest 1994 kuni 2006. Samal õhtul Pärnus rokkklubis Volume tähistavad kosmikud oma viieteistkümnendat sünnipäeva ja kaastegev ansambel tankil Tallinnast. Ja samal õhtul laupäeval, 22. novembril toimub üritus jube juubel, 20. Ehk juubelit tähistab The Belka koos ansambliga squer Tallinnas klubis rock stars. Ja seegi pole veel kõik. Samal õhtul Sakala kolm Tallinnas astub üles kolm kollektiivi stiiminsiin umbluu rasti Roders üritusel pluusanud rockabilly special ja rasti Raust. Rodersid näeb ka nädal hiljem, 28. novembril, reedel paaris pikne aadressil tuukri 19. Ja punkpolitseile Mait Tree, kelle viimane projekt on Vaiolet vanud. Millal teid kusagil laval näha saab või olete juba jõudnud ette astuda? Siin ongi tegelikult üks selline. Nende minu projektide tegemiste juures on üks väike dilemma sest tegelikult kõik need projektid, mida ma teen, noh näiteks kas või see kaheksas element näiteks on, see on puhtalt. See oli hetkeline projekt, et need on sellised stuudiopõhised. Voljatest ma loodan, et me suudame ka laivi hakata tegema, aga, aga lihtsalt. Me oleme kolmekesi ja nagu sa näha võid, allakirjutatuna on mitmedki erinevad instrumendid, pluss arranžeeringuid ja nagu minu tehtud. Ja, ja siin on jah, tähendab, see on kogu aeg pidev, pidev selline väike probleem, et Eestis vist ei jagunud selliseid teemat või matsu, jagab vaid pillimehi, nagu, et kellega, kellega oleks niisugune vahe, Touch mõni eelmine projekt on vist ka takerdunud samadel põhjustel, sea on küll üsnagi nii, et noh, ütleme nii, et tehes siin ka elektroonilist muusikat, siis mikrotramm on muidugi jälle uuesti hoogu saamas ja, ja noh, ütleme nii, et mis taandubki siis nagu lõbuks üldnimetaja alla Maitre mehaanika talvision ehk siis jah, et, et eeldatavasti maa oma elektrooniliste asjadega tudengi nagu selle all nimetajal välja. Sest kui, kui, kui ütleme, anname siis sellise ütleme sellel paatoslikult, et kui saatus on andnud sulle märgi, et, et sa pead üksi tegema, siis järelikult on ainult mingeid asju, mida te tuleb üksiliselt teha ja see on kõik. Selle paatosega tulebki meil saade lõpetada. Aitäh, Maidre, Punk politseis külaliseks tulemast ja viimaseks looks oled valinud oma suurest repertuaarist. No see on nüüd vaevale tondi värske, verivärske ja, ja just äsja stuudios valminud lugu Merka tekstile lauldes ja mis pigem võiks natukene kirjeldada või, või et see lugu räägib just proletaarlased hetkeseisust. Mel au kaevab hauda. Ja meil on labidad veel palju laulusid laulda. Meile on anda segalauludes sees, toetab toendamalt tüüpiline kanda. Me laulame ööbiku hääles Riiulgu ning sellest, kui saabume ta pojale Mil iganes suurtes ojadena voolamas Laulame juurde. Tatust arvus mille kyljes külad ja me laulame, ilus, armus. Laulame endist kuninga sõnad ja nii meist.