Seekord see kriitikute pooltunni stuudiokülalised on disainerid Aleksander Jakovlev ja Rain pikand. Ja alanud pooletunnise saate teemaks ongi disain, disaini, ajalugu ja disaini rahvuslikkuse küsimus. Kõigepealt väike tagasivaade disaini ajalukku. Millal disain sündis? Rain pikalt palun. Siin on üks selline Euroopas levinud teooria selle asja kohta, muidu ma püüan hästi lühidalt edasi anda, on on see, et et ütleme, disainer kui elukutse sündis 1700.-te aastate keskel Prantsusmaal siis kui disainerid elasid õukonnas ja ja disainisin tähendab, joonistasid valmisesemeid, kujundeid, mida, mida tarbisid õukonnas elavad inimesed ja sealhulgas kuningad muidugi eelkõige. Et sellel ajal ta selle laada sündis ja seda teooriat on, on huvitav võib-olla seletada disainerite sotsiaalse arengu arengu taustal. Momendil kui disaineri elude sündis, nad paiknesid, ütleme sellise sotsiaalse püramiidi kõige üleval osas nad elasid õukonnas polid, keskklassist, mis tollel ajal muidugi väga nõrk ja alamklassist eraldatud. Peale Inglismaa tehnilist revolutsiooni suundusid nad keskklassi, mil kodanlus hakkas järjest rohkem tarbima, ütleme hästi kvaliteetseid esemeid, säilitades muidugi samal ajal oma toodangu tarbijagrupina ülemise klassi aadlikud õukonnad ja, ja peale sõda ja kui, kui disain saavutas, ütleme sellise kõrgtehnoloogilise sellise massikultuurivormi disainerite ütleme, jalajäljed hakkasid eksisteerima lihtrahva hulgas. Ja kusjuures disainerid ise jäid sinna keskklassi pidama, et, et ma arvan, et 1700.-st aastast kuni praeguseni selline nagu noh, ütleme, arengud on läbi käidud ja, ja ütleme, sotsiaalse arenguga kaasneb ka kaasnevad ka selle disaini ütleme äraproovitud ja tegutsemisselline vorm. Et mõtlen siin siin seda, et, et need väike meistlikes Itaalias elasid, ütleme seal 1000 700800, nad tootsid väga väikestest Iraasidest teatud esemeid, mis, mis disainiti valmis mis, mis kadusid ruttu rahva sekka, mille, millest järgnevate selliste mudelite järgi tekkis ruttu uus vajadus, tekkis jälle uus disainiprotsess. Kui raile järele hüüda või paralleele tõmmata, siis siis tõepoolest disaini kui termini päritolu on täiesti inglisekeelne tähendab siis kujundamist või loomist. Daam, see eriala on oma olemuselt manufaktuur le. Tallab manufaktuur praegugi, disainer töötab nii nagu käsitööline või see on suur hulk peale selle keskklassi kõrgemale kihile kui sotsiaalselt seda kontseptsiooni toetada. Paljudelt intellektuaalselt momenti ma mõtlen, midagi, kedagi praktiliselt teevad, nagu arstid, arhitektid, disainerid, niuksed, keskklassi muga, kivid. Peale selle on neil oma niisugune võrdlemisi suur annus manufaktuur. Ja esimesed sellised keskmised tsunftikäsitöölise või tsunftimeistrid seisusest kõrgemale tuusad oma elu peremehed, tsunfti seadustele vitanud peremehed Ilus elitaarsetesse. Ladifantistide võsistes, Fjodaalide Lukondadesse üksuli meditši, kes kasutas oma meistreid. Kirik kasutas oma ministreid. Ja eelkõige muidugi monarhid. Eriti kuulus olidki inglise monarhia. Inglise traditsiooniline kõrgklassi kodukultuur oli seotud muuseas väga väikeste tiraažid unikaal esemetel põhinevalt sisustusel. Et nende eriala nagu nende inimeste looming. See disaineri kujuneski tegelikult välja monufaktuurse lühitiraažilise toodangu oma kätega tegemise samal ajal, mida see termin sisaldab, nüüd siis on täis sellist massikultuurile omast rämpsu, nii nagu ideogrammid, mis on seotud hamburgerite sportautode päikeseprillidega, selle staatus kaubaga, mida keskmine kodanik siin Ida-Euroopas kujutab nüüd lääne luksusena Lääne-Euroopa elu mallinas, see tekkis tegelikult tõepoolest viiekümnete aastate lõpus, olles isegi mitte 30. kahekümneselt, kus disain oli Euroopas juba üldlevinud eriala Prantsusmaal, Saksamaal, Šveitsis, Itaalias, eriti Inglismaal. Kõrgkultuuri jätvat jälge võis hoomata juba 19. sajandil tõriaalikul Inglismaal, siis tähendab kristallpalee Macintoshi tool ja, ja siis Salismi ideedega. Muuseas koos tulnud need Tiugendikud tapeedimaalingud Inglismaalt nende kaupade nimistusse väga selgelt tab, annab minu meelest näiteks lauanõud. Ja üldse nahk köögindusega seotud tarbeesemed, et näiteks Kasemaisseni monoportselani vahel just selle tõttu, et nendel oli suurem tiraaž kui isegi mööblil möödruli, säilis unikko sisuliselt ikkagi unikaalse päeval 11. sajandi lõpuni, paiguti samal ajal lauanõud traditsiooniline inglise fajanss ja need hakkasid kasutama tegelikult esimesena suuri tiraaže. Ja seal olid vist tõepoolest esimesed esimesed professionaalselt töötavad disainerid, kes, kes pool morfaktuursel tasandilt. See suund, nihe, aia oli nihe, mis toimus sajandi alguses. Soli üldine meelsuse nihe, siis muutus kogu taustpoliitiline. Kui esimene maailmasõda tekkis marksistlik riik, see õnnetu, siis hakkasid levima natsionalistlikud ideed. Teadvus muutus üha kenamaks, kui njuutonit füüsika täppisteadustes teatab tohutu suur hüpe tekist täiesti omamoodi selline maailma nägemine, inimesed, täiesti uus. Ja originaalne. Sellest momendist peale siis kukus, avangard, isliku kunstiga, mis tekkis ka samal ajal sai nagu disain tegelikult selle õige keele endale mille järgi teda praegu isegi tuntakse. Disaini praegune kvaliteet on seotud ikkagi nende suurte hüpetega, mis toimus 20. sajandi algus. Väga tähtsad märgid võiksid disaini arengus olla siis tegelikult Foovide näituseks ole Pariisis. Esimesed kubistlikud maalid, milles osales ka Picasso, jumaldab mudil jaani ja esimene maailmasõda ja tehnoloogiline revolutsioon pärast seda. Elektri kasutuselevõtt massiliselt autode seeriatoodang ja, ja sotsiaalse võrdsuse idee, nihked, mis toimusid arhitektuuris massi ehitus, inimestelt totaalne koolitamise soov 100 protsendini kirjaoskuse ja see on tegelikult niuksed märgid, mis tänapäeval tunneb. Kohutavalt võib-olla kolme anajärgud, ütleme esimene siis, kui ütleme, disaini sündis, no paneme selle kuskile seitsmeteistkümnenda sajandi piirkonda oli see, ütleme, et kuningate ja õukonna, selliste nipsasjakest ütleme, sellise toretsevaja ja, ja päikeses, särava tehiskeskkonna teadus. Sellele järgnes massilise, heal tasemel tehnilisest arengust johtuva käsitööndusliku tootmise areng ja, ja kolmas just peale esimest maailmasõda meeletu hüppetehnikas, pluss sellele ütleme, inimeste haigus kahe maailmasõja vahel meeletult elu põletada millele, millele omamoodi vürtsi andis just nimelt see, see, see neutrliku füüsika selline ütleme, plahvatuslik areng, selline täppisteaduste ellu tungimine, selline selline kõrgtehnoloogiline maailmanägemine ja, ja teiselt poolt ühtlustamine Tusk tehnoloogia, neuroloogia, Luvastavasse, võimelise või sellist tehnoloogiasse kui universaalsest see võimalus, kõik oma probleemid lahendada, pilt, usk teadusesse, siiamaani veel mõnes mõttes prantslastele omane sihuke tehnoloogiline, piiritu tehnoloogiline optimism. Ja nüüd, kui see ajalooline tagasivaade lõpetada, siis viimaseks probleemiks tehiskeskkonna arengus tegelikult meie erialases disaini arengus on see ja see puudutab arhitektuuri disaini, minu meelest ka puudubki tehnoloogiat muudab ka teaduspuudutab kunstifilosoofiat kõike mis me ümber on, et me elame tehnoloogias uskuva inimese ajastu lõpu. Viimane aasta oleks siis see, et luua keskkond, mis oleks minimaalselt muu universumiga vastuolus. Et me ei lõhub seda planeeti, millel me elame, et mees aastaks jõgesid. Et me hävitaks oma viimaseid osooni molekule ja samal ajal toetaks inimest kui kõlbelist olevust igal pool kunstis esile probleem, kus väga paljud probleemid, väga paljud küsimused on lahendatavad nagu keelemärkide kaudu semiootika kasutavat teaduste selline tähtsustumine. See peegeldub nüüd arhitektuuridisainis, tähendab, probleemiks on muutunud toodete sõnum või nende kuuluvuskultuuri. Et nad oleksid loetavad kui kultuurisõnum. Eelkõige see kingad peavad olema jala tervislikud, katki lähe, kantavad seal kõigile juba päevaselge ja et auto peab sõitma ja ei tohi roostetada ja tool peab olema mugav. Aga neid suhteliselt mugavaid toole on palju, eks ole, suhteliselt hästi töötavaid telefone on palju. On ilusaid riideid, esemete hulka ka muidugi uputama. Nüüd tuleks mõelda sellele, kas need esemed materialiseeruvad endas meie kultuurilise kõlbelise kogemused, mis me, mis nende nendele loonud olemise parima veel öelda. Aga. Missugune on Eesti disainiajalugu? Kas Eesti disainile on üldse ajalugu selle tavapärases mõttes? Niukest turistlik olemas, täiesti ajalooline olevus. Jah, on, sellepärast ongi. Disaini ajalugu on Eestis vähemalt sama pikk kui igasugune Molfaktuurne tootmine, tootmine üldse samal ajal kirjutatud ajalugu, see, mida nimetatakse teaduses ajalooks, raamatut sellest või, või läbi töötatud läbi süstematiseeritud teadmiste hulka, faktide hulka. Meil ei ole siis lõpliku kirjutatud ajalugu meile joones. Samal ajal on Eestil võrdlemisi uhke tee läbi käidud. Nii väikse rahva kohta on see, on see lihtsalt hämmastav mõnikord fakte tuua, siis maailma esimene torumööbel tehti Eestis aastal 1919 12. aastal hakati projekteerimise, valmistati Vickersi tehastes ja anti briti koloniaalimpeeriumi siis ekspeditsiooni vägedele, kes olid troopikas, muu mööbel läks lihtsalt roostesse, tehti seal. Lembit Sarapuu isalinnud ja sellega seotud esis tihti ka esimesed esimene mikrofotoaparaat. Esist tehti esimesed vineerpõhjaga toolid, palju asju. See on ka disainiosad. Ma mõtlen metallkonstruktsioonide betoonkonstruktsiooni mid arhitektuurist tehti Eestis oli tegelikult lahenduste poolest niivõrd progressiivsed, et Kanada ja PõhjaAmeerika betoonkonstruktsioonide ja metallehituslike metallkonstruktsioonidest paljud kursuseid on eestlased. Kase on tööstus ja ka seal meie intellektuaalne panus maailma kultuuri merre. Ja mis puutub nüüd Eestis tollal tegutsenud paljudesse klaasivabrikutesse ja paberivabrikutesse trükikodadesse ja igasugustesse pisikestest käitistesse, kes tegid kõik toodangut siis see on lihtsalt meeletu, millist potentsiaali kasutatakse, lollid dasta olemas. Eesti tarbekunst, muuseas, 30 taastuli, peamiselt tööstuslik tarbekunst tähendab siis tööstuslik disain tegelikult. Ja Eesti oli juba 30.-te aastate päris selline näide sellest et majandusliku tõusuga seotud probleemid on majanduslike arengu seotud probleemid on lahendatavad ainult toodangu läbi eksporditud toodangu läbi. Ajalugu on selles mõttes õpetlik see kirjutatud ajal, kui oleks meile väga vajalik, et näidata seda, kuivõrd väike meie sisemine turg vaid miljon inimest, et meie majandusel ei ole mitte mingisugust lootust Mehukatti vahendamise või, või, või, või Mercedes't toomisega siia oma majanduslikke probleeme lahendada. Ainult toodang. Ja ainult tootmine, ainult huvitav toode, kultuuriliselt meile omane meie maailma nägemust, selle sõnumit kandev toodang, teistel on huvitav ja sisu siis ekspordilaat. See on kõik väga õige ja, ja ütleme noh, imetlusväärne, et meil on, meil on olemas selline disaini ajalugu, et tegelikult siin jutus oli sihukene hea, hea selline vastu rääkis, et seda kirjutatud ajalugu ei ole. Vähemalt ei hakka ometi ta pandi praegu kirja, võib-olla siin on lihtsalt selline kahetsusväärne paradoks, et et võrreldes Inglismaa, Hollandi, Saksamaa, Poola, Tšehhi, Prantsusmaa, Itaalia samasuguste protsessidega on meie oma ikkagi olnud tõeline torm veeklaasis. Kahju ja, ja siin minu meelest meie positsiooni ainult tugevdab see, et, et me ise uurime ja ise tõestame endale oma oma selle ajaloo taustal, et me oleme sellisteks asjadeks võimelised ja, ja tõesti, tegutse sellise noh, ütleme Miho koti nüüd jutumärkides sellise vahendamise sisseostmisega. Et me peame ise looma midagi sellist, mida väärtustatakse maailmas. Selge on see, et me ei saa luua tuhandeid-tuhandeid, selliseid artikleid, disainer, artikleid, mida maailmas teatakse. See on isegi suurtel riikidel problemaatiline, sellepärast et kui ma praegu ütlen, et et ütle, mitu disaintoodet te olete Inglismaalt. Kolm kolme-nelja-viit. Me oleme sel juhul võib-olla siin praegu kahe-kolme peale kokku loeme mingi 10 või põhjanaabritel on lihtne seal virk, virkala kai, Frank ja, ja, ja aga, aga ütleme, ütlemegi kasvõi näiteks Rootsi on ja kus elab kaheksa miljonit inimest. Ma ütlen päris ausalt, et ausalt öeldes ma ei tea ühtegi sellist maailmakuulsat Rootsi disain. Vaat see on tõsine, räägid isegi küllalt arenenud majandusega. Väikerahvaste eripära on tegelikult see, et nende unikaalse maailmaorientatsiooni või maailma nägemise esiletoomiseks teistele tutvustamiseks on väga vähe lootusi teha seda läbi suure maailmakirjanduse tungimisega või, või Dallase taoliste filmide või kauboifilmide või, või, või ameerika taolise taolise sellise massikultuurilusikaga vaid nimelt jäävatele kultuuriväärtustele. Või toetuvate esemetega. Ega ka soomlased muuseas ka halvas majanduslikus olukorras olnud itaallased pärast sõda ja nüüd dras Francobispaaniagi ja ka Taani Nad teadsid seda küllalt hästi. Mõistlik küllalt hästi, et selle majanduse rabast välja, et inimese üheks tingimuseks oli tegelikult huvitavat Oandu huvitav toodanguga väljaminek ja meie nii õnn kui õnnetus, on see, et sotsiaalne ind, tolerants tähendab sallimatus. Mis nivelleerib inimnaabrite suhted ja kõik peab olema puul ja hall. Samal ajal on meil Võrus inimesed, kes räägivad üht keelt, eks ole, läänezis teist keelt et selline vastuoluvõimet kahjustama hakata, tähendab, me peaksime sallivamad olema maailmakirju mitmekesisuse ees tänulikud olema oma mitmekesisusele, mis jumal meile andnud on. Sest Euroopa tulevik on kasutusel mitmekesisusega. Kui Deutsche Bank ja, ja briti impeeriumi pangad hakkavad käima ei küüne pealt siis ei tähenda seda. Trikid muutuksid sakslasteks valloonid plaanlasteks ei pea ta selle tõttu pirukas muutuma. Soomestunud virukaks või? Või hiidlane tähendab setuks, et see mitmekesisus on see selle kirju kirju, ilus muster. Krohv, kudum, vaip. No ma ei tea. Tähendab midagi väga huvitavat, mida me saaksime teistele näidata meie elulaadi mille pealesurumisega esemetega demonstreerimisel kui nii nagu nii nagu soomlased tegid oma paju vineerist mööbli, kaifraaki klaasi ja Tabiverre viskiklaasi taga malesse. See töötas. Siin on, siin on just see, et me, meil on vaja ühte sellist erilist asja nagu näiteks ütleme, Taani on selles mõttes siin sihuke hea näidet, et. Ütleme ainukene. Ülemaailmne disaini toodud Taanist, mis on tulnud, on, ütleme, pangetooluccini ütleme näiteks elektroonika ja, ja sellest piisab, pange toonust, ütleme kõike, mis on, mis on elektroonikaga seotud, aga ega need televiisorid on täpselt samasugusest tehnikast kokku pandud nagu jaapanima sanan, soni, kine skoobid ja, ja, ja tont teab, võib-olla mingid Acai mikroskeemid ja aga ka see, see, nende nende käsitlemine on eriline, sellepärast et taanlased on erilised. Nad on ühe jalaga küll Euroopas kahe jalaga Euroopas, aga siiski siiski neil on, neil on hoopis eriline selline kultuuritausta, eriline rütm. Lisaks müüakse sedasama asja nagu rõhutama happe kahjuks esialgu niimoodi ei paista olevat, sellepärast et kui me vaatame meie meie seda tööstust ja, ja mis me räägime tööstusest, kas me vaatame, kas või meie meie disaini, üliõpilaste kooliprogramme see on, see on kõike muud kui huvitav, see on kõike muud kui dünaamiline, see on kõike muud, kui muutu. See on. Kusjuures eeldused selleks on olemas, sellepärast et et ma ei ole näinud mitte kuskil mujal maailmas nii huvitavaid maali ja joonistuse kursusi Konerkis endises ERKIs, praeguses Tallinna kunstiülikoolis. Meil on kõik eeldused selleks olemas, meil on olemas eneseteadlik taust, ohutult andekad inimesed ootavad andekad inimesed ja on olemas selline ütleme, jonn noh, ma ei tea, kui palju see jonn nüüd erineb näiteks Soome junnist või, või rootsi võistvania jonnist. Eks neil igalühel jah, keele erinevused, täpselt. Et üks, üks räägib oma jonnist kiiresti, teine räägime oma junnist aeglaselt. Aga küsimus on just selles, et millegipärast praegune nimetame seda võimulolevaks kontingendist. Praegune kontingent Eirab seda kultuuritausta ja, ja isegi ütleme niimoodi, et tegutseb sellelt kultuuritausta vastu. See on hämmastav ja ühelt poolt ja teiselt poolt on see väga murettekitav, sellepärast et ega meil palju aega jäänud ei ole, maailm areneb meeletu kiirusega. See on tõsi ja nii lugu taanlaste skandinaavia kultuurile suitsu omale saanud, aga talupoeglik ta on isegi rohkem talupoeglik oma olemuselt kui eesti linnastus suurema kiirusega Kesk-Euroopa mõjude tõttu kui skandinaavia Soomest rääkimata. Siis saal, vangla tuleb Sony näite ja see on hea näide selles mõttes, et see on selline elektroonika, Mercedes või staatus määrab, eks ole. Kõrgemal massikultuurist seisev. Kõik see makstakse veel küünega kinni, Acaydehnoloogia seal sees. Kuid. Talle pruugi Taani lipueelsed Sist vigingliku hullumeelsust on seal piisavalt, et muuta tavaline kassettmakk. Mingiks sõnumiks kultuuris seoses on küsimus ja, ja hämmastav selle asja juures on see, et, et, et huvitavad on kõik kultuurid ühe võrra jaapani, taani keele omaks, kusjuures nii nagu bändandolosseni tehnoloogia see on kaduvväike kuldplastmassi, mis selleks vaja on. Talveõhukesed ju. Et, et lõpptoodete tegemine on alati energia- ja materjali seisukohalt palju säästlikum, palju keskkonnasõbralikum ja lõppude lõpuks ka palju kergem kui esimeses etapis läheb raha rohkem. Ja see on nimelt jõukohane rikastele riikidele investeerimiseks vaestele. See siin oli vahepeal, kuidas see, see kõige õigem sõna ütleme, selle väljapääsude otsimiseks, hullumeelsus. Selle selle hullumeelsuse põhjal on äge näide Holland, Holland on minu meelest, ma olen kõige hullumeelsem riik, seal on liiga hullumeelsed inimesed, sellepärast et nende meelest mitte midagi ei ole hullumeelset. Kõik kõik inimesed, kõik erinevad inimgrupid tajuvad üksteise sõnumit. Jaa, jaa, kiidavad selle heaks see, et sina oled punapea, see, et mina olen lühike ja paks me oleme võib-olla väga erinevad, see see üldsegi ei loe, peamine on see, et me eksisteerime üksteise kõrval, et me täiendame teineteist. Huvitav, eks ole, just nimetasin, ongi huvitav ja selles mõttes ütleme sellised sellised suured totalitalistlikud süsteemid nagu näiteks võtame Saksamaa ja ja PrantsusSaksamaa traditsioon ja et, et need, need ei ole, ei ole toot, ütleme oma nüüd suhtes kaugeltki mitte sellist hulka kultuuri, nagu näiteks Holland teinud. Paraku mateerias peegelduma seimis fikseerub kuidagimoodi hammustatavana maitsta vana kadunud tava. Tõsi. Ja, ja siin on, siin on minu meelest üks, üks moment mis, mis seletab üsna, üsna selgelt, ütleme praeguse Soome disaini sellise ütleme noh, alla allakäiguprotsessi ongi just see, et, et sealt puudub hullumeelsus. Kõik on, on tänu sellele sotsiaal, demokraatlikule süsteemile toetatud, kõik on, on paika pandud, kõik toimib ühiskonna. Nagu ühtse jõu peal, midagi ei ole sellist vastuolulist. Ja see on, tegemist on totaalse sotsiaalse väljaga mis, mis sunnib inimesi produtseerima ja iga hinna eest olema nad väga palju, räägime Euroopa tasemel Euroopa tasemel. Tagajärjeks võib-olla see, mis toimus Saksamaa Ulmi disaini koolkonnad. Ta kaotab oma isikupära või ta kaotab selle hoogsas, kõigepealt kaob hoog. Siis kaovad, märgid, jääb pelgalt selline esteetiline, ilus. See selline isetus jääb. Samal ajal on vajalik, sest suurenevad disainitud toode massitoode ostetud tehnoloogiaga, see väärate majalisus aja ta vajalik tehnoloogia muutub, muutub automaatselt, toode muutuvad, materjalid muutub, muutub tema sisemine arhitektuur. Muutub ka tarbijaskond põlvkond, kaob, uued nõudmised ja meie meie vähesus. Selle meie väiksus selle huvitava etnilise paljususe juures on issand jumal, see on üks suuremaid hüvesid Euroopas, Euroopa rahvaste hulgast. Jõuame hüvesid, mida teistel ei ole. Me võime rääkida sellest, et oi kui raske on setud või gurukest panna põhja murrakut baseeruvalt kirjakeeles kirjutama. Aga seda peaks vaatlema hoopis õnnev. Sest see kirjusus, see mitmekesisusse. Universaalne mitmekülgsus on Euroopa tulevik. Meil on see mudel kodus. Euroopa ei, mitte ei. See, kuhu me läheme, lahan eurooplaseks, tahavad Teoobesse suured, suures osas tagamõttega rikkaks saada, tegelikult aga ometi selle Euroopa tuleviku seotud just selle, selle siukse hoogsa vabadusega. Hollandi sa oled kõik hullud, tähendab kõik on veendunud, et mina olen üksi, normaalne ja peale selle, see on inimese enda mina tunnetu, toetav kogu aeg seda teistmoodi. Et ma olen originaal juba selle tõttu, et teised on teistmoodi. Neil on see võimalus olemas. Ja lõppude lõpuks on odav seal olla originaalne. Ei ole kulukas. Aga see välistab muuseas ahnuse või igasugused võimalused ruttu rikkaks saada. Isa kõike rahas mõõta, isegi mitte tehnoloogiat. Majandust. Majandus on kõrgem, pilotaaž rikkaks, jutud lõpuks skulptuuriga. No te teate, et olemas kõik kallid raadiokuulajad, ta on kuulnud, et on olemas poode, kus kõigile ei müüdagi vaatamata sul raha. Et on olemas asju, mis määravad seisuse ja kuigi nad ei pruugi olla tallimadega ega uhkemad. Nii on ka majandusega tervikuna. Et see kõrgeim tase majanduses on juba niivõrd kultuuriga tihedalt seotud, et ta paistab teistele väljastpoolt kättekultuuri osana meie töökultuur. Meie esimene kultuurikeskkond, mille nende ümber teeme. On külalisele või kõrvaltvaatajale sama suure informatsiooni võiks tegelikult suurema informatsioonisisaldusega, kuid kui kunstinäitus oma olemuselt linn, meie tänavad, meie toad, on ju tegelikult seesama näitus, külaline sule istub meie tooli peal, kui ta tuleb meile külla, magab meie voodis, sööb meie köögis, võib-olla elab meie esemete keskel. Ja me peaksime ise ka niimoodi suhtuma, et me suudaksime vaadata enda poolt uut keskkonda, kui, kui kultuurisellist kõige käegakatsutavamaks resultaati. Aitäh. Sellega täna lõpetame stuudios olnud disainerid Aleksander Jakovlev ja Rain pikand ning toimetaja Kerttu Soans jätkavad disaini teemadel kuu aja pärast. Järgmises kriitikute pooltunnis.