Mul on rõõm tervitada kirjanik Raimond Kaugveri abikaasaga ja Eesti raadio kirjandusklubi meie majas. Meie raamatuühing ei ole iseenesest mitte väga kaua eksisteerinud, alles alla kolme aasta, Raimond Kaugveri on meie majas viies kirjanik. Siis oli meil nagunii palju julgust. Eesti Raadio meeldiv pakkumine teha meie majast saade vastu võtta. Tänane kirjandusklubi toimub tootmiskoondises Mistra. Et igal asjal peab olema oma nimi või pealkiri, siis tänase klubi pealkirjaks võiksime ehk panna kohta ja publikut arvestades. Kirjandus ja elu. Ja nüüd kirjandusklubikülaline kirjanik Raimond Kaugveri. Minul isiklikult on küll väga raske hakata kirjutama, kui mul ei ole kas või tinglikkugi pealkirja alguses olemas. See võib hiljem muutuda, harilikult ta ei muutu, mõnikord muutub, aga mingi pealkiri peab olema ja on olemas rida asju küll, mille puhul ma võin öelda, et niipea kui mul on olnud valmis pealkiri, nii, ma olen võinud nii vana Ostrovski kombel öelda, et asi on valmis, kuigi tegelikult ridagi veel kirjutatud ei ole. Üks niisuguseid asju oli näiteks 40 küünalt, sest niipea, kui mul see pealkiri oli käes siis oli mul otsekohe ka selge selle raamatu vorm. Kompositsioon kõik oli ühekorraga klaarima, võisid istuda maha ja hakata there lihtsalt kirjutama. Mis paneb liikuma selle mõte, millest hiljem saab raamat, on sul mõni probleem või nähtud situatsioon või, või mõni kohad? Tuntud inimene või valdavalt minu juures on selleks vist probleem, mulle tundub, järgneval kohal oleks vast ehk mõni sündmus mis peab ikkagi jälle olema oma olemuselt problemaatiline, hele sündmusele peab olema võimalik üles ehitada mingisugust probleemi. Seda probleemi saaks käsitleda lihtsalt sündmus kui niisugune ei anna nagu erilist impulsi selleks, aga põhiliselt küll, ma ütleksin, alati peaaegu probleem ja siis selle probleemi ümber juba, kui see probleem korda on muutunud juba sedavõrd elavaks peas. Et nagu Mul tekib mõte sellest kirjutada, aga siis paratamatult juba ringi liikudes võib öelda küll, nii, et iga pilk õlle mahis kuhugi heidan. Või iga sõna, mis ma kuskilt kuulen või kuulan, õigemini need on kõik siis juba selle probleemi teenistuses selle asja teenistuses, mida ma seoses selle probleemide taan kirjutada eriti on, siis maksab see muidugi näidendite kohta ja dramaturgia kohta üldse pärast, et minule tundub, et vist iga dramaturg, kes näidendid kirjutas selle näidendi kirjutamise ajal ühtlasi lavastab teda juba küll kunagi väga tore kokkupuutumine, nüüd juba lahkunute hulgas oleva Leningradi komöödiateatri peanäite hüüab kihmumiga. Kes ütles, et on kaks võimalust näidendit kirjutada, näha kirjutades näidendi sündmusi ja tegelasi elus liikumas ja tegutsemas ja teine võimalus on näha neid laual kohe ja tema arvates ja ka minu arvates on see viimane võimalus, on ainuõige, muidugi tuleb otsekohe näha tegelasi laval, sellepärast et siiski lava iseenesest seab teatud piirid kõigele sellele toimuda võib. Ja nii edasi ja, ja selle tõttu peakski tingimata kirjutamise ajal nägema laual. No teine asi on muidugi proosaga, kui ma kirjutan, siis ma loomulikult näen neid inimesi ja kõiki liikumas ikka tegelikus elus selles keskkonnas, kus nad minu romaani või novelliga järgi peavad olema, siis ma näen neid muidugi seal, aga jah, niisugune visuaalne, mul on üldse visuaalne mälu. Kuulmismäluga lood kehvad üldiselt ja sellepärast ka kirjutades ma ikka ikka peaaegu päris nii filmi rikult näen enda ees kõike seda, mis, mis tegelikult peaks nagu toimuma. Kuidas siis kuuldemänguga on, kui kuulmismälu ei mängib? Ma ise imestan ka, et ma neid siiski nii palju olin kirjutanud. Aga mis puutub kuuldemängu, siis no ilmselt peaks asi vähemalt nii olema, kuigi ta alati muidugi ei ole. Et kuuldemänguks tuleks kasutada niisugust materjali, mida ei ole võimalik üheski teises vormis esitada. Sest näiteks mul on üks kuuldemäng, mida ma ise pean oma ainsaks tõeliseks kuuldemänguks, selle pealkiri on varjend ja selle tegevus toimub kottpimedas pommivarjendis. No ma ei kujuta ette, kuidas oleks võimalik kottpimedat varjendit edasi anda, isegi filmis ikkagi tuleb kasutada mingisugust abivalgustust, eks ole, järelikult tegelased ikkagi mingil määral näevad teineteist ja kõike, see kõik annab nende käitumisele ja nende kõne maneerile kõigele hoopis teise varjundi. Siis kui seda kuuldemängu lindistati siis sai paar proovi proovitud teha niimoodi lihtsalt. No kuna kuuldemängu juures ei tule ju enamjagu kõne alla, et oleks neid võimalik näitlejatel tekst pähe omale õppida, lihtsalt see protsess on niivõrd kiire ja lühike. Aga pimeduses jah, inimene kõneleb hoopis teisiti, on see pimedas kuidagi mõjub ta pääle, nii. Sellepärast ma arvangi, et kuuldemänguks tuleks kasutada just peamiselt niisuguseid materjale, mis ei anna ennast teises vormis väljendada. Noh, ütleme niisugused kas või ulmelised asjad, näiteks kui ta seda saab, kui proosas kah teha. Aga kuuldemäng võimaldab paisata ühest kohast ühest ajaski ühest ruumist teise nii-öelda silmapilkselt, mida ükski teine niisugune dramaturgia alane žanr vähemalt ei võimalda. Öeldakse, et kirjanik kirjutab põhiliselt läbi oma elu. Alustanud nüüd tööliskeskkonnast, pöördus siit äkki jumalat, ei ole kodus juures intelligentsi teemale, kas sai otsa sissetöölist? Ei, mitte seda, aga küsimus oli selles, et romaan jumalat ei ole kodus kui ma seda kavandasin. Üldiselt ma pean kohe ütlema, et sellest on mõnel puhul ka jooksvas kriitikas natuke valesti aru saadud, tema temast on räägitud kogu aeg kui alkoholivastasest romaanist. Küsimus ei ole minu arvates mitte selles, vaid küsimuse isiksuse romaanis ja küsimus on selles, et kui vähemalt kavandasin, mina ta, nii et kui isiksus kaotab oma telje siis läheb tema moraalselt põhja, mil viisil ei ole oluline, kas ta hakkab jooma või muutub südametuks, karje ristiks või mingil muul viisil see ei mängi mingit rolli. Fakt on see, et inimene laostub moraalset. Miks ma valisin just tingimata joomise, sellepärast et see on kõige tüüpilisem laostumise vorm, me teame ju seda, eks ole. Ja miks ma selle juures läksin üle intelligentsile mitte sellepärast muidugi intelligentne, rohkem jooksnud mõni teine eks ole. Vaid sellepärast, et mul oli tarvis pea ja minategelase monoloogides nendes arutlustes, mis ta ise oma isiksuse ja oma saatuse ja kõige selle kohta peab iseendaga. Et nendes oleks siiski teatud tase, sest kui ma sinna oleksin pannud vähema intellektuaalse pagasiga inimese, siis oleksid need arutlused osutunud võimatuks, aga ma, mul oli tarvis siiski neid arutlusi just nimelt sellel tasemel läbi viia ja sellepärast ma siis paigutasin ta intelligentsi keskkonda ja miks ma valisin just nimelt kirjaniku, mis mulle mitte sugugi vähe peavalu pärast valmistanud pärast raamatu ilmumist oli muidugi see, loomulikult võtsin ma selle tegelase keskkonnast, mida ma kõige rohkem tundsin. Hiljem oli jah, sellega muidugi mõnevõrra nagu ütlemist, sellepärast et kõik hakkasid prototüüpe taga otsima, nagu seda tavaliselt ikka tehakse, kuigi tegelikult mingit prototüüpi sellel raamatul ei ole olnud ega, ega ei saa, siis on muidugi olema. Disco tuleb viia. Eks mingil määral ikka küll, kuigi on selge, et tegemist disko, ei ole tegemist ühe Kindla kooli ja seal koolis toimunud sündmustega, rääkimata tegelaskujudest. Need õpetajad ei ole kaugeltki mitte võetud Jõelähtme koolis, seal on võib-olla võetud jooneke siit ja sealt. Ma olen tuttav päris paljude õpetajatega just eriti maa õpetajatega ja ka praegu päris paljude maha koolidega. Nii et ma olen võtnud neid siit ja sealt ja et mingisugune üldistus selle asjaga mul siiski on korda läinud, seda näitab kasvõi see, et minu oma tütar, kes oli mitu aastat Tartu lähedal ühes maakoolis õpetajaks, kui see raamat ilmunud oli, siis leidsite mu endised kolleegid talle ette ja nüüd sa rääkisid isale kõik ära, mis meil siin on juhtunud, nüüd isa paneb selle kirja kõik, eks ole, need järelikult siis need asjad, mis mis diskost öelda sünnivad, ei sünni mitte ainult ühes maakoolis, vaid see võib mingisuguse üldistuse nende najal siiski teha. Tõuge selle koolielu käsitleva romaani kirjutamiseks oli tõukama, sain loomulikult Jõelähtme siis, kui ma olen ikka lõpuks selle raamatu kirjutamise ajal olin ma 10 aastat seal ise elanud, kooli internaadimajas nii-öelda osa võtnud laste kasvatamisest, ise paiguti ka tunde andnud, seal kooliseni kiusatus on niivõrd suur, et ei saagi sellest enam mööda minna, kui materjali nii-öelda ise lihtsalt sulle sülle jookseb. Kui palju AW kaupmehe käsi mängus oli kirjutamise ajal päris kõvasti päris kõvasti, sellepärast et noh, ta oli mul üks niisugune väärt konsultant kõrval, mille peal ma sain otsemat teed kontrollida, kuna ma ise siiski ju tegevõpetaja ei ole, ma sain lihtsalt kontrollida tervet rida niisuguseid asju, mida meeldivama muidu oleksin pidanud vast ehk võõraste poole pöörduma ja kuna ma ei tea, kuidas teistel kirjanikkudel on vedanud, aga minul on küll viltu vedanud, selles mõttes, et minu naine on kõige hirmsam kriitikas mul üldse elus on olnud esimene ja kõige hirmuse valusam kriitik. Aga teisest küljest on see muidugi väga heasesse, väldib päris nõmeduste sisse sattumist, mis, mis muidu pärast ilmumist kas teeksid, paneksid mind rohkem punastama kui siis, kui oma abikaasa neid ette heidab. Aga mis mulje jäi sellest ametlikust kriitikast. Disko puhul võeti küllalt palju sõna. Jah, noh kõigepealt selle kohta ma võiksin muidugi tsiteerida sedasama diskot ja iseennast, kus on vist ühe lausega päris lühidalt öeldud. Küsimusele, kuidas autor suhtub kriitikasse, vastab autor puhtsüdamlikult, et täpselt niisamuti kui kriitikat temasse. Aga see on küll ilus lause, aga ei seleta midagi, siis ma ütleksin, et mõningatel juhtudel ma ei ole jah, tõesti nõus, võib-olla selle kriitikaga näiteks Loomingus ilmus proosaülevaade Ene Mihkelsonilt ja seal oli öeldud siis nii et nii olulise teemaga kui seda on koolielu, sellega spekuleerimine on vähemalt kurvastav. Ma ei ütleks, et see väide mind oleks solvanud, aga mõnevõrra imestama pani küll, sest kõigepealt ma ei saa aru, mida Ene Mihkelson selle spekulatsiooni all mõtleb, kuidas ütleb seda, mis majanduslikult mõeldakse spekulatsiooni all, tähendab kerge rikastumise võimalus või niimoodi siis need asjad käivad meil Nõukogude liidus teatavasti rahvusJohn le, siis ma peaksin arvatavasti kinni juba istuma. Aga kui ta mõtleb selle all filosoofilist mõistet spekulatsioon, siis ma nii palju, kui mina mäletan, heegel ehitas näiteks oma dialektika üles, kasutades spekulatiivsed filosoofiat. Nii et sel puhul ma ei saa jälle aru, mis siin kurvastada on. No ja niimoodi võib muidugi üht kui teist veel neil võtta üldiselt minu isiklik arvamus vähemalt on see, et meie kriitika Ei tegele eriti siiski teose analüüsiga, vaid esitab väga sageli nihukeseid postulaate, millel ei ole katet. Tähendab, poliitik ei pea vajalikuks selgitada, miks te nii või teisiti arvab, vaid lihtsalt ütleb, et asi on nii ja mis mind isiklikult ka mitte ainult minu enda, vaid ka teiste autorite puhul häirib natuke, on see, mõnikord kriitikud kangesti püüavad ära seletada, mida nüüd autor kavatses ja kuidas tal välja kukkus. No ma lubaksin endale siiski kahelda, kas need kriitik täpselt teab, mida see autor kavatses. Seda teab vast ikka ainult autor ise ja hakata nüüd tema oletatavat kavatsust arvustama. Ta tuletab mulle ikka meelde seda ilusat pisu lugu, kui öeldi, et igaüks on endale ise pisu heina teinud ja arvustab nüüd palehigis seda, eks ole, ja mitte seda, mis sellega mõelnud. Missugune teos on saanud kõige ülekohtuse kriit kasest? Ma peaaegu ütleksin, et seesama jumalat ei ole kodus. Dist mind selle juures tõesti võib-olla mõnevõrra häiris vääritimõistmine teosele lähenete natuke nagu teisest ja vales seisukohast, täiesti nagu oleks ainult kirjutatud joomisest liiderdamisest, aga asjal minu meelest natuke tõsisem taga põhjusse isiksuse telje kaotamise küsimus, kas teil on kavatsus tulla tagasi ka veel tööliskeskkonna kujutamise ilmgi juhtuda jälle vist sellepärast, et ma olen oma elus pidanud 24 ametit? Igaüht küll mitte eriti kaua, aga siiski 24 ametnik ja ma olen puutunud kokku väga erinevate keskkondade inimestega ja öelda, et ma oleksin nüüd nende mõne raamatukest, aga mis ma olen nendest keskkondadest kirjutanud, ammendanud kõik selle materjali, need kogemused, mis ma sealt olen saanud, see oleks muidugi selge liialdus. Kindlasti ma tulen tagasi, mõnes mõttes on. Riivatud tööliskeskkond ka juba minu järgmises romaanis, mis tõenäoliselt kuskil tuleva aasta jooksul vist peaks ilmuma, vana mees tahab koju, tal on tegemist ühe vanamehega, kes on elupõline tööline. Ja kuigi seal jah, tööst kui niisugusest on vähe juttu, aga selle eest niisugusest vanast elu põlises töölisest küll. Ja eks me kõik ole selles suhtes ühel arvamusel, et ei ole olemas kooliteemalisi või tööstusteemalisi või nii edasi raamatuid. See ei ole teema, kirjanduse teema on inimene ja on igavesti inimene, keskkond on ainult muidugi taustaks on pinnaseks mis muidugi peab olema ja peab olema tõetruu ja nii edasi, sellepärast et teatud pinnasest võrsuvat teatud karakterid ja teatud pinnasesse kui pinnasel, õigemini tekivad ka teatud konfliktid inimeste vahel, mida mõnes teises keskkonnas ja teisel pinnasel ei saaks tekkida. Kas keskpäevavalgusele või igapäevasele leivale? Need olid kaks minu esimest romaani, mille üle ma praegu vaatan, nii võib olla natuke ka ülevalt alla selle tõttu, et ikka oli algaja algaja töö nii-öelda ja praegu ma näen neis nii tohutu palju vigu, et kui neid kunagi üldse keegi tahaks veel välja anda, siis ma keelasin selle ära, enne, kui ma olen põhjalikult selle asja uuesti läbi vaadanud. Kuidas see asi siis endiselt üks trammitrusti tööline võttis kätte ja hakkas kirjanikuks. Tänaseks juba 14 raamatut valmis. Noh, päris nii see nüüd nagu ka ei olnud või kui ausalt asja juurde minna, sest me teame ju kõik, öeldakse, et sõduriks ei sünnita jah, küllapist Ma ei ole sellel alal eriline asjatundja. Aga ma arvan, et kirjanikuks ja väga paljude muude elualade esindajaks mingil määral sünnitakse ka tähendab inimesel nähtavasti sünnist peale siiski peavad olema. Ilmselt ongi mingid eeldused. Mina alustasin juba koolipõlves kirjutamisega ja kuueteistkümneaastaselt ma kirjutasin oma esimese romaani, mida, jumal tänatud peale minu enda ei ole keegi lugenud muidugi. Ja ei saagi lugema, aga igatahes ma kirjutasin 16 aastaselt ta valmis. Ma räägin praegu sellest ekstra just sellepärast, et tavaliselt avastasin ka enda juures niisuguse nähtuse, et vaatad ühte kuueteistkümneaastast poissi või tüdrukut ja siis hakkad temasse suhtuma umbes nii, et no mis asja sina mõtled või nii, et sa ikka täitsa niuke poisike hakka või nii, aga kui ma siis selle oma kuueteistkümneaastaselt kirjutatud romaani nüüd tagantjärele olen vahest läbi lehitsenud, siis ma panin imeks, millest kõigest üks kuueteistkümneaastane ei mõtle. Ja kuna mul ei ole mingit alust arvata, et tänapäeva 16 aastane vähem mõtleks või vähematest asjadest või vähem arukalt siis, siis ma olen tugevasti revideerinud oma seisukohti kaasa 16 aastaste suhtes. Vahepeal oli sõda ja igasugused muud keerukad ajakäänud ja ainult need avalikkuse ette astusin ma 1956. aastal praktiliselt elu kirjeldusega kirjutanud olen ma jah, üsna varasest kooli koolipõlvest saadik juba üheks niisuguseks ajendiks oli ilmselt vist tol ajal toimusid regulaarselt Loomingu novellivõistlused. Ja siis noh, kuna manitite seal kirjutanud jutukesi olin endale muidugi ja mõnele sõbrale ka neid nagu näidanud, lugenud, siis öeldi, et aga miks sa siis võistlustega ei saada, et saada sinna, et äkki äkki läheb nagu läbi. Saatsin võistlustele ja imelikul kombel läkski läbi, hakkasin ikka edasi kirjutama ja nüüd ma olen jah, nii kaugele, et et see ära määritud paberi hulk on juba kohutavalt suur. Nendest 24-st kõige sügavama jälje jättis või ütleme siis teisipidi kirjanduslikuks tööks kõige rohkem materjalina balla kaevuri töö, mida ma tegin, olen siiski kokku teinud üle kolme aasta. Oli üks nendest niisugustest asjadest, mis mis nagu võib-olla avas mu silmad selleks, et näha, kuivõrd huvitavad on inimesed ja kui huvitav on elu. Ja teiseks aeg, mis ma meditsiinipealgi ütlesin ka võrdlemisi jälle väga huvitav, sest meditsiin on ju ka üks niisugune ala, kus puutuvad kokku väga paljude inimestega ja arsti juures ja haiglas ollakse üldse palju avameelsem kui muidu, umbes nii, nagu naised naiste juuksuri juurest räägivad rohkem, kui nad muidu kuskil räägiksid. Ja siis paratamatult paljastavad niisugused huvitavad sündmused detailide, võib-olla need kaks ehk oleksid need, mis kõige rohkem mind on selle poolest võib-olla rikastunud. Minule isiklikult on, tundub küll, et on vaja siiski vähemalt pikemat aega viibida selles keskkonnas, millest ma kirjutan, ma ei ole nendest keskkondadest hakanud kirjutama, mida ma kaunis põhjalikult eitul Siin oli juttu mõnedest probleemidest, mis on teda huvitanud, no nagu inimeste laostumine ja alkoholism, riivasime siin ja mis probleemid praegu näiteks on need, mis teile huvi pakuvad? No üldiselt võttes on praegu vist kogu maailmas kirjanduses nagu tulipunkti sattunud inimesekontseptsioon Sägisiini kui üldse on. Ja missugune peaks olema või, ja, ja sellest lähtudes on ka minu jaoks vast ehk üks kõige kõige olulisemaid probleeme praegu üldse selle taustal kitsamalt võttes on minu jaoks praegu probleemiks see tohutu inimese mõtlemise ratsionaliseerumine mis kogu aeg toimub, sellepärast et kogu aeg me ju teame ja tunneme ise seda ja sellest on räägitud ja kirjutatud kõigi, et meie tundeelu kuidagi nagu, nagu mandub, puuduvad niisugused tugevad emotsioonid, nagu nad kunagi varem olid või olevat olnud, sest ega mina ka ei tea. Aga igatahes ma näen seda, mis praegu minu ümber on ja ma pean tõesti ütlema, et see ratsionalistlik mõtlemine tekib ja süveneb inimesed juba väga varasest east peale. Ja ilmselt on tema tagajärjed võrdlemisi kurvad väga paljudel juhtudel. Ja kui varakult ta peale hakkab, seda võime näha selles samas koolis, võtame kasvõi kolmanda või neljanda klassi õpilase, kui õpetajatel midagi palun teha, siis ta esimene küsimus on, kas ma hind selle eest saan, ühesõnaga mis ma saan selle eest. Aga see on ju absoluutselt juba niivõrd ratsionalistlik mõtlemine, eks ole, ta, see on esimene esimene asi, mis tal pähe tuleb, mitte küsimus selles, kas seda tööd on vaja ära teha või üldse mingi muu ajal, vaid see, mis ma selle eest saan. Kas ma hinda ka selles, kas ma ühiskondliku töö tunde saan selle eest ja nii edasi ja see süveneb ja süveneb ja kui ta siis täiskasvanu ikka jõuab, sisaldaks võrdlemisi kidurate eluga inimene, sest ausalt öeldes, ega me ju, kui me nüüd päriselt ausad oleme, ega me üksteisest suurt ei hooli ju. Inimesed, ega me 11 suurt ei armasta, ega meil elavat huvi, niisugust emotsionaalset huvi üksteise vastu suurt ei ole. Me suhtleme üksteisega põhiliselt ikka sellel baasil, kuivõrd meil teist inimest vaja on või temal mind vaja. Ja kuivõrd see mulle on, on kasulik või möödapääsmatu või nii, aga niisugust siirast tunde ehtsat, niisugust suhtlemist aktiivsed niisugust kohta väga vähe kohta väga vähe ja väga-väga kitsas kitsas ringkonnas, kitsastes piirides niimoodi. Ja see on üks niisugune probleem, mis mind praegu nagu kõige rohkem köidab, sest sellega on seotud jälle see, mis, mida ma loen oma igaveseks teemaks välja, aga ma olen nagu alustanud ja mida ma kogu aeg mõttes olen käsitlenud, see on inimese vastutuse teema, vastutus iseenda ees, vastutust teiste ees, vastutus iseenda eest ja vastutus ka teiste eest, ühesõnaga kõige selle eest, mis minus ja minu ümber toimub, kuivõrd ma olen võimeline selle eest muidugi vastutama, sest sest on ju asju, mille eest ma lihtsalt ei ole võimelinegi vastutama. Praktiliselt aga see vastutuse küsimus ja see on täpselt sellesamaga sama asjaga jällegi seotud. Mul on tunne, et seda juttu kuulates, et teisi Rapaga tugev usk, et kirjandus suudab parandada maailma ja inimest Oi ei, kellesse ma nagu eriti ei usu, et kirjeldas eriti midagi parandada suudaks, aga kui kirjandus suudab natuke mõtlema panna mingi probleemi üle siis on sellega minu arvates juba küllalt saavutatud, sest kui inimene mingi probleemi üle mõtlema hakkab, siis ta paratamatult ka jõuab mingile tulemusele, aga kirjeldas otseselt nüüd suudaks inimest kasvatada või muuta, seda ma hästi ei usu. Aga võib-olla jah, näidata nii-öelda näpuga mõningatele asjadele, millele me tavaliselt võib-olla tähelepanu ei pööra, sest paljude nähtustega ongi ju nii, et mis teeb nad minu meelest eriti masendavaks ja kohutavaks on see, et nad on muutunud niivõrd tavalisteks, et me neid enam tähele ei pane. Asi, mis iseenesest peaks meid üllatama ja ärritama ja ehmatama ei tee seda, vaid ma vaatan nagu täiesti tavalise nähtuse peale ehitama ükskõikselt õlgu ja ütlema, jah, nii seekord on. Ja vot just selle, et see asi nii tavaliseks on muutunud, sellepärast ilmselt kirjandust peab aeg-ajalt nende asjade pihta ilmselt koputama. Et inimene nagu jõuaks vähemalt teadvusele, et see ei ole tavaline, see ei ole inimesele nii liigiomane või üldse inimesele inimsusel ei ole omane niisuguseid asju teha. Jätta natuke, võib-olla hakkaks järgi mõtlema. Siinsamas meie Vasalemma sovhoosis olid nisukesed mehed, kes siin tähendab selle arheoloogilise haruldusi segi kündsid, eks ole. Seda ei vaata tüti issakene, mis inimesed need niisukesed on, kui ta on kõik tähistatud ja teada ja nende vastutusele tuntud ja kõik ja puha, eks ole, ja ta läheb ja künnab ta ikkagi isegi eks ole. Ja mis hiljuti oli, tähendab selles ühes hiljutises Viljandi rajoonilehes jälle, kuidas seal võeti maha maaparanduse käigus, tähendab üks paaris aastane pärn ja paar noort gaasikud, mis ühtlasi pärast selgus välja, et kes ei olnudki projektis. Neid peab maha võtma, aga lihtsalt ühe mehe rusika viibutamine peale ikkagi võeti naad maha klaasiga, mõtled küll taevas aeg, et mis inimesed need siin niisukesed ringi jooksevad silmaringi laiendamist ja kommunikatsiooni ja kõik ikka küll ainult nii palju, et iga peab, eks selle koha pealt kannatanud Jagama nagu näete, ei jaga. Just ikka vist ei jaga jah, aga kas siin ei olegi see, mis, mis peaks olema just kirjanike tööpõld esmajoones, aga muidugi võib öelda, et niisugune mees ega see midagi lugema ka ei hakka, eks ole, teda ikka raamatuga ka vist ei paranda. Ei parandada neid mehi, on võimatu Nikolajev eemale peksta juhtivatel kohtadel, aga kuivõrd see selle asja läbiviimine ei kõnnu, ei kirjaniku mitte kellelegi meie kompetentsi, siis on seda väga raske teha. Ma võin teile väga lühidalt rääkida selle õppeli Vasalemmas täiesti Vasalemma jõe reostamise vastu, igasuguste jäätmete ja muu prahi ja väljaheidete ja kõige sellega hakkasin mina võitlema umbes 15 aastat tagasi ei võta nii palju 10 aastat tagasi meeleheitlikult kirjutades kirju igale poole, kuhu vähegi võimalik. Nii palju, kui Eestis üldse on olemas mingisuguseid asutusi või organisatsioone, kes tegelevad keskkonnakaitsega ja nii edasi. Võtsime nad kõik ükshaaval läbi ja väga vihaselt, sest minu ämm elab Vasalemmas ja, ja ja ma olin selle pärast mitte igatahes mitte ämma pärast, vaid selle tõttu oli mul võimalus seda jõge oma silmaga vahtida, et muidu ma ei oleks sinna peale sattunud. Aga et ma ise nägin, kuidas see olukord oli ja teisest küljest, kuna ma pidevalt seal käisin, oli mul ka võimalust jälgida, kas midagi muutub või ei. Muidugi asi läks oma rada, asi läks rahulikult oma rada, mina kirjutasin, nemad vastasid, eks ole. Niimoodi siis läks üks seitse-kaheksa aastat mööda, siis pandi üks mingisugune puhastusseade ka üles ja see oleks maminu, kirjeldab ta lõpuks ikkagi pandud, eks ole. Ja niimoodi nüüd nihukesi asju toimub küll ja küll, eks ole, aga nende inimeste, kui te arvate, et kirjanduse kirjandus oleks võimeline mingil määral nihukesi inimesi parandama või oi-oi, see on täiesti mõttetu tegelikult, kirjutada võib ikka ainult nendest asjadest, mida me tõesti ise saame muuta, mida me saame teha. Tuleb natukenegi nii-öelda, võib-olla panna mõtlema nende probleemidele, mis me ise suudaksime siiski teha natukene viisakam välja näeks, eks ole, et ei oleks sihukesi väljale Loleda mõtlengi, seda just suhtumist üldse ellu ja teistesse inimestesse ja maailma suhtumist kõigesse, sellesse, see on ikka lõpuks tähtis on see, mida me ise saaksime teha, meil tuleb endale aru anda sellest, mida me ise suudame teha. See on kõige olulisem. Võib-olla me ei suuda kuigi palju teha, aga vähemalt see, mida me suudame ja tuleb ära teha vastutustunne just täielikult, igasugune vastutustunne võetakse ju inimesed juba sellepärast, et ta teab ju juba neljandas või viiendas klassis täiesti külmalt, et üks, kolm pannakse välja, no kulla jumal ei poolda bakteri, kes siis õpetajatest saab? Kui igaühel on kaks välja panna, nad täitsa teada ja tal ei ole mingit vastutust ja siis ongi, ta tuleb koridori peale vastu ja ütleb teisele, et huvitav, millal õpetaja kavatseb oma kahe ära parandada omaga. Ta ütles mulle, et tal ei ole aega. Huvitav, millal ta oma kahe mõtleb, siis ära parandada? Ka koolid on siiski mingil määral nii naljakas kui ei ole, aga on siiski erinevad ja mõnes koolis ja mulle meeldib see probleem täiesti mõeldav. Ma ei kujuta ette, et näo keskkoolis oleksin mingisugune probleem. Üldiselt on ta ikkagi praegu probleem, sest maanteel ma väga palju käin läbi ikkagi õpetaja teatega ja ta oli inimestega ja see probleem kestab edasi, kusjuures on kõige ilusam see ju sealjuures, kui 15 aastat tagasi. Ja samal ajal on minu abikaasa, saatis Nõukogude õpetajale selle kohta vehas artiklis saadetise talle tagasi märkusega, see teema on iganenud ja probleem on iganenud, eks ole. Teha kool näiteks on küsimus on juba nii abikaasal pool, nii palju elektrit inimestes siiski kasvatada, emotsionaalsus, räägime igal pool. Meie lastel on väga vähe emotsionaalsus, väiksed maakoolid küll, aga kui ta suurde kombinaatkoolis laps satub, siis meil ka muutub ka ühes masina rataksi. Aia kevad kaob. Et õpetaja töö on vist ka niisugune, mida ta tegema ikka väga suure armastusega laste ja. Ja olin, võib-olla ma olen ka niisugune, vaid ta on tingimata just niisugune õpetaja peab olema entusiast muidugi seal saavutamata, et kõik õpetajad oleksid entusiastid, aga ta peaks nii olema, sest koolil on küllaltki suur osa ja ikkagi ei saa mööda minna selle juures ka teatud paratamatuse teatud niisugusest nõiaringist, milles me ikka siiski oleme, sest meil on vaja õpetajaid, meil on vabariigis 558 kooli vist praegu võib-olla mõned rohkem võiks olla niimoodi. Need kõik vajavad õpetajaid, järelikult inimene lõpetab ülikooli, ei saa vaadata, kas tal on mingeid eeldusi pedagoogiliseks tööks või ei, ta peab kolm aastat õpetajana töötava sealt, kust me selle õpetaja võtame ja sellega satub, kui palju satub noori inimesi koolidesse, kes absoluutselt ei sobi pedagoog, kes absoluutselt ei sobi. Ta ise ei taha seal olla ja ta ei sobi absoluutselt sinna, aga midagi teha ei ole, kedagi on vaja, eks ole. Aga niisugused absoluutselt pedagoogiliselt tööli mittesobivad inimesed ja palju pahandust, palju pahandust, kuigi nad otseselt midagi kurja ei tee, aga oma tegematajätmisega teevad nad tohutu palju pahandust, mis me teame ju kõik väga hästi, et, et on küllaltki palju kuritegelikku käitumist nende noorte hulgas, kes tõepoolest on pärit pealtnäha absoluutselt korralikuteste headest perekondadest. Kust tuleb see julmus, mis sunnib nooremaid peksma koolis juba varakult ja kõiki, nii neli absoluutselt korralikust perekonnast pärit noormeest tungisid tänaval kallale kahele vanale inimesele peksid ühe surnuks, kõik väidavad kategooriliselt, et nemad ei ole süüdi, meie ei ole milleski süüdi, sest me oleme kõik teinud, et asi oleks, oleks ilusti. Aga kes siis süüdi on, tekib küsimus ma püüangi, siis minna nende juurteni, avada, otsida neid juuri ja püüda neid leida. Kuidas võis niisugune asi juhtuda? Selle romaani pealkiri on, meie pole süüdi pidama, taotlen ühesõnaga. Lindlikud enne ka teada, eks ole, ükskord amet ja. Nende just nende juurte otsimist, kõigi nende asjade juurteni ma üritan tungida, aga ma usun, et sügiseks sügiseks jõuan lõpuni kõige raskem. Kõige pikem osa raamatu kirjutamisest on ju ikkagi see aeg, mil see teos sünnib ja küpseb peas, mitte paberil. Kui ta peas juba kuju on võtnud ja enam-vähem klaar on, siis mahakirjutamine on rohkem, võiks öelda nii teatud määral tehniline töö. Selle teeb suhteliselt kiiresti ära. Peas on ta mul kaunikest juba valmis, nii et ma loodan, et ma sügiseks lõpetan ta ära. Kas ajapikku läheb kirjutamine iseenesest hõlpsamaks? Vastupidi, ma ütleksin vastupidi, sellepärast et see on nii nagu algaja õnnega. Ma olen näinud näiteks inimesi, kes ei ole kunagi püssi käes hoidnud ja kui ta viie lasketiiru ja pista talle püssi pihku ja ütelda, et viskan need pikali, vaata, märklaud on seal ja hakkan ilusasti tulistama ja siis ta laseb esimese hooga 100-st, üks, 84 või viis silma välja ja on endast õudselt vaimustatud, ütleb. No mis see siis on, see on üks naljaasi. Ja siis ta tuleb teinekord ja kolmas kord ja nädala aja pärast hakkab väga püüdma ja siis ta laseb 75 silma ja siis järgmine kord ta püüab veel rohkem, ei lase 65 silma. Ja siis ta alles märkab, et see asi ei olegi nii lihtne, eks ole. Aga esimese hoogada laseb millelegi mõtlemata. Ta nii-öelda on kindel, niikuinii sellest midagi ei tule ja siis ta on pingevaba ja vot siis õnnestub ja kirjutamisega on ilmselt ka midagi selletaolist, et esimesed asjad kukuvad kuidagi välja. Nii. Ta on isegi veel ei looda ega ei oota oma asjast midagi, aga lihtsalt teeb nii, nagu ta paremaks peab, aga kui ta siis väga püüdma hakkab, niisiis lähevad tal vahepeal mõned asjad päris käest ära ja siis lõpuks ta hakkab märkama, et oi, see ei ole üldse nii lihtne. Ja mida kauem kirjutada, seda rohkem muidugi märkab kõiki neid võimalik ootavaid karisid ja komistuskohti ja kõik, et neid vältida, neid ma ütleksin jah, et läheb raskemaks, aga mitte käega, mis žanri müheks tõenäosust kõige rohkem loeb, Te olete kirjutanud näidendeid, kuuldemänge, romaane, jutustusi muidugi mahu järgi võtta siis muidugi nii lehekülgede mahu kerge, siis tuleks arvata võib-olla et ikka rohkem nagu prosaist, kuigi ma ei ole sellega päris nõus, vastaksin sellele ühe niisuguse anekdoodina kõlava, kuid tegelikult tõese looga nimelt ühelt Tšehhi kolleegilt. Üks mees küsis, et ütled, millest see tuleb, et doteesel Tšehhimaal iga meestil kirjutab küll romaane, küll näidendeid, küll novelle ja filmistsenaariume kõik, et miks tegi iga mees kõigi asjadega tegeleb niimoodi ja siis vaatas täiesti jahmunud näoga talle vastu ja ütles. Kuule, kulla mees, me oleme nii väike rahvas, et meil peab iga mees siga žanriga tegelema, kui me tahame ikka teiste hulgas nii-öelda võrdväärsetena püsida, et me oleme nii, võiksid ju. Ja kui seda SF tšehhi rahvaarv ei ole ju teadmata, eks ole. Ma arvan, et üks eesti kirjamees peaks tingimata sedasama ütlema, et ta on juba vaja kinni. No olgu see niisugune anekdootlik suhtumine asjasse, aga isiklikult ma leian, et mitmežanriga tegelemine on kirjanikule endale kohutavalt kasulik. Sest kirjutades aeg-ajalt dramaturgiat, see annab autorile teatud distsiplineeritud tunde, sest vaadake, romaaniga on niisugune lugu, et kui ma romaanis üks, kaks lehekülge niisama lihtsalt lobisen ega romaan selle all oluliselt ei kannata, kui ta, kui see lobisemine igav on, lugeja libiseb tast lihtsalt üle silmadega ja kõik, ega see midagi ei juhtu. Aga kui ma näidendis kirjutan? Ühe ainsa ülearuse repliigi, mis mitte midagi selle näidendile juurde ei anna, ega niisiis iga lavastaja, kui ta vähegi lavastaja tõmbab selle paugupealt maha. Näidend on äärmiselt täpne ja äärmiselt ökonoomne žanr ja sellepärast on näidendite kirjutamine ühele proosakirjanikuna väga heaks kooliks, õpetab oma niisugusi lobisemise immutesti tagasi hoidma ja novell täpselt samuti, sest no meil ka siiski ei luba lihtsalt asjad Blu ballastiga lehekülgi täita, nagu see romaani juures jah, kahjuks siiski võib-olla võimalik on. Poeesia on muidugi hoopis midagi muud, sest siiski mina lahutan kirjelduse selles mõttes küll kaheks osaks, et ühel pool on poeesia ja teine pool on siiski proosa ja dramaturgia. Nad on ikka niivõrd erinevad, et, et siin kuigi väga paljud poeedid on Anoigi proseistideks muutunud, nagu me omagi kirjandusest näeme. Aga nad on ikkagi väga erinevad. Teil oli mõni päev tagasi näidendi esietenduseks saanud? Jah, lavastaja istub kõrval ja ma võin küll öelda, jah. Me oleme koolis jah, teinud kahekesi, vaat siin on nüüd tegemist puhta, puhtalt kahekesi tehtud näidendiga, sellepärast et see on üks niisugune omaette traditsioon, mis sai alguse juba 1974. aastal. Parajasti see klass, mille klassijuhataja, minu abikaasa oli, see lõpetas siis kevadeks, oli. Mis ta otsis ja otsis neid näidendeid ja lõpuks siis minu suureks kohkumiseks avastas, et tal on kodus kirjanik, kes võib kirjutada näidendi. Siis me istusime kahekesi maha ja siis kirjutasime kahekesi koos ühe näidendi spetsiaalselt sellele klassile spetsiaalselt nendele õpilastele. Kõik nad mängisid oma õigete nimede all oma õiget karakterit. Ainult sündmused olid siis nagu meie poolt veidi välja mõeldud. Ja see läks väga ilusasti ja tuli läks korda ja pärast seda me oleme seda teinud. Tänav oli vist juba neljas korda. Ma pean siiamaani oma elu ainsaks niisuguseks lugupidamisväärseks tööks, mida vaaga kuskil ei tarvitse häbeneda, on see, et ma oma isiklike kätega siiski Kopli trammiliini valmis ehitasin, eks ole, mis praegu veel käib ja liigub. See on üks konkreetne asi muidugi. Tänane kohtumine väga loe tavakirjanikuga seltsimees kaugveriga oli mistral rahvale hästi meeldiv, mis kaugele on kirjutanud, olen ma nagu kõik lugenud ja ma peaksin teda just tänapäeva kirjanikest üheks niisugust kõige huvitavamaks selles mõttes. Et ta kirjutab väga paljust, tähendab, ta kirjutab nii kaevuritest kui ka intelligentsist, kuulsime, millised teemad on tal momendil käes, need tähendab, mitte kirjanik kellel on üksainuke kindel joon, mida ta kindlalt nagu ajab, vaid inimene, kellel on esiteks väga terav pilk väga kriitiline pilk, kusjuures väga julge kirjanik, ma ütleksin, me täna arutasime seda, mis on kriitika selle kohta öelnud. Kriitikud on öelnud nii seda kui teist. Ja see kriitika on ka näidanud, vot just seda, mis ma olen just ütlesin praegu, et julgelt on rahva, et asjatu. Kirjaniku tema abikaasat kõigi nende inimeste nimel, kes siin praegu on selle töö eest, mis te teinud olete, soovida teile jõudu, jaksu. Elus on veel palju tahke, mida tasuks kirjutada selleks teie meister rahva poolt palju jõudu, jaksu ja tervist, aitäh. Palju tänu tootmiskoondise Mistra raamatuühingu eestvedajale Kersti sepandile ja ametiühingu esimehele Lehti dresserile, kes tänast kirjandusklubi ette valmistada ja läbi viia aitasid ja palju tänumistra rahvale, kes oma aktiivse osavõtuga kirjandusklubi teha aitasid. Aitäh.